Tere tulemast klassikaraadiosse, Tiit hunt tõrvist,
te olete zooloog ja loodusfotograaf ja põhjus,
miks me täna kokku saame, on see, et vereta jaht on välja
pannud parimad loodusfotod, mida saab vaadata siis Vabaduse
väljakul kuni veel selle nädala lõpuni.
Ma väga tänan, et te tulite sõitsite läbi sügisese Eestimaa,
mis on teie lemmik aastaaeg?
Armun pigem kevad ja miks ma olen niisuga kevade laps. Aga kas sügisel hakata juba kevadet ootama ka? Ei, sügis tuleb ikka mõnuga läbi elada ja siis on jah talv
veel ja siis siis ootame juba, noh, ma arvan,
veebruaris on esimesed kevadejäljed juba näha,
nii et et ega see talv siis nõnda kaua kestagi. Tänavu aasta ennustavad, detailid tuleb üldse hiljem.
Kas teie ka ilma ennustate, te olete nii palju metsas,
vaatate mingeid märke?
Ma ennustamisega ei tegele, aga enda jaoks? Enda jaoks vaatan mingeid märke, võib-olla,
aga kuna see ilm on nii-öelda hukas siis ei tea mitte
kohvipaksu pealt ka ennustada, et mis ootab järgmine nädal näiteks.
Sest et tsüklonid ja igasugused asjad, mis ilma määravad,
need lihtsalt muutuvad nii kiiresti, et ma eeldaks küll,
kui hakata ennustama, et tuleb kõike. Aga kas loodus on kohanenud selle teistsuguse,
ma ei tea siis keskkonnamoodi kiire arenguga
või kas meil on endiselt neli aastaaega on ju?
Praegu on ikka veel küll.
Aga kas on karta, et mingil hetkel mõni aastaaeg kaob? Pigem ma arvan, et ja märgid ju näidanud ka juba viimastel aastatel,
et talv algab hiljem ja, ja lõpeb hiljem,
et läheb sinna märtsikuusse ikka kenasti sisse.
Kuigi, noh, seal võib-olla ka temperatuurikõikumisi ikka
väga suuri, nii et üks päev on kevadine päev,
on talv. Aga kuidas loomad käituvad eri aastaaegadel,
sellel on väga suur erinevus, kuidas on loomalt kevadel
ja siis sügisel ma tooks näit. Niukse värske näit ehk mis siin ikka üldist juttu ajada,
kuna meil Saaremaal sai pandud hirvede jooksuaja jälgimiseks
kaamera ja kõik saare jahimehed olid väga imestunud,
et hirvede jooksuaeg kestis Ühe nädala, ainult ta peaks
kestma üle kuu aja.
Ja siis õieti ka see jooksuaeg, nagu ei väljendunud sellises hasardis,
vaid noh, pullid marssisid irve lehmadest mööda jooksuga
ja tegid seal omi trikke ja, ja oligi kõik,
ehk siis praktiliselt me ei näinudki ega kuulnud,
et oleks üks korralik jooksuaeg üldse olnud. Ja see nädal aega jäi selle aja sisse, kui olid ööd jahedamad,
muidu sellel ajal ööd väga soojad, 16 kraadi niimoodi,
nii et temperatuurid mõjutavad loomade käitumist vahetult. Nii et tegelikult see, mis me siin räägime,
et keskkond meie ümber ja räägime rohkem inimese positsioonilt,
siis kogu loodus on ju kaasatud selle protsessiga.
Kindlasti. Kui sageli te metsas oled?
Mitte päris sageli.
Millal võiks, ma käin ikka mere peal ka.
Aga millal te viimati metsas olite?
Reedel, mis te tegite metsa? See oli küll nüüd ütleme, mitte selline väga ürgmetsas käimine,
vaid ma tegin oma blogitööd.
Ehk siis loodusblogi RMK kodulehel on see,
millega ma siis tegelen seal ka muude asjade juures. Kui see koroonaaeg meid tabas, siis kogus tohutud
populaarsust igasugune aktsioon, minge metsa,
küll käidi rabas, küll käidi metsas jalutamas,
räägiti palju sellest, et kas laudteed on korras ja,
ja kuidas inimene saaks turvaliselt liikuda.
Et selline metsaarmastus metsarahval lõi kuidagi väga kollektiivselt,
et välja, kas me oskame metsas käia, suurem osa meist on
ikkagi linnainimesed või siis kuidagi harjunud selle Lindliku. Ja ma käisin ka koroona ajal metsas, üritasin ühe loodusraja
peal saada Põhja-Kõrvemaal ja ma jäin ummikusse.
