Jalgsi liikudes omandavad vahemaad täiesti teistsuguse tähenduse.
Kahest kilomeetrist saab pikk maa viiest mõeldav 15-st,
midagi suurt, 80-st kilomeetrist pikemat distantsi on juba
raske hoomata.
Me mõistame maailma tohutut suurust viisil,
mis on mõistetav üksnes meile endale ja kaasmatkajate
väikesele vennaskonnale.
Planeedi mõõtkavast saab meie omavaheline väike saladus. Ka elu ise omandab imelise lihtsuse ajal ei ole enam tähtsust.
Pimeduse saabudes heidame magama ja valgeks minnes tõuseme
ja kõik, mis on vahepeal, on lihtsalt vahepeal.
Tegelikult on see lausa imeline.
Meil pole kokkuleppeid, kohustusi, töid ega tegemisi.
Pole mingeid erilisi ambitsioone ja alles on jäänud üksnes
väikesed ja lihtsad soovid.
Me eksisteerime tüünes üks luisuses, kus ärritavad tegurid
mid tüütama ei pääse. Kaugel eemal kõigest sekeldusi põhjustavast,
nagu seda kirjeldas maadeuurija ja botaanik William portram.
Vajame üksnes valmisolekut edasi rühkida.
Kiirustamisel pole mõtet, sest tegelikult ei lähe me ju kuskile.
Kui kaugele või kaua mega ei kõmbiks, oleme ikka samas kohas.
Metsas. Metsas olime eile metsas, oleme homme.
Mets on üksainus piiritu singulaarsus.
Iga raja joonistatud käänaka pakub vaateid,
mis on kõigist ülejäänutest eristamatud. Iga puudele heidetud pilk tabab sama ühte sulandunud massi.
Ei tundu võimatu, et tee kulgeb väga suurt mõtetut ringjoont mööda.
Mingis mõttes polegi oluline.
Aeg-ajalt oleme peaaegu kindlad, et turnisime mööda sedasama
mäe külge. Kolm päeva tagasi hüppasime eile üle selle oja
kui oleme seda konkreetset mahalangenud puutüve sel päeval
juba kaks korda ületanud.
Aga enamasti ei mõtle üldse, pole mõtet. Selle asemel eksisteerime omalaadsel liikumisega kaasneva n tasandil.
Aju on otsekui õhupall nööri otsas.
Küll hõljub meiega kaasa, kuid ei ole allpool kulgeva kehaosa. Tundide ja kilomeetrite kaupa kõndimine muutub niisama
automaatseks niisama märkamatuks kui hingamine.
Päeva lõppedes on mõtte.
Ohoo, ma käisin täna maha 25 kilomeetrit,
sama tähtsusetu kui mõtte.
Ohoo, ma tegin täna 8000 hingetõmmet. Ja nii me siis kõndisime tundide kaupa üle Ameerika mägedena
mõjuvate tippude mööda nugateravaid mäeharju
ja üle rohtunud platoode.
Läbi põhjatu tammehaava, kastani ja männipuude mere.
Taevas tõmbus pilve ja õhk muutus külmemaks.
Aga lund hakkas sadama alles kolmandal päeval.
Sadu algas hommikul üksikute harvade helvestena,
mida oli alguses raske isegi märgata. Aga siis muutus tuul valjemaks, seejärel veel valjemaks.
Kuni sa märatses maailmalõpu ennustava raevuga,
mis näis isegi puudes paanikat tekitavat
ja koos sellega tuli raevukat lendavate vaaludena lumi.
Keskpäeva paiku leidsime end läbilõikavalt külma
ja ägedat tormilentsivat.
Üsna pea jõudsime piik Patti nime kandva kalju kõrvale
kitsale rajalõigule. Isegi ideaalsete ilmaolude korral oleks Big Patti ümber
kulgeva lõigu läbimine nõudnud ettevaatust
ja hoolt. See meenutas pilvelõhkuja aknakarniisi oli kõige
enam 30 sentimeetri laiune, murenes paiguti
ja sellest ühel pool ootas umbes 25 meetri sügavune kuristik
ja teisel kulges pikalt kõrge vertikaalne kaljusein.
Logisin paar kivi üle serva alla.
