Tere. Tere.
Te ilmute üle kahe kuu, nii et minul on praeguseni
jaanuarinumber siin ees, mida jaanuaris täiesti kannatab lugeda,
sest veebruaris tuleb siis järgmine.
Maailma rahvaarv kasvab, enne kahanemist on üks selline lugu,
mis jäi mulle kohe silma just sellega, et peamiseks
Probleemiks peetaksegi seda, et inimesi on saanud väga palju
ja kõik tahavad elada nii hästi nagu need väga vähesed,
kellel läheb hästi. Vikerraadio. Tere, head kuulajad ja kena alanud nädalat tänases ökoskoobis,
mis on ühtlasi ka selle aasta esimene, teeme alguses juttu
kohe aasta linnust, selleks on kägu.
No ma ei tea inimest, kes ei oleks kuulnud käo kukkumist
ja võib-olla mõtteski lugenud, et huvitav,
mitu korda ta nüüd kukkus ja mida see võiks tähendada
ja käo kohta on ju ka palju lugusid, kui paljud neist tõele vastavad.
Mine sa võta kinni, aga tuleb välja, et kuigi see
rahvapärimuses väga tuntud lind on ometi salapärane
ja teadlaste poolt vähe uuritud teeme juttu täna Käost,
ornitoloog Jaano seltsiga ja saab ka küsida,
et miks kägu siis nii vähe uuritud lind on
ja iseenesest oleks ju põnev teada, et kui meil siin
ilmateates kuuled, kuidas temperatuurid küll lähevad ülesse,
küll lähevad alla, aru ei saa, kus nad täpselt juba on siis
kus võiks olla kägu? Teiste lindude kohta teame, taha lendasid,
kes Aafrikasse, kes Lõuna-Euroopasse, aga kus kägu praegu?
Nonii, see selleks, detsembri alguses toimus Araabia
ühendemiraatides järjekordne ÜRO kliimamuutuste konverents,
kus siis oli ligi 200 riigi esindajad ja nad arutelul
arutlesid erinevatel teemadel.
Kohal oli ka Kristo Elias ning kuulajate väikest
tagasivaadet selle kohta, mis siis täpselt toimus. Ja ajakiri Horisont jätkab ilmumist.
Heidame pilgu viimasele numbrile, mis, tõsi küll,
juba eelmise aasta sees välja tuli, aga kuna nüüd üle kahe
kuu ta ilmub, siis oleks hea teada, et mida veel lugeda saab.
Helipuldis Kätlin Maasik.
Mina olen Krista taim ja soovin teile head kuulamist. Rännet liiva. Ta. Eesti ornitoloogiaühing on valinud aastaid aasta lindu
eelmisel aastal, kui mäletad, Ta oli selleks aul jaolisti,
iga kuu tegime ka ökoskoobis väikese jutu
või no mis tegime, tegelikult Marko Mägi tegi,
rääkis meie, saime tänulikult kuulata.
Selle aasta linnuks on kägu ja Tartu stuudios on meil praegu
ornitoloog Jaanus Elts.
Tere. Öelge palun kägu, miks just tema ja kas siis tõesti
varasematel aastatel kägu ei olnudki?
Ta tundub nii tavaline lind, et justkui oleks ta juba ammu
olnud aasta lind ka.
Kuidas see valike langes? Noh, ma arvan, et vastus on lihtne, kägu on lahe loom.
Ja seda, et kus ta varem on olnud, ei meil on üldiselt kombeks,
et iga liik saab selle au osaliseks vaid ühe korra.
Kui ma 30 aastat tagasi aasta lindude kampaaniaga alustasin Eestis,
siis lähtusime sellest põhimõttest, et saaks iga aasta üks
liik läbi võetud.
Noh, tõsi meil on neid linde päris palju
ja kui me võime rääkida siin umbes 200-st Eestis pesitsevad
linnuliigist pluss siis need, kes on talvel eelmise aasta lind,
oli ju selline, kes Eestis ei pesitsi. Siis me saame väga pika loendi lindudest.
Nii et vähemalt 200 aastat on meil garanteeritud erinevaid
aasta linde. Aga see tore selles mõttes, et kui iga aastaga saad ühe
linnugi selgeks tegelikult siseinimesed peaks olema ikka
õige mitmesaja-aastaseks, et kõikidest lindudest kõiki teada
võib ju ka kiiremini Need selgeks õppida,
miks me ei või võib-olla võtamegi selle käo kohe ette,
et et kui salapärane lint on meil Eks ta jah, ole üksjagu raske lind, seal on terve rida
bioloogilisi põhjuseid, asi algab sellest kägu mitte on
mitte värvuline, ehk siis tegelikult noh,
ei ole laululinn, räägime küll käolaulust,
aga see on pigem selline häälitsemine ja kasekäorepliik
duaariust väga lai ei ole.
Aga miks see kõik on oluline, selles on oluline sellepärast,
et Käol on terve hulk käitumuslikke eripärasusi. Et kui me värvuliste puhul üldiselt räägime ikkagi nii-öelda
traditsioonilisest käitumises selles mõttes,
et linnud moodustavad paari siis nad valivad omale territoorumi,
nad kaitsevad seda territooriumi nii toidu pärast,
kui ka järglaste kasvatamise pärast.
Ei, ja lõpuks siis teevad kõik selle jaoks järglased
kasvaksid ülesse ja nende geenid siis järgmisse põlvkonda
leviksid siis kägu on valinud täiesti teise tee,
nad on loobunud igasugusest järglaste eest hoolitsemisest
ja suure tõenäosusega ükski käoema kunagi oma lastega ei kohtu. Ja siinkohal tasub siis alati mõelda, et keda me sõimame rongaemaks.
Kusjuures me teame tänapäeval väga hästi,
et ronk on suurepärane, ema.
Jääb üle siis metsastada, et mis me peaksime käo kohta ütlema. Päris huvitav käoema kõlab hästi, aga samas lugu selle taga
on päris kole.
Aga kas käod siis ei olegi paaris elavad linnud
või kuidas nende samas, kui neid nii vähe on uuritud?