Metsas autod, ummik lihtsalt poolteist kilomeetrit umbes
tagurdasin välja sealt, et üldse minema saada.
Ma ei läinud sinna raja peale.
No ma ei ole kindel, et nüüd kõik oskavad täpselt käituda nii,
nagu võiks käituda. Kuidas vahiks mitte häirivalt loodusliku keskkonna olla nagu
seal sees natuke aega, sest me kõik teame,
miks me tahame metsa minna.
Me tahame vaikust ja rahu, ise, lähme ja sageli lärmame
sigaretid hiiglastele. See see olekski seesama vastus, et mitte seda heli müra
tekitada looduses.
Et kui inimene tahab vaikust, siis ta võiks ju vaikselt olla
seal metsas vaikselt kulgeda.
Ja mis seal muud imet ikka. No kas mitte isegi RMK lehel ei ole peale nende võluvate
lõkkeplatside ja matkaraja soovituste ja kusagil on ka
kakukaamera viited, aga kas ka loomaradadel ei ole mingeid viiteid,
et kui ma näiteks tahan oma väga kalli telefoniga minna
pildistama põtra? Siis, mida ma pean kõigepealt siis jälgima,
kuidas põdra kätte saan.
Kannatus on ju see hirmus asi, mida tuleks. Ma ikka kujutaks ette, et siis peaks natukene ka eeltööd tegema,
ennast harima, selles vallas põdra elukohta natuke uurima,
et kust teda üldse võiks teoorias leida,
põtradele on oma Beattoobid, need ei ole sellised kohad,
kuhu saaks kontsakingadega minna.
Need on ikkagi loodused, kohad, mingid paju vopsikud
ja sellised kohad, kus on tõenäosus suurem,
aga, aga samas ka tuleb aasta aega valida,
et kuna, kus põder on näiteks talvel, kus tahan suvel,
et kallis mobla võib olla küll või vähe odavam kollega,
kui ikka põtra ei ole kuskil, siis. Pildistad ennast lõpuks.
Aga see, et kalamajas on ilmes, käib kohvikus rõdu peal
magamas ja rebased ja kõik sellised väiksemad metsloomad on
linna asukad.
Mida see tähendab, kas loomad kolivad linna
või oleme meie trüginud nendele? Mina mina vaataks seda positiivselt, osa siin,
et kui loom linna tuleb, et siis teda kohe ei lööda kõplaga
kuklasse talle, et jäetakse ellu, kui ta kogemata muidugi
auto alla jää Haabersti ringi peal jäiga päris hunt,
et ju auto alla, nii et selles mõttes, miks loomad tulevad,
see ongi see üks osa sellest, just et inimesed ei taha neile
tegelikult haiget teha ja väiksematesse asulatesse,
kui loomad trügivad siis, kui on hundikari kuskil,
siis nad tulevad inimese juurest hoopis abi vaatama
ja otsima, eks, et siin on see positiivne osa,
on see Aga kui õhukese piir on, kui ma nüüd kujutan ette,
et magan hundikarjale abi osutuma, sellest ei pruugi midagi
väga head välja tulla.
Keda ikkagi appi kutsuda, kui sul on, ma ei tea,
kodu peal mingi selline metsloom.
Ise ei tasu minna saiatüki pakkuma. Ma ei tea, kas peaks üldse abi kuhugi otsima minema,
et võib-olla olekski, võta see kallis mobiiltelefon. Päris sülle ei maksa igaks juhuks ronida,
eriti kui karu tuleb hoovi õunu sööma näiteks.
Ega ta kallale ei tule, kui seal on kõik peas korras,
ta ikka paneb jooksu nad metsloomad kardavad inimest. Aga ta tuleb homme jälle.
Aga kui õun on, aga kaua käib, aga kui ma Kasjal korjan
parasjagu karuga kokku, sa sellest ei pruugi ka midagi head tulla?
No küllap siis õunu jätkub kõigile, et kui sageli te ise
metsloomadega olete kokku saanud?
No ja kuna liigun ikkagi. Tõenäoliselt ka sellistes paikades, kus ei ole matkaradasid
ega polegi inimene põhimõtteliselt käinud,
mõni seeneline juhtunud sinna, siis siis ikka näen jah.
