Selle kuu alguses, esimesel oktoobril möödus 35 aastat Liivi
muuseumi asutamisest Alatskivile.
Muuseum tähistab 30 viiendat tegutsemisaastat legendaarse
teatrimehe Karl Adra juubelinäituse ning muude põnevate ettevõtmistega.
Sel puhul on mul hea meel stuudios tervitada muuseumi
juhatajat Marin eetrat ning programmi ja arendusjuhti Mikk kirikali.
Tere tulemast saatesse ja palju õnne Livi muuseumile.
Tere, aitäh. Läheks nagu ikka kombeks, ajas tagasi ja räägiks natukene,
kes, kuna miks ja milleks Liivi muuseumi asutasid. Liivi muuseum selles mõttes on hästi huvitaval ajal alguse
saanud et ma tean sellest varasemast ajaloost niipalju,
et Juhan Liivi kodutalus ju elas ka tegelikult tema
vennatütar terve nõukogude aja peaaegu ja kuuekümnendatel,
mis meile endale on tegelikult natukene hämar,
isegi et seda võib-olla kuskilt kirjandusmuuseumi
arhiividest annaks välja tuhnida, et kuuekümnendatel seal
oli ka mõnda aega selline mälestustuba, ehk siis et üks
selle majakambreid, sest oligi siis nagu ka ikkagi
külastatav sellise mälestustoana. Aga see kadus mingil hetkel ära üsna lühikese aja jooksul.
Ma ei tea jälle neid põhjuseid ja siis 80.-te keskel,
kas äkki Alatskivi Sofoosil oli ikkagi jälle tõsine mõte,
et nüüd ikkagi võiks veel siis sinna hakata mõtlema selle
Juhan Liivi muuseumi rajamise peale.
Ja jõuti nii kaugele, et siis vennatütar koliti sealt
Alatskivile kortermajja, aga asi jäi kuidagi seisma
tegelikult selline hilisnõukaaeg juba ja siis 1988 sügisel
siis aktiivsed tegelased, perekond, nisumaia nisu
ja tema abikaasa Raivo nisu ikkagi jõudsidki nii kaugele,
et asuta tee Liivi muuseum, see oli esialgu
põllumajandusmuuseumi nagu filiaal. Ühesõnaga väga jälle kummalisi teid pidi tegelikult võib-olla.
Aga ajad olid ka väga segased ja tänu sellele ma julgeks öelda,
et tegelikult ikkagi see kodumaja õnnestus päästa hävingust,
sest neid pilte, mida mina olen näinud, seal on ikkagi näha,
et rehealune oli juba sealt kasvas puid läbi
ja katust ei olnud enam suhteliselt ja ühesõnaga ikkagi
viimasel hetkel saadi kinni siis mälestise hävimisest
ja siis muuseum hakkaski tasapisi kasvama,
et sinna siis tekkisid juurde siis veel eraldi hooned,
esialgu siis just nimelt muuseumi asutajad ise elasid
sealsamas kohapeal, sinna kerkis uus maja,
kus oli ka siis väike püsiekspositsioon ja nüüd muidugi siis
on need ajada, hakkasid muutuma, siis ta oli vahepeal
iseseisva asutusena ja siis ta kuidagi siis kuskil
üheksakümnendatel liikus jällegi siis kohaliku valla nagu asutuseks,
nii et ühesõnaga selline kirju minevik, kui me neid
algusaastaid vaatame. Ja mina ise olen siis viimased 14 aastat tegelenud muuseumiga,
et siin ma olen juba näinud seda viimast kolmandikku,
võib-olla siis et kuidas asjad on liikunud
ja mis raskused ka võib-olla on, et sellist väike muuseumi
hoida elus ja hoida arengus ikkagi ka.
Kui juba need raskused tulid jutuks siis kuidas Liivi
muuseumile üldse täna läheb?
