Teadupärast.
Meie laiuskraadidel ei ole lindudele pesitsemiseks sobilik
periood kuigi pikk, aga sellele vaatamata päris mitmed
linnud kasvatavad või vähemasti üritavad üles kasvatada mitu pesakonda,
las järglasi.
Kõige tuntum võib-olla meile on suitsupääsuke,
kes elab meil majade juures, kes võib ühe suve jooksul üles kasvatada,
võib-olla isegi kolm pesakonda. Teadust kõigile linnuteadust täna eelkõige ajan terve saate
linnujutulinnuökoloog Marko Mägiga.
Linnu maailm on suur, kirev ja rikkalik.
Meil inimestel võib olla lindudelt üht-teist õpidagi.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Noh, tänase saate võiks pühendada näiteks tervenisti lindudele.
Linnud on ju kõikjal meie ümber, nüüd sügistalvisel ajal on
neid jäänud küll vähemaks, kuid mõned on ka põhja poolt
juurde tulnud.
Ja põhjust selliseks teema valikuks annab asjaolu,
et laboristuudios on Marko Mägi, kes on Tartu Ülikooli linnuökoloog,
aga nüüd viimasel ajal ka keskkonnaametis ametis. No kõigepealt küsikski siis, et mis, mis on sundinud sind
nüüd jagama ennast kahe tähtsa asutuse vahel? Võib öelda, et see on lihtsalt, et praktiline vajadus,
et kuna oma lindudega olen nii kaua tegelenud,
siis lihtsalt riigi ametkond leidis, et neil on väga vaja,
et nende ridades oleks üks inimene, kes on võib-olla siis
piisavalt laia silmaringiga ja oskaks anda nõu kuidas
ja mida lindude seisukohalt teha meie keskkonnas,
et linnud võimalikult vähe kahju saaksid.
Kui me peame silmas siin näiteks Eestis käimasolevat suurt rohepööret,
siis see tähendab seda, et meil tuleb ehitada tuulepark,
päikesepark võib-olla ka tuumajaam. Ja neid asju ei saa ehitada niimoodi, et keskkonda ei
kahjusta teatud keskkonnakahjud kaasnevad sellega alati.
Ja üks seltskond, kes selle tõttu võib kannatada,
on linnud. Linnud on muidugi eriti tuuleparkides jututeemaks,
sest et teised organismid reeglina nii kõrgel oma aega ei veeda,
kui linnud ja seal tuginete tiiviku labade vahele ei lenda.
Seetõttu on oluline neile tähelepanu pöörata ja,
ja nüüd oma teadmistega aitangi nii arendajaid kui ka siis
võib-olla looduskaitsjaid, et et need tuulepargid,
kui nad peaksid kuskile tulema, nad tuleksid võimalikult
sellistesse kohtadesse, kus nad linde vähe kahjustavad
või siis, kui nad tulevad sellistesse kohtade,
kus linnud on. Et need meetmed, mida seal kasutatakse, oleksid võimalikult linnusõbralikud. Sa Marko, oled ju lindudest käinud rääkimas siin labori
saates mitmel puhul varemgi ja mitte ainult laboris,
kas noh, ütleme, et kogu Eesti raadiomaastik
ja mu meediamaastik, kes on sinu nii-öelda jalajälgi täis loodetavast,
mitte süsiniku jalajälgi, nii palju, aga selliseid vahvaid
teateid oled ikka ja alati levitanud lindude kohta.
Millest sul endal, ma kujutan ette, et juba noores eas on
see väike tähelepanu lindude suhtes arenenud
või millest see linnuhuvisalul on kujunenud? Ma arvan, et ma olen tegelikult Eesti ornitoloogiamaastikul
võib-olla natukene teistsugune kuju, kui võiks tavaliselt arvata,
kõik tõesti arvavad, et ma juba lapsepõlvest saati tundsin
lindude vastu huvi, tavaliselt ju nii on,
tavaliselt nii on ja ma kuulan huviga, kuidas Eesti ornitoloogid,
kes võib-olla klassikalised ornitoloogid ei olegi
reklaamivad ennast kui palju aastakümneid on möödas juba
nende esimestest märkmetest välipäevikutes. Jah, mul oli juba loodusest saadik ühe lapsepõlvest saadik
loodusehuvi ja ma käisin tõesti väga palju väljas noorena,
aga linnud ei olnud kindlasti minu huviobjekt number üks
linnud olid midagi, mis olid kuskil kaugel eemal,
kuulsid neid kogu aeg ja ja kuskil nad olid,
midagi tegid, aga mina ajasin lapsena pigem ikkagi imetajate
jälgi metsas.