No kui rääkida sellistest tipp kiiskijatest nagu karust
näiteks siis sellel aastal oma seiretööd tegin kevadel aprillis,
siis karu oli must noorte kuuskede taga kuskil 10 15 meetri
kaugusel ja mida siis teha, mida siis teha.
Siis hakkasin ta õrnalt juttu ajama. Püüdsin viisakalt ilma voorimees hõimud taga rääkida
ja siis selle peale ta vaikselt läks niimoodi minema,
et ühte heliga ei teinud ja oligi läinud.
Aga metronoom märkab inimest alati varem.
See ei pruugi nii olla, et täiega alati varem näeb.
Aga lõhna ta ju tunne, oleneb ka tuule suund absoluutselt.
Sellest korrast, millest ma praegu rääkisin,
oli tuul tema poolt, niiet ta ei saanud seda lõhna kuidagi tunda. Ei olnud küll tugev tuul, aga piisavalt.
Mis sellised kogemused teiega teevad?
Tugevamaks.
Ma ei tea, muidugi aasta tagasi, kui üksteise aasta noor
karupoeg ajasin üles viie meetri kauguselt une pealt,
siis mul oli küll kahju, et minema jooksis.
Et oleksime võinud natukene näidata ennast,
et selles mõttes ei ole mul mingit hirmutunnet loomade osas metsas. Pigem võib karta inimest tantsida, teab,
kes ta on. Te ütlesite ennist, et metsloom kardab inimest,
et kui ta tunnetab ikkagi ohtu, siis ta läheb ära. Räägime meie metsade loomad on kõik sellised,
jah. Aga näiteks jääkaru on teistsugune loom. Õnneks on ta praegu loomaaias, aga kas metsloomad on pidanud
taanduma ka, noh, ütleme need kuldsed ringid linnade ümber,
mis võtavad ära põllud ja et ei ole söömist,
ei ole nagu asu, et kus loomad on taandunud oma põlistelt
kohtadelt võib-olla isegi. Nojah, paratamatult inimene surub peale,
aga, aga nagu noh, me näeme siin ka rebaseid
ja jäneseid ja, ja muid loomi siin linnased ikkagi.
Osad liigid püüavad ikkagi inimesi kõrval hakkama saada linnas.
Selles mõttes taanduvad jah.
Neid päris raekoja platsil neid väga palju ringi jaoks.
Kui koroona ajal oli niimoodi, et kui linn oli tühi,
siis rebased jooksid laial tänaval käisid ka Vabaduse
platsis oli neid seal näha ja, ja siis see oli
energiamuuseumi juures kuskil täiesti tee äärde posti otsa
oli musträstas omale pesa teinud, nurga alt käib liiklus
käis läbi, aga tugevad oli seal ilus vaikus
ja siis ta vaatas, et pagan, hea koht. Ja pojad tulid seal kõik kenasti välja.
Loodus tühja kohta ei salli.
Just see täidetakse väga-väga kiiresti. Kas teie tunnete kindlasti ära metsades ka sellised asjad
nagu loomade rajad, tavaline inimene seda vist ei märka,
et need on mingisugused teekesed, kus loomad käivad,
konkreetselt ongi rajad, aga kes seal siis käivad,
kas teevad kõik loomad või kes seal just nagu elavad
või on põdral on oma tee, kitsal on oma tee,
kuidas seal mägral on veel kolmas?
Ikka igalühel on oma väike rada. Heine sõralised ikka tihtilugu ju on ühel samal rajal
või vähemasti mingi osa selles rajast kattuv metssead
panevad niimoodi teevadki uue rajal täpselt,
et kui seal on 20 30 looma, siis sellest juba tekib rada.
Aga neid radu, eks ole, kus on põdrajäljed,
kitsejäljed, metsajäljed?
Neid on küll ja küll.
Aga neid vist palja silmaga ei näe, et see näeb ikka palju sina. Kui jah, polegi keeruline vaadata, jäljed on näha,
eriti kui mudas trumbid, et rada.
Siis võib ju kõik need loomakesed, et üles lugeda,
seal võib sabas olla hunt ka, kes neid jälitanud,
nii et ehk siis loomaradasid kasutavad üsna paljud liigid. Kuna inimene on ju vahele seganud kogu sellesse metsakoosluses,
eriti need, keda peetakse jahiloomadeks ja neid toidetakse,
misiganes see Nende omakeskis liikidevaheline suhe on sassis.
Ehk siis jahimees on väga vajalik tänu sellele,
et kogu seda süsteemi ohjata.
Et seal ei tekiks mingisuguseid totaalseid.
