Ja tere tulemast meie tänase delta saate esimese intervjuu õde,
kus meil on külla tulnud Eesti kunstiakadeemia professor,
restauraator Hilka Hiiob, rääkima sel aastal tõenäoliselt
suurimast maalilisest avastusest Eestist
ehk rüütelkonna hoones avastati nüüd septembrikuus
hiiglaslik plafoon maaling vaes.
Ning et meie ühine kuulajaskond klassikaraadios on ikkagi lai,
siis võib-olla tasuks alustada algusest,
ehk et plafoon, maaling, millega on tegu. Kasvõi puhtalt nii-öelda juba terminoloogiliselt. Jah, tere ka minu poolt ja tõesti, Aleksander,
et see on täiesti tõsi, et ta on, kas nüüd selle aasta,
aga ma arvan, et ka võib öelda, et niisugune kümnendite kui
mitte sajandite suur leid.
Aga jah, et mis see plafoon on, et, et see on ka jällegi
niisugune kunstiajaloolaste kasutatud termin tegemistel,
siis lihtsa laemaalingu ka, et, et kui seda lihtsalt öelda
ja plafoon, see termin ilmselt tulebki prantsus kedes
lihtsalt prantsuskeelsest sõnast lagi. Aga antud kontekstis tähendab siis ikkagi lõuendil olevaid maalinguid. Blo fooniks võib nimetada ka puidul olevaid maalinguid,
et siis ongi kas puit, plafoon, lagi, lõuend,
plafoon, lagi, et antud juhul on siis lõuend,
mis on tõesti see kõige erilisem ja kõige eksklusiivse viis olnud,
siis barokiperioodil lagesid kaunistada ja kui me ju
tavapäraselt teame, kui me mõtleme barokkperioodile Tallinna vanalinnale,
et see kõige tavalisem laekaunistusviis on olnud talalaed,
mis on selline lihtne ornament, eks ju, ja seda me kõik
Tallinna vanalinnas tunneme, et neid on kümneid,
kui mitte sadu, isegi ma pakuks säilinud siis teine viis
toona lagesid kaunistada oli tõesti need ta või,
või laudis plafoonid noh, nii-öelda täistalalaed,
mis juba võimaldasid, mitte eks ju triipu maalida vaid
võimaldasid ikka juba tervet pinda maalida. Ja, ja noh, neid on ka ikkagi Tallinnasse on säilinud,
aga need on ka tavaliselt siis nagu pigem lihtsad
ja suhteliselt odavate materjalidega tehtud.
Ja siis see kõige eksklusiivsemad, mis on siis see lõuend,
plafoon, et neid on säilinud käputäis.
Noh, eks esimene põhjus on see, et, et nad on nii Hap
bratsele uued materjalid on ju tunduvalt hapram,
eks ju, kui kui puita ja miks, mis sa teed nende niivõrd eksklusiivse,
eks on just see tehnik ka, et lõuad ise on kallis,
aga seda on väga keeruline ka teha, et selleks tavaliselt
kasutatakse siis õlivärve erinevalt siis laudis maalingutest,
mis on sihukeste odavate, lihtsate liimvärvidega tehtud. Ja kui me mõtleme siis õlivärvile toona,
et tänapäeval on nii, et loodame poest tuubi
ja pigistame välja, aga siis ju segada iga pigment koha peal,
eksju, et sul pidi olema siis keegi sell
või õpipoiss seal tellingul, kes siis kõik need pigmendid segases,
seal õli võimaldab, niisugust väga-väga peenelt
modelleerimist ja sellepärast ongi need lõuend foonid väga erilised,
et neil on tavaliselt siuksed, uhked figuraal kompositsioonid,
et, et kõik need tonaalsed üleminekud, mida noh,
ma ei tea, inkarnaadi või nahatooni värvimine näiteks nõuab
ja see teeb selle lõuend, bla fooni, et ma kuskilt
dokumentidest vaatasime isegi välja, et see hinnaklassivahesõna,
mis inimesi huvid ja ta on kuskil kümnekordne,
võideldes siis puitalusel maalingutega, nii et ainult ikkagi
parimat siis toonasest aadelkonnas suutsid endale selliseid
asju lubada. Aga tegelikult me loomulikult ei tea, et,
et palju neid kunagi olnud on, palju neid hävinud on.
Praegu on Tallinna vanalinnas säilinud viisa,
aga näiteks mida me fotode järgi teame, et Narva,
eksju, meie siis baroki pealinn nii-öelda.
Et seal on isegi fotod päris mitmest lõuend,
bla foonist, mis siis sõja ajal lihtsalt kas said.
Aga tegelikult neid, mida, mis on hävinud või,
või mida veel ei ole avastatud, et seda me ju tegelikult ei tea. Siit sooviks kohe edasi küsida, et kuidas üldse jõudsite
siis antud Blofoni avastamiseni.
Rüütelkond on juba kinni olnud 2016.-st aastast,
kui sealt lahkusid kade vabade kunstide osakond.
