Ökoskoop tere, head kuulajad, on küll veel suvi,
aga mulle tundub, et linnud hakkavad ennast vaikselt sättima kuhugile.
Ja see nende sättimine toimetamine viis mind mõttele,
et miks on nii, et mõndasid linde.
Me vaatame ja imetleme nende laulu, nende lendu,
mida iganes, aga teiste puhul tekitab see tundeid,
et nad ei ole justkui oodatud.
Üldiselt ju linnud inimestele meeldib, välja arvatud teatud
linnud ja teatud olukorrad, kus justkui inimese
ja linnuhuvid lähevad vastuollu tänases saates räägimegi
nendest lindudest, keda inimesed kipuvad vaenama,
aga ei pea niivõrd toredateks eelkõige siis kormoranide eest,
aga ka teistest sulelistest ja stuudios on Tartu Ülikooli
linnuökoloog Marko Mägi, kellega neil teemadel siis natukene
mõtteid vahetame ja kuuleme, milline on olnud tema
uurimustöö formoraanidest näiteks Eli puldis on Marika Leetme,
mina olen Krista taim ja soovin teile head kuulamist. Tervitan sind, kas, kui huuled on seal hommik
või on õhtused tuuled.
Kuidas on Iirimaad? Meil siit 100. Ma võiksin käia kasvõi tahab, et miks nii raske sul et. Tervitan sind kasku.
Kuule, need on seal hommik.
Või on õhtused tuuled.
Kuidas on ilmad oma meil siin sajab.
Meil siin vall. Võiksin käia kasvõi mööda vett.
Miks nii raske sulle öelda, et ta, et sinust ma hoolin.
Kuidas su sinu. Ja tänaseks teemaks on linnud, peamiselt need linnud,
keda inimesed vaenama kipuvad tõrjuma, hävitama
ja mõtlema igasuguseid asju välja, kuidas neist lahti saada.
Ei ole just eriti lõbus.
Sissejuhatusega Tartu stuudios on Linnuökoloog,
Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi.
Tere. Tere hommikust, Marko, miks on nii,
et linde võib jagada, noh, tegelikult võib jagada väga,
paljuski kodulinnud, laululinnud ja nii edasi,
aga, aga kaheksa, et linnud, kes meile meeldivad,
keda me oleme nõus kaitsma, kuulama, nunnutama
ja teised linnud, keda me ei armasta ja tahame neid tõrjuda. Ja isegi noh, parem oleks, kui neid oleks,
olen ka niimoodi kuulnud.
Miks? No eks see ole ikkagi tingitud suuresti inimloomusest,
inimene on selline suhteliselt keeruline liik,
kelle, kelle hingeelu on raske mõista ja,
ja paljud loomad, kes nendega koos eksisteerivad tekitavad
meile probleeme vähemasti osade inimeste arust
ja selline lahterduvus halbadeks aades headeks n
ja peab ikkagi alati meelde tuletama, et teen selgelt
inimese seisukohast lähtuv looduses Me selliseid lahterdusi
teha ei saa. Võime öelda, et looduses on ikkagi, kui mingi liik on meil
siin olemas, tõenäoliselt on tal ikkagi väga hea põhjus siin olla.
Evolutsioon on niimoodi kujunenud, et et ta siin ruumis
ja ajas samal hetkel askeldab ja see tema huvid inimeste
huvidega kattuvad mingil ajaperioodil.
See on teatud mõttes paratamatus ja, ja eks me püüamegi siis
sellega hakkama saada ja mõned sõjakamad
või sõnakamad inimesed kipuvad neid liike lahterdama siis sellisteks,
kes on ebasoovitav. Sa võtad ükskõik mis põhjustel väga sageli seal lahterdus
käib emotsionaalsel põhjusel või argumentidel.
Kui me mõtleme selle peale, kuidas meie ise kasvõi praegusel
hetkel mõtleme mõne linnu peale väga paljudel on kindlasti
kodus aiad ja kes seal aias ringi askeldavad noh,
ükskõik, kes sinna tuleb ja ta kipub meie maasikaid ära
sööma või marju ära sööma, siis esimene mõte on kohe.
No on ikka nuhtlus küll, kuidas tast lahti saada,
aga see on võib-olla hetkeks ja see läheb üle
ja ta ei tekita suures mastaabis olulisi probleeme,
aga on kindlasti liigid, kes on hoopis suurema tähelepanu all,
kes põhjustavad noh, kas siis otseselt väga suurt
majanduslikku põhju või väga suurt häiringute inimestele
ja selliseid kiputakse küll kas siis avalikult
või salaja vaenama. No üks nendest on kindlasti kormoran, aga enne kui nendeni jõuaks,
ma hakkasin mõtlema, et samasse lahtrisse kormoranid,
aga võiks ju tegelikult panna kajakad, varesed,
rongad ja need on linnud, kes on inimestele vastu hakanud.
Selles mõttes, et nad kaitsevad oma pesasid,
nad on piisavalt suured ja nad on piisavalt nutikad. Jah noh, need liigid, kes inimesele vastu hakkavad,
need on kindlasti veel, aga aga see reeglina ei ole põhjus,
miks nüüd liiki vaenama hakatakse sellega,
reeglina inimesed tulevad toime.
