Aga. Meil on saatekülaline Kai Lobjakas Eesti tarbekunsti-
ja disainimuuseumi juht.
Tere tulemast tervist.
Muuseumis on avatud praegu väljapanek, mis oma kahe märksõna
läbi erutab kõiki kunstikogujaid ja see sõnapaar on. Riia portselan, et mis selle sõnapaari taga tegelikult siis on,
jah, see on selline üldistus, Riia portselan mingite
inimeste jaoks kõlab täiesti arusaadavalt,
aga ei pruugi olla nii laialt mõistetav.
Tegelikult Riia on koht, kus portselani toodetud tegelikult
päris pikka aega, see on selline 19. sajandi teise poole
või ütleme, keskpaiga algatus ja eriliseks meie suhtes teeb
ta võib olla see, et meile jällegi ei ole kunagi portselanitoodet,
mis tähendab, et sellist lähedal asuva paiga mõju meile on
olnud suur, need Riia portselani on siiapoole liikunud
mitmel puhul või ütleme pidevalt ja erinevatel põhjustel,
et ühtpidi sellepärast, et, et meie turud on lähestikku
ja siis meid on ühendanud ka riigikord. Aga teiselt poolt ka see, et tegelikult siin on olnud ka see
vormi pool just siinsete kunstnike jaoks tegelikult oluline.
Mis selle portselanitootmise siis seal 19. sajandil tingis,
kuidas see algus oli laiem selles mõttes,
et Riiga ja sinnakanti jõudis ta lihtsalt võib-olla tööstuse
arenguga lõpuks selleks ajaks, eks seda portselani imet oli
otsitud juba juba varem ja üritatud seal finantsi kaudu
jõuda lähemale sellele õhukesele portsjonile. Aga Riiasta jah, kinnistus meil siin samal ajal tegeleti
hästi tugevad näiteks vineeritootmise ja selle tehnoloogia
väljatöötamisega et see on selline võib-olla selline 19.
sajandi jah, selliste indust realiseerimise noh,
mingis mõttes nagu kõrgaega või väga tugev aeg,
kus siis otsiti neid väljundeid ja Riias oli tegelikult kaks
ettevõtet üsna lähestikku toimisid, üks oli kus need soovi
ettevõtte 1841. aastal asutatud ja teine siis mõned
kümnendid hiljem 19. sajandi kaheksakümnendatel siis
Jessenini portselanivabrik, et need olid siis kaks sellist
tugevalt töötavat ettevõtet ja tollele ajale omaselt nad tegelikult,
et võib-olla vähem püüdsid olla nii-öelda originaalsed,
vaid tegelikult võtsid üle palju kujundatud vorme mujalt. Saksamaa oli täis väikeseid ettevõtteid,
ei saa öelda nüüd igas linnas, aga põhimõtteliselt oli seal
väga tihe väikeste tootjate võrgustik ja sakslastelt võeti
näiteks hästi palju üle seda vormi poolt,
nii et see kuidagi kanaliseerub ka siis siiakanti.
Aga miks meil ei tekkinud seda portselani sellist tootmist?
Raske öelda?
Ei ole võib-olla sellise pilguga ise tegelikult isegi
ajalugu vaadanud, meil on siin mõned katsetused olnud küll
ka sedasama Fayansiga 18.-st sajandist juba Põltsamaalt
näiteks kui sealne lossi omanik Lauw tegelikult asutas ühe ettevõtte,
kus, kus hakati tootma ja tegelikult ka siin Tallinnas oli eesnimi,
on praegu võlgu Ficki ettevõte, kes tegelikult tegeles selle
poole liikumisega, et siin oleks meil rohkem sellist jah,
ütleme portselani, keraamikaga laiemalt tegelemist,
meil on sellest võrdlemisi vähe jälgi, Põltsamaal on tõesti
peaaegu ainult killud alles, mis on välja kaevatud
ja rohkem selline arheoloogiline materjal tänaseks meie enda kogudes,
mõned näited on Ficki meie kogus ei ole,
aga ma tean, et linnamuuseumis on ja seda on rohkem Rootsis,
et noh, ütleme, et selliseid algatusi oli küll eri põhjustel
ei ole juurdunud siis nii-öelda ja 19. sajandi minu teada
seda ei proovitud siinkandis teha, tegeleti
siseintensiivsemalt võib-olla puiduga edasi metallidega,
jah, valimi asisemaid natukene kuidagi on läinud nii tõsisemad. Kas see Riia portselan oli mõeldud laiatarbe kaubana
ja et nende tegelikult nii see varasem siis 19. sajandi lõpp
juba ja ka hilisem Riia portselani olnud tegelikult just
nimelt see on ikkagi masstootmine olnud,
nii et masstootmine teatavasti siis võimaldas tõesti seda,
et hind oli madalam ja see jõudis seetõttu rohkemate inimesteni.