Ma julgeks öelda, et meil läheb päris hästi,
meil küll ei ole massilist külastatavust
ja võib olla ka, see on teistpidi hea, sest et kui mõelda,
et me oleme keset loodust ikkagi väikesed hooned,
vana maja, siis ega meil siin aga ei annaks noh,
ütleme seal niimoodi, et tuhandeid inimesi voorib läbi kogu aeg,
nii et ühesõnaga meil on võib-olla selline optimaalne isegi
see olukord ja teistpidi, mis mõttes läheb jälle hästi,
on see, et see areng või inspiratsioon, see on jällegi väga
hästi maast üles võtta, sellepärast et Juhan Liiv mulle tundub,
et ta ei ole selline tavaline kuidagi ammu elanud suurkuju,
keda peaks kuidagi mälestama, vaid et ta on tõesti nii vitaalne,
et kogu aeg temaga tõesti juhtub midagi või kogu aeg on
mingisugused uued arengud jällegi või uued vaatenurgad tema
loomingule kas või viimase 10 aasta jooksul on nüüd hakanud
tav tasapisi, samm-sammult liikuma nii-öelda suurde maailma,
et on tulnud tõlkeid, riburadapidi, et need on võib-olla
sellised väikesed sammud, aga et pigem nagu tundub,
et võib-olla need hiilgeajad ei ole üldse veel veel kätte jõudnudki,
et alles tulevad. Kuid kus ja millisel kujul üldse liivi pärandit veel
talletatakse ning kuidas suhtub siis nende suhtes ka Liivi muuseum,
mis teeb Liivi muuseumi nii-öelda eriliseks.
Juhan Liiviga on see huvitav tuttav lugu,
et materiaalset pärandit tal tegelikult ju üldse ei olegi
ja mingis mõttes on see hästi tähenduslik.
Me võimegi tema isiku puhul rääkida sellisest loojast,
kes üldse siis materiaalselt poolelei keskendunud. Ta ei kogunud kunagi mammonat, noh, kõik teavad,
et kui midagi oli, siis kui ma ei tea, Estonia teatrit ehitati,
siis ta ka andis ainsa asja, mis tal oli,
andis oma kuue ja et kõik see pärand, mis meil on,
ongi vaimne, ehk siis eelkõige siis tema käsikirjad
ja need käsikirjad, originaalid.
Neid säilitatakse Tartus kirjandusmuuseumis.
Et need ei ole ka meie valduses. No siis lõpuks me jõuamegi selleni, et mis siis meil üldse on.
Aga meil on väga suur asi paiga vaim, sest et Liivide pere
kolis sinna oja tallu, kus muuseum praegu on.
Kui Juhan oli kaheaastane laps ja seal on ta üles kasvanud,
siis võib-olla kümmekond aastat nooruses oli mujal,
tegeles siis ajakirjandusliku karjääriga
ja ka püüdis, eks ole, kirjanduslikule karjäärile alus panna.
Ja peale haigestumist ta siis tuli jällegi koju tagasi,
nii et tegelikult enamuse oma elust on ta seal veetnud. Nii et juba see, ütleme see kogu see maastik,
see talumiljöö, ümbruskond, see kõik, ka need põlispuud
näiteks mulle meeldib mõelda tegelikult mäletavad seda,
kui Juhan Liiv seal uitas.
