Täna esmaspäeval, teisel jaanuaril algas  selle aasta esimene nädal nädal number üks. Või kas ikkagi just täna maailmas on riike,  näiteks USA ja Kanada kus nädala jalga esmaspäevast vaid  hoopiski pühapäevast ja lõpeb laupäeval. Pealtnäha pisiasi, millest võib aga sündida üksjagu  pahandust sest kui inimsugu ei suuda 21. sajandil  kokkuleppele jõuda selles, mis päevast algab  ja mis päevaga lõpeb nädal, siis kuidas peaksime me jõudma  üksmeelele tähtsamates küsimustes, olgu siis  või heitgaaside asjus? Et me aga aasta alustuseks lõuna ja põhjaameeriklaste ga  kohe raginal riidu ei läheks, vaatame hakatuseks midagi niisugust,  mille osas meil ei saa olla eriarvamusi. See olen elab küll kogu Euraasia Põhja-Aafrikas  ja kus kõik veel aga ei lõuna ega Põhja-Ameerikas ei ole  teda nähtud. Suure noka ja silmatorkava sinipunakirju sulestikuga jäälind  meenutab pigem puurist pääsenud papagoid kui põhjamaa jõgede asukat. Kuid jäälind ei ole siia eksinud puurielanik,  vaid meie iga-aastane pesitseja. Enamus selle seltskonna lindudest on tegelikult lõunamaa linnud,  seda me võime oletada juba nende toreda värvikuue järgi. Sellepärast et nii sätendavaid linde üldiselt meil  tüüpiliselt Eestis ei ole. Nimi on jäälinnul seda pentsikum, et jäälind on meil suvine  pesitseja ja enamus linde lendab jää tulekuajaks hoopiski lõunamaale. Jääga ei tohiks sellel linnul üldse midagi pistmist olla. Aga meil ilmselt omal ajal ilmselt panid teda tähele just  selle valge lume valge jää taustal selline ilus sinine  sillerdav lind ja panid talle sellise nime. Jäälind pesitseb kagu ja Põhja-Eestis enamasti väikeste  ja tundmatute metsajõgede kaldanõlvades. Kõige tuntum jäälinnu elupaik on aga kahtlemata taevaskoja. Millest see tulnud on, et taevaskoda on saanud just tuntuks  kui jäälinnu kodukoht? Ilmselt üks põhjuseid on tegelikult see,  et Erik Kumari omal ajal siin teda kõvasti uuris  ja noh, inimesed ju tihti võtavad sellised lingid üle  või neil tekivad mingid sellised seosed. Ja kindlasti on see siin see koht, kus jäälindu on palju  lihtsam jälgida kui nende ma ütleks, et tegelikult  tüüpilises elupaikades, sellepärast et metsaojal me kuuleme  ainult väikest heli, kui see lind ära lendab pesakoopa  juurest heal juhul me näeme seda pesakoobast kuskil kaldavallis. Aga siin on noh, sellised ilusad paljandid,  kus me näeme, kuhu ta sisse lendab, näiteks. Täpselt samuti me näeme, kui ta piki jõgi jõge,  ta lendab sinna pesa juurde madalalt, vee kohal lennates,  jällegi me paneme teda tähele paremini, nii et suhteliselt  lühikesel jupil jõest on tegelikult siin õige mitu paari,  nii et noh, arvatakse, et viis kuni 10 võib neid siin olla. Väga raske on tegelikult seda täpset arvu kindlaks teha. Taevaskojas olevad liivapaljandid on jäälindudele pesade  rajamiseks justkui loodud. Jäälind on ise kõva uuristaja ja ta on nii kõva uuristaja,  et tal lausa esimesed kolm varvast on otsapidi kokku  kasvanud palju kaugemale kui teistel lindudel. Selleks, et oleks hea siis nendest aukudest seda  pesamaterjali välja visata. Kui mäger meie loomade hulgas tuntud pikkade urukäikude  kaevajana siis jäälind on seda lindude hulgas kõigest 40  grammi