Üks pionaalidest, mis tõenäoliselt on kauge ka Eesti
kunstipublikule on Islandil toimuv siikvenzes biennaal mis
oma 11. toimumiskorral on kureeritud meie oma Eesti
kuraatorite tiimi poolt.
Ehk Kaarin Kivirähk, Marika Agu Ning Maria arusoo kaasaegse kunsti Eesti keskusest nii-öelda
panustavad neljas näitusekohas see aastal Islandi kunsti festivali,
mis toodab Sis trotsida aasta pikemaid öösid
ning selle pika sissejuhatuse järel ongi mul rõõm tervitada
läbi telefonitoru ühte kuraatoritest KM Kivirähki,
tere, Kaarin.
Ning esimese asjana siikvensi festival, tõesti ei pruugi
eesti kuulajale nõndavõrd tuttav olla. Kas sa saaksid meie äkki seda natukene tutvustada? Ja ikka, et see komisjon siis selline islandi keskne
kunstifestival siin Reykjavikis, et toimunud siin juba päris
pikalt on ta omandanud üsna sellise kultusstaatuse,
et kõik seda teavad ja kuna Islandil on ju oluliselt veel
vähem inimesi kui näiteks Eestis, siis meile tundub ka,
et pea iga teine kunstikunstnik või kuraator,
siit on ka seda kureerinud mingil hetkel.
Ehk siis tõesti tundub, et see on selline Islandlaste enda
beebi ja see algas üsna sellise väikse kunstnike enda
algatatud festivalile, kus saadigi enam-vähem sõbrad,
tõid oma teosed kokku ja tehti midagi ägedat siis nüüd
aastate jooksul on see kasvanud päris selliseks suureks
rahvusvaheliseks biennaaliks just nimelt biennaaliks,
mitte enam festivaliks kus sel aastal siis kureerime meie,
aga tegelikult rahvusvaheliselt, et tegelased on olnud
kuraatorid ka eelnevatel aastatel ja meil siis on see
kuidagi ka erakordselt suureks veninud, et on tõesti väga
palju kunstnikke üle maailma, toovad kokku oma töid siia
ja ja selles mõttes see mõõde on kasvanud päris võimsaks. Et siis mastaapi natukene etteande me räägime umbes 50-st kunstnikust,
kellest 14 on Eestist ning näitusepaiku,
kui ma ei eksi, on kokku neli Reykjaviki linna peale. Jah, et neli siis erinevad nii-öelda galeriid
või näitusemaja, kus need toimuvad ja lisaks on meil ka
avalikus ruumis mõned teosed ja ka Soomantsi,
aga. Kui lugeda näitusega kaasnevaid tekste või pianaaliga
kaasnevaid tekste, siis teie eesmärk on ja vabandan mu kehv
inglisekeelset tõlget luua teekond läbi maas sfääride mööda
selle muutumise piire, ehk mida teie siis kuratooriumi tiim
soovisconceptoliseerida või mis olid teie loomingulised eesmärgid? Ja et me tõesti lähtume päris palju loodusest
ja maastikust, et kuna ühest küljest Islandil on see maastik
loodus lihtsalt niivõrd kohal, et jah, see on tohutult tur
eestistunud viimastel aastatel ja see on mingis mõttes nagu
selline tiseeritud.
Aga samas ikkagi ka kohalikud käivad väga palju looduses
ja mul ka siin praegu aknast paistab vulkaan,
mis alles purskas suvel, nii et see lihtsalt on siin väga
kohal ja samas ka tegelikult, kui me mõtleme,
mis maailmas toimub, siis ka kliima ja looduse teemadest
lihtsalt ei saa üle ümber, see on hetkel kõige olulisem. Selline aktuaalsem küsimus.
Et võib-olla see loodus jah, sai meie algpunktiks.
Aga jah, näitus on siis jaotatud neljaks peatükiks,
mis kannavad selliseid nii-öelda loodus,
keskkondadele viitavaid nimesid.
Nagu me siis räägime veealusest maailmast
ja Maalusest maapealsest.
