Kuulak. Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändumi koos Hendrik Relvega Kuula rändajat. Me oleme oma rännusaadetega ringi liikumas Lõuna-Ameerikas
ja täpsemini siis riigis nimega Kolumbia seal Colombia põhjaosas,
kus kõrgub nisugune mäestik nagu Sierra Nevada de Santa Marta.
Ahjaa, seda mäestikku loetakse lausa kogu maailma kõige
kõrgemaks mäestikuks, mis asub otse ookeani vahetus läheduses.
Ta tõesti kõrge, mõned tipud ulatuvad isegi rohkem kui viie
ja poole kilomeetri kõrgusele.
Ja seal mägedes elab siis neli indiaani rahvakildu. Nendest eelmises saates sai kõneldud.
Ja eelmises saates jutustasin ka sellest,
et nende nelja rahvakultuur on üsna tihedas seoses selle
iidse Taironad kultuuriga, mis siinkandis oli levinud enne,
kui saabusid eurooplased.
Ja et seda Roonade ühiskond oli seal nii pool 1000 aastat
tagasi ikkagi väga peenelt ja keeruliselt välja arenenud,
nii et ajaloolased peavad seda lausa kõrgkultuuriks meelest. Üldiselt siiski praegusel ajal vähe teatakse.
Ja selle Tairona kultuuri üheks väga uhkeks näiteks võib
pidada ka seda Ciudaat per Tiidat ehk kadunud linna seal
Sierra Nevada mägedes.
Nii nimetasid seda hispaanlased, sest nad ei suutnudki seda
mitte kunagi üles leida.
Ja eelmises saates ma kõnelesin õieti sellest,
et me jõudsime ühte viivade traditsioonilisse külla,
mille nimeks oli Taani ja seal saime siis jutule
külavanemaga ja nende viivad pärimus on ka niisugune
Taironade pärimusele väga lähedane. Ja väga huvitav jaa, Isevärki.
Aga nüüd see tänane saade saab olema õigupoolest selle
eelmise saate täiesti sujuv järg.
Et ma lihtsalt räägin neid samu viiva külavanema jutt,
mida ta meile jutustas ja selle koha pealt,
kust nüüd eelmises saates seal pooleli jäi.
Ja siis tänases saates me jõuame ka ühte teise indiaanikülla,
seal elavad Aroakod ja elavad siis. Ta on saama külas ja nemadki on õietsele Tairona kultuuri
jätkajad praegusel ajal.
Ja nendest siis ma jutustan seal saate teises pooles. Siin kuuldusi siis sellised üsnagi salapärased
ja ma ütleksin, pidulikud helid.
Seda mängiti viivade traditsioonilistel flöötidel.
Ja see ongi tegelikult rituaali muusika.
Ja võetud on see ühelt niisuguselt CD-plaadilt,
mis ilmus 2020. aastal ja kannab nime laulud emale
ja ema all on siin mõeldud tegelikult siis viivad maaema,
kes on siis nende uskumuste järgi loonud nii maailma kui lood. See kui inimesed, aga see plaat on väga eriline selles mõttes,
et Sindivad muusikat, maa omad, need on siis need viivade
vaimsed juhid.
Ja asi on selles, et nad ei ole mitte kunagi varem
avalikkusele oma niisugust religioosset muusikat esitanud.
Ja see omakorda annab siis ka aimu sellest väga vanast
Taironade usu muusikast, millest. Nemad teavad ju kõige paremini.
Nüüd see lugu, mis siin kuuldus, selle nimeks on sikaadid
ja palmid ehk taime seemneteadvuse helid kõlab üpriski esoteerilised,
ma ütleksin.
Et kuidas siis taime seemne saab olla teadus
ja mismoodi see teadus siis veel helisid tekitav.
