Ülehomme, 27. oktoobril toimub Tartu linnamuuseumis Tartu
linna ajaloomuuseumide 41. linna ajaloopäev,
mis kannab pealkirja, kuidas sünnib hea linnaruum.
Sel puhul on stuudios külas Tartu linna ajaloomuuseumide arendusjuht,
linna ajaloopäeva korraldaja Marge rennid
ning ruumiloome ekspert Tõnis harjus.
Tere tulemast stuudiosse.
Tere. Tere. Esmalt ehk tutvustate lähemalt, mida see tänavu tõesti juba
40 esimest korda toimuv linna ajaloopäev endast kujutab
ning kust see üldse alguse sai? Ja see on tore küsimus, sellele on päris uhke vastata.
Nimelt Ta on Tartu linnamuuseum oma sünnipäeva pidanud iga
aasta oktoobri viimasel reedel.
Ja nagu öeldud juba on, siis sellel aastal on see langenud
27. oktoobril.
Ja kui nüüd numbritest rääkida, siis linnamuuseum ise saab
sellel aastal 68 aastaseks.
Aga võib uhkelt öelda, et linna ajaloopäev toimub seekord
juba 40 esimest korda. Et ta toimub igal aastal ja on väga erinevatele teemadele pühendatud,
et seekord siis räägime heast linnaruumist. Kuid millistes formaatides seda varem tähistatud on,
et kas teil on alati kombeks teha ettekandepäev nagu tänavu
või on ka mingeid muid formaate olnud? Jah, ettekandepäev on täiesti traditsiooniline kokkusaamine
selle linna elupäeval ja kuidas me oleme siis neid teemasid
leidnud väga tihti, me oleme näiteks rääkinud nendel teemadel,
mis kajastuvad muuseumi aastanäitusel, linnamuuseumi
aastanäitusel ja hea näide on kahe aasta tagune näitus
ja linnaelupäev, kus me rääkisime kalmistukultuurist seoses
siis Münnichi ja telleri kabelitele pühendatud suuresti
nendele pühendatud näitusega. Aga eelmisel aastal olid meil teemaks rännuteemad,
nii et et alati muuseumi näituseprogramm ei toeta meie ettekandepäeva,
siis me mõtleme midagi muud välja. Ent tänavu on vist üleüldse üsna aktuaalne Tartu
ja linnaruumi teema ning ka teie tänavuse ettekandepäeva
fookuses on siis küsimus, kuidas sünnib nüüd sulgudes hea linnaruum,
millest ajendatult nüüd seekordne teema valitud sai
ning mida kõikese endasse hõlmab? No see on nii lai teema, et me võiks, ma arvan,
terve nädala rääkida.
Esiteks me tahame valida teemad, mis, mis puudutab kõiki,
tähendab, me oleme ikkagi huvitatud, et sellest,
et meie ettekandepäev oleks aktuaalne, see huvitaks inimesi,
nad tuleksid kuulama, kaasa, rääkima, täiesti vaieldamatult
linnaruumi teema on, on teema, mis kütab kirgi ja,
ja ma arvan, et see on väga õige. Et see puudutab meid kõiki, et hommikul just viskasin pilgu
eelmise nädala sirbile kus siis Estonia teater oli oma uue
asupaiga otsingutega oli väga massiivselt sees,
et, et ma arvan, see on õige. Kuid kuna linnaruum tõesti ju puudutab kõiki linlasi siin Tartus,
et keda te üldse ootate sinna ettekandepäevale,
kas see on pigem nii-öelda erialaspetsialistidele
või tõesti kõigile linnakodanikele, kes tunnevad selle
küsimuse vastu huvi? See on kõigile linnakodanikele, kolleegidele,
teistest muuseumitest ja tasuta osalemiseks kõigile,
keda siis huvitab see hea linnaruum ja selle ajalugu
ja selle tänapäev, selle tulevik võib olla. Kuid ettekandepäeva jooksul saab siis kuulda kaheksat ettekannet,
kes need ettekandjad on ning mis teemadel. Nad räägivad, me oleme päevakava niiviisi kokku pannud,
et päeva esimene pool, mis algab kell 11 hommikul on
pühendatud ajaloolisele linnaruumile, alustame keskajast.
