Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Teele me oleme oma rännusarjaga jõudnud Lõuna Ameerika
mandrile ja eelmises saates olime prantsuse Guejanas
ja ma jutustasin siis sellest, kuidas me läksime
katamaraanidega lunastuse saartele.
Lunastuse saared on selline ajalooline paik mis oli kunagi
Prantsusmaa kõige kardetum, sunnitöö, laager
ja seal rügasid tööd teha tuhanded vangid.
Aga täna läheme hoopiski väga modernses paika seal prantsuse
kojanas ja nimelt läheme prantsusekojana Kosmosekeskusesse. Ja see on nüüd siis selline tähtis paik,
kus saadetakse teele enam-vähem kõik Euroopa Liidu kosmoseraketid.
Ning muidugi on see tehnoloogia seal kosmodroomil
ja nendel rakettidel kõige uudsemal tasemel.
Ja see prantsusekojana kosmodroom kuulub kindlasti maailma
kõigevägevama kosmodroom ide hulka ja seal sai siis ligi
aasta tagasi käidud.
Ja ma siis räägin sellest, miks see kosmosekeskus just
sellesse maailma nurka kunagi otsustati rajada
ja ka sellest, milline on olnud tema arengulugu. Ja muidugi ka siis nendest omaenda muljetest,
kui me seal kohapeal ringi käisime. See oli nüüd ühe õige tuntud muusikapala algus autoriks
ja esitajaks Mike Õudwild, legendaarne mees muusikaajaloos
praegu seitsmekümneaastane ja loob uut muusikat nüüdki.
Aga sinna maailma muusikataevasse ilmus ta komeedina kusagil
50 aastat tagasi.
Ja ta tõesti pani ahhetama kõiki, sest sarnast muusikat
varem tehtud ei olnud iga tema uut muusikat,
teost kuulati tookord kui imet, ma ise olin neil aegadel 20 aastane,
väga vastuvõtlik ja tundlik, suur muusikahuviline? Jaa, kahtlemata kuulusin ka mina siis nende Mike Õudviidi
imetlejate hulka.
Aga see lugu, mis siin kuuldus, on samuti väga legendaarne.
Selle lõi Mike hulphild ligi 20 aastat pärast seda,
kui ta oma muusikalist tähelendu alustas aastal 1992.
Ja selle loo nimi on Sentinel.
Ladina keeles tähendab Sentinel valvurit
või siis Vardijat. Ja ega ju täpselt ei tea, miks ma ikka Huld vilt sellele
loole just niisuguse nime pani.
Aga meloodia on tõesti lummav.
Ja kui siis Euroopa kosmoseagentuur saatis 2014. aastal
sealt prantsuse kojana kosmodroomilt lendu täiesti uut tüüpi
satelliidi siis pandi selle nimeks samuti Sentinel.
Ja siis sellel muusikavideol, millega seda satelliiti
maailmale tutvustati, oli saatemuusikaks seesama maik
Ulfiidi lugu. Ja satelliidi täpne nimi oli Sentinel, üks,
pärast seda läksid kosmosesse veel Sentinel kaks,
Sentinel kolm ja nõnda edasi.
Seesama seeria satelliite toimib ka praegu,
praegu on siis parajasti õhus Sentinel kuus.
Ja nende Sentinel-satelliitide ülesandeks on olnud algusest
peale jälgida regulaarselt radariga planeedi maa seisundit,
eksis mõõta maismaal ja meres ja atmosfääris toimuvaid
muutusi saata neid kogu aeg teadlastele,
sest teadlased omakorda analüüsivad. Neid andmed teevad järeldusi.
Ühesõnaga selle Sentineli programmi abiga vaadeldakse
ja kontrollitakse järjepidevalt meie koduplaneedi seisundit.
Ja saadakse muuhulgas ka siis teada nendest ohtudest,
mis võivad meie planeeti ähvardada.
Ja see on nüüd huvitav mõelda, et väga hea
satelliidiprogrammi nimi, valvur.
Aga et miks siis maika Huld, Fildi lool on sama nimi
ja nüüd sellel programmil. Ma olen selle üle natuke mõelnud, isegi nagu uurinud,
et kas neil on mingi seos.
