Tere, head kuulajad, algab ökoskoop ning selle aasta viimane
aasta saab peagi läbi ning tänases saates vaatame tagasi,
mis looduse jaoks on tehtud sel aastal ja kui palju oleme
suutnud loodust kaitsta temast Aru saada saates külas andnud singel,
keskkonnaministeeriumi looduskaitse nõunik.
Mida arvab keskkonnas toimuvast ja kuidas võtab aasta kokku
aga ökoloog Mihkel Kangur, Tallinna Ülikooli vanemteadur,
jätkusuutliku arengu dotsent, seda kuuleme juba Kristo
Eliase vahendusel, kes siis kahest temaga juttu. Niisugused on tänased teemad, selline tagasivaatel
ja samas ka ette vaatlev, minu nimi on Krista taim,
helipuldis hum, Magnus Kaus ja head kuulamist. Saadet toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Hõiskab lagedal taevas, kaugele on ära Allen. Tuhanded laulud karjuva, palun, kamin. Sama rahust keegi vajab, keegi vajab keegi kaja. Olgu, see, Tänane saatekülaline on keskkonnaministeeriumi looduskaitse
nõunik Hanno singel, tere.
Tere. Teate, aasta saab läbi, eks ole, oma heas
ja halvas ma palungi teel või vaatame koos selle aasta läbi,
et mis 2020 on endast Eesti looduse jaoks kujutanud,
on see olnud hea aasta, halb aasta missid,
meelde jääb, mida kaasa võtta, mida parem on unustada. Jah, kindlasti oli see aasta erakordne ka looduse poolt vaadates,
sest kõigepealt kavandasime ju sel aastal suuri
loodushoiuteemalisi ettevõtmisi, sest tänavu on ka Eesti
loodushoiu juubeliaasta.
110 aastat tagasi sündis esimene looduskaitseala
Lääne-Saaremaal Aika linnukaitseala ja kava on kavandatud
oli palju, palju mitmesuguseid ettevõtmisi.
Nii teadlastele, loodushoidjatele kui loodussõprade laiemalt
ja muidugi käesolev kevad ja eriolukord muutis väga palju,
nii et palju plaanidest tuli ümber mängida
ja teisiti teha. Aga, aga kindlasti kindlasti aasta jäänud tähistamata
ja aasta toimis. Sellisele pidulikuma osapoole pealt, aga mis toimus inimeste
teadvuses või looduses selles mõttes, et kui ma hakkasin
mõtlema aastale tagasi, mis mulle nagu on loodusest meelde
jäänud või sellest aastast siis lendavad maskid ühekordsed kuskil,
mida ma ennem ei olnud kunagi näinud. Jah, sellise sellise tava tava ebameeldiva prügi hulka
kindlasti maskid lisandusid, et kui, kui otsida siit
selliseid selliseid miinusmärgiga tahke,
aga jällegi plusspoole pealt kindlasti inimeste side
loodusega tugevnes tugevasti, et et vast saab isegi öelda,
et inimesed taasavastasid loodust.
Sest seesama kevad ja, ja ikkagi palju palju aega
ja võimaluste võimaluste vähesus tegelikult ikkagi viis
inimesed palju suuremal hulgal loodusesse
ja õnneks on meil ju näiteks rannajoon, kui me võtame kõik
saared arvesse üle 3000 kilomeetri, aga ka sellist
Mandri-Eesti rannajoont on meil vast 1200 kilomeetrit
ja see on kõigile vaba. Ja tõesti, ma usun, et, et vast iga eesti pere endale mõned
uued kohad avastas ja kindlasti tugevdas ka sidet juba juba
käidud paikadega, nii et see oli kindlasti looduse
avastamise ja taasavastamise aasta eestlaste jaoks. Aga kas ei võinud olla ka lihtsalt selle jalutuskäik
looduses ja siis unustus kas see on ka seotud kuidagi?
Ma ei tea, inimeste keskkonnateadlikkusega muutusid nad
seeläbi keskkonnast, teadlikumast või sellest,
et nad on ka osa loodusest ja kui tuleb kuskilt mingisugune viirus,
siis on häda majas ja päästab ainult matk loodusesse,
soovitavalt üksinda. Ja kui me vaatame ka Eestist laiemalt, siis siis vast ei ole
mitte kõigil võtta kõigil rahvastel ja kõigil inimestel
võtta nii palju seda linnalähedast rohelust,
mereranda, metsatukka ka Liivikut, et seesama looduse
puudumine tuli ka väga väga eredalt esile
ja kui me räägime mitmetest kavadest ja plaanidest,
mis käesoleval aastal sündisid.
Ma räägin siin Euroopa ja ka maailmatasemel tasandil,
siis usun, et need kavad said just tänu selle tänu selle
nii-öelda looduse käte saamatusele märksa tugevamad,
märksa ambitsioonikamad. Kui me räägime kas või näiteks Euroopa Liidu Elurikkuse strateegias,
siis linnade, kus üle 20000 asuka haljastamise haljastamis
kavade nõue, mida näeb ette nüüd siis seesama käesoleva
aasta sügisel vastu võetud elurikkuse hoidmise
üleeuroopaline strateegia ja palju, palju muud.
Nii et ma usun, et see Aga räägime sellest natukene, mida see siis endast kujutas,
et linnainimesed said järsku aru, et kui nad ei saa enam
käia tavapärastes meelelahutusasutuses, siis on vaja loodust
ja loodust on vaja, Lynne tekkis survet,
et võtta vastu siis sellised. Ja et seda Euroopa tasandil vägagi teravalt aduti Aga seda ennem nagu ei mõeldud või räägiti lihtsalt sedasi,
et noh, oleks tore. Alati on sellised probleemid tulevad siis,
kui sul ei ole valikuid, ehk siis meelelahutusasutused,
et ei tea, kauaks nad jäävad suletuks või mis neist saab.
