Reedene intervjuu Head kuulajad.
Me kõik tahame näiteks uusi Monteesid ja uusi mobiiltelefone.
Aga samal ajal paljud meist soovivad, et selleks vajalikke
maavarasid ammutatakse kusagil mujal.
Et kruusamaantee jaoks ei kaevandatakse meie vallas
ja et mobiiltelefonide tegemiseks vajalikke metalle ei
kaevandatakse isegi meie riigis.
Aitäh. Ja selline hoiak on üsna levinud nii Eestis,
aga ka teistes Euroopa Liidu riikides. Geoloogid töötavad aga sellest kõigest hoolimata
ja uurivad, milliseid võimalusi maavarad pakuvad ühiskonna
vajaduste rahuldamiseks.
Ja ka rahvusliku rikkuse kasvatamiseks nendel teemadel
hakkamegi järgneva 54 minuti jooksul nüüd vestlema.
Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi maavarade
ja rakendusgeoloogia osakonna juhataja Rutt Hintsiga.
Tere ruttints. Tere. Mina olen vikerraadio toimetaja Müller
ja saate jooksul soovin selleni ka kindlasti jõuda,
et kas ja mida meil on nendelt Euroopa riikidelt siin Eestis õppida,
mida meil on Soomelt ja Rootsilt õppida nende kogemustest,
kes siis on oma maavarasid suutnud edukalt kasutusele võtta
ja saavutanud selles osas ka sellise ühiskondliku kokkuleppe.
Ma olen kuulnud räägitavat lugu.
Tartu Ülikooli geoloogia tudengid. Taasiseseisvumise aegu, kui nad pöidlaküüdi ka reisisid,
liiguti toona palju hääletades.
Nad varjasid seda, et nad geoloogiat õpivad,
sellepärast et fosforiidisõja käigus oli ka geoloogide maine
avalikkuses saanud kannatada ja tudengid kartsid,
et kui autojuht kuuleb, et nad õpivad geoloogiat,
äkki autojuht kupatab nad autost minema.
Rutt Hints, teie läksite Tartu Ülikooli geoloogiat õppima? Aastal 1994, kui fosforiidisõja sündmustest oli üsna vähe
veel möödunud.
Miks te läksite ja kas toona perspektiivitu ei tundunud?
Geoloogiaga tegelemine? See tundub tõesti selline hästi vastuoluline
või vastuvoolu ujumise otsus aga, aga minu jaoks tegelikult
vaadata seda, et kust ma tulen, mis on minu perekondlik taust?
Ma tegelikult olen üsna kännu lähedale kukkunud,
käbi eksis, et minu perekonnas on väga palju loodusteadlasi
ja ka insener, et näiteks minu vanaisa oli ehitusmaterjalide teadlane,
tehnikaülikoolis professor Verner Kikas,
kes uuris põlevkivi tuha nii-öelda kasutuselevõtt too nüüd
tsemenditööstuses ja näiteks meie teletornimaterjal on
leiutatud siis nende töögrupi poolt, nii et,
et tegelikult jah, no perekondlikult olen selle valdkonnaga
kokku puutunud ja, ja ka sellise loodusteadusliku küljega. Nii et minu jaoks ei olnud need valikud väga keerulised.
Aga teisest küljest vaadates seda, et palju koos minuga
tudengeid siis lõpetas või Giolooge, siis ma oma
aastakäigust olin ainukene lõpetanud Gioloog sellel hetkel. No see oli aeg, kus Eesti riik, Hiiumaapõueuuringuid ei
pidanud oluliseks, isegi riikli geoloogiateenistus kaotati
ära ja see riiklik geoloogiateenistus taastati alles aastal 2018.
Ja nüüd on siis taas hakatud ülikoolidega koos siis ka
maapõue ressursse uurima, vahepeal ainult eraettevõtted
tegid neid uurimistöid, kui mõnel ettevõttel oli huvi kaevandada.
Kuidas teie noore geoloogina kogu selle perioodi aastani
2018 üleüldse elasite? Et tänase geoloogiateenistuse taastamine on muidugi hästi
oluline otsus olnud Eesti riigi jaoks ja täna,
et me tõesti oleme taas hakanud seda väärtustama.
Nüüd ja, ja samal ajal on, meil on puudu tõesti selline üks
kaks põlvkonda geolooge vahepealt aga ei saa öelda,
et sellel vahepealsel perioodil nüüd seda geoloogia teadmist
vaja ei ole olnud.
Geoloogia teadmine tegelikult on tänase maailma tänase
inimühiskonna majanduse alus ja majandus toimis ka vahepeal. Ehk siis, et on vaja läinud ehitusmaterjale,
on vaja läinud tegelikult Teadmisi põhjaveest ka ühiskonnas sellised,
võib-olla mitte kõlapinda leidvad erialad tegelikult on,
on kogu aeg ka Eesti riigis toiminud, et aga täna selline
ühiskondlik meelsus on muutumas ja me võib-olla tajume
paremini seda, et kuivõrd meie ühiskond on ressursist sõltuv Kui vaadata kõiki neid erinevaid kihistusi meie jalgade all lubjakivi,
liivakivi, põlevkivisavi, Graptoliitargi liit,
fosforiit, mis seal kõik veel on?
Seda võib ju mitut moodi vaadata.
Seda võib vaadata kui ajaloo kulgu läbi miljonite aastate
kui looduse arengut.
Et aga just nimelt seda võib vaadata ka kui ressurssi.
Kuidas seda välja võtta, mida sellest teha saab. Mis pilguga teie vaatate?
Seda, mis on maal. Tegelikult geoloogia eripära on see, et me õpimegi maailma
vaatama väga mitmetes perspektiividest ja,
ja ka mina, kui ma vaatan maapõue, minu jaoks on maa väga
palju asju, et ühest küljest vangis geoloogiline ajalugu,
mis on samamoodi öelda ressursside tekkega seotud.
Me näeme seda nii-öelda majanduslikku olulisust,
kui me räägime tõesti mingite maavarade väljavõtmisest,
aga maapõu kui ka ehituskeskkond tegelikult on samavõrra oluline,
et kui me mõtleme mingitest nii-öelda salvestusvõimsuste
rajamisest maapõue või siis Kyodermaal energiast,
et et selle eriala võlu tegelikult on see,
et mis väljaspoolt vaadates võib-olla tundub selline nišieriala,
siis tegelikult seesmine vaade sellele on väga-väga lai. Ehk siis et me oleme seotud tegelikult, et nii-öelda kõikide
inimelu aspektidega ka tegelikult, et miks me siin üldse oleme,
on tegelikult geoloogia küsimused, ka evolutsioon on ju
tegelikult geoloogia üks nii-öelda selline.