Ma ei ole ausalt öeldes sellele küsimusele täpset vastust leidnud,
aga ma olen enam-vähem kindel, et tegelikult panid need
kosmoseteadlased selle nime just nimelt Mike kuuld Fildi
loost inspireerituna.
Ja just sellepärast hakkab seesama maik hoold Fildi lugu
siin vahetevahel ka meie saadet saatma. Aga nüüd siis läheme juba konkreetselt selle prantsuse
rannas asuva kosmodroomi juurde ja kõigepealt siis
niisugused küsimused, et miks just sellesse kohta omal ajal
see kosmodroom otsustati rajada ja ka sellest,
kuidas selle kosmodroomi areng praeguse hetkeni välja on
kulgenud ja selle kosmodroomi rajamise tagamaad on siis
õieti sellised, et just Prantsusmaa kosmoseagentuur otsustas,
et sinna, see peab tulema ja alustas ka selle ehitamist. Ja miks Prantsusmaa kosmoseagentuur põhjus selles,
et neil oli olemas oma kosmodroom, aga Nad olid jäänud
sellest ilma.
Ja see lugu oli siis niisugune, et see algne,
prantslaste kosmodroom asus Aafrikas Alžeerias
ja kusagil seal pärast teist maailmasõda algas Alžeerias iseseisvusvõitlus.
Ja see lõppes sellega, et 1962.-ks aastaks sai Alžeeria
iseseisvaks riigiks ja Prantsusmaal ei olnud nüüd kuidagi
võimalik seal seda oma kosmodroomi edasi pidada. Ja siis nad kaalusid igasugu võimalusi, mis võiks neil olla.
Ja lõpuks siis pandigi näpp sellele Prantsusmaa
ülemereterritooriumile seal Lõuna-Ameerikas.
Ja peamine põhjus ikkagi need head looduslikud eeldused just
rakettide kosmosesse lennud tamiseks.
Sest see prantsusekojana asub ekvaatorile väga lähedal
ja kui sealt see süstik orbiidile lennutada siis saab seda
teha märksa odavamalt kui mõnest ekvaatorist kaugemast punktist. Ja kokkuhoid saadakse ka sellega, et sealt ekvaatori
lähedalt on see stardinurk raketi jaoks orbiidile jõudmiseks
märksa väiksem.
Nii et kokkuvõttes lihtne põhjus väga suur kütuse
ja raha kokku hoida ka oli veel üks lisapõhjus,
miks prantsusekojana sobis kõige paremini seal siis olid
need turvariskid võrdlemisi madalad.
Eelmistes saadetes ma olen sellest rääkinud,
et seal see inimasustus on väga hõre. Ja teiseks otsustati, et kui kosmodroom tuleb kuskile
ookeani lähistele, siis saab suunata selle rakett tee
alguses ookeani suunas ja seal on ju määratud veteväljad,
mis on praktiliselt täiesti inim tühjad.
Vot sellised argumendid siis nii et 1964. aastal Prantsusmaa
Kosmose agentuur otsustas, et sinna me selle uue kosmodroomi
rajame ja ehitasidki seda alguses oma jõududega.
Aga see kosmodroom sai täiesti uue hingamise aastal 1975
sest siis asus seda väga tugevasti d toetama ka Euroopa liit. Ja nii on see ka tänase päevani.
Nii et kaks kolmandikku prantsuse kosmodroomi
ülalpidamiskuludest tuleb tegelikult Euroopa Liidu Pütschetist.
Ja praegu on ka nii, et praktiliselt kõik Euroopa Liidu
satelliidid lähevad kosmosesse sellest samast paigast
ja neid satelliite on ikka määratul hulgal.
No täiesti kirjeldamatu, kui ainult mõelda selle peale,
mis tüüpi nad on siis no hästi, palju on sidesatelliite,
väga palju on siis meteoroloogiliste satelliite
ja siis on veel ka kosmose uurimise satelliite
ja nõnda edasi. No ütleme siis nii, et me ei kujutakski oma tänast
igapäevaelu ette ilma selleta kui need kõikvõimalikud side
ja meteoroloogia ja muud satelliidid seal kogu aeg meile
andmeid maakera kohta ei koguks.
