Täna saates, kuidas kunagi sirgeteks kraavideks aetud jõed  jälle oma looduslikesse sängidesse looklema saaks. Urvaste on Eesti põlispuude rikkam kant. Mis on aga põlispuude saatus ja tulevik. Kas meresumpades kasvatatud parei aitab looduslikul  populatsioonil ellu jääda? Aastasadu on saanud jõed voolata oma looduslikes sängides. Vahepeal on aga inimene sellesse protsessi sekkunud  ning täna olemegi tagasi siin, et vaadata,  kuidas seda looduslikku olukorda nüüd parandada. Endise egsete jõgede ümberkujundamine, süvendamine  ja kraavitamine kulutab tänapäeval kõige rohkem teadlaste  tööd ja raha. Naaberriikidega kogemusi vahetades kasutatakse erinevaid  tehnikaid jõgede, bioloogilise mitmekesisuse  ja isepuhastumisvõime taastamiseks. Kas selline ongi siis see Läänemaa jõgede tüüpiline pilt? Jah, ega ta paraku niimoodi on kujunenud,  sellepärast et. Enamus ojasid ja jõge sid on kanaliseeritud  ja sinna tulevad siis sisse kraavid ja ja drenaaž  ja Need kannavad sisse väga palju toitaineid  ja mis nende muu üle jääb, kui nad kasvavad lihtsalt kinni? No korrastamine ongi üks selline võte, mis võimaldaks  taastada seda vee ökosüsteemi, sest üldiselt jõgi,  ta on küll kümneid aastaid siin niimoodi voolanud  ja teda on hooldatud kallastelt ja kui nüüd hooldamine ära  lõpetada pilliroog ei niida, võsa ei niida,  siis nad kasvavad kõik kinni. Ja noh, siin on nüüd suurem vooluveekogu ütleme see taeva,  tal on keskel näha veel nagu voolusäng, aga paljudes kohtades,  kus väike vesi, ta kasvab täiesti kinni. Ja tulemuseks on see, et, et, et ei pääse vette valgus. Ja selle tõttu ka mitmed sellised organismid ei saa seal areneda. Ja teine, et, et seesama taimestik, mis laguneb siin,  see tekitab omakorda sellist isereostust. Ja, ja tulemuseks on üldiselt veekugu niisuguse degradeerumine,  kus siis ei ole ei kalastiku korraliku, vaid on,  on muidugi elustik võib rikkalik olla, aga see ei ole meile  sobiv ja, ja, ja vee ökosüsteemile ka niisugune mitte sugugi viljastav. Ja kuidas see töö siis välja näeb? No see töö näeb välja lihtsalt selliselt,  et noh, ta lähtub sellistest põhiprintsiipidest,  esiteks. Me peame teadma seda, et mida me jõele teinud me oleme  võtnud ära jõel selliseid loodusliku ilme need püsivad  voolusängi struktuuri, mis vanasti kive,  kivid olid, põhi võis kivine olla, siis tal oli süvikuid ja,  ja oli kärestik, kaldad olid siis juurtega,  osaliselt kinnistunud ja suur osa muidugi inimene hooldas. Vanasti seda ei ole, see lõi jõele sellise väga. Suhteliselt stabiilse ökoloogilise situatsiooni  ja ka elupaigas mitmekesisuse. Aga kui me sirgeks kaevasime, siis me matsime nad kinni  või heitsime kõrvale ja tekkis selline sirge kraav,  mis nüüd on kujunenud lihtsalt taimestiku kasvulavaks,  kuhu tuleb sisse siis taime toitained ja ta ei ole see  ja nüüd püüe ongi parandada natukene seda situatsiooni,  et anda tagasi see looduslik olukord ja selleks me  siis üritame teha selliseid sälkkärestike pais,  kärestike, puistan, kärestikke ja, ja see võimaldab anda  veel natukene elu tagasi ja sinna ka alla luua väiksed süvikut,  mis siis suurveega jälle puhastuvad. Ja, ja see on, see on see taotlus ja kus on,  ütleme, et sobivaid kalaliike, mis tuleb kudema,  et siirdekalu, sinna rajatakse ka ka sellised vajalikud  kudepadjandid või kude kudealad muidugi,  üks oluline faktor on ka veel kalajõgedel see,  et, et meres peaksid kalad saama jõkke ja,  ja siis korrastatud. Et. Mis siin selles konkreetses kohas siis tehtud on? Siin