Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusarjaga jõudnud parajasti uuele
mandrile ja see on siis Lõuna-Ameerika manner
ja eelmises saates sai ka siis kõneldud juba esimesest
riigist sellel mandril ja see on Venetsueela
ja seal Venezuelas sai eelmises saates käidud siis riigi
edelaosas kus asuvad need väga eripärased
ja elurikkad, Lianod ehk vesised Rohtlad.
Aga täna suundume sealsamas Venezuelas täiesti selle
hiigelriigi teise serva, siis idaserva ja teeme seal tutvust
kummaliste mägedega, mida nimetatakse Depuideks. Ja päris palju tuleb juttu ka maailma kõrgemast joast.
Selle nimi on ändželi juga ja tema kõrguseks on ligikaudu
üks kilomeeter. Siin kuuldus nüüd üks väga hoogne muusikapala
ja see on õieti üks Venetsueela tantsumuusika.
Nad nimetavad seda horopaks.
No ikka meeletult kiire rütm ja tohutu kiired tantsuliigutused.
Ja kui ma seda horopot seal kohapeal vaatasin,
siis vaadata oli väga vahva, aga oli täitsa selge,
et mina seda kaasa tantsida ei jaksa.
Seal on sees niisugune eriline lõunamaine temperament. Aga siia saate alguses sobib see muusika väga hästi,
sest lõviosa tänasest Saatest on sellest ändželi joa juurde minek,
kust ja sealsetest seiklustest ja sealgi Läksid emotsioonid
mõnikord täiesti lakke ja sealgi toimus selliseid väga
ootamatuid ja järske pöördeid.
Noh ikka tõeline seiklus.
Aga meie saate sissejuhatuseks, räägiks kõigepealt,
mis asjad teeb, puid on ja mis on õieti see ändželi juga
ja jutustan hästi lühidalt ka sellest, et mismoodi seansile
jõuga omal ajal üldse avastati ja ka sellest,
mismoodi me ise tegime sinna oma esimese retke. Niisiis kõigepealt, mis on Depuy hästi lihtsalt öeldes on
see hiidmägi, millel on tippnagu maha lõigatud,
no tõepoolest, nagu oleks mingi hiiglane tohutu noaga
lõiganud mäetipu maha.
Nii terava tipu asemel on niisugune lame tasandik.
Ja need seinad, Depuil on ikka tohutult kõrged,
täiesti vertikaalsed enamasti ja ulatuvad kilomeetri kõrgusele.
Ja kui ma esimest korda ise seal teeb, puies seisin,
siis mõjus ta ikka väga müstiliselt tumedad vertikaalsed
seinad seal pilvede vahel aeg-ajalt paistmas selline platool
sakiline serv, noh, nagu mingisugune üleloomulik vallutamatu kindlus. Ja inimesele see lihtsalt mõjub niimoodi
ja niimoodi müstiliselt ja aukartust sisendavalt on see
mõjunud ka indiaanlastele, kes siin läheduses ju enne
valgete tulekut juba aastatuhandeid elasid.
Ja õietise sõnade Buy pärineb ka Ühest indiaani rahva keelest,
need on bemmuunid.
Me olime ka nende juures natukene aega ja moni keeles
tähendab Depuy otsetõlkes jumalate kodu ja kui nende
bemmuunidega juttu ajasime, siis sain oma kõrvaga kuulda ka
selliseid pärimusi, et seal teeb puu otsas elavad sellised
väga vägevad ja ohtlikud elukad. Ja Nende rahu ei tohi rikkuda.
Noh, aga kui tuli valge inimene oma soovide
ja tahtmiste, ega siis, ega nemad ka alguses sinna teeb,
Puide otsa ei kippunud.
Dispaanianastajad olid ju kindlad, et seal üleval ei saa
olla midagi niisugust hõbedat või kulda või muud
väärtuslikku ja muidugi, et sinna otsa ka kuratlikult raske ronida,
jätsid Need puid mitmeteks sajanditeks Rahula. Ja õieti need esimesed, kes teeb Puide otsa üldse ronisid
olid siis juba 19. sajandi lõpust alates
ja 20. sajandi alguses niisugused hulljulged,
mägironijad lihtsalt võib-olla sportlikust huvist juba,
et kas ma saan sinna või ei saa.
Ja huvitav on mõelda, et seesama Angelesi juga maailma
kõrgeim juga kukub ka alla ühelt niisuguselt väga suurelt
Built ja selle Depuy otsa sai esimene inimene oma jala tõsta
alles aastal 1933. Ja kui see juhtus, siis mitte sellepärast,
et keegi oleks väga sihikindlat pingutanud vaid õieti see
oli õnnetus või, või eksitus.
Asi selles üks niisugune huviline, Ameerika piloot oma
väikese lennukiga lendas selle kohal hästi madalalt
ja siis ta läks midagi valesti, ta tegi hädamaandumise.
