Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusarjaga liikumas seal
Lõuna-Ameerika mandril ja eelmises saates jõudsime
sellisesse piirkonda, mida nimetatakse prantsuse guayanax,
just nimelt piirkonda, sest riik ta ei ole,
vaid kuulub prantsuse ülemere territooriumite hulka.
Ja kuna ta on siis ka Prantsusmaa territoorium,
siis kuulub ta ühtlasi Euroopa Liidu koosseisu
ja sellepärast tippseal seesama rahaühik,
mis Eestis, ehk siis euro. Ja sinna on hästi lihtne minna, viisat pole tarvis.
Oled nagu Euroopa liidus sealgi teisel pool Atlandi ookeani.
Ja eelmises saates sai siis juba juttu tehtud,
sellest prantsuse kohe ennast üldisemalt
ja selle pealinnast ka Jennist.
Aga täna läheme ringi uudistama juba veidi kaugemale
pealinnast ja vaatame neid kuulsaid saari,
mille nimeks on lunastuse saared. Ja need lunastuse saared on siis ajaloos saanud kuulsaks
sellepärast et seal asus kogu Prantsusmaa kõige kurikuulsam
sunnitöö laager.
Ning selle paiga kohta on tõesti lõputul hulgal värvikaid
lugusid ja siin saates mõnda nendest räägin,
ja muidugi jutustan ka nendest oma muljetest seal saartel. Tee algab üks prantsusekeelne laul aga selles mõttes üpris
kummaline stiil pole nagu üldse prantsusepärane.
Lauljaks on siniste Fansantsenev Viro ja ta laulabki
niisuguses huvitavas stiilis, mida nimetatakse Chipsis ringiks.
Sõnana Chipsi tähendab ju mustlast, see on siis nagu
mustlasmuusikast inspireeritud muusikat ka.
Ja selle laulu nimeks on Loonstuse saared.
Ja just selle nime pärast ma selle laulu siia saatesse välja valisin. Jaa, õieti jutustatakse seal siis vangide elust seal
lunastuse saare sunnitöölaagris ja kirjeldatakse seda just
nagu ühe kurjategija suu läbi.
Ja niisugusel uljel ja kergel toonil peaaegu nagu naljatades.
Ometi on asjad naljast kaugel.
Sisu on ikkagi väga kibe, tohutud õudsed läbielamised,
hallutsinatsioonid peaaegu et hulluks minemine
ja siis läbisegi nende koledate elamustega koha peal
meenutused kaunist Pariisist. No niisugune tüüpiline võiks öelda kriminaalide laul,
kus visatakse nagu nalja väga jubedatel teemadel. Aga jah, seal lunastuse saartel asus siis tõepoolest kogu
Prantsusmaa kõige jubedam oma kuulsusega sunnitöö laager,
seal hoiti neid kõige Paadon omad Prantsusmaa kurjategijaid
ja teinekord ka eriti ohtlikke poliitvange.
Ja kuigi see sunnitöö laager lõpetas oma tegevuse juba
kolmveerand sajandit tagasi, siis on ta ometi legendaarne paik.
Ja praegu on niimoodi, et enam-vähem kõik turistid,
kes üldse prantsuseväelased tulevad, peavad endale
kohustuslikuks käia ära ka nendel vangla saartel. Seda tegime ikka siis meie.
Ja see minek oli siis ühel kenal hommikul,
päike paistis, tuul oli mahehommikul, polnud ka liiga palav
ja läksime sinna siis sellise romantilise kata maraaniga.
Ta oli selline pisikene, nii et just meie eestlaste punt
sinna ära mahtus sky.
Ja sealt lähimast rannast saarteni oli maad nii tosinkond kilomeetrit.
Sõitsime rahulikult, et aega läks selle sõidu peale
poolteist tundi. Ja enamasti liikus katamaraan seal laugetel lainetel mootori jõul.
Aga vahepeal, kui tuul muutus soodsaks, heisati ka purjed
ja siis läks juba sõit nii-öelda loodusjõudude abiga.
Ja see oli eriti eriti lahe mootor ju siis ei mürise kõrvu
kuuldus ainult merelainet.
Ta mühab purjede plaginat, tuule vihinat,
purjeköites laevakere naginad, kui mõni suurem laine vastu
parrast lõi. Ja seal laeva ninas oli selline huvitav võrk nagu hiiglasuur
võrkkiige ja ta oli siis nagu lainete kohal seal
ja sinna võisid siis minna seal pikutada
ja lihtsalt vaadata, kuidas need saared sealt kaugusest aina
lähemale tulid.