Nii et, et mingis mõttes hästi, selline kontseptuaalne,
võib-olla ja teine muidugi, mis meil on oluline suund,
et me tegelikult ka panustame siis ikkagi liivi pärandi uurimisse,
et meil ka siis teadur Tanar, Kirs tegeleb süvitsi Juhan
Liivi mõtestamisega ja ka just nimelt võib olla Ma julgeks
öelda ka ümbermõtestamisega selles mõttes,
et tema siis proovib ka asetada Liivi loomingut sellisesse
laiemasse ajastu konteksti ja kuidas tegelikult ka siis
selle mõttelooga väga hästi dialoogis on
või suhestub, mis võib-olla sunnibki ümber mõtestama seda,
et kui väga palju on varjutanud liivi retseptsiooni see,
et ta oli selline vaene nõdrameelne ikkagi,
et noh, ühesõnaga see haigus rikkus kõik ära,
et siis tal enam nagunii-öelda ka see pea ei töötanud korralikult,
et nokka sellist aletsevad seisukoht on olnud ju kaasaegsete
poolt ja, ja see on ka edasi kandunud tegelikult,
et noh, ikkagi see hullumeelsus hästi, palju siis nagu mõjutas. Et siis tegelikult Tanar kiires just nimelt vaatleb seda,
et näiteks ka mida ta tegelikult paistab,
et luges millega ta oli kursis, et aga selle,
ütleme Lääne-Euroopa filosoofilise pärandiga oli tegelenud,
et siin on huvitavad seosed, et ühesõnaga ka see laiem
kontekst sinna ära kaardistada. Rääkides siin laiemast kontekstist ajaloo keerdkäikudest
ja sellest samast geenius lokist kohavaimust,
siis kuidas nende kõigiga suhestub nüüd Karl Ader,
kelle juubelinäitus siis teie 35. tegutsemisaasta raames ka avati? Karl on kohalik poiss selles mõttes, et Karl Ader numbrit
koosalt sündinud siis Kavastu kandis, kui ma ei eksi,
onju ja mina olen nüüd muuseumis töötanud neli kuud natukene
peale ja ma julgen avalikult öelda välja,
et ma enne seda ei teadnud nime Karl Ader absoluutselt.
Ma teadsin, onu diktacki, kui ma sain teada,
et see on sama isik, et see tuli mulle väga suure üllatusena,
et on nagu koos alt pärit, et selles mõttes oli nagu hästi
tore avastus. Aga Karl sai nüüd 120, sünniaastapäeva tähistasime
ja selle tõttu siis ka see näitus loodi ja ma arvan,
et just nagu mõte tekkis just et see suunata natukene noorematele,
et ka minusuguseid ja veel nooremad saaksid teada,
kes siis nagu Karl Ader oli, et kes selle onu diktacki taga,
tegelik inimene nagu peitus.
Ja sellest lähtuvalt oligi nagu kaks suunda,
et üks suund oli see, et luua haridusprogramm,
mille me siis sellise omanäolise kaardimängu abil lõime. Ja siis näitus siis Karl adra elust, mis on nüüd meie
muuseumis avatud ja jääb vähemalt aastaks ajaks siis sinna
ülesse on ju. Kuid millised on need eksponaadid või mille abil te üldse
seda Karl atra inimestele tutvustatakse? Asjadest, meil väga palju ei ole, meil on nüüd,
aga selle eest on võimsad, võimsad ja onu diktakiga seonduvalt.
Me saime erry Tallinnast muuseumist siis kaks eset,
ehk siis onu Tiktoki ratta ja siis selle,
ma ei tea, kuidas seda kutsutaksegi kino taustaketta.