Uuringu valdkond läbi paleontoloogia. Rääkides ressursside kasutusest, mulle meenub,
see on justkui tempel mällu igaveseks üks arvamusfestivali,
see oli vist rohepöördeteemaline arutelu kus publiku seast
tõusis püsti üks Ida-Virumaalt pärit naine,
kui ma õigesti aru sain, ta oli kohaliku kogukonnaseltsi
juht Ida-Virumaa maapiirkonnast ühest väiksemast asulast
ja tema ütles, et edaspidi tema meelest peaks asjad nii käima,
et iga riik elab ainult oma ressurssidest
ja näiteks siin Eestis, meie peaksime põlevkivi kaevandama
ja sellest elektrit tegema ainult nii palju,
nagu meil endal on vaja ja ka fosforiiti peaks kasutama
või Eesti metsadest palka kasutusele võtma. Ainult niipalju, kui meie enda, Eesti ühiskonna jaoks on
vaja ja Meie Eesti loodusressursse mitte mingil juhul raha
teenimise eesmärgil teistele riikidele müüa ei tohi
ja selle seisukohavõttu peale nii mitmedki inimesed siis
seal ka plaksutasid.
Mis mõtteid see näiteks teis tekitab sellise olukorra kirjeldus? Minus tekitab see selliseid vaid, et me inimestena oleme
tegelikult sellest loodusressursitarbimisest kaugenenud,
ehk siis me kuna meie toodete tarneahelad on nii pikad,
siis me enam ei taju seda, mida me võib-olla piimapaki puhul tajuma,
siiski, et piim tuleb nii-öelda lehm on seal oluline
komponent selle tekkes.
Aga kui me mõtleme mobiiltelefonist, siis me neid et rohkem
kui 50-st keemilisest elemendist, mis sinna sisse läheb siis
me ei suuda kujutada neid kaevandusi, me ei suuda kujutada
neid laevatransporti selle taga, me ei suuda kujutada neid
sadu sulatustehaseid, mis võib olla selle ühe mobiiltelefoni
tekke taga, on. Nii et nii et seda tegelikult ei saa ühelegi inimesele
konkreetselt pahaks panna, et ta sellise nii-öelda arvab,
et me saaksime hakkama ainult oma riigi nii-öelda sees,
et me ei peaks seda oma varandust kellelegi jagama.
Aga kui ma nüüd hakkan mõtlema, et mida me siis inimestena tarbime?
Et nii-öelda jah, see mobiiltelefoni näide on väga
äraleierdatud laide, aga kahtlemata kui keegi otsustaks,
et kuna Eesti riik, kui ei panusta nii-öelda ühegi toorme
tootmisega mobiiltelefonide tootmise, siis näiteks Eesti
riiki telefoni müüd müüa ei tohiks. Ilmselt me ei oleks sellise situatsiooniga.
Me lihtsalt ei saaks inimestena hakkama. Lähemegi teemaga natukene laiemaks, Euroopa Liidu riigid
just mõned nädalad tagasi novembrikuus jõudsid siis
kokkuleppele Euroopa komisjoni algatatud Euroopa kriitiliste
tooraine määruse osas ja selle eesmärk siis ongi
mitmekesistada Euroopa liidu autonoomiat 34 tooraine puhul,
mis on siis nimetatud kriitilisteks tooraineteks ja,
ja mis see probleem, mida lahendatakse probleem on siis see,
et näiteks 100 protsenti Euroopa Liidu raske haruldaste
muldmetallide tarnest tuleb Hiinast või näiteks siis
plaatinast tuleb Lõuna-Aafrika Vabariigist 71 protsenti ja,
ja Euroopa Liit ongi siis nüüd sõnastanud,
et edaspidi sellist olukorda ei tohiks olla,
kus ühest riigist tuleb enam kui 65 protsenti mingist
kriitilisest toorainest. Ja on sõnastatud ka, et näiteks 10 protsenti tee kriitiliste
toorainete aastasest tarbimisest peaks tulevikus olema
Euroopa liidus koha peal kaevandatud ja vähemalt 40
protsenti peaksin olema Euroopa liidus koha peal,
et töödeldud ja muidugi on veel sihiks seatud ka siis,
et, et rohkem tuleks ringlusse võtta või taaskasutada
igasuguseid olulisi ja, ja raskesti kättesaadavaid materjale. Teadlasena peate seda realistlikuks, et aastaks 2030 on
võimalik seda kõike saavutada.
Arvestades seda, et tegelikult mitukümmend aastat on
tarneahelad kujunenud teistmoodi ja mitukümmend aastat
justkui eriti midagi siin Euroopas ei ole tehtud.
Kas forsseeritult nüüd on võimalik öelda käsulauaga
määrusega võimalik midagi ära teha? See on üleüldine Euroopa poliitika, mis peaks siis
tegelikult toetama roheleppe strateegiaid,
eks ühest küljest me räägime tänasest tarbimisest ja,
ja tänasele nii-öelda tööstusele olulik olulistest toormetest,
aga kui me vaatame nüüd Euroopa roheleppe eesmärke,
siis nad näevad ikkagi, et nii-öelda uute tehnoloogiate
tulekut nii-öelda nii energeetikas kui ka siis tegelikult transpordis.
Ja, ja seal me näeme nii-öelda vajadust nii-öelda uute
ressursside järgi, mida tänases pole inimkond kunagi
sellistes kogustes kasutusele võtnud. Aga ka selliste traditsiooniliste ressursside järgi nagu
näiteks vask.
Ja, ja tegelikult nüüd riikidel, kes soovivad,
et selliseid plaane ellu viia, paratamatult on ühel hetkel
vaja küsida, et kus need ressursid tulevad ja,
ja mida siis oleks tehakse, et need ressursid tulevad
ja sellest johtuvalt siis siis ka otsus Euroopa Liidu tasemel.