Ja kuna aega oli sellel sõidu ajal piisavalt,
siis Meiega kaasas olnud giid rääkis neid lugusid selle
lunastuse saare kohta. Kõigepealt rääkida sellest, et miks meil niisugune nimi on.
Ja see lugu oli siis selline, et ammu enne seda,
kui sinna sunnid laager tehti, olid need saared täiesti inimtühjad.
Ja neil aegadel sajandit tagasi puhkes seal Lõuna-Ameerikas,
kas katk, inimesed surid kui kärbsed ja siis üks käputäis
kristlikke misjonäre otsustas niimoodi, et lähevad paatidega
sinna saartele katku eest pakku ja olidki seal niikaua kui
katk mandril taandus, tulite tagasi ja siis pärast seda
tänutäheks selle eest, et nad ellujaid andsid saartele
nimeks lunastuse saared. Aga nüüd see sunnitöölaagriajastu, see algas pihta kusagil
seal 19. sajandi keskpaigas.
Ja D see sunnitöö laager seal 1852. aastal tegutses kuni
1953. aastani, nii et 101 aastat, noh, ütleme siis sajandi.
Ja miks siis seda peeti kõige Tuutsemaks sunnide laagriks
kogu Prantsusmaal.
Esimene põhjus siis see, et ta asus ju sellest emamaast nii kaugel,
tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ja kui sind sinna kaugele ookeani saartel viidi,
siis oli ju ka selge, et pääsemislootust sealt ei ole,
põgeneda ei ole võimalik.
Oli teada, et kui sa kasvõi hüpatki viimases meeleheites
sealt saartelt kuskilt kaljudelt merre, siis see on seal
väga tugevad hoovused ja need ei kanna inimest üldse mandri
poole vaid vastupidi, hoopis avaookeanile.
Ja pealegi on need veed täisvere, Jannulisi haisid. Ja isegi siis, kui kellelgi eriti sitkel tegelasel olekski
imekombel õnnestunud Mandrini välja ujuda siis sattus ta
veel hullemasse lõksu, sest kogu see rannik seal oli täiesti inimtühi,
seal levis selline troopiline Niiske džungel täis
igasuguseid tundmatuid ohte, nii et ellujäämisvõimalused
isegi mandrile jõudes olid üliväikesed.
Aga miks see sunnitöö laager siis nii halva kuulsusega oli?
Lisaks sellele, et sealt polnud kindlasti võimalik kuidagi
jalga lasta, oli see, et, et need olud seal vangidel olid väljakannatamatud,
sunnitöö, laager, nimi, see tähendab ju seda,
et seal tehti iga päev rasket füüsilist tööd. Aga see oli ju ka troopika.
Nii et seal olid need vereimejad, putukad,
igasugused troopilised parasiidid siis haigused,
malaaria ja kõik need muud.
Ning kord oli seal sunnitöölaagris väga range vangivalvurit,
halastamatud, jõhkrad, nii et iga väiksemagi üleastumise
eest karistati kohe väga julmalt.
Ja nii siis ongi teada, et selle vangilaagri statistika kohaselt,
mida seal ju peeti väga pedantselt 100 aasta jooksul. Enamik vange, kes siia sattusid, ellu ei jäänudki.
Nii et sajandi jooksul käis sealt läbi ligikaudu 70000
sunnitöölist ja tervelt kolmveerand nendest ei jõudnud oma
karistusaega välja kanda.
Ja lihtsalt surid seal erinevatel põhjustel.
Aga nüüd on muidugi ka huvitav mõelda, et kas keegi kunagi
nendest kümnetest tuhandetest siis nagu ikkagi vaatamata
lootusetult võimalusele ei püüdnud põgeneda
ja ka selle kohta on seal vangla statistikas üsna
üksikasjalikud andmed nimetajat 100 aasta jooksul tegid
sealt saartelt põgenemiskatse 9000, et ongi noh,
mis näitab seda, et nende olukord oli tõesti nii jube,
et nad olid valmis riskima eluga. Aga sealsamas vanglakroonikates on ka siis kirjas andmed,
et kui paljud nendest üritajatest kuulsid põgenemiskatsel jaa,
noh siis 99 protsenti nendest 9000-st surid Nende surma
kohta on olemas kindlad andmed.