Ja kui ta siis lennuk maha tuli, siis sani kõvasti viga,
et oli selge, et sellega ta enam lennata ei saa. Ja siis ta astuski sellete Buy pinnale.
Ivake aega mõtles, ainus võimalus ellu jääda,
keegi teda otsima siit ei oska tulla, on see,
et ta peab ise sealt kuidagi alla ukerdama.
Allaminek oli ränkraske laskumine üle noatera jäi ta siiski
ellu ja sai siis edasi anda selle sõnumi,
et seal on tõesti üks üks pööraselt võimas juga,
mille sarnast mujalt ei teata. Ja huvitav on see, et, et selle lendurid nime järgi ongi see
Jugama nime saanud, nimelt ameerika piloodi nimi oli Jimmy äniel.
Ja just sellel tema perekonnanime järgi ongi see juga siis
oma nime saanud.
Ja nüüdseks ajaks on muidugi teadmine sellest looduse imest
levinud üle maailma.
Äntšelljuga on tõeline rahvusvahelise kuulsusega
turismimagnet aga sinna juurde tuleb väga vähe turiste. Põhjus selles, et sinna ligi on äärmiselt vaevaline pääseda
ümberringi väga suurtel aladel pole mitte mingit asustust,
mitte mingeid teid.
Ja õieti on ainult kaks võimalust sinna lähistele jõuda.
Üks on siis, et minna väikelennukiga ja teine,
et minna mööda jõgesid paadiga.
Ja sellepärast käib seal igal aastal suhteliselt vähe niisugusi,
tõelisi looduse fänne. Ja meie olime seal Angelesi jõe kandis aastal 2015 oma
väikese eestirühmaga.
Ja siis oli küll see, et kui me juba nii lähedal sellele
lohutuse imele oleme, et siis ikka teeme kõik,
mis võimalik, et hästi põhjalikult vaadata.
Ja tegime siis niimoodi, et käisime selle ändželi joa juures
lausa kahel erineval viisil, algul lennukiga
ja pärast paadiga. Ja noh, see meie lennuretk oli lühidalt öeldes niisugune,
et lendasime kõige lähemalt džungli lennuväljalt välja.
Sealt oli siis selle Angelesi Joani ligikaudu 100
kilomeetrit täiesti inimtühje alasid.
Lennuk oli see Chesna tüüpi hästi habras,
aga võimeline igal pool manööverdama.
Ja kui piloot siis jõudis Läntscheli joa juurde,
siis hakkas ta selle ümber igasuguseid kiire tegema
ja pöördeid. Nii et me saime seda ändželi uga küll vaadelda
ja pildistada väga mitme nurga alt, vaated olid täiesti
ebamaised ja vahetevahel pidi piloot seal siis oma väikese
lennukiga tegema sellised ehtsaid meistriklassi vigurlennumanöövreid,
et me ikka hästi põhjalikult saaksime vaadata
ja see võttis nii mõnelgi lennukis oli all südame alt ikka
väga õõnsaks.
Ja kogu see ändželi joa vaatlemine lennukilt oli kahtlemata
äärmiselt meeldejääv elamus. Ja ega see paatidega minek ei olnud vähem elamuslik.
Sealt saime teistsugused elamused.
Me alustasime seda paadisõitu, sealt ka Naima rahvuspargist
ühest kämpingus ja pressisime siis päev otsa mööda tormakaid
jõgesid ülesvoolu, lõpuosa joa juurde kõndisime veel jala
ja vot õieti sellest tulebki nüüd see lõviosa tänasest
saatest olgu siia juurde siis lisatud, et tänases saates on
kasutatud ühe varasema saate materjale, mis olid eetris
2016. aastal. Sedamoodi vuliseb üks mägijõgi.
Tänases saates tuleb palju juttu jõgedest
ja üldse veest ja las siis mägijõe vulin,
jääbki meid selles saates aeg-ajalt saatma
ja meie paadiretk õieti see lugu algab sellest,
et see retk pidi äärepealt ära jääma.
Ja põhjus oli selles, et, et see aeg 2015 veebruar oli juba
kuu aega kestnud, kui periood ja jõed olid siinkandis
Venezuelas jäänud väga madalaks. Veetase langes pidevalt ja meile lihtsalt öeldi,
et praegu on veeseis nii madal et me ei pääse paatidega
Joala välja.
No täpsemini on siis niimoodi, et sinna minekuks minnakse
algul mööda niisugust laiemat ja sügavamat jõge,
selle jõe nimeks on karov jõgi.
Sealt saab läbi, pole probleem, aga siis tuleb sealt keerata
paremale ja minna sellele kitsale ja kärestikul isele ruuni jõele. Ja see on probleem, sest seal on palju kärestike.
Jaa, kärestik kohapeal on jõgi nii madal,
et ülesvoolu pingutades paati ei lähe läbi.
