Tavaliselt. Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Mul äkki mul pole üldse mitte midagi vaadanud,
on ja muidugi mitte, ma ei tea kus käisidki isegi nagu
täpsemalt täpikaardi peale panna või peaksin rääkima,
sellest ta.
Ei, ma räägin sulle kohe alguses esimesena ära täpselt. Et ainult, siis võib olla see, et äkki sa teed
sissejuhatuses midagi sellist, et sa räägid,
kuna me oleme Ameerikast palju rääkinud.
Aga täna me räägime ikkagi natuke teisest Ameerikast,
et. Tere ja kaunist pühapäeva hommikut.
Hea raadio, kahe kuulaja.
Aitäh sulle, et oled otsustanud Peeta järgneva tunni mõtetes
kaugel maal.
Alustab rännusaade reispass.
Ja tänases saates on mul külas vana sõber Kaupo Kikkas.
Tšau. Tere hommikust.
Kes kellega oleme siin teinud saateid, aga samas on see
saade ka kestnud juba aastaid aastaid oleme rääkinud sinuga
koos teinud koha pealt saateid Peruust kust kõigest veel
ja viimastel aastatel oleme suga teinud rohkem kui ühe saate
Ameerika ühendriikidest kõrbetest, kandionitest,
pikkadest maanteelõikudest avarustest. Ja miskipärast on Kaupol see maanurk ikkagi südamelähedane
või noh, maanurk on vist võib-olla vähe öeldud selle kohta.
Ja iga kord, kui tal vaba aega siis leiab ta jälle mõne uue koha.
1000 võimaluse maal.
Ja ausalt öeldes, tänane saade on niivõrd spontaanne,
et ma isegi ei jõudnud su käest, kui sa tagasi jõudsid,
eriti mitte küsida, kust sa täpsemalt ära käisid,
võidki mulle nüüd siinsamas seda kõike avada. Nonii proovime siis avada.
Tõepoolest viimased aastad on muga väga igav saateid teha,
sest et ma olen kuidagi läinud tagasi kogu aeg samasse kanti,
mitte samasse kohta, aga samasse kanti.
Aga tõepoolest, kui mõelda, et Ameerika ühendriigid rõhk on
sõnal Ühendriigid, seda võiks ju võrrelda suuruselt peaaegu
et Euroopaga, siis tegelikult mahub sinna tõesti niivõrd
palju erinevaid, niivõrd palju põnevat, et ei ole batka
sinna tagasi minna. Aga seekordne retk viis mind Inio kauntis,
see on siis selline maakond, mis on California kõige idapoolsem,
õigemini siis kirdepoolsem serv, vastune vaadat,
siis on selline peenike riba ja see on peaaegu et üks kõige
metsikum maakond üldse, sest et sinna maakonda mahub Sierra
Nevada mäestik ja teiselt poolt siis surmaoru
rahvuspargiserv ehk siis seal Hannes Salin Välli
või Saliini org. Nii et tegelikult ta paikneb sellise kitsa triibuna ühes
asustatud orus ja kogu ülejäänud osa sellest maakonnast,
metsik loodus.
Nii et loomulikult seal on hästi palju vaadata,
hästi palju matkata ja teha.
Ja seekordne retk siis saigi tegelikult sellele Yogoundile pühendatud,
sest see asukoht on selline veider kuna defally ise on ju
Ameerika väga-väga populaarne. Kas selline turismisihtkoht, kuhu tõesti inimesed väga tihti lähevad,
nii igalt poolt maailmast kui ka, kui ka Ameerika
siseturistid siis üldiselt läbi sõidavad sealt väga väga
vähesed inimesed, ehk siis nii-öelda sealt teiselt poolt
California poolt Def hällist välja tuleb,
tulevad tihtipeale suhteliselt üksikud autod.
Ja kuna välisoli ka meeletu torm ja, ja torm tähendab kõrbes
koos vihmasajuga sellist asja, et kõik teed viidi minema nii,
et see park oli täielikult suletud tükk aega siis paljud
teed on endiselt suletud ja inimesed ei ole veel sinna
julgenud tagasi tulla, siis tundus, et see on hea aeg seda
kanti külastada ja teha seal oma mõningad matkad millest ma
olin ammu unistanud, sest et justkui tundus,
et kõik planeedid on reastanud õigesti, samuti mägedes ju
ikkagi talvisel ajal on niikuinii väga palju vaiksem,
sest et inimesed pelgavad külma tuult ja lund ja,
ja seetõttu mõningad matkarajad, kus sa suvel pead lausa
järjekorras seisma, matkale minna, siis talvel oled sa
ainuke inimene terve päeva jooksul. Nii et üks selline metsik ja üsnagi täpselt nii-öelda
planeeritud ja ajastatud retk õnnestus tehases kaundis
California Nevada piirile.
Ja selle retke peamine eesmärk oli maailma kõige vanem
puudesalu ehk siis Bristoli klouni valged männid eesti
keeles igimännid mis on kindlalt ainsal tõestatult maailma
vanimad puud.
Ja mul oli suur soov nende puude juurde minna
ja see ka õnnestus. Ma küsin sinna ette natukene sellist praktilist triviat,
kui soovite, et minu enda usa Rõud tripimise soov järjest kasvab,
mida saade edasi, sinuga me ka teeme?
Et õudselt mõnusa Nusas maanduda, võtta rendiauto
ja minna tiirule ja üks vist üle-eelmine kord,
kui me sinuga siin stuudios kohtusime, siis sa käisid sellel
džiip rängleriga seal kuskil täitsa sellistes kohtades,
kus peab võtma eriloa ja kus ei ole levi
ja kus sul Ma ei tea, peab olema kaks varuratast kaasas,
sest kui üks läheb katki, siis leitakse su enda kondid sealt,
ma ei tea, järgmisel kevadel kuskil päikese käes pleekimas. Et küll aga oli siin vahepeal kuulda, et USAs selle vao
Covidiga müüdi maha mingi, ma ei tea, mingisugused miljonid
või sajad tuhanded rendiautod ja need hinnad läksid hästi lakke.