No ma ei tea, üks liik, eks ole, saab hoo sisse
ja teda seal tohutult palju. Teised liigid tänu sellele liigile kannatavad ükskõik mis põhjusel.
Ja lõpuks võib mingi totaalne taud selle liigi üldse pühkida
peaaegu minema, mitte päriselt, kindlasti.
Ehk siis jahimehed on, on selles mõttes väga vajalik seltskonda,
et kogu seda majandust ohjata enam võtame sõjaliste puhul,
kes söövad, põdrad näiteks söövad ju männinoorendike,
eks, ja see kahju metsamajandusele ütleme kui neid on liiga palju,
praegu ei ole neid üldse palju. Aga no mõnel pool näiteks hirvi on tohutult palju Saaremaa näiteks.
Jahiturism just hirvekaamera meil ülehomme tööle hakkab,
on Ma olen Saaremaal ja mida need hirved seal teevad peale selle,
et neid tohutult palju on, nad löövad oma sarved
silopallidesse siis eks, ja niimoodi tekitanud põllumeestele
jällegi tohutuid kahjusid, et see ohjamise teema on see
oluline teema, mida jahimehed teevad. Jahimees on tähtis mees kindlasti fotokaameraga looduses
käimine on täiesti tavaline asi, sageli on fotokaamera
asemel mingi väike telefon taskus.
Selliseid luksuslik pildistamisaparaate paljudel ei ole.
Teie enda kokkupuude pildistamisega ulatub ikka väga
varasesse aega.
Te olite väike poiss, milles kõik algas,
kas räägiksite. Kui ma väga-väga väike poiss millest ma mitte midagi ei mäleta.
Aga üks pilt, Ta on mul sellest, kus on kuus korda kuus laifilmikaamera.
Mida isa kasutas, seda näppisin seal siis ma olin kolmene.
Aga 11 aastaselt hakkasin küll ja käisin ise,
teenisin raha rohimise alpikannid istutamisega pottides sain
siis täpselt oma tahtmise.
Sain siis elu esimese kaamera iseenda raha eest
ja peale seda ma pole neid kaameraid nurka visanud. Et kui hetkekski. Aga kui palju see tehnika on selle aja jooksul muutunud,
kas te elu fotograafina on läinud kergemaks
või keerulisemaks? No selles mõttes, et ma ei ole ju kutseline fotograaf.
Ma olen zooloog.
Aga elu on muidugi palju kergemaks läinud tänu sel tehnika
arengule pimikus passide sealse olgutada igasuguste asjadega
ja ilmutada mingeid filme ja see on päev täiesti praegu.
Mis on, et hübriidkaamerad on veel sammuke edasi. Aga kas pildid lähevad ka sellest paremaks,
kui tehnika on parem või peab pilt ikkagi olema sisuvise
tuum peab olema seal ikka Psana. Kui objekti tuuma nii-öelda saad pildistada,
no ikka vabalt, eks ole, mitte et sind piirab mehi,
36 plaksu. Need üldse nad ei, need uuemad ei teegi mingit häält.
Et absoluutselt sealt tuleb tohutult parem materjal ikka pööraselt,
kui ütleme, ma ei tea, 20 aastat tagasi. Valik on suurem sellest hetke. Kui sa teed pilte, ma tea 200 ühest mägrast näiteks,
saad neid tehnilisi andmeid muuta saate ja ka poolpimedas
nendest biit, varem ei olnud see üldse võimalik.
Ja kaugelt vist seega ja seega korralik teleobjektiiv on,
siis ikka saad päris kaugelt vette ja siis on veel need
hübriidkaamerat vaatad, et pagan, jõle lähedalt pilt peal saadud,
kui vaatad originaalpilti, seda saab lihtsalt kloppida,
nii palju vaatad originaalpilti, et ei saagi aru kus,
millise puu otsast linnuke näiteks on suurendate ülesse
ja siis ongi nagu siinsamas õpikupilt täiesti
või määraja pilt. Meil on täna saatekülaline zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt,
Te ütlesite ennist, et lähete homme Saaremaale,
hakkate hirvekaameraid üles panema.
Mismoodi hirvekaamera pilt liigub, kust te panete selle
kaamera ja kuidas seda pilti edastatakse,
kes seda näeb? Konkreetselt see kaamera, mida me homme paneme,
son praegu mäkrade juures üldse väga siis hetkel ei saa
ühtegi kaamerat vaadata.