Et Euroopa Liit peab ise hakkama rohkem panustama sellesse,
et neid ressursse siis ka hankida. Kas need plaanid sellisel kujul õnnestuvad,
on, on muidugi küsitav, eriti näiteks kaevandamise puhul,
sellepärast et kaevandamise lubade menetlused võtavad väga
kaua aega. Muidugi ka see nii-öelda määrus tegelikult näeb ette,
et me peaksime hakkama, lubasid kiiremini menetlema,
aga, aga ilmselt ei hakka sa nüüd koheselt kõikide riikide
tasemel tegelikult, et meie kohalikke prioriteete mõjutama,
ehk siis, et tegelikult see, kuidas ressurssi,
kui ühes või teises riigis Euroopa Liidu riigis kasutusele võetaks. See jääb endiselt liikmesriigi asjaks, et ilmselt hakatakse
nii-öelda tegema soodustusi pigem esialgu,
et on võimalik siis soodsamate tingimuste investeeringuid
saada nendesse uutesse valdkondadesse. No just nimelt kui rohepööret kritiseeritakse,
siis tegelikult üks argument sageli korduvargument ongi ju see,
et meil ei ole kusagilt võtta neid metall,
mis on vajalikud kogu tsiviilenergeetika asendamiseks taastuvenergeetikaga.
Näiteks juunis 2022 Teaduste Akadeemia konverentsil käis
Soome majandusministeeriumi geoloogia uurimiskeskuse
professor Simon bee Mihhoo kes siis hindas,
et need andmeanalüüsid, mida on on seni kasutatud,
on vigased ja maalivad tulevikku kui liiga optimistlik. Kuna ja sho sõnul ei leidu kogu planeedil piisavalt
vajalikke metalle, et ehitada naftal ja gaasil,
et elektrienergiale üleminekuks vajalik akusid ja,
ja ühendusvõrk.
Ta on siin näiteks toonud, et koobalt it on umbes kolm
protsenti ja seniste akude ühte peamist komponenti liitiumi
ainult kaks protsenti vajaminevast.
Ja ta on väitnud, et näiteks 2019. aasta kaevandusmahu
juurde jäädes kuluks 9920 aastat et kaevandada rohepöördeks
vajaminev liik. Kuidas teie oma Soome kolleegi sellist skeptiliselt vaadet kommenteerinud? Ma arvan, et Shimon Misha, kes töötab Soome
geoloogiateenistuses professorina, on tegelikult üks
vähestest sellistest ekspertidest, kes on nüüd võtnud väga
realistlikult hindama, hindama seda, kui palju neid metalle
vaja läheks situatsioonis, kus me täidame ära väga täpselt
need eesmärgid, mis on kuhugi poliitikasse justkui kirja pandud.
Ja, ja see liitiumi prognoos tõesti on, on tuhandetes
aastates nii-öelda kaevandamismahtude osas
ja teiseks küljest siis ka selles osas, et kui palju meil
üldse võiks olla sellist kaevandatavat ressurssi. Et muidugi tuleb täpsustada, et me ei räägi siin tervest maakerast,
ehk siis me ei räägi vahevööst ja tuumakaevandamisest vaid
me räägime ikka sellest osast, mis on reaalselt inimestele kättesaadav,
ehk siis, et kolmest esimesest kilomeetrist maakoores
ja siis tegelikult sellisest ookeani põhja siis
kompleksidest ET sügavale minevatest maavaradest kahjuks me
nii-öelda inimene ulatub täna ainult nafta
ja gaasini. Aga äkki me lähemegi siis vale suunaga, äkki see ongi siis
tupiktee kui ka arvutused näitavad, et, et seda liitiumi
ja muid metalle no meile hoomatavas ajas ei ole võimalik nii
palju hankida täielikult fossiilinergeetikalt üle minna. Jah, ja ei, et selles mõttes, et eks me paratamatult näeme
täna majandus on ikkagi suundumas teistsugusele
majandusmudelile ehk siis.
Ja selline põlevkütustel põhinev energeetika on ikkagi
näitamas selliseid ka teatud mittejätkusuutlikkuse märke,
eks siis, et ja, ja tuleneb see ühest küljest ka sellest,
et investeeringud nendesse valdkondadesse vähenevad. Juhul, kui nüüd me läheme üle, siis tõesti
elektrimajandusele taastuvenergiamajandusele
ja see nõudlus, mis siis lisanõudlus, mis tekib maavarade
järele kas samal ajal olen ma õigel teel,
siis samavõrra või millises mahus peaks vähenema nõudlus
siis fossiilsete maavarade kaevandamise ja ammutamise järele,
kuhu tahan jõuda, minu küsimus on, et kas see ökoloogiline
jalajälg nüüd ikkagi väheneb, et piltlikult öeldes,
kui mõned söekaevandused jätame maha või jätame uued
söekaevandused rajamata, aga selle asemele rajama uusi
liitiumi kaevandusi, ega see keskkonnajalajälg ometi
suuremaks ei lähe? Jah, et selles, et teatud perioodist tegelikult vajadus
kaevandada rohkem tekib, seda me kuidagi eitada saab
ja sellepärast, et samal ajal meil on ju neid maavarasid
vajaga väärindada ja tänaned väärindamis,
protsessid on energiamahukad, ehk siis et meil on justkui ka
turule rohkem energiat vaja.
Mis on justkui lohutuseks, on see, et kui me oleme siis
kunagi sellised, et justkui välja kaevanud on esimese
generatsiooni põlvkonna seadmeteks vajaliku materjali siis
edasi on lootust, et efektiivse sellise taaskasutusega ringmajandusega,
mis metallide puhul on tegelikult, et selline võimalik,
selline taaskasutusele võtmine keegi paremini kui näiteks
mitte metailsete maavarade puhul. Et me siis tegelikult pikemas perspektiivis oleks justkui
võimalik nii-öelda teatud kaevandusmahtusid vähendada.
Aga samal ajal kõige suuremad kaevandamismahud tekivad
tegelikult ikkagi meie infrastruktuurist
ehk siis meie majadest, meie teedest ja,
ja seal paratamatult me endiselt tahame majades elada
ja endiselt tahame teedel sõita. Reedene intervjuu Head raadiokuulajad, tuletan teile meelde,
meiega on Tallinna tehnikaülikooli maavarade
ja rakendusgeoloogia osakonna juhatus ja Rutt Hints,
mina olen saatejuht Arp Müller, räägime Eestist.
Niisiis alates aastast 2018 on Eestis aktiivselt taas riigi
geoloogiateenistuse koordineerimisel ja,
ja ülikoolide koostöös siis tegeletud maavarade uurimisega
ja eeskätt siis Ida-Virumaal. Kuidas Teie hindate Tallinna tehnikaülikoolist nüüd küll
vaadates ja teie ei vastuta selle tervikpildi
ja koordineerimisega, sellega tegeletakse geoloogiateenistuses.