Aga nende viiva teeb nii-öelda preestrite
ehk maa mode jaoks on asi vägagi selge, nad on oma usus
vägagi pühendunud, neile on õpetatud seda usku väga
põhjalikult juba poisikesepõlvest peale. Ja nende usu ja maailma nägemise üheks alustalaks on selline veendumus,
et inimene ja loodus on omavahel lahutamatult seotud
või siis teiste sõnadega, nad on omavahel nii läbi põimunud,
et inimene on vaid üks pisikene lõim selles tohutu suures
ja keerulises vaibas mille nimeks on loodus.
Nii et mammudele see taime seemneteadvuse helid on vägagi
selge väljend.
Nonii, aga nüüd ma läheksin siis oma jutuga sinna,
kus eelmises saates pooleli jäi. Me olime siis seal mutani külas, selle külavanema jutt,
tuul ja see, mida ta nüüd edasi rääkis, oli üpriski
intrigeeriv jutt.
Viivad abielukommete kohta.
Õigemini siis selle kohta, mismoodi seal külas noori abielluks,
ette valmistatakse ja sepidis käima, nii et kõigepealt
peavad kõik külanoored seal murde-eas läbi tegema üleminekuriitused.
Need on rangelt traditsioonilised, üpris keerulised koosnevad,
ütlesite, tapist kestavad mitu kuud. Aga kui need on läbi tehtud, siis tuleb üks niisugune väga
huvitav elu järk nende elus, mida võib ehk nimetada
prooviabielluks või midagi sellist.
Ja see käib siis noorukite puhul niimoodi,
et noormehe võtab enda hoole alla üks temast märgatavalt
vanem naine.
Vanusevahe võib olla ikkagi nii paarkümmend aastat.
Ja siis see naine hakkab selle noorukiga alaliselt koos
elama ja veedab temaga niimoodi kohe päris mitu aastat
ja jagab siis selle aja jooksul tal kõigekülgselt neid oma teadmisi,
oskusi ja kogemusi alates igapäevastest töödest
ja tegemistest. Ja ka siis abielu, kohustustest ja seksist aga harib teda ka
siis ilma asjadest laiemalt, näiteks õpetajatele,
looduse tundmist, taimi, loomi, kuidas nendega ümber käia
ja kuidas näiteks taimi igapäevaelus kasutada.
Ja õpetab ka seda looduse kohta, millised peavad olema õiged
inimese ja looduse vahelised suhted.
Ja siis jagab ta noorukile ka niisugusi vaimseid teadmisi
selle vaimumaailma kohta. Ehk siis kõneleb usuasjadest, õpetab usukombeid,
pühendab teda üleloomulike jõudude maailma
ja õpetab, kuidas nende üleloomulike jõududega läbi saada.
Ühesõnaga ta annab siis nende mõne aasta jooksul oma
nooremale partnerile edasi kogu selle vaimse pagasi,
mida ta ise oma elu jooksul kogunud on.
Aga lapsise paar omavahel soetada ei tohi.
Ja siis ühel päeval, kui naine leiab, et nooruk on piisavalt
õpetust saanud, lõpetab ta selle kooselu
ja seejärel otsib noormees endale juba elukaaslase
endavanuste neidude seast ja lopsist temaga juba sellise
püsiva perekonna kuhu siis soetatakse ka lapsed
ja kasvatatakse need lapsed suureks ja hoolitsetakse
teineteise eest ja nii edasi. Ja mis nüüd puutub? Noortesse neidudesse siis nemad teevad läbi umbes samasuguse eluetappi.
Ehk siis pärast initsiatsiooniriitust, tõsi,
hakkavad koos elama mõne endast märksa vanema mehega
ja elavad mitu aastat Koiduvad samuti laste saamisest.
Ja siis, kui mees leiab, et, et naine on nüüd piisavalt tark
abielusse astumiseks siis abiellub neiu juba mõne endavanuse noormehega.
Päris intrigeeriv toondusse.
Külavanema jutt seal viivad külas. Aga siis pärast seda võttis ta ette veelgi põnevama teema
minu meelest.