Vaatasin, keskus on käinud, millistel poriradadel,
kelle jäljed jälle maas on. Ja ma mäletan seda hetke tegelikult päris hästi,
kui ma hakkasin lindudele tähelepanu pöörama.
Ma arvan, see oli.
No see oli põhikooli suhteliselt lõpus ja ma ühel hetkel
olin oma kodumetsas, vaatasin seal ringi
ja nägin põõsas eemal kahte lindu, üks oli must,
teine oli hall.
Ja minu jaoks oli see müstika, ma ei teadnud,
kes need on. Kodus oli õnneks linnumääraja olemas, võtsin lahti
ja sealt sain aru, et need vist on must ja hall-kärbsenäpp,
kellega elu mind hiljem väga tihedalt kokku viis.
Aga, aga tegelikult ikkagi ma jõudsin lindude juurde,
olles suuresti ülikoolis.
Ma läksin ülikooli selle mõttega, et ma hakkan imetajaid uurima.
Aga ühes loengus, kus minu tulevane juhendaja Raivo Mänd
ütles pärast loengut, et vaadake, otsin tudengit,
et kes on nõus Kilingi-Nõmme ümbruse metsades rasvatihaseid
ja must-kärbsenäppe uurima. Ja kuna ma olen ise sealtkandist pärit Kilingi-Nõmme tol
ajal siis keskkooli lõpetanud ja ise tali külast pärit
sealtsamast lähedalt, siis ma mõtlesin, et ma ju tunnen seda
kanti üsna hästi seal miks mitte siis proovida.
Ja selle kohta võiks öelda, et edasine on juba ajalugu
ja sealt minu ornitoloogi karjäär pihta hakkas,
selline teaduslik karjäär siis nii et sellest ajast saadik.
Ma olen lindude vastu rohkem huvi tundnud
ja kuna ikkagi igapäevaselt võib öelda, tõesti vist ei ole
ühtegi päeva möödunud, kus ma ei ole lindude kohta midagi
lugenud või või infot otsinud, nii et võib öelda,
et julgelt 25 ja rohkem aastat igapäevaselt lindude
ökoloogiaga tegelemist on selja taga. Linnuökoloogia on just see eriala, täpsemalt,
mille sa oled omandanud. Jah, just linnuökoloogia, lindude omavahelised suhted,
linnuliikide suhted teistega, teiste organismidega ka eluta keskkonnaga,
loomulikult, kui me peame silmas siin keskkonnasaastet
näiteks ja loomulikult ka suhted inimestega käivad sinna hulka,
nii et selline suurem pilt millega ma võib-olla nii väga
palju ei ole tegelenud, lindude füsioloogia.
Õnneks mul on head kolleegid, kelle käest ma saan alati
küsida nõu, aga õnneks ma tean ka piisavalt palju lindude
sees toimuva kohta, et see aitab ka kindlasti seda linnuelu
paremini mõista. Mille poolest linnud siin huvitama on hakanud,
sest ega nüüd ilma huvita see spetsialiseerumine ju ka ei tule,
mis on lindudest sellist põnevatest, nagu sa ka mainisid
neid ornitolooge pluss terve hulk harrastusornitolooge,
kes juba lapsest peale nende tiivulised olendite vastu on
huvi tundnud binoklitega väga hoolega seiranud.
Mis nendes nendes võlub? Ega täpselt ei oskagi öelda, seal on ilmselt mingisugune x-faktor,
mis käib klõps peas ära ja nii on.
Ja, aga loomulikult ma arvan, et väga suur mõju on seal sellele,
et nad ikkagi on niivõrd liikuvad.
Ja, ja see paelub see ikkagi, et tegu on kõige kiiremini
liikuv organismi rühmaga suudab asukohta vahetada,
oma rändeteedel nii palju liikuda kui vaja,
siis kohaneb linnaoludega kiiresti, sõltub muidugi liigist. Aga selline noh, minu arust super hea mudel,
organismirühm, kelle peal uurida nii mõndagi põnevat
teadlasele muidugi eelkõige sellepärast,
et väiksed linnud sigivad kiiresti, need on hea uurida.
Ma tunnen alati kaasa kotkauurijatele, kes pingutavad
võib-olla kogu oma elu, et saada korralik andmestik,
mille põhjal siis üks järeldus teha, sest nad lihtsalt
sigivad aeglaselt. Õnneks tänapäevased tehnoloogia vahendid tulevad meile appi
ja võimaldavad panna kotkast telesaatjaid selga,
mida väikestele lindudele väga väikestele lindudele täna
veel ei saa panna, nii et selles mõttes on näiteks
kotkauurijad natuke paremas seisus. Linnud pärinevad ju dinosaurust, sest nad on nii-öelda olendid,
kelle kaudu dinosaurused veel elavad.