konkreetses kohas, nüüd on tehtud need sälk kärestiku üks. Sektsioon on nagu ta koosneb viiest Noh, sälgust ütleme vaheldumisi ühel kaldal  ja teisel kaldal, kus on siis kivisid puistatud Jõe kaldast sisse, selliselt tekitatakse  siis niisugune. Looklev voolamine ja nüüd, et uurida seda Kuidas see mõjub nüüd selle jõe profiili,  et ta ei hakkaks seda nüüd ära uhtuma siis on  ka tehtud siin mõõdistamisi, kuna see nüüd möödunud aasta  valmis ehitatud, see aasta mõõdistati profiili võeti siin  iga viie-kolme meetri tagant. Kui teda nüüd iga aasta mõõta, siis näeb,  kuidas on kindlas siin need muudatused jõe sängis  ja kus on vaja nüüd veel kallast kindlustada,  et ta päris ära ei hakka suhtuma, seal tuleb  siis vastavaid lisatöid veel teha. Mis siis lisaks kalastikule veel siin elustikus muutub? Muutub elupaik muutub, muutub ka elustik,  tähendab, et tasakaal läheb siis selles suunas,  mis on sellele loodud elupaigal sobilik. Näiteks kevadel olid, ilmusid siia kosklad,  siin on parte palju, mida vanasti nagu ei olnud. Aga põhjus võib olla selles, et kui kala tuleb kevadel kudema,  siis ta peatub nende süvikutes, selg kärestike taga. Ja see on üks kindlasti üks selline positiivne näitaja juba,  et esimesel aastal juba ilmnesid sellised väiksed muutused. Ja kui nüüd mõõdistati üle, siis on muutunud  ka teatud määral selline geomorfoloogiline jõepõhja situatsioon. Kunagi loodusesse viidud väetised ja mürgid püsivad seal  väga kaua. Selle tagajärjel kannatavad tänapäevalgi veel  meie veekogud toitainete ülekülluse all. Vee kvaliteedi taastamine on üks korrastustööde põhiülesandeid. Mis eesmärgiga te neid sette basseine rajate? No settebasseinid on mõeldud ja neid peaks rajama  võimalikult palju soodsates kohtades, see on selleks,  et takistada setet kumist ja neid pidurdada,  et vesi vooluvee kannaksid neid, ütleme,  et lõpp. Veekokku ütleme, et kas Haapsalu lahte või,  või, või, või siis ka kuskile jõe laiemat kohtade paisutuste taha. Vanasti, kui külamees ütles ja mis siin oli ju? Jõe ja järvekarp ja, ja kõik oli kive ja forelli vähe. Aga nüüd on ainult kivi liivapõhi ja põhjus ongi see,  et, et ega elustik saab olla seal, kus tegelikult ta saab  varju peituda. Ja, ja selles mõttes ongi sete basseinid  või setetiigid ja sete järvikud vajalik rajada suuremat Tes voolude või ka kõrvalkraavide peale,  selleks et põhilisse jõkke, kus me midagi tahame kaitsta,  ei kanduks ülemääraseid, setteid, mis tulevad  maaparandustöödega nende, ütleme, et maaparandus objektide  korrastamise käigus, et neid kinni hoida. Kõige olulisem on jõepõhja osa iksus, selle struktuur,  mida suurem on jõepõhja, pind ja kivid loovad seda  ja et seal on ka all neid, seda rohkem saab olla seal vetikaid,  koorikvetikaid ja seda rikkalikum elustik. Ja põhimõte ongi see, et, et viia optimaalsete  vooluhulkadega vastavusse jõesängi laius  ja anda talle stabiilsus, see on nende tööde  korrastamistööde põhi põhiülesanne. Ja lõpptulemus on see, et, et tagada veekogu  isepuhastusvõime kasv. Soomes on jõgede korrastamisega tegeletud juba pea  paarkümmend aastat ning esimesed tulemusedki näha. Lisaks kogenud põhjanaabrite abile käib Eesti teadlastel  tihe koostöö ka teiste Euroopa Liidu riikidega. Sult. Kunstlikult tekitatud kraavist loodusliku jõe taastamine on  töömahukas ja aeganõudev protsess. Inimese sekkumine loodusesse nõuab hoolega läbimõeldud tegutsemist. Riikidevahelise koostöö abil on rohkem lootust jõuda heade tulemusteni. Poolteist aastat tagasi näitasime