Ja see on ka viivade kultuuris väga tähtis teema.
Ja see on siis ese, mille nimeks on Poporo.
See on viivade kultuuris väga tähtis väga mitmetähenduslik
ja väga omapärane ese.
Ühtpidi on ta siis nagu meeste uhkuse asjaks,
aga teistpidi. On ta neile nagu isikutunnistuseks või passiks.
Ja seda Popoorod kannavad viiva mehed endaga kaasas igal pool.
Ja kui ta näiteks satub mõnda võõrasse külasse
ja siis oma märsis selle Poporo välja, võtab siis kõigil
paugupealt selge, mis külastatooli, kui vana ta on
ja nii edasi.
Ja et sellest aru saada, võttis külavanem siis oma märtsist
lagedale selle omaenda Popooro ja hakkas siis seda
üksikasjalikult meile tutvustama. Milline see Poporo välja nägi. See oli niisugune piklik anum, meenutas nagu pudelit,
tume pruuni puidust pudelit ja selle pudeli ülaosas
pudelikaela ümber oli nagu selline kollakat,
värvikrae või ketas või silinder.
Nii et peale vaadates või siis esimese hooga arvata,
et see pudelikaela ümber olev moodustis on voolitud näiteks
kollasest savist.
Ja nüüd siis sinna pudeli sisse oli pistetud puupulk päris
pikk niisugune peaaegu et poole meetri pikkune pulk. Ja nüüd hakkas külavanem näitama, kuidas selle poroga ümber
tuleb käia ja siis seleta sinna juurde kogu aeg,
et mida ta parajasti teeb.
Nii, kõigepealt Ta mainis, et siis pudeli moodi osa on
valmistatud pudelkõrvitsa vilja puitunud kestast.
Ja et selle sees on niisugune vedelik, mis on kokku segatud
merekarpide kodade pulbrist ja veest.
Ja siis ta tõmbas sealt pudeli seest selle pulga välja
ja näitas, et pulga ots oli tõesti kaetud sellise valk
ja vedelikuga. See oli siis merikarpide kodade lubiaine,
mis oli veega segatud.
Ja siis pistis viivate külavanem selle pulga otsa endale
suhu ja võttis jälle suust välja.
Ja siis selgitas, et tal on suus kokapõõsa lehtede rullikene.
Nii nagu viima meestel enamasti alati on.
Sest nad närivad seda ja selle närimine mõjub ergutavalt
ja annab ka näiteks mägedes liikudes juurde jõudu. Aga see ergutav toime tekib lehtedele ainult siis,
kui sinna on juurde lisatud seda lubjarikast vedelikku.
Ja nüüd see merikarbikodade pulber, mis oli veega segatud,
just tekitaski sellise reaktsiooni talle seal suus.
Ja siis näitas ta uuesti meele seda pulga otsas olevat
Nestet ja ütles, et see on nüüd muutunud,
sest et see lehe mahl ja sülg on nüüd muutnud ta niisuguseks
pooleldi tardunud, kleepuvaks olluseks. Ja nüüd see ollus tuleb kanda sellele kettale seal
pudelikaela ümber hõõruski selle sinna laiali
ja ütles, et see hangub seal väga kiiresti täiesti kõvaks kihiks.
Ja siis ta pani selle pulga jällegi sinna pudeli sisse
tagasi ja ütles, et vot niimoodi see toiming käib.
Ainult et neid liigutusi teeb viiva mees selle Poporoga kogu
aeg kõigil vabadel hetkedel päeva jooksul,
nii et sadu kordi päevas ja selle kata, siis kasvatab seda
ketast kiht kihilt, et kogu aeg suuremaks,
kuigi üliaeglaselt, aga siiski nii et kui ta teeb seda aastaid,
siis on tulemus, et igalühel täiesti silmaga näha. Ja siis aastakümnetega võib see Poporu kasvada lausa nii suureks,
et kaalub mitmeid kilosid.