Võib-olla ikka mõni paar, kuskil on selles geomaailmas. Jah, et me põhjust muidugi öelda, et kägu üldse uuritud ei ole,
teda noh, ma ütleks niimoodi, et on teatud aspektid,
mida tema juures on rohkem uuritud ja siis on mingid asjad,
mida on vähem uuritud.
See vähem uurimise üks põhjuseid on tegelikult selles,
et kägu üpris väikene lind, kägu kaalub enamasti kuskil
100 120 grammi, mõned võivad olla kergemad ilmselt peale
rännet ja enne rännet võivad nad olla sellised parajad paksukesed,
tervelt 150 grammi isaslinnud on natukese suuremad kui emaslinnud. Aga see, see kehamassijutt, ta on, sellepärast et kui me
tänapäeval saame väga palju informatsiooni selle kohta,
kus linnud käivad nii seal selles aspektis,
et mida nad siin Eestis teevad kuidas nad liiguvad ühest
elupaigast teise, kui ka siis rändaspektist siis kägu on jah,
paraku nii palju väikelinde, selliseid tillukesi saatjaid on
alles hiljuti hakatud tootma, et selles mõttes noh
võrdluseks rukkirääk, kes on umbes kaks korda suurem. Ma just täna vaatasin ühe meie kuulsaru praegu Eik seiklusi
ja tema näiteks on meie andmetel jõudnud tänaseks hetkeks
juba Ugandasse.
Noh, selliseid asju on räägu kohta võimalik tänapäeval juba uurida.
Käo puhul on see asi just täpselt piiri peal,
et just just on hakatud nii tillukesi saateid tootma,
et me saaksime teda niimoodi kaugelt jälgida.
Sest noh, üks asi on see, kui me nagu käime väljas oleme
seal linnu nii-öelda tegutsemispiirkonnas
ja kägu, siis ühe ajaga peab jälgima nii oma vaenlasi,
potentsiaalseid sulas, liike kui ka meid. Ja teine asi on see, kui me saame teda kaugelt jälgida. Aga kas me praegu teame, kus kohas kägu võiks olla
sest siia täie liiga külm. Ja et noh, me ei tea täpselt, kus on meie käod,
aga mõningate teiste riikide uuringutest noh,
eriti hiinlased on selles suhtes kõvasti edasi liikunud,
et me võime arvata, et nad on teisel pool Sahara kõrbe,
ehk siis troopilises Aafrikas soojas kohas,
kus on piisavalt palju putukaid Aga kui nüüd tuleb kevad ja ta tuleb kindlasti,
kas kägu on üks esimesi, kes siiapoole hakkab lendama
või kuidas nende rändega ja kas ta tuleb üksi
või on ka käod on parves. Nii hakkame hakkame sellest parve jutust otsast peale sellega,
nii et eks nad võivad vahest ka lähestikku rännata,
aga üldiselt käod on sellised kõvad individualistid. Ja noh, täpselt öelda seda nüüd, et kas nad rändavad koos
või mitte, on väga keeruline.
Noh, me võime võib-olla vanast kirjandusest mingisuguseid
vihjeid leida, aga probleem on selles, et paljud linnud
lendavad küllalt kõrgel.
Ja loomulikult ei ole võimalik neid lihtsalt niimoodi
vaadates jälgida.
Ja seetõttu tuleb siin jälle see aparaatide jutt üles,
et neid tegelikke liikumisi saame me jälgida ikkagi ainult saatjatega,
ülejäänu on selline, et noh, kui nad on juba kas maha
laskunud näiteks või, või tõusevad õhku või midagi sellist. Aga ta ei ole meile kõige esimesena saabuja,
seda kasvõi sellepärast Ta on kaugrändur,
ehk siis talve veedab meist kaugel saabub ta meile enamasti
aprilli lõpus, mai alguses.
Kusjuures huvitav on see, et kui paljudel lindudel on
saabumisaeg kõvasti nihkunud ettepoole viimastel aastakümnetel,
eriti siis käo puhul me sellist muudatust ei näe.
Mingisugune huvitav, kes on olnud viiekümnendatel aastatel
eelmisel sajandil. Ja õnneks on meil väga pikad fenoloogilised vaatlused,
mis ulatuvad rohkem kui 150 aasta taha, nii et sealt me näeme,
et nad tol ajal tõepoolest saabusid ikkagi alles mais.
Nii et vastavalt sellele, kuidas kevade areneb,
nii nad siiapoole liiguvad, noh, ma ütleks,
et on selline keskmine saabuja Mind ikka huvitab see kägu perekonnaelu ses mõttes,
et on emaslind, isaslind ja siis kohtuvad,
ütleme nii.
Ja muna muneb kellegi teise pessa ja siis lahkuvad mõlemad
kumbki eri suunas.
Või kuidas on selle kohta teada? Eks see enam-vähem nii ongi jah, et et kui me siin lindude
maailmas näeme igasuguseid kooselu vorme,
siis käo kooselu on läinud omadega väga ekstreemseks just
nimelt selles mõttes, et, et kogu see pere rõõm on Nende
puhul justkui kadunud, ehk sellega on kaasnenud terve hulk kohastumisi.
Ja miljonite sõna otseses mõttes miljonite aastate jooksul
on siis tehtud selliseid valikuid.
Seal pesa parasitismi teema on iseenesest väga keeruline. Noh, eesti keeles on nüüd see terminoloogia natukese nihkes,
selles mõttes, et rangelt võttes tuleks pesa parasiitide
puhul rääkida ikkagi nendest liikidest, kes võtavad
tõepoolest füüsiliselt selle pesa üle.
Käoareng on siis läinud seda liini, et ta ei võta mitte
lihtsalt kellelegi pesa üle, jäi mune sinna oma mune vaid ta
otsib lausa teise liigi, kes on pesa valmis ehitanud.
Suure tõenäosusega on ta sinna juba üksjagu mune ka muna
munenud ja siis tuleb kägu ja muneb oma muna sinna. Et kogu see ajastamine, õiget sulaste leidmine
ja kõik see on tegelikult üpris keeruline protsess. Gerlebeeessennad tavaliselt munevad, ta peab olema ju no
enam-vähem sarnane.