Siia ma lisaksin sellesse loetellu ka kindlasti veel mõned
sellised liigid, kes on hooajaliselt meil väga tülikad,
näiteks rähnid otseselt me nüüd küll ei vaena,
aga, aga nad on kindlasti väga suure tähelepanu all ja,
ja kindlasti ei pääsega mööda hanedest, kes on suured,
kelle kohta võib ka öelda tegelikult, et teatud ühiskonnakihtides. Et ikkagi vaenuobjektid.
Ja kui nüüd ajaloo peale mõelda, siis see ei olnud väga
palju aega tagasi, kui kõik röövlinnud olid meil väga-väga
halvas nimekirjas ja möödunud sajandi keskel toimusid meil
siin suured kullisõjad, kus oli ametlik poliitikaröövlinde,
tuleb hävitada.
Nende hävitamise eest maksti jahimeestele,
sest ju siis oli arvamus, et nad korraldavad looduses nii
palju halba, et neist tuleb lahti saada. Ja aeg läks edasi ja saad aru, et see nii ka päris ei ole.
Igal asjal on oma põhjus ja kellelgil koht. Täpselt nii sest et kui me võtame ühe sellise lüli
looduslikust toiduahelast välja, siis me noh,
oleks naiivne arvata, et seal mingeid muutuseid toimuma ei
hakka ja üsna suure tõenäosusega võivad need muutused olla
ka sellised, et inimene ise hakkab selle tõttu kannatama. No aga võtame kormoranid.
Nendest on noh, teatud intervallidega ikka räägitud,
nad on vahepeal siit Eestist kadunud ja samas nad peaks
olema nagu Läänemeres Läänemerel.
Niuksed, noh, põhielanikud, aga, aga nad on siin kogu aeg olnud.
Sa oled uurinud nende kohta ja mis sa oled teada saanud? Kormoran on üks selline huvitav liik, kui ta on hea näide sellest,
kuidas üks vaenatud liik, see on peaaegu väljasurnud siin
Läänemerel siis on ta kaitse alla võetud ja,
ja ta on uuesti väga arvukaks muutunud ja taas muutunud väga
problemaatiliseks liigiks.
Kui me mõtleme selle peale, et see kormoran on meil tõesti
põline Läänemereliik, et me esimesed teadmised sellest,
et ta on siin Läänemere piirkonnas olemas,
tulevad juba kiviajast, sest et meil on olemas luuleiud
vanadest asulakohtadest ja, ja selle põhjal me võime öelda,
et kormoran oli siin olemas juba juba ammusel ajal
vahepealsel ajal siin ütleme 16. sajandil
või niimoodi, noh siis ta oli juba siin jällegi olemas. See, kuidas ta siia tuli, selle kohta liigub ka omamoodi legende,
isegi teaduskirjandusest kohtab legende,
et väidet tavalt olevat Euroopasse toodud Hiinast.
Need, kes on rohkem linnueluga kursis, teavad,
et kolmorani kasutatakse Aasias edukalt kalapüügiks.
Talle seotakse nöör kaela, lind sukeldub.
Aga see nöör on parasjagu nii tihedalt seal ümber kõri,
et ta kala alla neelata ei saa, nii et ta toob selle oma peremehele. Ja seetõttu arvati, et ilmselt see toodi Euroopasse,
et siin ka edukalt kala püüda.
Aga viimased teadusuuringud, mis keskenduvad kormoranid geneetikale,
näitavad, et sellisel kuulujutul siiski alust ei ole,
et ta on siin.
Ta on siin ikkagi meile pidevalt olemas olnud.
Peale seda, kui teda edukalt siis vaenama hakati,
oli ta, ütleme möödunud sajandi keskpaigaks Läänemerelt
peaaegu kadunud ta oli väga vähearvukas ja seetõttu
otsustati 70.-te lõpus ta tõsise kaitse alla võtta. Esimesena võttis selle liigikaitse alla Holland.
69. aastal oli see täieliku kaitse alla ja,
ja Holland ongi.
Võib öelda, et tänu Hollandi kaitsetegevusele see liik on
saanud uuesti jalad alla, sest Hollandi elasse liik väga
hästi ja, ja sealt on suure tõenäosusega tänane
Läänemerepopulatsioon jälle väga arvukamaks muutunud,
sest mujal maades oli ta käekäik märksa kehvem. Aga kuidas praegu Hollandis temaga hakkama saadakse,
sest meil Eestis on jälle tõusnud päevakorda see,
et kormoranid teevad palju kahju, neid on liiga palju.
Midagi tuleks ette võtta. Kuidas täpselt hakkama saadakse, ütleme niimoodi,
et see liik on muutunud nii arvukaks, et temaga otseselt
hakkama saada on, on suhteliselt keeruline,
et ma ei tea ühtegi meetodit, millega oleks suudetud väga
suures mahus arvukust vähendada lokaalselt,
et on seda muidugi võimalik teha, et kui ta käib näiteks
kuskil kala tiikidel toitumas, siis see on suhteliselt
piiratud territoorium ja seal on teda võimalik,
kas siis peletitega eemal hoida, teda teda kuidagi muud
moodi hirmutada, et lokaalselt võib edu saavutada,
aga suures plaanis, kui me räägime ikkagi kogu Läänemerest,
siis siis ei ole suudetud arvukusele piiri panna. Tõsi, nüüd viimased andmed tegelikult näitavad.
Suure arvukuse kasv, mis seal seitsmekümnendatel
kaheksakümnendatel siis alguse sai, on tänaseks päevaks pidurdumas.