Ja vot siis selle Bora suuruse järgi saab ka otsustada,
et kui vana tema omanik ligikaudu on.
Ja see Poporo on siis viiva meestele tõesti niisuguseks auasjaks.
Nii et mehed lausa võistlevad sel teemal,
et kellel see kõige suurem on.
Et mida suurem, seda uhkem. Ja nüüd selle järel võttis selle Poporo teema üles hoopiski
meie oma giid.
Noh, see oli, see on, kes meiega kogu sellel mägiretkel iga
päev kaasas oli ja tema oskas nüüd seletada seda poro
tähendustel palju sügavamalt.
Ja ta ütles, et see on siis ka viiva meestele selline püha ese.
Ja kui ta sellega siis niimoodi visalt päevast päeva aastast
aastasse tegeleb, siis ta sealjuures õieti ka mediteerib. No umbes niimoodi, Tõite näiteks nagu katoliiklastel on see
palvehelmeste sõrmitsemine.
Et nad sõrmitsevad neid palvehelmeid seal palvenööril ju
sellepärast et pidada kinni palvete ütlemise õigest järjekorrast.
Ja see aitab neil siis keskenduda oma kristlikule usule.
Ja kui nüüd viiva mehedama Popo rooga seda liigutust taina
uuesti kordavad siis neil aitab see jällegi koondada oma
vaimu oma usule, kuigi see, nende usk on väga teistsugune
kui kristlik. See on niisugune väga eriline looduseusk,
millest tänapäevanigi üsna vähe teatakse.
Ja siis ütles, see on veel lisaks, et sellel popurol
ja sellega tegelemisel on viiva teoks veel üks väga eriline tähenduskiht.
Et see on nende jaoks ka omamoodi maagiline toiming
sest nende usu veendumuste järgi on siis niimoodi,
et see pudeliosa, kus sees on see merekarbivedelik see on
nende jaoks nagu naiselikuks algeks ja see puust pulk Konsis
jällegi mehelikuks algeks. Nii et kui ta selle pulga sinna pudelisse paneb,
siis tähistab see nagu nais ja meesalge ühendamist
või siis teiste sõnadega teostamist.
Nii et kui mees seda liigutust niimoodi aina uuesti
ja uuesti lõputult kordab, siis tema jaoks on see õieti
viljakusmaagiline tegevus ja selle kaudu annab ta siis
juurde paremat sigivust ja suuremat elujõudu
ja seda mitte ainult inimestele, vaid kogu loodusele tema ümber. Ja see omakorda siis tagab nagu sellise hea
ja täisverelise elu.
Nii et jah, see Poporo nende viiva teoks äärmiselt
mitmetähenduslik ja väga tähtis ese ja teistpidi on ta väga
unikaalne ese.
Ma olen ju päris palju seal Lõuna-Ameerikas ringi rännanud,
aga ma ei ole kunagi oma reisidel indiaanlaste juures midagi
taolist kohanud. Nii, aga siin kuuldusid juba niisugused mõtlikud viiva
rituaalse muusikahelid.
Ja selle loo nimeks on ämblike laul, see Mamo,
kes musitseeris andis sellele loole niisuguse nime.
Nii et ilmselt ta teadis, mismoodi ämblikud laulavad.
Ja küllap on nii, et kui sul on kõrva, millega kuulata,
siis võib-olla suudad sinagi ämblike laulu kuulata. Aga nüüd siit edasi ma siis kõnelenud sellest teisest põhja
Kolumbia indiaanikülast, kus me käisime ja see oli siis
katan saama küla seal elavat aru Aagod.
Ja nagu saate algul sai öeldud, siis need rooakud on samuti
üks selline rahvakild, kes seda iidset Aironade kultuuri
tänapäeval jätkab.