Ma mõtlen, et munadki, et ta ei saa kotkapessa just minna,
ta peab ikka vaatama mingi siukse, väiksema linnu,
et kes need on tavaliselt, kes käopoegi üles kasvatavad. Ja meie tingimustes on need pigem siis linavästrik lepalind,
punarind, sellised väikesed värvulised mõnes piirkonnas on
väga sage parasiteeritav liik näiteks. Tiigi-roolind kõrkoja kaubandusrästas-roolind on sageli
selliseks parasiteeritavaks liigiks.
Nii et see juba näitab seda, et, et kui me räägime käo elupaikadest,
siis juba see teema läheb väga keeruliseks,
sellepärast et üks asi on, kus siis käo vanalinnud tegutsevad,
kus nad leiavad omale neid toredaid, karvaseid ussikesi
ja teine asi on see, kuhu ta oma munapoed tähendab.
Need on siis jah, nagu siin väikesed värvulised temast
enamasti mitu korda väiksemad. Ja sinna ta peab siis ja munema sellise muna,
mis võimalikult sarnaneks sellele munale kuhu,
kuhu pessa ta enda muna poetab.
Enamasti on küll käomunana sihukese ümaram,
see torkab kohe silma, ta ei pruugi olla päris sama värvusega,
mingisugune taustavärvuse erinevus võib olla,
aga noh, üldmulje peab jääma sama sellepärast.
Vastasel juhul siis sulas liikas, hülgab selle pesa
või siis püüab lihtsalt sellest munast lahti saada sel moel,
et teda katki toksida. Aga kui see ei õnnestu ja kõik on ära petetud,
kas see vastab tõele, et käopoeg, kui ta välja tuleb,
lükkab teised pesast välja? Ja, ja ega tal muud üle ei jää, sellepärast et
ega nad sinna tillukesse pessa ju mitmekesi ära ei mahuks.
Tõsi, sellega olnud, et lugu nii, et see teiste munade
ja poegade väljapressimine tuleb kõneks ainult siis,
kui meil on tegemist avaspesitseja, ka kägu on siis selline
huvitav lind, kes suudab oma mune poetada ka suluspesitsejad pessa,
noh, need on igasugused õõnsused, eks ole.
Harva isegi kuldnokapessa selle jaoks on käo emal isegi
spetsiaalne selline kohastumus. Nimelt on tal välja pistuv kloaak ehk siis sellise londi
moodi moodustise, kas ta saab selle muna poetada sinna,
kuhu ta ise ligi ei pääse, vastasel juhul jääks muna
Tolklema kuhugi sinna pesa avaservale ja võib sealt välja
kukkuda Kuda.
Ja kui ta nüüd on oma mune muna sinna suluspesitseja pessa poetanud,
siis sealt käopoeg enam oma pesakaaslasi välja ei suuda tõrjuda,
seetõttu on teada, et näiteks pal linnul,
kes on ilmselt kõige enam parasiteeritav suluspesitseja käo
poolt parasiteeritav, siis eks ole siis nendes pesades
tegelikult sageli kasvavad koosni käopoeg kui ka lepalinnulapsed. Aga sellistes väikestes tavapärastes avapesades tõepoolest käopoeg,
kui ta on koorunud, siis ta püüab kõik, mis seal pesas on
üle ääre upitada, selleks on jällegi terve hulk toredaid kohastumusi,
nimelt kägu on üks neist vähestest lindudest,
kellel on juba jala ehitus teistmoodi ehk siis et kui me
räägime tavaliselt lindude jala puhul, et kolm varvast ole
ettepoole ja üks varvas on tahapoole siis Käol on kaks
varvast tahapoole ja kaks ettepoole ja samasuguse jalaehitusega,
eks rähnid ja papagoid, ja kui me nüüd mõtleme nende teiste
lindude peale, keda ma siin loetlesin, lisaks Käoles on selge,
et need on sellised liigid, kes pidevalt turnivad igal pool
ringi puudel ja noh, kui me vaatame, papagoisid siis selle
kohta on ju toredaid videosid, kuidas nad seal igasuguseid
trikke teevad ja ühe jala otsas ripuvad ja üksteisega
kaklevad seal niimoodi pea alaspidi. Niiet võime eeldada, et sellest mingi kasu ka käo-le
ja kui me vaatame seda, kuidas ta oma pesakaaslasi välja upitab,
siis me näeme, et ta ronib justkui tagurpidi seda pesa serva
pidi ülesse.
Selleks on siis vaja väga tugevaid varbaid,
häid küüniseid ja lisaks on siis käoturi selline natukese
lamedam kui teistel lindudel ja see aitab jälle seal tiibade
vahel seda muna või poega hoida, et see siis sealt üle upitada. Ääretult põnev, aga kui nüüd käopoeg saab suureks,
kas siis need kasuvanemad nii-öelda aru ei saa,
et see ei ole nende poeg võtavad mata omaks
ja käopoeg nagu ka võtab siis lehelinnuõed-vennad omaks.
On selle kohta ka teada või on ta ikkagi see kägu selline,
kes on nii egoist, kui vähegi saab, et kõht täis
ja lahkun tagasi vaatamata. Jah, ta on tähelepanuväärselt egoist.
Eks ta mõtleb ainult iseendale.
Nii nagu tegelikult enamus elajaid looduses. Jah, kasuvanemad enamasti poega ei hülga,
nii et ükskõik kui õudne see poeg seal pesas ei oleks,
õudne selles mõttes, et noh, see on ju nendest mitu korda suurem.
Ajab oma suure noka lahti, eks ole, kuuse vanem ise võiks
rahulikult ära mahtuda.
Aga see neid enam ei hirmuta.