Ja kokku siis kogu selle 100 aasta jooksul on siis mingi
pool tosinat vangi teada kelle surma kohta kindlaid andmeid
ei ole. Ja see on muidugi olnud läbi aegade väga meeliköitev küsimus,
et kes need pool tosinat vangi siis olid
ja kas siis mõni nendest ka päriselt ellu jäi
ja isegi Prantsusmaale tagasi jõudis. Selle kohta on ka igasuguseid lugusid ja kirjutisi,
enamasti sellised ebamäärased.
Aga kindlasti kõige kuulsam nendest lugudest on selle vangi
põgenemine kelle hüüdnimi oli pappi joon,
bioon tähendab prantsuse keeles liblikat
ja hüüdnime oli ta saanud siis Pariisis,
kui oli seal ühes kurjategijate jõugus ja tema rinnale oli
tätoveeritud liblikas. Ja õieti see tema eriline põgenemise lugu sai legendaarseks
raamatu kaudu.
Ja selle raamatu jutu kirjutas mees, kelle kodanikunimi oli
Hanrii šarieer ja ta väidab seal kohe alguses,
et see on autobiograafiline raamat ja jutustabki sellest,
kuidas vaatamata kõikidele võimatutele raskustele suutis ta
siis sealt saartelt põgeneda läbi Lõuna-Ameerika liikudes
jõuda lõpuks ka laevale jõuda Euroopasse
ja viimaks välja ka Pariisi. Ja see raamat ilmus aastal 1969 kohe peale ilmumist Saise
meeletult populaarseks.
Seda hakati trükkima aina uuesti, tõlgiti edaspidi
kümnetesse keeltesse tõlgitud muide ka eesti keelde eesti
keeles ilmus see samanimeline pappi jooni nimeline raamat
siis aastal 1993.
Ja see raamat inspireeris ka filmitegijaid,
nii et selle järgi on tehtud lausa kaks filmi. Üks siis Ameerika Ühendriikides sai valmis tooteks 73.
Ja oli nii hästi tehtud, et sai täitsa mitu Oscari auhinda.
Ja selle teise filmi tegid prantslased ise
ja see jõudis kinolinadele 2000 seitsmeteistkümnendal aastal.
Ma olen neid mõlemaid filme näinud ja, ja on tõepoolest
väga-väga haaravad filmid.
Ja küllap siis nii ongi, et see Lumastuse saarte legendaarne
kuulsus on põhiliselt tulnudki, sellepärast et ilmus väga
eriline raamat ja siis peale seda veel ka kaks väga menukat filmi. No ega ma nüüd seda raamatut siin ümber jutustama küll ei
jõua hakata, kes tahab, võib raamatukogust laenata aga
räägin ainult sellest kohast, kus siis Hanri šarieer
kirjeldab oma põgenemist sealt saartelt.
Ja tema jutu järgi oli siis nii, et ta tegi mitmeid katseid
sealt sunnitöölaagrist põgeneda.
Aga iga kord Ginny sai julmalt karistada
ning viimaks viidi ta sellele kõige kurikuulsam malesaarele
mille nimi oli saatanasaar. Ja sealt põgenemist peeti absoluutselt võimatuks.
Aga just sealt Ta siis raamatu järgi põgeneski tegin,
nii et hüppas ühel pimedal ööl Kalju kaldalt merre
mitmekümne meetri kõrguselt.
Ja siis sattus tugevatesse hoovustesse ja hobused viisid ta
siis saartest kaugel, nii et vangivalvurid teda enam ei näinud.
Ja hulpis ajal palju päevi kusagil ookeanis ilma teadmata,
kus ta on, ära ei uppunud, sellepärast et ta oli enne vette
hüppamist visanud sinnasamasse kohta, kus ta kavatses minna
kookospähklite suure kimbu kookospähklit ujuvad ju väga
hästi vee peal. Nendest ta siis hoidis kinni ja sellepärast püsis vee peal.
Ja siis, kui ta oli juba kaotamas teadust,
janu, nälg ja kõik muud siis möödus ootamatult temast üks
kohalik kaluripaat, need võtsid ta peale,
viisid ta oma kodukülla turutsete üles.
Sealt edasi läksid need seiklused väga pööraselt üle
Lõuna-Ameerika ja nii edasi.
Aga just sama osa, mis puudutas nüüd lumatuse saari. Selle kohta on nüüd huvitav mõelda, et kui tõepärane see
ikkagi on. Ja kuna see raamat oli ju nii maailmakuulus,
siis hilisematel aastatel väga paljud uurisid ülima
põhjalikkusega selle loo tõepära.