Aga loodus vähemalt, kui teda praegu ei ole,
oli ja me teame, et ta on ka meie ümber ka tulevikus,
nii et tegemist on kindla väärtusega. Aga selle elurikkuse või edulugu on, see,
on see kuskil üldse olemas. Või, või läks nagu elurikkus ei ole selles mõttes paremini,
et tehased ju mingid asjad pandi kinni, lennuliiklus lakkas kõik,
et oli siin muutusi. Kindlasti kindlasti ütleme, me räägime õhu kvaliteedist
ja sellistest sellistest nähtustest, mis nii globaalselt kui
ka lokaalselt kindlasti paranesid, küsimus on,
mis me, mis me nende muutustega, mis olid ajutised,
nüüd edasi peale hakkame, eks ole, et ega ka samal ajal
sellised kaotused majanduses majanduslangus tihtipeale toob,
kui me taas räägime globaalselt toob kindlasti ka suurema
surveressurssidele ja, ja ütleme siis ettevõtmiste ümbermängimise. Nii et see, kuidas kuidas need mõjud pikemas pikemas arengus tulevad,
seda me saame alles näha.
Kindlasti kindel on see, et kõik protsessid intensiivistusid
tänu sellele aastale.
Aga kuhupoole tegelikult nüüd maailm kulgema hakkab?
Eda, saame alles näha. Aga kas mõned asjad jäid ka ära selle viiruse tõttu,
et oli plaanitud, noh, looduskaitsekuu, ütleme sündmused
Eestis ja, aga kui võtta sedasi suuremalt,
et et oli üht-teist plaanis teha, aga tulid muud asjad peale
ja see lükkus, mitte et oleks maha tõmmatud. Kui me räägime Eestist, siis eks ühtede ettevõtjate asemele
tulid teised, et kui kevadel on meil alati olnud plaanitud
matkad meie kaitsealadele, mida korraldab keskkonnaamet,
siis sel kevadel jäid need ära või täpsemalt lükkusid
augustikuus Eesti looduse päevale samal ajal Euroopa
kaitsealade päeva 24. maiga paiku.
Meie erinevad loodusturismiettevõtjad korraldasid vastavalt
reeglitele väikesi, väikeste gruppidega matku meie kaitsealadel,
need oli üle 60 ja need olid, ma usun, väga-väga menukad
ja kindlasti ka positiivsed. Ei tulnud säält ka miskit negatiivset tagasisidet tervise
tervise valdkonnas, nii et kõik toimis ja mõned pidulikumat
üritused tõepoolest jäid ära või lükkusid.
Aga, aga nende asemele tulid teised.
Ja Saaremaal tähistasime Kuressaares Eesti looduse päeva,
mis sel aastal juba kolmandat korda toimus,
nii et matkad kõikidel meie kõikides meie maakondades
looduskaunites paikades viidi läbi, avati Vilsandil,
kus see kõik algas mälestuskivi Artur Toomile. Õiendasime võib-olla mõned võladki ära näiteks tema ees
ja ka uus uus, täiesti uus algatus Eestis oli selle aasta
oktoobrikuus ehk siis põlislooduse nädal,
kus taaskord meie loodusturismiettevõtjad viisid Eesti
inimesi sellistesse Jürgsematesse paikadesse meie soodesse,
meie soometsadesse rabadesse.
Nii et, et võib öelda, et traditsioonide kõrvale kasvas ka
uusi uusi toredaid algatusi. Loodusturismi läks hästi ja inimesed kindlasti jõudsid
rohkem loodusesse, kui räägime laiemalt,
siis käesolevaks aastaks oli tõesti plaanitud Elurikkuse
superaastat ehk ei tähenda, ehk siis käesoleval aastal pidid
kõik maailma riigid ÜRO egiidi all kokku leppima järgmise 10
aasta elurikkuse hoidmise strateegiakava
ja selline selline konverents, kus siis kõik tublid,
tublid maad oleksid esinenud oma ettepanekutega
ja need teemad, mida teha ja mida tegemata jätta,
oleks läbi vaieldud, see jäi kindlasti ära. Plaan oli pidada seda ka Hiinas.
Kun mingi linnas, see ettevõtmine on nüüd lükatud
järgmisesse aastasse, vas sügisesse.
Nii et sellised suuri suuri kokkuleppeid jäi kindlasti
sõlmimata ja neid on lükatud edasi, eks,
eks aeg näitab Kliimakokkuleppest on siin olnud juttu Pariisi leppest,
et ikkagi nagu minnakse edasi, mis siis,
et võib-olla tulemused ei olnud nii head,
kui oleks võinud arvata.
Selle viie aasta jooksul, kus võeti endale kohustusi Jah, kuid taaskord selle aasta sügisel saavutatud uued
kokkulepped vast jällegi mitmed arvavad,
et aasta tagasi poleks keegi unistanud, et niigi palju kokku lepitakse.
Nii et tempo on, tempo on igal igal juhul tõusnud. Aga kuidas on lood Meil siin omal Eestis ütleme,
kliima poole pealt või ka keskkonna, et mis on lükkunud metsaga,
metsavaidlused, meil jätkuvad, nendega me ei ole nagu,
ei ühele ega teisele poole jõudnud, kui ükski pool ei ole
rahul ei metsaomanikud ega ka looduskaitseinimesedki näevad
jätkuvalt suuri koormaid kuhugile sõitmas,
et mis on meil nagu need siin, mis on, vajavad kiiresti
lahendamist ja nagu te ütlesite, et see viirus on
kiirendanud protsesse ja muutusi või vähemalt me peame
hakkama kiiremini otsustama või kokkulepetele jõuda. Vast üks käesoleva aasta ettevõtmine oli ka vaadata,
kuhu me oleme jõudnud oma tegemistest toimetamistest
ja ja selline kokkuvõtete tegemise aeg ja ütleme nii,
et, et tegelikult kõik, mis on, see jätkub.