Püüavad juba panustada lõpuni, et kui sulane üleüldse tahab
sellest võõrkehast loobuda, siis ta teeb seda just nimelt munafaasis,
et siis tõepoolest pesi, hüljatakse seda poegade faasis pesa üllatakse,
ma ei tea, nii et siis juba noh, kuidas siis selle kohta öelda,
vanemlikud instinktid hakkavad mängima ja vanemad lihtsalt püüavad,
maksku mis maksab selle suure paksukese üles kasvatada,
nagu inimeste puhulgi öeldakse vähemalt,
et niimoodi vanasti on öeldud, paks laps,
ilus laps. Öelge kas nüüd, sel aastal, kui kägu on tähelepanu keskpunktis,
kas on ka võimalik näiteks linnukaameraga jälgida käopoja
kasvamist mõnes pesas on see üldse teoreetiliselt võimalik,
sest ega me ei tea ju, kuhu kägu oma muna paneb,
et kui teiste linnupoegade puhul on see võimalik
ja on hästi põnev jälgida, siis kuidas käruga. Ei, jah, sellega on nii, et tore oleks seda vaadata,
selline mõte isegi käis kuskilt läbi, aga häda on selles,
et, et kõik need tegevused on projektipõhised
ja meil on see häda, et kui me lubame välja,
et me sellise kaamera kuhugi üles paneme,
siis peakski seda tegema.
Ja seal siis tähendab seda, et selleks peaks olema mingi garantii,
et me kindlasti leiame sobivas vanuses käopojaga pesa. Noh, see ei ole alati esiteks leidmine ei ole lihtne.
Ja teiseks kõige lihtsam on pesade juurde kaamerat panna siis,
kui see pesanalise ehitamisel niimoodi nii-öelda harjumise.
Ühes sellises algstaadiumis, et isegi kui ta selle ehitatava
pesa maha jätab, siis ta teeb kuskile uue pesa,
aga noh, me teame, et kägu ise pesa idee
ja ei ole võimalik päris kõik ümbruskonna punalinnupesi
nende kaameratega varustada. Ja teine võimalus kaameraid panna on tavaliselt siis,
kui juba pojad on suuretsus siis vanalinnud.
Noh, ütleme nii, et on nõus kõigega, mis seal ümberringi toimub,
peaasi et see poeg saaks lennuvõimeliseks,
nii et ma lubada ei hülge, kui kuskilt selline kaamera
võimalust tuleb, eks me siis sellega üles paneme.
Aga jah, seda, nagu te arvata, kuhu pessa kägu muneb,
on väga keeruline, sellepärast et ideaalis millist pesa ta otsib,
ta otsib sellist pesa, kus oleks kurn kas juba enam-vähem
valmis või täis kurn, aga veel inkubatsiooniga ei ole alustatud,
see on hästi oluline. Vastasel juhul juhtub nii, et käopoeg on pesakonnas
viimasena kooruv.
Ja siis tal võib minna raskeks neid pesakaaslasi pesast
välja upitada. Üks küsimus veel, mis puudutab käovanemaid,
et kui nad on nüüd ema ära munenud, mida nad siis teevad
ülejäänud aja kui nad ei pea järelkasvu eest hoolitsema.
Ja kui palju ta võib muneda sedasi erinevatesse pesadesse. Ja muneb ta päris palju.
20 muna on ilmselt tavaline nähtus, kirjanduses on väidetud,
et ta võib muneda 50 muna.
See ilmselt ei kehti küll päris Eesti tingimustes,
selles mõttes, et kui Ta saabub meile alles mai alguses siis
käo eripära on see, et ta muneb igal teisel päeval enamus
väikeseid värvulisi, kelle pesa ta parasiteerib,
munevad peaaegu et igal päeval, noh, see on umbes nii,
kurna suurus pluss üks päev, ehk siis et kui normaalne kurna,
suurus on kuus päeva siis selle täis munemiseks läheb
üldjuhul seitse päeva kägu aga muneb üle päeva. Mis tähendab seda 50 muna munemiseks, läheks tal vaja
vähemalt 100 päeva ja see on päris pikk aeg.
Mida ta siis teeb, kui on munapoed, tänud,
noh, siis ta muidugi toitub ja ta peab otsima järgmist
võimalikku sulast, sellepärast et ei ole ju mõistlik muneda
ühte pessa.
Too muna, need pojad hakkavad omavahel konkureerima
ja teiseks, noh, kuidas selles tillukeses roolinnupesas need
kaks käopoega võiksid ära mahtuda, no ei mahu ikka kohe kuidagi. Nii et ta peab jah, otsima juba järgmist pesa,
mis oleks sobivas pesitsusfaasis.
Ja selleks tuleb liikuda päris suure laar ringi,
et kui me enamasti räägime siin väikelindude puhul mõnest hektarist,
kus nad ringi liiguvad ja oma territooriumi hoiavad siis käo
puhul on alad, kus nad ringi liiguvad.
Territoorium, mis siinkohal ei maksa üldse rääkida on väga suured.
Isaslindudel võib ulatuda kuni seitsmeteistkümne
ruutkilomeetril Trini ja emaslindudel kuni 25 ruutkilomeetrini. Ma üldse ei välista, et kui neile pannakse veel neid
väikeseid raadiosaatjaid, mis võimaldavad nende täpset
liikumist jälgida, siis me saame veel pöörasemad alad,
kus nad ringi liiguvad, toitu otsivad ja oma mune poetavad. Et nüüd aasta linnu tegemistele kaasa noh,
silm peal hoida ja ise kaasa lüüa, siis on ju võimalik minna
kägu jälgima.
No mitte praegu, mitte kevadel.
Et kuidas me saaksime Jaanus Elts, Kägu,
Leida pildistada ja siis võib-olla saate,
aga need pildid ornitoloogiaühingusse, et saaks
sellisekäonäitus aasta lõpuks kokku panna. Kus me neid leiame, leiame nei, kuule kukkumist
ja lähen. No võib ikka minna ja sellega on nüüd see häda,
et nii on emaslind raske leida, et emaslinnud ei kuku,
isaslinnud tõepoolest kukuvad, häälitsevad on muidugi kõik,
eks ole, ja, ja kui kaks erinevat sugupoolt kokku saavad,
siis on seal veel täiendavalt igasuguseid häälitsusi.
Aga ega ta endale päris ligi ei lase, et see on niukene.
