Mina olen Mari Kalkun, muusik ja praegu me oleme siin minu  koduümbruses Võrumaal Rõuge vallas. Ent vesi siiski toomata. Käes on talv, lumi on kõikjal ja meie pere ammune  traditsioon on selline asi, mida mina nimetaksin metsikuks suusatamiseks. Selle jaoks ei ole vaja suusaradu, vaid lihtsalt  selle jaoks on vaja lund ja ükskõik, mis tingimused  siis parasjagu õues on, kas on paks lumi,  on koorik või on midagi muud, et igal juhul saab minna  suusatama niimoodi metsikult põldudele, metsaveertesse  ja niimoodi looduse keskele vaatama, mis  siis ilm parasjagu teeb? Talv on üldse need lumised väljad on üks kõige ilusamaid  asju terves maailmas, mida on võimalik kogeda  ja niimoodi suuskadel. Ringi liikudes on võimalik käia kohtades,  kus kuhu tegelikult muidu ei pääse ja minu jaoks talverõõmu  ülesleidmine on hästi oluline, sest et maal elades on väga  palju ka talvemuret. Aga talv muidugi, seostub ju kõigil inimestel,  kellel on maja ja kes elavad maal, seostub  ka puhtalt ellujäämisega, sest iga hommik ärgates Sa kunagi ei tea, mis sind seal väljas ootab  ja loomulikult on hästi palju sellist argielu võitluse,  sa pead kaks korda päevas selliste krõbedate  miinuskraadidega nagu praegu näiteks meil siin täna öösel  oli miinus 20 siis ikkagi tuleb kütta ahju kaks korda päevas  hommikul ärkad üles, paned kohe pliidi alla tule. Samas on see ikkagi minu jaoks üks kõige hubasemaid asju  ka ärgata üles selle pliiditule, raginaga. Minu meelest on hästi oluline, et meil on alles need talud,  kus on pliidid, kus on ahjud. Ja see on tegelikult ka hästi suur osa või tähtis osa meie julgeolekust,  et et me teame, et kui peaks minema elekter ära,  siis me saame ikkagi hakkama. Kindlasti laululoojana talv. On minu jaoks väga suur inspiratsiooniallikas,  sest see tunne, kui see esimene lumi saabub  selle novembri pimeduse asemele, tuleb lumevalgus. See on midagi väga erilist, mida on võimalik kogeda ainult  siin Meie laiuskraadidel juba esimesest albumist saadik. Mul oli seal kaks laulu, mis olid lumest  ja mis õigupoolest olid loodud üle 100 aasta vanustele tekstidele. Mulle tundub, et talv on ka, võib-olla siis see mõõde meie  looduses ja kultuuris, mis, mis on nagu muutumatu selles mõttes. Et jah, meil on paremad autod ja küttesüsteemid,  aga aga see maastik ja loodus on ikkagi nagu võrdlemisi  sarnane ja see tõmbab sellised nähtamatud niidid  ka tõesti mitmesaja aasta taha. Ma väga loodan, et kõigi nende praegu toimuvate  kliimamuutuste tuules, et minu lapselastel  ja tulevastel põlvedel on veel võimalik kogeda seda  samasugust ehedat lund ja talve ja tunda sellest rõõmu.