Kui me räägime meie meie erinevatest ettevõtmistest,
siis vast käesoleval aastal toimub taaskord toimus taaskord
soode soode parendamine.
Valmis said tudusoo Sirtsi, Soomaailma, Eestimaa looduse
fondi ettevõtmised ja samuti ka Tolkuse raba,
mida siis riigimetsa majandamise keskuse
looduskaitseosakonnaga koos taastasime. Pärandniitude puhul on toredad edasiminekut üle 2000 hektari
erinevaid pärand niitil.
Alvareid võeti taas kord hooldusesse maainimeste poolt.
Täna võime öelda, et ligi tuhatkond ettevõtet,
ettevõtjat hoolitseb Eestimaa eri paigus meie meie niitude eest.
Ja kindlasti suurematest asjadest.
Sindi kärestik.
Tema taastamine sai sel aastal lõpule, taastati ka koelmualasid,
eemaldati ka väiksemaid paise, aga kindlasti Sindi kärestiku
valmimine on selle aasta oktoobris, lõplikult on suur asi. Ja tore on ka see, et et kärestik on võetud veematkajate
poolt tublisse kasutusse ja kanuu-ja süstamatkajad ütlevad kindlalt,
et tegemist on Baltikumi Baltikumi parima kärestikuga.
Et kes seda teemat, kes seda ala harrastavad,
kindlasti teavad, et see on tõsine tunnustus.
Nii et. Plusspoole peale ma sain päris ilusad asjad,
sood, puisniidud kärestikud, inimesed, looduses,
loodusturism, et linnast välja. Ja aga ma lisaks kohe veel ühe plussi ja üks ettevõtmine,
mis kindlasti taas väärib mainimist, on,
on sadakümme paid loodusele keskkonnaameti
ja meie keskkonnaministeeriumi ühine algatus,
mille raames kutsusime erinevaid kollektiive erinevaid
inimgruppe tõesti tegema midagi looduse heaks
ja seda ka jäädvustama ja sellest teada andma.
Ja alustasime me selle ettevõtmisega märtsikuu alguses
ja selline noh, paisid võib muidugi kogu aeg teha
ja ka praegu, aga selline organiseeritud kampaania oli
kolmandast märtsist kolmanda oktoobrini ja taaskord
ja kui me arutleme, mis muutus kindlasti kindlasti tihti
koroona aeg seda ettevõtmist pisut pärssis
või muutis, eks, aga aga vast sadakuuskümmend paid tugevasti
mega kätte saime ja 59 lasteaeda mitmed koolid,
aga ka näiteks korteriühistud, külaseltsid,
panustasid ja toimetasid ja ja noh, saamegi rääkida taas nendest. Lillemurudest saame rääkida putukahotellidest
ja paljust muust, ka õpperadadest ja muus sellises. Need on kõik niisugused pisikesed, mis tähendavad,
et need on allanud inimeste kodudest, inimeste hoovidest,
need ei ole suured, kus öeldakse, et nii,
et see kaevandus läheb nüüd kinni.
Me rohkem enam põlevkivi näiteks ei kasuta.
Aga või et me jätame selle metsa puutumata,
me ei võta sealt järgmised 200 aastat ühtegi pilti. Jah aianurga või jätame lihtsalt ühe puutüve aianurka maha,
aga. Aga teate, sinna puutüve alla võib tulla see tigu Hispaania teetigu,
mis läheb raudselt sellel aastal miinuspoole peale,
kuigi ta on Eestis juba 10 aastat ennast tuleb välja hästi tundnud. Ja et see on vast üks üks selle, selle aasta
ja selle suve suvemärk.
Et tõesti tõesti, ilmselt möödunud aasta pehme talv soosis nälkjad,
nälkjad talvitumist ja nende käekäik oli ikkagi väga-väga
võimas ja vastu üks üks pahupool looduses,
mida tõesti käesoleval aastal inimesed märkasid,
eriti need, kellel on aiad, märkasid seda kohe päris valusasti.
Et selliseid, Hispaania teetigusid suure oranž loomi oli
päris päris ohtralt. Ja noh Peabki peabki ka teistel, teistel ka meie Kodumaistel
Nalkijatel läks hästi ka neid, neid nähti rohkelt
ja toimetasid teised rohked, et seesama pehme talv neid soosis.
Ja Astvast selline võõrliigi võõrliigi teema haakub taas
kord Nende tänase tänapäeva loodushoiu loodushoiu muredega.
Et on need siis karuputke on, et siis võõrvähid.
Aga, aga jah, ma arvan, et inimesi needsamad ideed jäävad
kõige rohkem puudutasid ja vastse teema siin saab öelda,
et ka praegu spetsiaalselt tegevuskava keskkonnaamet koostab. Usume, et see saab kevadeks kevadeks valmis.
Ja ega, ega teema ei ole muidugi maailma lõpp,
eks, ega need Aia aiatarvetega aia taimedega needsamad
liigid jõudsid ka, ütleme Euroopas Lääne-Euroopas ju varem,
meie olime oma raudse eesriide taga, aga kui eesriie avanes,
siis, siis tulid need liigid ka siia.
Aga. Tõenäoliselt tuleb veel huvitavaid liike,
keda me siin näha ei taha. Küllap küllap, aga eks nad on varem varemgi juba teistes
maades muresid valmistanud, nii et et küll saadakse hakkama,
et ega siin palju on kindlasti see on küll praegu talvine saade,
kevadel maksab sellest kindlasti veel rääkida,
aga, aga ilmselt ikkagi mürk on üks viimaseid lahendusi,
et seesama kevadine korjamine, kevadine loomade eemaldamine,
enne, kui nad munema hakkavad.