Juhuse asi tänapäeval on nüüd küll päris viimastel aastatel,
minu arust on tekkinud väga ilusaid käopilte
ja see on sellepärast, et eks meie loodusfotograafid on
õppinud selliseid ettevaatlikke linde rohkem pildistama
ja aparatuur on läinud paremaks sellepärast et,
et nad vahest tõepoolest istuvad kuskil nii-öelda avalikus
kohas kuskil elektriliinil või eelduval puuoksal. Aga sageli on nad ju kuskil varjulises kohas
ja see on kasvõi juba sellepärast, et, et kuidas sa neid
sulaseid otsid, kui sa niukses avalikus kohas istud,
siis nad hakkavad sind ründama, hakkavad lihtsalt peitust mängima.
Niiet et tuleb vaikselt sellisele ääritsevale linnule püüda,
ligi liikuda või siis on see tõesti selline puhtalt juhuse küsimus,
et läksin kuskile metsaserva ja nägin kuidas siis kägu
näiteks laskub maapinnale sealt Neid karvaseid röövikuid
või mingeid muid putukaid nokkida ja siis vaatan,
kuhu ta sealt edasi läheb. Et see on muidugi tõsine väljakutse. Ma väga tänan teid, sattus saatesse tulemas Jaanus Elts
ja hoiame siis Käol silma peal, noh vähemalt siis,
kui ta tagasi tuleb, kindlasti siis hakkavad ka ornitoloogid
Eestist temaga rohkem võib-olla sedasi tegelema
või äkki saab kellelegi saatja kaela, siis saame täpselt teada,
kus ta on. Igal juhul tänan väga ja Eesti ornitoloogiaühingu
kodulehel on siis ka üritused ja sündmused,
mis lisanduvad vastavalt sellele, et kuidas aasta kulgema
hakkab ja lubama omalt poolt ka silma peal hoida,
nüüd aga õige varsti kohe. Kristo Elias ja väike ülevaade detsembris Araabia
ühendemiraatides toimunud ÜRO kliimamuutuste konverentsist. Mu silmades on kustunud kuid taevast keerleb keerleb. Kus siis sinus on koguke? Kui taeva pääl kaard mu unistustes und.
Kõik, nii või naa, ükskord on muu. Kui merevärv kaard mu mälestustes tuhmub kas miski katkestab
nõrgu siis ilus suu, siis sinu suu on kogu külm.
On. Mu silmade skangust kui taevast keerleb,
keerleb lund Kui tule tar, on mu mälestus tööstu, mun,
Kuitsusi hõõgub, hõõgub tuut siis sinus siis sinu suu on
kogu külm. On ka, on ka, kokku, on koguku. Detsembri alguses toimus Araabia ühendemiraatides
järjekordne ÜRO kliimamuutuste konverents,
mida lühendatult nimetatakse COP 28.
Minul avanes võimalus seal mikrofoniga ringi käia
ja rääkida muu hulgas kahe eestlasest läbirääkija ka,
kes kahe nädala jooksul igapäevaselt tundide viisi koos
teiste maade delegaatide ka laua taga istusid,
riikide seisukohti kaitsta püüdsid ja kokkuleppele jõuda soovisid. Kõigepealt räägib Reet Ulm, kes oli Eesti pealäbirääkija
ja delegatsiooni juht. Eesti eesmärgid on ju ka Euroopa Liiduga ühiselt paika pandud,
et mis töötis eestlased tegelikult siin meil tegema pead? Me oleme küll Euroopa Liiduga ühtsete positsioonidega,
aga selleks, et me saaksime läbirääkimiste ruumides ka
otsuseid vastu võtta, siis me peame selle Euroopa perega
perena olema siinkohal, et meil on iga hommikul on Euroopa
Liidu koordinatsioonid, kus siis ongi riikide esindajad
tulevad kokku ja annavad läbirääkijatele vajalikke suuniseid.
Ehk siis läbirääkimised toimuvad 24, seitse,
kui vaja, et ka hommiku kella kaheni kella kolmeni,
näiteks eile olidki kella kaheni öösel. Ja nüüd, kui seal läbirääkimisi ruumides näha,
et Euroopa Liidu läbirääkijad on vaja anda täiendavaid
suuniseid või strateegiat, kuidas ikkagist enda neid
tulemusi koju tuua.
Et kui me räägime fossiilidest loobumist räägime siin
leevendamise ambitsiooni tõstmisest rahastamise korrastamisest,
et siis siis tullakse tagasi seda nii-öelda nagu suunist
ja toetust otsima nende delegatsiooni juhtide juurde. Siin on üks tohutu suur ruum, mida siin tehakse. See on siis plenaari ruum, kus toimub avaplenaar,
kus siis siin toimuvad tähtsad asjad oluliselt,
siin võetakse vastu otsuseid.
Et Epenaari ruume on kolm sellist suurt,
see vahe nii-öelda nagu sammas, esimene avaplenaar,
kus siis riigid tulevad välja oma sõnavõttudega ütlevadki välja,
et mis on neile oluline siis teine niisugune vaheetapp on
näiteks täna täna kella viiest hakkabki siis vahe Benarcus
siis tehnilise osa läbirääkimised saavad läbi,
see tähendab, et, et nii palju, kui on võimalik,
on juba kokku lepitud. Ja nüüd järgmisel nädalal tulevad kohale ministrid,
me keskkonna kliima-energiaministrid ja nemad hakkavad
rääkima siis poliitiliste teemade üle ja need asjad,
kus ei ole võimalik olnud kokkuleppeid teha,
siis nemad peavad neid kokkulepped seal saavutama.
Ja siis täna ongi, siin on kõikide riikide esindajad,
et siin on kaks pluss kaks kohta, et ees on siis
delegatsiooni juht ja eksperdid ja on ees kopi president
koos siis nende tehnoloogia, keha ja nii-öelda juhtorgan on
seal ees ja siis koos kinnitatakse need vahetulemused ära. Aga alati nende vahetulemused ei pruugi saada lihtsalt kinnitatud,
et on ka riike, kellel on vastu vait.