Ning sellest ajast saati on, nagu ma aru saan,
siis riigikantselei muutnud seda endale uueks tööruumiks esindusruumiks.
Et kuidas nende vappide history tsistliku sisustuse vahel
tekkis avastate sellise prokse pärli. Tõsi, ta on, et avastuslugu oli ka päris intrigeeriv,
et tõesti ekana me sinna siis nüüd õnnestus,
eksju tagasi minna, aga tegelikult üldse mitte uuringuid tegema,
et mis meie ülesanne seal oli, et praegu käivad seal hoogsad
restaureerimistööd ja see ruum, millest me siis räägime,
kuse lõuend, plafoon oli, et see on siis selle rüütelkonna
hoone kohtu tänava poole jääva hoone osa
ehk selle algse barokse hoone osa esimese korruse üks
esindusruumidest ja tegelikult meid kutsuti sinna
seinamaalinguid restaureerima mis on natuke hilisemad,
et tõenäoliselt kuuluvad kuskile siis klassitsismi perioodi,
kas päris 18, sajandi lõpp, 19 sajandi algus isegi. Aga tõesti, et nagu sa juba märkisid, et hoone on
massiivselt ümber ehitada teatud kuskil 1850
ehk et siis istolitsismi perioodil.
Et siis sealsamas ruumis oli tegelikult ka mitmed hilisemad
nii-öelda vaheseinad ja lisaks siis täitsa sekundaarne lagi,
et ehk siis Ehysolitsismi perioodil ehitatud peegelvõlvlagi.
Ja meil tekkis loomulikult neid klassitsistlik maalinguid
vaadates küsimused, aga noh, mis oli sisse varasem lagi
jätkus siis 1800 viiskümmend-eelne lagiselt saanud on. Ja, ja siis meil õnnestuski saada luba muinsuskaitsest ja,
ja noh, nii-öelda ehitajatelt, tellijatel need asjad peavad
ju väga täpselt kõik kooskõlastatud olema.
Luba teha, väike augukene sinna histaritsistliku lae sisse
ja noh, eks ta oli nagu väga hästi mäletan seda tunnet,
et pistad siis käe sinna ämblikuvõrkude vahele,
et see on kuskil siis kolm, 40 sentimeetrit allapoole,
see uus lagi oli toodud ja siis need ämblikuvõrgud
ja sajanditepikkune tolm, pistad käesena lae alla
ja tunned midagi pehmed, et ootus on see,
et kas ju eriti ikkagi mingi laudis talalagi
või laudis lagi ja siis midagi pehmet on käe all siis
kuskilt kuklas mõte käis küll läbi, et issand,
kas on võimalik, et see on nagu see me pole,
ma ei tea aastakümneid ühtegi lõuend, plafoon
ja avastatud, et kas on siis tõesti võimalik,
et seal lõuend. Aga noh, see esialgne oli veel selline, et ärme hakka siin
illusioone looma ja, ja siis tegimegi lae täpselt tsentri
arvutasime välja.
Tegime sinna ühe augu ja, ja sealt siis tõesti juba vaatas
vastu üks väike Butto silma. Ja, ja see oli muidugi väga võimas tunne,
et noh, et need asjad on nii haruldased,
et hästi nagu arusaam, et, et kas tõesti meie oleme teinud
niisuguse suure avastuse küsib väike muusikaline paus. Ja oleme tagasi meie muusikaliselt pausilt kus vestleme
professor Ilkka Hiiopiga rüütelkonna hoones vastavastatud
proksest laeban Noost.
Ning kui eelnevalt vestlesime natukene pannoo leidmisloost,
siis nüüd sooviks natukene küsida ka pannoo enda kohta.
Esiteks puht insenertehniline küsimus, kuidas sellist
nii-öelda suurt lõuendit teise lae alt üldse kätte saada? See on jälle niimoodi sõnades seletada, läheb jube pikaks
ja keeruliseks, aga lühidalt kokku võttes,
et kõigepealt võib-olla vaatame niipidi,
et mis selle pannoo ka üldse juhtunud oli,
et ta oli sinna eksju maalitud ja me teame isegi seda teeringute,
et see on kuskil siis 1694 peab ta juba valmis olema
ja siis läheb mingi aeg mööda, me täpselt ei tea,
palju, aga mingi 50 60 aastat tõenäoliselt kui ka see lagi
hakkab justkui läbi vajuma ja siis pannakse sinna,
see toestatakse siukest viie massiivi talaga,
kogu see lagi ja siis see lõuend, plafoon nähe värvitakse
Küle kostaladega ja saab uue siukse rokko ornamendi peale
ja siis maalitakse teda veel seal neli-viis korda üle
ja siis 1850, eks ju, ehitatakse uus siis history tsistlik
laginal peale, mis ka omakorda maali tehakse. Ja nüüd, kui hakata teistpidi vaatama, et kui meil on kogu
see asi vaja sealt kätte saada, siis esimene asi on
loomulikult see Histolitsistlik lagi lihtsalt ära lõhkuda.