Ja päris kindlasti kuulub see prantsusekojana kosmodroom
maailma kõige suuremate hulka ka.
Ja ta on ka rahvusvaheliselt väga hea mainega,
sest õnnestunud startide arv on seal olnud pidevalt väga kõrge. Ja ärme nüüd unustame ka seda, et meie, Eesti satelliitide
lugu on seotud selle prantsusekojana kosmosekeskusega noh,
need ESTCube üks ja ESTCube kaks, Tartu Ülikooli algatatud
projekti raames ehitatud satelliidid, kus olid siis osalised
tudengid ja teadlased.
Ja need satelliidid võib-olla asjatundmatule silmale
tunduvad üsna tagasihoidlikud sellised pisikesed kuubikut
küljepikkusega kõigest 10 sentimeetrit. Aga nad olid tuubil täis seda kõige modernsemat tänapäeva tehnoloogiat.
Ja nende kahe esimese satelliidilugu oli siis niisugune,
et esimese käekäik oli igati õnnelik.
Ta lennutati kosmosesse sealt prantsusekojana keskusest
2013. aastal ja tegutses avakosmoses edukalt peaaegu kaks aastat.
Ta andis tohutul hulgal väärt andmeid, nii et nende põhjal
tehti kümneid ja kümneid teaduse töid.
Aga siis ESTCube kaks. No sellega nii hästi ei läinud.
See lennuta tee kosmosesse.
Õige hiljuti, tänavu üheksandal oktoobril.
Aga seal kanderaketil läks midagi viltu,
too nii et see satelliit üldsegi ei eraldanud selle
kanderaketipeast keegi ei tea täpselt, mis seal juhtus.
Aga ühesõnaga tema kaudu mitte mingeid andmeid saama ei hakatudki.
Aga noh, ma olen täitsa kindel, et see ei ole viimane Est kiup,
mis valmib ja kindlasti saab lähiaastatel Eestis valmis veel
üks satelliit, mis läheb samuti teele sealtsamast
prantsusekojana kosmodroomilt. Siin kuuldus nüüd jälle üks lõik maik uld Fildi geniaalsest muusikapalast,
Sentinel. Aga mina hakkan nüüd rääkima siis nendest meie
endi vahetutest muljetest, kui seal prantslane,
kas sai oldud ja selle kosmosekeskusega seal tuttavaks
saadud ja see esimene mulje ja need esimesed teadmised tulid
õieti mitte sellel päeval, kui me sinna läksime,
vaid eelmisel ja eelmisel päeval me olime siis kata
maraaniga teel sinna lunastuse saartele. Sellest ma kõnelesin ju eelmises saates ja siis sealt
katamaraani pardalt meie giid näitas rannas hästi kaugel
paistvaid torne ja maste.
Ja ütles, et vaat, sealse prantsusekojana kosmodroom asubki
siit väga paljude kilomeetrite kaugusele,
aga maastik lauge ja need tornid ja mastid bassid väga hästi.
Ja siis ta natukene rääkis praktilist jutt sellesama
kosmodroomi kohta ja ütles, et see on väga suur ala
ja neid stardib plats, rakettidele on seal väga palju. Mõned nendest on niisugused, mida kasutati varem
ja mis nüüdseks on juba hüljatud ja enamik on siis kasutusel
ja mõned jällegi just ehitamisel, nii et see kosmodroom
muutub tegelikult pidevalt, et aga kui nii hästi suures
joones rääkida, siis võib öelda niimoodi,
et see kosmodroom jaguneb kolmeks selliseks suureks tsooniks.
Ja just selle järgi saab jaotada, et mis tüüpi raketid
erinevatest tsoonidest teele lähevad. Ning esimene neist tsoonidest on siis mõeldud harja tüüpi
rakettide jaoks, noh harjan tüüpi raketid,
need on need euroliidu kõige suuremad, kõige kallimad,
kõige esinduslikuma Ad raketid ja teine tsoon on mõeldud
siis veega tüüpi rakettidele.