Edasi meie seas. Jah jaa, jaa ja see muidugi, kui lastele käia rääkimas
ja öelda, et vaadake, et teil on siin dinosaurused
tegelikult ümberringi olemas, see muidugi lööb kõigil silmad särama,
sest et seda võib olla väga palju.
Lapsed ei oska aimatagi, et need linnud siin on tõesti kuigi kauged,
kaugest ajast pärit, aga siiski jah, võime öelda,
et dinosauruste järeltulijad Ja dinosaurused on tõepoolest üks loomarühm mis laste seas
alati ka tõesti silmad särama paneb ja sealt siis võib ka
selle linnu linnuhuvi sugeneda.
Teinegi kord võib-olla.
Aga ega saurustest vist teisi järeltulijaid praegu nii nii
väga ei olegi järel krokodillid, need on vist natuke teine liin. Jah, krokodillid päris otseselt, et nad lindudega minu teada
otseselt seotud ei ole, et nad on natuke gene,
teine liin muidugi tänapäeva filoginees ja see
evolutsiooniline ajalugu.
Seda oli hea teha ja arvata paarkümmend aastat tagasi,
kui nüüd molekulaarsed meetodid ei olnud veel nii arenenud.
Tänapäeval käib see juba kõik nii kiiresti,
et see, mis me täna teame sugugi ei pruugi enam homme paika pidada,
et need uusi tulemusi tuleb suhteliselt kiiresti. Kui kuskilt õnnestub mingit teadmist saada,
leitakse uusi fossiile, mis täidavad seni olevaid tühje puslekohti.
Täidame seda teadmist kogu aeg, aga praegu nii palju,
kui me teame, siis seda teadmist, et linnud on vähemasti
dinosauruste järeltulijad, seda vist keegi väga tugevasti
otseselt ei vaidlustanud. Kas lindudel on säilinud mingisuguseid dinosauruste
iseloomulikke tunnuseid, mida kellelgil teisel tänapäeval ei
ole enam. Kas nad selles mõttes on sellised elavad fossiilid natuke? Jah, seal tuleb nüüd minna ilmselt lindude anatoomias,
vaadata sisse, millised, millised on nende luustiku eripärad,
et näiteks see, et lindudel on sellised lood,
kus on hästi palju õhku sees kerged luud.
Et see on minu teada küll nüüd ühes sauruste rühmast võib
täitsa pärit olla, et sellised esimesed saurused,
kes võib-olla üritasid esimesi lennuliigutusi teha,
et see on neilt pärit ja ja ka meil on veel tänapäeval
olemas linde. Me noh, kes on linnulennuvõimetud ja rinnaku kiil,
on üks näiteks selline asi, mis kuhu muidu lindudel
kinnituvad tavaliselt hästi võimsad lennulihased,
aga need linnud, kes siis ei lenda, neil ei ole vaja neid
lennulihased ja neil rinnaku kiilu ei ole siis väga paljudel
nendel dinosaurus del kuna nad ka ei lennanud,
siis neil ka rinnaku kiilt ei olnud, nii et sellised väga võimelda,
tänapäevases iidses iidsed linnurühmad neil ei ole küll
näiteks rinnaku kiilt. Esimesena meenub mulle Lõuna Ameerika elav Haatsiin,
kes on niisugune väga eriskummaline lind,
kes kes meenutab välimuselt võib olla väga seda arheopter üksi.
Kes oli siis üks, üks lindude kauge kauge eellane.
Ja see haat siin ta sööb, puulehti elab puulatvades
ja tema ta ei ole ka suurem asi lennumees,
rinnaku kiil Tal ei ole, ta pigem ronib puu otsas puuokstes
puu võrades ja tema tiibadel on ka küünised säilinud,
nii et millega haarata puuokstest kinni paremini,
niiet selline võib öelda, et noh Ma arvan,
et üsna üsna lähedane kunagistele väikestele saurustele,
kes meil võisid, võisid elada vähemasti välimuse poolest. Selline pool arheopteriks jah, kus kandis tema nüüd elaski? Lõuna-Ameerikas peaksite minu teada ringi askeldama
sealsetes märgades vihmametsades. No tegelikult vist kõige suurem osa linde tänapäeval on värvulised,
äkki ma ei eksi, kui ma nii ütlen? Jah, see on sul õigus, et tänapäeval me teame umbes
ühteteist tuhandet linnuliik ja julgelt pool nendest on värvulised. Ja värvulised ei ole siis ainult varblased vaid ka näiteks
tihased ja isegi varesed. Jah, see on väga suur seltskond linde ja evolutsioonilises
mõttes on tegu suhteliselt noore seltskonna lindudega,
nende vanus on võib-olla ainult paarkümmend miljonit aastat.