Aga noh, selle tegijale keeruliseks see,
et kasele histuritsistlikul lael olid omakorda maalingu fragmendid,
nii et kõigepealt me teisaldasime need maalingu fragmendid,
siis lõhuti ära need hilisemad vaheseinad,
sest lõuend plafoon on ju terve siis selle algse ruumi suurune,
sa ei saa seda kuidagi jätta, nii et pool jagab koridor
mingisugune ja lammutati, lammutati see histaritsistlik lagi
ja need hilisemad ka vabariigi aegsed vaheseinad ära ja,
ja siis oli juba sihuke noh, logistiliselt
ja tehniliselt üsna keeruline protsess, kuna tõesti see lagi
oli ju läbi vajumas ja millegipärast eksju sisse
rokokooperioodil need suured massiiv talad sinna pandi,
ehk Me olime tellingule koos. Viie ehib, et ajaga, et kui meie siis võtsime seda lõuendit,
eks ju, niimoodi ribadena nagu ta sinna üles oli pandud,
võtsime järjest ära siis selja taga kogu aeg siis ehitajale
toestas seda musta laudist, et see kogu see asi meile kaela
ei kukuks. Ja loomulikult tuleb siin ka,
et mõelda, mis selle lõuendi taha oli kogunenud,
et see oli tõesti niimoodi, et ühest kohast,
kus lõuendil oli tekkinud sihuke punn või muhk et seal oli tuli,
100. meile kaela nii-öelda 10 liitrine ämbritäis,
kus prahti ja sodi, mis oli siis sealt vahelaest,
eks ju välja tulnud, nii et me olime nagu noh,
see on ettekujuteldamatu, kui räpased, mustad me seal olime,
kui me selle seda alla võtsime, aga, aga noh,
loomulikult see väike mustlaskompenseeris kompenseeritud
kõik selle leiu leiuuhkuse üle, mis siis nüüd tasapisi
hakkab avanema, kuna me siis tollel hetkel keerasimegi need
kõik paanid nimetatakse paanideks, eks lõuendiribad,
mis siin on kinnitatud üheksa paani, igaüks siis kaheksa meetrit,
keerasime sellistele suurtele rullidele ja siis hoiustasime
sealsamas hoones. Ja see kõik toimus selle aasta juunis ja nüüd septembris
rullid tõime siis oma stuudiosse, rullisime lahti
ja siis nüüd ükshaaval Paan paanihaaval hakkame siis avama
nendest hilisemate ülemaalingu kihtide alt,
seda kõike. Kuulge, aga, kas paani tänavad juba mingit lootust ka,
et mida sealt avastada, võib öelda kooriline stseen?
Üks Butto nägu on juba. Ja mitte ainult meil on juba tegelikult kolmas Paan laual,
et kaks tükki nüüd täismahus avatud ja, ja ütleme nagu veel
natuke kirjeldada, et mida sihuke protsess tähendab siis
seal laes meil ju me tõesti nägime paari fragment et paari
inglisilma ja saime aru, et seal midagi on,
aga ega sellel hetkel, kui me seda alla võtsime,
me ei teadnud, kui palju sellest üldse säilinud on kogu aeg
ikka natukese hirm, et kogu see vastutus,
mis me sellega võitsime, et eks ju, et see läheb ikka väga palju,
noh, see nõuab väga palju ressurssi, et see foon ise
restaureerida poolt, aga teiselt poolt ka see majas peab
hästi palju ümberprojekteerimist selle tõttu tegema siis co2
mõtet noh, äkki seal all ei olegi rohkem kui paar ingli silma. Aga kui me nüüd septembri alguses esimese paani lauale tõstsime,
et siis see ime, mis sealt avama, avanema,
kas see oli tõesti nagu noh nagu ikkagi selles mõttes sensatsioon,
et üldse nagu kujutada ette, et nii palju saab kogusele,
keeru ka ajaloo käigus olla, siis säilinud seda,
see on praktiliselt täismahus perfektselt säilinud
ja see kvaliteet on ikka enneolematu, et,
et kui nüüd võrrelda meie teiste teadaolevatel lõuemplafoonidega,
et siis noh, need on ikkagi üliprovintsiaalsed
ja see on noh, kunstiteadlased, kes on käinud ka seda palju
vaatamas pakuvad, et äkki vaadata ikkagi kaugemale,
et mitte siis meilt meilt tulnud meistrite poole vaid
võib-olla tõesti Rootsi meistrit saksa meistrite
ja siis on ka pakutud siis Rootsi õukonnakunstniku Jerlents Stahli,
kelle nimi siis peaks ka midagi ütlema vähemalt Aleksander sulle,
aga ta on tõesti olnud niisugune Rootsis siis kõik
kuningalossid sarnaseid lõuetafoode täis maalinud etega see
jälestan nüüd ise aga tema koolkonna poole
ja tõesti, see kvaliteet on niimoodi, et kui ma seda mingit
detaili vaatan ja ei teaks, millega tegemist on,
võiks ükskõik prantsuse meistrit siin pakkuda,
et, et noh, see on võib-olla see, mis teeb selle jälle teist. Pidin trigeerivaks, et kes on siis see meister,
kes on siia kutsutud, maalima, sest siit kohapealt ju meil
ometi kedagi sellise tasemega võtta pole olnud.