Need vega tüüpi raketid on samuti Euroopas toodetud enamasti
Itaalias ja need on siis nendest harjan rakettidest natukene väiksemad.
Ja nüüd see kolmas tsoon seal prantsusekojana kosmodroomil
kuulub hoopiski venelastel. Ja sealt on siis saadetud hulga aastaid teele neid Sojuz rakette.
Aga selle venelaste tsooniga on seal praegusel hetkel
parajasti väga segased lood ja selle segaduse tõi kaasa see
Ukraina sõda.
Enne sõda oli see venelaste tsoon väga aktiivne,
Nad lennutasid taevasse väga võimsaid ja kalleid rakette
ja tegid ka Euroopa liiduga tihedat koostööd.
Aga vaat siis jah, 2022. aasta veebruaris läks Venemaa
Ukrainale kallale ja kõik muutus. Noh, me ju mäletame seda algust.
Juba esimeste kuudega asus Euroopa liit kehtestama Venemaale
majandussanktsioone ning Venemaa siis omakorda vastas
mitmete piirangutega Euroopa Liidu suhtes.
Ja üheks selliseks väga järsuks sammuks oli siis nende poolt see,
et nad lõpetasid koostöö Euroopa liiduga kosmose vallas.
Ja just siis jäi soiku kase prantsusekojana kosmodroomi.
Venelaste osa. Sealtpeale ütles meie giid, valitseb seal pealtnäha täielik surmavaikus,
mitte kedagi sinna lähedusse ei lubata, Ta mitte keegi ei tea,
mis seal tegelikult on.
Nii et selline salapärane värk.
Aga igatahes vaikus.
Aga noh, need Euroopa Liidu kosmodroomilt need tegutsevad ka
sama hooga edasi kui enne.
Ja kui nüüd sealt läheb teele mõni selline suurem süstik
siis sellest teatatakse alati hästi pikalt ette kogu maailmale. Ja kui siis start käes on, siis saab seda jälgida
otseülekandes mitmetelt internetikanalitelt.
Ja tegelikult võivad inimesed tulla ka siia prantsuse
kojanasse ja jälgida oma silmaga seda kosmoseraketi start,
eriti hästi paljud prantslased näiteks pidid harrastama seda,
aga tuleb ka inimesi teistelt maadelt ja selle otse
jälgimisega turistide jaoks on siis niimoodi,
et sinna kosmodroomi territooriumile üldjuhul Ühtegi turist
ei luba. Ta aga antakse siis teada paikadest kosmodroomil
lähistel ohutus kauguses, kuhu siis võib minna
ja kogu seda sündmust jälgida. Ja Need paigad on siis niisugused, et seal on ka pingid
ja muud istumisvõimalused mingisugused kioskit,
kust saab osta siis mingisuguseid karastusjooke
ja snäkke käeraha sinna mineku eest ei küsita.
Ja siis on tavaliselt niimoodi, et need,
kes sinna tulevad, meil on siis kaasas niisugused head binoklid,
pikksilmad.
Ja selle koha pealt saab siis väga üksikasjalikult jälgida
kõiki neid detaile selle raketistardis. Ja meie giid siis ütles, et noh, ta on nendel nii-öelda
kosmoseetendustel käinud palju kordi ja enamasti on see siis niimoodi,
et need algavad õhtupimeduses kusagil seal kella
kümne-üheteistkümne paiku õhtul.
Ja see nii-öelda kosmoseshow algus on siis niisugune,
et kusagil seal pilkases pimeduses lööb midagi lõõmama,
toimuvad nagu mingisugused järjestikku plahvatused
ja siis hakkab selle helendava koha pealt aeglaselt taeva
poole kerkima selline ulmeline hiiglaslik sigar
ja selle sigari sabast paiskub välja meeletult palju tuld,
see kerkib aina kõrgemale ja kõrgemale ja muutub sealt
tintmustas öös aina pisemaks. Kuni viimaks on siis näha ainult see, et kõrgel taevas on
selline pikk tulejälg ja selle otsas siis veel eriti helendav,
mingisugune nagu täpp, mis aina kaugemale kosmosesse läheb,
nii et pidi mõjuma umbes nagu komeet, ainult et liigub
millegipärast täiesti vales suunas, tavaliselt komeet tuleb
ju ikkagi kosmosest meile lähemale, aga see läheb maast
pidevalt kaugemale.