Võime arvata, et need põhjused, miks ta sai kiiresti peale
kaitse alla võtmist taastuda need on siis kas kadunud või,
või ei mõjunud nii soodsalt enam kormoranile,
aga, aga see, miks korvaline arvukus väga kiiresti kasvama hakkas,
peale kaitse alla võtmist? Ühest küljest on see hea näide edukast looduskaitsest aga
teisest küljest see tema arvukuse kiire kasv langeb kokku
oluliste muutustega Läänemeres.
Kui siin räägiti Läänemere eutrofeerumisest
ehk siis toitainete lisandumisega vette,
siis see mõjus ka kindlasti teatud määral kasulikult teatud kalarühmadele,
keda kormoran meelsasti sööb.
Neid sai ühel hetkel meie merevetes suhteline palju
ja kormoran. Kui toitu on palju, siis on selge.
Ta liigi arvukus kasvab väga kiiresti.
Kui teda ka veel kaitsta, seejuures nii et seetõttu on ta
oluliselt arvukam kui, kui pool sajandit tagasi.
Aga tänaseks päevaks muidugi me ei saa öelda,
et nüüd vee eutrofeerumine oleks siis järelikult kasulik
kõikidele veeliikidele, et siin tuleb ka meeles pidada.
Pikemas plaanis siiski toitainete lisandumine Läänemerre ei
ei mõju meile hästi meie veeökosüsteemidele
ja pikas plaanis võib see viia ikkagi veeökosüsteemide kollaseni. Kui palju üks kormoran päevas sööma, hakkasin sellele mõtlema,
et Läänemeri on nii suur, et ega nad ju seda merd tühjaks ei söö.
Pigem on võib-olla kalavarudele hävitava mõju see ülepüük ja,
ja sellised asjad või, või mis see, kus siin see konks on,
et kas nad hävitavad kaloide, kus nad pesitsevad või? Ja no see, kui palju nad nüüd söövad. Ta ikka nii suur lind ka ei ole, et ta jõuaks väga palju
süüa või ma ei tea. See see sõltub täpselt, et millises paadis piltlikult öeldes istud.
Kui sa oled näiteks kalur, siis, et väga paljud kalurid arvavad,
et kormoran on põhisüüdlane, miks meil Läänemeres ei ole
kala või siis kalavarud vähenevad, sest et ta on väga ablas
ja sööb kõik eest ära. Osaliselt võib vastata tõele, on teadusuuringuid,
mis tõesti näitavad teatud piirkondades teatud kala
asurkondadele võib olla märkimisväärne mõju.
Kui kormoran kuskil läheduses pesitseb, siis ta võib kala
populatsioonidele negatiivselt mõjuda.
Aga samas tuleb meeles pidada.
Kormoran on toitumiselt oportunism, see tähendab seda,
et ta ei spetsialiseerub konkreetselt ühelegi kalaliigile. Ta püüab täpselt seda liiki, kes talle ette satub,
see tähendab, et ta püüab neid, kes on kõige arvukamad.
Kui kõige arvukamad teks liikideks juhtuvad olema piirkonnas
need kalad kes inimesele ka püügipüügihuvi pakuvad siis on selge,
et seal võib probleem tekkida.
Tavaliselt kormoranid söövad, kas siis särge kiiska,
ahven on ka tema toidus kindlasti oluline.
Ahven on üks liik, kellega kaluritega kindlasti konflikte
tekib ja, ja seetõttu tihti räägitakse kormoranist
ja ahvenast, aga, aga kindlasti ka teised liigid võivad
probleeme tekitada. Aga üldiselt näiteks praegu on meil Eesti vetesse tulnud uus
liik ümarmudil, kelle kohta me tegelikult väga täpselt ei tea,
millist rolli ta mängib siin kormorani arvukuse kasvus
ja arvatakse, et kuna ümarmudila, kus on meil kasvanud
väga-väga jõudsasti viimase 10 aasta jooksul siis võib-olla
see üks põhjus, miks meil kormoran on nii arvukas
ja miks ta arvukus on meil siiamaani jätkuvalt kasvanud ja,
ja seetõttu temas nähakse tõelist probleemi. Aga kui nüüd tulla selle pesitsuse juurde,
siis tõepoolest see koht, kus kormoran pesitseb,
need, kes on näinud, ilmselt see ei ole selline vaatepilt,
mida näha tahetakse.
Vähemasti see ei ole selline pilt, mida me kirjeldame kui
ilusa loodusliku keskkonnana sest et koormorani väljaheited
suudavad üsna üsna märgatavalt keskkonda muuta ja. Aga samas, kui nad on olnud siin enne juba kui seda,
kui inimesed tulid ja kõik on püsinud, et nad ei ole ühtegi
saart põhja lasknud selles mõttes, et. Põhja nüüd tõesti ühtegi saart ei ole lasknud,
aga aga lokaalselt kui vaadata, mis seal saarte peal toimub,
siis siis seda on viimase paarikümne aasta jooksul üsna
palju uuritud just selle tõttu, et teada saada siis,
kui suur keskkonnaprobleem see on, kui kuskile kormoran
pesitsema asub.
See ei olegi niivõrd probleem piirkondades,
kus meil ei olegi suuri loodusväärtusi. Aga kui peaks juhtuma, et need kormoranid asuvad pesitsema kohtadesse,
mida me hindame kultuuriliselt või looduskaitseliselt,
noh, siin alles suhteliselt hiljuti oli jutuks,
et kormoranid käivad ööbimas näiteks Toila pargis,
mis on meile suhteliselt kultuuriliselt oluline koht
ja inimestel ringi käia.