kaaluva linnu kohta kaevab ta uskumatult sügavaid käike. Kui ta leiab omale õige sellise koha, kus pinnas ei ole  päris liiga kõva, aga piisavalt hea selle jaoks,  et sinna kurgu teha, siis võib olla meeter isegi natukese  üle meetri. Nii et kõva töö tegelikult selle jaoks, et oma lapsed seal  üles kasvatada. Kui nüüd neid liivapaljandit vaadata, et seal on neid urge  päris palju, et need ju kõik ometi jäälinnu mad ei ole? Ei, kindlasti mitte. Põhimõtteliselt me saame nendel urgudel vahet teha näiteks  selle järgi, et kaldapääsukeste urud on pigem ümarad,  jäälinnu omad on noh, nii öeldakse ka, et sellise  pirnikujulised ehk siis nad on kindlasti altpoolt laiemad  ja kui meil õnnestub mõnda väga ligidalt vaadata,  siis peaks seal olema näha nii öelda Rattajäljed ehk siis need kohad, kust jäälind iga kord sisse  lennates natukese peab kraapima, et ennast edasi lükata,  seal. Urus, nii, et sinna tekivad tegelikult kaks vagu. Kui jääb endiselt kahtlus, kas paljandi seinas on tegu  jäälinnu või kaldapääsukese pesaga siis ei jää muud üle,  kui tuleb urusuu, et nuusutada. Üks hea võimalus, kui. Kuidagi õnnestub neile juurde saada, siis on alati nuusutada,  sellepärast et jäälinnu urg nagu tihti selliste ilusate  asjade puhul on kindlasti ka midagi. Mitte nii ilusat, jäälinurg haiseb koledasti,  pojad terve selle. Aja jooksul, mis nad seal pesas on, roojavad sinnasamasse. Ja. Tulemuseks on see, et see on ikka tõeline peldik  ja arvatakse, et põhjus, miks me tihti näeme jäälindu pesa  urust väljumas ja kohe vette sulpsatamas,  on see, et vanalind tahab ennast siis sellest kõigest  puhtaks pesta. Kuni järgmise korrani, millal järgmise kalaga tuleb  siis urgu lennata? Kalendris on nädalatel juures numbrid. Tavaelus me neid küll ei kasuta, sest kuidagi nagu sobimatu  tundub öelda sõbrale, et kuule, tule mulle  siis nii 18. nädalal külla ütlen hoopiski tule maikuu alguses. Tegelikult võib-olla oleks kuidagi kam soliidsem küsida  umbes nii, et et mis sa arvad, kas teeme 25. nädala kuuendal  päeval jaanituld sinu või minu juures? Mina ka ei tea. Ma tean üldse väga vähe. Ma ei tea sedagi, et kas täna teisel jaanuaril on lumi maas  või ei ole lund. Sest kui me selle jutu salvestasime, siis lund veel ei olnud. Teiselt poolt teeb Kadri nüüd kohe hobusega uhket saanisõitu. Aga hobustega sõitmine kuulub meie traditsiooni hoopiski  tabani ehk defanipäeva juurde, seega 50 esimesse  või 52. nädalasse. Oo jah, see kalender, see kalender Oli meil seda üldse tarvis. Ühest küljest räägib algav lugu sellest,  et matkata võib edukalt igal aastaajal ja iga ilmaga,  vaja on valida vaid õige viis ja õiged kaaslased. Teisalt on see lugu aga hoiatus, mis kõik võib juhtuda,  kui te lähete ostma hobust, aga osta te terve talu. Kui meie lahemaa serva mätta ratsatallu kohale jõudsime,  oli noor perenaine Katrin hobused regede ette juba  rakendanud sest reematk on talvel just õige paslik. Mis tõugu hobused need on? Need laigulised karvased on iiri tinkerid. Mustlashobused iriskops. Nimesid on palju, aga hobune on üks mustlaste looming. Mustlased, jah, on Iirimaal mustlase kaud  ja reisinud ringi mööda. Mustlastel oligi hobust ju tarvis oma karavanide