Aga jah, et praegu me oleme kolmanda paani juures,
et need esimesed kaks on tõesti olnud olnud võimsad
ja vägevad, aga näis, eks ju, et kui me jõuame avamisega
juba nende ruumiservas olevate paanideni,
et seal oli siis lagi tõesti palju halvemas seisukorras,
et palju seda siis lõpuks kätte saab, aga juba see väike noh,
nii-öelda lõuend, bla fooni mõttes väike osa on ju suurem,
kui enamus lõuend maale, mida me oma muuseumite
kollektsioonidest teame juba seda on siis noh,
kokku see pind on, eksju 60 ruutmeetrit ja see on siis nüüd
üks kolmandik sellest, et ehk siis 20 ruutmeetrit on juba
täiuslikku maali. Et siis võib olla kuulajale infoks, et mida tähendas ühele
kunstnikule üldse omalajal selline tellimus,
et kui mitu selli õpipoissi, kes tähendaski siis nagu
Michelangelo selliselt romantilist kujutluspilti tellingutel
töötamisel niimoodi ehk kael jääb elu lõpuni kangeks. Tellingutel töötamine tõesti oli ja, ja noh,
meie traditsioon on see, et, et neid tehti ikkagi laes,
et kõigepealt siis toorlõuend niiskelt naelutati lakke
ja miks need paanid on, need on kaheksa meetrised paanid,
igaüks umbes 85 sentimeetrit ja see põhjus on jälle lihtne,
pragmaatiline toona lihtsalt ei olnud kangas telg,
mis oleks võimaldanud laiemat lõuendit kududa
ja niiske lõuend, lõuend tõmmatakse lakk
ja seal kohapeal tellingul kõik sünnib, et see kõigepealt
siis krunditakse ja siis hakatakse maalima. Aga jällegi, et, et meie ettekujutus sellest,
et seal peab olema kisugi sellid, eks ju,
õpipoisid assistendid, et see on ikkagi terve meeskond,
kes seal töötab, keegi segab pigment sideainega,
eks ju, keegi maalib keegide pornomentaalseid osi aga
täpselt arvu, et palju seal nüüd tellingus,
60 ruutmeetrine ruum, et palju sinna tellingule nüüd inimesi
korraga mahtus ja et kas meister oli nüüd see,
kes tegi selle keskse figuraalse osa ja,
ja siis noh, see tõenäosus on ikka see, et ornamendid tegi
jällegi õpipoiss. Aga noh, peab ütlema, et ta on läbivalt ikkagi väga
professionaalselt tehtud, nii et ilmselt ka siis need õpipoisid,
sellid olid seal ikkagi kogenud juba. Ehk et õppinud meistritöö, küsin võib-olla igaks juhuks veel üle,
et kas tööst endast mingit motiivi või sellist
tegelaskujusid või väljakujunenud ei ole. Jah, on, et üsna tõenäoline oletus on see,
et tegemist on ikkagi antiikmütoloogiast tuleneva stseeniga,
sest nagu meile vaatame siukest suuremat pilti,
et siis, ega seal ongi kahte tüüpi Pineid maale,
et kas on siis kristlik ikonograafia, et noh,
näiteks eksju vooruste kristlike vooruste figuurid
või siis on antiigist, mis on too aeg väga populaarne
ja see meie oma tundub olevat veel praegu rõhutan,
et tundub, et, et see kõik on nii värske
ja alles nagu kunstiajaloolased, kõik sellega tegelevad. Tundub olevat veenus, kes siis sõidab kaarikuga niimoodi
pilvede vahel sõidab posele, tal on käes õun,
mis tuleb enne ilmselt siis selles Parise õunaloosta
ja aga jällegi, et noh, seal me oleme leidnud mingid
graafilised motiivid või eeskujud.
Aga noh, mingit päris üks ühest motiivi ei ole siis veel
tänaseks me avastanud ja noh, võib-olla ei olegi üks ühest motiivi,
et siin peab jälle natuke vaatame selle ajaloolise kunsti
traditsiooni poole, et noh, kui me tänapäeval kujutame,
et meister saab inspiratsiooni ja hakkab midagi tegema,
siis toona oli ikkagi nii, et olid, eks ju,
need graafilised lehed, millest lähtuti,
ase, niuksed, eeskujud ja jätkub, kas neid siis kombineeriti
või siis korrati üks-ühele, et noh, praegu me sihukest
üks-ühele eeskuju pole leidnud. Aga jah, lühidalt siis öeldes, et v. Minus väga kaunis ta ning Veenuse juurestki väiksele
muusikalisele pausile. Ning oleme tagasi oma muusikaliselt pausilt,
kus meil on jätkuvalt külas Hika Hiiob, professor Ilkka hüüab,
et rääkida Tallinna rüütelkonna hoone majast leitud uhkest
allegoorilise spafoonist.
