Me elame vananevas ühiskonnas, et päris suur osa osakaal  Eesti elanikest on juba vanemaealised ja see arv ainult  aastatega kasvab. Ja kui mõelda, kus me elame meie elukeskkonda,  siis päris paljud vanemaealised elavad kortermajades. Ja ma uurisin, kuidas on võimalik Eestis eakate sõbralikku  keskkonda kavandada linnaplaneerimise kontekstis. Tähelepanu tegemist on teadusega. Linnauurijate laboriks on tänavad ja pargid. Teisisõnu igasugune avalik ruum, mis peaks olema võrdselt  ligipääsetav kõikidele elanikkonnagruppidele. Aga kas on? Kui vaadata täna seda, et kuidas või mil moel avalik ruum on  ikkagi kujundatud, siis see ikkagi lähtub suuresti nooremast  generatsioonist ja vanemaealised inimesed on jäänud kuidagi tahaplaanile,  et on see siis avaliku ruumi kasutamise osas  või ka kaasatuse osas ühiskonda üldse või et  kus on neil ka näiteks kohad, kus nad saavad käia oma vabal ajal,  mida on neil tegelikult üpris palju. Proovime panna end korraks ühe vahva neljandal korrusel  elava vanaema rolli ja vaadata linna tema pilguga. Kui nüüd mõelda sellele, et kui inimene on jõudnud kuskilt  ülevalt korruselt siia alla ja ta on jõudnud välja,  et mis siis edasi saab, et siin on iseenesest hästi,  et trepi käsipuu on olemas, aga parem muidugi oleks,  kui seda treppi üldse ei oleks. Aga esmapilgul kentsaka koha peal asuv pink võib-olla väga  suure väärtusega. Et kui mõelda, et miks see ping siin konkreetses asukohas on,  et see ei ole just nimelt mõeldud, et nautida siinset  liiklusvoogusid vaid tegelikult need on vajalikud  peatuspaigad selleks, et saaks puhata pikematel. Teekondadel. Pargid ja haljasalad ja üldse avalik ruum on oluline  vanemaealistele seetõttu, et need on nende jaoks olulised  kohtumispaigad ja see annab neile ka võimaluse olla  kehaliselt aktiivne ja olla liigne. Miks on vaja teha selliseid uuringuid, kui kõik see tundub  nii iseenesestmõistetav ja loogiline? Kuidas me saame teha andmepõhiseid ja teaduspõhiseid otsuseid? Kui meil puuduvad need andmed kui me ei tea,  millised on vanemaealiste vajadused ja milline on nende  ootus avalikule ruumile siis meil ei ole  ka võimalik neid otsuseid pädevalt teha. Vanemaealiste jaoks on ka väga oluline, kuidas nad saavad  üle tee, kas nad jõuavad valgusfooriga ühe tsükliga üle  või kuidagi teistmoodi. Sageli kiputakse kiirustama ja see võib kaasa tuua kukkumise  või hilisemad terviseprobleemid. Kindlasti üks oluline komponent oli ka vaatlused linnaruumis,  et näha, kuidas ja mida vanemaealised teevad. Ja loomulikult on mõistlik ka vanemaealiste käest ise küsida,  et mida nad asjadest arvavad. Üks oluline detail on ka see, kui kergelt  või raskelt uksed lahti käivad. See siin õnneks üpris kergelt. Huvitav, miks pole kaasaegne linn juba eos sedasi planeeritud,  et ka eakatel oleks selles turvaline ja mugav toimetada? Meist keegi ei ole kunagi varem olnud vana,  seetõttu me ei tea seda, kuidas see see,  see tunne on. Me oleme olnud lapsed ja noored, me teame,  kuidas see on ja seetõttu me võib-olla mõistame paremini,  kuidas on keskkondi luua just noorematele inimestele,  aga, aga, aga see, kuidas vanematele inimestele keskkondi luua,  et see, see on paras väljakutse. Nii nüüd on poes käidud, aga teekond koju algab nüüd. Kui te arvate, et see probleem või see asi on väikese osa  ühiskonna mure, siis päris nii ei ole. Meie seas on üle 20 protsendi vanemaealisi inimesi  ja see arv on ainult tõusuteel.