Aga selle kinnitame ühe puu külge sinna söödaplatsil,
mis on hundi silmade kõrgusel.
Ehk siis hundipilgul läbi paistavad need hirved seal kaamera ees,
Neil on pandud sinna porgandeid traagistavad tonnide viisi
neid talve jooksul siis suhtlevad omavahel,
selles mõttes ei ole see ainult üks mingisugune koht,
kus üksi hirved käivad, seal käivad ka näiteks rebased,
mägrad, kährikud, seal huntki läbi jooksnud. Siis on seal mingi imelik hirv kunagi olnud,
kelle kohta ei osatudki midagi välja pakkuda,
kas ta oli mingisugune tähnikhirve ja punahirve mingi
ristand või kes teab?
Karvane ta oli, eelmine aasta näiteks oli vegan rebane.
Mida varem selle aja jooksul pole kunagi olnud,
et rebane käib porgandeid söömas süstemaatiliselt iga päev
peaaegu käis lihtsalt krõpsud ja siis mõnikord tuli sinna
kaamera ette kohe otse kaamera ette, ainult kõrvad passida,
kas siis kaamera mikris seda ragistas oma porgandeid,
see oli päris tore. Et jah, aastast 2014 on meil juba ja see on väga
populaarseks kaameraks saanud. Aga miks just hundisilma kõrgusse peab see kaamera olema?
Mõni arvasin, kui hiire pilgu läbi vaadates nagu mõtled,
et inimesed siis on liiga üleval ja kui see inimene siis
liiga ülevalt alla ja et sa pead ikkagi tajuma teeb pilti
ikka oluliselt paremaks.
Kuidas kaamera on ära peidetud, et loomad seda ei näeksid,
seda nügima ei lähe ja lakkuma ja. Kui nüüd rääkida sellest konkreetsest kaamerast,
siis seda ei ole lakkumas käidud.
Aga mägrakaamera juures käis hirv lakkus selle objektiivi
küll päristatiseks, et käivad, käivad ikkagi vaatavad,
mis asi see on, seda ei maskeeri kuidagi niimoodi ära,
et ta ei näeks seda, aga ta ei saa ju aru,
et see kaamera on, mis asi see on, et mingi asi lihtsalt
neid asju metsas palju vedelemas, teadagi? Kui need üles pannakse, kas siis tehakse seda kuidagi,
ma ei tea kummikinnastes, et ei jääks lõhn,
ei ole midagi.
Kas metsasse lõhn, inimesel, õhk kaob varsti? Nii asjade juures ta kaob üsna kiiresti.
No kogemused on näidanud, et kui me paigaldame päeval
kaamerat trumbimisel kõvasti ringi, teeme,
ehitame ja sest kaamerajaam ise ei ole mitte mingisugune
pisikene kaamera vaid seal on terve süsteem taga
ja see on meil kaugemal, see kuskil 100 150 meetrit,
näiteks paneelid, päikesepaneelid, akud,
igasugused elektrilised vidinad, kaks suurt kappi täita neid vidinaid,
seal seal ruuterid ja kontrollerid ja igasuguseid vidinaid. Ja see on päris suur asi ja see on puitkonstruktsiooni peal
kogu see süsteem ja tuleb siis 150 meetrit
või 200 meetrit vedada seda kaablit ja andmesidekaablit.
Kui elektrikaablit toide tuleb ju siis akudest
ja päikesepaneelid siis täidavad ja, aga talvel muidugi nad
ei eriti midagi toota seal.
Ehk siis tuleb pidevalt vahetada neid akusid
ja seal on ka paraboolantenn, mis suhtleb siis mastiga,
et, et sinna saata see andmeside peabki olema teatud
parameetritele just et midagi üldse tekiks. Ja siis sealt siis on serveriga ühendatud siis lõbuste jõuab
Youtube'i ja siis selle kaudu saab siis vaadata otse otse
seal on mingi võibolla reaalajas on ta võib-olla 15 20 sekundit,
järsku on viivis sees. Aga kas need juhtmed, kas need juhtmed tuleb teil ka siis
maa sisse panna, mis sealt sellest suurest aparaadihunnikust
kuni kaamera, nii et loomad ära trambi näiteks.
Kuidagi. Värske näide eelmise nädala jooksul närisid mägrad kaks
korda infrapuna lambi kaablid läbi, et igasuguseid asju juhtub,
see ei ole stuudia.