Et kuidas seal praegu nagu seis on, kas see on nagu üldiselt
on lihtne seda mingisugust mõnusat suurt Ameerika rauda seal broneerida,
sellega tiirule minna või pead ikkagi vaatama
ja ma ei tea kukrut. Damage sellistest asjalikest näpunäidetest siis kõigepealt,
et, et nii nagu meil on hinnad tõusnud, nii on ka Ameerikas
hinnad tõusnud, et tõepoolest kõik on oluliselt kallim.
Eriti tugevalt tunneb seda näiteks ka väljas süües,
et võib-olla isegi soodsamasse toidupoodi minnes ei tundu
see nii drastiline, kuna noh, tõesti seal need vool,
maalide, targettide, teised ketid, eksju,
nad on omavahel hästi tõsised konkurendid
ja tegelikult toitun poes ikkagi pigem odav. Kallis on toit siis, kui sa tahad mingit ökovärki
või puhast või GMO vaba toitu osta, siis on hoopis hoopis
teised hinnad, et testide hinnad võivad mõnikord sama toote
puhul isegi kordi erineda.
Autodest, mille kohta sa küsisid, on asjad pagasi paremaks läinud,
et rendihinnad on kindlasti oluliselt kõrgemad kui enne covidit.
Aga vahepeal oli lihtsalt täielik hullumaja.
Et mul, ma olen tõesti igal aastal vähemalt korra,
kui mitte kaks käinud alates siis covidi ajast juba peale
ja paar aastat, siis ütleme seal 2021, kaks oli ikkagi
täiesti hullumaja autodega rendifirmad olid täiesti tühjad,
näiteks ükskord, kui ma käisin ja ikkagi olin rendifirmast
auto võtnud siis mulle anti mitte üks klass,
aga kaks klassi väiksem auto ja öeldi, kui ei meeldi,
siis mine minema ja me anname sulle raha tagasi. Mida sa hakkad peale selle informatsiooniga,
kui sa maandud kuskil lennuväljal?
Sa tead, et kõik rendiautofirmad on tühjad
ja sulle öeldakse, kui ei meeldi, siis võid ära minna,
et noh, ütleme sellist nagu drastilist klienditeeninduse langust,
mis juhtus lennufirmade autorendifirmad ja kõikide nendega
sellel ajal, et see on õnneks nüüd ikkagi mööda läinud,
et tagasi proovitakse sind siiski uuesti normaalselt teenindada. Võib-olla ühe hästi praktilise nõuandena,
niisugune huvitav asi, et mitte kunagi ei ole mu käest
küsitud Ameerikas rahvusvahelisele juhilube,
aga nüüd on hakanud osad rendifirmad neid küsima,
nii et kui keegi tahab Ameerikasse minna,
siis see on tänase saate kõige parem turvanõuanne.
Tehke endale ära need paberitüki peal olevad rahvusvahelised juhiload,
sest et on võimalik, et rendifirma, neid küsib
ja isegi noh, need on mul mõnikord olnud kaasas lihtsalt
igaks juhuks, aga ma olin täiesti ära unustanud üldse,
et see, see, see situatsioon võib, võib ette tulla. Ja mida ma olen ka siin tegelikult saates rääkinud,
siis väga mõnus on kasutada sellist inimeselt inimesele
autorenti nagu Turo turvaäpp on siis olemas
ja ta on põhimõtteliselt nagu RPM p aga lihtsalt autodega
lihtsalt kindlasti tasub vaadata hästi hoolikalt lugeda läbi
nagu sõna-sõnalt kõigepealt, et, et nii-öelda
autokirjeldused ja tingimused ja siis ka peenes kirjas
kindlustuse tingimused, sest et kindlustus tuleb sellele
autole ikkagi sealtsamast Turost teha suhteliselt kõrge hinnaga. Kui me ei ole kohalikud ameeriklased, eks ju.
Ja ja lihtsalt, et ei oleks mingit jama,
et näiteks ma olen sealt päris palju kordi autosid,
autosid nüüd võtnud erinevaid ja enamus korrad on tõesti väga,
väga head kogemused ja inimesed on nagu ülimeeldivad
ja ja toovad sulle auto ette taha isegi sinna,
kus sa ei olegi seda küsinud.
Aga on ka olnud nagu paar sellist vähem meeldivat kogemust
ja ütleme, et kui te nagu maandute sellisesse situatsiooni,
kus te peate hakkama lahendama mingisugust tüli nagu selle
nii-öelda autorenti, aga siis ei pruugi sellest turvast
üldsegi teile nagu mingit kasu olla. Nii et ühesõnaga lugege hoolikalt üle, tehke oma pildid ära
alati ja nii edasi, aga sellegipoolest väga soovitan seda
seda keskkonda kasutada.
Ja, ja ta ei ole isegi nagu täna niivõrd odav enam,
et nagu RPM piiga ei ole ju enam niivõrd odav,
aga samas näiteks minu soov on alati selline väga suur neljarattaveoline,
kergelt kõrgendatud auto, et tõesti saaks nende ka lükste
liivastaja kehvade ja peaaegu olematu teede peal sõita,
siis selliseid autosid tawarentidest ei saa peaaegu üldse
või noh, võibki öelda, et ei saa üldse, on eraldi sellised
ohvrov trendid, mis on äärmiselt kallid. Nii et ühesõnaga, et kui sihuke veidi erilisem auto soov on,
siis kindlasti turvatöötab kõige paremini,
aga jah, kindlasti lugege reeglid üle.
Näiteks. Ma olen mitu sellist väga ägedat offroad track'i
leidnud turvast ja mõelnud, et nonii, vajutan kohe Bucking
nuppu ja siis loen, väikses kirjas on kirjutada äpp
saluutlist Dwighti nõue, offroad, ehk siis need tüübid on
Pimpinud endale nagu mingisuguse ulme, offroad,
auto ja sellega tohid sõita siis võib-olla kuskil Las
Vegases mööda seda peatänavat edasi-tagasi,
on ju. Nii et ühesõnaga, see on võib-olla sellise tänase
päeva nagu sihuke kõige realistlikum soovitus
või nõuanne kõikidele, kes parasjagu minemas on. Aga ma loodan, et sul see isu sinna minna
või või siis ütleme, tulla koos, minuga on endiselt suur
ja teine nõuanne siis nii-öelda puudutabki,
seda mineku isu on see, et et rahvuspargid ikkagi kipuvad
olema tänaseks juba nii ülerahvastatud, et rahvusparkides
peab hakkama nagu väga hoolikalt mõtlema,
kas üldse minna, kui, siis millal minna,
kuidas minna. Igal aastal hakatakse rahvusparkidesse müüma aina rohkem
neid rahvusparke alguses oli vist ainult üks.