Jälgisin teatava õudusega, kuidas need vastu seinu põrkudes
erakordselt kaugena tunduva puhkamispaiga suunas kukerpallitasid. Rada katsid kivid ja selle pinda olid põimunud Pahklikud,
puu juured, mille otsa me pidevalt komistasime
ja koperdasime.
Kõikjal läikis õhukese puuder ja lumekihiga kaetud jää.
Rada katkestasid ahastamapanevalt sageli järskude kallastega ojad,
mida vääristasid suured rahnud.
Neid sai ületada üksnes krabina roomates
ja kogu selle aja, mil me mööda seda ajuvabalt kitsaste
absurdselt ohtlikku rada edasi nihkusime. Olime näkku lendavast lumest poolenisti pimestatud
ja trotsisime tuule Eilemist sööstsid läbi visklevate puude
ja sikutasid meie seljakotte.
See polnud lumetorm. Nihkusime valulise ettevaatlikkusega edasi seades ühe jala
enne teise tõstmist kindlalt maha.
Sellest hoolimata tõi Kats kahel korral jalgealust,
kaotades kuuldavale hirmunud südamest tuleva koomiksi teksti.
Mulli meenutava karje.
Hüüa. Ja selja taha vaatama pöördudes avastasin ta puu külge,
klammerdume, silmad hirmust punnis.
Meil kulus umbes kilomeetri läbimiseks enam kui kaks tundi.
Kui me verben käpi nimelises paigas taas kindlale pinnale jõudsime,
oli lumekiht 10 kuni 12 sentimeetri paksune.
Kasvas kiiresti.
Kogu maailm oli valge, täis kümnesendise suuruseid lumeräitsakaid,
mis langesid viltu maa suunas, kuni tuul nad kinni nabis
ja eri suundadesse paiskas. Nähtavus oli viis kuni seitse meetrit, kui sedagi.
Matkarada ristus metsaveoteega ja suundus seejärel otse üles
Alberti mäele, merepinnast 1600 meetri kõrgusel asuvale
rändrahnudega kaetud tipule, kus tuul märatses nii metsikute
raevukalt et tekitas vastumäge põrkudes plaksuvaid helisid,
mis sundisid meid teineteise kuulmiseks karjuma.
Alustasime mäkke ronimist ja taandusime kiirustades.
Matkaseljakotiga puudub tihtipeale tajutav raskuskese ka
soodsate teeolude korral. Meid üritas torm sõna otseses mõttes jalust maha lüüa.
Seisime pahviks lööduna mäe jalamil ja vaatasime
teineteisele otsa.
See asi kippus tõsiseks minema.
Olime lõksus ühel pool mägi, kuhu me ronida ei suutnud
ja teisel pool kaljuserv, mida mööda me uuesti turnida ei kavatsenud.
Ma ei taha muutuda melodramaatiliseks, kuid inimesed on
hukka saanud ka palju leebemates tingimustes. Viskasin seljakoti turjalt ja otsisin sellest rajakaarti.
Apallatši matkarajakaardid on nii läbi ja lõhki mõttetud,
et olin juba ammu nende kasutamisest loobunud.
Üksikutest erinevustest hoolimata on nad kõik täiesti
ajuvaba mõõtkavaga üks 100-le 1000-le mis iga päris maailmas
läbitava kilomeetri kaardil naeruväärseks sentimeetriks kahandab.
Kujutlege ruutkilomeetri suurust, ehtsat maalapi
ja kõike, mida sealt leida võib. Metsaveoteed, ojakesed, mäetipp-paar, ehk tuletõrjevaatetorn,
mõni mõhn või rohtu kasvanud lagendik, looklev matkarada
ja vist isegi mõni oluline kõrvaltee.
Ja siis kujutlege sedasama informatsiooni kokku pressituna
väikese sõrmeküüne suurusele pinnale.
Aga see ongi apalatši matkarajakaart.
Tegelikult on need kaardid veel palju-palju hullemad,
kuna minule täiesti arusaamatutel ja hämmastavatel põhjustel
sisaldavad need infot oluliselt vähem kui isegi nende
piiratud pindala lubaks. Orud järved, gurud jõed ja muud olulised,
ehkki isegi elutähtsad topograafilised maamärgid on
järjepidevalt ilma nimeta.
Isegi kõrvalteed on sageli välja jäetud Pole koordinaate
mingeid võimalusi päästjate suunamiseks konkreetsesse paika viitasid,
mis osutaksid väljaspoole kaardi servasid jäävatele linnadele.