Et veel natukene Blofonia ajalookoha pealt peatuda,
siis 1694 tundub olevat nii-öelda ohtlikult lähedalt
põhjasõjale kes äkki võis olla tegu sellega,
et, et keegi Stenbocki üritab Blofoniga näidata oma truudust
Rootsi kuningale enne kui siin hakkavad võimud vahetama
või kas selline hüpotees võiks pidada spekulatsioon? Parem fikspidajatega? Jah, et no tegelikult see aeg, et me räägime,
eks ju, et et meil on hästi oluline daatum on 1684,
eks ju, kui on Toompea põlemine ja see tõesti on totaalne ja,
ja noh, see hoone, millest me räägime, ehk tänane
rüütelkonna hoone, et seda me jällegi teame,
see põles täielikult maha, et see oli tühi krunt.
Aga too aegs ei kuulunud üldse rüütelkonna le rüütelkonna
hoone oli too aeg siis see, mis on tänane Stenbocki maja
või seal piirkonnas. Ja, ja noh, eks see kogu see Tallinna ajaloo noh,
eelkõige Toompea ajaloo nagu analüüs, käibki enne põlengut
ja pärast põlengut.
Aga too aeg on ju veel väga rikkad ajad,
eks ju, et kui me mõtleme kasvõi sellele,
et mis saab toomkirikuga, et sinna võetakse kohe suured meistrid,
Kärman londitzer, et see on ju täpselt sama aeg,
eks ju, mil valmib toomkiriku uhke barokne sisustus,
meeletu Al altarisein. Et selles mõttes too aeg on ikkagi seda võimekust
ja võimu, eks ju, et et neid asju uuesti üles ehitada ja,
ja nüüd selle, praeguse rüütelkonna siis barokse hoone
kehandi kohta noh, tegelikult siiamaani on see olnud ka üsna hajused,
millal soone üldse valmis pärast tulekahju
ja kogu aeg on täägi.
Et kas, kas see ikka sai enne Põhjasõda,
et või juba pärast Põhjasõda, aga Meie lähedane kolleeg,
kellega me koosseis palju ka töötame arhiivi uurija Hannes vinnal,
kes leidis ka fantastiliselt dokumendid selle kohta,
mille järgi, ega me tegelikult oma Stabla foonidateerime,
et nimelt on teada, et on dokument, kus 1691 kas käib seal
mingi tüli üks Küllide ja teise kõrvalkrundi omaniku vahel,
et kes süüdistab siis üks Küllide pere, kellele see hoone,
eksju siis praegune rüütelkonna hoone toona kuulus,
et süüdistab, et maja müürid on püsti ja varjavad tema vaadet,
aitäh. Ja, ja järgmine dokument on siis kolm aastat hiljem 1694,
mis ongi juba üks Küllide rüütelkonna vaheline ostu-müügileping,
kus me teame, et hoone on valmis ja seal on öeldud,
et teisel korrusel tuletab meelde lõuend,
plafoon on esimesel korrusel, et teisel korrusel,
siis on veel mõned siseviimistlustööd teha,
aga kuna rüütelkond ei suuda ära maksta kogu summat üks Küllidele,
siis kaup, mis sõlmitakse, on nii, et üks Küllidele jääb
hoone esimene korrus ja rüütelkond kasutab hoone teist korrust,
niikaua kui rüütelkond oma võla ära maksab. Ja noh, vähemalt seal dokumendis tundub,
peaks peaks toimuma kiiresti mõne aasta jooksul,
aga siis veel 1733 ehk et 40 aastat hiljem tundub,
et see situatsioon jätkub, üks Küllide osutavad hoone
esimest korrust ja rüütelkond hoone teist korrust.
Ja kuskil selles piirkonnas tundub, et siis rüütelkond
ostabki selle hoone välja, nii et tegelikult selle lõuend
fooni puhul me räägime mitte siis rüütelkonna tellimusest,
vaid ikkagi üks Küllide ehk krika baltisaksa aadlisuguvõsa
tellimusest ja ruumides, mida siis tegelikult üks Küllid kasutavad,
et seesama Vigala mõisnik üks küll siis kellele see kuulub. Ja miks me siis oleme nii kindlad, noh, me ei saa kunagi
öelda just 100 protsenti ja aga ikkagi 95 julgeks öelda,
et see just see kuu 1694 selle uuend, plafoon ole,
on valmis on just see põhjus see, et, et seal ruumis seal
laes teist viimistlust ei ole, ta ongi otse musta laudisel
ja kui hoone on valmis, midagi seal laes,
peab olema.