Ehk siis mille abil siis seda filmimaagiat loodi,
kuidas need erinevad maastikud siis nende selle ratta
taustal siis jooksid. Ja esemest rohkem tõesti ei ole, et meil on siis stendid ja,
ja me tegime veel puupulga loomi, tegime ka sinu hunnikut. Et jah, et üks üks mõte oli, et kindlasti lastele suunata
ja hästi praktiliselt, et ütleme, sealse onu Tiktok'i
elulugu võib-olla lapsi nii palju ei huvita,
aga just see, et kuidas siis see onu diktabki kontseptsioon
oli mööda aja maanteed kuhugi reisida, et aju liikus seal
minevikus edasi-tagasi et miks mitte siis meie näitus viib
siis lapsed mööda aja maanteed sinna onu diktacki
või õigemini siis Kaarupi lapsepõlve, milles ta ise on
kirjutanud kaks mälestusteraamatut just lasteraamatutena
ja sealt me siis korjasime võib-olla mingeid elemente
ja ka siis neid vana aja asju ka siis sellise just nimelt
kaardimängu põhimõttel, et tutvustada siis kuidas see vana
hea elu oli talus, mis muidugi väga hästi haakub ka siis
ilusti selle Juhan Liivi kihistusega, sest tegelikult see
tsaariaegne lapsepõlv tol ajal väga suuri muutusi seal
ilmselt nende lapsepõlvede vahel ei olnud. Ja nüüd suurtele võib-olla või ka siis selline väga tore,
selline ühenduslüli siis Liivi muuseumiga on ka see Karl Ader,
tegelikult oli ka Juhan Liivi väga suur austaja,
ta mõeldakse, propageeris väga palju Liivi luulet just ka
siis väga paljude lavaka näitlejate põlvkondade hulgas.
Et mulle ka meeldib mõelda, et näiteks seal võib vabalt olla
seosed Ruja nii-öelda see eesti klassika viisistused
või laulud et need kõik on kuidagi inspireeritud tegelikult
olnud sellest, et, et just nimelt Kaarub suunas neid siis
seal kõigepealt kõnetunnis, siis nende eesti luuletekstide
juurde ja siis ka Karl Ader tegelikult puutuski lapsena
kokku Juhan Liiviga, et kuna siis Juhan Liiv ka koos all
figureeris aeg-ajalt et siis on ka seal väga toredaid mälestusi,
mida ta räägib ühes videoklipis, siis kuidas nad Juhan Liivi
ka tema oli, väike poiss, Juhan Liiv oli siis ütleme oma elu
lõpupoole mees ja nad näiteks kündsid kevadel põldu kõrvuti,
nii et ühesõnaga sellised toredad seosed. Kuid mainisite neid kahte mälestusteraamatut,
mis on veel üldse Karl atrast alles ning kui sageli üldse
tema sellist elulugu ja loomingut laiemale publikule eksponeeritakse. Mulle tundub, et ta on kusagil taustal niimoodi olemas
ja väga paljud inimesed ka ei ole võib-olla seostanudki,
täpselt nagu Mikk rääkis, et tema teadis onu Tiktoki küll,
aga ta ei seostanud üldse seda meie kandi nii-öelda tegelasega. Ma arvan, et seal on nagu põhjus on võib-olla natukene see
või üks päev just mõtlesin selle peale, et karl adra elus
nagu puudub see traagika, millest nagu kinni justkui nagu hakata,
et tegelikult elas väga pikalt, esiteks on ju
ja väga head elu, et ja ta oli ju kõigi silmis ikkagi nagu
selline pühamees hästi toreda ja sooja iseloomuga.
Et võib-olla see ongi see, mille pärast,
nagu taustal kogu aeg figureeris, et ei ole nagu kuskilt
kinni hakata, mingit traagikat ei ole lähedal. Aga samas jah, see müüt on täitsa tuntav,
kui võrrelda ka Juhan Liivi müüdiga, et tema on just selline
helge õpetaja müüt ja tema puhul muidugi jah,
seal koosal siis ütleme ei ole temast ka siis säilinud seda noh,
ütleme, see kodukoht on alles, aga seal on siis ammu,
siis on uued inimesed, aga meile jah, tundub,
et me ikkagi nagu seesama kant ja et see on siis võimalus
siin ütleme siis seda fookusesse tuua ja,
ja ka just kohalikele inimestele, et ahah,
et see tähtis mees on ka meie juurest Kuid lisaks juba mainitud näitusele, milliseid üritusi teil
veel selle 35. tegutsemisaasta tähistamiseks plaanis on?
Ja meil tegelikult? On huvitav, see, et see 35. sünnipäev nüüd oktoobris oli
mingis mõttes selline pisikene avalöök hoopis suuremale asjale,
sest Juhan Liiv saab 160.