Meie enda muuseumi arheoloog, arheoloogia osakonna juhataja
Arvi Haak räägib keskaegse Tartu planeerimisest ja,
ja arutleb selle üle, kas keskaegne Tartuga selle puhul saab
rääkida plaanipärasest rajamisest.
Ja mil määral siis isetekkelisest siis järgmine ettekanne on
Tartu kindlustuste teemal. Ja selle peab arheoloog väga tuntud kindlustuste ajaloo
uurija Ragnar Nurk, kes räägib Tartu seitsmeteistkümnenda
18. sajandi kindlustustest ja kui lühidalt sellest ettekandest,
et rääkida, siis ta nimetab Tartu hiilgeajad
ehk Tartu keskaeg on selleks ajaks möödas.
Ja nendel sajanditel seitsmeteistkümnendal 18. sajandil
tegeleti väga palju linna kindlustustöödega,
kuid väga erinevatel põhjustel kindlasti üks olid siis sõjad ja,
ja poliitilised põhjused ei jõutud Nende kindlustuste
rajamisega kunagi lõpule. Siis järgmine ettekanne on kunstiaja luulaselt Anu Ormisson
lahelt kes räägib ülikooli hoonete rajamisest Tartu
toomemäele ja, ja Tartu kesklinna.
Ja ta ei räägi ainult 19 sajandi esimestel kümnenditel del
valminud hoonetest.
Vaid juttu tuleb ka teostamata projektidest.
Ja päeva esimese poole lõpetab kunstiajaloolane Enriko Talvistu,
kes räägib teise ilmasõjajärgsetest generaalplaanidest
ja kes tutvustab neid siis kuni generaalplaneeringute ajastu lõpuni,
see oli siis 1900 üheksakümnendad aastateni
ja ja niipalju siis selle kohta, et kuigi plaanid olid
suured ka avalike ühiskondlike hoonete rajamiseks,
siis tegelikult ikkagi tuli tegeleda eelkõige elamuehitusega. See oli siis esimene pool meie linna elupäevast,
siis me teeme umbes tunniajalisse lõunapausi
ja siis räägime edasi juba pigem tänasest linnast,
mis kindlasti meie kuulajaid huvitab.
Ja mul on siin hea meel tutvustada Tõnis harjust,
kes minu kõrval siin istukese alustab teist poolt ja,
ja räägib oma 11 aastasest linnaarhitekti kogemusest,
milles täpselt siis võib-olla Tõnis valgustab,
nüüd hakkas see kõik on väga põnev ja Tõnise järel räägib maastikuarhitekt. Maaülikooli maastikuarhitektuuri õppetooli õppejõud Toomas
Muru räägib linna rohealadest ja väga oluline,
millest ta kavatseb rääkida, on see, et me ei tohiks
rohealade all mõista ainult linnaparke vaid rohealad,
et moodustavad ka erinevad haljastud meie igapäevases elukeskkonnas,
et arvestades muutuvat ja muutunud kliimat,
siis see saab järjest olulisemaks meie elus.
Siis saavad sõna kaks arhitekti
maastikuarhitektuurikoolitusega ettekandjad Kerli Irboja,
Kristin Leis, kes toimetavad sellises toredas ettevõtmises
nagu arhitektuurikool. Ja arhitektuurikool töötab siis Tallinnas,
aga tal on ka Tartus oma harukool ja Kerli
ja Kristin räägivad siis Tartu kooli tegemistest.
Et arhitektuurikool annab arhitektuurialast haridust nii õpilastele,
lastele kui ka täiskasvanutele, ma arvan,
nende kogemust kuulata on igati põnev.
Ja meie ettekandepäev lõpeb mängulisemalt.