Nüüd on neid juba, ma ei tea, kümmekond,
kuhu müüakse loteriipileteid, ehk siis loteriipiletiga,
sa saad teada, kas sa saad sinna minna või mitte.
Et et lihtsalt selleks, et, et vähendada seda tohutut inimmassi,
kes sinna peale lendab sellele loodusele
ja mitte seda võimaldada ainult rikkuritel,
eks ju, et mitte ajada hästi kõrgeks pileti hinda siis see
rahvuspargi nii-öelda Service või, või see,
kuidas öelda, see asutus, kes neid rannib,
on siis otsustanud, et proovitakse ja see on õigustanud
ennast müüa nii-öelda loteriipileteid, kes võidab,
see saab minna, kes ei võida, ei saa minna. Nii et, et asi läheb ikkagi nagu omamoodi ainujaburamaks,
et kui sa mõtled, et loodusesse minemiseks tuleb kõigepealt
mängida loteriid, siis see kuidagi nagu kõlab meile eestlasele,
kes. Me põgeneme ikkagi väga tihti metsa.
Kõlab nagu päris tobedalt, onju, aga see suurim pluss selle
kõige juures on see, et Ameerikas on väga palju erinevaid rahvusmetsasid,
siis on osariigipark, osariigi monumente,
seal on terve rida selliseid, samuti on põlisrahvastel
tänaseks hetkeks oma pargid, mis ei allu USA rahvuspargisüsteemile. Nii et, et neid kohti, kuhu minna, on, on ikkagi endiselt
tegelikult väga palju.
Ja muidugi hästi palju aitab kaasa, kui te lähete siis
inglise keeles of siis on või siis eesti keeles siis
hooajavälisel ajal et näiteks seesama retk nende puude juurde,
kus ma, kus me nüüd käisime sinna puude juurde,
tegelikult läheb ka täitsa kena, korralik tee,
seal on isegi niisugune pisikene nagu looduskeskus,
aga seal oli miinus 10 kraadi, väga-väga vinge tuul. Teed olid mingist hetkest alates täis tuisanud
ja tegelikult me veetsime siis seal terve päeva
ja öö täiesti üksinda, nii et et see oli,
see oli väga-väga vinge elamus tegelikult
ja see võimaldas ikkagi selle loodusega ja nende puudega
saada mingi täiesti teistsuguse kontakti kui see,
et me oleksime lihtsalt vantsinud mööda seda etteantud rada
koos väga paljude konkureerivate turistidega. No proovime siis mõttes veel kohale viia,
sa minu meelest mainisid ka kusagile, et need puud,
et nad mitte lihtsalt ei ole maailma kõige vanimad puud,
vaid nad on ühtlasi meie planeedi kõige vanimad elusolendid,
kui sa Nad on tõepoolest kõige vanemad elusolendid,
et ainukesed asjad, mida võiks nendega võrrelda,
on erinevad nii-öelda elusolendite kolooniad,
ehk siis rääkida kas siis korallrahust või
või näiteks ka samblikke või seente niidistik Est,
et kui me räägime, et, et seeneniidistik on olend,
et siis me võiksime öelda, et seeneniidistik võib-olla veel vanem,
aga ikkagi sellise üksiku loodusobjektina
või üksiku olendina on need puud absoluutselt kõige vanemad
meile teadaolevad elavad siis, mis see õige sõna,
see on mina neid peaaegu, et heietan, räägin nendest kui dinosauruste,
sest kui, kui elusloodusest kui olenditest. Sest et see elamus on ikkagi äärmiselt võimas elamus suurel
osal ju toimub meie enda peas, ehk siis,
et maailmas on olemas palju suuremaid, palju kõrgemaid,
palju mai tea värvilisemaid palju suurema ümbermõõduga puid.
Aga mõelda seda, et, et sealsalus on kümneid puid,
mis on ligi 5000 aastat seisund ja kasvanud
ja on täna täiesti mõistliku elu ja tervise juures 5000 aastat.
Mis on selle kõigega võrreldes inimese elu,
mis on sellega ühe riigi iseseisvus, mis on isegi religioon
sellega võrreldes, sest religioon on ju ka lapsemäng. Kui me vaatame meie tänaseid kõige kõigele maailmas kõige
levinumaid religioone ja nendevanuseid, et inimesed on
valmis tapma, vaidlema, Anastama, mida iganes tegema
ja need puud on seisnud seal 5000 aastat,
mis mis tekitab lihtsalt väga-väga võimsa paralleeli,
jääb, annab ennast, pane, anname sulle võimaluse tõesti
tunda ennast tolmu kübemena ja kuidagimoodi nagu aitab
natukene kaalud tagasi panna nagu mingisugusesse
mõistlikumasse nagu sellisesse suhtesse enda
ja looduse vahel. Sest et inimene on looduse kroon, seda suhtumist me ikkagi
paratamatult ju kas viljelev ise või siis näeme igapäevaselt
ja siis natuke aega selle puu kõrval istuda,
siis on hea meelega, võtad selle krooni enda peast ära
ja asetad selle kuhugile mujale.
Nii et see on tõesti väga, väga minu jaoks oli see väga
võimas elamus.
Ma olen muidugi puude temaatikaga tõesti aastaid töötanud ja,
ja käinud väga paljude erinevate puude juures
ja ja proovinud neid kuidagi jäädvustada,
seda kuidagi tunnetada, mida, mis seal siis valitseb
ja mis, mis seal õhus hõljub, mida näha ei ole,
mida pildistada ei saa. Ja, ja need puud on väga võimsad, nad nad kasvavad,
need igimännid kasvavad ainult põhimõtteliselt kahes kahes kogukonnas.
Üks nendest on siis seal in your country kaundis
ja selle nimi on siis valged mäed ehk vait Mounton Wildrones
ja teine koloonia.