vedamiseks  ja ja hobune pidi olema niisuguse. Efektse välimusega ja hästi sõbralik, et,  et lastega leplik kuna pered olid ju suured ja,  ja siis kogu kodu neil vedama. Mätta ratsatalus elab kuus tinkeri, lisaks neile veel kolm  eesti hobust ja üks eesti raske veohobune. Meeldib see talvine ree eeskäik. Vanasõna ütleb, et, et hobune veab parema meelega üheksat  meest vankri peal kui ühte seljas. Täna võisid hobused kergemalt hingata, sest üheksast mehest  jäi asi kaugele. Kuidas tema nimi on? Tema on kuivik. Et päris nimi on tal kaivik. Aga kuivikuks sai ta meil kohe. Kas see räägib midagi tema iseloomust? Ei, üldse mitte. Kuivikust on asi kaugel, et ta on väga leidliku loomuga hobune. Nii vaikne ja rahulik ja tema nimi on, kui me saame nüüd era  tuttavaks es esra ja kuivikuga läheme täna. Esra on selline Veidi kuiviku vastand, et selline hästi malbekene  ja õrnakene ja. Ja selline hästi püüdlik. Ta on ilusti, kohe sinimustvalge. See on juhtunud nii, see ei ole kombinatsioon meelega tehtud,  aga aga, aga talle sobib. Kindlasti sobiks esra ime hästi mõnele isamaalisele  üritusele aga vähemalt sama hästi sobib ta  ka lumisele lahemaale. Umbes 20 kilomeetri pikkune ring pakub vaatamiseks palju,  sest tee kulgeb vahelduvalt üle lageda välja läbi Vihula  väärika mõisakompleksi ja metsa vahel. Kuidas selline talvine maastik matkamiseks sobib,  sinu arvates väga hästi sobib, miks ta siis ei sobi? On on teistmoodi maastik kui suvel teistmoodi kogemused,  teistmoodi mets on juba teistsugune, helid on teised lõhnad,  kas vahel metsloomadega ka kohtumisi on ette tulnud ikka pidevalt. Siin ju lahemaa rahvuspargis sinna kitsed silkavad ikka  aeg-ajalt üle tee. Ja. Ühe korra küll suvisel ajal läks mets ja kari üle tee niimoodi,  et hobune seisis ja vahtis, silmad punnis peas  ja Ja siis ma nagu avastasin, et Need metsad on päris nutikad,  isegi põrsad. Et nad läksid niimoodi ühest teeservast teise,  et. Et ei jooksnud karjaga üle tee vaid niimoodi,  et siis, kui üks jõudis üle tee, siis alles teine hüppas  sealt põõsast välja, läks üle tee ja neid tuli seal üks,  seitse tükki jutti ja nad kõik teadsid, mida teha,  et väga-väga huvitavaid asju saab teada metsas. Kõik sai alguse sellest, et Katrin tuli emaga mätta tallu  kuulutuse peale hobust vaatama aga koht hakkas sedavõrd meeldima,  et kuna müügis oli peale hobuse ka kogu talu,  siis ostetigi terve maja pidamine. Ja nüüd saab siin elatud juba kaheksa aastat. Aga sinu suur armastus on ikka hobused. Sa hakkasid ratsutama enne, kui läksid. Kooli ma vist ikka kooli kooli läksin enne,  et ratsutama lihtsalt ei võetud. Varem oli, olid sellised vanusepiirangud. Aga üheksa aastaselt sain, sain lõpuks tondile ratsutama. Ja sealt on ta edasi läinud. Selliselt hobustega vahepeal ilma ja siis jälle ikka hobustega,  et ega ma vist ilma nendeta ei saa. Ei taha ka. Katrini jaoks ei tähenda hobused sportimist,  pigem eelistab ta nende eest hoolt kanda  ja nendega lihtsalt looduses käia. Elu siin maal on tema jaoks enesestmõistetav. Üldse asi hobusega saab koos olla. Sellised suured väega loomad. Looduses. Siin on lihtsalt ju hea olla. Ja siis, kui hakkab see kevad peale, kui kui