No tegelikult tehakse siis niimoodi, et ronivad paadist maha
ja seal libedate teravate kivide vahele,
üheskoos tõukavad seda paati niimoodi sammhaaval ülespoole.
Aga kui need kärestik on palju madalaid kohti on palju kogu
aeg paadist maha tulema siis kokkuvõttes see minek läheb nii aeglaseks. Seda pole mõtet teha.
Ja siis öeldi meile, et noh, midagi pole teha,
seis on selline, et nüüd lähme paatidega küll aga teeme
sellise hädavariandi, et sõidame ainult selle laiema karao
jõe peal jõuame välja ühesaareni ilusa liiva kallastega
saareni orhideesaar on selle nimi, et seal siis väikene suplus,
väikene jalutuskäik pikniku lõuna ja siis kohe tagasi
siiasamma ööbimiskohta, et niimoodi me saame teha. Noh muidugi see võttis meele mõruks tulnud siia kusagile
ilma äärele kusagil Venetsueela inimtühja paika
ja siit on ainult ühe paadipäevaretke kaugusel see maailma
kõrgeim juga ja sa ei saa sinna ligi.
Ja noh, teisest küljest ise looduse inimesena ma tean,
et looduse vastu ei saa.
Kui nii on, siis nii on.
Ja järgmisel päeval pidi sissesõit tulema
ja siis olime valmis selleks, et et teeme siis selle
lühikese retke sinna orhideesaarele ja tagasi. Aga vot sellel samal päeval loodus ise otsustas siis niimoodi,
et nüüd olukord muutub ja tasapisi kattus taevas aina
paksemate pilvedega läks niukseks hämaraks,
isegi sisakas müristama ja äikest lööma ja siis tuliselt
taevast selline sadu nagu seda tuleb ainult troopikas,
nii et kõik maa oli valge vahetpidamata pikalt pikalt.
Meie olime siis pugenud kõik oma onnidesse peitu
ja umbes paari tunni pärast tuli siis meie giid koputas läbi vihma,
tuli, koputas ukse peale, ütles, et mul on uudis,
võib olla, kui samamoodi see vihm jätkub,
siis homseks tõuseb veetase nii palju, et me ikkagi saame
sinna Angeli joa alla paatidega välja pressida. Et niisugune võimalus on olemas, täpselt ei tea,
õhtul saame täpsemat öelda ja siis ma olin lihtsalt seal oma onnis,
ümberringi ladistab vihma, ei ole elu sees rõõmustanud
kohutava vihma üle, nii palju nagu seal selles meie kalaima ööbimiskohas.
Ja õhtul oli siis niimoodi, et meie söögikoht oli seal väljas,
tuli minna läbi saju niisuguse suure katusealuse alla
ja seal olid siis meie lauad ja seal siis õhtusöögilaua juures,
siis andis meie giid siis meile kõige värskemaid uudiseid
ja need uudised olid tõesti rõõmustavad. Nad olid pidanud raadiotelefoniga sidet,
no mutt sidet sind lihtsalt ei ole inimestega,
kes asuvad sealsamas Angeli joa juures, seal on üks selline
hästi Spartalik ööbimispaiku ja nad on alati seal valvel,
sellepärast et võib-olla mõni eksinud rändur satub sinna
ja siis tuleb teda päästa.
Ja Nemad siis andsid raadiotelefoniga teada,
et praegu Veetase tõuseb väga suure kiirusega,
noh, nii see mägedes on. Et kui vihma sajab, siis Need ojad täituvad veega
ja kui need ojad jõuavad jõgedesse, siis teatud ajanihkega,
nii umbes 10 tunniga tõuseb ka jõgede tase väga kiiresti.
Ja nemad siis ütlesid, et paistab, et pääsete,
sealt kärestikust homme läbi.
Ja minu jaoks oli see ikka tõeline rõõmusõnum,
üle noaterapidise retk paatidega ikkagi toimuma
ja veel sellele lisaks, et me saame ööbida seal otse joa lähistel. Sest ühe päevaga me ainult jõuame sinna kohale
ja siis ööbime seal ja järgmiseks päevaks mingil ajal jõuame
siis siiasamasse tagasi. Siin kuuldus nüüd natukene sellist troopilise äikese
ja vihma häält ja sedasama häält kuulsime ka meie öösel seal
oma akende taga ja hommikuks oli sadu möödas.
Pilved olid küll hästi madalad, käisid hästi maadligi
ja maali lausa vett täis aga ikkagi vihma ei tulnud
ja paadid olid juba pandud siiasamasse ööbimispaiga juurde
järve kaldale ja neile juba laaditi varustust sinna ikkagi
kogu rühma jaoks. Toidud, igasugused abid, tööriistad, päris palju varustust
ja meie ise siis võtsime kaasa, siis muidugi oma minimaalse varustuse.
Need kõik pandi kohe sinna paati, veekindlatesse,
kottidesse seoti kinni.