Aga kuidas teie oma ametikohal vaadates kirjeldaksite,
kuidas näete, mida me seni oleme teada saanud tänu sellele,
et riik on taas valdkonda rohkem raha pannud
ja nüüd on rohkem uuritud? Jah, et tegelikult me ei räägi ainult Ida-Virumaa aasta,
et me räägime Lääne-Virumaast, et ja täna tõesti riik on
nüüd üle viie aasta siis tegelikult panustanud selliste meie
potentsiaalsete resursside uuringutesse,
mis siis lõppesid suuresti nõukogude liidu kokkukukkumisega
me räägime siis fosforiidist ja nendest fosforiidiga
kaasnevatest toormetest fosforiidi puhul siis meid huvitavat
täna mitte ainult fosfor vaid ka haruldased muldmetallid,
mida siis kunagi tegelikult ei uuritud või nende varusid
kindlaks ei määratud. Et aga samal ajal tehti väga palju geoloogilisi uuringuid
ja mis üks oluline vast üks kõige olulisem nii-öelda selline
tulem tänastel geoloogiliste uuringutel on.
Et tänaseks on üle vaadatud ja digitaliseeritud siis
kunagiste geoloogiliste uuringute andmestik nendel aladel
ja meil on olemas tegelikult sellised uued digitaalsed,
kontrollitud geoloogilised mudelid nende ressursside jaoks
seda ühest küljest. Teiseks muidugi hästi palju räägitakse ka fosforiidi,
see üks nii-öelda kõiki huvitav küsimus on ju see,
et, et mis siis saab meie põhjaveest.
Sel juhul, kui me räägime tõsiselt fosforiidi kaevandamisest
ja ka seal selles osas on tänased sellised põhjavee modelleerimise,
et meil on olemas näiteks Viru põhjaveemudel
ja ka selliste konkreetsemate kitsamate alada,
siis põhjaveemudelid annavad tegelikult hea alus selleks. Kui nüüd vaadata läbi mängida need stsenaariumid,
mis siis ühe või teise v kasutuse korral selles piirkonnas
juhtuma hakkab.
Loomulikult siis väga oluline komponent kogu nendes
uuringutes on ka arusaadav, et palju väärtust me tegelikult
sellest maavara väärindamist endast siis saame välja võtta ja,
ja ka sellised, et uute, siis väärindamist,
tehnoloogiat, uuringud, nii fosforiidi puhul,
aga ka näiteks Graptoliit orgi liidi puhul on need,
mida siis riik läbi teadusuuringute on toetanud. No kevadel korraldas Eesti geoloogiateenistus Sõmeru ka
infopäeva Eesti maapõue ressurssidega seotud teadusuuringutest.
Geoloogiateenistuse veebilehel on need materjalid üleval
ja Youtube'is on ka videoklipid üleval.
Et sellest teemast sügavamalt huvitatud inimene saab ka
Youtube'ist või geoloogiateenistuse kodulehelt nende
materjalidega tutvuda.
Et tegelikult kõik see info on avalik. Aga, aga teie pidasid ettekande vanaadiumi teemal vanaadiumi
leidub siis Grapto argiliidis.
Püüdke raadiokuulajale selgitada, miks see huvitav on. Tegemist on Graptoliit argil liidiga see kivimikompleks,
mis on tekkinud kunagistest mere muudadest,
ehk siis sest hästi orgaanika, rikastest mere muudadest
ja nende meremuudadesse siis kunagisest mereveest on seotud
selliseid metalle nagu Vanaadium, molübden,
uraan ja nende konsultatsioonid on siis võrreldavad.
Ta kehvad selliste konventsionaalsete maakide
kontsentratsiooniga ja selliseid komplekse leida ainult Eestis,
tegelikult selliseid komplekse siis leidub ka Rootsis,
kus neid samamoodi uuritakse. Ja, ja ka Norras ja mitte ainult siis meie piirkonnas vaid
tegelikult läbi geoloogilise aja selliseid niinimetatud mustasid,
kilttasid, on erinevates maailma piirkondades ka Hiinas,
näiteks kus ka samamoodi nendest kompleksidest siis
vanaadiumi tegelikult toodetakse ja, ja mis seal raadium on
ja miks ta meile oluline on, et Vanaadium on ka Euroopa
kriitiliste toormet nimekirjas olev metall
ja ta on ühest küljest täna kasutusel eelkõige siis
eriteraste metallina aga tulevikuperspektiiv,
et kui me mõtleme, et nii-öelda salvestustehnoloogiate
tulekule manaadium, akud on siis üks selline perspektiivne
akude liik, siis alternatiivina liitiumioonakudele Kudeajal nimetati seda hoopis diktüoneema gildiks,
mis seal aru, et ei ole päris õige nimetusega,
nii seda ka ajakirjanduses nimetati ja siis põhjustas palju
pahandust seoses fosforiidi kaevandusega toodi seda maa
peale kuhjati see ise sütt dispõhjustas mürgiseid gaase
ja oli üks väga halb asi, et ja võib ka praegu raadio
kuulates tekitada küsimusi, et miks nii halva asjaga üldse
on vaja tegeleda. Jah, et Graptoliit argelliidiga seotud sellised
keskkonnaprobleemid oli kindlasti eriti nii-öelda põhilised küsimus,
et kui me räägime Maardu fosforiidikaevandusest
ja sealse ümbruskonna reostusest ja, ja põhjus tegelikult
oli nende kompleksid väga vastutustundetu käitlemine selles jäätmetekitamisele,
ehk siis paraku selline nõukogude aegne kaevandamis
tehnoloogia ja, ja kaevandamise siis selline jätkusuutlikkus
oli allapoole igasuguseid arvestusi. Teisest küljest ei ole need kompleksid nüüd tõesti sellised
ainulaadsed Eestile selliseid mustasid, kilttasid mida meil
siis nimetatakse tõesti kohalike termin teede,
kas siis diktüoneemakilt või Graptoliit argiliit,
et heal lapsel mitu nime.