Aga teistpidi ta kindlasti andis võimaluse selle kaudu siis
kunstnikele siis võimalikult sellist laiatööd teha. Jah, teda on levinud mitut kanti tegelikult siiapoole,
nii et see turg ulatus meie läheduse tõttu meieni ka.
Mis Riia portselanitoodet, et eripära on
või see väärtus, väärtus tänaseks on, võib-olla kasvab ta
eelkõige ajas loomulikult kui seda enam ei tehta
ja siis see tähendab ju seda, et teda jääb aina vähemaks.
Aga teistpidi ma arvan, selle teksti mõttes,
eks noh, võib-olla seda peab jah, kogujate käest isegi küsima,
et mis seal nagu võlub, et muidu võib praktiliselt tõesti vaadata,
et vana asja väärtus kasvab ajas. Aga selge on see, et meie jaoks on kujundanud meie argipäeva,
et selles mõttes see huvi võib-olla selle kunagise argisuse
vastu on lihtsalt ka kasvanud inimestel on isiklikud mälestused,
eelkõige ma arvan, need, mis võib-olla sunnivad tagant seda
huvi või et see huvi üldse tekiks.
Et ma arvan, et jah, oma ajaloost on ikka hea teada detaile,
aga ma arvan, et tegelikult kui võib-olla vaadata
või arvata, mida võib tunda nagu selline keskmine koguja,
et eks sealt tekib ka hasart lihtsalt, et sa näed,
et sul on tegelikult mingi vorm olemas, tahaks seda,
leiad, et näed, teine dekoor on veel sellega
ja siis nii ta läheb, et sellesse on nakatuda väga lihtne,
ma arvan. Kas tuleks teil äkki mõni selline levinud näide,
et kas need on need piilised tassid või mida me võib-olla
teaksime kunagi kas enda või vanaema või,
või kuskilt kapinurgast? Õudselt raske on kirjeldada, ma arvan tegelikult,
et kõigepealt võib-olla ilma kirjeldamisel on see tasuks
vaadata tassi või kannu või taldriku alla,
vaadata märki.
Jälle mul raske kirjeldada, millised märgid täpselt on,
aga küll seda Riiaselt välja loeb rikka Riga just nimelt
ja et siis selle järgi saab juba aimu ja teine asi on see
muidugi tasub guugeldada alati välja, küll selle märgi leiab
mille ta oli aja jooksul siin, ütleme see periood,
mida meie näitusel näitame, on viie-kuuekümnendat aastat
selle aja jooksul tegelikult juba näeb nelja märki
põhimõtteliselt nelja märki tüüpi. Et võib tulla muuseumisse, võib guugeldada,
vaadata, mis need märgid on otsida ja keerata neid nõusid
teistpidi kodus.
Ja teine märk, mida võib vaadata, on siis Kaaeffgaa
ja see seos on siis Eestiga juba selline.
Neid vorme kasutasid ka eesti kunstnikud kunstitoodete
kombinaadi juures, siis oli ka portselanmaaliateljee,
nii et need vormid olid tegelikult selleks aluseks dekoorile,
mis töötati välja siin kohapeal, nii et tihtipeale selle
vormi taga võib olla veel siis selle Riia märgi kõrval
Secaaeffgaa selline piklik võitleme, ovaalne punane märgistus,
mis annab märku sellest, et seal on Eestis kujundatud dekoor peal,
nii et, et seal see Eesti ja Läti saavad kokku. Tavapärane oli siin Eestis just see, et kuna siin ei
toodetud seda portselanvormi siis see alati importide sisse,
et oli seda, kas siis kolmekümnendatel aastatel,
kui Lange Braun ettevõttena töötas, siis seda tuli
Saksamaalt ja Tšehhist ja sellistest maadest,
kus siis tegelikult oli.
Aga kas see tähendab siis seda, et kui nad Eestis on nagu
värvid aga kas see värvide Mingi kombinatsioon, tonaalsus või mingid rahvuslikud elemendid,
kas see oli lubatud? Või kuidas ja omavaheline suhe ja seal tegelikult peaaegu
see suhe katkes selles mõttes, et tuli vorm
ja tuli siinse kunstniku kätte, kes töötas selle vormiga edasi,
et seal selles mõttes sellist autoriõiguse küsimust nagu ei tekkinud,
see oli tegelikult tavaline ka Riia tehases endas.
