Ja kui me juba siia sisse vaatame, kohe on siin kaks küünalt,  okaste ja okstega segi. Plastikümbrisega kalmuküünlad reostavad. Ainus asi, mis sa pead teadma, eks ju, et kaks kasti  ja pane õigesse kasti. Sander, tule vaata. Näed. Ma ka ei ole nii lähedal veel näinud sellist pesapütil. Helsingi rõõmustab loodus huvilisi. Side vahe looduskaitseala on lindudele paradiis. Lahkunute mälestamine on väga oluline ja põlev küünal haua  peal teeb lähedaste hingele head. Aga mis saab neist küünaldest edasi, kui nad ära kustuvad. Milline on kalmistute jäätmekorraldus ja miks on surnuaedade  metsaservad prahti täis? Ja. Kui suured kalmistul käijad Eesti inimesed on? Eks me oleme niimoodi juba rohkem kui 100 aastat harjunud,  et haud peab olema korras, et haud peab natukene  ehk meenutama seda kodu, et kui me vaatame,  et meil on need väga individuaalsed, hauaplatsid lilled,  pingikene ja kindlasti võimaluste kohaselt hauakivi. Mis sümbol see kalmuküünal on, miks see on oluline tuua? Kindlasti tuli sümboliseerib elu jätkuvust  ja võib -olla ka seda hingeteekonna valgustatust,  et meil on väga palju küünlasümboolikat,  kasutame, et ega see nii-öelda konsumerism  või tarbimiskultuur on seda soodustanud,  sellepärast et kui mina laps olin või isegi noor täiskasvanu  enne üheksakümnendaid, siis võib-olla kõik mäletavad,  et olid sellised jämedad valged majapidamisküünlad. Need lõigati juppideks, need toodi kalmule,  et ega väga midagi muud võtta olnud, aga nüüd on ilmselgelt  ütleme siis küünla, küünlavabrikud toodavad väga erinevaid,  väga kauni kujundusega küünlaid ja loomulikult noh,  inimesed, kellel on võimalus, tahavad tuua  siis nii-öelda ilusa küünla oma kalmistule. Liivakalmistul on igal pool jäätmekastid,  siin on alati kalmistu segajäätmed ja kaks kasti haljastusjäätmeid,  kuhu peaks sisse panema oksad, lehed, lõike,  potililled, lille, muld ja paber salfretid. Ja kui me juba siia sisse vaatame, kohe on siin kaks küünalt. Okaste ja okstega segi, no Kerli, kas see on tavaline vaatepilt? See kahjuks on tavaline vaatepilt, et haljastu jäätmete  hulka satub väga palju sinna mittekuuluvaid  ja mitte biolagunevaid esemeid. Et siin on küünlad, siin on kilekott, siin on ühekordsed kindad. Ja see küünal iseenesest on veel koosneb mitmest materjalist,  et sellel teisel küünal, mis sa seal näitasid,  sellel on veel metallkaas. Et lausa mitu materjali, see probleem on suur,  me täna räägime ikkagi sadadest tuhandetest,  võib-olla isegi miljonitest küünaldest, mis igal aastal siia  kalmistule kas siis maha jäävad või ära veetakse,  et, et seda, selle probleemi suurust tegelikult isegi ei tea,  sest statistika puudub. Tee. Mis hetkel muutub, see küünal? Jäätmeks või prügiks üldse? Tegelikult päeva paariga on ta juba jääde,  et siis ta ei täida oma esimest eesmärki  ja ta on tegelikult plastiääde. Eesti kalmistu kultuuri ongi see, et tuleb järgmine külastaja,  kes tuleb haua peale ja tema viskab selle prügikasti,  et ega siin vahepeal ju koristajat üleüldist ei käi. Aga vahest see vahe võib jääda kuu paari poole aasta pikkuseks,  et siis see küünal põhimõtteliselt see ära põlenud  või poolpõlenud või tühi küünlatops vedelebki seal laua peal  kuude kaupa. Ja siis ta on juba tegelikult jääde ja prügikasti ta alati  ei satugi, sellepärast et linnud, loomad tassivad  selle küünla sealt kalmistu siia lähedale metsa,  tahavad seda parafeni ära