Lühidalt tegemist on äärmiselt puudulike kaartidega.
Tavalises olukorras oleks see lihtsalt ärritav. Aga nüüd lumetuisus mõjus pigem kuritahtliku hoolimatusena.
Sikutasin kaardi kotist välja ja püüdsin seda tuulega
võideldes uurida.
Rada oli kaardile märgitud punase joonena.
Läheduses lookles rasvane must joon, mille arvasin olevat
metsa majandamise ameti tee, kuigi võimatu oli öelda,
kas see ka tegelikult nii on.
Kaardi kohaselt sai tee, kui see ikka oli tee alguse
suvalisest kohast ja lõppes kümmekond kilomeetrit eemal
täpselt samasuguses suvalises kohas, mis polnud kuidagi loogiline. Tegelikult polnud see isegi võimalik.
Ilmselgelt oli selle kaardiga midagi vihastavalt
ja sügavuti viltu. Ma maksin selle eest 11 kulli, ütlesin kaardiga vehkides
katsile võrdlemisi raevukalt, et paberitükk seejärel
enam-vähem kokku voltida, taskusse torgata.
Mida me siis nüüd ette võtame, küsis tema.
Ohkasin teadmata mida vastata.
Siis tirisin kaardi taas välja ja jäin seda veelkord uurima.
Vaatasin metsaveoteed ja taaskaarti.
Paistab nii, et see metsaveotee kulgeb kaarega ümber mäe
ja jõuab siis teisel pool jälle raja lähedale välja. Kui see tõesti nii on ja me selle üles leiame,
siis asub seal ka üks varjualune, milleni peaksime jõudma.
Aga kui me läbi ei pääse, siis ei teagi.
Ilmselt võiksime liikuda teed mööda tagasi allamäge,
mõnda madalamasse kohta ja vaadata, kas leiame
tuulevarjulisse koha laagrisse jäämiseks. Kehitasin mõnevõrra abitult õlgu.
Ma ei tea, mida sina arvad.
Kats vaatas taevasse ja silmitses tuiskavat lund. Noh, mina arvan, sõnas ta mõtlikult.
Et vedeleksin pikalt kuumas mullivannis.
Sööksin õhtuks pirakas Teigi küpsekartulite
ja portsu hapukoorega.
Ja ma pean silmas ikka väga suurt portsu.
Ja siis eksiksin tallas, kauboisid kisakoori plikadega,
tiigri nahal.
Tule esmis, lõõskas suures kivist kaminas sellises nagu neid
ehitatakse suusakuurortides. Tead küll, mida ma silmas pean. Ta vaatas minu poole.
Noogutasin. Mulle meeldiks teha midagi sellist, aga ma olen valmis
järgima sinu plaani, kui see on sinu meelest lahedam.
Ta pühkis laubalt lund.
Pealegi oleks nõme sellist suurepärast lumesadu mitte nautida.
Ta tõi kuuldavale ühe ainsa kibeda hirnatuse
ning suundus seejärel märatsevasse tuisku.
Upitasin seljakoti turjale, järgnesin talle. Tatsasin end kööku kiskudes ja tuulega võideldes mööda teed.
Maha langedes muutus lumi märjaks, raskeks nii sügavaks,
et ähvardas peagi läbimatuks muutuda.
Mis tähendas, et pidime kuskil varju otsima.
Tahtsime seda võimite.
Märkasin kõhedusttundega, et ühtki telgi püstipanekuks
sobivat kohta silma ei hakanud.
Ühel pool oli üksnes järsk metsaga kaetud ülespoole
ja teisel allapoole suunduv kallak. Tee kulges üsna pikalt, sirgelt oodatust oluliselt kauem.
Kui sega kaugemal, pöördus tagasi matkaraja suunas.
Polnud kindel ega isegi tõenäoline, et me seda märkame.
Keset neid puid ja lund võinuksin vabalt seista rajast kolme
meetri kaugusel ja seda mitte märgata.
Olnuks hullumeelsus metsaveoteelt lahkuda
ja üritada rada üles leida.