teile lõiku Urvaste vallas  asuvast viieharulisest kuusest, mis on Eesti jämedaim. Nüüd oleme tagasi ja uurime, mis puust on saanud  ja kas ta on ka kaitse alla võetud. Oleme tagasi siis viiearulise kuuse juures,  kus me viimati pooleteise aasta eest käisime,  kuidas sulle Hendrik tundub, mis selle aja. No usu muutunud on, no teadagi kui hoolega vaadata,  üks haru on vahepeal vähemaks jäänud, nii et,  et viieharulisest on saanud neljaharuline. Aga, aga see murdumine on nii palju kõrgel,  et, et see, mis tema eriline väärtus oli peale kummalise välimuse,  et see on rekord, ümbermõõduga kuusk Eestis,  mida saab mõõta rinnakõrgused neli meetrit,  see on säilinud. Aga toona oli jutt, et see puu võiks saada  ka kaitse alla, kuidas need arengud on olnud? See on, see on olnud väga visa ja, ja vaevaline  ja kurblik ja see ei ole ainult selle puuga,  vaid tegelikult selle taga on kogu Eesti taust. Et ühesõnaga ta ei ole loodust. Hendrik loodab, et see puu saab siiski mõne aja pärast  arvele võetud, sest kohalik keskkonnateenistus on esitanud  keskkonnaministeeriumile taotluse. Lisaks sellele on Eestis veel teisigi väärikaid puid,  mis hetkel ootavad järjekorras kaitse alla võtmist. Aga vaatame lähemalt, kas siin on ka mingisuguseid loomi,  kes seda puud väärtusliku elupaigana. Koduks peavad, jah, eks põlispuudel on ikka see,  et, et see, et ta on inimesele huvitav ja emotsionaalne,  on üks pool, aga, aga ta on väärtus ka looduse enda poolest. Oh neid samblikke me vaatasime, kui sa mäletad poolteist  aastat tagasi ja, ja siin näiteks siin juure all on,  on, on ilmselgelt värskeid. Tegutsemise jälgi, et et keegi on siin kraapinud endale seda  avavust suuremaks ja, ja läinud siia siia peitu,  noh, võib-olla on see näiteks rebane, aga see ei ole nüüd  niisugune pesa, kus ta alaliselt pesitseb,  vaid see on niisugune varjupaik, ühe varjupaik,  aga see on tema jaoks tähtis, siin on näiteks sambli  ja vetikaliike väga palju näha ja ja see ongi,  mille peale võib-olla tavainimene ei mõtle,  et, et võib-olla see kaitsealuse põlispuu vähemalt pool tema  väärtust on lisaks sellele, et ta on inimesele huvitav,  et ta on väärtuslik elupaik väga paljudele elusolenditele. Selle puu kõrgus on 33 meetrit, ümbermõõt on neli meetrit,  kuid täpse vanuse määramiseks tuleb spetsiaalse puuriga  võtta puuproov. Puuritakse puu südamikuni ja proovi pealt loetakse kokku aastarõngad. Nii saadaksegi puu täpne vanus ilma talle viga tegemata  ja vanuseks saime 116 aastat. Kuid vahepeal on täpsustanud ka puu nimi. Kuna siin kõrval on punde järv, et siis võiks ta nimi olla  mitte Visula viieharuline, vaid punde puntra kuusk  ja nii et sellest saab kindlasti üks Urvaste valla. Kuulsamaid puuhiiglasi siinsamas lähedal kasvab aga teinegi puuhiiglane,  mis juba ammusest ajast on kaitse all. Me oleme nüüd Mäelehtsoo tamme juures, kas võib öelda,  et see on parim näide ühest kaitsealusest puust? Ja selles mõttes, et ta on juba vilbaste ajal 1937 kaitse  alla võetud ja teistpidi ta on Eesti suuruselt jämedaselt  teisel kohal, ta meeletult jäme, võimas,  uhke, looduskaitsealune puu. Juba kolmveerand sajandit. Selliste suurte haruldustega ei ole mingisugust probleemi,  need on juba kõik ammu kaitse alla võetud,  siin ei ole midagi tegutseda. Jah, ja teistpidi on, on ka kõigile selge,  et, et niisugune asi on osa eestlusest, sellise puu puhul ei  ole sul vaja palju rääkida, sa vaatad seda  ja sa tunned, et, et minu kodumaa on võimas  ja ja see, see on selles mõttes