süüa, et, et selles mõttes see on,  see on see nagu selle asja teine probleem,  et ta ei satu üldse kunagi sinna prügikastigi. Me oleme siin kalmistu serva peal, et ma näen igal pool juba  mingisuguseid pudeleid kiletükke, siin on küünlaid,  et see ongi otseselt ju kalmistult kuidagi tuulega kandunud,  siis jah. Jah, tuulega või siis lindudega loomadega,  kes siis seda parafini tegelikult soovivad. Tänavu keskendus ka maailmakoristuspäev Eestis ühe teemana  kalmistu prügile. Koristusaktsioon toimus 21-l kalmistul üle Eesti. Üllatavalt palju leiti maas vedelemas ühekordseid plastist,  vanu, lillepotte, kunstlilli ja eriti rohkesti korjati üles  kalmuküünlaid ning küünalde olemus on materjaliringluse  mõttes kõige keerulisem. Mis jääde, see põlenud kalmuküünal sinu arvates? Pigem olme jääde sellepärast, et noh, pakend ta ei ole,  sest et ta on toote lahutamatu osa, kaitseb  siis selle seda küünalt, siis tule vihma eest. Plast, mis selle küünla ümber on, oleks ringlusse võetav,  aga see on tugev, tugev plast, hea plast iseenesest,  aga probleem on, vaata selles, et seal sees on see küünlamaha. Mis siis? Ringlussevõtuks purustades, et see küünla maha jääb,  igasugustele masinate vahele, et, et ta ei lahusta seal vees. Iseenesest on siin ju hea metall ka, aga see on  ka kuidagi siin küljes, eks ju. Ja. Just see alumiinium on hästi ringlusse võetav,  et, et kui selle küljest ära saab, siis,  siis seda on võimalik ikkagi ringlusse võtta. Tõesti. Juba siis disainis, tuleks ta tegelikult natuke teistmoodi  mõelda või mis üldse peaks tegema, et sellel asjal mingi  mõte oleks? Jah, no ma kardan, et siin on raske midagi teistmoodi teha,  et, et see vahe jääb siia sisse, et võib-olla lihtsalt  eelistada siis klaasist tehtud. Kalmuküünalt ja seda saab ju kordus kasutada,  et sinna näiteks siis järgmine kord teeküünal sisse panna,  et selle plastiga kahjuks ma ei näe siin väga võimalust,  et siin midagi teistmoodi teha. Ja see küünal peaks ikkagi minema siis olmejäätmete kasti,  et muud seal võimalust ei ole. Jah, täna tema koht on olmejääde. See Rein on nüüd see karm pilt, mis kalmistute  prügikastidest tuleb ja just nendest haljastuskastidest No nõnda see on, et eks meil on ka paremaid päevi ja,  ja mitte nii paremaid päevi, et mõnikord tuleb päris ilus  materjal ja sellest ilusast materjalist saab teha väga  ilusat komposti. Ja siis mõnikord tuleb selline materjal,  mida ei usuks, et see on kalmistult pärit. Et me oleme kalmistujäätmete sees näinud köögimööblit,  Anu rehve, ehitusjäätmeid. Siin on nagu need tõesti need kalmistu küünlad,  eks ju. Inimesed panevad oma neid. Kotte, millega nad, ma ei tea, toovad mingisuguseid asju  sinna kalmistule. Neid kanistreid on siin ja see on sellest haljastusjäätmete  kastist siis tegelikult. Kalmistujätate kastist, eks ju, mis on tegelikult väga  ilusasti markeeritud, kus on lehekesed peal,  et pane siia ainult lehekene. Aga tulemus pahatihti on selline. See on hea näide sellest, et miks on vaja jäätmeid liigiti  koguda ja kui ei kogu, et mis siis juhtub,  eks ju, seda ei saa panna prügilasse, sest siin on liiga  palju orgaanikat sees, seda ei saa põletada,  sest siin on liiga palju orgaanilis. Aga kompostida ka ei saa, sest siin on palju võõriseid sees. Ja mõnest asjast me saame lahti, eks ju,  meil on sõel ja suured asjad, me sõelume välja,  see on meile kohutavalt kulukas, eks ju,  sõel käib ringi, kütus