hakkavad need  metsalõhnad tulema, et, et siis ja siis kuskil kase tukast  läbi sõitma see noorte kaskede lõhn, see pungad tulevad,  et see on, see on ju nii. Nii ilus ja nii. Ma ei vahetaks seda millegi vastu. Või need esimesed külmad, kui tulevad? Jällegi see Eesti Eesti loodus on ju nii ilus  ja see, et just meil need neli aastaaega on. Et see, see annab nii palju vaheldust, kelle kohta öeldakse hobulausuja. Hobulausu ja. Nüüd mina, mina arvan sedasi, et, et see on ikkagi öeldakse  inimese kohta, kes mõistab hobuse keelt selle all ma mõtlen seda,  et ta mõistab hobuse psüühikat ja ta mõistab hobuse kehakeelt. Sest et hobused omavahel suhtlevad ikkagi kehakeeles. Meil on nii palju erinevaid nägusid, kehahoiakuid  ja kui sa nagu oskad seda lugeda, siis on palju lihtsam hobusega. Tööd teha, õpetada hobuse hirm on tõeline,  et see ei ole nagu väljamõeldud. Et kui mõni ütleb, et noh, et ta meelega ehmatas  või meelega tegi, et Nad tõesti kardavad,  et siis, kui inimene seda teab, siis ta võib otsida lahendusi. Ma arvan, et see ongi hobulausumine. Sa õppida ära hobusekeele. Nii lihtne see sina tunned hobuste keelt. Mulle endale tundub, et ma nii palju juba olen asjadest aru saanud,  et ma saan need igapäevatoimetuse tehtud  ja nende hobustega siin, kes. Kes, kes ei ole noh, ütleme nii, kuidagi rikutud  või kes ei ole kogenud halba kohtlemist? Tõusuke nii, ega siis kõhutäie eest tuleb ikka  ka hoolt kanda, et ikka et heina kott on kaasas. Jah, see on selline päris pikk matt koguse jaoks,  et tal on. Vahepeal hea. Krõmpsutada. Saab jõudu juurde saab jõudu juurde. Ja sellel puhkuse hetkel see söömine rahustab  ja ja annab ka sooja. Söögipeatus tähendab ühtlasi, et oleme matkaga poole peal  ja kuna seda mõistavad ka hobused, on nende samm edasi juba  hoogsam kodu poole minnakse ikka rutakamalt. Katrin ütleb, et hobuse usalduse võitmiseks kulub omajagu  aega ja kannatust. Aga kui selline hea kontakt on olemas, siis hobune hoiab oma peremees. Meie matk jõuabki õnneliku lõpuni, kui mätta ratsa talust  pisutki ringi vaadata, selgub, et siin on loomi peale  hobuste teisigi. Kust sul tuli mõte, et eeslit ka oma majapidamises tuua? Siis ei ole nii palju üldse näha olnud, et ei olnudki  kuskilt ju saada. Et siis mulle See oli lihtsalt mingi kiuks, ma lihtsalt tahtsin. Aga siis sattus neid kaks ja nüüd on. Tuli eelmine aasta sündis Varss. Ja üsna pea on siin juba neljas eesel tulema. Kahest saab neli ja nii edasi. Kas eesli kohta, kui öeldakse, et on jonnakas loom,  kas see on ainult selline ülekohtune legend  või vastab tõele ka? Ei, ta ei ole üldse ülekohtune. Pigem võib-olla võiks, see tundub üsna niisugune. Võib-olla kole ütlemine, et, et eesel on intelligentsem,  kui hobune. Ja ta lihtsalt ei ole nõus tegema kõike nii lihtsalt nagu hobune. Pisut lihtsameelsem. Kui järgmine uks paotada, selgub, et sellegi taga pole tühjus. Vastupidi, siin on nüüd osad kodakondsed sinu suurest majapidamisest. Osa osa neist tõesti siin on, siin on neli kitse  ja ja hetkel viis lammast. Lambad on, peaksid olema nüüd need Eesti maalambad tegema  peab midagi, et ilma tegemata ju ei ole võimalik elada,  et ma parema meelega ja väga hea