Ja näed, see ongi nüüd koht, kus saavad kõik poolveelised loomad. Peale vee alla tegus ja pilku püüdev aasta loom saarmas. Kuna ta väga palju toitub, siis ta ei saaks ühe lõigu peal olla,  ta peab kogu aeg edasi liikuma. Tulevikus võib lisaks narko ja pommikoertele näha  ka lendorava koeri. Koera terav nina tuleb kasuks ka looduskaitses. Kui terav nina sinul on? Enda raha ma lõhna järgi neid siiski ei leia. Kelinnud hoiavad külmal ajal kokku. Me oleme Põlvamaal koos loodusdokumentalisti  ja poolveeliste imetajate eksperdi renek meelega,  et vaadata, kas me leiame tänavuse aasta looma Saarma tegevusjälgi. No miks sa oled siis meid praegu seadnud täpselt Ahja jõe äärde? Sellepärast, et siin on palju lahtist vett,  mis voolab ja mühiseb ja kahiseb ja Saarmas tahab lahtist  vett talvel, et nad koonduvad lahtiste veealadele  ja nüüd me lähemegi sellepärast siia vee äärde,  et äkki näeme midagi, mis meid huvitab. Äkki on lumejälgi? Praegu paistab, et selle suure külmaga ja värske lumega  nii lihtne polegi leida. Kus Saarmas on käinud? No, ega ta ei olegi käinud, et ilmselgelt kuna värske lumi  on just peale tulnud sadanud viis-kuus tundi,  siis kui ta käis ka eile, siis seda me siin enam ei näe. Ja pluss tõesti väga külm on. Aga iseenesest on need kivid niisugune koht,  kus saarmas tuleb veest välja ja siis paneb oma väljaheite  siia ja ta ei käi mitte ainult kempsus, vaid see on nagu  niisugune territooriumi post, siis mina olen siin käinud,  siin on minu territoorium, kui tuleb järgmine Saaremaa,  siis ta teab. Ahah, see on ju selle territoorium. Et tegelikult Saarmaa territooriumi tähistamine ongi väga lihtne,  ta teeb kivide peale lihtsalt hunnikuid või silla alla  ja kui ei ole kivi, siis teeb liivast ise väikese hunniku  ja lased sinna peale. Aga kui suur siis ühe Saarmaa territoorium olla võib? Veekogu suurusest aga 10 20 kilomeetri ringis võib see olla  isastel suurem, emastel väiksem. Ja ühe isase territooriumil võib olla mitme emase  territoorium ja ta võib selle vahemaa läbida  ka ühe ööpäevaga 10 kilomeetrit. Sinul on tegelikult saarlastega ka väga isiklik side just  selle poolest, et kui ma õigesti mäletan,  olude sunnil sa oled ühe Saarmaa suisa Saarmaa poja üles kasvatanud. Jah, juhtus niisugune lugu tõesti kunagi,  et kui oli noor looduskaitseametnik, siis leiti jõe äärest pojakene? Neid ikka leitakse tegelikult. Ja kuhugi loomaaeda, teda too hetk ei saanud panna,  sest ei tahetud isast saarmast ja, ja siis ma kasvatasin ta  ise üles. Mida tähendab üldse Saarmaa kasvatamine,  üleskasvatamine? No kunagi üks vana kolleeg rääkis mulle,  et see on väga raske ja võtab mitu aastat su elust  ja mina arvasin, et mis see siis ikka on. Aga jah, tühja kah, aga loomulikult sai kasvatada nagu kodulooma,  kasvatasin ta metsloomaks, ta ei olnud mitte diivaniloom,  vaid ikkagi oli omaette territooriumil ja  nii edasi. Aga kuna ta sööb iga päev vähemalt kilo kala,  siis sa pead selle kala leidma kuskilt. Siis ma käisin taga mööda erinevaid jõgesid,  õpetasin, kuidas kala püüda kiirevoolulisest,  kuidas järvest ja kuidas tiigist ja, ja ta saigi erinevate  veekogude kogemuse, nagu käib ema oma selle saarmaa  poegadega poolteist aastat oma territooriumi peal ringi,  ta käib ju väiksemate kraavide peal suuremate,  nii edasi, nii edasi, siis siis käisin ka mina oma Ottoga,  Otto oli ta nimi ja, ja sellest väga huvitav mälestus on  jäänud paljudeks aastateks, et. Et noh, see ei olnud lihtne, aga looma kohta sai  nii palju rohkem infot, mida ei ole mitte kuskil ei näinud  filmis ega üheski uurimuses näiteks see,  et saarmees võib minna täiesti