Aga ilmselt tuli läbi tuisu mööda metsaveoteed kõrgemale rühkimine,
samasugune hullumeelsus. Pärast seda, kui olime umbes tund aega jõuetult läbi üha
sügavama lume vantsinud, jõudsime välja kõrge tuulise kohani,
kus rada või miski, mis mingil määral meenutas rada tagasi allapoole,
Alberti mäe suunas lookles ja sealt edasi metsa kadus.
Põrnitses jahmatuse ahastusega kaarti.
Niisugust asja polnud sellelt võimalik kuidagi välja lugeda.
Kuid Kats märkas 20 meetri kaugusel metsas valget raja
tähist ja huilgas imerõõmust. Olime ballatši matkarajad taas üles leidnud.
Matkaõnn asus vaid mõnisada meetrit kaugemal.
Paistis, et see päev matkarajal siiski ei jää meile viimaseks. Lumi ulatus nüüd peaaegu põlvini ja me olime väsinud,
kuid trügisime sellest siiski läbi.
Kats tõi kuuldavale uue hiilgekui.
Jõudsime puuoksa külge kinnitatud noolega sildini,
mis osutas kõrvalteele ja teatas viiks Springi matkaonni.
Ühest küljest avatud, lihtne, palkidest tonn seisis
matkaraja põhiharust umbes 150 meetri kaugusel lumisel mälul
tõelisel talve võlumaal. Isegi kaugelt oli näha, et selle avatud külg oli tuultele
valla ja lumevaalud ulatusid peaaegu magamislavats servani.
Ometi pakkusse meile vähemalt mingis mõttes pelgupaika.
Me andsime üle lagendiku, upitasime seljakotid lavatsile
ja avastasime samal silmapilgul, et varjualuses viibis juba
kaks inimest.
Mees ja umbes 14 aastane poiss.
Need olid Chimm ja hiis isa ja poeg. Pärid jatta nuugast.
Mõlemad olid heatujulised sõbralikud ja ilm ei hirmutanud
neid mitte üks raas.
Nad rääkisid meile, et olid tulnud nädalavahetuseks matkama.
Ma isegi ei aimanud, et on nädalavahetus
ja teadsid, et ilm osutub üsna viletsaks.
Niisiis olid nad end hästi ette valmistanud.
Chimm oli kaasa võtnud suure tüki läbipaistvat kilet sellist,
millega remondi ajal põrandaid kaetakse ja üritas seda onni
sissepääsu ette sättida. Kats kiirustas talle appi, mis polnud sugugi tema moodi.
Kiletüki üksi ei katnud onni külge täielikult.
Kuid me avastasime presendi lapakad abiks võttes saame
sellega siiski hakkama.
Tuul rapsis raevukalt kile kallal ja suutis selle aegajalt
lahti rebida, mis peale see lehvise plaksus,
tekitades püssilaske meenutavaid helisid,
kuni üks meist püsti kargas ja selle taas paika sättis. On tervikuna polnud just eriti tuulekindel.
Laudseinad ja põrandad olid täis pragusid,
kust jäine tuul ja mõnikord ka lumi sisse puhus.
Aga kahtlemata oli seal mõnusam kui väljas.
Niisiis seadsime end koduselt sisse, laotasime magamisalused
ja kotid laiali.
Toppisime selga nii palju riideid, kui andis
ja tegime lamades endale süüa. Pimedus saabus kiiresti ja see oli tihke,
muutes kõnnumaa meie ümber veelgi ohtlikumaks.
Jimmyle Hiifil oli šokolaadikooki, mida nad meiega jagasid.
See osutus taevalikuks maiuspalaks.
Ja siis valmistusime kõik neljakesi mööda saatma pika
ja külma ööd kõval puitlavad sil.
Kuulates, kuidas tuul Mardusena huilgas ja oksad raevukalt praksusid. Kui ma ärkasin, valitses vaikus.
Sedalaadi vaikus, mis sunnib end istukile ajama
ja mõistatama, kuhu sa sattunud oled? Kiletükk ukseava ees oli mõnekümne sentimeetri jagu lahti tulnud.
Selle tagant kumas nõrka valgust.
Lumi oli üle magamislavats serva tõusnud,
kattis mu magamiskoti jalgade poolset otsa.
Raputasin selle jalgu siputades maha.
Chimmehis hakkasid tasapisi ärkama katsuma sedasi sügavat und.