Et kõige väiksemad nendest on tõesti sellised
varblasesuurused ja väiksemad linnud ja kõige suuremad
värvulised on vareslased.
Etioopia ronk on minu teada üks kõige kõige suurem värvuline,
kes, kes võib kaalud seal poolteist kilo ja,
ja meie rõngast isegi isegi veidi suurem,
nii et teda võib väga vabalt sassi ajada ka röövlinnuga. Kui vaadata ainult välimust.
Ja sina oled tegelenud peamiselt värvulistaksis.
Teaduslikus mõttes küll jah, rasvatihase must-kärbsenäpi,
ka selliste väikeste metsalindudega neile olema oma
teadlaskarjääri pühendanud siiamaani, mida sa nende puhul
oled kõige teravamalt uurinud kõige terasemalt ilmselt,
et kui nüüd mõelda enda doktorantuuri peale tagasi,
siis seal ma keskendusin sellisele asjale nagu korduv
pesitsuse uurimisele. Aga metsas on meil selline tegelane rasvatihane kes no
vähemasti sõltub aastast, aga pooled neist üritavad üles
kasvatada kaks pesakonda ja seda ma uurisingi,
et mis tingimusel tingimustel nad seda teevad,
kuidas, millistes elupaikades nad seda sagedamini teevad,
vaatasin, kas lehtmetsades ja männikutes erineb,
see kordub esituse sagedus ja uurisin ka seda,
mida need linnud siis seal metsades söövad. Ja hiljem pöörasin tähelepanuga lindude käitumisele sellele näiteks,
kuidas must-kärbsenäpid oma järglasi toidavad
ja ja kuidas vanemad enda pingutust jagavad omavahel,
kas nad teevad koostööd või üks sõidab, teise seljas terri.
Nii et seda sai vaadatud ja ja tegelikult seal oma välitööde jooksul.
Teadlane peab olema leidlik ja välja nuputame niukseid meetodeid,
et sa ei saa ju linnu käest küsida, et kuidas kuuled,
kui mida sa, mida sa sööd, tuleb kasutada tehnilisi
abivahendeid ja sel ajal, kui ma tahtsin näiteks teada,
mida Need linnud söövad siis pidi nuputama,
kuidas teada saada. Tänapäeval on olemas selleks väga mugavad väikesed kaamerad,
mille saab panna pesakasti või pesaõõnsustesse.
Et näha, mida see lind poegadele toob, aga tol ajal olid
sellised ikkagi suhteliselt kobakad, käsikaamerad,
mida pesakasti ei andnud ma paigutada ja siis sai nuputatud,
kuidas see käib.
Ja siis ma tegin pesakastiga hannes kaane sisse augu,
panin sinna pesakasti sisse peegli õige nurga alla,
nii et kui ma pesakastis ülevalt filmisin läbi augu siis
peeglist paistis pesakasti ava ja oli vaja
lisavalgustuspesakasti panna. Lõbus, kui see lind seal pesakasti avast sisse tuli,
siis ma nägin teda sealt salvestatud lindi pealt
ja oli filmilindi pealt pärast määrasin neid putukaid,
mõõtsin, kui pikad nad on ja ja tegin sellest tänapäeva,
ses mõttes juba võib-olla võib öelda, et see oli sihuke
robustne meetod, aga samas ka üsna meetod ja,
ja võib-olla ka tänapäeval ma ei olegi kindel,
kas seda väga palju paremini saab teha, lihtsalt tehnilised
vahendid selle tegemiseks on natuke mugavamaks muutunud,
sa ei pea enam pesakasti ümber ehitama, vaid saab kasutada
juba olemasoleva pesakasti võimalusi. Sa oled siis lindude käitumist uurinud ka.
Kas lindude käitumist võib võrrelda kuidagi inimese käitumisega?
On seal sarnasusi või erinevusi? Ja lindude käitumine on ikkagi üsna üsna sarnane inimeste omaga.
Sõltub muidugi, milliseid käitumise aspekte me uurime.
Aga endale mulle meeldib alati öelda.
Linde uurides ma me kasutame linde kui mudelorganismi
inimühiskonna mõtestamiseks neil inimühiskonna käitumise lahtimõtestamiseks,
sest et kui me mõtleme, milline on tavaliselt lindude
pereelu siis see on üsna sarnane inimese pereelule.