Kui sinna peaks kormoranid oma ööbimisseltsingu sisse seadma,
siis võib arvata, et seal võib tekkida tugev huvide konflikt ja,
ja need väärtused, mida inimesed hindavad,
ei ole enam nii hästi esindatud. Aga, aga üldiselt jah, see loodus seal piirkonnas kipub
hävima ja suures pildis ei ole see probleem,
kui kormorane ei ole metsikult palju.
Aga kui nüüd mõelda selle peale kormoranid vähemasti meil
pesitsevad Väike-laidudel ja, ja seal laidudel praktiliselt
kogu taimestik hävib, võivad kannatada ka teised linnud,
kes seal pesitsevad siis, siis siis me päris täpselt ei tea,
mis seal kõik toimub, teame mujalt maailmast,
mis taimestikuga juhtub, et noh, 90 protsenti taimestikust hävib,
seal kormoran võib siiski soosida teatud liike,
need, kes kannatavad väga lämmastikurikast keskkondadest,
kormoran ja väljaheited on väga lämmastiku
ja fosforirikkad ja sellised linnud, taimed,
kes oskavad lämmastikust lugu pidada, Nemad saavad seal eelise. Aga samas me teame ka, et, et need toiduahelad seal
kolmorani pesitsuskoloonias kipuvad lihtsustuma.
Kui aluselt on seal palju taimi, loomi, okkaid,
siis on selge, et need ökoloogilised suhted seal laiul on
suhteliselt keerulised.
Kui kormoran tuleb suur osa taimestikust
või loomastikust kaob seal, siis on selge,
et ka see ökosüsteem seal lihtsustub. Ja no kriitikud võivad öelda, et mida lihtsam on ökosüsteem,
seda suurem on oht, et kui midagi liigsed sinna juurde tuleb,
siis, siis võib seal omakorda toimuda on midagi sellist,
mida me ei suuda ette kujutada, progne prognoosida,
et sellel on oma oma tõetera sees.
Aga aga kindlasti ei maksa nüüd näha selles suurt katastroofi,
sest et eks need kormoranid seal laidudel,
kus nad on, ega nad seal pärisperemehed ka nüüd ei ole,
et viimastel aegadel on ka tekkinud neile looduslikke vaenlasi,
kes, kes neid seal kihutamas käivad. Mulle meenub üks lugu, hallvares on vist see,
kes kellele maitsevad kormoranid, munad.
Ja siis nad teevad kahekesti kambakat, aga üks meelitab
pesalt ära ja teine siis varastab muna ära.
Ma ei tea. Võib-olla on see lihtsalt lugu. See võib olla lugu, kuid ma olen üsna kindel,
et selline selline taktika vareste puhul on,
on üsna, üsna tavapärane, kus tehaksegi koostööd
ja ja meelitatakse pesalt peremees ära ja teine üritab siis
sealt midagi näpata.
Kas ta nüüd kormorane pesas seda päriselt teevad niimoodi
koostöös seda ma ei tea küll, aga kindlasti kasutavad
varesed ära merikotkaste rüüsteretki. Merikotkad suudavad üsna edukalt teatud piirkondades
koormorani kolooniaid kimbutada.
Ja kui nad seal ühe ülelennuga tekitavad segaduse püüavad ka
seal võib olla väiksemaid kormorane poegi enda saagiks.
Ja seda segadust kasutavad tõesti ära nii varesed kui ka kajakad,
kes, kes üritavad siis nii väikeseid konvereni poegi kui ka
mune enda enda toiduks viia. Aga kes on kormoranid, looduslikud vaenlased
või mis võiks tema arvukust piirata, nii et inimene ei peaks sekkuma,
et loodus ise või ökosüsteemid organ toimetaks selle ära,
et kui ühte liiki saab väga palju siis tekib mingi piir,
et inimeste puhul see muidugi ei kehti. Jah, ühest küljest me võime öelda, et see meile kormorane
ja nii palju on, on, on siiski inimese tekitatud tekkeline,
et kas, kas me oleme siis keskkonda nii palju muutnud,
noh, kui me räägime laias laastus seda Läänemerereostust,
mis võib võistada, soosida väga-väga oluliselt.
Erinevad kaitsemeetmed, mis on rakendatud,
see ei ole nüüd mõeldud selleks, et öelda,
et me tegime midagi väga halvasti, see on ikkagi laias
laastus on see näide sellest, kuidas on võimalik üks liik,
kes on peaaegu kadunud, väga heale järjele aidata. Nii et enda keskkonda muutes.
Me oleme loonud koormoronile suhteliselt,
et heaolukorra, et nad saaksid meil siin askeldada,
aga loomulikult on neil siin looduslikke vaenlasi kimas.
Näiteks kui koormorani laiule peaks sattuma mõni rebane,
mida ikka aeg-ajalt juhtub, siis on üsna kindel,
et selles koloonias ei ole kormoranide väga hea elu.
Nii et sealt nad kas kas pagevad kiiresti
või on siis nende pesitsusedukus seal nii väike,
et see koloonia hüljatakse üsna üsna lähitulevikus,
on ka teada mujalt maadest, kus metssead on sattunud piirkondadesse,
kus siis kormoranid maapinnal pesitsevad. Ja seal ei ole ka koormoranidel väga pikka pidu,
sest metssiga on ka kõigesööja ja ei põlga ära ei mune
ega väikseid kormoranid. Poegi kormoranid on pikaealised ja sellised sotsiaalselt
omavahel hästi saavad linnud.