200 muna korraga kolm põlvkonda aastas, eks,
et just kevadiste kevadiste loomade arvukuse piiramine
ja tsink ja vask vaskäärised. Ehk siis peenar telesellest nad üle üle ei tule
või siis vana hea tuhk.
Et see on ka igaühe loodushoid tegelikult,
kuidas me, kuidas me näiteks nendesamade tigudega tigudega võitleme,
et eksi mürk jõuab lõpuks meie enda juurde.
Aga igaühe loodushoiust ja veel plusspoolest rääkides vast
vast rääkisime ka Pärnu jõe taastamisest,
kus me saime 3000 3000 kilomeetrit vooluvett optimistlikult mõeldes,
sest et lisaks Pärnu jõele umbes 270 lisajõge
ja oja sinna juurde, siis tuleb see kokku. Seesama elurikkuse strateegia näeb ette Euroopa Liidu
elurikkuse strateegia 25000 kilomeetri vooluvete avamist
näiteks paisema kindlasti Euroopas.
Me oleme siin üsna üsna juhtriik tegelikult oma ettevõtmistega,
seesama Pärnu on Euroopa suurim ökoloogiline jõe taastamise ettevõtmine.
Nii et needsamad paraad niitude taastaminegi siingi ma arvan,
et ega meil kellelgilt õppida ei ole, et taaskord taas kord
pigem meie kogemus on see, mida mida jagada. Jagada tuleb aga igaühe loodushoiust ka jällegi tore rekordaasta.
Et see number peaks olema üks vabatahtlik kalakaitse.
5600 tundi olid vabatahtlikud kalasõbrad meie kaheksal
lõhejõel oktoobris-novembris väljas ööpäev läbi.
Eelmisel aastal oli see umbes 1900 tundi vähem.
Nii et see, see liikumine, see ettevõtmine kogub hoogu.
Ja tegelikult ongi see ju väga ilus näide,
kuidas. Ühelt poolt me avame rände takistusi. Me taastame, kudealasid lõhelistele, samal ajal põlu.
Põlula kalakasvatuskeskuses on aasta ette kasvatatud
ja hoitud neidsamu metsikute lõheliste populatsioone
ja lastud lahti ja samal ajal eks ühiskondlik röövpüüdjate
eest neid ka, ütleme siis tõesti ini vabatahtlikud kaitsevad ja,
ja selline on tegelikult üks, üks tegelik edulugu,
kus kõik tahud panustavad targalt.
Siis on ka tulemused. On nüüd singel, aga mis te arvate, mida võiks tuua uus aasta?
See on väga tänuvõi, tähendab selline tänamatu prognoosimine,
aga siiski kas võiks sinna uude aastasse minna ka see,
et loodus saab endale on, kus just hinnasildi külge,
aga sellest on räägitud juba ju ka varasemalt,
et tal peaks olema hind, et ta ei saa olla nii,
et. Me võime taga teha mida, mida tahab. Jah, kui me räägime siin, et protsesside kiirenemisest,
siis me räägime tegelikult lahenduste otsimisest
ja sellest tempost ja ja üks tõesti juba 15 20 aastat vast
teemaks olnud aruteluks on, et kuidas inimene suhtestuks
paremini loodusega ja üks ongi tõesti sama majanduslik mõõde,
kui meil nüüd läheme, läheme kõrvale sellisest igaühe
loodushoiust ja looduses viibimisest looduse tundmisest siis
lisaks sellele tõesti on püütud ka ja edukalt seda tehtud
määratleda looduse majanduslik väärtus, ehk siis meie
kaitsealade majanduslik väärtus ja, ja kui vaadata naabreid,
siis näiteks soomlased ütlevad, et nende rahvuspargid
ja kaitsealad toovad sisse ligikaudu 210 miljonit eurot aastas. Kas seda siis rahaliselt või on siin arvestatud ka see,
et inimesed käivad siis vähem arsti juures? See arstide teema sõltub metoodikast, aga ma kardan,
seda on, on, on väga raske sinna arvestada
ja ja pigem pigem see on veel teine mõõde,
aga, aga saame näha küll küll need skeemid,
erinevaid metoodikaid arenevad ja soomlased ütlevad,
et 10-st ühest eurost, mis nad oma rahvusparkide hoiu sisse panevad,
tuleb 10 tagasi.
Eks ja Leedu Leedu kolleegid, nemad on tagasihoidlikumad,
nemad on jõudnud sinna. Et umbes kahekordselt tuleb tagasi majanduslik kasu.
Leedu ja Soome on muidugi erinevad Leedus toim on,
on kaitsealad ka eramaadel, nii et sealt tulevad kõik need
iga-aastased kompenseeris meetmed maha, aga selliseid töid
ja uuringuid tehakse, tehakse ka Eestis,
siia võetakse siis siis turismipotentsiaal,
aga ka ütleme muud muud muud mõõtmed soomlaste metoodikas
põhiliselt just seesama turismipotentsiaal,
mis ja töökohad, mida rahvusparkide ümber ümber siis
kohalikud ettevõtjad suudab. Kas sinna lähevad ka marjad, seened, mis seal? Et kõik need ökosüsteemi hüvede ka tegelikult me viimasel
ajal palju räägitud, süsinikusidumisvõime,
aga tõepoolest ka marjad, seened, kalad,
ka veepuhastusvõime ja muud sellised ökosüsteemi teenused,
aga eks need metoodikaid on, on tõepoolest erinevaid
ja nad on küll kõik võrreldavad, aga alati peame teadma,
mis just täpselt arvesse on võetud, aga nad lähevad üha
täpsemaks ja üha rangemaks. No, mul on tunne, et meil on siin kõvasti potentsiaali,
meil on palju kaitsealasid, looduskaitsealasid,
loodusturismi, olgu ükskord inimesed liikuma hakkavad,
siis võiks. Ja ja need karistused on ka Eestis tänaseks rohkem
või vähem tehtud ja järgmisel aastal me ka juba saame
rääkida Eestist ja Eesti erinevate piirkondade looduse väärtustest.