sogasesse vette  ja püüda sealt korraga väikseid kalu suu täis. Mis fotost sai lõpuks Otto täiesti läks loodusesse. Suure tugeva isasaarmana, kes ilmselgelt oli,  noh, mida suurem tugevam oled seda edukam oled. Et see oli hästi huvitav protsess, aga, aga teist korda seda  läbi vist ei jõuaks teha. Kes või mis on Saaremaa vaene? Ega kui ta vee sees on, vaata vee sees tal väga palju  vaenlasi üldse polegi, aga Saarmas võib teha nii,  et ta võib ühe vale vahepeal ületada erinevaid,  neid veelahesid minna ühest jõest näiteks teise jõgi konda  ja pikalt kilomeetreid liikuda metsas või,  või luha peal või ükskõik kus. Ja loomulikult siis saavad sealt kätte Ilves,  hunt, kodukoer, šaakal merikotkas ükskõik kes. Kõige suurem oht on inimene. Sellepärast et inimene paneb koprale konni peal rauad  mis püüavad tegelikult rohkem saarmaid kui koprad,  sellepärast et saarmas on väga uudishimulik kopra sa pead  panema raua õigesse kohta, et ta läheks läbi,  aga saarmas uurib kõik kohad jõe ääres läbi. See ongi nagu tahtmatu kaaspüük, jahimees  ja teda müüa ei taha ja sinna midagi teha ei saa. Ja aga sinna ta jääb ja nii juhtub. Vaata siin ongi. Kallas rada selle silla ääres hoopis. Väike kallasrada on siin, kus saab loom liikuda,  praegu see jää all ja sellised vanad vanad sillad,  mis on siin Eesti ajast saati. On saarlastele üliolulised paigad, sest siin ta on harjunud  põlvest põlve käima. Ja kuna siia ta teeb oma nii-öelda territooriumitähise,  et see on tema territoorium, siia ta paneb väljaheited siia,  ta kraavib, väiksed hunnikud teeb jäljed  siis kõik saarmaa uurimine ja seire käib selliste  sillaaluste Ülevaatamise käigus pidevalt, et tuled vaatad,  nii saarmas on käinud, see on aktiivne punkt,  tead, et selle veekogu või selle ruudu sees on saarmaas. Miks on oluline, et sellised sillad, kus oleks kallas rada  oleks olemas, kust üle läheb ka tegelikult sõidutee? See on sellepärast oluline, Saarmas on selline pelglik loom,  et võib-olla, et vesiehitis ei meeldi talle näiteks,  et kui siin oleks nüüd selline moodne sild,  mis on metallist ja ei ole kallasrada ja see kumiseb kuidagi  ja helgib, siis ta võib otsustada minna üle tee. Ja siis ta jääb auto alla. Ja, ja viimastel aastatel on päris palju suurenenud Eestisse  road gill nii-öelda küll ei ole statistilisi andmeid,  aga kui ringi sõita, siis näeb surnud saarmaid  ja selliseid vanu sillaaluseid päris palju restaureeritakse noh,  üle maailma restaureeritakse, sest midagi ei ole teha,  tee on vaja paremaks teha. Ja siis tihti tehaksegi male sildadele selline kunstkallasrada,  et pannakse lihtsalt mõnekümne sendine laud siit laudtee  selline siis Saarmaas läheb mööda laudteed  ja tulevad kõik nirgid mingid ja nad ei lähe üle tee. Et ehk siis see on hästi oluline, et ka siis Eestis seda  hakatakse rakendama, mida on juba ilmselgelt  ka tehtud. Aga siin on ikka veevulin, veevulin. Et lähme vaatame sinna ääre alla, et eelmine aasta siin  Saarmas liikus palju. Et see on hästi huvitav, kuidas sirge veekogu peale tekib looge,  sest vesi läheb ümber ümber kopratammi. Ja niimoodi tekivadki kraavidest uuesti loogilised veekogud,  kui kobras teeb korduvalt tamme ja vesi läheb ümber. Siin on niisugune koht. Lähme, vaatame. Tegelikult on ikkagi auk sees ja vesi uliseb all  ja näed, siin see ongi nüüd koht, kus saavad kõik  poolveelised loomad vee peale vee alla ja ma praegu siin  väga ei näe, aga tavaliselt ongi nad väljaheiteid  ja kalade poolikuid päid ja niisuguseid asju nende kohtade  peal näha, sest sellised on väga mõnusad kohad,  väga turvaline on süüa tal siin all ei saa ükski loom  ega lind