Need on kohad, kuhu ütleme, inimese silmad tavaliselt ei ulatu,
et me olemegi proovinud luua sellist inimvälist maailma. Et meil näiteks ei ole näitusel ka ühtegi inimese kujutist,
mis, millest on saanud juba selline väike nali omavahel,
aga igasugused teised eluvormid ja elukad,
et kes ka siin kusagil meiega koos elavad,
on siis pigem toodud kunstnike kujutlusvõime abil näituseruumidesse.
Ja võib-olla veel, mis on oluline, on see,
et meil oli algusest peale kui üldse me hakkasime mõtlema,
miks teha näitust sellisel ajal nagu praegu,
kus on olles siin, taastame pandeemiast,
kliimakriis mitmed sõjad korraga. Et siis tundus, et võib-olla tuleks tagasi pöörduda sellise
kunsti algse tähenduse, selle visuaalse võime
ja kujutlusvõime poole, mis kunstil on aegade algusest olnud.
Seetõttu see näitus on ka väga visuaalne siin.
Tõesti, need kunstnike maailmad panevad mõtte võib-olla
kuidagi teisiti tööle, kui ütleme, teeks seda,
suudaks et meie eesmärk ongi veidi nihestada neid
kinnistunud mõttemalle. Poeetiliselt nihestunud mõelda Grapkounilt,
kas võib-olla Eesti publikule on ka mõnda tuttavat tööd,
mille järgi oma mõttes seda näitust hetkel üles ehitada? Ja et me olemegi siin kavalalt just nimelt ühe eesti
kunstniku teose pannud ka kogu biennaali pealkirjaks nimelt
siis Edit Karlssoni skulptuur, mille pealkiri on ei näe,
on ka kogu festivali pealkiri ja see on selline mereelukat
kujutav skulptuur, mis on ümbritsetud algselt Hiiumaa
vetikatest siin praegu ilmselt Islandi vetes lükates.
Ja seda selle skulptuuri teist versiooni saab ka kumus näha
antropotseeni ajastu näitusel viiendal korrusel
ja siis selle teose teine uus versioon valmis siia Islandile,
et see väga hästi iseloomustab kogu seda näituse ideestiku,
et see ei näe, viitab ühest küljest sellisele soovimatusele
või inimkonna ignorantsusele näha seda kliimakatastroofi,
mis meie ümber juhtub, aga samas ka viitab sellisele
võimetusele võib-olla leida neid uusi perspektiive,
et ega nagu visuaalselt see töö on väga,
võiks olla miski, mis hästi sümboliseerib seda,
et jah, et kui tahta sellist väikest viidet vaadet meie festivalile,
võib minna kumus vaadata seda Heiditi teost,
et see on selline väike killukedele. Aga et küsida teostes, siis natukene ka kuratoorse
loomingulise külje pealt, siis see on valminud ikkagi nelja
kuraatori koostöö näeb, milline on olnud sinu nägemuses teie
igaühe selline individuaalne koogitükk, mille te toote siis
antropotseeni probleemistikku lauale. Näitasin ähvalminud kollektiivselt ja see tähendab seda,
et me oleme lihtsalt hästi palju koos arutanud,
et hästi palju üksteise ideid kohati ka küsimuse alla seadnud,
et võib-olla on meil kõigil on mingi selline oma huvisuund
laiemalt kunstis ja me oleme ka õppinud tegelikult võib-olla
veidi erinevaid erialasid ja olnud nagu siin erinevaid praktiseerida,
siin me proovisime nagu milles, mis on see nagu ühine huvi,
mis meid kõiki huvitab ja raske öelda, et,
et nüüd, et mis keegi täpselt Tõi sinna lauale,
et pigem see ongi olnud selline pidev arutelu protsess kus
siis sünnivadki ideed lihtsalt selliste ajurünnakute
või arutelude tulemusel. Ehk et edukas koostöö, kus üksikindiviid kaub natukene
kompotti aga kui hakata rääkima võib-olla laiemast kunstnike kompotist,
siis kuidas?