kulub, aeg kulub,  eks ju. Aga mingid asjad. On võimatu kätte saada, kui sa paned klaaspurgi siia sisse  või pudeli, eks ju, ja pudel, eks ju, kõigepealt läheb autosse,  siis kallatakse siia maha, muide, läheb katki,  tekivad klaasikillud ja siis, eks ju, kui me tahame komposti müüa,  ütleme, et ja komposti sees on head toitained,  aga siis tuleb klient ja ütleb, et kuulge,  Teil on klaasikild sees ja seda komposti tõesti Tallinnas tahetakse,  väga inimesed ostavad ja praegu meil on ladu tühi,  sest ei ole võtta, et kõik oleks ideaalne. Tee üks liigutus ainult õieti. Palju seda, sellist jäidet siis ikkagi tekib teil  ja mida te siis ikkagi teete sellega? Meil tekib tuhandeid tonni haljastu jäätmeid Tallinnas kokku,  eks me niimoodi otsast vaikselt seda sõelume  ja püüame siis kuhugi sokutada, eks ju, et midagi põletuse,  midagi annab müüa praakompostina, et seal,  kus noh, ma ei tea, kapsast ja kartulit ei kasvatada,  kus on vaja lihtsalt komposti, mille kvaliteet ei pea olema kõrge. Siis me maksame peale, anname sinna ära,  nii et kuidagi sokutame, aga see on väga aeganõudev ja,  ja väga tülikas ja väga kallis, me ikkagi rikume  selle hea komposti ära, kui me paneme sinna muud  vaalmistutel on ainult kaks kasti, et ei ole viis kasti  või 10 kasti, et ei tea, kuidas liigiti koguda ainult kaks  kasti ilusti sildistatud. Muud jäätmed ja haljastujäätmed, ainus asi,  mis sa pead teadma, eks ju, et kaks kasti  ja pane õigesse kasti. Kas see on nagu varasemalt olnud üldse teema,  et see on kuidagi tabu, et, et surnuaia või kalmistu prügist  väga ei ei taheta rääkida? Eks nendest need ebameeldivad asjad ongi,  need, millest loomulikult rääkida ei taheta,  et et kui sa tuled siia Nii-öelda hauale, see ei tule ju tegelikult prügistama,  sa tuled seda hauda korda tegema, sa pead mälestama omale  kallist inimest ja eks see, selles mõttes see ongi niisugune  kahetine kahetiselt mõistetav ja raske teema,  aga seda enam peab sellest rääkima, sest täna mulle tundub,  et kui sa räägid sellest inimestele, nad saavad sellest aru,  aga nad enne ei ole isegi mõelnud ja tähelepanu pööranud  ja samamoodi meie, et kui ma tegelen nagu oma majaga,  et see on see kogukonna tunnetus, et ma tulen siia,  ma tegelen ainult enda hauaplatsiga ja ma ei näegi,  et see suur pilt on tegelikult selline, et tõepoolest sajad  tuhanded küünlad, hingedepäev, jõulud, kõik need armsaks  saanud pühad, millal me seda kalmistut kõige sagedamini külastame? Et, et kuidagi me tegeleme selle oma hauaplatsiga  ja see fookus, selle suured probleemid läheb ära. Et siin on samamoodi, et kui sa hakkad märkama,  siis sa näed, et see tegelikult jah, see võib-olla isegi  suurem probleem, kui meil kodus see pakendi kogumine. Aga inimene tahab ju mälestada seda tuld ju tahab tuua sinna. Jaa, aga selleks tegelikult on väike võimalus,  võib-olla tuleb see pikemas perspektiivis isegi kokku odavam. Nimelt on väga erinevaid küünlalaternaid,  mis on püsivad, mis vajavad hooldust, aga kuhu on võimalik  siis asetada niimoodi küünal sisse, et ei ole võib-olla vaja  osta iga kord seda uut topsi. Kas lahkunul? On oluline, et tal on kogu aeg värske küünalaua peal  või lilled ilusad. No nende käest on väga raske küsida, aga samas elavatele  annab see küllap kinnitust, et me tegelikult ei unusta inimest,  kes meie hulgas Elavana enam ei viibi, et, et ta on meil meeles  ja et võib-olla. Me