Et tuleb päris vesine retk igal juhul ja siis läks sõiduks lahti.
Algul sõitsime otse üle selle laiajärve ja siis tulime
paatidest maha ja paadimehed võtsid need inimesteta paadid
ja sõitsid siis oma rada, kus olid hästi suured kärestikud,
need olid ohtlikud, Nad olid suured. Ei olnud mõtet inimesi sel ajal paadis hoida
ja meie läksime siis nagu sirgjooneliselt üle savanni.
Et siis kohtume seal kusagil ülalpool kärestike.
Pool tundi umbes läks üle savanniminek ja saimegi
paadimeestega kokku ja siis juba mööda seda Caroo jõge ülesvoolu.
Suured kärestikud olid tegelikult ju selja taga juba meil
aga ka siin, kui me paadis olime, olid ikka päris uhked kärestikud,
vesi ümberringi mühises nagu mingi vabrikumasinad
ja kobrutas ja lained käisid ikka väga tihti täitsa paadi
serva kõrgusele ja mõnikord ka ikka natukene üle,
paadiäärepaadimehed olid väga osavad. Aga ometi pritsis paadi ninast kogu aeg kahele poole,
tohutud pritsmed, aga üks kord lõika pangetäie vett ikka nii
kõrgelt sisse, et et noh, ikka näkku pangetäis vett
ja muidugi riided märjaks, aga sellest polnud midagi nii troopika.
Tegelikult kastmine oli lausa lust sellises kuumuses.
Ja see jõgi ise, segarao jõgi oli ikka päris lai oma
paarsada meetrit.
Ja mida edasi, seda hõredam asustus, nii et lõpuks mõlemal
pool polnud mingit inimese jälge, ainult ühtlane metsamüür. Ja umbes tunni aja pärast jõudsime siis selle saareni,
selle orhideesaareni, see oli siis kuhu me siis selle
hädavariandina pidimegi jõudma ja sealt siis tagasi pöörama
ka nüüd oli siin ainult niisugune väike jalasirutuse peatus.
Ja siis, kui me seal kõndisime seal liival,
siis Meie giid ütles, et ta peab meile selle saare kohta
rääkima ühe loo.
Nimelt on siin saarel elanud pikka aega üks tähelepanu
väärmees ja suur seikleja ja selle seikleja nimi,
ütles ta, on Alex Sanders, laime, Alex Sanders eesnime lõpus
s-täht küsisin, ega ta äkki lätlane ei olnud,
giid ütles, et oligi lätlane ja siis hakkad mõtlema,
et mis asja, et mida see lätlane siit ülikaugest
Lõuna-Ameerika kolkast ometi otsis. Ja siis rääkis see giid meile selle Aleksander Stzi loo.
Et sellel mehel nimelt siin saarel asus maja
ja ta elas siin pikki aastaid, aga mees ise sündis
tegelikult ikkagi Lätis.
No see oli ikka üsna ammu 1911.
Aga see Alex Sanders oli ka eriline siukene,
rahutu verega inimene.
Ta õppis merd purjetama juba poisikesena
ja nii kui sai noorukiks nihakas meremeheks seilas mööda
maailma meresid. Ja kuskil teise maailmasõja ajal oli Aleksander juba
tegelikult kolmekümneaastane mees.
Sel ajal olid tal juba seljataga Aafrika
ja Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika igasugused pikad reisid
ja seiklused ja ta oli jõudnud siia Venezuelasse siia
Depuide väga üksildast paika ja siin meeldis talle nii kangesti.
Ta jäigi siia elama, tal oli sel ajal juba olemas ka naine
ja lapsed ja pere. Ja kuigi oli pere ikka, meeldis talle kõige rohkem
siinkandis ka kolada omapead pikki päevi
ja nädalaid jõgedel džunglites mägedes keegi täpselt ei teadnud,
mis strateegi jagati, ta tõmbas niisugune retkede tegemine tundmatusse.
Ja tema oli õieti esimene inimene, kes leidis selle
võimaluse minna nüüd selle Angeli joa juurde,
see oli selleks ajaks juba ju maailmakuulus jõuga,
et kuidas siia juurde pääseb, siis mööda jõgesid
ja sealt lõpust tuleb veel natukene ka jalgsi matkata
ja siis jõuad täiesti Angeli joa alla, nii et terve see
maailma kõrgeim juga on sul otsekui peo peal. Ja see vaatekoht, see sai muidugi väga kuulsaks,
kõik loodusturistid, kes tänapäeval sinna tulevad,
nad kui need paatidega lähevad, nad alati lähevad ikka
sellesse samasse kohta, mille see laime avastas
ja selle koha nimi ongi laime vaatekoht tänase päevani.