Aga see on lihtsalt üks keel, milles, milles püütakse
loodust tõlkida, et et ta oleks, oleks teiste oluliste
teemadega ikkagi laua peal juures.
Aga, aga kunagi ei maksa ka näiteks alahinnata tõesti
sedasama nii-öelda igaühe loodushoidu, nagu ütleb Aveliina
Helm doktor Liina ilm. Eesmärk on ka see, et iga lillepeenar võiks olla sinu enda
väike oma looduskaitseala. Jah, kui sa mujal näed, et on midagi valesti sisevõid sa
teha hästi aitäh saatesse tulemast andnud singel,
keskkonnaministeeriumi, looduskaitse nõunik
ja head vana aasta lõppu ning paremat uut aastat lõppu. Jaluta üksinda metsa sees jalge ja kanarbik. Kli jaluta üksinda metsas ei ole, et just praegu jussi
teeperve jäljed on ja mine ja lõnga mul. Laiad veidi kohmetu kas üldse olid või see ainult neil. Tuul ka sama, et siit endaga Vi Tuuletuul kaasemet Tsitlendlema Vi too tuuleedu. Sina seal kaugel, kas kuuled mind?
Heatsioon, soovin ma tee ingli teise poole järve vee mõttes,
mul oled sa. Suult sõnatu Lviv, kaugele vesi, tuul, tuuletuul,
sõnad kaugele kuulja liivi tuuleedu. Jaluta üksinda metsasöögiks jalge all kanarbik. Ja loota, teeksin metsa, sihiks. Oled just praegu jussi?
Tuul, ka see, et viib endaga siit tuuletuul ka see mõtted
siit lendlev. Tuuleedu. Ka selle, et siit endaga ei too too too too mul ka see,
et, et siid lendama läbi tuule. Mida arvab keskkonnas toimuvast ja kuidas võtab aasta
kokkuökoloog Mihkel Kangur Kuulete kohe,
Kristo Elias intervjuust. Minul on nüüd aasta viimaseks intervjuuks siia mikrofoni
taha kutsutud Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent
Mihkel Kangur, tervist.
Tervist. No vaatame meiegi koos möödunud keerulisele aastale
tagasi keskkonna vaatevinklis ja, ja proovime erinevaid
teemasid kommenteerida.
Ühes asjas on see aasta teinud ju väga head sellist näidistööd.
Et kui tõmmata kogu elulukku kinni, siis on ju kohe näha,
milliseid muutusi ta hakkab keskkonnas toimuma,
et siin esimese laine peal vaadati neid satelliidipilte
ja neid õhuheitmeid ja kohe oli näha, kuidas tööstusriikides
õhuheitmed vähenesid, oli nii. Ja seal x seda nimetatakse antropausiks teadlaste hulgas ka.
Et me näeme, mida võiksime saavutada.
Kui me teeksime üheskoos suuri pingutusi selleks,
et keskkonda parandada.
Et kevadel see esmane reaktsioon Covidile oli tõesti selline
hästi kiire, järsk väga üheselt kogu majandus kinni tõmmata
ja sellel oli väga tugev efekt, aga me näeme ka sellega
kaasnevat selliseid negatiivseid efekte,
mis puudutab inimeste vaimset tervist, toimetulekut
ja raskuseid. Et on selgelt, et selliseid šokimeetodiga me võime saavutada
lühiajaliselt häid tulemusi, aga pikemas perspektiivis me
peame tegema neid ümberkorraldusi ikkagi teadlikult
teadlikult juhtides näitaja protsess.
Et selline rapsimine võib tuua endaga kaasa ka suuri,
kaotasime inimeste hulgas. Sest sellega ju tegelikult väheneb või langeb ka majandus-
ja siis hakatakse võib-olla hoopis suurema hooga seal
nii-öelda õhuheitmeid paiskama pärast eks. Ja et tekib inimestel selline reaktsioon,
et me tükk aega ei saanud midagi osta ja nüüd ma saan lõpuks
uuesti tagasi poodi, et, et siis ma ostan,
ostan veelgi rohkem.
Et nende vastureaktsioonid võivad olla väga kiired
ja kummalised, kohati, et parem on, kui me selliseid
muudatusi saaksime tehtud teadlikult, keskendudes sellele,
et mis on oluline, mis ei ole oluline meie majanduselus meie
igapäevaelus ja silmas pidades seda, et et see on lihtsalt
see näide, et me tegelikult ka päriselt peame neid muudatusi
enda majanduses ellu viima. Aga inimeste säästmiseks.
Me peame tegema neid kuidagi noh, ümber korraldades step by
step või selliste astmeliselt, et mitte kohe ühekorraga
kõiki asju minema visates, mida meil elus vaja ei ole,
sest et reaalsus, see, mis kevadel juhtus,
oli see, et me lülitasime täielikult ümber nii-öelda ellujäämisrežiimile,
ehk et kõik mittevajalik meie elus sai välja lülitatud
ja see viis majanduse kokkukukkumiseni, mis tegelikult annab
diagnoosi meie majandusele, see püsib ainult püsti selle najal,
et me kasutame mittevajalikke mitteolulisi asju enda elus. No üheks selliseks suureks keskkonnapatuks on ju alati
loetud lennureisimist, see on nüüd ka ju praktiliselt
pausile pandud, ainult hädavajalikud reisid on alles jäänud,
et kuidas sellele nagu vaadata, et selline suu suurustlev
lennu reisimine on peatatud ka keskkonnasääst. Ja see on väga oluliselt kukkunud ja siukest asjatut
sõitmist on kõvasti vähem ja arvatakse, et sellisel viisil
ta enam ka ei, ei taastu, sest mitte keegi ei ole enam nõus
näiteks üheks päevaks koosolekuks Brüsselisse sõitma,
sest et see mõttetus ja selline lennunduse meelelahutuslik
väärtus on ju kadunud, kui sa pead seal vaevlema terve
lennumaskis ja nii edasi.