Mets, vaidlaif täiega ja mägrad on ennegi närinud
andmesidekaablit elektrikaablit läbi ja,
ja hiired on seda teinud ja sipelgad on kaamera sensori
peale omale pesa ehitanud ja siis rallivad selle
edasi-tagasi ringi. Igasuguseid asju on olnud, šaakalid on vaadanud,
et peaks tõmbaks juhtme seinast välja, ehk siis
andmesidekaabli juhel jalgu tõmmati lihtsalt karbist välja.
Pistikust veised seid jälle videopildi ära,
siin Tugari sassis kume sookurgi, vaatasime. Et ikka järjest midagi juhtub? Nii peabki olema tegelikult ega siis kõik ei saa ette ennustada.
Aga mis teid selle vereta jahi loodusfoto konkursi juures on erutanud?
Te olete sellega tegelenud üle 25 aasta? Pagana pihta, ei, see on väga tore.
See on ellu jäänud, see on ju peamine, et üks niisugune
üritus on tänu osavõtjat selle elus siiani ja,
ja ei ole prognoosijat, ta peaks kuidagi ära lõppema,
sinna tahetakse minna ja seal tahetakse olla,
seal on mõnus seltskond.
Ja põhiliselt selle seltskonna pärast võib-olla iseäranis
ja muidugi see võistlusnüanss ka juures. Mõned on nende seast selliseid, kes kohe nui neljaks,
ta peab saama kuskil nii ja pildi, et siis ta istub muidugi metsas,
öösel ka. Hasart on nii suur ja just, et,
et siis tuleb ka hea pildiga välja, võib-olla. Aga palju neid pilte laekub sinna võistluseni kui suurest
hulgast te peate valima? See hulk ei ole väga suur, see on keskeltläbi žürii ette
jõuab 300 pildifaili keskeltläbi siis selle seltskonna pealt,
kes mõni ei saada ühtegi enesekriitika on nii suur,
et mul ei ole midagi saatama, isada.
Teine paneb see maksimumi, 10 pilti saadab ära
ja noh siis kõik teised jäävad sinna vahele.
Kas ühe pildiga kuni üheksa pildi, mida žürii hindab siis
nende loodusfotode juures? Žürii vaatab ka laiema pilguga selles mõttes,
et, et see näitus saaks nagu tervik ja võimalikult hästi
laialdaselt kajastaks seda piirkonda.
Kus me seda fotojahti pidasime.
Muidugi kvaliteeti liike seal ei oleks, no ma ei tea,
kui metssiga, näiteks jahiloom Me olime jahilooma ju ka ikka
peaasjalikult iga kord.
Et siis siis me ei pane kõik mets ja pildid sinna,
vaid me teeme ikkagi võimalikult liigirikka valiku,
seal on ka taimed, seal on ka maastikud,
seal on kalad mida iganes, pildistada võib igal pool,
eks. Selles piirkonnas, mida me oleme välja valinud No kui ma lõpetuseks tahaks nüüd hästi kiiresti teie suurt
tarkust enda pähe valada, kuidas ma saaksin hea loodusfoto,
mis seal peab olema, kas seal peab olema mingi dünaamika
või seal peab olema see seiklus või? Seal võiksid kõik olla ja seal võiks olla valgus,
kui meil on nagu valgusfoor, meil on hoomata silmaga seal punane,
kollane, roheline, võib-olla sinine ka siis pläsa on just need,
selle hetke sellise meeleoluülekanne, noh,
ma ei tea, kas on sombune ilm näiteks sombune
ja hästi soe, udune, hästi soe või udune,
külm või midagi sellist.
Et kõik need võimalikult edasi anda, mis meie meeled
tunnevad ja seda kõik vormistada pildi sisse,
siis oleks hullult hea. See kehtib muidugi eriti maastikupiltide puhul või,
või on suures osas maastik ja, ja seal on näiteks põder udus
kelle keha ei paista, jalad paistavad ja paistab kaelia pea
kuskil rabas.
Ma pakun välja, et see võiks väga hea pilt. Selge unistame siis, et me kunagi suudame sellise pildi teha,
aitäh, Tiit Hunt.
Egoli väga huvitav rääkida.
Räägime edasi ja räägime siis juba järgmine kord metsas,
aitäh teile tulemast ja tuletame meelde loodusfotode näitus.
Vereta jaht saab vaadata, ilusamaid loodusfotosid.
Leidke näitus Tallinna Vabaduse platsi peale seda.
Tallinna loomaaeda. Väga tore, nii näeme seda kõik, tänan teid.
Aitäh, aitäh.