Ja saladuskatte all võin öelda, et lugesin ühte teadusartiklit,
et juba tegelikult on leitud sellest teisest kolooniast,
mis paikneb keset Nevada osariigi kõrbe on siis üks väga
üksik Mägivylor piik ja seal pyylor piigi taganenud,
liustiku peal on teine salu neid puid ja tegelikult juba
sealt on tänaseks leitud üle 5000 aastane kõige vanem
teadaolev puu. Lihtsalt see on tänasel hetkel nagunii-öelda
teadusringkondades kinnitamisele, et see võib võtta veel
siin aega, kuid võib-olla aasta, et siis ära kinnitatakse,
et nüüd on sealse kõige vanem puu.
Aga noh, iseenesest see ei oma tegelikult minu jaoks mitte
mingit tähtsust, et kus nüüd see üks kõige vanem siis on,
aga aga need puud ja kogu see salu on, on,
on samas suurus järgis järgusse, vanus, nii et väga võimas. Siia sobibki mõnusasti esimene muusikaline meditatsiooni minut,
kui soovite.
Ja. Kuulame ära esimese kaupa poolt kaasa võetud muusikapala.
Hetke pärast oleme sinuga tagasi.
Kuule. Kallis raadio kahe kuulaja Reispass on koos fotograaf Kaupo
Kikasega USA metsikus looduses.
Ma ei tea, kas võib öelda ka metsikus läänes.
Sobivatest soovib täiesti.
Katsu mulle veel kirjeldada seda ümbrust,
sa väga kenasti kirjeldasid, mida.
Me võiksime tunda, kui me istume maailma kõige vanema puu
vaid elusorganismi, kui soovita. Jalamil aga mainisid mägesid.
Aga kui ma pööran pilgu kaugusesse, milliseid maastikke seal
veel avanevad, kui ma selle džiibiga sealt läbi sõidad,
mis mis mu ümber laiub, mis sedasama? Hinjo maakondade tõesti ülihuvitavaks hästi dramaatiliseks
on see, et nagu ma ütlesin, et ta on tegelikult kahe
mäeaheliku vahel paiknev org mis tähendab omakorda seda,
et selles samas maakonnas on Ameerika kontinentaalne kõige
kõrgeim tipp Mount võtni jättes siis kõrvale Alaska mäed
ja seal on ka Ameerika praktiliselt kõige madalam
ehk siis alla merepinna paiknev surmaorg ja,
ja surmaoru nii-öelda kõige madalam punkt on samuti selles maakonnas,
nii et tegelikult see on täiesti kirjeldamatu,
et sul on võimalik miinus 60 meetri pealt põhimõtteliselt
sama päeva jooksul, kui sa oled, muidugi sa pead ikka hirmus
kõva matkahunt olema, aga sama päeva jooksul siis
kolme-nelja-viie 1000 meetri kõrgusele põhimõtteliselt ronida. Nii et, et, et see kontrast on seal äärmiselt äärmiselt
vägev ja kogu see, kogu see maakond tegelikult elab sellises
sellises autor ja sellise metsiku lääne kõige paremas mõttes rütmis.
See oli mulle näiteks hästi huvitav on see,
et County, California, nagu me teame, kui on poliitikast räägime,
on, on hästi siis nii-öelda sinist värvi
ehk siis hästi demokraatia, demokraatide nii-öelda valijad,
eks ju, siis Inio County on tegelikult Repablikanide valija,
aga mis on hästi huvitav on see, et esiteks nad ei valinud
trumpi ja teiseks, nad ei, nendel ei ole poliitiline juhtimine,
vaid nendel on nii-öelda demokraatidest professionaalne juhtimine,
kuidas ta maakonda juhitakse. Ja see on tegelikult mulle nagu hästi ka selline
lootustandev või huvitava asjaolu, et et nagu see on seda
tüüpi metsik lääs, kus ei ole nagu sellised Hilli pillid väidet,
kus on nagu mõistlikud looduse poole inimesed,
kes ise on, kas karjakasvatajad, kas on mingisugused matka
matkamisega seotud inimesed ja nad ei osta nagu tegelikult
ära kumbagi poole sellist poliitilist nagu ülepaisutatud narratiivi,
et nad võib-olla soovivad nagu sellist Repablikanid
vabariiklaste nagu sihukest vabamat ja liberaalsemat
lähenemist igasugustele seadusandlusele,
kõigele muule. Aga samas neile ei meeldi ka selline ultra-parempoolne
selline pläma ajamine ja selline mingisuguse oma
väärtuspõhise niisuguse maailmavaate pealesurumine,
et see oli mulle ka nagu hästi huvitav, et,
et see on üks koht, kus tõesti nagu saavad nagu kokku terve
mõistus ja selline kauboikultuur, sest et üldiselt kipub
olema noh, mida ma pean ütlema, et ikkagi,
liikudes seal Ameerika enamasti maju, liigun ringi nii
kaugel linnadest kui võimalik ja üldiselt ikkagi need
inimesed tegelikult, kes seal elavad, on,
on üldiselt väga toredad ja sõbralikud, ükspuha,
millised on nende poliitilised vaated, aga ikkagi valitseb
selline väga selline trumpistlik õhkkond. Kui, kui peaks kuskil mingisugusest poliitikast keegi
rääkima hakkama, siis seda, seda seal seal maakonnas ka ei ole,
mis on, mis on päris tore ja, ja, ja mis on nagu veel huvitav,
et seal ei ole ühtegi suurt linna, ehk siis sisuliselt seda
maakonda juhitakse nagu, nagu külatasandilt.
Ja muidugi, asustus on ka suhteliselt hõre,
aga, aga tõesti ta jääb ka teatud mõttes nagu kõikidest
sellistest tuiksoontel täiesti kõrvale, et ma olin ise oma
eelnevatel reisidel seal sõitnud läbi vähemalt viis korda
ja ma ei olnud mitte kunagi tegelikult süvenenud,
et kuidas, milles, millest see maa, maakond,
nii-öelda, millest see eripärad seisnevad,
milles ta elab ja hingab ja see sai mulle selle käimisega
väga-väga armsaks, et tegelikult. Ma tean, et ma tahan sinna täiesti kindlasti tagasi minna
ja looduse poole pealt noh, loomulikult see metsikus
asustamatus ja see, et seal on ikkagi väga palju inglise
keeles öeldakse Pablik Läns ehk siis nii-öelda mitte eraomanikele,
vaid nii-öelda rahvale kuuluvaid maid.