Ja viimaseks ettekandjaks on Jaanika tammaru teatrist must kast. Kes räägib Tartu linnaosasid käsitlevast teatri projektist
läbi linna.
Et see projekt on toimetanud juba kolm aastat
ja käsitlenud kolme Tartu linnaosa, need on siis Karlova
Supilinn ja üle jõe.
Ja väga huvitav on siis kuulda, missuguse kogemuse on
teatriinimesed sellest projektist saanud seoses linnaruumiga.
Et see on siis mitte väga lühidalt. Tõeline plejaad väga intrigeerivaid aktuaalseid teemasid end tõesti,
nagu te mainisite, meil on hea võimalus,
meil on siin stuudios Tõnise harjus, kes on endine Tartu
linnaarhitekt ning te peate ju samuti ettekannet.
Avage nüüd siis natukene põhjalikumalt, millest see teie
ettekande teema tõukub ning mida te seal käsitlete? Hea meelega ja kõigepealt ma pean ütlema,
et Marge, see kava on lihtsalt muljetavaldav,
et tõeliselt kihvt, et läbilõige ja mulle just nimelt
meeldib see, et me saame rohkem kurssi viia ennast tõesti
Tartu tõsise ajalooga, kuidas Tartu on tegelikult selliseks kujunenud,
nagu ta täna on teisest küljest vaadata ka seda,
kuidas me täna saame aktiivselt kogukonnaga linna arengus
kaasa lüüa, et see on hästi oluline nüanss. Ja ma arvan, et minu ettekanne jääb sinna ilusti
põhimõtteliselt nende kahe asja vahele.
Et ühest küljest ma küll vaatan ka tagasi,
aga ma kindlasti ei vaata tagasi, nii nagu ajaloolased
oskavad metoodiliselt ajalugu analüüsida,
vaid ma vaatan tagasi, kui praktiseeriv linnaarhitekt,
ametnik, et 11 aastat oli mul tõesti rõõm siis seda rolli täita.
Jaa, tuleb tunnistada, et kui ma nüüd tagasi mõtlen,
selle on nii-öelda oma oma algusaegade peale,
siis ma olin 27 aastane noor nolk pealinnast,
kellele usaldati tegelikult selline oluline vastutus tulla
Tartusse tööle. Ja noh, kindlasti tulisin kasuks minu puhul see,
et lihtsalt nii väga tunnen huvi, kuidas linnad kujunevad,
kuidas inimesed linnaruumi kasutavad.
Ja, ja ma mäletan ka oma esimesed kuud minu põhihobi oli
lihtsalt ringi jalutada mööda Tartut, et ma avastasin soppe,
kuhu ka paljud tartlased ei ole kindlasti sattunud.
Ja seeläbi nii-öelda hingasin ennast tartu õhust läbi nii
palju kui võimalik, et selle kohaga ennast kurssi viia. Ja teatud mõttes ka oma ettekandes vaatan ka natuke niimoodi
personaalselt tagasi, et kuidas ma näen,
et on muutunud inimeste hoiakud linnaruumi suhtes.
Vaatan, kuidas on ka muutunud juhtunud ka minu enda roll
linnaarhitekti ametis ja samal ajal loomulikult
kronoloogiliselt läbi erinevate, siis ma arvan,
et olulisemate Tartu linnaruumi saavutuste,
mis siis vahepeal on sündinud. Ja kui ma nüüd seda ettekannet ka kokku panin,
siis tuleb tunnistada, et päris palju on juhtunud,
et 11 aastat tegelikult linnaruumi arengus ei olegi väga
pikk aeg, sest et ka minu ajal me ikkagi andsime nii-öelda
lubasid ideedele, mis on eostatud juba ammu aega tagasi
ja paberile pandud ja näeks, niisamuti on ka nii,
et ka teatud protsessid, mida minu ajal sai algatatud,
jõuavad võib-olla küpsusesse alles mõnekümne aasta pärast,
et selline selline arumi areng juba on. Te juba riivamisi puudutasite minu järgmist küsimust,
mis oleks olnud, et teie tõesti 11 aastat pika karjääri jooksul,
kuidas teie hinnangul tundub kuidas on muutunud nii
linnakodanike kui ka linnavalitsuse suhtumine linnaruumi,
et on see muutunud kuidagi au paklikumaks on sellesse
hakatud tõsisemalt suhtuma, mis on need suurimad muutused
sel alal? Punkt üks on see, et ühiskondlik selline nõudlus olla
linnaruumi arenguprotsessides kaasas on väga selgelt kasvanud,
hästi tugevalt kasvanud ja me näeme seda hästi paljudes
erinevates kohtades, kindlasti on siin ka linn ise teinud
selle nimel palju, et inimesed rohkem julgeksid linnaruumi
arengutes kaasa rääkida.