Noh, isegi niimoodi, et käidi seal Lõuna-Ameerikas koha peal
ja otsiti üles veel need üksikud, kes teda mäletada tasid,
võtsid temalt intervjuusid, siis tehti arhiivides tohutut
tööd ja praeguseks ajaks on ikka üsna täpselt teada,
mis selles raamatus on siis tõde ja mis ei. Ja võib siis lühidalt öelda niimoodi, et otsus on see,
et kogu lugu üldiselt on ikkagi fiktsioon
või kui tahate öelda teisiti, siis väljamõeldis
või kui tahate öelda veel kolmandat moodi,
siis ilukirjandus kuidas võtta.
Aga uurijad on välja selgitanud ka selle,
et seal loos on sees väga palju tõsielulisi seiku,
näiteks kirjeldusi selle sunnitöölaagri igapäevaelust. Ja tõsi on ka see, et seesama Adri šarieer tõepoolest elas Pariisis,
võeti varguse pärast kinni, karistati pikaajalise sunnide
laagriga ja saadeti prantsuse kuajanasse Lõuna-Ameerikas.
Aga seal ta oli vangis mitmetes paikades
ja tegelikult seal lunastuse saare sunnitöölaagris oli ta
kokku vaid kaks aastat.
Nii et ikkagi ta oli seal päriselt.
Aga nüüd see lugu, mis ta kirjutab, et ta oli saatana
saarele erakluse saadetud ja et ta sealt,
et põgeneda sai, see tõele ei vasta, tegelikkuses oli ta
kinni hoopiski püha Joosepi saarel sealsamas kõrval. Ja veel on need mälestused ja arhiivitoimikud näidanud seda,
et see Hanri šarieer ei olnud üldse selline tõsine protestija,
vaid oli hoopis nende vangivalvurite ja kaasvangide
mälestuste järgi selline üpriski tasane ja kuulekas vennikene.
Aga noh, kui nii võtta, siis Ta on ikkagi kirjutanud tõesti
väga haarava raamatu mis sest, et see on fiktsioon
ehk ilukirjandus.
Aga niisukese ilukirjandusliku seiklusjutuna on ta igavesti
vahva lugemine, nii et soovitan täitsa lugeda. Ka siin laulab siis prantsuse laulja Stefan sanserverino
ülikiires tempos seda Lumastuste saarte laulu edasi.
Ja olgu kõrvalpõikena öeldud, et need laulusõnad on just
inspireeritud sellest samast raamatust pappjoon.
Aga ma kõneleksin siit edasi nüüd sellest,
mida me seal saartel oma silmaga nägime,
kui me sinna jõudsime.
No seal on kokku kolm saart, üks on kuningasaar,
üks on Püha Joosepi saar ja ükson saatanasaar. Ja meie läksime siis kõigepealt sinna kuningasaarele,
see on nendest kolmest kõige suurem.
Kuigi ta väga suur ei ole läbimõõt.
Ühelt kaldalt teisele kusagil seal kilomeetri jagu aga
praegusel ajal on seal palju selliseid mõnusaid
jalutusradasid ja neid mööda me siis uitasime
ja saime sellest saarest täitsa mingi pildi kätte.
Iseenesest ta oli selline järskude kallastega enamasti
Kaljuste kallastega ja selline künklik, nii et tuli päris
palju kõndida üles-alla ja seal keskosas,
selles kõige kõrgemas osas asus siis terve kompleks neid
ajaloolisi hooneid, seal oli neid lausa kümneid. Ja mõnedes olid siis elanud administratsioon
ja vangla, juhtkond ja teistes jällegi vangid.
No need juhtkonna ja vangivalvurit admistratsioonide majad
olid tihti ühepereelamud, sest paljudel neist olid seal ju
kaasas ka oma pered.
Sellised ühe peremajad olid päris kenad,
soliidsed kivimajad, praeguseks olid mitmed neist kohandatud
siis hotellideks, nii et kui mõni turist tahtis,
võistasin endisest sunnitöö vanglas veeta kasvõi mitu ööd. Ja kõigist neist hoonetest oli minu jaoks kõige mõjukamad
see kunagine kirik ja siis kunagine hospidali hoone.
No kirik oli niisugune puidust madal ehitis,
keskel suur kõrge puidust torn.
Ja sisse me päris ei pääsenud, ukse vahelt saime sisse piiluda.