Nagu me teame, siis Ameerikas on ju eraomand on nagu väga
püha ja ja kui, nagu muidu me vaatame filmides etenduse
Shelby shot, et läbi sissetungijad, eks ju,
võib tulistada ja mida kõike veel siis siis tegelikult
nagunii nutune, kui see ei ole, seal on ikka väga suur tõsi
taga ikkagi eraomand on nagu niivõrd püha,
et sinna nagu naljalt ei lähe, kui, kui silt ütleb,
et on eramaa ja minna ei tohi siis leida üks maakond,
kus tõesti 90 protsenti on, on avalikud maad,
kuhu sa tohid minna, see on Ameerikas ikka midagi väga,
väga erilist. Nii et ja kindlasti ma, ma pöördun sinna tagasi ja,
ja see mitmekesisus on seal looduses täiesti ülivõrdes,
ma ütleks. Kuidas see surmaorg noh, minu ettekujutus sellest on see,
et seal on mingisugune 75 kraadi sooja ja noh,
nagu sa enne mainisid, et ühest otsast läheb palju inimesi sisse,
teisest otsast välja tuleb vähe.
Hea küll, ma saan aru, et põhjus ei ole päris sama,
mis võib-olla varast luud jälle plekkima jäid,
aga kuidas ta nagu ahv siis on selles mõttes,
kas seal talvel siis on tõesti külm? Surmaoruga on see asi, et me peaksime võib-olla ära lahutama
Surva oru rahvuspargi ja surmaoru enda, et tegelikult
surmaoru rahvuspark hõlmab kolm väga suurt orgu
ja enamus neid inimesi, ehk siis ma julgeks öelda,
et 90 protsenti inimestest käib siis ainult seal esimeses
Ilusate siledate asfaltteedega surmaorus endas,
kus on noh, mõnes mõttes tõesti sellised loodusimed võiks öelda,
mida see, mida, mis sinna nii-öelda kunagisse merepõhja on tekkinud,
need, need geoloogilised moodustised on ikka nii omapärased,
nii erilised värvilised et isegi kogu selle võitlusega koos
nende turistidega seal jageleda ikkagi on vaja ära vaadata,
sest see on lihtsalt nii ilus ja huvitav. Aga seal on palju inimesi ja sinna on lihtsalt hästi lihtne pääseda,
et ütleme, las Vegasest istud autosse ja vähem kui kaks
tundi oled kohal.
Nii et selles suhtes noh, ütleme ära tuleb käia,
aga, aga võib-olla ma siin nagu väga palju kordi ise nagu
oma vabast ajast täpselt sinna konkreetset tagasi ei lähe.
Aga see kõik on, ma julgeks öelda, et umbes 20 protsenti
surma olu oru territooriumist surmaoru rahvuspargi
territooriumist ja hästi suur osa sellest on ligipääsetav
ainult mööda selliseid väga, väga konarlik ohvrovoteid. Lisaks sellele, et nad on lihtsalt konarlikud,
on seal ka sellised nimetataksegi rehvilõhkuja kivid
ja ilma naljata, nad on sellise, seal on isegi üks joonis,
kuidas ta täpselt oma nurgaga tungib sinna rehvi sisse nagu nael,
et seal on selliseid kivid, mis lähevad naelale sarnaselt
rehvi külge ja, ja noh, rehv on siis nii puru,
et seda ei saa isegi mitte parandada, kui see kivi on läinud
ja oleme oma reiside jooksul seal ka palju rehv kaotanud. Aga nii palju, mis ma olen targemaks saanud,
et vanad inimesed ütlevad, et sõida aeglaselt
ja tõesti see ikkagi toimib, et et kui on korralik auto,
korralikud rehvid, rehvid ei ole mitte liiga täis pumbatud
ja siis sa sõidad aeglaselt, siis sellise käitumisega nüüd
viimase kahe või isegi kolme käiguga ei ole läinud ühtegi
rehvi enam.
Et nii naljakas kui see ka ei ole, et tahaks nagu Aatju vaatad,
et pikk, tühi tee on ees, mida ma tiksunud mingi 15-ga näed,
palun väga. Ja, ja väga palju loodusimesid jääb siis nende teede taha
ja isegi mitte nende teede taha, vaid nende teedega pääsenud
nii-öelda väiksematesse orgudesse, kus sa siis saad hakata
matkama ja kõndima.
Nii et noh, ilma naljata, ma julgeks öelda,
et seal surmaoru rahvuspargis ja selle ümbruses jätkub kogu
eluks matkasid, et see on imeline matkamise koht
ja talvisel ajal on see matkailm ka. No lihtsalt super, et põhimõtteliselt päeval on sul lühikese püksiilm.
Kui sa just ei lähe kõrgele mäkke, kui sa lähed kõrgele mäkke,
siis tuleb ikkagi lumi vastu, hakkab külm.
Aga seal orgudes matkata, ütleme sul on niisugune enam-vähem
20 kraadi, talvel mõni kraad, võib-olla vähem,
öösel läheb ikkagi miinusesse.
Kui nüüd ütleme telgis magades normaalne magamiskott olema,
aga noh, tõesti vett kulub vähe, et ei ole seda nagu kuumaga
võitlust ja võimalik test jalgsi, väga pikad matkad ise ära teha. Mis nüüd juhtus siis selle viimase suure orkaaniga,
mis tegelikult, et see on jällegi, et kui,
kui huvitav, kuidas mõnikord looduse keerdkäigud on,
et see tegelikult oli seesama orkaan, mis tuliselt Mehhiko
lahest ja mis, mis pidi nii-öelda ründama Floridast tagasi,
pöördus hoopis üle maa ja läks tegelikult Ta lõpetaski oma
viimase siis selle orkaani nii-öelda jõu puhusta tühjaks
täpselt seal kuskil California ja Nevada nurgas,
nii et ta jõudis pöörata sellele defallisele surmaoru
täiesti pea peale. Ja, ja need fotod on ikka ikka täiesti pöörased,
näiteks maantee on ära viidud ja seal on kuue meetri
sügavune auk kuue meetri sügavuse augu olised koos teega
viinud see vesi ära, et kõrbes on veel ikkagi üüratu üüratu
jõud ja see, mida me nimetame veeks, on tegelikult selline tihke,
paks selline.