teda ohustada. Nii et Saaremaa tegevus praegu sellise väga karmi pakasega  väljas on, miinus 21 kraadi. See koondubki just sellise jää kaane alla,  kus on selline õhuvahe liikumise, külma tuult  ega midagi, aga praegu ei taha ju ükski loom,  kes tuleb veest välja, ei taha minna ju tuule kätte,  noh, ta läheb vajadusel, aga kogu elu käib praegu siin all  ja siin on jälle nüüd 20 senti jääd, selle all on õhku,  on super super liikumine siin kõik, et tegelikult siin all  käib kõva elu. Saarmas liigub väga palju, sellepärast liigub,  et kuna ta väga palju toitub, siis ta ei saaks ühe lõigu  peal olla, ta peab kogu aeg edasi liikuma,  mis on ju väga tark. Muidu ta sööks selle ühe lõigu tühjaks, oleks jõgi tühi  ja Saarmaal ei oleks ka midagi enam süüa. Vaata, inimesed kipuvad nii tegema, et nad võivadki ühe koha  tühjaks süüa või ära kurnata ja enam ei ole juba lõpuks  mitte kellelgi midagi. Et võiks võtta sarnasest õppust ja, ja natukene rohkem  loodusele alles jätta. Enda vajadused saaks kaetud, aga loodusele jääks  ka midagi. Kuidas võiks Saarmaad suhtuda ja kuidas see nende elu mõjutab,  kui siin räägitakse sellest, et Eestis tuleks parandada  kuivendussüsteeme ja, ja taastada näiteks metsa  või maa kuivenduskraave. Elupaikade kadu. On üks hästi-hästi, suur mõjutegur Saarmale Saarmas tahab veekogud,  oleksid vingelised ja vongelised täis konni  ja vähki ja kala. Aga kui me teeme ühe sirge kraavi mis on täiesti sirge,  kus keegi eriti sees ei ela, kus ei ole ühtegi kopra urgu  ühtegi uuret, ühtegi jõekäänu, siis saarmaal on see väga halb. Et tegelikult Kõik, mis on nüüd vahepealsete aastatega looduslikuks läinud  igasugused veekogud ja ütleme sellised imelikud suured peakraavid,  mis on käänulised tänu kopratammidele. Siis nende sirgeks ajamine on kurjast, et ilmselt kunagi,  kui hakati tohutult süvendama ja sirgeks ajama  kolmekümnendates saati Eesti veekogusid ja,  ja vene ajal jätkus see ju tohutu kuivendamine  siis see oli ka üks suur mõjutegur, et miks meil vahepeal  oli väga-väga vähe saanud. Talvel on Saarma kõik koondunud lahtise vee äärde,  aga suvel jaatuvad nad üle maa laiali ja igalühel on oma territoorium. Aga sellise külmaga ta peab kogu aeg toituma  ja valima kõige efektiivsema koha, kus saab kõige kiiremini  kõige rohkem süüa. Kuidas saarlastel Eestis üleüldse läheb,  me teame ka ju seda, et nad on endiselt looduskaitse all,  meil. No väga hästi läheb, neid on väga palju ja igal pool  ja looduskaitse all on neid ka sellepärast,  et üle maailma, noh, on ta ikkagi selline liik,  kes on ju mõnikümmend aastat tagasi veel oli väga-väga  halvas seisus just Lutra lutra ehk siis harilik Saarma. Aga Eestis on praegu kõik veekogud, mis vähegi annab Saarma  poolt asustatud. Hinnanguliselt on paari 1000 loomaringi,  mis on väga palju võrreldes, et 80.-te alguses vist oli 300 looma,  ainult et praegu on hästi, aga seda, kui kauaks hästi on,  seda me ei tea. Looduskaitsele spetsialiseeruvad lõhnakoerad on täna pigem haruldus,  kuid tulevikus võib lisaks narko ja pommikoertele näha  ka lendorava kuusekoore, ürask ja ebapärli karbi koeri. Täna tutvustavad lõhnakoerad Ida-Virumaal oma võimeid. Mis koer tema on? Luka on alles et treeningus, ta oskab küll lõhna,  eristust, lõhnaeristuse põhimõtet, aga ma ei ole veel  sidunud seda tööd ühegi bioloogilise sihtmärgiga. Ühesõnaga tema, tema otsib mänguasja. Ja mingil hetkel ma saan otsustada siis,  kas ma panen ka temale lõhna sihtmärgiks lend,  orava, väljaheited või mõne muu bioloogilise sihtmärgi. Sina oled koerte koolitaja ja sul on tegelikult lõhnakoerad  täiesti olemas. Ja et tegelikult