Mis on, ma ütleks, väga väärikas vanus, kui vaadata üldse
Eesti kultuuritegelasi, eks ole, et väga palju sinna
tahapoole kaevata, noh, ongi vähe, eks.
Ja siis meil tõesti sees nii-öelda kasvab üle siis selliseks suuremaks.
Juha Liivi juubeliks. Nii et meil kevadel on plaanis konverents kirjanduskonverents,
mis siis just nimelt on ka, et ühelt poolt,
siis kuidas see oli meil sõnastatud see pealkiri,
et Juhan Liivi eesti luule keskmes ja maailmakirjanduse läve
lävel just nimelt, et kuna selle lävel ta hetkel nagu asub,
et, et ta nagu noh, võib-olla alles jõuab sinna ka selle
tõlketegevuse kaudu või ka siis sellise nii-öelda laiema
või kõrvalt mõtestamise kaudu. Ja siis meil on ka juttu olnud Pärt Uusbergi ka,
et võiks tulla autorikontsertkooriga, mis küll natukene on
veel siis lahtine, mis kooriga täpselt, kas head ööd,
vend või mõni teine kooslus ja see siis toimub kõik tema
sünniaastapäeval 30. aprillil, et see on meil selline kena traditsioon,
et ikkagi alati see sünnipäev on õigel päeval.
Muidugi on meil siis ka Liivi luuleauhinna laureaadi
väljakuulutamine alati siis samal päeval
ja teine väga suur asi meie jaoks juubeliaastal on just
nimelt siis tegelemine ka siis selle just nimelt selle
maastiku mõtestamisega või, või ütleme siis tähenduse väljatoomisega,
et siis kogu muuseumi ümbritsev väliala,
mida meil on üle kolme hektari, et me siis plaanime sinna
sellist projekti, mille nimi on Juhan Liivi meelemaastikud
ja seal siis me just nimelt püüame võib-olla välja tuua
mingisuguseid momente Liivi luulest kas siis piltlikustada
või ka mingisuguste tajude või erinevate meeltega tajutavat
objektide kaudu siis ja teiselt poolt ka just nimelt,
et võib-olla väga ilus mulle tundub, kontseptsioon on see,
et see kõik oleks ka tegelikult külastatav siis väljaspool
muuseumi avamisaegu, et inimesed saavad tulla
ja seal maastikul ise võib-olla kogeda mingisuguseid asju kasseeriga,
piletiraha selle eest. Et inimesed tulevad sinna maastikule siis midagi kogema. Kuid põigates veel korras ja liivi retseptsiooni juurde
võib-olla üldse tema maailmaviimise juurde siis kes praegu
üldse Liivi luulet tõlgivad ning kas on teada,
et kui raske see liivi luule tõlkimine siis on kas. Suur ettevõtmine mingis mõttes mulle endale tundub ka kohatu
ja et ikkagi väga raske on tõlkida, et kui,
kui ka lugeda inglisekeelset tõlget näiteks noh,
ütleme ma teisi keeli väga ei oska hinnata.
Et ikkagi ta ei ole päris enam see või noh,
Tuglas arvas, et liiv ei ole tõlgitav.
Kuigivõrd ta kindlasti on, aga kui palju ta jah edasi annab,
sest sest liiv on ju noh, ütleme, see tema luule olemus on,
on selles mõttes hästi huvitav, et ta on näiliselt äärmiselt lihtne,
et see on nagunii kuidagi isegi tundub kohati nagu elementaarne. Ja samal ajal on see nii sügav, et kuidas see siis nii-öelda
lihtsuse sügavus edasi anda.
Et see oleks banaalne, et just nimeta ei muutuks lihtsalt
selliseks nii-öelda sõnade rittapanekuks.