Ja siis Aleksander slaime ikka oli kusagil seal 1955. aastal
avastanud ka võimalused, kuidas sealtsamast joa juurest
tõusta üles sinna kõrgele, kust juga algab. Peaaegu püstloodis minek, väga raske, aga võimalik,
ta leidis selle salaraja ja ta tõusiski sinna üles jalgsi
esimese inimesena sealtkandist ja ta avastas sealsele Jimmy
ängheli lennukivraki.
Noh, ja see vrakk oli seisnud seal 20 aastat täielikus
üksinduses ja unustus tuses.
Ja nüüd see Aleksandr slaime nägi seda esimese inimesena
ja vähe sellest, ta uuris seal platoo peal ikka edasi,
et kuskohast see Andželi juga siis õieti alguse saab? Ta leidis selle joa lätted seal üleval mägi platool
ja kuna ta oli nende esmaavastaja, siis oli tal õigus panna
neile ka ise nimi.
Ja nüüd lõi välja see, et ta oli ikkagi Läti patrioot kuigi
juba aastakümneid elanud Lätist kaugel, aga ta pani selle
lätetele nimeks jõe nime, mida ta pidas Lätis oma kõige
armsamaks Joeks ja ta nimetas siis Angeli joa lätted Gauja
ehk Koiva läteteks. Se Koiva jõgi, see pikk jõgi on ju vahepeal meil isegi
Eesti-Läti piirijõeks sama meile tav jõgi.
Selle nime järgi on siis kõikides enesest lugu pidavates
geograafia teatmeteostes kirjutatud.
Et need on siis Gauja lätted seal kaugel Venezuelas.
Aga see, Aleksandr, slaime ta siis seal kuskil elu
lõpuaegadel ehitaski siia orhideesaarele omale maja kese,
tal meeldis siin väga palju lihtsalt olla,
siin ei olnud kedagi muud, talle meeldis selline omaette
olemine ja kuskil 80 kolmeaastaselt Ta suri. Aastanumber oli siis 1994 suri päris ootamatult
ja kui nüüd siis need inimesed tulid siia orhideesaarele
tema maja nagu üle, vaata siis nad leidsid lõkkeaseme
juurest maa sisse kaevatud päris suure konservipurgi
ja kui nad selle lahti tegid, seal olid sellised tihedad
raharullid ja seal oli kokku siis USA dollarit 20000 dollarit.
Mitte keegi ei teadnud, kust see mees need rahad olid saanud,
igasugu oletusi tehti, sagedasem oletus oli see,
et kui ta seal üksinda niimoodi ringi retklassel jõgedel,
et võib-olla ta leidis mingi niisuguse kullaliiva leiukoha,
mida hoidis saladuses ja siis tasapisi vahetas seda kulda,
siis dollarite vastu oli kuidas oli, igal juhul selline raha,
sealt leiti sealt konservitopsist ja kes teab,
võib-olla oli tal seda raha või kuld, aga kuskile mujale peidetud. Aga noh, seda ei tea mitte keegi.
Vaatsis meeline põnev mees, oli see Läti seikleja Alex
Sanders laine. Aga meie pikk maadi retk läks ikka sealt orhideesaarest
ülesvoolu ikka edasi ja varsti pöörasime siis sellele
kitsamale jõele joruuni jõele ja seal läks juba päris vette
mölluks seol tõesti, ta oli palju kitsam,
palju tormakam, kärestik järgnes kärestikule,
vesi kobrutas teinekord ikka väga kõrgelt üles,
palju kõrgemale kui paadiservaga, paadimehed olid ka tõesti
ülimalt osavad, nad nõelusid niimoodi ühest jõeservast teise
kivi mürakate vahelt, et alati mingi kitsas Sweedee,
kust saab ikka paadi nina nagu ülesvoolu keerata
ja sõitu jätkata. Noh, vet lendas paati muidugi palju, aga mitte nii ohtlikult,
et paat oleks kuidagi tasakaalust välja läinud
või või meil oleks tekkinud eluohtlikku olukorda.
Samal ajal ikka liikusime kogu aeg ülesvoolu
ja nad olid nii osavad, et paati kriipinud kordagi vastu põhja,
seal suurte kivide ja kobrutama vee vahel.
Me ei pidanud kunagi tulema sealt paadist välja paati tagant tõukama,
nagu enne ähvardati. Et see oli ikkagi paadimeeste teene, noh,
ega see ei olnud ka neil esimene kord mööda neid kärestik
ülesvoolu minna ja niimoodi läksime vahetpidamata järjest
kaks tundi.
Ja nüüd see maastik selle jõe kallastel oli ikka täiesti muutunud.