Ma ei tea, kuidas Eesti ja Islandi skeene siis kokku puutuvad,
kui palju on sarnaseid probleemistikke, kuidas üks autor
teise kõrval välja näeb, kas võib loota ka mida aasta-paari
pärast selliseid põnevaid topeltnäitusid Tallinnas Islandi
eesti kunstnike vahel? Ja miks mitte, sest et noh, eks kunstnikud on kõik selles
mõttes sellised indiviidid ja nende loomingut on raske
selliste ühiste nimetajate alla tuua.
Aga aga kindlasti Islandi Eesti kunstnikel on ühisosasid
ja ma arvan, et võib-olla sellel näitusel on just see
mingisugune looduskogemus miski, mis mis ühendab
ja samas nagu ka üsna erinevate nurkade alt,
et Islandi ja ka näiteks hea näide on näiteks meie ühe
näitusepaiga esimeses ruumis on kokku toodud Islandi
kunstniku Pearki praagassoni ja siis tegelikult küll soome kunstniku,
aga siiski meile geograafiliselt lähedase siis soome
kunstniku anti laitineni, kes on tegelikult Soome üks väga
tuntud maakunstnik, et suur au on temaga koos töötada siin
nende teosed, mis mõlemad käsitlevad justkui puude teemat
ja siis just nagu huvitav see, et kuna Islandil teadupärast
ei ole üldse, kuid et siis kui Pearke käsitleb puud sellise
ülimalt väärtuslik kokku ja see oli peaaegu artefakti
seisuses oleva asjana, siis anti jaoks on puupõhimõtteliselt
töö materjal, ta elab soomes metsa sees ja puudongina kudema
moderjal kõigiks teostaks, et ehitab ka sellised tuulekellad
sinna näitusele. Ehk siis väga huvitav on jah näha kohati neid meie mingeid
erinevusi ja sarnasusi kunstnike puhul. Kas mingeid selliseid vahvaid kokku sobituse harmoonia,
dissonantsi momente, mida raadiokuulajaga jagada sooviksite,
oli veel? Võib-olla jah, ka veealuses maailmas näiteks mis meil on
siis ühes näitus majas põhjale majamis just Põhjamaade
kunstile keskendub siis seal on selliseid väga huvitavaid
erinevaid nägemusi, et seal ongi seesama Edit Karlssoni ei näe,
mis kujutab sellist mereelukat, aga siis näiteks
Põhja-Islandilt pärit noore kunstniku praaki,
Onstoityeri sellist meduusi või millimallikat kujutav hübriidskulptuur,
mis mis samuti kokku sellise loodusliku tehisliku tegelaskuju. Ja siis tegelikult ka sealsamas on ka meie Eesti tuntud
graafiku Naima Neidre kolm graafilist lehte,
mis ka kujutavad sellist veealust maailma
ja just jällegi väga huvitav näha, aga mida see meri,
vesi on tähendanud erinevatele kunstnik,
ehk et näiteks Naima puhul on olnud see,
et meri on teda alati väga võlunud, kuna ta on ise
Läänemaalt pärit ja veetnud palju aega mere ääres. Samas ka meri on olnud, kuna tema karjäär algas nõukogude ajal,
siis on olnud ka selline vabaduse sümbol
või mingite igatsusteni sümbol.
Siis mitme islandi kunstniku jaoks jällegi on seal mingid
muud teemad, mis tulevad sisse, et jällegi,
et kuidas sellist ühte mingit loodusnähtust on käsitletud. See kõlab väga-väga muljetavaldavalt ehk et mitte ei ole
ainult nii-öelda erinevad loodusnähtused
ja looduskogemused või EDIT, Karlssoni ja Naima Neidre,
neid ka täiesti erinevad põlvkonnad, kes neid jagavad.
Kui pikk, umbes ajaline diapasoon, kuhu teie 100 autorit
langevat on? Et hea, et meil on just algusest peale oli idee,
et kuna me tahame näidata neid erinevaid kogemusi,
mis maailmas on seda rikkust mingis mõttes siis oli ka
algusest peale idee, et kutsuda võimalikult palju eri
põlvkondadest ja ütleme, eri nägemis, viisidega,
kunstnikke, et meil noh, ütleme on ikkagi 20. sajandi kunstnikud.