Väga paljud linnud on püsivates paarisuhetes,
nii nagu inimestel on paar abielud ja sarnaseid suhteid väga
palju loomaringis mujal ei, ei kohta näiteks imetajate seas on,
leiab seda väga vähe. Me ise inimesena mõtleme, et Me pigem oleme siis võib-olla
ikkagi imetajatega sarnasemad, aga kui me vaatame paari käitumist,
siis pigem oleme me lindudega sarnasemad
ja saame linde uurides võib-olla teha täpsemaid järeldusi
inimkäitumise kohta.
Et kõik, mis puudutab abielusid, paarisuhteid mis
tingimustel minnakse omavahel lahku või jäädakse kokku kokku
nii palju, kui mina oma kolleegide töid olen lugenud,
siis mina julgen küll öelda, et siin saab 90 protsendi
ulatuses ka järeldusi või paralleele leida inimeste kohta ka
nii et võib-olla alati ei peagi inimesi oma küsimustega piinama. Ja nende käest aru pärima, et võib-olla need vastused saab
kergemini lindude käest.
Ja siin on oluline see pöörata tähelepanu sellele,
et me peame mõtlema ka evolutsioonilises plaanis,
et et kuskohast need, et suhted alguse on saanud
ja kui millegipärast on kahel organismirühmal,
ütleme siis inimeste lindudel sarnased evolutsiooniliselt
mehhanismid paarisuhetes välja arenenud siis oleks natukene
rumal eeldada, et need oleksid põhimõtteliselt erinevad,
et tõenäoliselt on neis väga palju sarnast
ja seda eirata, et need on sarnased, oleks rumal,
et ma saan aru muidugi sotsioloogidest, kes tahavad uurida inimest,
kui ikkagi eraldiseisvalt rühma ja seda tulebki mingitel
puhkudel teha, aga ütleme, sellise evolutsioonilise tausta mõistmiseks,
et miks mingisugune käitumise viis on välja arenenud,
on, on hea seda evolutsioonilist tausta siiski teada. Ka see on huvitav, et inimestel ja just lindudel on,
on see paarisuhete süsteem niivõrd sarnane,
noh, see, et inimestele lindudel teatavaid sarnasusi on,
seda Aristoteles juba pani tähele ütles,
et lindudel on ka kaks jalga nagu, nagu inimestele.
Aga millest, millest see võib tulla? Ilmselt on siin väga palju ikkagi mängus keskkonnatingimused
et mis sunnivad sellist koostööd tegema?
Risk oma järglasi kaotada sellises kaootilise keskkonnas,
kus on palju kiskjaid liikumas on, sellises keskkonnas on
mõistlik ka omavahel koostööd teha, mitte üritada siis
ilmtingimata üksinda läbi lüüa ja ma arvan,
et see, see, see muidugi üks tingimus muidugi ka ressursid,
muud ressursid, toidupuudus, see võib olla väga-väga kaootiline,
juhuslik ja, ja selleks, et järglaskond üles kasvatada on
teatud tingimustel mõistlikum omavahel koostööd teha kui,
kui ised seda on loomulikult selgeid näiteid,
kus on mõistlik ka ise seda ja seda leiab lindude seas,
kus, kus kogu järglaskonna üleskasvatamine jäetakse teise
partneri hooleks ja näiteks näide on siin ka näiteks kanalised,
kus isane ainult pulmamängu ajal asja asjatab
ja kõik ülejäänud jätab siis kana teha. Aga, aga kõik värvulised reeglina on ikkagi paarisuhetes
ja püsivates paarisuhetes ja paljud liigid ka sellised
sellistes paarisuhetes, mis kestavad aastaid
või aastakümneid, isegi nii, et jällegi väga-väga analoogne
võib-olla inimeste abielule. No me moraalseid hinnanguid lindude käitumisele ei saa eriti
anda Ei tohigi anda, see on väga libe tee, kui me,
kui me hakkame midagi võib-olla õigustama,
et nii nagu mina ja minuga kolleegid kõik evolutsiooniliselt
ökoloogid ütlevad, et teadvus ei, ei õigusta teadus selgitab,
seletab seda, mida me praegu näeme. Aga inimesed enda käitumist ikka kipuvad no eriti just oma
liigikaaslaste käitumist hindama moraalikriteeriumite alusel.
Kas, kas nüüd linnud võiksid meile selles mõttes oma
käitumisega natuke abiks olla?
No mõtleme kasvõi selle peale, et näiteks abielulahutuste
arv on viimastel aastakümnetel ikkagi jõudsalt kasvanud
võrreldes varasema ajaga. Ja no siin me peaksime mõtlema, et miks,
miks lindudel näiteks noh, keegi ei pane ju linde ametlikult paari,
et nüüd te olete paar tihase paaria, elage elu lõpuni koos,
mitte keegi ei sõlmi sellist ametlikku abielu,
vaid see kuidagi juhtub niimoodi keskkonnatingimuste tõttu.