Paremal pool vilksatas aina sagedamini kõrgele metsa kohale
meeletu kaljusein, eks oli see au, Jan de Buy,
see hiigelsuur The buy, mis meil seal paremal servas oli
ja millelt ju see Angeli juga ka ju kusagil eespool alla kus,
ja kui nüüd nagu paadi pealt üle kärestik vete üle puude
latvade ikka vaatasid, selle Depuy harjasid,
need olid nagu mingid tornid seal tohutus kõrguses taevas
Nende vahel pilved, sihukene, sünge tume pilt tõesti nagu
mingi muinaskindlus seal üleval. Ja siis ühe järjekordse jõekääru tagant ilmus siis esimest
korda nähtavale see kõige suurem see Angeli juga.
Ta oli meist sealt ikka veel paljude paljude kilomeetrite kaugusel,
aga võib-olla just sellepärast, et ta oli nii kaugel paistis ära,
kui suurejooneline, kui kõrged on.
Et sealt eemalt vaadates paistis seal kaugel-kaugel,
et juba kukub nüüd sealt kuskilt kaljunuki otsast alla Lai
vahutav jõgi ja siis pilveveergudest isegi kõrgemalt lausa taevast. Ja siis nagu sealt eemalt vaadates nagu tundus,
et ta kukkus kuskile kalju õõnsuses, see kalju õndsus
omakorda oli veel palju kõrgemal kui metsaviiru kõige kõrgem osa,
noh, tegelikult lähedalt vaadates oli kindlasti pilt teine,
aga siit eemalt oli see selline väga.
Noh, ma ütleks, ülemaine pilt, mingi võimas loodusemaal,
ma ütleksin, piibellik vaatepilt.
Ja siit edasi kuigi palju ei sõitnud, nudki,
võib-olla oma paarkümmend minutit ja siis olime kohal seal laagripaigas,
kus me pidime veetma siis oma öö, sealt paistis juba see
maailma kõrgeim juga täitsa ilusti kätte. Ja oli vahva mõelda, et terve öö otsa võid vaadata,
kui tahad seda juga, aga üldiselt oli meil kiire,
paadid laaditi tühjaks, vaatasime ööbimiskoha üle,
noh, eks ta on selline tagasihoidlik oli,
aga majakesed olid olemas, katus paistis terve olevat
ja seal majakestes olid ka mingid lihtsad voodid
ja isegi pidi saama paariks tunniks elektrit tuks,
kui pimedaks läheb, et tõmmatakse mingi generaator põrisema
ja saab ära olla küll ööd. Aga tegelikult me kiirustasime ikkagi jalgsimatkale,
sest enne pimedat oli vaja jõuda sinna joa lähistele mingi
tund aega päris tõsist jalgsiretke, see tuli läbi teha
ja siis veel enne pimedad tagasi jõuda, nii et oli siis
ainult vabatahtlikud, mõned jäid sinna laagrisse,
kes hakkas õhtusööki ette valmistama, kes läks lihtsalt
jõkke suplema, kes lihtsalt jalutas seal ümbruskonnas ringi.
Aga need, kes tahtsid tulla, istusime siis paati,
sõitsime risti üle jõe ja sealt algas siis jalgsirada. Meie eesmärgiks oli siis seesama vaatepunkt,
mida siis Aleksandrias laime oli kunagi avastanud see,
mida tuntakse nüüd laime vaatepunktina.
Ta oli selle avastanud üle poole sajandi tagasi.
Meie olime nüüd siis minemas sellesse samasse kohta. Noh, see raja algus seal meie jalgsiretkel oli algul ikka
vesine ja soine, saime jalad korralikult märjaks,
ümberringi võsa, taoline mets aga sisaldas tõus,
maapind muutus kuivaks ja me sattusime sellisesse metsa.
No ikka päris selline kõrge tihe mets, puud nagu troopikas ikka,
igihaljad laiade lehtedega maapind kaetud lopsakate troopika taimedega,
õhk niiskusest täiesti küllastunud, niiet kõik lehed
läigivad ja tilguvad veest, kuigi vihma ei 100. Nii see troopikas on, ühesõnaga tüüpiline troopiline mägi džungel.
Ja seda rada mööda oli selles mõttes nagu ebamugav minna,
tõus on kogu aeg ja samas rada koosneb praktiliselt ainult
roomavatest puujuurtest, sest siin pinnas on ju väga õhukene
ja puude juured ei lähe kunagi sügavale,
nad roomavad mööda maapinda ja sellised juurte puntrad,
neid möödakäija märjad Ligedad korra vääratad
ja väänadki jala välja tuli minna hästi tähelepanelikult. Nii see minek käis ja siis umbes poole tunni pärast siis
läks rada veel raskemaks, siis algas õige tõus.
Ja nüüd oli juba niimoodi, et, et siin ei olnud enam mitte puujuured,
vaid lihtsalt kivid, suuremad-väiksemad kivid
ja ümberringi ikkagi mets, palju madalam,
hõredam. Aga näha pole midagi, ainult puud.
Ja niimoodi läksime veel pool tundi, noh,
see osa võttis ikka tõsiselt hingeldama. Ja siis seal korraga teejuhid pöörasid siis kõrvalerajast
läksime nende järel, need pidi ronima juba neljakäpukil.