Mis tüüpi nad on? Jah, nad on, nad on pikaealised, nad võivad elada
mitukümmend aastat ja, ja see on ka üks.
Kas siis üks võti sõltub jällegi, kummal pool sa oled kas,
kas probleemi põhjus või siis siis edukuse põhjus,
miks, miks nende arvukus on nii suur?
See tähendab seda, et, et kui me tahame kuidagi nende
arvukust reguleerida, siis ei käi kiiresti.
See võtab väga palju aega, kuna kormoran võib elada kaua. Ja need sotsiaalsed suhted tegelikult kormoran,
nendel on, on hämmastavalt huvitavad ja ega sellest väga
palju ei ole teada, kuid just sellepärast,
et ta on meil probleeme hakanud tekitama,
on talle, ma ütleksin, Läänemere veelindudest on ta üks
kõige paremini uuritud liik üldse.
Ja me teame tema ökoloogiast suhteliselt palju
ja ka viimased kümmekond aastat on toonud selgust tema
kolooniates valitav valitsevas sotsiaalses struktuurist. Nimelt ei ole päris nii, seal koloonias pesitsevad
kormoranid läbisegi seal, kus juhtub, vaid seal on see
ikkagi Kindla hierarhia järgi paika pandud.
Nii nagu tavaliselt koloniaalsetele lindudel on siis
koloonia keskosa on reeglina selline paik kus saavad
pesitseda linnud, kes on siis kasuvanemad
või siis sotsiaalsel hierarhiaredelipulgalt kõrgemal
teistest ja, ja sest et seal on tavaliselt turvalisem. Servaaladel peavad vaatama noored linnud,
kuidas hakkama saavad ja tavaliselt nad väga hakkama seal ei saa.
Ja, ja on ka selgunud, et sigimisedu, kus sõltub väga sellest,
kus sa oma pesa teed, selge see, et seal keskpaigas on
sigimine edukam ja servaaladel siis vähem edukam
ja aja jooksul need serval olevad linnud siis üritavad
kogemuse kasvades sinna koloonia sissepoole nihkuda
või siis, kui neil ei õnnestu. See on üsna tavaline, et noored linnud lendavad kuhugi
kaugemale ja asustavad uusi saari või siis ka metsad pidevat
puu otsa vesi ja, ja saavad seal hakkama.
Nii et sotsiaalne struktuur on neil üsna üsna huvitav.
Isased emased käituvad ka natukene erinevalt,
tavaliselt isased on ikkagi häälekamad kui,
kui emased.
Ja kui vaadata veel, kuidas nad seal koloonias sigivad,
siis tuleb välja, et need Tugevamad sigijad, kes seal koloonia keskel on,
neil on ka noh, võib öelda, et paarisuhted omavahel
tugevamad nende pesades on selliseid poegi,
kes on siis kindlalt nende pojad isase emase pojad noh,
enam-vähem peaaegu kõik, aga need, kes seal servaaladel pesitsevad,
siis nende pesades on väga palju selliseid poegi,
kus tegelikult isa, kes oma poegi kasvatab,
ei ole sugugi kindel, et seal pesas kasvavad tema pojad mõne
uuringu järgi võib-olla vähemast, isegi üle poole pesas
olevatest poegadest. Nende isa võib olla tegelikult naabrimees kuskilt koloonia keskpaigast. Vot siis aga kui koormoranidest, kui noh,
ütleme nüüd, hakkab minusse mingi jahimees rääkima,
et kas. Kas nad kõlbavad süüa?
Küsinud? Jah, nad kõlbavad süüa ja kui vaadata ajaloos tagasi,
siis tegelikult see on üks põhjus, miks miks ta on ka
siiamaani näiteks Skandinaavias hinnatud jahilind.
Kui mõelda paar sajandit tagasi, kus toitu ei olnud
kindlasti nii palju saada, kui, kui see praegu on,
siis siis koormorani ei põlatud ära ta oli oluline
valguallikas ja, ja on seda siiani tänaseks päevaks.
Kuna kormoranid ei ole hea renomee, siis,
siis teda ei osata hinnata. Mina mõne tuttava jahimehega, kellega ma olen rääkinud,
võin kinnitada, et nemad väidavad, et et see on täiesti
söödav lind ja, ja teda võiks rohkem väärtustada jahilinnuna.
Ja ma arvan, et seda võikski rohkem teha.
Sest et me ei peaks põlgama sellist kala,
söögikala toidulist lindu puhtalt sellepärast,
et et tal on lihtsalt halb renomee ühiskonnas,
et ma arvan, et osav kokk oskab koormoranist siiski hea roa
teha ja teda tuleks rohkem süüa. No me saime praegu kormoranide kohta ikka päris palju teada mida,
vähemalt ennem kes teadis, kes ei teadnud või,
ja, ja seesama küsimus, et miks ja, ja ja milleks,
ma usun, et see sai vastuse.
Aga ma teen ettepaneku, et kuuleme siin paha Pollilt loo
pealkirjaga linnud ja seejärel ma hea meelega avaksin ka
telefoni 611 40 40 ja tahaks täna hoopis teada sellist asja.
Noh, lisaks muidugi kuulajate küsimustele. Et kuidas elada koos linnuga, kes või linnuliigiga,
kes võib-olla põhjustab probleeme või kellega olete tülli läinud,
ma ei tea, on need siis rongad, varesed?