Või siis nende isendit klapivad mingitel muul põhjustel
omavahel nii hästi, et neil ei ole vaja mingit ametlikku
paberit selleks. Ja kui hakata mõtlema, et miks see niimoodi püsib,
siis, siis siis see võib-olla aitab meil mõista ka seda,
et miks meil ka on hakanud levima sellised vabaabielud miks
väga paljud suhted võib-olla püsivadki niimoodi,
et ametlikku dokumenti selleks ei ole vaja?
See ei tähenda, et ametlikke abielusid ei võiks üldse
sõlmida ja me peaksime kõik vabaks laskma.
Aga selliste teadmiste ülekandmine inimühiskonda võib-olla
aitab seda paremini mõista, et kui me mõtleme ka,
et miks siis inimesed koos elavad seal ikkagi suuresti siis
ressursi optimeerimine, et kahekesi on lihtsam koos. Kunagi ei või teada, mis juhtub.
Muidugi, mis on abielu eelis?
Inimühiskonnas on see, et inimestel on sageli omane see,
et et isased võib-olla kipuvad sagedamini emase juurest
jalga lasknud.
Ja, ja see on siiski selline väike lisakindlustus naistele siis,
et natukenegi turvatunnet lisada ja see on selline
sotsiaalne garantii neile, mida noh, looduses ei ole,
aga, aga looduses pannakse nii-öelda see garantii paika
mingite muude tunnuste järgi. Selleks on meil väga tugev partnerivalik,
et uisapäisa otsuseid, et kui me mõtleme selleks,
et kui palju need isased peavad vaeva nägema,
et emasele linnule meeldima, mõtleme kasvõi Petride peale.
Tedred, metsised, kõik igasugused paradiisilinnud kuskil,
milliseid pulmatantse nad teevad, millised on nende sulestikud,
kui palju nad sinna investeerivad, et see on kõik selleks et
näidata emastele, et ma olen kvaliteetne,
minuga tasub baari minna? Muidugi siin me peame silmas pidama, et väga sageli need liigid,
kus isased on väga säravad ja emastest väga erinevad,
need on just sellised liigid, kus isane laseb pärast emase
juurest jalga ja jätab kõik lõimetis hoole emase kanda.
Et niisugune rusikareegel kipub lindude seas olevat,
mida sarnasemad on omavahel isane ja emane oma välimuses,
seda vähem on neil nii-öelda abielulahutusi
ja seda vähem on ka pesakondades selliseid sohipoegi. Kui jätame nüüd peresuhted ja paarisuhted natukene võib-olla kõrvale,
siis kas lindudel on veel midagi, mida?
Mida me võiksime nendelt õppida? Võib-olla head kohanemisvõimet, sest et minu arust on linnud
üks organismirühm, kes kes on võimin suhteliselt kiiresti
uudsete ja muutuvate oludega kohanema.
Ma mõtlen siin eelkõige linnastumise peale,
mis on üle maailma käimas ja ei ole näha,
et see pidurduma hakkaks see järjest ja järjest suuremaid
tuure võtmas.
Ja need linnud on ka linnastumise suhtes päris hea mudel,
organismirühm, et noh, eelkõige just sellepärast,
et need on, kipub olema ka linnades palju
ja neid on, võib olla suhteliselt lihtne uurida lihtsam kui
teise organismirühmi Nad näitavad ennast meelsasti,
saab nende laulu uurida, nende käitumist,
uurida seda, kuidas muutub nende käitumine linnastumises. No hästi, tavaline, mida kõik inimesed linnades on ilmselt tajunud,
on see, et linnades on linnud julgemad, nad ei pelga väga inimest,
nad tulevad juurde võivad ka lausa peost.
Ta toitu, mida neile pakutakse.
Mida ma ütleksin, et ärge pakkuge lindudele linnas toitu,
las nad otsivad selle ise, linnades on niigi palju süüa.
Aga sellised kohanemise võimed.
Ma arvan, et siit siin on meil lindudelt õppida päris palju,
millistes oludes kui kiiresti on nad võimelised kohanema,
kuigi ka inimesed on ju tuntud heade kohanetena. No ei ole vist ilmselt parimat liiki üldse kohanemise
näitena kui inimene vaadates, kus ta kõik hakkama saab
ja mida ta on oma keskkonnaga suutnud muuta teha,
et on, ta on pigem keskkonda enda järgi kohandanud kui ise
keskkonna järgi kohandanud.
Aga lindudel kahjuks sellist võimet ei ole.