Nii et suhteliselt suure kindlusega me oleme ikkagi
või saame väita, et just aastast 1694 pärineb seal lõuend
plafoon aga, aga mis on veel nagu intrigeeriv jaga,
näitab siukest tänast, kuidas üldse asju uuritakse,
et see on siis hästi interdistsiplinaarne
ja erinevaid uurimismeetode kasutav, et siis endokrinoloog,
Alar Läänelaid, kellelt täiesti meist sõltumatult tellid tee
siis hoone enda katusekonstruktsioonide dendrokronoloogiline
uuring ja see oli ka jällegi nii ilus, kokku kõlasest hoone
enda katusekonstruktsiooniks on siis kasutatud laudu
või puitu, mis on maha võetud 1689 ja aasta kuivatamist,
eks ju, mis tähendabki, et katuse alla see hoone võiski
saada 1690 ja siis mõned aastad ehitamist
ja siis ta valmis ongi, nii et see on jälle niisugune ilus uurimislugu,
eks ju, mis muidugi kõik niidiotsad tulevad kokku kokku
ja noh, sellega me võime tõesti päris kindlalt öelda nüüd,
et millal see hoone valmis ja mis oli siis tema edasine lugu,
et kase üks Küllide rüütelkonna tundub ka,
et üks Külli prouad on säilinud, mõned jällegi arved. Et üks Külli proua teenendas rüütelkond,
kes oli teise teisel korrusel, pakkus nii-öelda tänases
mõttes heiteringi teenust.
Et siis, kui neil rüütalkkonnal olid siis mingid vastuvõtud
või külalised, et see on ka niuke jällegi sihuke nihukest
laiemat ajaloopilti, et kuidas need asjad üldse too aeg toimisid,
et päris vahvalt kirjeldav. Ise küsimata jätta, millal siis rüütelkond lõplikult majja sisse? Et me täpselt ei tea, aga, aga tundub, et seda pärast
1007 33 pärast sedasi, et siis nagu juhtuski,
et nad tervikuna said maja enda kätte, aga loomulikult me
peame siin ka silmas pidama, et vahepealsed aastad on ülirasked,
eks ju, et, et kui see 1694 või 17 sajandi lõpp,
mis on veel Rootsi aeg ja niisugune rikas aeg,
aga siis tuleb ju põhjasõda, tuleb meeletu katkulaine.
Et, et seal on ikkagi paarkümmend aastat sihukest tühja
musta auku Kuu, kust pärast mida hakatakse uuesti nii
majandust kui, kui, kui kogu rahvastikku nagu kõik hakatakse
nagu justkui kas saab öelda, et päris nullist,
aga ikkagi sügavast august uuesti üles ehitada,
mida ma ja noh, ilmselt ka rüütelkond, eks ju,
kes kannatas kõige sel ajal väga, nii et,
et noh, see on, teeb natuke võib-olla mõistetav omaks selle
pika pika hoone ühiskasutuse looja, miks rüütelkond ikkagi
tervikuna ei suuda seda hoonet nii-öelda endale hallata
ja ära maksta oma võlgasid? Ning üks Küllidel endale õnnestub ka siis Põhjasõja ajal
ikkagi nii-öelda mõlemas võimus säilitada oma kohalik võim
ja jõud ja ilmselt siis nõnda ja siin teeme veel ühe väikese
muusikalise pausi. Oleme tagasi meie väikeselt muusikaliselt pausilt,
kus meil on jätkuvalt külas professor Ilkka Hiiob koos
vestelda natukene Toompeaasi, rüütelkonna hoone bla fooni
restaureerimisest ja liiguks edasi siis kohe bla fooni
restaureerimisprotsessi juurde, nagu te kirjeldasite,
siis seid, laest maha võetud suured lõuendi ribad rullitud,
kokku viidud töökotta ning kuidas nüüd lõuend tagasi lõkke saab? Jah, no lakke tagasisaamiseni on veel pikk tee,
aga meil on ikkagi illusioone, et see saab,
jõuab finaali siis, kui rüütelkonna hoone uuesti avatakse,
siis nüüd Tiigi kantselei esindushoonega,
mis peaks toimuma siis nüüd umbes aasta pärast.
Aga jah, et, et see protsess algas siis sellest,
et me tõesti hakkame neid lõuend, bla fooni,
neid Paane siis ükshaaval neid kümneid, nüüd liialdus,
aga ikkagi seal vähemalt viis ülemaalingu üle lupja,
mis kihti, hakkame siis seda maalingut sealt vaikselt avama
ja nüüd me olemegi siis kolmanda paani juures
ja siis ega loomulikult sel lõuendil on ka palju au,
Käia katkestusi, etenduse lõuendi enda parandamine,
mis on suur töö ja noh, loomulikult aastasadade,
eks ju, past puhastamine. Ja, aga siis lõppeks see kõige keerulisem protsess
loomulikult on, on see, et kuidas ta sinna lakke tagasi saab ja,
ja kuna see lõuend, hooned, mis ta on natuke erinev teistest
Eestis olevatest lõuend plafoonidest kus on siis need paanid,
need 80 sendi laiused ribad kokku omavahel õmmeldud,
siis meie oma või seal rüütelkonna oma, et see on lihtsalt
julmalt naelutatud lakk.