Noh, ma ei oska öelda nagu paksu kakao, šokolaadi Sagune
sugune mass kus sees on siis kivid, palgid,
mis kõik asjad segamini, et kes sinna ikkagi nagu ette jääb,
siis ei või noh, see ei ole mitte mingit võimalust välja
ujuda või mis iganes sellised neelab su endasse,
et sellesama orkaaniga ikka läks seekord päris korralikult
inimesi ka, nii et on, on üks nagu väga kindel kanjon,
täpselt, kõik teavad, et sinna ei tohi minna
ja kõik lähevad ikkagi kaasa arvatud olen seal ise ka mitu
korda käinud ja, ja see on selline kanjon,
kus siis see on välist Viasat surmaorust oluliselt oluliselt
eemaldajat tegelikult Gransterkeis eskalante rahvusmonumendi aladele,
aga suures plaanis, kui me räägime orkaanist,
on see kõik üks ja see sama ja seal on niimoodi,
et seal on üks, viie kilomeetrine lõik, kus ei ole võimalik
sellest kanjonist välja ronida. Ja, ja selles samas lõigus siis nii, kui tuleb vihm
või torm või jumal, kui veel orkaan tuleb,
siis seal lõigus keegi praktilised alati hukka saab.
Ehk siis ta ei jõua kuskilt poolt välja ja,
ja seal ongi mõni eriti tugev tüüp ronib kuskilt mööda kalju
seina üles ja siis ripub seal tunde kuskil.
Ja lõpuks võib-olla, kui teil hästi läheb,
siis termokaameraga helikopteri pealt leitakse ta üles,
päästetakse ära nagu seekord läks ühe inimesega,
aga need, kellel sellist erakluse jõudu ei ole,
need viiakse selle selle mudalaviini ka kaasa,
nii et nendest ei kuula enam mitte kunagi. Need on need nii-öelda flash plaad või nagu nad ütlevad,
sellised järeldu tõuseb. Ja et see ongi nii, et sa võidki seal kanjonis olla,
sul paistab päike ja sul on ülirahulik ja sul ei ole aimu ka,
et mis tegelikult toimub seal kuskil kanjoni alguses,
kust ta selle oma veekokku korjab. Selle ma tahtsin öelda mõnusa kulgemise,
aga sõnas kõige paremini ei sobi, aga siiski oleme jõudnud
saatega veidi enam kui poole peale ja võtame. Järgmise muusikalise mõttepausi Kui me nüüd oleme natukene rääkinud siin maastikest
ja vaadetest ja loodusest, siis kogu selle metsiku lääne
juurde kuulub üksjagu ikkagi ka sellist inimasustust,
olgu see siis kui hõre tahes ja igasugused kummituslinnad
ja vanad, mahajäetud kaevanduslinnad ja mingisugune vana 75
aastat vana Ford kuskil päikese käes pleekimas sama moodi,
et et ka sinu piltide pealt olen palju selliseid selliseid
kohti näinud, need tunduvad hirmus põnevad kõik,
et äkki sul jäi sellel reisil ka mõni mõni selline
apokalüptiline asustus või asundustee peale. No mis siin salata, need tõmbavad mind ka täieliku magnetina,
kus ütleme, saab lugeda vanade kaevurite
ja prožektorite, nende nii-öelda aareteotsijate nimede järgi,
et siia ta tuli siia, ta pani oma hüti püsti
ja ja siis sa lähed sinna ja seal reaalselt ongi siis roostetanud,
see vana suur jurakas Ford veel kuskil mäe kõrval seisab,
millega tema sinna sõitis, et see on nagu niivõrd äge on
panna kokku ja muidugi sa oled seal täiesti üksinda,
mis on kõige ägedam ja sa oled selle pika matka ära teinud,
sa väärid seda kogemust, et sa saad osa tema sellest
kaevurielust justkui ja tõesti näiteks üks koht,
mille üles leidsime, ma praegu ei suuda peasta kaevanduse
nime öelda sellisel Saliin välis no see oli ikkagi väga äge,
seal siis oli näiteks sellesama kaevuri abielutunnistus veel
tema selles hütis ja ja tšekiraamat näiteks vedeles seal
laua peal ja ja mis oli tõesti ikkagi nagu selline kogemus,
et sa nagu korraks Lähed sellesse maailma sisse,
sest et noh, kui me räägime kullapalavikust,
eks ju, siis sellest on juba palju aega möödas,
aga tegelikult ikkagi sellised üksikud kaevurid,
kellel oli õigus kuskil edasi kaevandada,
tegutsesid veel ka viiekümnendatel ja 60.-te pärast teist
maailmasõda teise maailmasõja ajaks tõmbaks korrast,
tõmbaks nagu tõmbas nagu väga vaikseks, siis pärast seda
järgnes natuke aega sellist. Ma isegi ütleks, et niisugust kontrolli vaba aega,
kus kaevandati päris palju ka ebaseaduslikult,
sest et ega tegelikult ju sellise ühe mehe kaevanduse puhul
see tehnika ei ole väga palju muutunud kõige algusest peale,
et ega see nii-öelda see kaevamine pesemine kulla otsimine
on üsna arhailine tegevus.
Aga tõesti siis ütleme viiekümnendatel kuuekümnendatel pärast,
siis esimest pärast teist maailmasõda oli korraks veel üks
niisugune kaevanduse kuldaeg ja sellest ajast on päris palju
ägedaid ägedaid hullusi veel näha. Näiteks Saliin välist kulges välja üle kogu siis Inio
mäestiku üks täiesti pöörane projekt, mille 20. sajandi
alguses kuskil 1905 või mis iganes, üks üks mees ehitas,
selle nimi on inglise keeles soolshemm, ehk siis soolatramm
või soola nii-öelda Chammuey.
See on siis tegelikult konveierliin, kuna sinna orgu sisse
oli nii keeruline pääseda transpordiga ja sealt saadi siis
väga kvaliteetset soola. Siis ta võttis ette ja ehitas üle kogu mäestiku konveierliini,
et vedada sool välja.