Aga erinevat viivadest ei ela need Aroakot seal kõrgel mägedes,
vaid elavad õieti Sierra Nevada eelmäestikus üsna Atlandi
ookeani lähedal, nii et kui me seal külas olime,
siis jalutasime meiegi sealt külast mere kaldale
ja see ei võtnud aega rohkem kui vaest, 10 minut. Ja kui me seal rakkude külas olime, siis muidugi oli seal
päris palju sellist, mida me olime näinud viivad juures,
sest nende kultuur on ju sarnane noh, näiteks needsamad
üleni valged rahvariided meestel ja naistel
ja siis need meeste Popoorod, mida nad märssides alati
kaasas kandsid ja igal võimalikul juhul selle Poporoga siis tegelesid.
Nii nagu need aruakude naised võtsid oma märssidest igal
vabal hetkel välja kudumisvahendid ja hakkasid seal siis oma
kudumeid põimima. Seal Aru Acode külas oli küll niimoodi, et seal võeti meid
vastu pidulikumalt kui viivate külas sest meiega nõustus
kohtuma selle küla Mamo see Roacode ja viivade mama,
noh, see on nii-öelda preester ja tema autoriteet on palju
kõrgem kui külavanemal.
Ja tema tahtis meid vastu võtta.
Ta just oma rituaali külas.
Rituaali küla on ka üks selline eriline asi,
kus igapäevaselt ei elata. Aga kus peetakse siis usutalitusi ja tseremooniaid.
Me olime viivade juures olles ka seda rituaali küla näinud,
see on täiesti eraldi küla, aga me ei olnud sinna ligi pääsenud,
läksime sealt ainult mööda.
Aga siin oli nüüd siis võimalus, et läheme sinna sisse
ja vaatame seal ringi.
Aga enne sinna minekut tegime me siis tiiru küla ümbruse
põldudel ja istandustes ja aedades. Ja see oli väga põnev, väga huvitav.
Ja vist kõige rohkem jäi sealt meelde üks kakaopuuistandus
sest selle kohta seletati, et siin istanduses on need puude
istikud toodud mägi metsast, siitsamast looduslikust metsast siinkandis.
Ja seda on tõesti võimalik tehasest kakaopuu ongi ju pärit
siinsetest metsadest ja nad siis valisid aastate jooksul
sealt välja erinevaid istikuid, kuid kasvatasid neid puudeks
valisid sealt omakorda välja kõige kvaliteetsemate viljadega
puud ja et nüüd on neil omaenda kakaosort,
mis on siis märksa aromaatsem, kui on see tavaline
üldlevinud kakao ja seda pidid nad siis ka müüma ümbruskonna
turgudel ja saama selle eest päris korralikku tulu. Ja mis nüüd üleüldse nendesse Aroacode aedadesse
ja põlu lappidesse puutub, siis siin oli kindlasti Nende
taimede hulk mida siin kasvatati väga mitmekesisem,
kui oli viiva tee juures.
Ja taimed olid ka hulga lopsakama kasvuga
ja ma arvan, et selle põhjuseks oli lihtsalt see,
et siin ookeani ääres oli see kliimataimede jaoks märksa
sobivam ja ka muld viljakam. Ja seal ühes aias pakuti meile siis läbi teha noh,
selline ma ütleksin, lausa rituaalne toiming.
Ja see oli siis see, et istutame üheskoos mingeid taimi
ja viljapuid.
Ja panime siis kohalike abiga maha mõned Manjoki pistoksad
ja noored viljapuud.
Ja kui töö tehtud, siis ütlesid need kohalikud,
et neid Manjoki mugulaid saab siia korjama tulla järgmisel aastal. Aga selle viljapuuvilju saab siit korjama hakata umbes viie
aasta pärast ja siis niimoodi naljatades,
et tulge siia tagasi ja saate oma saaki koguma hakata.
Eks see oli muidugi lihtsalt selline naljatlemine,
aga teisest küljest on ikkagi tore mõelda,
et kusagil seal Colombia kauges indiaanikülas kasvavad
praegu eestlaste kasvama pandud viljapuud.