on mul labrador Kiti, kes otsib sellesama Soome Eesti lendorava Life projekti raames lendorava  väljaheiteid Kuidas sa, tema oled siis välja õpetanud,  mis töö see selline on? See töö põhimõte on täpselt sama nagu politsei ja,  ja, ja tollisüsteemis õpetatakse koeri keelatud aineid  otsima või lõhkeaineid või relvi või valeraha. Töö põhimõte on täpselt sama, ainult et sihtmärk on  siis looduskaitses erinev. Ohustatud loomade väljaheited või siis ohustatud loomad ise  näi näiteks mõni mardikaliik või, või liblikaliik  keda soovitakse kaitsta kaitsealused taimed  või siis üks väga perfektiivikas valdkond on metsapatogeenid  sest tihtipeale alates juba putukatest, kes mõnda puuliiki  rüüstavad siis lisaks sellele on ka seened,  mis võivad haiguslikku seisundit puidule põhjustada. Kas sellist? Tööd juba tehakse maailmas, kui levinud selline asi on. Jaa, tegelikult on looduskaitse koerte kasutamine. Igal pool täiesti esindatud, kõige rohkem uuringuid tuleb  Põhja-Ameerikast ja loomulikult ka Euroopast,  aga jah, see valdkond ei ole nüüd massiline. Me tulime nüüd metsa, kus lendoravad peaksid olema,  ja vaatame, kumb leiab lendorava junnid esimesena,  kas inimesed või koerad. Lendoravate kodumetsa on kokku tulnud bioloogid,  keskkonnaametnikud ja muud huvilised, kellele Soome  ja Eesti koertekoolitajad demonstreerivad koostöövõimalusi. Nutikate neljajalgsetega. Täna metsa kaasa võetud noored lõhnakoerad on meil  õppeprotsessis kuid õigete võtetega tulevad oskused kiiresti. Udo, kui terav nina sinul on? Lendraha peale ei ma lõhna järgi, neid siiski ei,  ei leia aga, aga noh, nii nagu inimestel ikka on,  on põhiline, on nägemine ja ja kui kevadel on lendarava  pabulad heledad kallased ja ja talve läbi on neid kogunenud  puude jalamile, noh siis nii, nii palju mul veel  silmateravust on, et neid leida. Aga need koerad kasutusele võtta, kas see annaks midagi juurde,  sinu tööle ka? Kindlasti annaks, eriti tuleb koer nagu töösse siis,  kui on vähe pabulaid, eriti me meie näiteks praegu,  kui me kavandame lendorava elupaikade vahelisi liikumiskoridore,  et kontrollida, kas seal lendoravad tegelikult liiguvad  või mitte noh, liikumise ajal ikka nad jätavad märke  nii uriini kui, kui pabulaid. Siis seal oleks koerast kindlasti kasu. Ja et kui keegi koera koera tahab, selle kollektsioneerida Ja kui hästi õnnestus? Täitsa hästi, sellepärast et kuna ma esimest korda tegin,  sellises risus Selle otsingurihma. Abil siis siis tegelikult minu põhifookus läks sellele,  et koer, koer kuskile võssa kinni ei jää,  aga et selles mõttes läks väga hästi, täitis oma ülesande jah,  ja, ja, ja, ja kohe, kui ta tundis lõhna,  siis, siis ta. Näitas. Kas nahkhiire uurimisel ka koerad? Kuidagi kasuks tuleks kindlasti, et nahkhiirte uurimisel on  koeri kasutatud mitmel pool. Et üks valdkond on kindlasti laipade otsingud näiteks  või hukkunud loomade otsingud, siis tuuleparkides,  kus sageli tuulepargi all võib olla mingisugune niisugune  viljapõld või heinamaa, kus inimene on küllaltki küllaltki  vilets otsija, olgem ausad ja koer leiab palju paremini üles,  et seda on hästi palju kasutatud ja on kasutatud tegelikult  ka kolooniate otsimisel, et koloonia sinna ümbrusesse sinna  sisse või sinna kuskile maja seina peale koguneb sageli  väljaheiteid ja siis selle lõhna järgi on otsitud nahkhitte  kolooniaid üldse vaatame seire peale laiemalt,  et kas veel on selliseid liike, kuhu võiks koeri rakendada,  näiteks on Soomes, mis otsib ebapärli karpi samamoodi koertega,  et miks mitte Eestis kasutada või meil on teisigi ju veeliike,  näiteks paksukojaline jõekarp, eks kelle  