meelega teen,  teen sellist tööd, et et tegelen loomadega ja. Kus ma saan? Igal ajal metsa minna, suvel saan jalarohu peale panna  ja siin on väga, väga mõnus. Ma mõtlen, et kui sul on kitsed, siis tarvitad kitsepiima ka? Jah, meil on. Majapidamises on võimalikult palju enda toodangut,  söögilaual on, on kitsepiim kitsepiima, st tuleb jogurt,  kohupiima, juust ja väike aialapikene ja vajadusel saame  hobusega poes käia. Kui meil poest on vaja midagi, vahel tekib tahtmine siit  majapidamises hoopis eemale ka minna. Hoopis kuskile ma ei tea, soojale maale põgeneda tekib. Aga see on selline korraks. Puhkust on vaja, et, et siin on küll selline justkui puhkus  ja töö koos, aga aga vahepeal on vaja ka lihtsalt eemale minna,  et näha, kui hea siin on. Nädalate numereerimisel kasutatakse kolme erinevat viisi. Esimene viis esimeseks nädalaks loetakse see nädal,  mille sees on esimene jaanuar. Selle viisi puhul võib juhtuda, et kui esimene jaanuar on laupäeval,  siis näiteks nädala viis esimest päeva jäävad vanasse aastasse. Teine viis. Esimeseks nädalaks loetakse selle aasta esimene terviknädal  ja kolmas viis see, mis on kasutusel meil esimeseks nädalaks  loetakse nädal, millest enamus päevi jääb uude aastasse. Et korraga on maailmas kasutusel kõik kolm viisi  siis juhtub, et nii arvutite kui kalendrites on nädalatel  erinevad numbrid. Äri ja muud mehed ei saa ka üksteisest õieti aru. Ega mina ka ei saa aru, kuidas on see küll võimalik. Kuid nüüd, keset suurt talve tuleb meie ekraanidele äkitselt  suvine Aafrika, kus oravate asemel liduvad ringi ahvid,  sabad, rõngas. See rada siin minu selja taga viib šimpanside kodupaika. Šimpansid on Kesk-Aafrika põlisasukad ja meie lähisugulased. Need metsad on ka gorillade kodupaigaks ja lisaks  gorilladele elab siin veel ligemale 15 erinevat liiki ahve  kellest väga paljud on haruldased ja vajavad tõsist kaitset. Kõikide nende primaatide kaitseks on asutatud käputäis looduskaitsealasid,  mis jagunevad Uganda, Rwanda ja Kongo vahel. Inimene kui liik on pärit Ida-Aafrikast. Seal elab tänaseni meie lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Vaevalt on paremat paika nendega tutvumiseks kui Uganda  kus elavad kõrvuti nii tihedate metsade kui lagedate  savannide ahvid. Jabura kuristik asub Lääne-Ugandas Quene Elizabeth  rahvuspargi servas ja on kuulus kui šimpanside kodu. Keset lagedat savanni on see nende jaoks viimane pagupaik. Mõnekümne kilomeetri pikkuse ürgmetsaga täidetud orus. Kes elab paarikümnest šimpansist koosnev kari? Loodame väga oma teejuhile, et me sellest pikast  metsatunnelist inimese lähimad sugulased üles leiame. Kõnnime ja kuulatame. Siin-seal on puuvõras näha šimpanside rajatud pesasid,  mis peaksid öösel kaitset pakkuma ligihiiliva leopardi eest. Teejuht Henri räägib, et impani. Nad on väga lärmakas rahvas ja õige pea kogeme seda ise. Vabad loomad oma metsikus kodus on hoopis midagi muud kui  loomaaia puurides nähtud šimpansid. Nende silmad helgivad sõjakamalt, kihvad näevad ohtlikumad,  sest siin metsas on need iga päev töös ja kisa. See on ürgne, agressiivne ja kompromissitu teade. Siin valitseme meie. Inimese jaoks on see sõnum ürgkaugetest