Et oli väga levinud praktika, see, et vormi kujundas üks autoridekoori,
teine, nii et see oligi tavaliselt selline ühistöö,
oli muidugi näiteid seal, selliseid ka, kus üks kunstnik
mõlemad asjad võiks, Siina Ulste on üks kunstnikest,
kes ühena esimestest siis kunstnikest üldse selle
meeskonnaga Riiast liitus kunstnikuna, et tema oli selline multitalent,
tema tegeles mõlemaga, aga tihtipeale jah,
see vormide koorarid eri autoritelt, nii et see,
et ta sai Eestis veel omakorda Siinse sellise dekoori
versiooni peale, et see tegelikult oli selles hetkes nagu
hästi loomulik, et tol ajal kõik need kunstnikud olid
anonüümsed nagunii, nii et seda küsimust,
et kes need on autor, ma usun seda väga palju ei tekkinud,
et kui seal tassi olen, on sellised kaks templit,
siis ta on isegi nagu natuke väärtuslikum. Meie vaatest võib olla küll selles mõttes,
et ta nagu kohalik, et meil on see kohalikkuse tähendus
sellel juures, et, et siis võib olla kuidagi ma ei tea,
topeltõnnelik selle üle näiteks. Kui Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis on väljapanek,
nagu te ütlesite 1950.-test, siis kümnendi jooksul valminud
portselanist Mida te sealt välja olete valinud, mida me näha saame,
ütlen igaks juhuks, et kuuekümnendad on seal otsapidi ka
juures ja nagu katab ära enam-vähem kaks kümnendit,
aga kuna see näitus on sündinud koostas Riia
portselanimuuseumiga Riiason kollektsionääre mitmeid
eksponeeritud ka mitmel pool tegelikult Riia portselani,
selle Riia portselanimuuseumi eripära, seal väga väike muuseum,
aga nende eripära on see, et Nende käes on siis see varandus,
mis on üle tulnud sellest vabrikust. Nii et, et need ei ole ainult esemed, seal on ka kõike muud võimalikku,
sellist toetavat materjali ja nende tehtud valikud on need
tegelikult meie soov oli näha seda, et tekiks mingisugune
ülevaatlik pilt sellest Riia portselanist laiemalt,
et me teaks, millal on kasutusel, mis märgid selle järgi on
võimalik tuvastada, see on võib-olla selline,
ütleme selline valik algajale, et kes on nagu teadvustanud,
et selline asi on olemas nagu Riia portselan,
tõenäoliselt on kodus midagi ja see huvi on tekkinud. Et see on tõesti nagu võib-olla selline sissevaade algajale.
Ma arvan, et meie hulgas on nii, meie külastajate kui meid
ümbritsevate inimeste hulgas on mitmeid sellisel järgmisel
tasemel olevaid inimesi, kes juba teavad väga hästi,
mis neil on ja mida neil pole.
Ja selles mõttes on valik kindlasti selline,
ütleme, väike.
Meil on seal ligi 30 näidet välja valitud,
aga valitud jah, on nad siis nii, et sellest tekiks selline
ülevaatlik pilt, kuidas kümnendite lõikes on võib-olla
toimunud arengud ja ka need kaks kõrvuti olevat kümnendit,
et millised need muutused on olnud. Ja meie jaoks on ta just nimelt oluline sellepärast Eesti
vaatest siis et see oli see aeg, kus tegelikult see vorm oli,
oli hästi sagedasti selle, siinse kunstitoodete kombinaadi
kunstniku laual, et see oli põhivorm, tuli ikkagi Riiast,
nii et meil on endal nende vormidega näiteid hästi palju
erinevatest koorides.
Ja antud juhul siis me näeme just nimelt seda Läti poolt.
Et ma usun, et see vormi pool tekitab vaatajas hästi kergelt
tegelikult seoseid ehkki ka iseenda peal katsetades tundus,
et, et ütleme, et see dekoor annab ikkagi niivõrd tugeva
iseloomu ühele komplektile. Et kui sa näed nagu kõrval teist sarnast,
siis sul kohe seda seost ei pruugi tekkida,
et on tegu sama asjaga, et, et tõesti, et see dekoor muudab
nagunii palju selle vormi olemust, et tihtipeale selline
pealiskaudne pilk ei taga sugugi seda nagu äratundmismemory
mäng natuke klikke ei pruugi kohe käia, isegi kui sa püüad
väga tähelepanelik olla, saad hiljemale lina,
saad hiljem pihta. Viiekümnendad kuuekümnendad, ega see ühiskondlik aega ei
olnud ka tollal kerge, kas sellel dekooril on mingisugust
pistmist viitega riigikorrale või kas me sealt seda üldse leiame,
olid need lahus või olid nad? Parandamatult, eks ta ikka mõjutas selles mõttes,
et kasvõi see, et noh, ütleme selline viiekümnendad,
taastate, eriti esimesele poolele omane,
selline hästi tihe, läbi töötatud ja, ja võib-olla teatavate
viidetega võib-olla riigi korral mingisugused kujundusvõtted,
eks ole, sellised lopsakat dekoorirohked,
lahendused on kindlasti ajale omased ja seda näeb nii vormis
kui te kooris. Ja samamoodi on siis võimalik vaadata, kuidas see 60.-te
algusest muutub nagu aina vabamaks ja, ja kuidagi selle
modernistliku maksame käsitluses kas või sellega,
et vorm on näiteks ühevärviline või et tal ei otsitagi enam
nii tohutut seda seda mustri lahendust peale vaid,
vaid muutub oluliselt oluliselt vabamaks.