Aga siis inglisekeelseid tõlkeid on teinud tandemina Jüri Talvet,
kes on ka ise siis liivi uurinud palju ja havi hiks on
Ameerika luuletaja, kes siis on siis ühesõnaga aidanud,
siis just nimelt on kahe peale siis koostanud. Aga on teisi tõlkijaid veel olnud inglise keeles,
et üks valimik on kindlasti veel ilmunud,
mille nüüd ma jään võlgu selle, et kes oli
ja ka konkreetseid tõlkijaid.
Ma ei oskagi välja tuua nüüd niimoodi kohe hoobilt peast aga
ma tean, et just nimelt Jüri Talvet on väga palju ära teinud,
et ta on levitanud maailmas sõna ja, ja väga palju siis
juhtub tegelikult ühe inimese initsiatiivi
ja isiklike kontaktide põhjal, et ta on siis ühesõnaga
söötnud ka Juhan Liivi tutvustanud mujal igal pool üle
maailma ja sealt on siis see huvi jõudnud,
mis muidugi ka näitabki seda, et põhjus ei ole mitte selles,
et meil ei ole kedagi siis just nimelt eesti kirjanduses
laia maailma viia vaid et kuidas see üles leitakse niivõrd
väikses keeles niivõrd väikse kultuuriruumi puhul. Ja et see teinekord nõuabki sellist nagu ütleme siis
saadikut võib olla või mida Jüri Talvet siis väga
tänuväärselt on ka teinud. Tulles ka nii-öelda eliivi pärandi ja tema enda eluloo
nähtavaks tegemise juurde ning kasutada sedasama tõlkimise
metafoori siis praegu ju sõna otseses mõttes tõlgitakse
Liivi nii-öelda filmikunstikeelde.
Et teadupärast käivad siis Juhan Liivist inspireeritud mängufilmivari,
et ning ma saan aru, et osad neist on leidnud aset ka just
teie juures Liivi muuseumis.
Kas teil on voli natukene nii öelda saladuseloori kergitada
ja selle filmi sisu avada? Ja nii palju, kui tegelikult juba ajakirjandusest on läbi
jooksnud nii palju, Me võime avada ka filmi tegevus,
siis toimub just sellel ajal, kui Juhan Liiv on justkui
sinna kodutallu tagasi pöördunud.
Ja tegelikult me sellest perioodist ei tea täpselt,
mida Juhan Liiv tegi, me teame, et ta kirjutas palju,
aga mida ta täpselt tegi selle kohta, nagu andmed puuduvad
ja film ongi selles mõttes nagu natukene vindi üle keeranud. Ehk siis sealkandis hakkavad juhtuma, sellised hämarad lood,
toimub mõrv ja kuna Juhan Liiv ja me teame,
et oli see väga tundlik muu maailma suhtes
ja võib-olla märkas mingeid asju rohkem kui keegi teine,
siis Juhan Liiv on justkui nagu detektiivi rollis natukene,
kes satub sinna nende mõrva ministeeriumites
ja hakkame seda mõrva siis nagu nii-öelda lahendama. Kuigi Liivi eluloos on, eks ole tõesti valgeid laike päris palju,
siis noh, niimoodi spekuleerida, kuid tõe truuse film siis
saab olla just nagu liivi n. Ta eluloo seisukohast ma tean nii palju ka,
et ja olen ka siis kõrvalt näinud, et mis puudutab
stsenaristi Indrek Hargla ja režissöör Jaak Kilmi lähenemist,
et siis nad on väga süvitsi sisse läinud just nimelt siis
sellesse Juhan Liivi noh, ütleme kuju esile manamisse,
et nad on püüdnud väga suure respektiga ja
ja noh, võib-olla siis niivõrd-kuivõrd see võimalik on siis