kelle leviku kohta meil on kindlasti uut infot tarvis  või siis ka erinevaid. Sain aru, seen, seen, haigusi, puudel aetakse sellega taga,  et ma arvan, tegelikult kohti on palju rohkem,  kui me oskame ette kujutada. Koer ju ise. Liikidele kuidagi ohtu ei põhjusta. Me peame valima sellised koerad, keda me saame. Looduses usaldada. Keda on võimalik treenida ignoreerima ülejäänud metsaasukaid,  sest me ometi ei taha. Looduskaitse koer põhjustas stressi nendele looduslikele liikidele. Et seetõttu see treening peab sisaldama ka seda,  et me kindlasti saaksime usaldada koera metsas,  et ta ei lähe jänese või kitsejälgi ajama,  vaid teeb meiega koostööd. Sügise süvenedes valitseb nii niitudel rabades kui metsades  harjumatu rahu. Suure vaikuse juures võib tunduda, et enamik meie  sulelistest on nokad lõunasuunas seadnud. Kuid ometi leidub ka sulelisi, kes jäävad meie heitlike  ilmasid kevadini trotsima. Võrreldes suvega jääb meile sügiseks ja talveks pidama hulga  vähem liike ja isendeid. See on ka mõistetav, sest talve arenedes muutuvad  keskkonnatingimused üha keerulisemaks ja toitu leidub üha vähem. Siia jäävate lindude jaoks on talv korralik proovikivi,  mille suudavad üle elada üksnes hea tervisega  ja nutikad isendid. Selleks, et oleks turvalisem ja et toitugi õnnestuks  hõlpsamalt leida, koonduvad nii mõnedki linnuliigid salkadesse. Nendes gruppides võib leida koguni 10 eri liigi esindajaid. Lindude koosseis sõltub palju ka ümbritsevast keskkonnast. Näiteks võivad laiuvates palumännikutes ringi tormata üksnes põhjatihastest,  porridest ja tutttihastest koosnevad salgad. Lindude tempo neis salkades on väga erinev  ja sõltub põhiliselt sellest, kui palju leidub toiduringil söödavat,  millist toitu linnud eelistavad ning millistel  metsakorrustel liiguvad. Pöialpoisid hoiavad enamjaolt kuuskede ja mändide keskele. Porrid ja puukoristajad aga rühivad mööda,  puutüvesid. Vaid tihased liiguvad eri tasanditel ja ripuvad tihti pea  alaspidi okste küljes. Kades on mõistagi paigas ka hierarhia ja kui kõik toimib ladusalt,  ei pruugi kogu hooaja jooksul ühtegi tülinorimist kohata. Kõik teavad oma kohta. Võimukamate hulka kuuluvad piigitaolise nokaga puukoristajad  ja nende järel rasvatihased. Kusjuures rasvatihaste endigi seas võim jaotu. Kui paljudel segasalga liikmetel võivad metsas leiduda  ka sügisel soetatud varud siis rasvatihastel sahvreid ei ole  ning neil tuleb pidevalt toit otsida või näpata muude  tihaste poolt kuuseokste keskele peidetud kõigist salga  liikmetest on üle aga baske närid. Kui kampa peaks lööma näiteks leevikesed,  siis nende salga liikmelisus kujuneb küllalt lühikeseks  eriti kui nad vahtraviljadele või umbrohuribadele komistavad. Mida enam linde, seda enam kutsehüüde, eriti häälekaks  muutuvad sulelised siis, kui peaks ette tulema jagelemisi  või kui mõni salga liige peaks silmama näiteks kaku. Kui aga mõni röövling peaks järsku salka ründaja,  siis pääsevad suurema tõenäosusega need salgaliikmed,  kel on õigus askeldada kõrgemal puuvõras. Olen märganud, et jahedamate ja päikesepaisteliste ilmadega  on linnud pisut aktiivsemad. Eriliselt aktiivsed on sulelised sügise talvehommikutel. Meil tuleb pika ööga kaotatud energia kiiremas korras taastada. Mida kindlam on ööbimispaik ja soojem õhtu,  seda enam võivad linnud ka pärast päikeseloojangut toitu otsida. Need hilissuvel ja sügisel alguse saanud liidud lagunevad  aegamisi hilistalvel ja märtsi lõpuks on neist alles vaid riismed. Neil tiivulistel, kellel on ees pesitsemine,  tuleb olla platsis juba aegsasti, et mitte loovutada head  pesapaika kevadistele saabujatele.