aegadest. Huvitav, mil moel meie esivanemad ennast kunagi. Tagasi teel läbi metsa kuuleme eemalduva šimpansi karja rööki. Põgus kohtumine sugulastega on läbi. Ei tea küll, mis nad meist arvasid ja õigupoolest on  ka endal raske arvamust kujundada. Uurijal ja kirjanikul Carol Timonil on tõesti õigus,  et inimesele tänaseni omane agressiivsus pärineb just siit  Simpansi karjast. Meile on ju praktiliselt ühised geenid, Pole vist  lõunapoolses Aafrikas ühtegi laagri paika,  mille ümbruses ei julguks pärdikuid täpsemalt rohepärdikuid. Nende kasukas on tõepoolest veidi rohekas. Isaste kõhualune ja meheau on aga ilusat taevasinist värvi. Inimesed huvitavad pärdikuid eelkõige sellepärast,  et neil on kaasas mitmesugust toitu. Ja varem või hiljem saabub hetk, kui see suupoolis jääb. Järelevalvet. Piisab paarist sekundist ja toit on juba pärdiku käppade  vahel ning põses. Nägime, kuidas kaks pärdikut tõmbasid alt prantslaste abielupaari,  üks lähenes eespoolt ja meelitas tähelepanu endale,  teine tegi samal ajal selja taga toidukorvis puhta töö. Meilt varastasid pärdikut paar-kolm saia,  porgandid, küpsiseid, juustu ja puuvilja. Aga samas ega üks laagri paik ilma pärdikuteta poleks  ka õige laagripaik. Rohepärdikute lähedased sugulased, sinipärdikud hoiduvad  inimestest eemale ja liiguvad puuvõrades,  kus on tore mürada. Kes on savanni peremees? Kui võtta aluseks väärikuseni istumisel ja astumisel,  siis võiks sellele droonile vabalt pretendeerida venekarja  juhtiv isa. Niisugust väärikust ei saa õppida, see peab olema kaasasündinud. Ega paaveni karja olegi nii kerge juhtida,  see nõuab kindlat kätt ja karmust. Aafrikas ringi rännates ei saa paavia neid küll kuidagi  tähelepanuta jätta. Nad on aina esil ja vahel ka häälekad. Igat päikesetõusu tervitab paavenikoor metsikute mürinatega. Inimesi nad ei pelga ja ajavad oma asju rahulikult otse  matkajate naabruses. Neile kui kõige sööjatele sobib igasugune ninaesi. Paras maiuspala on näiteks konn. Ja nii nagu pärdikud on paaveni valmis ümber jagama kõike,  mis sünnib hamba alla panna. Serengeti üritas vanaisana ära viia meie matkapliiti,  mille õnneks siiski kätte saime. Paaviani karja lihtliikmed kulutavad toidu otsimisest  ülejääva vaba aja isiklikule hügieenile ehk kasuka korrastamisele. Seda tehakse väga põhjalikult, vastastikku teineteist aidates. Emad vaatavad üle lapsi, keda on ühes korralikus  paavenikarjas suurel hulgal. Kõige väiksemad ei ole nõus ema juurest lahkuma mitte mingi  hinna eest. Paavianid on ühed vähesed ahvid, kes tegutsevad enamasti maapinnal. See ei tähenda, et puuvõrades ronimine oleks neile midagi võõrast. Et nädal algab maailmas kas esmaspäevast  või pühapäevast, aga esimese nädala arvestamiseks on kolm  erinevat viisi siis saame me kokku kuus erinevat lähtealust. Nädalate numereerimiseks. Ja kui eepilistes sõjafilmides ütlevad suured väepealikud,  et härrased ohvitserid, kontrollige nüüd oma kellasid  siis tasuks neil ka ütelda, et härrased,  kontrollige oma kalendrid. Mina julgen siiski üsna kontrollitud andmetel väita,  et järgmine osoon on eetris 2012. aasta teise nädala  esimesel päeval kui me ei vaata muidugi ookeanitagustesse kalendritesse.