Ta oli hästi korda tehtud ja seal oli siis näha just selline sisustus,
mis oli olnud seal sel ajal, kui siin tõesti vangla oli
ja seal oli hästi palju nii seksimaale ja jooniseid seal
seinte peal. Ja giid ütles meile, et paljud nendest on tehtud siis nende
vangide endi poolt. Noh, nad mõjusid natukene no primitiivselt
ja nurgeliselt, aga mingis mõttes olid nad jällegi väga
siirad ja ikka huvitav mõelda, et nende kümnete tuhandete
vangide seas kestsid kõik aegade jooksul läbi käisid olid
siis mõned ikkagi väga niisugused kunstnikuhinged
ja isegi teatava kunstnikuandega ja nende jaoks oli siis
suur asi, kui nad said seal kirikus omapead midagi vahel nikerdada.
Ja meie giid rääkis ka siis seda, et seal kirikus olid need
jumalateenistused siis igal pühapäeval. Ja see oli kõikide vangide jaoks väga populaarne sündmus.
Isegi kõige Paadanumat kriminaalid, kes ei uskunud jumalat,
Te kuidagi tulid hea meelega sinna, sest see oli lihtsalt
hea vaheldushallis vangi argipäevas.
Ja see hospidal, see oli palju suurem, kui kirik nägi välja uhkem,
ta oli tehtud punastest tellistest.
Praegusel ajal olid aknaaugud küll tühjad,
seda ei kasutatud. Aga meile räägiti, et seal oli siis just nimelt
administratsiooni haigla.
Nii et mitte ükski vang oma jalga üle selle läve ei tohtinud tõsta.
Aga ütleme siis vangla administratsioon ja pereliikmed.
Nende jaoks oli see Hospital ja siis nende haigete eest
kandsid seal hoolt nunnad ja ravitase oli päris hea
igasuguseid ravimeid, see oli igasuguste haiguste vastu piisavalt.
Aga siis läksime vaatama neid vangide jaoks mõeldud ehitisi
ja sealt väga meelde niisugune bassein. See oli siis bassein, kuhu vesi tuli ainult sellisel viisil,
et kui Vihma 100., siis kogunes sinna basseini,
sest mingisugust kohalikku mageda veeallikat muud siin
olemas ei olnud.
Ja seal siis vangid said vahetevahel oma riideid küürida.
See, kes graafiku järgi, võib-olla siis iga vang,
umbes iga kahe nädala tagant sai sinna minna,
basseini, seal siis neid riideid pesta ja siis kõige
niisugustele Eskujulikumatele vangidele oli võimalus käia ka
sealsamas basseinis iseennast pesemas. Ja parimal juhul siis üks kord nädalas mitte rohkem
ja mitte mingeid muid pesemisvõimalusi nendele vangidele
seal lunastuse saartel ei olnud.
Ja no vaatasime ka siis neid vanglahooneid,
neid oli seal palju, niuksed, paksude müüridega ruumid sees,
sünged ja hämarad.
Tihti oli ka just selliseid üksikkonge, kuhu pandi siis mõni,
kes oli kuidagimoodi distsipliini rikkunud
ja pidi siis seal pimedas ruumis veetma mitmeid nädalaid karistuseks. Ja meelde jäi kasevangidele mõeldud haigemaja.
Noh, see oli selline hästi suur ja kõle ehitis.
Ja seal siis need vangid olid olnud koos paarikaupa kokku aheldatuna.
Nii et nad pidid Sist minema nii sööma kui magama,
kui tualetti alati paarikaupa.
Ja kuigi see oli haigemaja, siis sisuliselt neid seal ei ravita.
Kotivaid kuidagimoodi eluvaim sees, vahel Antiga mõnda
hädavajaliku arstimi ja väga tihti vangid just seal haigemas
ka surid ja ega sellest polnud lugu midagi. Laip viidi mere äärde ja visati kõrgelt kaljult merre
ja siis juba haid hoolitsesid selle eest,
et laip lõplikult häviks.
Nonii, ja sealt kuningas saarelt läksime,
siis me edasi järgmisele.
See oli Püha Joosepi saar ja selle kohta kõneles meie giide,
et selle kliima on väga teistsugune, kui on kuningasaarel.
Nimelt on siuksel madalal maal ja sellepärast on seal
ilmastik niisugune hästi niiske ja hästi kuum. Ja seal olla oli palju raskem kui kuningasaarel.
Ja siia pandigi siis just need kõige ohtlikumad
ja halvema mainega kriminaalid ja vaatasime ka sealseid vangimajasid.
Üks nendest on näiteks niisugune, koosnes üksikkambritest,
need olid üksteise kõrval ja igas öös võis olla ainult siis
üks inimene, aga sellel vangimajal katust ei olnud.