Tõus oli nii järsk, nendel niuksed, suured kaljurõngad,
mida möödamisest Läksime ja vot kui me sinna üles künka otsa jõudsime,
siis me olimegi selles laime vaatepunktis,
avar vaade, mets ei sega ja sa näed enda ees ainult ühte
tohutut kalju seina vasakule-paremale üles,
igas suunas punakat värvi kaljusein, millele keskelt otse
keskelt voolab siis alla see Angeli juga terve jõe täis
mürisevad vett. Ja kui sa esimese pilguga nagu näed seda Angeli juga täiesti
automaatselt võtad, muidugi kaamera, võtad fotoaparaadi,
tahad kuidagi nagu jäädvustada seda maailma kõige kõrgemat
kilomeetri kõrgust juga.
Ja siis avastad, et ükskõik, mismoodi ma seda pilti püüan teha.
Vot ma ei saa seda pildile.
Põhjus ei ole mitte selles, et ta ei mahuks kaadrisse ära,
see vaatepunkt, laime, vaatepunkt oli osavalt valitud,
täiesti vabalt mahtus ära sinna kaadrisse,
aga vaatad siis nagu seda tehtud pilti sealt aparaadil
sealtsamast ekraani pealt ja vaatad, et siin pole mitte midagi. Vaatad jälle selle joa poole, see on pöörane,
lööb hinge kinni, vaata pilti, mitte midagi,
mingisugune nire tuleb kuskilt kaljuseinast alla,
kui kõrge see on, kui lai see on, mitte midagi aru ei saa,
kõik on liiga suur.
Ja, ja siis see on niisugune jõuetuse tunne tuleb peale,
et ma ei saagi korralikku pilti siis sellist,
nagu ma siin tunnen ja siis tuli meelde,
et tegelikult ma olen seda oma maailmareisidel ikka
ja uuesti kogenud. Näiteks kui ma olin Brasiilias Amazonases laevaga mööda seda
maailma suurimat jõge sõites või siis näiteks Põhja-Ameerikas,
kui ma olin seal Ameerika Ühendriikides suure kanjoni serval
ja püüdsin pildile saada kogu seda hiigelsuurt kanjonit
või siis näiteks Tiibetis seal kusagil Aasias Džomolungma jalamil,
kui tahtsin pildile võtta maailma kõrgeimat tippu masse ained,
pildid aga seda pilti vaadates, see on hale mälestus sellest,
mida su oma silmad näevad. Ja sellistel puhkudel ongi kõige targem teha nii,
et paned lihtsalt selle kaamerat kõrvale,
istud maha ja lihtsalt oled ja silmitseb
ja lased mõtetel vabalt voolata.
Siin oli nüüd selleks aega.
Ja siis ma vaatasin, kuidas Jugaselt ülevalt noh,
hirm kõrgelt pilvedest kõrgemalt tumedate kaljuhammaste
vahelt alguse saab ja siis kukub alla sealt niimoodi nagu
kahes harus paistab nagu väga peenike. Tegelikult ta ei ole peenike, jõetäis vett,
aga ta on lihtsalt nii kõrgel kaugel, sellepärast paistab ta peenik.
Ja siis, kui ta niimoodi alla kukub, siis mida allapoole,
seda laiemaks ta läheb.
No üks põhjus on muidugi see, et, et nüüd on ta ju lähemal
kui enne, aga teine põhjus on lihtsalt see,
et kui üks võimas vesi kukub sadu meetreid lihtsalt
otsejoones alla siis ta hakkab nagu laiali vajuma,
ta ei saa samamoodi tihedalt kukkuda. Ja nüüd ta läks aina laiemale ja kui nüüd vaadata seda
Angeli joa alumist osa, see, kus ta nüüd maapinnale jõuab,
siis seal tegelikult enam polegi mingit juga.
Et seal on üks niisugune suur v pisarate pilv,
nii et kogu see juga on noh, ülevalt alla vaadates
kilomeeter maad, ta on nagu niisugune tohutu lai lehvik,
mis lõpuks nagu kuidagi õhku ära haihtub.
Ja meie giid, noh, Felix oli ta nimi tema siis ma küsisin,
et kas see vee hulk, mida me siin näeme,
et kas on suur keskmine Ta on siin nii palju käinud. Ta teab, ta ütles, et siin on parajasti niisugune keskmine
vee hulk siin maailma suurimal joal, et siis kui on
vihmaperiood olnud juba mitu kuud, siis juga paisub palju suuremaks,
praegu ta tuleb sealt ülevalt, kahe harulisena siis ta tuleb,
kolme harulisena on tohutult palju suurem.
Aga siis, kui tuleb kuivaperiood, siis hakkab see jõuga
kokku kuivama.