Aga sealt me läksime siis jah, sinna arokodee,
rituaali külasse. Ja kui me seda eemalt vaatasime, siis kõigepealt nägime
niisugusi väga vanaaegses stiilis hooneid.
Seinad olid neil enamasti valmistatud tihedalt kõrvuti
asetatud ritvadest ja katused suurte troopiliste taimede leheribadest.
Ja eemalt meenutasid need madala katusega ehitised üsnagi
meie Eesti vanu taluhooneid, kuigi olid hulga kergema
konstruktsiooniga ja väiksemad.
Ja kui ma nüüd jälle meenutasin, et mida ma olin näinud,
viivad rituaali küla hoonete juures, mida siin siis vahe oli,
päris selge viivate hooned olid ümara põhiplaaniga,
aga Aroakodel olid need neljakandilised. Aga see külavastist peaaegu täiesti tühi,
ainult ühe hoone laiarästa vilus istusid paar meest,
naist ja last ja nende juurde siis otsejoones läksime.
Ja seal teiste hulgas oli siis ka ootamas meid Mamo ka Milo
ehk siis selle küla kõige väärikam mees.
Ja selle tunnuseks, et ta tõesti Mamo on,
oli tal peas selline valge, eriline müts.
Noh, niisugune liibuv meenutas natukene,
võiks öelda tanu aga niisugusi tohivad rookkade juures kanda
ainult mammut. Ja see mammuga miile oli selline keskealine mees hästi
läbitungiva pilguga väärika ilmega.
Ja meie giid seletas tema kohta, et ta on tõepoolest
ümbruskonnas väga austatud ja tuntud, et inimene,
sest ta võtab siin ka sõna tihti avalikkuse ees.
Näiteks annab seal intervjuusid televisioonis
ja ajalehtedes ja on alati kindlameelset väljas Aroacode
rahva õiguste eest ja seda ongi siin hädasti vaja. Sessi piirkond, kus nüüd need arokod elavad,
on hästi tihedasti asustatud.
Seal on hästi hoogne majandus, tööstus, suur inimeste
tihedus ja niisugune pisikene rahvas nagu Orokod oma
kultuuriga jäävad neile väga sageli jalgu.
Ja et siin varasematel aastatel olnud teinekord päris rasket konflikte,
kus on siis kohale tulnud lausa politseijõud
ja on pauk olnud ka püssid ja on voolanud ka veri
ja mõnesid Aroaco Mamosid on lausa tapetud,
niisugusi asju on siin juhtunud ja seepärast on see mama Camilo. Missi on siin hirmus tähtis.
Aga meile rääkis ta nüüd sellest rituaali külast põhiliselt.
Ja ütles siis niimoodi, et see on niisugune paik,
kuhu tuleb külarahvas kokku nädalavahetustel.
Muul ajal on siin paar inimest olla valvamas.
Aga rahvaga täitub see siis nädalavahetustel.
Ja siis arutatakse siin nende kogukonna kõige pakilisemaid asju,
mis on parajasti päevakorda tõusnud. Vahel ka näiteks pannakse paari noori inimesi
või peetakse kellelegi ülekohut, kes on midagi halba teinud.
Aga kõige sagedamini on need kogunemised pühendatud siis
mingitele usu pühadele.
Ja seal siis tehakse niisugusi, usu tallitusi,
tantsitakse, lauldakse, süüakse ühes koos.
Nii et see paik siin on sellele kogukonnale nagu sugune
eluliselt tähtis paik, mis aitab meeles pidada oma vanu kombeid,
tugevdab inimeste üksmeelt ja ühtehoidmist
ja annab nende juurtega väärikustunnet. Aga siis, kui me olime selle mammu kammilo juures selle
jutuajamise ära pidanud, siis saime juba oma teejuhi
juhtimisel seal külahoonete vahel ringi käia
ja ta tutvustas meile mõningaid hooneid.