On riike, kes, kes võib-olla tahavad rohkem ambitsiooni
või vähem ambitsiooni, siis see on see koht,
kus kus tihti nurinat ei tehta, aga see on väga oluline koht.
Oluline, kui tehakse. See tundub võimatu, et siin on nii palju osalejaid.
Kõigil on erinevad seisukohad, taustad, et kas tõesti on
võimalik siin mõni päris reaalne siduv midagi muutev otsus
ära otsustada. Ikka on ja see, mida me siin näeme, see ongi ju avalikkusele
nii-öelda kantakse see üle.
Aga see otsus ei tule ainult ju siin ruumis,
et selleks ongi.
Võib-olla te olete juba näinud ka, et siin on,
on kõrval nii-öelda need läbirääkimiste ruumid
ja seal nagu ma ütlesin, et 24, seitse kui vaja,
et otsitakse neid kokku vaid ja gaase ponni vahesessioon,
mis on siis suvel, et seal ka tehakse eelleppeid. Kas läheb nagu vaidluseks ka või komakohtade pärast
vaidlemiseks või mis, mis töö seeläbirääkimise osa seal nagu täpsemalt,
siis on. Kui vaja, siis ka komakohtade pärast, kui need on olulised,
võib-olla mõnele riigile tähendab see kuma koht miljardeid
või isegi rohkem.
Aga üldiselt on ikkagi sisuliselt räägitakse läbi näiteks
selle aasta võtmeteemad on Pariisi kokkuleppe vaheülevaade.
Ehk siis, kui me nüüd siin 10 aastat tagasi leppisime
Pariisi kokkuleppes kokku, siis täna me saame,
tegelikult me saame siin kopil teada, et kui kaugele me
oleme nendest eesmärkidest ja kui me vaatame nüüd siin
globaalseid heite trende ja vaatama, et kliima soojeneb,
siis noh, ilmselgelt me ei ole nii-öelda seal on track
või selle raja peal, et me et siis me peamegi rohkem tegema. On ka selline koht, kus siis hoitakse neid suured saastajad vastutavana,
et teised natuke tunnikontroll mõnes mõttes,
et või siis suur kontrolltöö, et, et teised riigid hoiavad
seda survet käändel suurtel saastajatele,
et nad võtaks ambitsiooni juurde. Kas võib öelda, et me oleme natuke nii-öelda toppama jäänud,
et tõesti, kui praegu teadlased ütlevad,
et samal stsenaariumile jätkame, siis me ühe koma viiest
kraadist ei, ei saa enam ammu rääkida kolme koma kahest kraadist. Tõesti, praegu räägitakse seal 2,7 kuni kolm midagi.
No sellepärast me siin iga aastaga koos käimegi,
et kiiresti need heited alla tuua ja temperatuur alla tuua,
mis ma ise ütleks, et me ei tea, mis oleks siis,
kui meil ei oleks neid kliimakonverentse
ja ma ei tea ka, mis võib-olla oleksime juba seal 10 kraadi juures,
oleks see kliimasoojenemine.
Et ikkagist need nüüd kliimaläbirääkimised hoiavad,
sellist ühtsust maailmas, kuigi jah, meil on,
ütleme neid pahad poisid ja, ja tublimate tegijad,
aga selles mõttes, et ikkagi sisse. See suund on selles suunas, et ikkagist heita,
et on vähenenud näiteks vaatame ka Eesti heited,
heitmete vähendamist siis me oleme kas 57 protsenti juba
vähendanud sealt 90.-test alates ja sammud
ja teised riigid, aga nüüd ei ole ilmselgelt ei,
sellest ei piisa.
Me peame veel tegema. Järgmisena kõneleb läbirääkimiste telgitagustest Kristiina Pärn,
kes oli konverentsil Euroopa Liidu sisene koordinaator
ja Euroopa Liidu tehnoloogia meeskonna koordinaator
ning läbirääkija. Sa tulid just sealt miiting ruumist välja.
Mis te seal näiteks praegu toimus, mis töö see on? Et praegu me olime siis tehnoloogiamehhanismi läbirääkimistel,
mis siis läheb, räägivad läbi ÜRO kliimamuutuste
konventsiooni tehnoloogiamehhanismi kahe keha siis tegevusi,
et loodud on nii tehnoloogia, täitevkomitee kui ka siis Klaime,
Tšaš, Nolotšissentruen, network, need on kaks keha,
mis peaksid aitama riikidel nii arenenud kui ka
arenguriikidel siis tekitada võimalusi paremateks keskkondadeks,
kuidas tehnoloogiasiire ja üleminek saaksid toimuda
ja areng ka samamoodi. Et täna õhtul peavad saama tehnoloogia läbirääkimised lõpu.
Aga, ja seetõttu siis toimuvad sellised riikidevahelised
mitteametlikud kohtumised nii-öelda infid informel informas.
Ehk siis me istume kõikide riikide erinevate riigi
osapooltega laua taga ja mitteametlikult arutame siis seda trahv,
teksti või siis seda teksti ettepanekut. Sa oled päris mitmel kliimakonverentsil juba käinud.
Kuidas sa tunned, kui palju on sellest kasu,
et need kõik riigid siia kokku tulevad kaheks nädalaks
ja seda muudkui neid küsimusi arutavad? Ma arvan, et see on väga oluline, sellepärast et kui
võib-olla raske on hoomata nagu Eesti vaatenurgast,
et kuidas see meid mõjutab tegelikult.
Meie paljud otsused kõigepealt toovad riigi otsused,
riigi otsused tulevad Euroopa Liidu tasandil.
Euroopa Liidu tasandi otsused tulevad siit
ehk siis need suunised, mis võetakse kopil sind see maal vastu.
Need suunavad Euroopa Liidu tööd, mis omakorda annavad meile juhiseid. Väga otseselt mõjutab see meie tööd aruandluse mõttes kõik,
mida me teeme kasvuhoonegaaside aruandluse inventuuriga,
poliitikate meetmete raporteerimisega, kõik need vormid,
juhised tulevad siit.