üks osa meie kultuurist lausa. Tus on Urvaste vallal selliste puude osas. Jah, see on midagi kummalist, midagi täiesti ime imelikku,  et ei ole Eestis ühtegi valda, kus oleks koos  nii palju võimsaid puid. Siis Eesti puurekordeid, mäelõhtsu tamm on jämeduselt teisel kohal,  Eestis esimesel kohal on Tamme-Lauri tamm,  mis meil on ka kümnekroonise rahatähe peal,  mis on juba sümbol, mida võib-olla koolilapsedki teavad,  see asub samuti Urvaste vallas siis on samas vallas Siriuse kask,  mis on Eesti kõige jämedam kask ja siis on siin vallas veel  muidugi palju teisi huvitavaid puid, aga ühesõnaga puu,  nii palju puure rekordeid ühes vallas. Sellist teist valda Eestis ei ole. Ja need puud asuvad linnulennult nelja kilomeetri raadiuses  ja oleks igati loogiline, et kui inimene tuleb,  vaatab Tamme-Lauri tamme, siis käib ta ka teiste  puuhiiglaste juurest läbi. Hendrik meelest on Urvaste vald tõeline põlispuude paradiis. Siin puus on päris suur õõnsus, aga kuidas  selle puu tervis üldse on? Noh, nagu vanadel senioridel ikka, et eks tal ikka vanade  märke ole. See, et tammel on, on sees, õõnsus on päris loomulik,  kui ta nii vana, nagu see puu on 400 aastat tüve ümbermõõt  seitse meetrit ja seda võib vaadelda nagu mingisugust,  ütleme toru looduslikku toru, see on loomulik,  et õõnsus on sees ja teda kannab tegelikult see,  see väline pind. Ma olen seda uurinud, see on umbes 30 sentimeetrit paks. Ja nüüd siitpoolt on ta küll natukene pudedaks läinud,  aga teiste poolte pealt on ta päris tugev,  nii et seda võib, võib käsitleda nagu niisugust tammist toru. Et ma arvan, et, et iseenesest ta elab edasi. Tõenäoliselt elab ta meid kõiki üle, kes me siin oleme. Henrik arvas, et selle puu kaitseks tuleks siia panna  piksevarras ja kindlasti ka õõnsusele kaitse,  et külastajad sinna sodi ei viskaks. Kohaliku jahimehe sõnul on selle puu õõnsuses  ka karu talvitunud. Aga kuidas oleks kõige mõistlikum neid Urmas te väärtusi  turistidele pakkuda? Seda uurisime Aivolt, kes siinsamas Urvaste ürgoru kaldal  nõiariiki peab ja loodusturismiga tegeleb. Kuna meil vallas on nii palju põlispuid,  siis me tahame teha põlispuudest koosneva loodusraja  mis saaks alguse Tamme-Lauri tammest Läheks edasi Siiriuse kaseni,  sealt läheks lõhtsu tammeni ja sealt läheb viie ladvaga kuuseni. Et, et me tahaks need, need põlispuud nagu viia kõike ühte  niisugust loodus loodusrada tahaks teha sellest,  et see on, see on minu meelest niisugune pretsedent,  mida Eestis, mida maailmas teist ei ole ja  siis teiseks ongi see Uhtjärve ürgoru matkaraja matkarada,  mis, mis saaks alguse Urvaste kirikust. Ja, ja, ja siis tuleks läbi nõiariiki. Ütleme tagasi kirikuni ja kolmas siis oleks see seiklusrada,  mis meil on valmis nõiariigis juba, et on  nii noortele kui ka vanadele ja, ja kus on  kus on põnevust. Natuke actionit ja, ja, ja et, et sihuke oleks nagu,  nagu selle Urvaste valla selle, ütleme, nende loodusradade  ja matkaradade visioone. Siiamaani on olnud need Urvaste valla väärtused nähtamatute peidetud. Et ma usun, et, et kahe-kolme aastaga me toome need  väärtused nähtavale. Kui Urvastesse satute, vaadake kindlasti  ka puud üle. Loodame, et mõne aasta pärast on valminud  ka matkarada, mis teeb nende hiidude külastamise kõigile mugavaks. Osoonihoiab arengul silma peal. On üldteada tõsiasi, et maailmamere kalavarud kahanevad. Paljude rahvaste elujärg sõltub mereandidest väga suurel määral. Selleks, et seda probleemi pisutki leevendada on inimkond  välja mõelnud