tuletame oma armsaid lähedasi ka meelde siis,  kui nad on seal kusagil igavikus. Mälestada tuleks, aga tuleks mõelda ka seda,  mis jääb sellest mälestamisest surnuaiale järele. Ja loomulikult, kalmistud on väga liigirikkad kohad,  olen minagi linde õppinud tundma raadiokalmistul  ja ükskõik kuhu me läheme metsakalmistule  või siia liivale. Kui palju väikesi linde siin elab ja, ja kui palju võib-olla  loomi elab, et võib-olla me peaks oma armastuses  ja ja hoolivuses lähedaste vastu võib-olla põhjustada  siis probleeme nendele teistele, keda me  ehk ei märka sellel hetkel, kui me siin käime  ja oleme. Olen Soomes, Helsingis koos Eestist pärit Erik Kiiskülaga,  kes töötab Soomes ja tema suur kirg on looduse pildistamine. Kuidas sulle tundub ühe linnu praegu nägime ära tema on siis,  kes üks kärbsenäppidest. Jah, must kärbsenet, et tema oleme nüüd ära näinud,  täna siin aga vaatame, ehk õnnestub näha  ka väikest kärbsenet, okei. Mis sind tavaliselt sellisesse loodus metsa toob,  kus tegelikult puutüved on ümber ja on suuri,  uhkeid, kuid, ja väga mitmekesine koht siia toob mind. Teatud linnuliikide olemasolu kindlasti. Et siin on käblikuid, väikest kärbsenäppi,  musta kärbsenäppi, rähnid võib olla veel midagi,  mis mulle nüüd esmapilgul kohe ei meenu,  aga need on peamised, mis on sellised, mille järgi ma siia tulen. Võimalusi tegelikult on ju väga palju, aga meenub sulle  siis midagi ka siit, kas nüüd lähiajast lähiminevikust  midagi eriti toredat ja eredat? Jah, kindlasti see kevad oli väike kärbsenäp mul ilusti pildis,  et et see on üks selline kevade kõrghetke siin metsas. Mulle meeldis väga see, et tegelikult ei läinud praktiliselt  paari minutitki, kui me olime siia metsa vahele jõudnud juba  näed erinevaid linde küll rähn lendab mööda  ja siis sellel hetkel, kui me vaatasime,  üks nendest näppidest, see on, ma sain kaadrisse nagu  dokumenteerisin ära, et see oli must kärbse näpp  ja sina olid ka tegelikult ühe pildiga väga rahul. Jah, see kõrgelt alt ülesse silueti pilt,  tegelikult tundub päris huvitav, et täis sirutus,  et selles suhtes on hea ja valgus tuleb läbi tiibade,  et näeb seda tiibade konstruktsiooni või ehitust,  et mismoodi ta on ja sulgeda dünaamikat seal,  et see on selline huvitav. Ja. No nii, nüüd me jõudsime EsCOsse märgalale,  kus on hea veel linde pildistada. Ja. Pesa on siin täitsa kalda ääres. Sander, tule vaata. Näed, et siin ta nüüd. Haub arvatavasti veel, aga näed täitsa olemas. Olemas. Siukest. Ma ka ei ole nii lähedal veel näinud sellist. Pesapütil. On sarvikpütt. Aga proovime siis kuidagi teda seal pesa istumis kaadrisse  saada ja lähme vaatame vaikselt lähemalt,  et kas lähme natuke mööda või siis ennem seda,  et vaatame mis, mis nurga alt meil õnnestub hea pilt saada. Mis siin on väga tore, et kui me märkasime seda sarvikpüti  pesa peal siis nüüd saime ka infot, et pesas on tegelikult  kaks koorunud muna, ehk siis kaks täiesti vastset tibu. Ema on pesa peal koos munade ja poegadega  ja isane sarvikpütt, keda me siin praegu pildistame. Tema toob muidugi pessa praegu hoolega süüa. See oli küll praegu ikkagi midagi väga erakorralist,  võib öelda siinsamas võimalus kogu seda pereelu pealtnäha  sarvikpüttidel just täpselt nii et sellist asja ma ei ole  varem ise ka kohanud, et mis sul siis õnnestus niimoodi  kaadrisse püüda. Seda, kuidas isane lind toetab oma vä värskelt sündinud erglasi. Et see