Kultuurimälestiste nimekirja kuuluvad ehitismälestised,
ajaloo ja arheoloogiamälestised, kunsti-
ja tehnikamälestised, veealused, mälestised,
looduslikud pühapaigad ja muinsuskaitsealad.
Mälestiste nimekirja korrastamise projektijuht Tarvi Sits ütleb,
et ka ekspertidel on ühine arusaam, et inventuur on vajalik
ja et riikliku kaitsenimekirjas oleks kõige väärtuslikum osa. Esimene muinsuskaitseseadus võeti vastu aastal 1925,
sellest alates on erinevaid objekte kaitse alla võetud
ja nüüd on neid hetkel 26000 ja kui muinsuskaitseseadus uuel
kujul 2019 vastu võeti, siis täpsustati riikliku kaitse
eeldusi ja ka iga mälestise liigist siis nii-öelda kriteeriumid,
millest lähtuvalt midagi tunnistamegi nii oluliseks,
et seda hoida nii endale kui järeltulevatele põlvedele. Laias laastus on kaks peamist suunda ehitismälestised
ja kunstimälestised.
Viimased on enamalt jaolt kirikutes nii luteri kui õigeusu kirikutes.
Aastaid on olnud see küsimus, et nad on tasakaalust väljas,
ütleb Tarvi Sits. Ehk nad peegeldavad pigem sellist 90.-te aru saama,
mis oli ka täiesti ei olnud nüüd kuidagi vale suhtumine
arusaadavalt 90.-te nende teadmiste ja võimaluste juures
võeti ka ennaktempos kaitse alla ja tänu sellele,
et meil on väga rikkalik pärand säilinud kuid näiteks
ehitiste puhul pigem on meil seal mõisad,
kirikuid, kuid näiteks kindlasti Eesti kultuuri väga oluline
osa rehielamuid on paarikümne ringis, neist pooled asuvad
Muhumaal Koguva külas. Vaadata ka üle, et, et see nimekiri peegeldaks erinevaid
ajaperioode erinevaid tegevusvaldkondi. Inventuur teeb mingis osas ettepanekuid,
midagi välja arvata, aga võib juhtuda, et tuleb ka juurde arvata. Näiteks luteri kirikus iga selline küünlajalg kroonlühter
eraldi numbriga registrisse kantud näiteks Läti praktika
selline kirikus sisustusega on noh, lõppkokkuvõttes oleks see,
et see oluline aparaat oleks arusaadav, leitav kirjeldatud
ühest küljest numbril on kindlalt, annab mingi sihi,
et kuhupoole liikuda, aga samas ikkagi oluline osa läks
selles nimekirjas väärtuslikum osad ja no ma julgeks arvata,
ma ei tea, kas ehitismälestisi, mida on 5200,
et see arv läheb suuremaks küll, aga ma julgen kergemat
mürki võtta, et osa praegu seal olevas nimekirjas mälestis
läheb välja, kus on tegelikult põhjalik uuring taga,
on 20. sajandi arhitektuuri võiks natukene rohkem seal olla. Ja samas noh, juba mainisin taluarhitektuuri,
et, et meil on väga head andmestikud 70.-test,
kui Eesti mõisasid väga põhjalikult inventeeriti kirikuid
ja vesiveskid.
Võrdluseks võib öelda, et aastal 1925 ja sealt edasi tollel
hetkel mõisapärandi on just see, mida noor riik oleks väga
tahtnud kaitsma hakata, et, et eks see ajaski,
et väärtushinnangud muutuvad Eesti vabariigi aegset
20 30.-te ühiskondlikke hooneid. Ma eksperdid ütlevad, et võiks olla rohkem. Hoopis omaette kategooria on arheoloogiamälestised. Seal ei olegi nii väga sellest, et kuidagi oleks tasakaalust väljas,
et kas linnu siin on liiga palju või kalmistuid liiga vähe
vaid just andmete korrastamine, et kuna nad on ju silmale
nähtamatut kiht, kultuurkiht asub maa sees,
siis väga oluline ollakse nii maaameti, kaardid kui muud
andmebaasid sisaldasid siis korrektsete adekvaatset infot.
Üheksakümnendatel 80. ei olnud ka neid tehnilisi võimalusi,
et neid andmeid nii täpseks saada. Tänapäeval kindlasti ei olnud see lihtsam teha.
Aga meil suurusjärgus 30 kuni 40 protsenti
arheoloogiamälestiste andmed vajavad suuremal
või vähemal määral täpsustamist. Iga pärand on lõpuks ühiskondlik kokkulepe,
mida me väärtustame, kas kogukonna või riigi
või ka maailma tasandil on ju näiteks Tallinna vanalinn
Unesco maailmapärandi nimekirjas.
Pärand säilib kõige paremini, aga siis, kui me ise
teadvustame seda, ütleb Tarvi Sits.