Et, et taolisi nii-öelda komplekse leidub ka mujal maailmas ja,
ja seda, et neid kaevandamise käigus siis ka aherainesse satub,
ka seda juhtub, eks siis et ja, ja siis on välja töötatud
tegelikult spetsiaalselt matmistehnoloogiat selliste
toormete jaoks. Teine alternatiiv on see, et me tõesti ei pane seda
materjali aherainesse vaid väärindame seda siis,
kas fosforiidi väärindamise, see kahtlemata ka üks nende
teadusuuringute eesmärke, mis tänu käimas on,
siis on ehk siis, et kui meil on fosforiidikaevandus,
et me siis ka sellised potentsiaalsed Sis aherainesse
satuvad materjalid Krotoliit argiliit, aga ka näiteks glaukoniitliivakivi,
et me neid väärindaksime. Kas ma saan õigesti aru, et kuna fosforiiti,
Karaptoliit, argiliit on teineteise peal kihtidena siis kui
me hakkame ühte kasutama, siis me tegelikult peame mõlemad kasutama,
et ei ole mõistlik keskkonnaalaselt ega majanduslikult,
et hakkame ühte kasutama ja teise jätame sinna maa sisse. Jah, kui me räägime fosforiidiavakaevandamisest
ehk siis, et mis on tegelikult tänast eelteadmist vaadates
siiski kõige perspektiivsem siis selle avakaevandamise
käigus on paratamatu Graptoliit argil liituleb fosforiidi
katandist eemaldada ja siis on järgmised valiku teed,
et kas me püüame teda siis hästi nii-öelda keskkonnasäästlikult?
Mata eksis võib-olla siis tulevatel põlvkondadel oleks seda
võimalik kasutada. Kui nad leiavad paremad väärindamis meetodi kui meie
või siis teine võimalus on see, et me oleme ise ikkagi
piisavalt innovatiivsed piisavalt nii-öelda heade
teadmistega selleks et sellest ka sellest Graptoliit
argiliidist nüüd välja võtta, kõik need väärtuslikud
metallid ja seda kasutada. No tegelikult, eks inimeste hirm ju ongi see,
et tuleb jälle mingi välisfirma siia Eestisse kaevandama.
Võtab siit selle tooraine, paneb rail Balticu peale,
viib kuhugi Saksamaale ja vat seal tehakse sellest päris asi,
see tulu tekib seal, meile jäävad vaid helmed ja,
ja, ja reostus tegelikult see on ju ka see hirm,
mis nõukogude ajal ja põhjendatult fosforiidisõja esile
kutsus ja see on ju hirm, mis on ka praegu. Jah, aga, aga nõukogude ajal tegelikult sellised tehti ju
nii-öelda otsused meie aladel kaevandamise kohta ikkagi Moskvast,
täna me teeme neid otsuseid ise ja, ja, ja me peaksime
tegelikult mõtlema, et Eesti riik on täis haritud inimesi
ehk siis et ja, ja me oleme piisavalt sellised arenenud selleks,
et me tegelikult suudaksime ka kaevandamisvald konnas teha,
mõistlikke otsuseid teha, luua siin ka neid väärindamise
edasisi nii-öelda võimsusi, mis on hästi oluline,
ehk siis, et ka Põhjamaad, kui nad täna oma resursse
kaevandavad on väga selgelt nii-öelda sihi sihtinud sellele,
et ka neil nii-öelda need väärindamise järgmised etapid
nii-öelda võimsused, tehased on, on nende siseriiklikult olemas. Suurem osa väärtusest ei teki sellest, kui kopp töötab
kusagil ja millegi maa alt välja kaevab.
Suurem osa väärtusest tekib sellel hetkel,
kui sellest maalt välja kaevatud materjalist midagi järgmist
tehakse ja Eesti ei tohiks lubada seda, et see järgmine
aasta toimuks kusagil mujal. Jah, eks see on ju võrreldav sellega, kui me räägime,
et kas me peaksime ümarpalki välja vedama,
et, et ei peaks.
Tõesti see oluline on see, et mida me selle ressursiga teeme.
Et mitte ainult see, et meda välja, võtame. Aga kui kaugel need uuringud praegu on, niisiis on vaja
välja selgitada, kas üldse on võimalik keskkonnahoidlikult
Eestis seda fosforiiti Graptoliit argiliit kasutusele võtta.
Teine on, kas see on majanduslikult tasuv
ja kolmas on loomulikult, kas meie inimesed on,
on sellega nõus, kui kaugel osaliselt juba selles
teenistuses sai räägitud, aga ikkagi küsin veel.
Kui kaugel me oleme otsuse tegemisest, kui kaugel eesti geoloogid? Nii ülikoolides kui ka geoloogiateenistuses sellest praegu on? Tegelikult maavarade uuringutes liigutaks etappide kaupa,
täna on tehtud sellised esmased eeluuringud ja,
ja geoloogiateenistus on täna läbi viimas siis selliseid
tehnoloogilisi ja majandus rekte vaatavaid rakendusuuringuid
nüüd konkreetsel alal Lõuna-arus piirkonnas,
et siis hinnata, milline oleks ikkagi konkreetselt selle ala
kaevandatavuse potentsiaal. Kuidas teile endale praegu paistab?
Kasvõi seesama vanaadiumi, mida teie olete uurinud seniste
teadmiste põhjal kuhu poole teie enda tunnetus langeb,
kas tasub jätta see veel 100-ks aastaks sinna maa alla,
sest praegu võtta kõik kulud kokku, keskkonna-alased,
ühiskondlikud ei tasu ära või pigem näete,
et juba. Hakkab tasuma mina, geoloogiline ütleme,
et tegelikult ikkagi Need otsused ja põhjendused tekivad,
konkreetse ala puhul eksis iga konkreetse ala pooloolse
plussid ja miinused, ehk siis see kasu ja kulu tuleb
nii-öelda välja arvutada asukohapõhiselt,
ehk siis, et selliseid üldisi, nii-öelda arvamusi,
et kas tasub või ei, tasu, on väga raske teha.
Jah, me võime öelda, et et kui me vaatame sellist nõudluse poolt,
siis mis on selline ju kindlus, et seda tooret,
mida me kasutav nii-öelda kaevandada tahame,
ka keegi tulevikus tahab, siis kui me räägime fosforist,
siis kahtlemata inimene fosforist nii-öelda tulevikus ei loobu,
sest see on meie põllumajanduse nii-öelda toiduohud,
see osa. Kui vaatame haruldasi muldmetalle
ja siis neid eelkõige siis kasutatakse püsimagnetitest,
mis lähevad väga-väga paljudesse erinevatesse tehnoloogiat
siis ka nende asendamine lähiajal ei ole ilmselt väga reaalne,
kuigi nii-öelda innovatsioon muidugi otsib neid võimalusi. Ja nüüd küsimus Vanaadiumist ehk siis vanaadiumi puhul,
kui tulevad mängu näiteks mingid teised akutehnoloogiad,
mis on paremad siis Vanaadiumist liitumist siis võimalik,
et vanaadiumi näiteks ei vaja, aga, aga teisest küljest
terase tootmisel vanaadiumi endiselt mängib olulist rolli. Kui me seda fosforiiti jaak, Raptoliit argeliiti kaevandame,
mis on tulusam eesmärgina, kas kasutada seda fosforiiti,
siis väetise tootmiseks või püüda sealt neid haruldasi
metalle kätte saada? Tegelikult on nii, et kindlasti haruldaste muldmetallide
sisaldus on selles materjalis täna madal.
