Olen Pärt Uusberg, helilooja ja dirigent. Ja olen täna siin oma sünnipaiga Rapla radadel. Mul on alati olnud hingelähedane talve tuleku aeg  ja üldse aasta lõpp. Minu meelest on see kuidagi selline maagiline endasse  vaatamise aeg, see väga varajane õhtuvalgus,  mis saabub, on mind alati inspireerinud ja mul on juba  ütleme niimoodi lapsest või noorest peale meeldinud käia  siin Rapla lähedal sulupere metsas ja siin on üks ilus sild,  kus on hea niimoodi oma mõtetes olla ja isegi veel nooremana,  suisa siis lapsena käisime me siin koos vendadega  ja mu isaga lõket tegemas ja ühtlasi oli meie perekonnal  koos mõningate sõprusperekondadega selline ilus traditsioon,  et minna aasta viimasel päeval kolm. Seüle esimesel detsembril enne päikeseloojangut metsa teha,  koos lõket saata nagu aasta. Viimane valgus ära ja siis lõkke valgus võttis  selle sujuvalt. Üle ja siis juba pimeduses kõndisime tagasi,  et, et see See traditsioon on mul ka siiani hästi hästi nagu hingelähedane. Minu meelest on selles nii-öelda talve rahus ongi see sõna rahupeidus,  et tihti võib-olla suvi, mis meid tundub justkui  stereotüüpiliselt erutab inimesi rohkem ja ei saa salata,  et ka mulle siiski suvi kindlasti meeldib. Aga mis vähepeal suvel võib isegi väsitada,  on see valguse ja üldse selline kuidagi intensiivse elu küllus,  et aga talvel kõik nagu justkui on magama läinud  ja selline nagu talverahu nähtusena on minule hästi inspireeriv. Minu meelest väga kaunilt väljendab seda talve rahu üks  Eesti luuletaja Juhan Liiv, noh, kasvõi lumehelbeke lendab tasa,  tasa on ju, et aga, aga tal on ka üks huvitav mõte ühes luuletuses,  kuidas see talv mitte ainult oma rahuga vaid  ka külma õhuga rahustab ehk siis, et ta nagu jahutab su meeli. Et kui meeled on nagu tuliseks läinud, et  siis see talve karge külm õhk rahustab sind tegelikult maha,  et see on ka üks üks selline nagu nähe, mis mind  nii ütleme nii sügise kui või ütleme üldse  siis laiemalt selle sügistalvise perioodi puhul alati alati lummab,  et õhku tuleb tegelikult juurde, et sul on nagu mõnevõrra  nagu rahulikum olla. Eesti Eestimaa üldse on üks ilusamaid paiku,  kus elada ja just nimelt seetõttu, et, et meil on neli  nii erinevat aastaaega et ma natuke vahel kõrvalt näen,  et tänapäeval hakkab levima natuke nagu justkui mingisugune  uus trend, et, et põgeneda selle eest kuhugi soojemale maale  ja aga minu meelest on võimalik seda näha just vastu tupidi  hästi-hästi positiivsena, et need kontrastid,  mis nende aastaaegade vahel on, annavad jõudu elamiseks ja,  ja muudavad Kuidagi selle aasta ringi nii vaheldusrikkaks  ja muidugi enda erialast lähtuvalt olen ma lihtsalt sellele  nagu väga-väga tänulik, et see just nii on,  kuna olen ka palju tegelenud Eesti luulega,  et siis tihti olengi just avastanud, et Eesti luules  väljendatakse just läbi tihtilugu loodus,  kirjelduste, selliseid eksistentsiaalseid mõtteid  ja kuna meil on nagu see värvipalett nii lai tänu meie  kontrastset aastaaegadele, et seetõttu minu arust  ka Eesti luuletajate mõtete värvibalett väga lai  ja kust on siis heliloojana väga suur rõõm alati  inspiratsiooni otsida.