Ja loomulikult noh, see kõige seal olid üks äpardus teise
järgi ja tema oma eluajal ei näinudki selle soolaliini
nii-öelda edukalt tööle hakkamist, aga nii uskumatu,
kui see ei ole, siis pärast tema surma läks kellegi teise
kätte ja mingi firma suutis selle reaalset teel tööle panna niimoodi,
et vedada siis nullmeetri pealt 3000 meetri kõrgusele
ja teisele poole nullmeetri peale tagasi see soolama
konveierliiniga nagu noh, need tohutud postid,
palgid võite kujutada ette, millised need trossid on,
mis seda kõike vedasid. Ja seal mägedes on siis need viimased konveieriliini osad
veel järgi ja võimalik neid vaadata ja selle kohta lugeda.
Et see on minule küll muidugi hästi hästi nagu kuidas öelda,
meeldiv osa, et selline noh, ajalugu ühest küljest,
aga teisest küljest ka selline kirjanduslik nagu,
sest sa oled nii palju nagu lugenud ja kogenud raamatutes seda,
kuidas kogu see niisugune Metsiku Lääne üsna üsna metsik
nii-öelda anastamine toimus, eks nüüd see justkui rullub
korraks silmade ees uuesti lahti, sest tegelikult ei ole
seal ju mitte midagi muutunud. Keegi ei ole sinna midagi moderniseerinud sinna,
kuskile kõrbesse ja mägedesse.
Nii et see on hästi äge selline kultuuri kihistus,
mida ma alati proovin nii palju endasse ahmida kui võimalik,
et teine kultuuri kihistus, mis Hinjo kaundis on ka hästi huvitav,
et sinna seal on selline linn nagu lõun,
pain, üksik mänd ja seal oli siis kunagi see tegelikult
tekkis veel tummfilmi ajastu kuldajastul sinna tekkis
vesternite võtte baas ja see oli nii võimas võte baas,
et noh, et seal põhimõtteliselt kogu see lõun paini,
linn kasvaski ümber selle Hollywoodi vesternite filmimise
Sis tööstuse ja see koht meeldis neile nendele
tolleaegsetele režissööri sellisest seetõttu meeletult,
et seal on nagu seal on tasandik siis tasandiku järele on
selline hästi omapärane selline kivirahnude tekkiv nagu
maastikuvorm ja seal taga siis back tropp
ehk taustaks on siis kõrge, et Sierra Nevada mäed,
nii et põhimõtteliselt, et siis seal on filmitud,
ma ei mäletaks 140 150 vesternit ja viimane,
kes seal oma filmi tegi, oli ei keegi muu kui Tarantino,
kes filmis seal oma yango Andžainud mis oli siis selline äge,
äge, verine vestern ja ta suurel määral filmis siis selle
just nimelt seetõttu seal, et teha kummardus sellele
vesterni kuldajale kui, kui tekkisid üldse nii-öelda selline,
kui tekkis USA vesterni traditsioon, tekkisid kangelased,
tekkisid müüdid ja, ja see, see on tegelikult hästi põnev,
et ma sellest filmist nagu midagi väga ei arvanud,
aga pärast seda, kui ma sain teada, kuidas see film on täis
kummardusi ja selliseid tsitaate nii-öelda vanadele Sis,
vesterni, kuldaega ja tegelastele muutus see kõik oluliselt
oluliselt põnevamaks. Ja, ja siis lahe oli veel ka siis see ta jättis sinna
linnamuuseumisse siis oma originaalkäsikirja
ja oma tooli, sealt filmist mõningad rekvisiidid
ja et tegi nagu ka sellise sellele samale lõunbainile,
kuna tegelikult noh, see linn on ju suurel määral koos oma elanikega.
No tõenäoliselt on praeguste inimeste vanemad
ja vanavanemad, kes selle selle kuldajal seal seal seal olid,
et on ju tegelikult selle vesternikultuuris on nagu üles ehitanud,
et see oli hästi põnev, et seal on ka sellised sihuksed,
kaardid olemas, kus sa saad minna, võtta selle kaardi
ja vaadata täpselt jalutada, et siin filmiti selle filmi,
see kaader siin filmiti selle filmi, see kaader. Ja see on jälle üks äge äge tegevus, et USAs päris
populaarne ka näiteks New Yorgis inimestel on sihuksed kaardid,
eks ju, et osad vaatavad, et kus New Yorgis elab mõni rikas
ja kuulus ja tähtis inimene või näitleja teised vaatavad,
kus mingi film on tehtud, eks ju, et kus,
kus ma seda stseeni nagu nägin, võib-olla ma ei tea,
siis teismelisena oma mingisuguses lemmikfilmis
ja nüüd seisangi siin kohapeal, et nii et see on ka selline
üsna ootamatu ja põnev kogemus minna sinna Alabama Hilsi
ja vaadata kogu peo peal kogu seda USA vesterni filmimise ajalugu. Mis saaks olla parem koht kui panna peale tänase saate
eelviimane lugu.
Kuulata korraks, siis noh, võib öelda vist kauboimuusikat,
seda peab saama. Kaupo lõpetuseks ma ikkagi proovin ennast alati kohale
mõelda oma, proovin mõelda, mismoodi see on,
mismoodi need tunnid kulgevad seal autos,
kus ma söön, kus ma bentsu võtan.
Et ikkagi jällegi tahaksin mõelda, kus ma siis nagu magan,
et ei ole ju nii, et jätad auto seisma ja lased istmed alla,
vaid vaid on seal mingisugune muu viis sul selle jaoks välja mõeldud,
et räägime natuke sellest. Noh, olmest, kui soovite. Ja et eks siin jälle peab igaüks leidma selle oma kesktee,
et ütleme, kes tahab nagu väga mugavalt reisida,
see kindlasti kõikidesse nende kohtadesse kohtadesse minna
ei saa, sest et lihtsalt juhtub siis see,
et sa sõidadki hommikul kuskilt ilusast hotellist välja,
jõuad siis kuskil lõunaks kuhugi punkti,
siis lähed matkad ja siis juba lähedki tagasi,
eks ju, et põhimõtteliselt korraks saadki midagi vaadata
ja pluss on see, et väga paljud kõige ägedamad
ja metsikumad kohad eeldavad ikka veidi pikemat kõndimist,
veidi pikemalt matkamist. Nii et ütleme, minu selline viis on tavaliselt siis selline,
et mul on telk kaasas telki, telkima, panen üles kuskile
auto juurde ja matkanud siis täpselt ainult nende asjadega,
millega mul on vaja matkata, sest et kui me hakkame võtma
kaasa telki, vett, magamiskotti, siis minu jaoks kogu see
niisugune kiirelt minek, ronimine, pildistamine,
võib-olla filmimine, see kõik muutub hirmus tülikaks.