Nii et, et kindlasti seda oma silmaga näha on vägagi
meeldejääv elamus. Aga siis sinna päris kosmodroomile läksime me juba järgmisel
päeval ja me olime öömajal Kuuru linnakeses,
mis on kõige lähem paiksel kosmodroomile,
sealt siis oma matkabussiga mööda maanteed minema.
Õige varsti jõudsime juba selle kosmodroomi piirine,
kus oli siis niisugune värav.
Ja sealt edasi pani mind imestama see, kui pikalt me
sõitsime ja mida me oma Ümber nägime. Mina arvasin, et seal on ikka mingisugune tehnoloogia,
mingisugused ehitised, hooned ei, põhiliselt oli mõlemal
pool tee ääres selline troopiline põlismets
ja muud niuksed looduslikud maastikud.
Ja väga kaua pidime sõitma enne, kui jõudsime siis sellesse
oma sihtpunkti, kus buss peatus.
Ja see oli siis õigupoolest see prantsusekojana kosmodroomi keskväljak,
väga esinduslik koht iseenesest selline avar,
asfaldiga kaetud plats ja selle väljaku ühes otsas siis see
turistibusside parkla ja teises otsas kosmoseraketi makett. Ja see makett kujutas siis õieti tee raketi harjan viienda koopiat,
noh, hästi tõetruu üks-ühele suuruses ja värvid,
samasugune helevalge 60 meetri kõrgune monstrum,
väga imposantne tõesti nagu mingi monument kosmoseteadusele
ja noh, turistidele muidugi kohe väga hea pildistamiskoht
nagu bussist välja tuled kohe sinna juurde selfisid tegema
ja sinna raketi juurde mineku tee oli ka väga esinduslik.
Nimelt niisugune allee, mille servi ääristasid siis Euroopa
Liidu riikide lipud. Aga nüüd sealt peaväljakult läksime siis sinna peahoonesse
ja peahoone uksel oli üpriski range turvakontroll,
noh, arusaadavalt kõik seal paiku peab olemagi hästi turvatud.
Ja seal läksime siis kõigepealt kosmosemuuseumi,
kosmosemuuseum oli, oli väga suur väga põhjalik,
seal oli siis kogu see kosmonautika ajalugu algusest kuni
tänase päevani välja terve rida kosmonautide elusuuruses kujusid,
kõige ees muidugi juuriga Kaarin ja siis need kõikvõimalikud
kosmosesõidukite maketid seal rivis ja väga palju niisugusi
kaarte ja makette ja videosid nende teiste maailmakuulsate
kosmotrummide kohta. Ja sealt muuseumist Läksime siis edasi juba kosmodroomi
juhtimiskeskusesse ja see oli selline suur
amfiteatrikujuline saal.
Hästi mugavad ja pehmete toolidega.
Ja seal amfiteatri keskel oli siis omakorda teine ruum,
mis oli eraldatud klaasseinaga ja seal peal olid siis näha
töölauad arvutitega.
Noh, selge see oli siis teadlaste paik, kus nad siis
raketistardi ajal istusid ja jälgisid ja kontrollisid hästi teraselt,
et kogu see start ikka õnnelikult läheks. Ja siis seal kõige kaugemas seinas oli hästi palju suuri monitore,
need siis olid ka sellised, et kui see raketi start toimus,
siis sealt pealt sai vaadata igasuguseid detaile sellest
raketi startimisest ja meile näidati siis sealt videode
pealt mõningaid neid varasemaid starte ja siukest
üldtutvustust kogu selle raketi stardipaikade kohta.