Üks käsi näole heidetud suu pärani, nagu haigutav auk. Otsustasin luurele minna ja välja selgitada,
kui kindlalt meil lõksus oleme.
Kõhklesin lavati serval istudes hetke ja hüppasin seejärel hange.
Lumi ulatus mulle vööni ja ajasin silmad pärani,
tundes, kuidas poeb riiete alla ja leiab üles palja ihu.
Edasi sumpasime lagendikule, kus lund oli veidi vähem kuid
tõesti üksnes veidi isegi varjulistes paikades okaspuude
okstest moodustunud vihmavarju all ulatus lumi peaaegu põlvini. Ja sellest läbipääsemine oli vaevarikas.
Aga maailm mu ümber oli vapustav.
Kõik puud olid rüütatud paksu valgesse lume mantlisse.
Kõik kännud ja kivid kandsid lumemütsi.
Ja meid ümbritses täiuslik otsatu vaikus,
mida on võimalik kogeda üksnes suures metsas. Siin ja seal pudenesid okstelt lumekuhjad,
mütsatades ma aga ühtki muud heli kuulda ei olnud. Kahlasin mööda kõrvalteed raske lumekoormaga kaetud puude
alt läbi kuni jõudsin kohta, kus eristus matkarajaga.
Seda kattis tihe lumevaip, paks ja sinakasrada ise kulges
läbi pikka hämara lookas rododendronid, test moodustunud tunneli. Paistis, et sellele läbimisest kujuneb pikk
ja ränk pingutus.
Kõndisin prooviks mõne meetri.
See oli pikk ja ränk pingutus.
Kui pöördusin tagasi varjualusesse, oli katse ärkvel,
kohmitses ringi ja tõi kuuldavale oma hommikusi oigeid
Chimmuuris kaarti, mis oli minu omadest oluliselt parem.
Kükitasin tema kõrvale ja ta tegi mulle ruumi,
et saaksin seda koos temaga silmitseda. Voles käpi ja kõvakattega maanteeni vana juues sixty Forini
oli umbes 10 kilomeetrit maad.
Veel paar kilomeetrit mööda nimetatud teed viisid välja
Rainbow Springi laagripaika, kus olid olemas dušid
ja pood. Ma ei kujutanud ette, kui raskeks kujuneb sügavas
lumes 12 kilomeetri läbimine ega teadnud kindlalt,
kas laagripaik on nii varajasel aastaajal üldse avatud.
Aga oli selge, et lume sulamine võtab mitu päeva aega
ja mingil hetkel pidime ikka liikuma hakkama. Niisiis oli parem teha seda kohe.
Mil ilm oli ilus ja tuuletu.
Polnud teada, millal saabub järgmine torm
ja Me jääme pikaks ajaks lõksu. Chimm oli otsustanud, et tema Hifmatkavad paar tundi koos
meiega ning pöörduvad seejärel long Princhi nimelisele
kõrvalteele mis kulges järsult langedes umbes nelja
kilomeetri ulatuses läbi.
Jääraku jõudis välja parkla lähedale, kuhu nad oma auto olid jätnud.
Ta oli long printsi matkarajal palju kordi matkanud
ja teadis juba, mida oodata. Sellest hoolimata ei meeldinud kuuldu mulle sugugi
ja ma uurisin pisut kahtlevalt kas on ikka hea mõte pöörata
vähest kasutust leiduvale kõrvalteele, teadmata,
mis tingimused seal valitsevad ja kust juhul,
kui nad peaksid hätta sattuma, keegi teda
ja ta poega otsida ei oska.
Minu suureks kergenduseks nõustus Kats minuga.
Apallatši matkarajal liigub vähemalt teisi inimesi,
ütles ta. Kõrvalrajale ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Chimm kaalus kuuldut ja lubas, et kui asi on hull,
pöörduvad nad tagasi.
Meie katsiga lubasime endale sooja saamiseks kaks tassi kohvi.
Ning Chimmechif jagasid meiega oma kaerahelbeputru,
mis tegi katsi mehele iseäranis rõõmsaks.
Siis asusime kõik koos, teele.
Minek oli külm ja raske.
