Lemmikloomade kinkimine on riskantne ja tihti ka halb idee,
sest kingisaaja vastutusvõimet on raske kindlaks teha.
Seetõttu on tavaline, kui detsembris suure rõõmuga võetud
koduloom tuuakse uuel aastal tusased meelel varjupaika tagasi.
Tartus elav loomasõber Miia Melania saar on sellise
saatusega kodulooma varjupaigast juba päästnud. Meie koer, kes mul siis kodus on täpselt seesamune jaanuari koer,
tema võeti ka jõuludeks ja siis anti tagasi varjupaika,
sest ta ei sobinud, kuna ta oli natukene kartlik.
Et see on ka see, et inimesed ei ole valmis selleks
nii-öelda väljakutseks, et koeraga peab tegelema
ja et ta võib-olla natukene kas hirmunud alguses,
et inimesed annavad väga kergelt alla Veterinaarmeditsiini üliõpilaste seltsi haridusjuht Karina
Pascovitš tunnistab probleemi ja pakub lahendusena Tallinna
ja Tartu kuusepuud, kuhu on riputatud varjupaigas elavate
loomade pildid ja täpsed andmed. Süsteem on selline, et kuuse peal on loomakaardid,
et ühel pool on pildi ja teisel on kirjeldus
ja meil on seal kirjas, et ta ei sobi üllatuskingitusena.
Üritame alati öelda, et loom ei ole üllatuskingitus.
Ehk siis ma arvan, et jaanuaris juhtub see,
et osad loomad lähevad kas tagasi varjupaika
või need toovad varjupaika.
Üllatuskingitus peab ikka olema kaalutletud otsus,
et siis me eeldame, et inimesed võib-olla ei võta kohe
jõulude ajal, vaid need nagu räägivad sellest
ja siis hiljem võetakse. Tartu koduta loomade varjupaiga projektijuht Kirke Roosaar
üllatuskinke heaks ei kiida ja rõhutab, et looma võtmine ei
ole lihtsalt poeskäik. Me teame, et kui me selle looma loomavõtjaga,
kes meelt võtab, ehk et vastutus selle looma edasise
elusaatuse eest lasub sellel, kes tuleb siia
ja annab selle kohta allkirja, kes kantakse ta registrisse.