oli väga, ma hea emotsioon ja siis  ka see, kuidas nad ootavad emaseljas söögi saamist et  peanupud väljas tiibade vahelt, et sellises turvalises  keskkonnas vaatavad, kuna söök tuleb. Ja võib näha ka seda tegelikult, et meie pole üldse ainsad,  kellele fototeema huvi pakub, et siin, Soomes  ja Helsingis käiakse ikka väga tõsiselt kohal,  niimoodi keset päeva inimesed leiavad aja  ja muudkui pildistavad loodust ja, ja linde ja. Nii see tõepoolest on, et inimesed on väga huvitatud  loodusest ka koroonaaega sellele suuresti hoogu kaasa andnud,  et ei olnud kuhugi, ei saadud minna ja siis käidi looduses. Avastati, et looduses on hea olla. Ei tea, kui palju sellega fotograafe lisandunud,  aga kindlasti on lisandunud huvi selle looduse vastu  ka Soomes. Mis sulle meenub just viimasest ajast, kui sa oled  pildistamas käinud, mis on selline tõesti kõige-kõige  või vau moment sinu jaoks olnud. Kindlasti selleaastane kohtumine karvas jalgkakuga,  et see oli täielik üllatus, kui väike ta tegelikult on. Ja see koht, kus ma teda nägin, see oli täiesti ootamaotu. Ta oli trepi kõrval, millest ma üles läksin  ja mõni meeter minust eemal, lihtsalt ta oli maas,  et see oli vapustav. Me oleme jõudnud Eeriku kohta, mida nimetatakse lammassaariks. See on selline roostiku ja ilusa veega merelahega elupaik. Ja tundub, et siin praegu teeb vahvat häält. Kõrk ja roolind. Siin tuleb. Tihti käidud nähtud roolinde näiteks kõrkjaroolind,  sooroolind, siis on eraldi veel ka roohabekad. Siis on siin mitte nüüd roolinde, aga karmiinleevikesi. Et on siin rikkalik loodus siinkandis ka ikkagi. Tänase päeva jooksul ma olen veendunud, et Soomes vähemalt siin,  Helsingis ja Helsingi ümbruses on loodusfotograafia ikka  väga populaarne. Aga millal sina enda jaoks selle avastasid? Ma avastasin fotograafia enda jaoks üle 10 aasta tagasi,  aga selline ütleme nii, et 10 aastat tagasi  ehk on see, kus ma süvenesin sellesse rohkem  ja hakkasin aktiivselt pildistama, et. Ja mis sulle siis sellest ajast meenub, et  mis kohtades sa käisid siin ja mis olid esimesed sellised pildid,  millega sa juba rahul olid? Esimeste kohtade sekka võib selle lammassaare piirkonna  ka panna tegelikult, sest siin on ikkagi  nii palju linde ja asju, loomi, mida pildistada. Et jah, et siin oli kuldhänilane, üks selline,  mis mulle emotsionaalselt hästi meelde siis on olnud  karmiinleevike mida on pildile saadud, et need on kaks  peamist ja ja siis siin on veelinnud ka mingil määral,  kuna siin on vesi ümber ja et selles suhtes on hea koht  olnud aega aasta aastalt käia ikkagi. Kui sa nüüd õr natuke Eesti loodust ja olusid ja nüüd seda Lõuna-Soomet Helsingit. Mis sinu jaoks eristab? Ma arvan, et see looduse linnas olemasolu,  et kui mitmekesine see on, et siin on selliseid märgalasid,  siis on roostikualasid, on täiesti metsasid,  mis on juba looduskaitse all, et säilitatakse seda loodust  ja ka linnarahvas selle eest seisab, et ei,  ei tuleks seda ehitust nii palju, mis seda loodust vähendas,  et et see mitmekesisus ongi selle rikkus siin. Saab öelda küll, et täna on olnud täiesti erakordne päev,  et me oleme näinud nii palju erinevaid linde. Kas see juhtub sinuga tihti, et sul on nii palju õnne? Ütleme nii, et täna on olnud tõesti erakordselt hea päev,  et aga alati see ei õnnestu, nii et mõni päev on selline,  et kui sa tuled tagasi koju, siis ei olegi pilti  või on väga üksikud pildid, et