Ja kui me olime nüüd ka seal kontrollruumis need asjad ära vaadanud,
siis läksime tagasi bussidesse ja hakkasime seal kosmodroomi
alal ringi tiirutama, vaatasime näiteks seda Arian viienda stardiplatsi. Ja siis läksime ka ühele niisugusele stardipaigale,
mis veel päris valmis ei olnud, ehitustööd olid pooleli
ja sealt siis pidi edaspidi minema teele rakett,
harjan kuus.
Ja noh, me olime seal ligi aasta tagasi,
praegu mõtlen, ei ole tulnud veel uudised,
Arian kuus oleks startinud.
Ilmselt võib see veel jupp aega võtta, enne kui see
stardipaik tõesti valmis saab ja me saame siis teada uudise,
et uus harjan on tõesti kosmosesse läinud. Aga jah, see kosmodroomi territoorium seal ei andnud mulle
ikkagi rahu, see, et jah, et siin on hästi palju tehnoloogiaid,
ehitisi ja muud sellist.
Tehnika jutt, too aga enamiku ajal oli tee ääres kogu aeg
niisugune täiesti puutumatu loodus ja siis tuli nagu
iseenesest pähe see mõte, et kui seal on nii palju sellist
põlisloodust siis peaksin ju olema ka päris palju põnevaid
linde ja loomi. Ja ise suur loodusesõber.
Lõpuks ma lihtsalt ei kannatanud välja ja küsisin selle
giidi käest, kes meiega seal bussis kaasas oli.
Et kuidas selle looduse poolega siin kosmodroomil ikkagi
päriselt lood on.
Ja Ta seletas seda väga asjatundlikult, muide kõigepealt
ütles siis seda, et kogu see kosmodroomi pindala on 700 ruutkilomeetrit.
No mõelge, 700 ruutkilomeetrit, see on tohutu maalahmakas. Näiteks meil Eestis kõige suurem rahvuspark Lahemaal on ju
väiksema pindalaga sellest.
Ja siis giid rääkis edasi, et need raketiväljakud
ja kogu see tehnika võtab ikka üliväikese osa kogu sellest
territooriumist ja üle 95 protsendi sellest alast on kaetud
lootus maastikega.
Ja need on siis aga erinevad mere lähedal näiteks
mangroovimetsad ja looduslikud Liivikud merest kaugemal
soometsad kuivad metsad ja veel mitut tüüpi troopilised
metsad ja on kas savanni maas, tikke. Ja kogu see territoorium pidi olema piiratud hästi kõrge,
ületamatu taraga.
Seda valvatakse väga hoolega.
Nii et kui mõelda nendele lindudele loomadele sellel tohutul
alal peaks ju elamiseks olema suurepärased tingimused.
Ja nõnda see pidigi olema.
Giid ütles niimoodi, et siin tehakse ikkagi regulaarselt
selliseid loodusteaduslikke invet tuure. Ja selle järgi on teada, et näiteks neil aladel leidub väga
suuri ja uhkeid linnukolooniaid.
Ja on igasuguseid selliseid eksootilisi Lõuna-Ameerikast ka
elukaid näiteks kaima neid neid krokodilli sugulasi
või siis kapi Paarasid kes on siis maailma suurimad
närilised ja kasvult sellised väikese koera suurused.
Ja isegi ja kaare, neid Lõuna-Ameerika väga haruldasi
kaslasi pidi siin olema üksjagu teadlaste arvestuste järgi
siis üle tosina. Ja kui nii võtta, mis neil Jaagoridel siin viga elada,
kui seda nende lemmikrooga kapi Paarasid,
leidub siin rohkem kui küll.
Ja vot see oli selle kosmodroomi juures minu jaoks midagi
täiesti uut.
Et on küll jah, niisugune tehnoloogia tippkeskus,
aga teisest küljest suurepärane, täiuslik looduskaitseala. Ka siin saab nüüd see Mike Huld Fildi legendaarne
muusikalugu Sentinel otsa ja saab otsa ka meie saade saade
prantsuse kajannas asuvast kosmodroomist.
Ja millest tuleb järgmine saade?
Seal läheme juba prantsusekojana naabermaale,
selle nimi on surinaame, arvan enamik eestlasi ei oska küll aimata,
mis riik see suriname on.
Aga siis ongi hea kuulata. Saate sellest teada. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