Aga mis on endaga kaasa toonud, on see, et uued tehnoloogiad leiutatakse,
lennukeid arendatakse mis on vesiniku baasil
ja nii edasi, ehk et igat kriisi kasutatakse ka ju
mingisuguseks uueks uueks arenguks. Clean-tech sektor on üks selliseid sektoreid Eestis
ja maailmas, mis on väga kõvasti sellel aastal arenenud väga
tugevalt just ega covidi toel, noh, võtame kas
või kõige lihtsam näide, mida me Tallinna tänavatel näeme,
on ju, et elektri mikrotransport on oluliselt oluliselt kasvanud,
sest et ühistranspordis inimesed ei taha käia
ja siis leitakse uus lahendus.
Ja noh, ka siin võib näha siukseid positiivseid efekte. Positiivne on ju see ka, et Euroopas maailmas selle kriisi,
sellisele haripunktil tehti hästi palju uusi rattateid,
inimesed läksid ratastele ja linnad läksid sellega kaasa
ja antiautode arvelt rattaastele palju ruumi juurde.
Noh, Tallinnas see nii kiire see areng ei ole,
aga samas rattureid on päris palju rohkem,
et ka see võiks tuua mingeid muutusi. Ja igapäevase rattasõitjana võin tõesti seda öelda,
et et ka siin detsembris veel näeb ikkagi päris palju
rattureid ja, ja mis on minu jaoks positiivne olnud ka see,
et, et selline autojuhtide suhtumine ratturitest on muutunud
palju positiivsemaks üksteisega sõbralikult suheldes
vähenevad sellised konfliktsituatsioonid kehvasti arendatud
taristu peal.
Et see, mis tehti mujal noh, Pariisis näiteks see teeb
kadedaks loomulikult, ja tahaks loota, et kunagi ka meie
jõuame sinnamaani. Aga ma usun, et mingil hetkel me oleme ikkagi samasugune.
Edasi arenenud linn nagu, nagu geneet, keda eest eskust võtta. Minulgi on hea meel rattaga sõita tõesti,
tänagi tulin rattaga tööle ja, ja ilmad on soojad.
Meil on eelmisel talvel oli pool tundi, selle talve vist
pole ka lund ja trend on niimoodi, et seda on aina vähem,
ühelt poolt rattasõitjale positiivne, samas kliimakriis ju
läheb edasi, et vaatamata sellele, et meil on see Covidi
kriis natuke tähelepanu ära tõstnud, sellelt teemalt. Suvel läbi viidud keskkonnateadlikkuse uuring näitas meile paraku,
et Eesti elanikkonna hulgas teadmiste tase
keskkonnaseisundite kohta keskkonnaseisundi kohta
globaalselt Eestis, et see on teadmiste tasandil,
on ülimalt kõrge, aga sellise käitumise,
oskuste või selle informatsiooni kasutusoskuste mõttes me
tegelikult ei ole mingisugust suurt muudatust endiselt
endiselt läbi viinud. Aga samas mingisuguseid trendid annavad ikkagi alata.
Tee nagu lootust, et ettevõtjate seas on,
on see roheline teema ikkagi järjest olulisemaks muutunud ka
poliitikute seas, kuulates neid inimesi,
kellega ma võib-olla poolteist aastat tagasi valimiste aegu debateerisin,
et ka nende seisukohad on, on väga oluliselt muutunud.
Loomulikult seal taga on hästi palju Euroopa Liidust tulenev surve,
nagu ikka meie keskkonnateemadel ja see surve on kantud ka
suurest rahakotist, ehk et, et lootus on,
et midagi hakkab ka meie poliitikates muutuma
ja kõik ei olegi nii väga hull. Ja näha on ka, et energeetika teemadel on hakanud rohelised
teemad ikkagi tõsiselt põlevkivienergeetikast nagu üle olema,
et ja samas on.
Me oleme sel aastal saanud aru, et et ega vist see,
mis on arvatud, et biomassi põletamine, peleti põletamine on
olnud nii-öelda roheline energia.
Ega see vist väga roheline polegi. No teadlastele on see teada, eks ole, juba tükk aega,
et see kõik sõltub sellest, et kus kohas biomass,
kuidas ta kogutud on, mis sellega, eks tehtud on,
et seda koguda ta võib-olla teatud koguses,
väga hea, aga see, mis tehti aasta lõpus veel Eestis otseselt,
Eesti sai loa siis biokütuseid kamakateldes põletada,
mis on väga ebaratsionaalne otsus, mis pidurdab meie
tehnoloogilist arengut muudatuste elluviimist,
et, et see ei ole nüüd nagu kõige parem. Aga taas noh, see ei tohi lasta meid nagu uinutada,
et meil see otsus praegust tuli.
Euroopa liidus on väga selgelt trendid sinnapoole,
et metsade selline kasutus nagu Eestis toimub kuulutatakse
ikkagi Kliimavaenulikuks tegevuseks ja meil oleks targem
ennetada neid otsuseid, et me ühel hetkel peame ikkagi selle
muudatuse ära tegema.
Energiapöördes. Et mitte lasta ennast kaasa kanda nendel vanadel trendidel
vanadel investeeringutel, et parem oleks ikkagi uutele
keskenduda juba. No üks põhilisi keskkonnateemasid, mis ikkagi sel aastal
vaatamata sellele, selle koroonaaegsele Segadusele on ikka
meie metsateema olnud, et ja mulle tundub,
et siin aasta alguses ja aasta lõpus vaadates me oleme
täpselt samas seisus, et me ei ole selle ühiskondliku
kokkuleppega metsade majandamise suhtes. Kelle edasijõudnud? Esimene suur ehmatus uue ministri ametisse astumisel,
kui ta saatis laiali selle juhtkogu metsanduse arengukava kokkupanemisel. Või see on tema otsus teha selliseid otsuseid ja,
ja, ja vahel võib-olla on hea, kui tehakse restart,
saame uuesti minema.