Ja, ja võib-olla siis nendelt on hea õppida,
et näiteks seda, kuidas kuidas mõjub mürareostus organismile
millised füsioloogilised protsessid seal sees hakkavad
toimuma linnus, et kas ja kui palju ta stressi läheb,
kui linnakeskkonnas on rohkem müra või kui palju on saastet. Kuna lindude põlvkonnad on ikkagi reeglina lühemad kui inimestel,
siis seda on hea uurida, lindude inimeste puhul võetakse
väga-väga palju aega ja vaeva, et sellised pikki
teadusprojekte käima panna. Kuidas võtavad linnud vastu kollektiivseid otsuseid,
neid on ju ikka neil vaja.
Kuhu lennata.
Parvena. Ja lindude seas nüüd demokraatia väga levinud ei ole.
Et mingisugust sellist suurt hääletust ei toimu.
Tullakse õhtul kokku, et, et nüüd, kuhu me läheme näiteks
kuhu ööbima läheme, seal ikkagi on konkreetsed juhtlinnud
tavaliselt parvedes, kelle järgi see otsus käib?
Noh, kui me mõtleme sellistele sotsiaalsematele lindudele,
kes suuri salku moodustavad esimesena tulevad mul meelde
kohe tartus, näiteks hakid siis seal käib väga konkreetselt
ikkagi sotsiaalne hierarhia on paigas, on ülemistele
redelipulkadele istuvad linnud ja on siis need sotsiaalselt
madalamatel kohtadel olevad linnud, kes peavad siis kuulama sõna,
mida vanemad ütlevad niimoodi ja selle järgi need otsused
käivad muidugi nüüd suurtemates, puntides veel rändlinnuparvedes,
seal on ka kindlasti ikkagi vanemad ja kogenumad linnud,
kes selle suuna kätte näitavad. Kui me mõtleme lindude rände peale, siis noh,
tänapäevaseks.
Me teame, et see on ikkagi eelneva kogemuse,
maastikumärkide lugemise ja ka osaliselt geneetiliselt
määratud niisugune kombinatsioon, kokteil,
mis määrab, kuhu minna, niiet tõenäoliselt see lind,
kes pole ennem üldse kuskile lennanud, ta ikkagi suudab
enam-vähem õigesse kohta oma suuna rihtida
ja talvitumisaladele jõuda. Aga kui vanemad on ees, siis see on ikkagi märgatavalt lihtsam.
Aga aga näiteks, kuidas üks suur kuldnokaparv teab kuhu
minna ja mida teha.
Noh, meil need kuldnokad, selliseid mõnusaid suuri
talvitumisparvi ei moodusta nagu võib-olla Inglismaal
ja seal, kui inimesed on näinud neid kaootiliselt õhus pöör
vaid suuri pilvi kuldnokaparvi, siis seal tegelikult tahaks
küll teada, et kes selle otsuse teeb, me enam-vähem teame ka,
et seal käib otsuse tegemine tegelikult lähimate naabrite
järgi vaadatakse, kes sinu kõrval lendavad
ja nende põhjal otsustatakse. Aga kuhu nüüd kollektiivselt see parv suundub?
Vaat seda mina küll ei oska öelda. Seal võib-olla ei olegi sellist juht. No ma arvan küll, et seal ei ole ja sealses sõltub pigem sellest,
et kus parasjagu see lähim pistrik võib tulla,
kes seda parve ründab. Jajah, no linnud on ka päris targad loomad,
kohati. No oleneb liigist.
Aga vareslastele on see kuulsus, on linnud,
on tarkust, tuleb. See tarkus, nutikus, selle kohta on hea öelda niimoodi,
et ju siis mingil põhjusel kunagi evolutsioonis on olnud.
Kas siis juhuste kokkulangevus nii hea, et see linnurühm on
saanud endale nii palju nutikust või siis pigem niimoodi,
et mingitel tingimustel on olnud vajalik lindudel oma aju
nii palju kasutada, et elukeskkonnas ellu jääda.
Kui mõtleme vareste levikut, siis tõesti nad praktiliselt
kõik biogeograafilised regioonid hõlmavad,
et neid on igal pool ja nad saavad seal suhteliselt hästi hakkama,
ma ütleks nii põhjas, külmas kui ka kui ka lõunasse soojas. Aga kust see tarkus neile nüüd tuleb?
Vot see on nüüd küll hea küsimus, et kust see täpselt tuleb?
Ega ma päris täpselt head vastavalt sellele praegu ei oskagi öelda,
aga nii palju ma tean, et nende aju on ikkagi suhteliselt
suur võrreldes nende kehamassiga ja reeglina nii nagu
teistelgi organismidel.