Kormoranid vist nii väga inimeste kõrval ei ela.
Et, et võiks sedasi otseselt tülli minna,
kui kalur ei ole paadiga?
Ma ei tea, kokku ei põrku. No see sõltub kindlasti piirkonnast, mõnes kohas on ka
kormoranid koloonia üsna üsna inimasustuse lähedal,
võib-olla Eestis küll väga mitte, sest ta on siiski reeglina
inimpelglik liik, aga, aga on maailmas piirkondi,
kus nad inimasustuse läheduses on siiski olemas. Ja muidugi, kui teil on küsimusi, siis Marko Mägi on Tartu
stuudios linnuökoloog Tartu Ülikoolis telefoninumber on 611 40 40,
aga see on avatud pärast järgmist laulu. Katuste kohal 6000. Otsimas kohta, kus maanduda Ma. Taevas on hallpuudel puuduvad. Pargid on tüüp ja tead ärava. Kuivõrd. Me üle. Olema poole. Temas. Mees. Ja mees elan üksi ja see ja on ka aja. Korras siiski. Silistes laama ja. Tänaseks teemaks on linnud ja inimestevahelised suhted,
kui nii võiks kui öelda, hästi, lihtsalt Tartu stuudios on
Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi ja avatud on ka
telefon 611 40 40 kus saate siis esitada oma küsimusi
või räägite rääkida oma loo, et mis suhted teil lindudega on
ja kuidas te olete selle maailma ära jaganud,
nii et mahute ise ja mahuvad ka teised, esimene helistaja
meil liinil, logulame teid. Tere hommikust teile linaga öelda seda kindlasti meil on
rohkem kui kormoran lüpsilt, et meil on tegelikult väga
palju linde, mis meid, meil valjend, oma pahameelt tema suhtes,
aga me kindlasti mõtetes oleme, on toonekured,
kuna nende väljaheited on väga suured ja sellised paha spaa tekitavad.
Teiseks kindlasti on tuvid, mis on minu üks kõige ebameeldiv linn.
Ja kolmandaks on minu lemmiklill, tohib küll pääsukene,
aga tema on ka üks selline, kõik kohad on ära nagu
põhimõtteliselt proojatud, aga samas ma ütlen alati endale
Pääsukesest tulevad nende aeg siin olla,
siis ei ole väga pikk, et teekonnad on lühikest aega,
et las ta olla, aga tuvid on minu jaoks väga ebameeldivat pilli. Nad roojavad kõik kohad täis, aga nendeta mitte mingit tolku
meil ei ole.
Võib-olla see linnud teadma, peab rohkem huvidest
ja arvab, et meile on kasu.
Aga mina küll ei näe.
Palestiinlast ostku meile. Aitäh kohe küsime.
Marko, kuulsime jälle, et linnud, kes on meile kasulikud
ja teised, kes ei ole, kes käivad meile närvidele,
sellepärast et nad ei oska valida kohta,
kus veel õigus käia ja nii edasi, et aga kuidas anud huvidega? Seda helistajat ma tahaks kohe südamest tänada sellise julge
väljaütlemise eest, et et mõned liigid ei ole meile kasulikud.
Noh muidugi see on inimkeskne vaatamine asjadele.
Meenutan jälle, mis ma saate alguses ütlesin,
et et kui mingi Leaksin olemas on, siis,
siis ei ole ta siin kindlasti selleks, et inimesed sellest
midagi kasu oleks, aga ma võin ka rääkida tuvid kaitseks loo,
et et kuna tuvid on väga, no räägime kodutuvist praegu,
siis nad on väga inimkaaslejad läbi aja olnud ilmselt tulnud
inimese kõrvale elama sellest ajast saadik,
kui me jäime paikseks, hakkasime põldu pidama
ja nad seal hakkasid teri sööma, siis noh,
võib-olla nad on ka meil mingeid taimi kindlasti levitanud
ja tuvid on ka läbi aegade tegelikult toonud väga hinnatud
jahilinnud tuvi, tuviliha ei ole sugugi halb,
muidugi asulates nüüd küttida tuvisid ei tohi ja,
ja võib-olla asulates pesitsevate lindude liha ei peakski sööma. Me ei tea, mis ja kus nad söömas käinud on.
Aga kindlasti jäänud huvidele sanktsioon ökoloogiline täita.
Et ma ei väidaks küll, et neist pole kasu,
tõsi. Kui kodutuubidest rääkida, siis viimasel ajal räägitakse,
et nende arvukus on vähenema hakanud ja keegi ei saa päris
täpselt aru, mis toimub.
Kahtlustatakse mõned linnuhaigused on liikumas,
mis nende arvukust vähendavad. Aga see, et nad siin roojavad, meie linna täisseen,
see on tõesti üks aspekt, mida lindude puhul väga-väga esile tuuakse,
needsamad pääsukesed ja valge toonekured ka,
kes siit läbi käisid on tõesti see, et sellega tuleb paraku leppida,
sellega ei ole midagi teha ja, ja tuleb siis näha seda
positiivset külge sellel.