Praegu ta ei ole veel päris kitsaks jäänud. Et veel paar kuud hiljem, siis ta tuleb sealt ülevalt ainult
nagu ühe harulisena alla ja on tõesti silmale vaadates nagu
mingi veenire kuivaks täie kunagi, aga jääb kitsaks.
Ja siis ma küsisin Felixi käest edasi, et kas selle Angeli
joa alla on võimalik täiesti sinna alla minna,
aga jalgsi.
Nii et Joa veetsinud kastavad.
Ta ütles, et on küll, et me oleme käinud niimoodi,
et see on siis tõesti ainult sel ajal, kui see juga on hästi
kokku kuivanud, sest muul ajal on see eluohtlik. Et liiga palju vett tuleb ülevalt alla, aga,
aga sel ajal saab minna, aga see minek on ikkagi ohtlik
ja ebamugav, sest seal need viimased kilomeetrid on niimoodi,
et see jõepõhi koosneb ainult niukestest märgades libedatest,
teravatest, kalju nukkidest ja seal võib väga kergesti
ennast vigastada.
Aga kui ettevaatlikud lähed, siis saad küll niimoodi,
et jõuad sinna alla ja lased endale seda tugevat
vihmamaailma kõrgeima joa vihma pähe sadada. Aga siis ma küsisin edasi Felixi käest, et aga et seal
üleval seal kõige tipus, et kas sa seal oled ka selle joa
juures seisnud, ise?
Ta ütles, et jaa, et ükskord olin, et, et rohkem ei taha.
Aga et kuidas see siis käis?
See on siis niisugune matkavõimalus, et vot siitsamast kohast,
kus me olime hakataksegi matkama üles.
No see on kirjeldamatult raske minek, muidugi sisuliselt
püstloodis kaljusein minnakse mitu päeva ööbitakse seal
kusagil keset tühjust kuskil kitsa karniisi peal. Aga ta tegi selle läbi, ütles, et see oli väga-väga väsitav,
sa pead väga heas füüsilises vormis olema,
et seda teha.
Aga see on võimalik, jõuad sinna üles platoo peale
ja siis nad läksid niimoodi, et nad läksid siis seal platoo
peal mööda seda jõge, mis nüüd voolas veel seal enne
allakukkumist läksid allavoolu ja siis läksid täiesti sinna
servani välja täiesti servani selle koha pealt,
kus see jõgi siis tühjusesse kukub. Ja nad läksid veel ikka edasi.
Feliks tahtis näha, et kuidas on sealt ülevalt alla vaadata,
kilomeeter alla, et kuidas see jõuga ikka sinna kukub,
et ta ütles, et see oli tõesti ohtlik, et näitas ka käega
mulle ühte niisugust kaljuhammast.
Kui me siin all olime, siis paistsid niuke pisikene nagu
mingi kivitükk.
Ta ütles, et kui sa oled selle juures, siis see on
tegelikult niisugune 15 meetri kõrgune kaljutorn. Ja vot selle kõrval sa siis oled, seisad seal tühjuse kohal,
sa saad sealt alla vaadata, aga see on selles mõttes nagu
võtab ikka põlved tudisema, et sa pead ju veel ettepoole
kummardada seal kuristiku servas ja noh,
siis tal endal ka ta on palju käinud ja palju matkanud,
aga et põlved ikka tudisesid, siis ta palus oma kaaslasele,
et see võtaks tal selja tagant püksirihmast kinni.
Et siis ta nagu julges siis küünitas niimoodi poole
ja siis nägi seda jõuga kilomeeter kukkumist tühjusesse. Ja ta ütles, et noh, see oli muidugi elamus,
et see oli, see oli nüüd see, et ta on nii palju sinna
Angeli joa peal käinud küll lennukiga, küll paadigagil
jalgsi aga seekordne retk, mida ta enam korrata ei taha.
Et see oli kõige vägevam vaade Angeli joale,
mis tema on kogenud ja noh, ühest küljest Mul tekkis kadedustunne,
et oh saa, et sealt, et ikka alla vaadata,
et see oleks ikka eluelamus ja teistpidi mõtlesin,
et ei, ei mina ei ole küll see mees, kes siit mööda seina
üles läheb ja siis niimoodi sealt ülevalt kilomeeter maad
alla vaatab, et teine hoiab selja tagant püksirihmast kinni. Aga et kui ma nüüd mõtlesin kõigi nende oma käikude peale,
et lennuki pealt Angeli joa kohal paadiga jalgsi nüüd siia
Angeli Ja alla, et see on maailma looduse ime. Ja selle nägemine on elamus igaühele. Vaat selline sai siis tänane rännusaade saade trip Puidest
ja maailma kõrgeimast Andželi joast, mis asub Venezuelas
ja tänase saatega jätame me ka siis Venezuela riigiga
hüvasti ja hakkame rändama pisikestes riikides,
mis jäävad Venezuelast ida poole.
Nad on küll väikesed, aga igaüks neist on täiesti. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