Et tuleb küll väga ilusti tegelikult see välja.
Miks Riia portselanivabrik oma tegevuse lõpetas,
ta läks hingusele, nii nagu me teame, palju näiteid ka enda ümber,
et ühel hetkel ei olnud see enam mõistlikku omanike
vahetused ja see suubus, nii nagu meiegi puhul mitmeid ettevõtteid,
mille puhul ikka tuleb aeg-ajalt küsimus,
et no miks ometi ei võiks edasi kesta, aga turg,
ma arvan, seab omad tingimused, nii et see on kuidagi
loomulik kadu, et meil on sellest kahju,
aga meil ei ole ka väga palju midagi teha,
et kui need on ikkagi ärilised ettevõtted,
siis palju tahta, et seda entusiasmi pealt edasi teeks. See on kuidagi ajastu märk, et neid asju
ja neid ettevõtteid enam ei ole või et nad ei jätka enam
sellises mahus.
Tihtipeale jäävad sellised väiksed rakukesed võib-olla kes,
kes millegagi tegelevad edasi ma Riia puhul ei ole selles kindel,
kas need on olemas, aga no vähemalt, et kasvõi kunstnikud,
kelle puhul jäävad oskused alles ja kes võib-olla natukene
viivad midagi edasi sellest varasemast ajast,
aga üldiselt jah, need hinguseleminekuid,
et nende mastaapide juures, mis on varem eksisteerinud,
et neid on hästi palju, jah. Aga selle Riia portselanitootmise selline jälg on mitte
ainult seal, vaid ka lähiriikides ikkagi määratu suur
ja ta on võib-olla siis suunanud üldse tarbekunsti siin
kindlasti hea, sest ega need ettevõtted andsid tohutu
väljundi kunstnikele ja selle kaudu loomulikult on nad
nii-öelda katnud nagu või täitnud meie meie argipäevi,
see on saanud osaks kindlasti ilmselt eriti just
regionaalselt niimoodi nendest eludest, et,
et nii nagu nõukogude ajal ka see ulatus oli,
oli ettevõtetel ikkagi nagu üle üle Nõukogude Liidu,
nii et neid üllatusi võib ette tulla siin
ja seal, et kuhu see kõik jõudis ja, ja tegelikult ma arvan,
et meie teadmine võib-olla ei ole liiga suur või,
või ei ole ka piisavalt suur, et, et seda kõike hoomata,
aga noh, selge on see, et see haare oli metsik. Väga-väga huvitav, tav.
Lõpetuseks, mis ajani me saame seda näitust siis külastada
ja näitus on avatud 21. jaanuarini, nii et sinna on veel
palju aega, heane saab sisse astuda, õnneks saab sisse astuda,
lasta silmad üle ja minna, võib-olla siis kellel,
kuidas huvi on minna kontrollida kodused varud,
võib-olla ka vanemate või vanavanemate juures üle võib-olla
taaskasutust taaskasutuskeskus alati pungil
ja et tasub vaadata, silmas pidada ka seda
ja et need vormid ja mustrid võivad olla korduvad
ja minnakuidagi esineda ka läbisegi selles mõttes,
et üks muster võib olla erinevatel vormidel ja,
ja nii edasi, et, et sellised kombinatoorikad on hästi palju
ja tasub silmad lahti hoida. Lõpetuseks, kas teil endal on kodus Riia portselani?
On teil mõni lemmikese suisa minul?
Tegelikult ma pean ütlema, ei ole, ma vaatasin ka tegelikult
Riia näitust värske pilguga.
Ma mäletan, et minu enda emal oli teistsugune maitseta,
kuidagi läks sinna mingisuguseid kandilisema vormi juurde
kogu aeg. Et meil ei ole, aga noh, eks see isu võib ikka tekitada,
kui näed ja saad teada, võib-olla ka seda,
seda autorit sealt tagant ja neid aastaid,
et siis see on kerge tekkima, see soov. Ja see on kerge tekkima, igatahes Riia portselanihuvilised. Et Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis on teile
väljapanek ja kõigile neile, kes tahavad teada,
kuidas Riiast portselani toodeti ja kuidas see on meie
igapäevases elus ka tegelikult kaasa helisenud.
Aitäh, Kai Lobjakas meile saatesse tulemast
ja ilusat portselani nautimist meile kõigile.
Aitäh.