Ja mis on oluline sellise negatiivse kuvandi tekkimisel
tänapäeval on meedial on tegelikult väga suur
ja oluline roll, et maailmast leiab näiteid päris palju,
kus on läbi meedia mingisuguse liigi kuvandit parandatud
või siis halvendatud don praegu suvalise näite siin,
kui kui keegi postitab sotsiaalmeediasse mingi pildi,
kus on surnud lind peal ja, ja ei ole tegelikult teada põhjusel,
see on surnud, siis, siis see võib oma elu elama hakata,
see võib tekitada positiivseid mõnes ma ei tea küll,
kelles võib see positiivseid emotsioone tekitada,
aga see võib tekitada mingeid arutelusid,
mis viivad jumal teab kuhu. Ja ja tulemuseks võib olla mingisugune negatiivne kuvand linnust.
Kui siin meenutada hiljutist juhtumist ka Eestist,
kus valge toonekurgi ühes piirkonnas lausa lausa püssidega
tapeti siis, siis noh, see näitab seda, et mõnel inimesel on kannatus,
piir kuskil teises kohas või siis Me peame arvestama sellega,
et meie seas elab väga erineva kas siis psühholoogilise
taustaga inimesi, et nendega peab ka arvestama.
Aga üldiselt reeglina kipuvad linnud pigem olema minu arust
positiivse kuvandiga kui negatiivse kuvandiga,
aga ma toon ka enda elust ühe näite, tartu hakid,
keda Ma ütleksin, et pooled inimesed vihkavad,
pooled armastavad, mina pigem kuulun sinnapoole,
kes, kes neist oskavad lugu pidada, sest minu jaoks on nad
selge märk Tartu sümbolist. Kui Tartu kesklinna kohal ei lendaks hakke õhtuti praegusel
sügise talvisel perioodil, siis siis ma ei kujutaks Tartut
võib-olla enam sellise linnane isegi ette. Kuulnud seda ja mõtlen, et huvitav võib-olla ongi asi lugudes,
mida me räägime lindudest ja ja kuidas me neid asju vaatama,
et kas me vaatame sedasi.
Hea ja halva poole pealt võime neis näha ka midagi muud,
aga ma võtan ühe helistaja veel hallo, kuuleme teede.
Keerake raadio natuke vaiksemaks. Ai halloo? Tere, mina olen Üllar Ilisson,
kelle Pärnust oleme Markoga koos käinud tindisaarte juures
vaatamas neid samu kormorane.
Ja mul on Markol üks väikene küsimus.
Et mis see optimaalne kormoranide arv Eestis siis olla võiks ju,
ütleme siin meie meie piirkonnas. Aitäh see on nüüd väga hea küsimus, millele väga head
vastust ei ole.
Ökoloog ütleks niimoodi, et ühe liigi arvukus võiks olla
ökoloogilisest mõistes selline, kus noh,
ta on võib-olla keskkonna kandevõime lähedal
või siis või siis selle piiri peal ehk ehk siis rohkem linde
nagu juurde ei mahu.
Aga on selge see, et sellise probleem liigi puhul on see
piir kuskil madalamal, sest et juhul kui lastase
ökoloogilise kandevõime piirini, siis hakkab inimene
omasoodu tegutsema ja, ja maailma praktika näitab,
see ei ole päris hea lahendus, kui kui illegaalselt
hakatakse mõne liigiga tegutsema. Kui me praegu räägime korvoranist, keda meil siin viimastel
andmetel pesitseb umbes 33 34000 paari, siis siis mina ei
julge küll öelda, mis see optimaalne arv on,
on mõningad arvutused, mis niuksed, absoluutne miinimum,
palju neid võiks olla, et meie asurkond oleks,
oleks püsiv ja selleks võiks olla seal umbes 500 pesitsevad paari,
mis on siis absoluutne miinimum, mis enam-vähem tagaks selle
asurkonna meil. Aga, aga see ei tähenda, et see sellel piiril peaks olema. Mis juhtuks, kormoran üldse ei ole.
Mis juhtus siis, kui nad siit ära läksid
või ära aeti, ära, hävitati? Kuna kormoran on üks tippkiskja meie meie vetes siiski siis
siis selliste tippkiskjate kadumisel noh,
maailma teiste piirkondade praktika näitab,
et kui kiskja ära kaob siis need toiduahela alumistel
astmetel olevad liigid hakkavad võimutsema
ja nendest omakorda võivad tekkida suuremad probleemid,
kui, kui seni, kui seni olid nii, et nad võivad väga
kiiresti selle senise ökosüsteemi untsu keerata. Kormoran-i puhul on võimalik, et teised kalatoidulised
liigid võivad tema rolli üle võtta.
Kas nüüd nii edukalt kalade söömisest, seda ei,
seda ma ei julge öelda, aga kindlasti kormoran on üks,
kui vaadata teda, kui edukalt ta sukeldub,
tema sulestik, kui on teadupärast eriline,
see ei hülga vett.
Ta saab märjaks, kui ta vee alla läheb, aga see tähendab seda,
et vee all on ta seda osavam liikuja kiirem liikuja,
ta suudab kalu osavamalt püüda, võib-olla kui teised
sukelduvad linnud ja teeb seda efektiivsemalt,
nii et mis täpselt juhtub, kui ta ära kaob? Tegelikult keegi ei tahaks seda katseliselt tõestama hakata,
seda saab kindlasti arvuti simuleerimistega arvutada,
mis juhtuma hakkab, millised kalaliigid meil võimutsema
hakkavad ja kas me suudaks neid kalaliike nii palju veest
välja püüda kui vaja.
Aga ma ei tea, kas me tahaksime seda katseliselt tõestada. Kindlasti mitte aitäh Marko Mägi saatesse tulemast.
Linnuökoloog Tartu ülikoolist ja kas kormoranid võiks saada
kunagi aasta lind?