näidata teda just nimelt sellisena nagu ta võis olla ka
võib-olla mingisuguse psüühilise eripära poolest ja,
ja võib-olla sellist ebastabiilsust raskemeelsust,
sellist asja. Aga taustal siis jooksevad need mingisugused võib-olla,
mis esmapilgul tundub väga absurdne ja jabur,
et noh, et mis detektiivilood, aga tõesti,
me oleme ka isekeskis arutanud, et me ju tegelikult ei tea,
Ta võis vabalt ka sellistele asjadele peale sattuda
ja nagu siis ka Jaak Kilmi ütleb, et see tõetunne,
mis on nagu selline motivatsioon tema puhul,
et ta tegelikult ei suutnud taluda, kuidas ma ütlen,
siis nõmedus, silmakirjalikust, valetamist senised asjad
teda häirisid ja miks mitte, eks ole, ja ma ise tegelikult
olen ausalt öeldes väga rõõmus. Et ei ole tulemas selline noh, ütleme kitsamas mõttes
eluloofilm vaid, et siin on noh, ütleme,
see fiktsioon või see mängulisus on väga oluline
sest nagu ma alguses ütlesin, et see müüt sellest
traagilisest kannatavast Juhan Liivist on kohati nagu segab
ja mulle tundub, et see segas juba tema eluajal teda ennast,
et mind ärge austage.
Ja ka selline, mis mulle ka tundub aastate jooksul,
et temas on sellist ka vembumehe potentsiaali,
et ta võis ka trikitada ja no ühesõnaga,
ta ei ole selline üheplaaniline tegelane
ja see, mismoodi teda sageli siis kaanonist on ka toodud,
on, on võib-olla just nimelt selline üheplaaniline käsitlused,
et ka see, et, et ta ei kirjutanud oma luuletusi,
vaid ta kannatas neid, et kõik sellised nagu suure paatosega fraasid,
mis mingis mõttes varjutavad ka tema huumorimeelt
ja ka kasvõi sedasama filosoofilist maailmataju,
kõiki selliseid asju mul on kuidagi väga hea tunne selle
filmi suhtes, et see võiks anda täiesti uue,
sellise hoo jällegi ka Liivinägemisele pluss just nimelt ka
minu arust väga vitaalne siis tema kohta,
et ta ei ole jälle see klassik, kellest me peame ainult
selliseid kanoonilisi käsitlusi tegema. Noh, ongi selline nii-öelda ootamatu ja mänguline lähenemine. Ma loodan ka, et läbi nagu selle filmi nagu avataks liivi
selline külg või tuuakse vaatajateni selline küll,
mida nagu enamus ei tea, et mis on nagu tegelikult nagu tõene,
aga lihtsalt ei teata.
Juhan Liivi teatakse ikkagi nagu, kui hull kannataja,
luuletaja ja nii edasi, et aga et et ma arvan,
et see film võiks avada just nagu noorematele ka,
nagu seda teist külge, et nagu tuues siis nagu poet rahvale lähemale. Paistab ja et see ei ole Liivi elulugu kõigest selline taasloob,
vaid ka nagu kaasa ja edasi loov, et tõesti
ja potentsiaali on, kuid teadupärast Juhan Liivi rollis
astub siis üles Pääru Oja.
Kuidas teile need kaks tüpaaži tundub, et Pääru Oja
kehastamassis Juhan Liivi. Ma arvan, et varsti ei suuda keegi teist muid asju. Kusjuures hästi huvitav on ju, et Juhan Liivist on üldse
olemas ainult kaks fotot, üks on siis noorepõlvepilt.
Võib-olla ongi Pääru vajalik ja, ja teine foto,
mis tehti siis, kuid tema siis ainus eluajal ilmunud
luulekogu oli välja tulemas.