kalakasvatamise ehk teiste sõnadega. Kalu peetakse nüüdsel ajal kui koduloomi. Looduslik lõhe ja meriforell satuvad meie toidulauale üha harvemini. Ja paraku vastab kalurite jutt nende liikide arvukuse  vähenemisest meie rannikumeres tõele. Populatsiooni vähenemist kinnitavad ka teadlased. Käisime uudistamas, kuidas toimub kalade kasvatamine kolga  lahes Pedassaare külje all meresumpades. Tegu on ühega vähestest merekalakasvatustest,  kus senised tulemused on tõestanud, et Eesti rannikumeres  võib loodusliku kala püüdmisele lisaks teda hoopis kasvatada. Me andsime kaberneme sadamast otsad lahti  ja oleme teel Pedassaare lähistele, mis meil täna plaanis on. Meil on täna plaanis välja püüda umbes 200 kilo kala. Meie kasvatatud vikerkarelli. Ja ühtlasi on meil ka pardal mõned kotid kala sööta. Söötmine käib niikaua, kui veetemperatuur langeb kusagil. Nelja-viie kraadi alla selle eest kala enam praktiliselt ei söö. Mida see kala siis teeb? Väldib nagu karu talveunes. Ei ega kaalus, ta ei võta maha mitte midagi. Ta on sellises vaikses olekus. No sügis on käes ja ja varsti Tegelikult jukult ju aeg läheb ruttu, võib oodata,  et meri läheb jäässe. Mis sellel ajal saab? Enne jää tulekut peame tooma sumba siia kabeneme sadamasse. Nii et juba Kus on kala sees alaga koos kalaga ja Ja. Siis nad. Selles sadama akvatooriumis on kaitstud nii-öelda jää  ja tormi eest ehkki sumba lähevad jäässe. Aga ega nendega ei juhtu midagi, peaasi,  et nad avamerel ei Sumpade ankurdamiseks ei sobi kaugeltki iga paik,  kuigi ankruteks on viie tonni raskused, et toonplokid peab  asukoht olema võimalikult kaitstud otsese tormilainetuse eest. Samas on aga üheks edueelduseks veepiisav liikumine,  mis tagab soodsa hapnikurežiimi ega lase kaladel ummuksesse jääda. Siin sumbas käib praegu suur sahmerdamine  ja tundub, et need kalad on ikka päris näljased,  kui kala sööb pinnalt. Aktiivsel see näitab, et kala on elus ja terve. Nii et see ei ole nälja Tundemärk, vaid ikka normaalne kala kasvab,  nii et üle toita ei tohi. Alatoitmine on parem kui ületoitmine. Meriforell on röövkala ja vajab toiduks niinimetatud  uimedega proteini spetsiaalse jõusööda. Peamiseks komponendiks on seega kuskilt mujalt maailma  ookeanist püütud kala, mille jahust on valmistatud  söötmiseks sobivad graanulid. Sisuline efekt saavutatakse sellega, et kalajahu saab  valmistada inimtoiduks väheväärtuslikust toorainest. Kui kaua see siis aega võtab, et ühest kalamarja terast saab  niisugune kala mida võib poeletile panna kolm aastat. Kaks aastat käib eelkasvatus. Ja kolmas aasta. On siis meres Ja miks just meres on, sest ikkagi? Mageda vee kalal, nooled on muidugi tingimustes,  kui on korralik allikavesi, on kala, maitse puhas,  aga kiikides ja kipub ta ikkagi muda maitsema. Sumpadesse asustatava meriforelli lastetuba asub sisemaal,  kus marjaterast kasvatatakse tiikides 800 grammi kuni kilo  300 grammised. Kalad, kes lõpliku kaalu saamiseks viimase suve meresumbas  elavad ja jõudsalt kaalus juurde võtavad. Mis on? Peamised mured ühel kalakasvatajal vähemalt mere  kalakasvatajal on ilmastik. Kui ikka tormiga pead käima siin siis kõige mugavam ta küll  ei ole. Eriti kui see jalgealune siin täna silma puhul on ju ideaalne. Aga kui siin lained hakkavad üle nende rõngaste käima,  siis, Kõige-kõige mugavam see. Toiming küll ei ole. Kas tuleb ette ka niisuguseid päevi, kus lihtsalt sumpadele  ei pääsegi, et ilm on nii vali, et pole võimalik? No tänu nagu öelda jumalale, selle kohaga ta on