Ma arvan, näiteks kaasav eelarve on üks väga hea näide,
kuidas jõustada inimesi ja, ja see võimalus,
et sa saad päriselt öelda oma häälega, milline võiks olla
järgmine samm, kuhu linnaruum investeerides on väga tugev sümbol,
tegevus ja tegelikult ka tänu kaasava eelarvel on sündinud
väga palju kihvte asju üle linna, et ka ma arvan viimase
aasta pinkide projekt näiteks üle linna,
mis on tegelikult ju nii lihtne asi, aga tohutult oluline selleks,
et meie linnaruum oleks kättesaadav erinevas vanusegrupis
inimestele ja et linn oleks lihtsalt üks mõnus koht,
kus mitte ainult liikuda läbi, vaid ka seal koha peal olla. Nii et see ühiskondlik nõudlus on kindlasti kasvanud samuti noh,
kui tekib selline huvi linnaruumi vastu,
siis tekib inimestel ka rohkem soovi selle info järele,
mis linnaruumid puudutab.
Nad tahavad õppida rohkem linnaruumi mõistma
ja siin saab avalik sektor ainult kaasa aidata,
aidates inimestel rohkem ja paremini saada infot kätte.
Ja ma arvan, et ka selles osas on Tartu olnud võrdlemisi eesrindlik,
et me oleme linnas, minu kolleegid, endised kolleegid on
siis väga palju vaeva näinud sellega, et oleks hea kommunikatsioon. Et erinevad protsessid oleksid kohe algusest peale omavahel
läbi räägitud, läbi arutatud ja ka kui on mingi otsus tehtud,
et siis see otsus on ka hästi seletatud lahti inimestele,
miks see otsus on tehtud.
Aga noh, selge on see, et kasutame inimestena linnaruumi
väga erineval moel ja me näeme linnaruumi väga erineval moel.
Mistõttu meil on ka erinevad ootused ja siis on selge,
et siis tekib ka debatt, debatt, mis on võrdlemisi kirju. Ma ei tea, sest seal ei olegi tõde tihti,
et seal ongi lihtsalt väga erinevad võimalused,
kuidas, kuidas mõista linnaruumi ja kuidas seada sellele ka ootusi.
Nüüd on siin avaliku sektori roll siis leida seal vahepeal
selline tasakaalupunkt, siis kuhu me tegelikult minema peaks?
Mõnes mõttes ma arvan, et ka sedasama, reedene päev,
mis linnamuuseumis toimub, on hea abivahend selleks,
et aidata mõista, miks Tartu on selliseks kujunenud,
nagu ta täna on ja kui me sellest paremini aru saame,
siis me oskame ka paremini sõnastada ootused tuleviku,
et mis on need suured ja tugevad väärtused,
mida me peaksime täna hoidma alles, mida me ei tohiks
kogemata ära lõhkuda vahepeal. Ja mis on need ootused tulevikult, et mis on need ka suured väljakutsed,
nagu sa, marga juba kliimaküsimust näiteks puudutasid,
et mis on need väljakutsed, mida me peame ka siis linnaruumi
arengus arvesse võtma? Rääkides ootustest, lootustest ja erinevatest debattidest,
siis kahtlemata üks põletavamaid neist on olnud siin Tartu
kontekstis südalinna kultuurikeskus ning tõtt-öelda me
teiega siinsamas Tartu stuudios kohtusime ka suve lõpus,
siis kui süku võidutöö just välja kuulutati
ning see on kahtlemata üks põletavamaid Tartu linnaruumi küsimusi.