Et me teaks? Ja miks mitte, sest et Eesti ornitoloogiaühing ju valibki
neid aasta linde sellel põhjusel, et liigile rohkem
tähelepanu pöörata ja ja miks mitte sellisele nii-öelda
probleem liigile, kes paljude silmis on probleemliik rohkem
tähelepanu pöörata ja rääkida temast milline,
milline koht tal ökosüsteemis on, kas ja kuidas teda
vajadusel siis ohjata ja mis, mis temast üldse arvata? Aitäh veel kord ja kuulame muusikat, seejärel aga juba
ühendub uuesti Tartuga, et saada teada, millest probleem
liiki inimene uudis pluss siis siis millest räägitakse? Sinus hirmentistaitusi tunnen ma siin täis kugi,
kui teame, mis teha.
Mõni naeratus, nukker ja väike kapriis päevad,
kui jäime koos mõtisklema.
Meie meeletu ei lubamatumate lillel lõhnad
ja mina ka tilgatumaks Poka üsna vaikivad.
Meresoola, mis pudenes maha. See on kõik need suved.
Album pildi peale ei lõppegi.
See korraga on kõik need suved jalaluud,
annan, ei mõtlegi. Sinus sõrmedel naeratust, hommikul kurja unenäokurdusid silu
ühe ammuse laulu ära kulunud refrään, mis on ometi täna just
iluks meie ärkamisaja ja uinumisloo veidi kooki
ehk juurdegi palu.
Kujuteldaval plaadil minu lemmik šansoone ülirõõmus
ja lõikavalt valus. See korraga kõik need suved. Ei lõppegi, korraga on kõik need suved.
Ja kuna ei mõõdetelegi Need suvetu, üks album pildi peale ei lõppegi.
See korraala on kõik need suved.
Jala Udanud ei mõtlegi.
See Norra on kõik need suved.
Üks album ei lõppegi seen korraga on kõik need suvetu.
Ja ma väänan ei mõtlegi. Ökoskoop saab kohe varsti läbi.
Saab teda ka vikerraadios, jätkuvad pärast 12 kümneseid
uudiseid on uudis pluss ja Lauri Varik.
Millised on need teemad, mida täna siis teada saame?
Inimliigi kohta? Loodan, et need on huvitavad teemad.
Räägime hea inimestest, räägime esmalt kaitseminister Hanno Pevkuriga,
kuidas kulgevad riigi läbirääkimised Võrumaa Nursipalu
harjutusala laienduse alla jäävate kinnistuomanikega.
Hommikul andis ministeerium siin teada, et esimese omanikuga
on tehing sõlmitud ja koos kõigi hüvitistega kujuneb tehingu
turu turutehingu suuruseks turuväärtusest diaviis korda
suurem summa, nii et see paneb siis küsima,
kas sama võiks siis loota ka teised omanikud. Siis me räägime mööblitootjate muredest siin ikkagi Eesti
majanduse olukord halveneb ja üheks selliseks kannatajaks on
just puiduettevõtted, sealhulgas mööblitootjad,
tellimused käibed langevad, ehk siis nõudlus välisturgudel
väheneb ja samas kulud Eestis on kasvanud,
kuidas siis sellistes oludes edasi tegutseda,
uurin mööblitootjate liidu juhilt Enn Veskimäe kilt.
Teises saatetunnis räägime kosmoses toimumast,
õigemini tegelikult kuul toimuvast, kuhu suurriigid üritavad
oma seadmeid maandada ja eile siis ennast suureks
kosmoseriigiks pidav Venemaa pidi valusalt tunnistama. Nende sond kukkus seal kuule puruks, aga mis siis juhtus
ja ja miks ka teised suurriigid, kosmoseriigid tahavad taas
kuule jõuda, selgitab meile Rauno Gordon kosmoseekspert.
Ja siis võtan taas üles ka aastate jooksul palju räägitud
teema ehk kanepi tarvitamise või siis selle suurema lubamise
müügiks või kasutamiseks inimeste seas.
See on üles tõusnud siis Saksamaal, kus sealne valitsus andis,
muudad loa seadusemuudatusteks, mis lubab siis rohkem
kanepit omada ja seda ka tarvitada. Ja millised ohud ikkagi selles vallas võivad olla,
seda uurin siin professor Jaanus Harrolt,
Tartu ülikooli psühhofüsioloogia professorilt,
kes on teemaga väga pikki aastaid tegelenud.
Ja veel tuleb saatesse ka Ilmar Raagi päevakommentaar mis
käsitleb siin kõiksugu uuringuid inimeste seas,
seekord siis meedias läbiviidavaid küsitlusi
ja selles osas on Ilmaril oma arvamus. Nonii, oma arvamust saavad inimesed ka kindlasti küsimuse
küsimuste voorus. Ja sedasama küsid, sõnastust veel ei ole,
aga ma arvan, et küsime siis täna taaskord kanepi kohta,
et soovitan Jaanus Harro intervjuu ära kuulata
ja siis head kuulajad, ootan teie kõnesid taas,
et kas või kuidas siis kanepi tarvitamist rohkem
või vähem lubada. Aitäh pärast 12 kümneseid uudiseid, siis uudis pluss
ja Lauri Varik, kes selgitas meile, täna oli taga ökoskoobis teiega,
Marika Leetme, mina olen Krista taim, soovin teile kena
nädala algust ja ja panen siia tunni lõpu untsakatega.