Ja noh, üks põhjus ka, miks me oleme kindlad,
et seal laes kõik maalitud, et needsamad naelapead on ka
maalinguga kaetud, noh selle järgi me võime kindlalt öelda,
et seal laest tehtud, aga tänasel päeval me enam nagu teda
lakk käin aeluta niimoodi bravuurselt läbi selle imelise maalingukihi,
et noh, seal on ka tehniliselt palju põhjuseid,
miks seda mitte niiviisi teha, vaid vaid paneme ta nii,
nagu on traditsioonilised lõuend, maalid on alusdaamil,
mis annavad edasi pingutada, et kõik visti kuhugi kujutavad ette,
mis on kiil, raamed nurkades saab siis lõuendi pingutada ja,
ja see teeb ka siis hilisema käsitluse kergemaks,
et kui on mingi põhjuste uuesti alla võtta et siis ei pea
jälle neid sadu või tuhandeid naelu sealt välja kiskuma,
vaid saabki koos alusraamiga siis ta alla lasta. Ja mis meil see praegune plaan on, aga eks see on ka niimoodi,
et nad on praegu inseneride tehnikutega suured diskussioonid,
et kuidas me seda lõplikku lahendame.
Et noh, kuna see on ruumi seinast seina,
eks ju, ruum on 60 ruutmeetrit ja see lõuend plafoon on 60 ruutmeetrit.
Et siis me ei saa seal, eksju, ühte suurt alus daami
tehasesse lihtsalt ei mahuks ära sinna ruumi ja,
ja mema mahukesed alusraamile tõmbama ja lisaks liiga suur,
eks ju, et ei kanna oma raskuse all välja,
et teatavasti on meil ju gravid inflatsioon. Ja siis meil ongi plaan, et siis panna ta kolmele alus
daamile ehk siis, et kolm korda kolm paani ja,
ja need paanid omavahelises kokku liita,
et aga, aga mis ongi praegune see diskussioone inseneridega
juba ja raami meistritega, et kuidas seda raskust,
eks ju, seda noh, mis on ikkagi siis 20 ruutmeetrit korraga
on üks kolmandik, et kuidas seda raskust siis üle lõuendi
pinna jagada, nii et selle uuendaja hakkaks omakorda purunema. Et mis ma siis öelda tahan, seda tehnilist detaili,
võib-olla raadiokuulajal pole nii huvitav kuulata,
aga et see, see protsess on muidugi äärmiselt keeruline
ja nõuab jällegi väga palju erinevaid siis erinevate
teadmiste ja oskustega inimesi.
Nii et ma loodan, et me selles kõiges ka õnnestume lõpuks. Xi otsa sooviks küll küsida, et kui kolm maali saavad alusraamile,
kes võib-olla ka lootust neid näha nii-öelda vertikaalselt Ei, sellest kindlasti sellist muuseumi maali ei saa ja,
ja noh, sest sest, et ta on kuulunud lakke
ja kogu see kompositsioon on mõeldud lakk,
käed, seda nimetatakse nii-öelda Sotoin suu
ehk sa vaata tald ja see kõik kulgeb pilvede vahel nagu kõrgustesse,
aga et seal ruumis, et vähemalt nii on praegu siis see plaan riigikantseleis-le,
et see ruum saab ikkagi olema avatud ruumik ruumina.
Ja, ja ta ei ole siis külastajatele suletud
või vähemalt miinimum on avatud mingitel aegadel. Aga jah, et, et kas seda vertikaalselt nüüd vaadata saab,
et head sõbrad ikka saavad tulla vaatama,
kui me sellega tegutseme. Ning enne kui liik kuidagi siis nende moli tuleviku osas,
et raadiokuulaja ei pruugi aru saada nii-öelda,
et lõuendil oleva maali riputamise karmi spetsiifikast küll
aga saab iga raadiokuulaja aru sellest, mida tähendab
tõeliselt koristada.
Ehk et, et milline on siis see nii-öelda noh,
kolmesajaaastase räpa puhastamise protsess see võiks ka
selle kohta natuke küsida täpsustavalt. Ja jällegi, ega pole ju tegemist noh, mis see,
mis see teeb üldse konserveerimise restaureerimise
keeruliseks on see, et, et jõuda selle metoodika kani,
mis kõige vähem kahjustab maali, sest ma alati teame,
et iga see protsess, mis me teeme mingil määral ikkagi
kahjustav ja see, mida me oleme siis praeguseks metoodikad
väljatöötamise faas ongi ilmselt see kõige-kõige olemuslikum.