Et kui tihti tekib küsimus, et mis on see teadus,
mida kasutama peab mingites arvutustes, siis see on see koht,
kus võetakse need otsused vastu, et et kindlasti väga suur mõju. Mis sinu arvates just selle copy eriliseks No kindlasti teeb eriliseks see inimeste arv,
mis siin on, et, et kui on öeldud välja,
et 90000, et inimest seda on näha, siin koridorides ka,
aga kindlasti see väga erakorraline, siis sündmus,
mis juhtus, ava plenaaril, ehk siis juba esimesel päeval,
kui päevakavasid kinnitati, võeti vastu esimene otsus,
mis oli seotud siis selle kahju ja kaotusefondiga kus siis
riigid tulid juba välja panustega panuste teadetega,
et kui palju panustada, aga kas see kindlasti see on asi,
mida varasemalt ei ole kunagi toimunud ja kindlasti see
esimene global Stocticu esimene vahekokkuvõtte,
kus ja siis näeme, et mida me hakkame nüüd tegema
või mida me peame edasi tegema, et püsida sellel 1,5 kraadi teel. Miks peavad ikkagi rikkamad riigid nii-öelda vaeste
selliseid juba kliimamuutustest tingitud kahjusid kinni
maksma hakkama? Kui me räägime, noh me räägime ikkagi väga erinevatest
riiklikest olukordadest, kus me üldse oleme,
kui me vaatame ka siin, kus me oleme tegelikult linn keset kõrbe,
et kuidas inimesed või mida, kuhu nad tahavad areneda,
et, et kui me räägime tehnoloogia toast,
siis meie räägime väga palju arenenud riikidega riikidena,
digitaliseerimise võimalustest, tehisintellekti kasutamise võimalustest,
aga tihti on arenguriikidel küsimused, et kuidas ma saan elektrit,
kuidas ma külmkappi saab käima panna, et et aga meie,
meie sõnum ongi see, et ärme tee, ärme korda neid vigu,
mida arenenud riigid on teinud, et, et viia juba kohe nagu
selline lähenemine, et, et mis viib meid lähemale kliima
kliimasõbralikule tulevikule. Et selles mõttes on kindlasti neil toetust vaja.
Ja minu isiklik arvamus on kindlasti seotud väga palju
võimekuse suurenemisega inimeste haridus
ja võimekuse suurenemine aru saada protsessidest,
mis toimuvad keskkonnas, kuidas need mõjutavad poliitika
kujundamise erinevaid aspekte.
Et kindlasti see võimekuse suurendamine on see,
mis peaks andma selle tõukeid, riigid saaksid ise ka
paremini tegeleda nende tagajärgedega ja,
ja ka edasiarenguga. Samas, me oleme ühes naftariigis, mis on küll rikas,
aga sõltub, eksju fossiilkütustest, mida tahetakse ju
tegelikult vähendada või ära kaotada, et see on ka kuidagi irooniline,
kõik. Jah, et tegelikult seda me oleme kuulnud ka sõnavõttudes,
et me Pariisi kokkulepe peaks tegelema heitkoguste
eemaldamisega mitteallikad teemaldamisega
ja nagu me teame, siis heitkoguste eemaldamiseks on võimalusi.
Et see on tõesti selline kahepoolne asi,
et, et kindlasti kõik kõik peavad panustama.
Ja noh, esimesed sammud, mida võtta üldse,
et seda seda mõttemaailma muuta, et kuidas me siis lähme üle
fossiilide vabale maailmale, et et kindlasti see asi ei
muutu päevapealt. Et ma arvan, et juba aastast 2015, kui Pariisi kokkuleppe
vastu võeti, oleme me teinud juba samme inimestena
teadvustada seda palju rohkem endale ja ka siin sellistes
naftariikides ütleme et eks see on protsess,
on samm-sammult Nii rääkisid eestlastest läbirääkijad ÜRO kliimamuutuste konverentsil.
Kui soovite näha täpsemalt, milline nägi välja
konverentsiala ning kuidas kliimakriisi lahendamiseks Dubais
töö käis soovitan vaadata ka täna õhtust osooni saadet Eesti
Televisioonis kell 20 30. Ja ega need kliimateemadega kao kuhugile,
tõenäoliselt saab neid olema üha rohkem üha rohkem
ja teemasid ka selle kohta, kuidas siis inimesed suudavad
kohaneda nende muutustega, mille lävel me seisame.
Ajakiri Horisont pöörab tähelepanu teadlastele uutele
teadussaavutustele ja niisugusele faktipõhisele maailmale.
Oleme palunud praegu nüüd saatesse ajakirja peatoimetaja
Kulver Käärdi. Kui meie siin lääne lääneriikides, eks? Ma ei tahtnud seda meie öelda, sest eks ka siin ole erinevad sellised,
aga siiski nii ta on. No nii, ta on jah, et tegelikult, kui me vaatame ka seda,
millest ka see selle numbri kaaneteemaga tõukuski just sellest,
et see oli tegelikult 2022, lõpus vist oli,
et ÜRO kui käis selline maagiline hetk, oli jällegi üks
inimkonna suuruse miljard jälle sai verstapost ületatud siis
täitus või et rahvaarv põrutas, siis selline hinnanguline
rahvaarv planeedi peal põrutas üle kaheksa miljardi,
neid on nüüd veel, eks ju. Ja samal ajal, eks ju, miks see rahvastikuteemaga ikkagi
veel hästi aktuaalne on, kui me vaatame siia jällegi Eestisse,
et siin, meie Eksu, samas oleme väga kuidagi ärevad
ja natukese ängi täis, et meil sünnib kole vähe lapsi
viimastel aastatel, et oli 2022, oli ju esimest korda 100
aasta jooksul alla 12000 ja nüüd juba tegelikult pole vest
veel statistikat ka kokku löödud, et sellel aastal
või eelmisel aastal sundis vist esimest korda siis ka olla
11000 lapse. Aga samas jah, et ütleme siin Martin glismend demograaf
selles artiklis ta vaatleb nagu seda teemat tõesti laialt ikkagi,
et mis need tagamaad on, et miks see rahvaarv on meil siin kasvanud,
et siin et või millal see muutus toimus.