Lookas rododendronid testtunnelid, mis osutusid sageli väga
pikaks ja olid silmale väga ilusad vaadata kukutasid lume
meile kaela, kui seljakotid, riivasid raja kohale kooldunud
oksi ja pudenes meile krae vahele. Kolm täiskasvanud kõndisid kordamööda ees,
sest rivi esimene liige sai alati kõige suurema lumelasu
pähe ning lisaks tegi ta lumme tee rajamise rasket tööd.
Long Princhi rajani jõudes nägime, et see suundus lookas
mändide vahelt järsult alla.
Tundus, et liiga järsult selleks, et pääseda tagasi
põhirajale kui see läbimatuks osutub.
Ja näis võimalik, et just see vajadus neil tekib. Käisime katsega neile peale, et nad ümber mõtleksid.
Jimmy ütles, et rada läheb allamäge, on korralikult tähistatud,
et kindlasti saavad nad hakkama. Kuulge, kas te teate, mis päev täna on?
Küsis Chimm korraga ja vastas meie tühja pilku nähes oma
küsimusele ise.
21. märts. Meie pilk jäi endiselt tühjaks.
Kevade algus, selgitas tema.
Muigasime, mõeldes, kui paradoksaalselt see kõlab.
Surusime üksteisel kätt, soovisime edu ja läksime lahku.
Me katsega tantsisime kordamööda rada sisse,
tallates kolm tundi vaikides ja aegamisi läbi külma valgemetsa. Umbes kella ühe paiku jõudsime viimaks Oultsiks difoor
nimelise peaaegu kasutusest kõrvale jäänud läbi mägede
kulgeva maanteeni.
Keegi polnud seda puhastanud ega ühtegi rattajälgi ei
hakanud silma.
Taas hakkas langema lai ja ilusat lund.
Astusime mööda teed laagripaiga suunas ja olime jõudnud käia
umbes pool kilomeetrit, kui selja tagant hakkas kostma
ettevaatlikud läbi lume rühkiva mootorsõiduki rataste krudinat. Pringi pöörates nägime enda poole veeremas suurt
džiibilaadset masinat.
Juhipoolne aken langes sahinal alla.
Need olid mehi, kes tulid meile ütlema, et olid kohale
jõudnud soovides ühtlasi veenduda, et meiega on samuti kõik korras.
Me mõtlesime, et äkki sooviksite küüti laagripaika,
pakkus Chimm.
Ronisime tänulikult nende ilusasse autosse,
ajasime selle lund täis ning lasime end laagripaika sõidutada. Jimmy ütles, et nad olid sellest möödunud
ja paistis, et see on avatud kuid lubasid,
juhul, kui see pole nii viia meid lähimasse linna Franklenisse.
Nad olid ilmateadet kuulnud.
Paaril järgmisel päeval oli veel lund oodata. Nad panid meid laagripaigas maha, see oli avatud
ja lahkusid lehvitades. Rainbow Spring oli väike eraomandis olev laagripaik,
kus olid matkaonnid, duširuumid ja paar määramatu otstarbega hoonet,
mis asusid lagedal ilmselt matkaautodele
ja bussidele mõeldud parkimisalal.
Sissepääsu juures vanas valges majas asus kontor,
mis tegelikult oli pood.
Astusime sisse, avastasime, et kõik 30 kilomeetri raadiuses
liikunud matkajad olid juba seal. Osa neist istusid puupliidi ümber ja sõid hautist
või jäätist ja nägid välja roosa põsised üles.
Soojenenud ja puhtad.
Kolme või nelja neist me juba tundsime.
Laagripaika pidasid padi, džensiin Krossman,
kes näisid olevat sõbralikud ja külalislahked.
Ilmselt ei tundnud seda just sageli ette,
et äri juba märtsis nii hoogsalt käis. Uurisin matkamaja kohta.
Džensiin puhkes sigaretti, kustutades munaiivsuse peale
naerma ja segudsustele esile kerge köhahoo.
Kullake, majad läksid kaks päeva tagasi.
Suures ühises magalaruumis on veel kaks nari kohta vaba.
Järgmised inimesed peavad põrandal magama. Suur ühismagala ei ole just see sõnapaar,
mida ma oma vanuses kuulda sooviksin, aga meil polnud valikut.
Registreerisime end ära, meile anti duši jaoks kaks väga
väikeste kanget käteräti ning me trampisime üle platsi vaatama,
mida me oma 11 dollari eest inimese kohta siis saime.
Tuleb öelda, et väga vähe.