Ehk siis, et haruldased muldmetallid saavad olla ainult
selline kaastulu selles, selles protsessis.
Samal ajal on ka küsimus, et kuidas me seda fosforit
kasutame mis nendes, mis siis fosforiidi siis on,
et kas me toodame temast siis väetist, mis on selline
suhteliselt madala nii-öelda hinnaga toode
või me üritame siis seda fosforiiti väärindada näiteks
Kõrgema puhtusastmega fosforiks ehk siis mille turg on juba
nii-öelda teistsuguse hinnaklassiga, ehk siis me räägime
toiduainete tööstusest, aga ka tehnoloogiatööstuses vaja
minemast fosforist, et et siin räägitakse ka nii-öelda
liitium-raud fosfor akude nii-öelda tule,
kust siis elektriautode puhul alternatiivid on nüüd näiteks
niklit ja koobalt sisaldavatele, liitiumioonakudele? Ida-Virumaal teatavasti on võetud suund lõpetada
põlevkivienergeetiline väärindamine ja see võib tähendada ju
ka põlevkivi kaevandamise lõpp.
Tänane valitsuskoalitsioon on ka sõna otseselt sõnastanud,
uusi põlevkivi kaevandusi enam ei avata.
Koalitsioonileping muidugi ei ole seadus,
võib-olla järgmine valitsus on teistsugune seisukohaga,
aga ka näiteks Ida-Virumaa õiglase üleminekukavas on lahti
jäetud võimalus. Põlevkivi kaevandamise lõppedes võib sealset oskusteavet
vaja minna, kui tekivad võimalused teiste maavarade kaevandamiseks.
Mis teie arvate, on see nüüd see siht, mida me peaksimegi
silmas pidama?
Et kui nüüd Ida-Virumaal see põlevkivi kaevandamine lõppeb,
mingi tähtaeg pannakse, et sujuvalt, siis piltlikult öeldes
samad mehed ja samad firmad siis lähevad kõrvale kaevandama
midagi muud, seda fosforiiti ja Graptoliit. Arge liitimi. Vastaksin selle küsimuse kahe osaliselt,
et esiteks, kui me vaatame, et põlevkivitööstus küll
pannakse kinni, aga tegelikult need põlevkivitööstuse
aheraine ja põlevkivi tuhamäed, mida meil on kolossaalsetes kogustes,
on ju tegelikult seal endiselt alles, ehk siis et kahtlemata
selle materjali kasutusele võtta on üks,
üks suund, mis võiks ka siis seda põlevkivitööstusest üle
jäävat tööjõudu siis edaspidi vajada. Muidugi mitte sellistes mahtudes, aga kui me räägime nüüd,
et, et ühest maakonnast läheb teise maakonda hakkab tööjõud liikuma,
siis selles osas ma olen natukene nii-öelda ettevaatlik,
sellepärast et nii-öelda et tegelikult sellised uuringud näitavad,
et selleks, et, et saada sellist ühiskondlikku aks aktsept
tegelikult kohapeal ühele kaevanduse on hästi oluline,
et kohalik kogukond oleks sale, kaevandamisega seotud
ja selline väljapoolt tööjõu sissevedu on midagi,
mis tegelikult siin väga selgelt piirideta tõmbab,
et kui me mõtleme ka, et miks siis kunagi tekkis selline ka
see fosforiidisõda nii-öelda siis üks oli kahtlemata keskkonnaaspekt,
aga teine on ikkagi see, et nii-öelda sellega seoses siis
taheti sisse tuua Eestisse nii-öelda väljapoolt,
et tööjõudu, Venemaalt tööjõudu ja, ja poliitilises mõttes
oli see tegelikult kriitilisem küsimus, kui,
kui see võib-olla see keskkonnamõju Aga kas praeguste teadlaste uuringute tulemuseks võib-olla
ka selline vastus, et Ida-Virumaal asuvate tuleviku
maavarade kasutuselevõtt ongi näiteks liiga kallis?
Ei tasu ära, sest mujal maailmas kusagil kaevandatakse tonn
samasugust maavara märgatavalt madalama omahinnaga
sest võib-olla see tuleb ka riikidest, kus ei ole keskkond
niimoodi kaitstud nagu meil võib-olla seal võib sulgi lasta.
Et võib-olla seal tööohutustingimused ei ole sellised nagu
meil ja, ja seal ei pea ka kohalikele inimestele sellist
kompensatsiooni pakkuma nagu meil. Jah, eks see otsus võib olla selline ja,
ja tegelikult kaevandamise otsuseid ikkagi tehakse
majandusargumentide põhjal, ehk siis et kui nii-öelda
kaevandamine ei ole tulus ja selle tulusus sees on siis
tegelikult maha arvatud ka kõik need nii-öelda
keskkonnakaitsesse minevad kulud ja see,
et nii-öelda leeven kaevanduse nõnda mõjude leevendamise
kulud ja kui kokkuvõttes arvutus on selline,
et see kasumlik ei ole, siiski kaevandus tänu avada ei saa,
sellepärast kaevandus on majandustegevus. Aga teisest küljest muidugi vaadates neid Euroopa Liidu regulatsioone,
mis täna siis üha rohkem tegelikult kogu meie majandust on
mõjutama hakanud siis ka sellistelt väljak poolt toodud
toormetele püütakse üha enam ja enam siis kehtestada neid
samasid kestlikkuse nõudeid, mis siis kehtivad Euroopa Liidu
riikide sees.
Et siin võib-olla et nii-öelda väljapoolt tulevad toormed
lihtsalt kunstlikult muutuvad ka meie jaoks nii kalliks,
et sisemaine tootmine on kasulik. Millises ajaperspektiivis juhul kui uuringud annavad
signaali positiivseks otsuseks, millises ajaperspektiivis
oleks realistlik Grapto liit argeliiti või fosforiiti
kasutusele võtta, kaevandama ja väärindama? Hakata kui me vaatame sellist tehnoloogilist poolt,
siis me võiksime öelda, et võib-olla see oleks nii-öelda 10
aasta perspektiivis ka nii-öelda tehtav.