Ent teie karjääri jooksul, mis on veel selle süku kõrval
need olulised pidepunktid ja suured küsimused olnud? Kui ma tööle tulin, siis üks suurimaid ja ma arvan,
et ka üks olulisemaid protsesse Tartu arengus oli kesklinna
üldplaneeringu koostamine.
Ja see oli linna jaoks protsess, mida algatati juba 2010.
Aasta. Ja planeering jõudis kehtestamiseni aastal 2016.
Nii et päris pikk Ja nüüd kesklinna üldplaneeringu eesmärk oli tegelikult
tagada siis Tartu südalinn, mis on ajalooliselt hästi tugev
keskus olnud, tagada selle tugevus ka tulevikus
ja tol hetkel noh, 2010 paiku tegelikult nähti,
et siin on päris palju ohumärke, kuidas näiteks ülikooli
campus osaline kolimine kesklinnast välja mõjutas linna
teatud äride ärakolimine kesklinnast mõjutas linna
ja volikogu algataski siis kesklinna üldplaneeringu protsessi,
selleks, et läbi mõtestada, kuidas me saame hoida siis
tugevat südalinna, parandada seal teenuste kättesaadavust,
tihendada kesklinn, aga hoonestuse mõttes
ja samal ajal jälgida väga selgelt seda,
et me selle tihendamisega ka üle piiri ei läheks sellisel moel,
et meil ei ole enam kohta, kus puhast õhku hingata
ja see puudutas hästi paljuga liikuvuse küsimusi. Et nagu me teame, siis compact tsema.
Linnaplaneerimise eesmärk on ka see, et inimene ei peaks
ringi pendeldama oma isikliku sõiduautoga,
mis kokkuvõttes on kulu kõigile ja, ja loomulikult muudab ka
linnaõhu kehvemaks.
Et see oli üks läbivaid teemasid, siis loomulikult
rohevõrgustiku teemad.
Ja just nimelt siis ka küsimus, kuidas me saame
tasakaalukalt tihendada Emajõeäärset sellisel moel,
et siia tuleks rohkem inimesi elama ja töötama
ja õppima. Aga et see linnaruum oleks niivõrd hästi läbi mõeldud. Me tahame seal ka kogu aeg aega veeta.
Ja ma arvan, et see kesklinna üldplaneering sai ka tõeliselt
väga hea. See, et seda tehti ka kaua, andis võimaluse väga
paljuga diskuteerida.
Ja no ma võin tuua konkreetse näite, mis tänu sellele sündis,
sündis näiteks delta hoone ülikoolil tänu kesklinna üldplaneeringule,
just nimelt see tuli, uus, väga kihvt hoone.
Emajõe kallastele sündis protsessi käigus ka tegelikult
kvartali keskus, mis ma arvan, et on oluline ära märkida,
sest et kvartali keskus toona juba näitas ka sellist
kaasaegsemat lähenemist arhitektuurile, mis on hästi
aktiivselt seotud ümbritseva linnaruumiga. Ja sündis loomulikult ka otsus südalinna kultuurikeskuse
asukoha osas, mis on samuti oluline.
Et selline sümbolehitis, mis on sisuliselt mitmekorruseline
avalik ruum.
Et see sünniks sinna, kus on tartu tõeline kese,
kust inimesed igapäevaselt niigi mööda kõnnivad.
Ja kus see uus funktsioon, funktsioonide kogum,
lihtsalt tõmbab inimesed sinna sisse head aega veetma
ja kultuuri sees kõmblema. Kuid selleks, et meie vestluse otsi natukene kokku tõmbama hakata,
võiks tõmmata kokku ka teie mõlema mõtted.