Üks nendest jäi väga meelde, see oli siis nimelt külavangla
seasus ka rituaali külas.
Ja välja nägi ta teistsugune kui teised selles mõttes,
et seinad olid üles laotud hästi tugevatest kivi lahmakatest
ja aknad sellel hoonel üldse ei olnud, sellest oli kaks ust
ja miks kaks ust selle kohta siis ütles,
meie kiideti, et see on sellepärast, et ühel pool on
naistevangla ja teisel pool on meestevangla. Ja nende vahel on ka siis paks kivimüür ja aknad ei ole siin
sellepärast et see vang ennast seal kinni olles liiga hästi
ei tunneks.
Ja küsisime, et mis puhul seda vanglat siis kasutatakse.
No ta ütles, et see on just nimelt küla vanglas,
ehk siis nihukeste küla omavahelist konfliktide puhul nad
kasutavad seda.
Ja siis, kui keegi on midagi kurja teinud,
siis mammuga Milo langetab otsuse, et kui palju ta seal luku
taga siis peab istuma. Noh, ja siis ma küsisin, et, et millal siin viimati keegi
kinnistus ja ta ütles, see oli üks mees,
kes oli siin paar nädalat luku taga, sellepärast et oli
tõstnud oma naise vastu käe.
Ja siis nädal aega tagasi oli siit lahti saanud
ja et praegu on see parajasti tühi.
Aga siis oli veel üks huvitav hoone, mis seal rituaali külas
meelde jäi, see hakkas silma sellepärast,
et ta oli kõikidest kõige suurem muidu samamoodi madal,
hästi sellise suure katusega nagu need teisedki,
aga lihtsalt pikem ja laiem. Ja selle seinad olid siis laotud põletamata tellistest.
Ja uks oli ta lahti, nii et saime sisse minna.
Ja kui silm hämarusega ära harjus, siis oli näha,
et see on üpriski lage.
Põrandaks siis selline kõvakstambitud, konarlik savi
ja keset seda ruumi.
Hästi suur tuhane, lee ase, lihasember, kivid
ja seal keskel laest alla rippumas üks ilmatu suur raudtee pada. Ja siis saime teada, et see on nüüd selle küla ühisköök,
ehk et kui nad nädalavahetusteks kokku kogunevad
ja oma asju ajavad siis tingimata valmistatakse neile siis
niisugune ühine toit seal paja sees jagatakse siinsamas
ruumis laiali, süüakse püstijalu omaenda kaasa võetud
kausside seest ja mehed söövad alati siis ühes ruumi osas
ja naised eraldi teises ruumi osas.
Ja siinsamas ruumis peetakse ka siis need külakoosolekuid
ja nõupidamisi, kui näiteks väljas sajab. Mingis mõttes oli see ühisköök siis selles rituaali külas
vaata et kõige tähtsam ehitis.
Vot niisugused muljed siis sellest roakate külast nimega
katan saama seal üsna Atlandi ookeani lähedal.
Aga nüüd selle saate lõpetuseks tahaksin ma veel lasta
kõlada ühte vägagi iseäralikku muusikat ja need on siis
niisugused helid, mida üks Roaco Momo tekitab,
nii, häälitseb merikarbi sisse ja sel viisil merikarp muutub
nagu kõlakojaks ja ka nagu muudab selle inimese hääle kummaliseks,
ma ütleksin lausa müstiliseks. Vot selline kõla siis.
Aga meie tänane saade nendest kahest indiaanikülast seal
Põhja-Colombias saab otsa.
Millest tuleb järgmine saade, seal tahaksin ma kõnelda ühest
väga olulisest paigast Colombia ajaloos ja see on nimelt paik,
kus suri Simon poolivar.
Simon Polivar oli vaata et Lõuna-Ameerika kõige legendaarse
ajaloo tegelane üldse. Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