Aga kui me vaatame sellist ajaloolist kogemust
või tänaseni olemasolevat kogemust, et kui kaua siis läheb suurt,
et selliste tehnoloogia projektide käimalükkamine Eestis,
kus ongi siis ka nii-öelda oluline keskkonnamõju siis ma ütleksin,
et see perspektiiv on realistlik. 20 aasta vaatas. Reedene intervjuu Head raadiokuulajad tuletan meelde veel kord,
meiega on Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi
maavarade ja rakendusgeoloogia osakonna juhataja Rutt Hints.
Räägime kaevandamisest ja maavaradest.
Rutt Hints, ma ei tea, kus teie elate, kas linnas
või maal, aga, aga oletame, et teie kodust näiteks
kilomeetri kaugusel hakkab mõni hetk ettevõtte tegema
geoloogilist uuringut, et tuvastada, et kas sealt oleks
võimalik näiteks lubjakivi või kruusa kaevandada. Mis teie siis teete?
Ma usun, et kindlasti kutsutakse ju rahvakoosolek kokku.
Kuhu siis ümberkaudsed inimesed tulevad.
Protesteerima ütlevad, et ei mingil juhul,
siia tuleks hoopis ka kohalik looduskaitseala rajada.
Kohalikud inimesed ütlevad, et uuritaguiab kaevata nagu
kuskil mujal.
Mis teie teete, kui see toimuks kilomeetri kaugusel näiteks
teie kodust? Minul geoloogine? Näiteks on, mul oleks muidugi alati hästi huvitav et selles mõttes,
et et naljaga pooleks geoloogidele ju iga selline auk annab
võimaluse järjekordset vaadata, et mis siis maapõues
täpsemalt juhtub.
Aga tõsi ta on, et kaevandamine on nii-öelda mõju
ja Eestis hästi palju räägitakse sellisest keskkonnamõjust.
Ja mul on tunne, et me räägime liiga vähe sellest
sotsiaalsest mõjust, ehk siis, et see, et kuidas ta siis
konkreetselt ühe või teise inimese või kogu selle kogukonna
elu mõjutab, eks siis. Ja, ja kuidas kogukond siis peab selle kaevandamisega
hakkama saama, millised on need negatiivsed mõjud,
aga kahtlemata, kuna me ei räägi ega sotsiaalseid mõjusid mõjudest,
siis me ei oska näha ka neid võimalik positiivseid mõjusid,
ehk siis see pool on täna katmata ja vajaks väga-väga palju
paremat tegelikult sissevaadet.
Eks siis me näeme muidugi et ka sellised üldiselt
kestlikkuse siis nüüd printsiibid, mis hakkavad justkui
kehtima tulevikus sellele sotsiaalsele poolele hästi palju
rõhku panevad, et me nii-öelda ei räägiks ainult nii-öelda
lendoravatemaatikast või orhideedest. Aga et meil oleks sotsiaalne aspekt, et hästi palju kaetud,
et inimene iseennast selles keskkonnas kuidagi turvalisema tunneks,
et tänase tegelikult me ei ole piisavalt tegelenud sellega,
et see nii-öelda inimeste turvatunne selles situatsioonis,
kus, kus tekib mingi selline uus tundmatu asi,
oleks tagatud. Suvel puhkusereisi käigus läbi Soome, Rootsi
ja Norra. Ma käisin turistina ka Rootsis kirunas asuvas
maailma suurimas ja väidetavalt ka moodsamas rauamaagikaevanduses.
Seal alustati kaevandamist umbes aastal 1900 kiruna vaara mäest.
Kui mägi oli nullini maha kaevatud, mindi 1900
kuuekümnendatel aastatel maa alla ja tänaseks kaevandatakse
seal juba enam kui kilomeetri sügavusel.
Ja nüüd hiljuti avastati seal kirunas lisaks rauamaagile
veel ka tohutu haruldaste metallide varu. Aga seal on siis nüüd ka probleem tekkinud.
Juba umbes 15 20 aastat tagasi vist avastati,
et kuna kaevandades liigutakse sügavuses poolviltu siis on
selle langatuse ja varinguohtu sattunud ka kõrvalasuv kiruna linn.
Aga selle asemel, et me näeksime nüüd suurt vastuseisu,
meeleavaldusi ja inimesi, kes on ennast nüüd aheldanud
majade külge siis see kaevandusettevõte,
Rootsi riigile kuuluv kaevandusettevõte helk kaob,
on jõudnud kiruna linna elanikega ja kohaliku omavalitsusega kokkuleppele,
et see linn täpsemalt küll pool linna kolitakse ära umbes
kolm pool kilomeetrit eemale ajalooväärtusega majad,
suur ilus kiruna, ajalooline puukirik, kui seda ei võeta
koost lahti, vaid ühes tükis viiakse uude kohta ka surnuaed
koos surnutega viiakse teise kohta ja elumajad,
mis võib-olla on vähem väärtuslikud, need siis lammutatakse. Ja ka näiteks linnavalitsus on lammutatud
ja ehitatakse täiesti uued majad, tänapäevased majad uude kohta.
Ja seal kuidagi on saadud kohalike inimestega kokkuleppele,
inimesed on kõige sellega nõus.
Kas midagi sellist oleks võimalik ka meil siin Eestis?
Ma ei räägi siin, et hakkame Rakvere linna ära kolima,
et rakvere Alt fosforiit kätte saada, aga no paratamatult,
kui kasvõi väiksemat kruusakarjääri kusagile rajatakse,
ikka võib mõni talu ette jääda või kui tulevikus hakatakse
fosforiiti kaevu kaevama. Ikka võib ju näiteks tervet küla ette jääda,
et kas Eestis oleks võimalik, et ühiskondlik kokkulepe saavutada,
nii et kõik tunnevad, et nad on ära kuulatud,
et nad on rahul ja et nad saavad aru, et jah,
me seal meile vastastikku kasulik tehing.
Siia tuleb kaevandus, mina lähen sinna. Siin peab natukene avama seda kiruna tausta,
eks siis, et tegelikult see linn ise on tekkinud nüüd selle
kaevanduse ümber ja, ja kogu nüüd Põhja-Rootsi tegelikult kahe,
siis põhjapoolse maakonna majandus on, on kaevandamisega
väga palju seotud, ühesõnaga tegelikult kogu see kohalik
kogukond saab sellest kasu, et see kaevandus seal töötab,
samal ajal öeldakse, et, et see nii-öelda väärtus nendes ei
seisne ainult selles nõnda ressursis, mida seal
kaevandatakse vaid selle nii-öelda kaevandamise ümber on
tegelikult moodustunud selline teadmiste kogum,
ehk siis et inimesed, kes siis valdavad tegelikult selliseid
erinevaid teadmisi ja, ja selline tööstusklaster. Ehk siis et ja siin ongi võti selles, et kui nendes
piirkondades tegelikult luuakse piisavalt väärtust
ja inimesed sellest nii-öelda just nimelt väga kohapealsed
inimesed sellest kasu saavad siis on selliseid kokkuleppeid,
et nii-öelda nii-öelda üksküla ümbert ostetakse võimalik saavutada,
aga ainult siis, kui kui see kohalik kasu on,
on inimestel selge. Kas saabki eraldi välja tuua, et Põhjamaades on kuidagi
suudetud selliseid kokkuleppeid enam saavutada kui näiteks
lõunapoolsetes Euroopa riikides?