Et kui kunagi siin ikkagi kogu aeg see rahvaarv on justkui
eksponentsiaalselt kogu aeg kasvanud planeedi pealetega.
Kõikjal sa enam ei ole, nii et olemegi siin lääneriikides,
et ja see ostetaksegi seda rahvaarvu, sellist aeglasemat
kasvu teatud piirkondades, ehk siis eeskätt sellistes moodsa
majandusega ja tööstusühiskondades, et tulevad teised
väärtused inimestele, et ei ole enam see pereelu
ja kodune elu kõige tähtsam, et tulevad hoopiski eneseteostus,
on tähtis, vaba aeg on inimestel üha tähtsam
ja noh, et kui me räägime kas või jällegi ka,
ütleme ka sellest artiklist välja jookseb,
et kui me tuleme, aga see Eestisse, eks ju,
vaatama seda õnnetut seisu, et siis ikkagi seda seostatakse
justkui praeguse sellise äreva ajaga. Üks koroonakriis läks üle ja siis tuli Ukraina sõda,
nüüd on majanduskriis.
Ehk siis sellistel ärevatel aegadel inimesed selliseid
põhimõttelisi perega seotud otsuseid nagu lükkavad edasi. No kui palju vaadatakse ülesse tähistaevasse,
et mõelda, võib-olla on kuskil mõni planeet kuhu saaks
kolida ja kõik probleemid oleks lahendatud. Ja oleks see nii, eks enne tuleb ikka kodus kodu korda teha
ja siis nagu kuskile.
Lähme kõik kosmosest. Et otsime alles ju tegelikult ja samas vaatame kosmose poole,
hakkan vaatama, et mis mulle endale jälle üks siit ajakirjas
tegelikult üks lugu meeldibki, on üks suur selline uhke
kosmose Silmet, oli see nüüd üle-eelmisel aastal,
kui läks Ameerikast, ameeriklastel USAst,
lööks Champs Veebi nimeline kosmoseteleskoop maa orbiidile,
aga et juulis eelmise aasta juulis läks Euroopa
kosmoseagentuurilt järjekordne üks selline väga uhke kosmose
silme taevasse, et mis hakkab siis uurima universumit,
siis välja selgitada ikkagi, et mis asi see universumi
ikkagi täpselt on või miks ta on selline,
nagu ta on, et me ju teame, et sellist nähtavat ainet Te
või planeete või, või selliseid asju, et seda on viis
protsenti ainult universumist, aga et kõik muu,
eks ju. 25 protsenti on tumeaine ja veel ligi 70 protsenti
on ju veel tumeenergia. Et seletame küll universumit nende kolme koostisosaga,
et mis need kaks tumedat on, et seda ei ole teada,
aga ka, et et nad on, teatakse seda, et nad panevad kuidagi
galaktikaid ja asju liikuma.
Et siis euklide nimeline kosmoseteleskoop,
et sellega siis on plaanis ära mõõta kahe miljardi,
kus ma kõigepealt on pildistada üles kaks miljardit galaktikat.
Et see ei ole niimoodi, et, et meil lindude ees on 200
miljardit tähte meie kodugalaktikas, aga et veel kaks
miljardit galaktikat on plaanis sellega üles pildistada,
et teha siis selline hästi põhjalik taevaülevaade
ja see ei ole nüüd ka ütleme selline tasapinnale
ja vaid, et kõik ruumilised tekiks selline suur mudel,
et siis on näha, kuidas universum on üles ehitatud aru saada,
et mis asi, see tume, mis asjad need tumedad on,
äkki täpsemalt tundub mulle võimatu missioon? No need on nii targad asjad on tänapäeval see tehnoloogia on
tõesti hämmastav. Kui sa tooksid veel mõne sellise näitasid horisondi
viimasest numbrist, mis hetkel olemas on,
et millele sa juhiksid tähelepanukiirust. Et nagu ma selle kosmoseteemaga alustasime,
tegelikult selle sooja sõna Andi Hektor ja osakestefüüsikud
ja Kristjan Kannike tegelikult veel kirjutavad elu,
kui sitkes elu üldse näiteks kosmoses on,
et me tõesti teame, millega me alustasime siin,
eks ju, et et On need siis sellist kosmose,
on tegelikult see, et me siin oleme ja räägime siin ikka ime,
kui sa mõtled, et sellisest avakosmosest ebainimlikumalt
või selliste eluvaenulikumad keskkond ei ole aga ometi
selline keskkond on sunnitunud elu. Aga et kui sitke see siin on, et on ju kosmoses on siis
sellised erinevad supernoovaplahvatused on neutrontähtede liitumised,
millega kaasneb siis selline tohutu hävitav selline radiatsioon.
Et kui, kui, kui ohtlik siis on, nad vaatlevad seda meile
siin maamuna peal, aga nende tõdemus oli selline väga lihtne,
et ennemalt kukub siia mõni asteroid või siis me hävitame
ennast kliimamuutustega ise ära või et aga elu kui selline
on ikkagi üsna sitked, inimesed, tsiviilinimtsivilisatsioon
võib-olla kaob aga et sellised mikro mikroorganismid
ja Loimurid, et nemad elavad rõõmsalt edasi,
et neid ei puuduta see, et meie, võib-olla peame olema
rohkem mures inimestena. Lõpetame selle optimistliku mandriga ja head kuulajad,
selline sai siis aasta esimene ökoskoop ning Kristo Elias
ega nagu kuulsite juba täna õhtul televiisoris näete teda ka pildiliselt.
Mina kohtun teiega juba kolmapäeval.
Helipuldis Kätlin Maasik, soovime teile ilusat nädala algust
ja tuletan veel meelde, et pärast 12 kümneseid uudiseid on
siis uudis pluss saade ja täna juhib seda Lauri Varik,
nii et tean kindlalt, et tal on palju põnevaid teemasid,
mil ta peatub ja ja meidki nendega kurssi viib. Aitäh veelkord kõike kaunist kuulmiseni.
Jälle.