Minul on isiklikult olnud sellel aastal üsna palju kokkupuuteid.
Me paneme kokku või teostame keskkonnaministeeriumile
praegust uuringut Eesti ringmajanduse kohta.
Ja selle raames ja rohetiigrikohtumiste raames on olnud mul
väga palju väga häid südantsoojendavat kohtumisi Eesti metsaettevõtjatega. Ja ma näen, et, et see teatav selline suhtumine metsadesse
on ka nende seas väga selgelt muutunud.
Mul on väga suurte metsafirmade juhid öelnud,
et et paari aasta pärast me vaatame tagasi sellele situatsioonile,
mis meil metsades toimub ja mõtleme õudusega,
et kas see tõesti oli võimalik, et seda lasti niimoodi juhtuda.
Et et see, see vastasseis punnseis on tegelikult kuskil
selliste ekstreemumid vahel ainult. Ja me tegelikult.
Me oleme väga lähedal sellele, et jõuda väga mõistlikule
metsade kasutuse viisile, mida toetaks siis ka selline
kaasaegne tugev edasiarendus, ütleme puidukeemia raames,
et need sissetulekud puidusektoris saaksid suurenema hakata.
Aga ennekõike me peame vaatama seda, et meil metsade mitmekesisus,
metsade vanuseline mitmekesisus ja liigiline mitmekesisus
saaks hakata kasvama, sest et see on praktiliselt üks
väheseid viise, kuidas me saame väga paljude erinevate
keskkonnaprobleemide vastu võidelda selle kompromissi leidmisel. Mina usun küll, et, et me oleme ikkagi üsna lähedal,
et tahaks uskuda, et uus aasta toob siis siin ka lahenduse. No võib-olla see ragistamine on, selles mõttes on hea,
et ikkagi teema on kogu aeg pildil ja, ja me mõtleme
tegelema sellega ka ühiskondlikult, kogukonnad on siin
ikkagi aasta lõpus ja tegelikult kogu aeg olnud nii-öelda
pingeolekus oma oma, nende kogukonna metsadega,
avaliku huvi metsadega, et saadavad juba otse ministrile
kirju ja minister vastab ja, ja kuidagi nüüd kutsutakse ka
küünlaid panema, et, et kuidas, kuidas sellest nagu arvata,
et kust sealt peaks hakkama need kokkulepped tulema RMK
ja siis kogukonnametsade vahel. Noh, tegelikult on neid uuringuid tehtud
ja soovitusi antud ja et see metsandus on ka ikkagi ühest
küljest ruumilise planeerimise küsimus, et ilmselgelt kui me
paneme omavahel kõrvuti metsade eest muu kasutuse võrreldes
peale siis seal palkide hankimise siis mustikas võidab alati palki,
ehk et selle 60 aasta jooksul kogutud mustikatest saab
kogukond suuremat tulu, kui see ühekordne raiumine
ja seetõttu kogukondade läheduses peavad olema metsadel
teistsugused kasutused kui ainult siis uuendusraie
lageraiete näol. Et sellise metsa, kasvukohatüübi ja inimasustuse,
asukoha ja muude looduskaitseliste nõuete selline
kombinatsioon ruumilises planeerimises võiks olla üks selle
metsanduse arengukava alustest, et, et me ei lepi kokku
ainult mingitest üldistest suurtes numbrites vaid ka
küllaltki spetsiifilistes mudelites selle kohta,
kuskohast, mismoodi, milliseid otsuseid ka teha saab,
läbi selle kogukonnad on aktiveerunud, kodanikuühiskond on
läbi selle sellega arenenud, et läbi selle muutub ka
mingisugune suhtumine meil sellises demokraatia tasandil,
siis. No seda ma usun kindlasti, et me oleme võib-olla võitlemas
neid võitlusi, mida Euroopas juba ammu võideldakse
ja ka kohtu tasandil, eks ju, omavahel.
Aga lõpetuseks ma küsin veel sellist asja,
et uus prügiliik on meil tekkinud.
Maskid. See oli üks kevadel juba täiesti hämmastusega avastatud asi,
et kui metsa vahel sõita, siis järsku avastad sealt,
et maskid ja mõtled, et mis on selle inimese peas,
kes on maskiga metsa tulnud esiteks ja siis selle sinna
sinna maha visanud.
Aga noh, nii nagu suitsukonid ei ole kuhugi kadunud,
me avastame, kui, kui palju ja kui mürgised
ja tapvad nad tegelikult meie keskkonnas on semudele juurde
liitunud maskid, mis jõuavad täpselt samamoodi ookeanides
sealset elu hävitama. Meie metsaaluseid alustas, võib seda leida.
Et see on ikkagi kummaline.
Et sa räägid ja räägid, räägid sellest keskkonnast,
sina teed saateid, mina räägin ülikoolis neid asju.
Ja me justkui nagu ei jõua mitte mitte kuhugi,
ikkagi eks see teatud hetkedel tekitab sihukest masendust hoiusukest,
et noh, et milleks see kõik siis.
Aga eks me peame veel püüdma ikkagi seletada
ja rääkida ja näidata, et kuidas need asjad ikkagi kõik
omavahel seotud on, et see metsavalla visatud mask ei ole lihtsalt,
et ta on üks selle prügipunkt nüüd seal kaardi peal juures
vaid sellel on väga suurem, laiem mõju ja ennekõike see
algab meie enda mõtteviisidest, et et selles osas tahaks
kõige suuremat muutust enne näha. Nüüd 2021. aastal No loodame, et see 2021. aasta saab olema ikkagi veel rohkem
keskkonnaaasta kui tänavune, sellepärast et need teemad
lähevad aina kriitilisemaks aina tähtsamaks. Selles ma olen küll veendunud ja hea meel on näha,
et inimesed järjest rohkem järjest asjalikumalt nendes
küsimustes kaasa räägivad.