20 21. sajandi, aga jah, mitmeid ajaloolisi töid on ka
näitamisel ja siis festivali kontekstis on see üsna uudne lähenemine,
kuna pigem olnud selline praegu tegutsevate kunstnike näitus. Aga me oleme kaasanud ka mitmeid teoseid kollektsioonidest.
Et Eestist on siis ka näiteks Elo Järve teosed,
kes on selline legendaarne nahakunstnik,
tema skulptuure on mitmeid.
Ja ka Lätist avastasime enda jaoks väga,
väga laheda, 20. sajandil tegutsenud kunstnikud entaloogina
kes oma siis Riia tões lõi selliseid täiesti uskumatuid teoseid,
mida ta kunagi oma eluajal ametlikult ei näidanud. Aga siis pärast ma suurema, on need kõik nüüd muuseumi kogus
ja neid on võimalik, nendega on võimalik tutvuda.
Ja siis samamoodi ka Islandilt on võib-olla selline suurim
leid meie jaoks valgerdur Preiem, kes oli üks kunstnik,
samuti siis 20. sajandi teisel poolel, peamiselt tegutses
suurepärane joonistaja ja graafik, kes tegi küll omaenda praktikat,
aga väga palju seda ei näidanud näitustel,
pigem tegutses. Kunstiõpetajana on hästi paljude tänapäeva istandikud
õpetaja olnud.
Ja tema tööd on ka kõik muuseumikogus, et neid ka ei ole
sealt väga palju välja võetud ja näidatud,
et meie soovisime esile tuua selliseid, võib-olla. Kunstnikke, kes on ka Islandlastega ühest küljest küll
võib-olla tuntud, aga samas ka väga üllatavad valikut,
sest et näitustel liiga palju ei ole neid olnud. Baltikumi kunstnikud Islandile liiga tihti ei jõua ka. Seda muidugi hea, et selles suhtes ka üks mõte oli luua
selline mõtteline sild, sest et tõesti me oleme mõlemad
sellised väiksed riigid.
Ja mingis mõttes asume erinevate piiridel.
Aga just sellist omavahelist koostööd tegelikult
väikeriikide vahel ei ole just väga palju.
Et siis meie mõte oligi veidi liikuda kunstnike valikul
mööda selliseid piirialasid ja ääri ja leida just sealt neid huvitavaid,
uusi perspektiive. Siin ei saa küsimata, et kui annad ise diagnoosi selle kohta,
kuidas nii-öelda väikeriikide vahel ei ole liiga palju läbikäimist,
siis kuidas te kambaga küll Sikventsikureerimiseni jõudsite,
või noh, oma neljaliikmelise tiimiga? Teekeskuses Islandiga koostööd nii-öelda ajanud juba mõnda
aega just ka seetõttu, et seesama mõte on meil olnud ka
teistes projektides sees, see nii-öelda väiksemate riikide
koostöö ja ka regionaalne koos.
Et Island küll võib-olla ei tundu väga lähedalt meile,
aga Ta on ka üks Põhjala riikidest, nii et tegelikult
kultuuriliselt on ta mõtteliselt selline Skandinaavia riik,
ehk siis ehk siis jah, meil on olnud see suund juba mitmeid aastaid,
et mitte ainult keskenduda nendele suurtele metropoliitidele
vaid vaadata stringiga väiksemate kultuuriväljade sõjas
ja võib olla ka väga palju õppida ja mingid asjad on neil sarnased,
mingid asjad erinevad ja võib-olla need mingit koostööd,
mis sealt tulevad, on tegelikult palju tähenduslikumad,
kui ainult proovida kuskile sellistesse suurtesse paikadesse jõuda. Et Island on küll selles mõttes väga eeskujulik kultuurimaa,
sest et kuigi tõesti siin elab palju vähem inimesi kui
Eestis ja ta asub meie jaoks ka nii kaugel kuskil
Põhja-Atlandi ookeani siis nad on töötanud pidevalt sellega,
et Islandit just tuntaks läbi nende kultuuri
ja kunsti. Kui me kasiikujantsest vaatame,
siis siia tulevad kogu festivali avamiseks maailma suurimate
kunstiväljaannete esindajaid, kes kirjutavad sellest
festivalist lugusid. Et nad üldse ise ei pea ennast kuidagi perifeerseks,
vaid näevad just, et tegelikult inimesed tahavad,
et siin käia ja islandi kunst ongi seetõttu maailmas üsna tuntud. Sooviks võib-olla selle perifeersete küsida kõrvale seda,
et kui paljud raadiokuulajad nüüd järgmise kahe nädala jooksul,
kui sihquences Avantud on, jõua Islandile,
siis, et oled ise nüüd Islandil pikemat aega viibinud,
toimetanud, kunstnikega suhelnud, skeenega tuttavaks saanud.