Et minu stiil on see ja kui ma olen kuskil siis nii-öelda
avalikumas paigas, siis ma loomulikult ööbin hea meelega
mõnes Sis motellis. Aga mis on sealkandis ka tõesti põnev, et ütleme,
kus tekivad seal sellised suuremad ilmaasustused
või väga vähese asustusega alad siis näiteks üks lahe koht
on parlament, Springs, mis on selline, noh,
põhimõtteliselt sa tahaks öelda küla, aga tegelikult ei ole küla,
tegelikult on see ainult üks senine saluun
ja sina seal uuni ümber tekkinud laagriplats
ja mõningad motelli toad. Ja see on see, et see tuba väga kehva, väga kole,
söök on halb koht ise on ka kole, aga hind on kõige kallim.
Ehk siis siin saab öelda seda vana, et sinu lemmiklauset
kõrbes vesi maksab.
Et kui sa ikkagi oled seal matkamas sealsamas,
selles Def väli siis nii-öelda lääneküljes
ja sisuliselt 100 kilomeetri ümbruses on üks ööbimiskoht,
siis tegelikult ongi selge, et kas sa siis maksad seda raha
või sa ei maksa seda raha. Ja muidugi covidi ajal ja nüüd sellesama orkaani tagajärjel
tulnud täieliku sulgemise tagajärjel see koht kohale ei lähe
üldse hästi ja, ja ma kardan, et, et nad ei olegi võib-olla
nagu millestki süüdi, et see väga kallis hind lihtsalt ongi
tingitud sellest, et kuidagimoodi üldse ellu saaksid jääda.
Nii et mõnikord isegi tuleb maksta, teades,
et see teenus ei ole hea ikkagi suhteliselt kõrget hinda.
Aga noh, samas on seal muidugi selliseid turistide nii-öelda
Hots potid, kus tavalised matkajad kogunevad kokku näiteks
seal on siis Mount Whitney tegemiseks ehk siis tippu
tegemiseks on seal selline ongi kõige levinum rada
ja sealjuures asubki sisse lõun, pain, kus on tõesti
võimalik sul valida. No ma ei tea, see on pisike küla, ma ei oska isegi võrrelda
seda Eestis millegiga, aga selles pisikeses külas on
vähemalt 30 ööbimiskohta, et lihtsalt see koormus ikkagi,
mis kõik tahavad seda ristikest kirja saada,
et nad on seal Mount Whitney, kui nad päris otsa pole roninud,
siis vähemalt on nad seal moodwitmi sadula ära teinud.
Nii et, et seal on nagu imelihtne seda ööbimiskohta leida.
Nii et jah, minul on selline kombineeritud lahendus
ja ma olen selle üle ise hästi-hästi õnnelik,
sest et see võimaldab mõnikord pääseda mõndades müstilistest
müstilistest paikadesse. Näiteks sealsamas Saliin välismillest ma olen juba paar
korda rääkinud, mis kuulub siis ühe ühe kolmanda oruna sinna
defally rahvusparki, seal on ka kuumavee allikad
ja need on olnud juba siis Vietnami sõjast alates selline
hipid nii-öelda põgenemispaik tsivilisatsiooni eest
ja seal on täiesti omakultuurilugu tekkinud
ja see on uskumatult äge, kui sa tuled kuskilt ülevalt
karmilt matkalt lumisest mäest ja ja siis sõidad sinna oru põhja,
see tee on muidugi ka väga halb, sest sa sõidad tegelikult
läbi siis vana soolajärve põhja ja kui seal peaks tuul olema,
siis tuul põhimõtteliselt pühib selle tee minema,
lihtsalt seda teed ei ole seal. Ja siis hüpot pimedas tähtede all sinna,
sellesse kuumaveeallikasse, see on ikkagi täiesti
kirjeldamatu mõnu.
Mis siin, mis sellel hetkel tabab, et sa tunned,
et sa oled midagi väga suurt ära teinud,
oled selle eest ka mingi väärilise preemia saanud,
et jällegi see, kes tahab ikkagi voodis magada
ja hotelli või motelli minna, temale jääb see kõik kahjuks
nagu puutumatuks, liiga kaugeks. Viima seks, aga mitte hapu, viimaseks.
Võibki vist julge südamega ära mainida, et see tegelikult
selleks aastavahetuseks komplekteerid.
Kaks džiibitäit vist oli nii, kui ma ei eksi
ja just sinnasamma nendesse paikadesse või osaliselt
nendesse paikadesse ühte reisi teha, kas aastavahetus on ka off,
siis on, et võib oodata, et on pigem vähem seal. Ja ja looduses ja, ja, ja, ja seal rahvusparkides,
kuhu me läheme, on aastavahetus kindlasti off siis on,
et inimesed pigem ikkagi tähistavad seda seda kuskil
linnades või siis kes on selline vaiksem siis kuskil
perekeskselt ja nii, et see on väga hea aeg,
et minna, et sellel reisil Me näeme korraliku külma,
korraliku sooja.
Võtame kuskil, ma ei tea, kas küpsetame kalkunit kuskil
rantšos või vaatame, kuidas me selle aastavahetuse täpselt
vastu võtame, aga jah, et plaan on olemas,
paar inimest on juba kirjas ja, ja selline selline reis
teoks saab. Kel huvi, siis leiab Kaupo Kikkase kindlasti ülesse.
Aitäh sulle. Aitäh, ja kõike head-paremat ja loodame,
et saab ikka sinna metsikusse läände metsikusse loodusse
tagasi minna. Suur tänu sulle ka kallis kuulaja et olid selle tunni meiega
Nendes avarustes kõrgustes kaugustes.
Stuudios oli fotograaf Kaupo Kikkas.
Mina olen juhatuse pürgin.
Saade on reispass, värske, vaba raadio kaks.
Ning ega muudkui kauni, kohtumiseni järgmisel pühapäeval.