Nimelt kui me räägime siin ajaloost ja räägime ka sellest,
mis praegu on linnaruumis aktuaalne siis küsimus teile mõlemale,
et mis teile tundub, kas ja mida on praeguses muutunud
ühiskonnas ja nii-öelda moodsamas linnakeskkonnas sellelt
samalt Tartu ajaloolt. Oi, see on päris keeruline küsimus.
Spekuleerida Tartu ajaloolane pida, Tartu ajaloos on nii
palju olnud sõdu, põlenguid ja hävinguid.
Et, et tegelikult on seda kõike olnud rohkem kui ilmselt
üheski teises Eesti linnas.
Et sellepärast on kahjuks küll Tartus näha väga vähe jälgi
meie õitsvast keskajast me teame, et Tartu oli rikas
ja ilus linn. Sellest on vähe jäänud.
Võib-olla siis seda selle mõtte jätkuks,
et me peame hoidma seda, mis meil on nii ajaloolist Tartut
kui siis hoidma tartlast ja katsuma seda linna võimalikult,
et armsaks ja hästi kasutatavaks talle teha. Kuidagi hea meel, et sa selle hävingute poole välja tõid,
Marge minu arust on selles omamoodi ka selline
innovatsioonivaip sees, et ma olen, ma olen ise samamoodi
sellele mõelnud, et Tartu on korduvalt maha tehtud
ja samal ajal ta on uuesti tuhast tõusnud
ja päris jõuliselt tõusnud.
Ja sellised taassünnid tegelikult annavad sulle alati
võimalusega jällegi võtta olulise kaasa,
aga siis ehitada ennast uutes oludes uuesti paremini üles. Ja teatud mõttes võib-olla nagu oleme me veel selles teise
maailmasõjajärgses taastamise olukorras,
kus ka Mateusz kuulsalt olevat siis öelnud,
et ärme kõike kohe täis ehita, muidu me teeme suured vead.
Ja tänu sellele meil on ka täna plats näiteks südalinna
kultuurikeskuse jaoks, kus me saame seda tõesti teha
kaasaegselt läbib mõtlevalt ja tulevikku vaatavalt.
Nii et ülikoolil linnale üldse omane see,
et ta on ühest küljest tõeliselt konservatiivne keskus. Aga teisest küljest tänu sellele inimeste voolavusele tohutu innovatsioonile,
mis tänu nendele inimestele siin on teisest küljest tantsis
oma ideedes ja tegudes, ma arvan, et mitmeid aastaid eest
paljudest teistest kohtadest.
Nii et selline huvitav konservatiivsuse ja innovatsioonisegu on,
ma arvan, see, mis muudabki tartu eriliseks ja,
ja hästi tugevaks kohaks. Kas siis Tartu kultuuripealinn 2024 võiks ka kujundlikult
olla mõistetud, kui selline omamoodi tuhast tõusmine? No kahtlemata ja minu arust on kultuuripealinnaga
kontseptsioon ellujäämise kunstid uskumatult naelapea pihta.
Mõeldes sellele, millised väljakutsed on meil ees,
mis on vahepeal toimunud peale seda, kui sa kontseptsiooniga
avalikuks tuldi.
Ja samal ajal ka Ta ei ole allaandmine, vaid vastupidi,
ta on teadmine, et me saame kollektiivselt nende raskete
väljakutsetega hakkama. Suurepärane, sellise optimistliku noodiga on väga hea meie
vestlust lõpetada ning ma meenutan ka kõigile kuulajatele,
et siis ülehomme, reedel, 27. oktoobril tasub külastada
Tartu linnamuuseumit, kus toimub 41. linna ajaloopäev mille
pealkirjaks on tänavu, kuidas sünnib hea linnaruum
ning sellest rääkisid äsja lähemalt Marcherennit
ja Tõnise orjus, aitäh teile stuudiosse tulemast,
aitäh, kutse, aitäh kutsumast.