Ja praegu me oleme siis sihukese keelide süsteemi,
et, et me pehmendame neid pealiskihte ülemaalingukihte
ja sealt alt siis juba siis seda pehmendada antud
ülemaalingukihte siis niimoodi vaikselt,
et tahaks öelda millimeeter millimeetri haaval,
aga noh, 60 ruutmeetrit, eks ju, siis võib-olla ütleme
sentimeeter sentimeetri haaval, et siis need pehmendatud
ülema nagu kihte siis niimoodi vaikselt vati tupsudega eemaldamegi. Aga jällegi, et, et kuna seal on kombineeritud selles maalis
õlitehnik Katia liimvärvitehnikat siis see protsess märksa
kiirem ja kergem seal figuraalset maalingu osade peal,
mis on tehtud õliis, kui, siis nende ornamentaalsete
maalingu osade peal, mis on tehtud liimvärviga
ehk et see on liimvärv on, eksju sama lahustuvusega siis mis
need pealismaalingu kihid ja see teeb jälle selle protsessi
palju keerulisemaks ja aeganõudvamaks. Et anda raadiokuulajale mingi idee, siis mitu
ruutsentimeetrit või püksrestauraator päevasse
eliimaalinguga loota, edasi liikuda. Jah, see on, ütleme, üks ruutdetsimeeter päevas,
kuid nagu võiks öelda, et seda on ju ikkagi päris palju,
et, et aga see on jällegi see, et, et seal metoodika
ja noh, mis on muidugi nagu selles maali suuruse võlu on see,
et me saame seal siis väga paljukesi korraga töötada,
et meil on kaheksa meetrit maalingut kogu aeg laua peal ja,
ja et paljud siis kunstiakadeemia tudengid on seal,
saavad siis kätt harjutada ja, ja kaasa aidata,
nii et see on ka õppeprotsessis meil olnud niisugune saanud
oluliseks oluliseks osaks lõuend, plafoon. Ning siit soovikski kohe jätkuküsimusena nii eelnevate
Eegaaga seotud projektidega näiteks Christian Ackermanni kann,
üks teie kui projektijuhi selliseid suuri positiivseid
omadusi olnud, see, te üritate muuta täiesti avalikuks too
konserveerimisteekond publikuni, võib-olla tuua ka publikut
ennast objekti juurde ning rüütelkonna hoone on ju noh,
ajalooliselt olnud väga sule.
Kui nüüd rahval on restaureerimine lõpeb
ja saab taas minna rüütelkonna hoonesse ka lühiajaliselt,
siis mida vaadata, kuhu vaadata, kuidas suunata tähelepanu,
ehk et kuidas ütelda, arvestades publikule niigi rüütelkonna
hoonega kohtumiseks tõenäoliselt väga lühikesed hetked
momendid siis kuhu selle sadade aastate ajalugude erinevate
kihistuste peal oma tähelepanu suunata, kui päriselt sinna jõuda? Ja et mul selles mõttes otsusega natuke hätta,
et, et kuna see on ikkagi riigikantselei hoone,
eks ju Ta on ühelt poolt, meie esindushoonega saab olema,
aga teiselt poolt on seal ka väga palju siukseid,
siukseid, tegevusi hakkab olema, eks ju,
mis ei ole võib-olla publikule, eksju, publiku silmadele
mõeldud või avalikkuse aga kindlasti seal foon on üks
absoluutseid pärleid ja ma tõesti väga loodan,
et ma ei tea küll tiheda graafikuga, aga see jääb
vaatajatele avatuks. Ja teine muidugi intrigeeriv ruum on maapäeva saale
ja jällegi ega ajast või kunstimuuseume,
sest me ju kõik mäletame, eks ju, seda, seda võimast saali.
Aga mis seal on, siis mis on ka niukesed hästi palju
diskussiooni ühiskonnas ja ajaloolaste hulgas tekitanud,
et sealt võetakse maha nii-öelda see vabariigiaegne kihistus
ja viiakse tekitatakse tagasi sisse rüütelkonna aegne kihistus,
ehk et ajaloo muuseumis tuuakse kõik, kuulge,
need väikesed rüütli vapikesed, mida praegu siis meeletu
hooga restaureeritakse Kanutis ka sinna on palju meie
tudengeid kaasatud ja, ja see on kuskil 300
või mis riputatakse siis üles maapäeva saali seintele
ja eks küsimuse kohta ongi paljus olnud,
et, et millest ma oma ajalugu tahame alustada
või kuidas me seda näha tahame. Aga et, et ja kas see on, eksju, siis rüütelkonna aeg,
aga need on kõik, niisugused põnevad, põnevad
ajaloofilosoofilised diskussioonid, et kindlasti ma arvan,
et ka see ruum jääb vähemalt aeg-ajalt publikule avatuks,
et igaüks võib siis minna ja vaadata seda,
et, et kus see meie ajalugu siis nüüd algab
ja kas ta peaks sealt algama. Ja kui soovitab plafoon enda tegemistega nüüd lähitulevikus
silma peal hoida, siis peaks. Jah, et ma küll ei julge nüüd kogu avalikkust kutsuda,
eks ju meile stuudiosse, sest et noh, seal ka ruumi vähe,
aga kellel on tõeline huvi, et siis loomulikult me näitame,
et juba väga paljud on just kunstiajaloolastele ajalooliste
ring on seda käinud seal vaatamas-uudistamas,
et kui kellelgi on tõesti väga suur huvi seda näha,
seda protsessi käigus, et siis tasub ühendust võtta ta
ja külm, tekitame selle võimaluse. Ning võimaluste tekkimise lõputus potentsiaalis tiivustatuna
suuretanud Hilka hüüab saatesse tulemast
ning jõudu tööle. Aitäh, Aleksander kutsumast ja tulge meid vaatama.