kaitstud  kõigi tuulte eest, välja arvatud loode. Ja siis ikka aastas või suve jooksul. Kaks-kolm päeva on küll sellist, kus, Ma ei taha ju sellise mõttega merel, et kas ma tulen tagasi  või ei tule. Aga samal ajal on ilmselt ka neid päevi,  kui. Kui on olemas selge töörõõm Kas kasvõi täna? Näeme oma töövilju, mida oleme kevadest saadik teinud. Loomakasvatuse juures kehtib vanasõna, et igal oinal on oma mihklipäev. Täna on nende forellide mihklipäev. Stressi vältimiseks uimastatakse kalad enne veristamist süsihappegaasiga. Vaatepilt on karm, kuid möödapääsmatu mõte rajada Pedassaare  külje alla sumpkalakasvatus tekkis seitse-kaheksa aastat  tagasi ning jõudis teostuseni viie-kuue aasta eest. Vähemalt kõrvalt vaadates on ettevõtmine olnud edukas  ning suures plaanis aitab säästa meie nappe looduslikke lõhevarusid. Projekt on esialgu üles ehitatud kui hobi. Ta ei ole majanduslik. Aga ettevõte on veel väike. Aga. Et üldse õppida tundma merd, et õppida tundma kalakasvatust,  peabki alustama. Väikeselt lihtsalt ja pilootselt. Ja need esimesed aastad on just näidanud,  kui palju tekkis meil küsimusi, probleeme  selle kalakasvatuse käivitamisega. Ja nüüd me oleme juba jõudnud nii kaugele  selle kuue-seitsme aastaga, et me võime öelda,  et me vist oskame kasvatada kala meres. Ma võin päris ausalt öelda, et koolirahad on meil ära  makstud ja esimesed kolm-neli aastat me olime päris  korralikult miinustes või miinuses. See tähendab, et mitte isegi nii väga majanduslikus mõttes,  vaid selles mõttes, et me lihtsalt tegime ise vigu  kalakasvatuse ga. Aga viimased aastad on näidanud seda, et see on selline projekt. Millest võiks tulevikus välja kujuneda ka päris reaalne äriprojekt? Kohalikus mastaabis pole kaugeltki vähetähtis  ka see, et väikeses salmistu külas saavad kalakasvatusega  tööd kuus inimest. Kui nüüd rääkida lõhe ja forelli kasvatamisest meresumpades Siis sellel tegevusel on kindlasti ka mingisugune mõju keskkonnale. Milline see on? Siin me peame hakkama tegelikult väga rangelt jälgima seda,  et noh, millised on saastenormid ühe kasvatuse kohta  saastenormid mingisuguse kalakoguse kohta  ja kui palju meil kalakasvatuse meres on. Kas kala kasvatamine Eesti rannikumeres suudab leevendada  seda lõhe väheksjäämise probleemi? Jah, no see on väga, väga õige küsimus selles mõttes,  et kas kalakasvatusel üldse olnud mingisugust mõtet  ja sellele võib nagu vastata mitme rekursi alt. Esimene on see, et loomulikult, kui ütleme,  saagid maailma meres enam eriti tõusta ei saa pigem  võib-olla langevad siis kahtlemata on ju väga hea,  kui me suudame kõrgekvaliteedilist kala juurde toita. Nüüd teine küsimus on hoopis see, et mis toitu me anname  näiteks näiteks siis lõheliselt, et tegelikult on ju  röövtoidulised kalad ja nemad söövad noh,  nad ei söö vilja, nad tahavad saada kalaproteiini  ja tegelikult tõsiasi on ka see, et lõhelisi me toidame  tegelikult suurel määral ikkagi selle kalaga,  mis me oleme kusagilt mujalt maailma piirkonnast püüdnud. Me saame sellist rolli täita näiteks võib-olla kusagilt  kaugelt ookeanist püüda mingit odavat kala,  millele otseselt turgu ei ole, teha sellest jahu  ja siis anda siin kraanulitena kalale ja saada värsket noh,  kõrgekvaliteedilist lõhet, nii et kahtlemata sellel asjal on mõte. Nagu veendusime, on mere kalakasvatus Maarjamaa rannikumeres tõusuteel. Tee sumbast toidulauale on lühike ega nõua kala kvaliteeti  vähendavad külmutamist. Sestap võime kindlalt soovitada eelistagem eestimaist.