aga selles suhtes täna on  olnud hea ilm ja hea päev, et õigel ajal õiges kohas Mis soovituse sa eestlastele annaksid, kes tahavad  ka võib-olla seda Helsingit ja Helsingi ümbruse loodust avastada? Kindlasti oleks kõige parem aeg kevad või  siis ka sügiskui rändeaeg ja siis, kui on kohad teada,  et internetis võib leida piisavalt infot  ja siis ka see spo, kus me käisime täna siis vana kaungi  lahti ja siis selline Need on paremad piirkonnad,  kus kindlasti ei jää tühjade kätega, et kindlasti näeb midagi,  et neid ma soovitan, et õigel ajal tulla,  et on kindlasti, mida näha ja saab nautida loodust,  et ei pea alati vilistama. No. Ühel hommikul sean end taas laidevahe looduskaitseala poole teele. Augustit on nii kõrvaga kuulda kui ka õhus tunda. On kidinat kädinat sest linnud koos tänavuste poegadega  kogunevad sügisrändeks. Talumajapidamiste juures tervitab mind vareslaste parv. Esmapilgul tunduvad kõik kõige tavalisemad kaelushakid kuid  lähemal vaatlusel leiab nende hulgast ka künnivareseid. Künnivares on hakist tiba suurem ning noka tüvik on helehall. Ämblikke valmistatud meistriteoseid imetledes märkan noorte  mändide võras sagimist. See on väike kirjurähn. Nagu nimigi ütleb, on tegu suhteliselt väikese rähniga. Ta kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse  ja toitub kõiksugustest putukatest, keda puukoore vahelt  leida on. Tema nokitsemist ja toiduotsinguid võiks jälgida lausa terve päeva. Järgmise põllulapi ääres ootavad mind uued karvased  ja sulelised. Kiivitajate rändeparv on toiduotsingul. Koos nendega nosib hommikupoolist ka üks sokupoiss. Kena saaremaine panoraam. Mereäärde rannaniidule jõuan alles siis,  kui kuldse valguse aeg on läbi. Aga otse loomulikult käib ka siin vilgas elu. Raske on leida kivi, kus otsas ei istuks mõni linavästrik. Lahesopis puhkavad kühnokluik ja mitmed pardid. Hiilin veepiirile heidan adruvallile kõhuli  ja jään ootama. Üsna pea võetakse mind omaks. Esimesena astuvadki läbi linavästrikud. Adruvalli kohal sihib palju putukaid. Linavästrikele on kaetud rikkalik toidulaud. Hetkeks maanduvad minu selja taga ka kanepilinnud kuid ma ei  tundu neile piisavalt usaldusväärne. Mere ääres on harukordselt rahulik tuul on peaolematu. Minu ette kividele maandub kolm väike rüdi. Need omapärase nimega linnud pesitsevad Arktikas talvituvad  aga Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Eesti rannikul võib neid kohata vaid läbirände ajal. Meie mudased ja madalad rannaribad on rüdidele molluskite  otsimiseks ideaalsed. Puhkeasendis tõstavad linnud tihti ühe jala kõhu alla  sulgede vahele. Nii on soojakadu väiksem ja ilmselt ka lihtsalt mõnusam olla. Kuid ega rüdidel lasta kaua rahus olla. Jääkoskel tuleb oma noorukitega sulistama. Sellel hommikul õnnestub mul kohata veel mitmeid põnevaid liike. Vee piiril toimetab ilusa sulestikuga plüü  ja pisut kaugemal seisavad hallhaned. Kividel sätivad end mugavalt sisse kiivitajad. Ning augustikuisele rannikule iseloomulikult ei puudu siit  ka kuldnukad. Ma. Väga-väga kena ja liigirikas koht. On see Laide vahe? Et täitsa kahju, et ei ole siia varem sattunud. Aga noh, vähemalt sel aastal siis. Ja kindlasti tulen veel, et selles ma olen,  selles, ma olen täiesti kindel Kui puud värvuvad punakaks ja kätte jõuab loojale saabuvad  ööbima ka sookured. Üks järjekordne päev on õhtusse veerenud. Loodus sätib magama ja ka minul on aeg koju suunduda.