Mulle meenub siin mitmeid näiteid siin Euroopa Liidu kandidaatriigis.
Serbias jooksis hiljuti liiva autotööstusele olulise
liitiumi kaevanduse avamine.
Valitsus tühistas litsentsi või Hispaanias käib suur sõda.
Son konseede, Valde Foreesi liitiumi kaevanduse projekti
pärast kas, kas meil põhjamaades osatakse Soomes Rootsis
kuidagi paremini neid asju teha ja, ja ühiskondlikke
kokkuleppeid sõlmida, kui mujal? Jah, küllap siis on, ehk siis, et see harjumuskogukondadega
läbi rääkida, eks siis kõikide nii-öelda mõjutada tud
osapooltega läbi rääkida ja, ja ükshaaval lahendada neid küsimusi,
mis tegelikult tekivad ja, ja oma nii-öelda vastaspoolest
lugu pidada, eks siis see on nii-öelda Põhjamaade kultuuri
osa ja ka sinna poole siis meie tegelikult oma
kultuuritaustalt liigume, ehk siis me lihtsalt,
et ei ole veel sealmaal. Kas 21. sajandil, kas teie teate, kas Euroopa Liidu riikides
üldse on mõni uus suur kaevandus avatud?
Ma ei räägi siin mõnest kruusakarjäärist,
vaid tõepoolest mõni suur suur kaevandus on jõutud sellisele
sotsiaalmajanduslikule kokale. Ja et selles mõttes, et neid alustavaid kaevandus ju ikka on,
et ka Soomes ikkagi nüüd räägitakse uue liitiumi kaevanduse
töölehakkamisest ja, ja sealsed, et nii-öelda selle
kaevanduse nii-öelda uuringuid ja käimalükkamist on nagu
reaalajas olnud võimalik jälgida.
See tähendab, et neid kokkuleppima päid on saadud.
Aga see tähendabki, et iga kaevandus oma olemuselt on,
on see käsitöökoha peal ja, ja ei maksa arvata,
et, et meil on keskkonnaprobleemide, teistel ei ole,
et tegelikult kindlasti nii see ei ole, et iga kaevandus on
oma keskkonnamõjuga ja, ja igas kohas tuleb otsida neid
konkreetsele kohale, siis vastavaid leevendusmeetodeid. Meie saateaeg hakkab läbi saama, püüame kokku võtta.
Kas me näeme lähikümnenditel, et maavarad,
mida Eestis siin maapõues leidub, mida praegu ei ole
kasutusele võetud, et neid võetakse kasutusele
ja need hakkavad panustama meie no laiemalt Euroopa
ühiskonna tooraine vajaduse rahuldamise ühelt poolt
ja siis kohalikul tasandil kasvatama eesti rahvusliku jõukust.
Tuleme saate sissejuhatuse juurde tagasi,
küsimuse vormis. Kuid kindlasti me tegutseme oma maapõuevaradega edasi,
ehk siis see on loomulik osa tegelikult inimese
eksistentsist ja ka Eesti ühiskonnas ehk siis,
et ma ei oska öelda, kas me oleme 20 aasta pärast mõne
fosforiidikaevandus avanud.
Küll aga on kindel, et me kasutame edasi oma ehitusmaavarasid,
mis tegelikult nii-öelda meie igapäevast elukvaliteeti eriti
väga otseselt mõjutavad. Ja, ja küllap me oleme ka ehitusmaavarad tegelikult
kasutusele võtmises muutunud, targemaks,
säästlikumaks nii-öelda k tehnoloogilisemaks,
tegelikult kui täna. Kas Eesti inimesed teavad piisavalt sellest,
mis meie maapõues on.
Mis omadused sellel on mida sellest saaks? Tea ei tea, et et neid võimalusi, mida on võimalik ühest
asjast teha, on kahtlemata täna rohkem kui kasutatud on.
Ja, ja ka neid turge, kuhu siis neid asju müüa,
mida me oleme teinud ka neid on rohkem kui on,
eks siis et ei maksa arvata, et Me täna oleksime nii-öelda
oma teadmiste või võimete piiri saavutanud.
Et kui selles valdkonnas tegutseb rohkem tarku inimesi ja,
ja ka rohkem tarku ettevõtjaid, siis me kindlasti suudame
oma maapõuest tulevikus rohkem väärtust luua. Teie urit edasi meie orjumedas.
Kas praegu pigem on puudus uurijatest ja enam rahapuudus ei ole.
Kumba pidi seal? Alati tuleb öelda, et tegelikult algab asi investeeringutest,
et kui sul on nii-öelda piisav investeeringute maht,
siis tegelikult on võimalik inimesi juurde toota.
Muidugi me räägime sellisest pikemast perspektiivist.
Et ja inimesi võiks muidugi rohkem olla selles valdkonnas,
see on tõsi, et nii Giolooge, aga me räägime ka mäeinsenerist,
me räägime ka keemia tehnoloogidest, kes kõik on väga olulised,
et see valdkond tegelikult nagu tervikuna toimida saaks. Saate alguses ütlesite, et aastal 1994 alustanud kursusest
olite teie ainuke inimene, kes geolooginaga lõpetas.
Kas tänapäeval on need asjad muutunud? Jah, ma ütleksin, et tegelikult mul on hea meel,
et seda noort ja särasilmsed maapõueuurijate seltskonda on
peale tulemas.
Kahtlemata minul on suured lootused selleks,
et tulevikus valdkond ka Eestis õitseb rohkem kui
vahepealsetel aastatel. Suur aitäh, see oli ääretult huvitav.
54 minutit meie saates oli külas Tallinna tehnikaülikooli
geoloogia instituudi maavarade ja rakendusgeoloogia osakonna
juhataja Rutt Hints ja mina olen vikerraadiotoimetaja Arp Müller,
järgmisel reedel samal ajal teine teema ja järgmine saatejuht. Reedene intervjuu