Ja siis ka kõik ülejäänud visuaalsed käsitlused on ju tulnud
nendest fotodest võib-olla just sellest vanema põlve fotost
ja samal ajal jah, kui mina kuulsin, et,
et Pääru Oja on siis kandidaat sinna peaossa siis ma mõtlesin,
et vohh täpselt, et no muidugi ma olen, ma olen märganud,
et kes iganes Juhan Liiviks kehastub, et siis kuidagi sageli
tuleb see Juhan Liivilikus neis esile. Et noh, on olnud ka näiteks Aarne Soro, kes on väga Juhan
Liiv jällegi ja aga siin on ka olnud teisi,
kes kuidagi ma ei tea, kas äkki siis ikkagi Juhan Liiv on
mingis mõttes selline arhetüüpne eestlane. Ja see on võib-olla ka natuke selle muuseumis,
et need inimesed, kes sinna tulevad, kas siis seal töötavad
või siis kuidagi nagu tiiviga, rohkem kokkupuutumist
muutuvad natukene juhendile. Toimub üleüldine Liivistumid ja et see muidugi sobib meile hästi.
Kuid et selleks, et meie vestluse otsi vaikselt kokku tõmmata,
siis tõesti, meil on siin mitu tähtsat ümmargust aastapäeva
kuid vaadates sellest veel natukene kaugemale
ja edasi, siis millised on Liivi muuseumi tulevikuplaanid
ja väljuvad, et on teil juba midagi, mida reklaamida,
millelt saladuseloori kergitada?
Nüüd ma mõtlengi, et tegelikult meie selline Väikese kollektiivi selline suur aur on nüüd just nimelt
järgmisel aastal ja siis edasi, ilmselt me jällegi siis
liigume niimoodi tasapisi rikastades, kusjuures jah,
see film kindlasti annab meile ka uue impulsi,
et ütleme, uus tõlgendus annab jällegi uued niidiotsad
või teeotsad jälle edasi liikuda.
Juba meil on tegelikult juttu ka olnud, et kuna tõesti
hetkel need võtted seal muuseumis käivad,
on mitu võtta päeva. Et siis ma juba mainisin, et võib-olla mingeid rekvisiite ka
meie saame kaasata enda kogudesse, et noh,
et, et ka luua seda Livianat.
Et see kõik omakorda kohe omandab mingisuguse uue tähenduse
või uue nurga. Ja pluss on see ka, et noh, meelemaastikud ei kata kindlasti
seda kolme hektarit ära, et ma arvan, et me teeme edasi tööd
nagu sa selle keskkonna arendamisega, et meil on juba
tekkinud mõtet, kuidas võib-olla mingisugune matkarada sinna
luua mingi muu projekti raames, et see kolm hektarit saaks väärikalt,
siis kasutad. Ja et üks hästi huvitav suund ongi tegelikult Juhan Liiv
ja loodus et ühelt poolt justkui iseenesest mõistetav,
aga teiselt poolt see loodusetunnetus on täiesti hämmastav,
et kuidas ta, tema, seda noh, ütleme sellist ühtsust,
elu tervikuga tajus, et, et see tema eluajal oli see väga ootamatu,
et, et keegi asetab ennast tõesti nende mardikate
ja tigudega ühele tasandile, mitte ei arva,
et tema on siis looduse kroon vaid et tema nägi seda just
nimelt ajus neid, selliseid kõige väiksemaid olendeid ka
siis nagu sellise ühtse tervikuna või osadust nendega
võib-olla et see on, see on nagu tegelikult hästi huvitav suund,
mida mööda ka siis tasapisi edasi liikuda
ja võib olla ka mõni selline noh, teoreetilisem nii-öelda lähivaade,
et just nimelt ka siis seda looduse nägemust lähemalt avada. Ega meil ei jäägi muud üle, kui soovida teile indu
ja inspiratsiooni ning veel kord õnnitleda Liivi muuseumit
mis tähistab tänavu 30 viiendat tegutsemisaastat
ning sel puhul olid stuudios külas Liivi muuseumi juhataja
Mari Niitra ning programmi arendusjuht kirikal.
Aitäh teile, aitäh.