Kuidas kohtute selle ägeda Islandi kaasaegse kultuuriga,
kui ennast Reykjavikis lavastada? Hea Reykjavikis on mitmeid näitusepaiku ja see linn on üsna
väike siia Simson enam-vähem igale poole jala liikuda
ja kõik on üsna kompaktselt koos.
Et siis tasub vaadata kindlasti peamistes muuseumitesse
ja ja kaasaegse kunstigaleriides, et meie siis näituse ütleme,
süda asub siis paigas nimega Marshal Houss,
mis majutab endas kahte galeriid, üks on,
ühe, nimi on klingenud pang ja teise nimi on et Lenin ka
ütleme see on ehk siis eesti keeles elava kunstimuuseum,
need on kaks sellist üsna vana näitusemaja,
mis nüüd on juba mõned aastad asuvad koos ühes hoones,
aga võib-olla tuua paralleeli, ütleme Eestist,
EKKM-ja kunstihoonega näiteks. Ja siis teised näitused, üks siis peatükk meie näituses
toimub nende rahvusgaleriis.
Et see ka kindlasti on väga põnev koht, kuhu minna avastama
just ka veidi vanemat Islandi kunsti.
Ja siis on meil veel Põhjala maja, mis on selline Põhjamaade
kultuurile keskenduv kultuurimaja.
Et need on jah, sellised ühed põhilised ja siis muidugi on
ka Reykjaviki kunstimuuseum, et Islandil nagu ka paljudes
teistes Põhjamaade riikides, need niimoodi,
et igal linnal või oma valik seal on oma kunstimuuseum. Et neil on tihti selline keskne asutus mõnes linnas
ja nii-öelda siis Reykjaviki oma kunstimuuseum
ja siis meie Reykjaviki kunstimuuseumis näituse idee
korraldada selle festivali raames.
Aga seal toimuvad mitmed performans Sid,
et sealhulgas ka näiteks Mis ka vist eelmisel aastal sai etenduskunstide peaauhinna
mingis vallas, kui ma ei eksi? Ja just saigi etenduskunstide peaauhinna.
Oleme siin seda reklaaminud Nymadiga Island lastele. Ja kui soovida, siis siikvences number 11-ga alapealkirjaga
kantsi endal kätt pulsil hoida.
Kas Eesti publikul võib selleks olla ka mingit viisi,
kui on seotud institutsiooniga nagu nende kohalik kunstihoone,
kes võib äkki isegi leida digigiidi? Ja meil on olemas siis kodulehel sisuliselt nagu Digigi
defisiga kunstniku all on tema teose tutvustus,
aga soovitan kindlasti ka reedel vaadata Ta ETV Aktuaalse
kaamera kultuuriuudiseid, kus siis vähemalt ütleme hea ilma
korral on plaanis live ülekanne meie avamisest.
Ja ka siis opan siin, kes teeb saatelõigu siis oma saatesse ka. Ehk et tasub olla valvel ja jälgida meediat,
aga et näitus ei ole veel tegelikult avatud,
sinnani jäänud veel tervelt hea vist kaks
ja pool päeva julgeks öelda.
Siis ei, kulutaks enam rohkem teie aega ja laseks teid
tagasi tööle, aitäh võtmast hetke, et meiega rääkida.
Karin Kivirähk.