Ja see tähendas seda, et kui vihma 100.,
aga vihma 100. ja sageli ikkagi niiske troopika siis vihm
100. sinna ruumi sisse ja kastis siis veega seda vangi,
kes seal oli. Ja väga julm reegel selles üksikkongis oli selline,
et seal ei tohtinud istuda ega lamada, vaid seal tuli kogu
aeg püsti seista.
Nii et ka magad püsti seistes.
Ja veel oli reegel, et kaasvangiga, kes seal müüri taga nüüd
ju oli, teda oli ju kuulda, temaga ei tohtinud vahetada
mitte ühtegi sõna.
Ja need vangivalvurid, kes seal kogu aeg ringi liikusid,
jälgisid siis väga täpselt seda, et ükski vang ei istuks
ega ei lamaks ja ei ütleks ühtegi sõna. Ja sellisel moel hoiti siin siis neid vange nädalate kaupa,
mõnikord ka kuude kaupa, no lihtsalt ei oska ette kujutada,
kuidas üldse oli võimalik ellu jääda.
Aga nüüd see kolmas Saarse saatana saar,
see oli nendest kolmest kõige väiksem.
Aga sinna meid maale ei lubatud, vaid me võiksime seda
silmitseda ainult katamaraani pardalt.
Ja sealt oli väga hästi näha, et see saar oli tõesti väike,
kaetud peaaegu üleni metsaga, ainult selle ühes servas oli
siis lagendik, selle lagendiku keskel oli pisikene vangimaja. Ja vot sellel saatana saarel hoiti siis enamasti just nimelt poliitvange,
kes olid siis prantsuse valitsuse silmis eriti ohtlikud.
Ja kõige kuulsam vang läbi aegade.
Saatana saarel oli tegelikult üks mees, kelle nimeks oli
Alfred Treifüüs.
Ta oli siis olnud prantsuse ohvitser, saanud süüdistuse
riigireetmises ja sellepärast saadeti pikaks ajaks sunnitöö
laagrisse ja pandi siis sinna saatana saarele eraklusse üksinda,
ilma et ta saaks näha ühtegi inimest, rääkimata sellest,
et ta kellegagi saaks kõnelda. Ja nii ta pidi seal siis veetma viis aastat järjest.
No ma ei kujuta ette, see ajab ju hulluks,
aga tema pidas vastu.
Ja kuulsaks sai tema juhtum õieti sellepärast,
et samal ajal, kui ta seal saatana saarel vangis oli,
ajasid tema sõbrad Pariisis jälgi nende süüdistuste kohta
mille järgi ta oli siis sinna sunnitöö laagrisse saadetud.
Ja nad leidsid kindlat tõendit selle kohta,
et need süüdistused olid võltsitud. Siis võlts tunnistajad, võltsdokumendid ja sellest puhkes
enneolematu skandaal.
Prantsusmaal raputas kogu Prantsusmaa ühiskonda tol ajal nii
et seda nimetati lausa eri nimega Treifüüsi afääriks.
Ja see viis lõpuks selleni, et kui ikkagi täiesti kindlalt
olid tõestatud, et kohtunikud olid teinud pettust siis
paljud nendest kõige kõrgematest kohtuametnikest
Prantsusmaal vallandati ja Alfred Triefüüs vabastati. Toodi tagasi Prantsusmaale.
Talle anti tagasi ohvitseri kraad, kõik endised aumärgid
ja prantsuse valitsus palus ametlikult tema käest andeks
ja mees sai siis elada elu lõpuni auväärset elu.
Ja on ikkagi siiamaani prantsuse ajalukku kirjutatud kui üks
väga puhta südametunnistusega ja meelekindel mees. Mida siis kokkuvõtteks nende Lumastuste saarte kohta öelda lühidalt,
võib-olla seda, et nad on tõesti legendaarsed tänu kahele mehele,
üks nendest siis anrii šarieer, teine Alfred Trieffiš,
esimene siis selline seikleja ja väga hea kirjanik
ja teine jällegi ebaõiglaselt süüdi mõistetud.
Poliitvangid. Siin sai siis tänane saade otsa saade lunastuse saartest
seal kaugel Lõuna-Ameerikas prantsuse ojanas
ja järgmises saates tegelikult jätkame neid retki seal
prantsuse kojanas ja läheme vaatama seda prantsusekojana kosmosekeskust,
mis on üks kõige tuntumaid kogu maailmas. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