Noor põlvkond, kes peale tuleb, on palju enam kursis kõigi
nende teemadega teavad süvitsi neid asju et see annab
igatipidi ikkagi optimismi, et asjad saavad minna ainult paremaks. Aitäh selle intervjuu eest Tallinna Ülikooli jätkusuutliku
arengu dotsent Mihkel Kangur ja kena aastalõppu kõigile raadiokuulajatele.
Hoidke tervist. Üüdsicta OS pilve saamilgata hüütšikk ta koes.
Pille tilgad. Liigulatskis vallatud lugeda kast Gilgata Nigulas
keeswallatud Luka häälekas tilgad. Nii no sinna käen häemeri Kuudaiva Niina sinnaga rikkudeiva. Kurjasti sääre pae, Kozma sees ta kuur jäästi mäest ära Paet,
kosmäe Siiess ta. Ta Ooest pilve seal pilgata.
Kuues pilve kata Niibulanskis vallatud nutta,
ta käest hiilgab nii kuulajaid, kes väelatud nukk Dhakast tilgad. Uu, Lauri, kuuled mind? Tere hommikust. Tere hommikust, kuulsid, ilusasti saab hõigata.
Kuule, räägi täna on lõpp ja kõik ja ei ole Uudisplussi,
on vaid üks selline tore pikk saade koos Margit Kilumetsaga
teed seda. Nii on, sest on ju aasta viimane nädal on selline juba
kokkuvõtete tegemise aeg, tagasivaatamise aeg,
kuidas siis see 2020 on läinud ja väga hea meel on margitiga
seda teha, kes praegu just siin saate ettevalmistamisega
tegelebki ja tõepoolest huvitavad ja toredad inimesed on
meile saatesse külla tulemas, esimeses saatetunnis kella 12
ja ühe vahel võtame ühendust Rutt Oltjeriga.
Stuudiosse tuleb literaat ja endine diplomaat Jaak Jõerüüt
kellega mõlemaga vaatamegi siis tagasi sellele aastale
nii-öelda majanduse ja ka ühiskonna poole pealt
ja nii Eesti kui maailmavaates, kuidas see aasta neile on tundunud,
aga teises saatetunnis, teeme sellise lülitusega välismaale
ja täna Itaaliasse, seal on kuuldel Katrin Vaiksaar,
kes räägib siis, kuidas pühad ja see keeruline aasta on
Itaalias mööda läinud ja siis vahepeal läheme margitiga
stuudiatest välja. Nimelt Me käisime külas Raplamaal gastronoomia talus ööbiku
gastronoomia talus, mida peab Ants Uustalu
ja mis seal meil nii-öelda salvestujale peale jäi,
seda siis kuulab kella ühe ja kahe vahel.
Ja viimases saatetunnis kella kahest kolmeni arutame kolme
teadlasega vaimse tervise teemadel, sest see koroonaaasta on
kindlasti oma jälje ja mõju jätnud kõigile,
kellele suuremal, kellele vähemal määral,
aga aga kuidas siis sellega toime tulla ja milliseid märke
leida ja kõigest sellest räägime siis Kelli Lehto,
Jaan Tulviste ja Marju Himma, aga, aga saates saab ka häid
soove ja tervitusi edasi öelda, nii et ka kuulajatel on oma
koht olemas, niiet kuulake, saate need tervitusi jättega
vikerraadio kodulehele ja ka meie Facebooki lehele
ja siis teatud aegadel ka meile saatesse helistada. Lauri aga ütle mulle sellist asja, et kuidas sinule see
aasta on, nagu ma ei taha öelda, et mõjunud aga kuidas sa
ennast nagu tunned, et oli hea aasta või,
või, või, või olnud? No ikka väga töine aasta oli, et minul sellist perioodi ei
olnud nagu siin võib-olla paljudel sunnitult,
et sai kodus olla ja, või siis raamatuid lugeda
või aias midagi nokitseda ja, või, või mõni näiteks palju
filme ära vaadata, siis meil ikkagi siin vikerraadios just
Päevakaja selliste saadete tegija Teil oli ikkagi väga
tihedad tööpäevad, tuli sündmustel kätt pulsil hoida ja,
ja selles mõttes jääb minule see 2020 niimodi meelde. Sellise töise töise aastana, nüüd saab läbi varsti oodata on
siis puhkust, suuremat? Veel mitte veel mitte, ootame ikka need suitsud ka kehasse ära,
et äkki äkki siis läheb lihtsamaks, aga loomulikult,
et sellist puhkeperioodi me kõik ootame ja üks selline
meetod on ju selleks ikkagi tavapärasest keskkonnast välja
saamine ehk reisimas käimine ja ma arvan väga paljud ootavad
seda võimalust ja nii minagi. Aitäh sulle, Lauri ja ootame siis saadet.
Lõpp hea, kõik hea.
Mida sa teed koos Margit Kilumetsaga pärast 12 kümneseid,
uudiseid järgmine ökoskoop on nagu uuel aastal minu nimi
Krista taim helipuldis oli Magnus kaos ja
ja seda tund jääb lõpetama minu arvates üks ilusamaid
jõululaule Brujalt. Mõni mälestus, kes ta on, mida me ei lasta lapsi,
on neil väga läinud. Külastavad et mõni mälestus käest a-, kui mida minna ei lasta.
Meie. Sest nad tuleb.
Kas sa korrutad-Palkna toaga? Küllap meie vajame sest nad tulevad, kas ootad või.
Sellest päevast. Palkna. Läbi küla siis sil.