Kehasuuruse ja aju suuruse suhe on see, mis paneb paika,
kui nutikas sa oled, mitte absoluutne aju suurus. Kui me mõtleme sinivaala peale tahtmata nüüd sinivaala
kuidagi halvustada ja tema intelligentsi alavääristada,
siis siis vareslased teevad neile pika puuga ära selles
selles suhtelise aju suuruse osas ja nii mõnelegi teisele,
nii et öeldakse, et need vareslased on tõenäoliselt,
et võib-olla isegi nutikamad kui kui ahvid
ja delfiinid, kes on ka teadupärast ühed väga nutikad tegelased,
nii et. Ja kui me mõtleme selle peale, millega need
varaslased kõik hakkama saavad need inimesed,
kes on võib-olla internetist otsinud Youtube'ist klippe,
millega varustatakse hakkama, saavad, siis vaata
ja imesta ainult, millega nad hakkama saavad,
aga nad pole ainukesed, ma ütlen niimoodi,
kuldne viisik lindude seas, kes on väga nutikad lisaks
vareslastele on kindlasti papagoid, keda meil siin kahjuks
looduses õnnestub väga harva näha, kui just kellelegi kodust
plehku ei pane. Aga lisaks on ka tihaslased, puukoristajad
ja ka käbliklased sellised tegelased, kes on,
võib öelda, et teistest lindudest, kas siis kas nüüd väga
palju nutikamad, aga siiski natukene nutikamad,
ise pisikesed, aga nution?
Jah, milline võiks olla inimese ja lindude suhete tulevik?
Tahaks öelda, et roosiline, et inimesel on piisavalt palju mõistust,
et, et liialt palju lindude ellu sekkuda. Aga paraku see, mis me oleme näinud siin sellest ajast saadik,
kui inimene avastas, et, et maapõue peidetud süsinikku on
võimalik hakata kiiresti kasutama, kuid avastati nafta
ja kivisöevarud, siis peale seda on toimunud nii kiired
muutused evolutsioonilises mõttes just et päris paljudel
lindudel olnud siiski probleeme selle kohanemisega
ja päris paljud ongi välja surnud, et meil ei ole enam
tänapäevaks neid. Ja see väljasuremine jätkub ka praegu.
Aga ma tahaks loota, et meil tänaseks päevaks on nii palju teadmisi,
et me oskame sellele üha rohkem tähelepanu pöörata.
Ja kui nüüd minu subjektiivne hinnang on,
siis ma näen seda teadlikkuse tõusuga igapäevaselt
ühiskonnas ikkagi noh, mõned võivad rääkida siin,
et rohehullus on pead tõstmas võib-olla isegi roheline looduskaitsehullus,
kus, kus igat puude lindu minnakse kaitsma. Noh, see on selline võib-olla äärmuslik näide sellest,
mis võib juhtuda ja seda ma täiesti tegelikult mõistan
ja aktsepteerin, sest et igal inimesel on oma arvamus
ja oma arusaam, kuidas asjad peaks olema.
Ja sellega lihtsalt tuleb arvestada.
Aga üldises plaanis kui me nüüd midagi väga kiiresti
põhimõttelist ei muuda, siis, siis me näeme seda trendi,
mida me oleme näinud viis. No viimased 50 aastat ja mida väga teravalt on nähtud Eestis
ka võib-olla viimase 30 aasta jooksul peale iseseisvumist,
kus me võtsime üle siis uue ühiskonnakorralduse,
mis alati ei ole võib-olla loodusele kõige soodsam.
Nii et kui me vaatame seda, mis on toimunud põllulindudega
ja metsalindudega siis nende arvukus ikkagi jätkuvalt
väheneb ja, ja see on tegelikult murettekitav
ja aga inimkond on üles ehitatud paraku heaolule
ja kõik tahavad heaolust osa saada ja inimlikult on see
mõistetav inimene kõigepealt ja siis teised. Aga kui on ühiskonnas siiski keskmine heaolu tase,
siis ma leian, et tuleks pöörata rohkem tähelepanu loodusele,
et ma saan aru sellistest olukordadest, kui ongi kriis,
kui on totaalne katastroof, siis inimese esiletõstmine,
see on täiesti arusaadav, et iga iga liik üritab ikkagi
ennast eelkõige päästa ja pärast teisi.
Aga kui ikkagi on võimalik sellest heaolust midagi ka
loodusele üle kanda, siis ma arvan, et me peaksime seda tegema,
arvestades seda, mis me siiamaani juba oleme teinud nii
muule loodusele kui ka kui ka siis lindudele. Täna rääkisime siis linnujutt ja mu vestluskaaslaseks Marko
Mägi Linnuökoloog. Täna oli meil siis linnusaade linnuökoloog,
Marko Mägi, ka mina olen Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast ja veel uuem kahe nädala pärast.
Kuulmiseni taas.
