Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd ringi rändamas Lõuna-Ameerikas
ja eelmise saatega jõudsime sellisesse riiki nagu suriname.
See on kõige väiksem riik kogu Lõuna-Ameerikas
ja elanikke on seal isegi kaks korda vähem kui Eestis.
Ja teisest küljest on see surin amme seal Lõuna-Ameerikas
erandlik selle poolest, et seal on ametlikuks riigikeeleks
hollandi keel.
Ja eelmises saates sai siis kõneldud selle maa iseärasustest
ja antud sellest niisugune üldisem ettekujutus,
jutustasin ka jalutuskäikudest seal suriname pealinnas paramaaribos. Seadme olime siis 2022. aasta novembris ja täna ma siis
jagan edasi neid suriname muljeid ja kõnelen sellest,
kuidas me läksime ühele päris pikale retkele sinna suriname sisemaale.
Ja jõudsime niisuguse Põneva rahva juurde nagu maroonid.
Nad on tõesti hästi erakordse ajaloo ja kultuuriga rahvas.
Ja kõige lihtsamalt öeldes on need maroonid siis kunagi
orjapidajate aegadel metsa plehku pannud orjade järglased.
Ja seal nad elasid hästi ligipääsmatutest kohtades. Valged isandad neid enam kätte ei saanudki,
õppisid kohalikelt indiaanlastel ära nipid,
mismoodi sind Lõuna-Ameerika džunglis ellu jääda.
Ja eks mingis mõttes oli see nende endine kodumaagi aafrika
natukene võrreldav selle Lõuna-Ameerikaga,
siingi oli aasta ringi päris soe, metsas oli palju erinevaid
olendeid ja igasuguseid taimi, mida sai toiduks kasutada.
Ja niimoodi nad siis indiaanlaste abiga õppisid päris hästi
seal hakkama saama. Ja kui siis ükskordse orjapidamise ajastu ümber sai
ja igaüks võis elada ka vabalt, siis neile oli see elu seal
metsas nii hästi istuma hakanud, et paljud nendest jäid
sinna edasi ja elavad seal siiamaani.
Nii et kokku nüüd juba üle 300 aasta.
Ja vot sellise rahvakülasse me siis üpris keerulise reisiga
jõudsime lõpuks ja käisime seal siis ümbruses jõe peal
ja metsas tundma pimas sealset loodust ja käisime ka selles
lähimas maroonide külas ja vot kõigest sellest see tänane
saade siis tulebki. Niimoodi algab siis üks suriname maroonide laul,
selle nimeks on puu langetamise laul.
Aga see keel, milles see mees nüüd laulab,
ei ole küll mitte ükski Aafrika rahvakeel,
vaid see on see, mida just kõnelevad, need maroonid seal
suri raames.
Ja see on niisugune segakeel, sellest sai eelmises saates
päris pikalt räägitud, tänases saates üle kordama ei hakka. Aga näiteks seal külas kõneldi ikkagi just niisugust
kohalikku segakeelt, mida ükski teine kaugemal ümbruskonnas
ei osanud ja sellest aru ei saanud.
Aga see laul ise on niisuguse rahvalaulu-uurijate jaotuse
järgi siis töölaul.
Ehk siis laul, mida ei lauda selleks, et teised sind kuulaksid,
vaid selleks, et töö paremini sujuks.
Noh, meil Eestis on ka ju teada neid vanu töölaule väga
omapärased ja mulle väga meeldivad. Aga nüüd siin saate algul, võib-olla ma räägiksin üldisemalt sellest,
kes need maroonid ikkagi olid seal surinames
ja ka mujal Lõuna-Ameerika maades.
See maroonide ajalugu hakkab õieti pihta sealt
seitsmeteistkümnendast sajandist, kui kogu Lõuna Ameerikasse
veeti Aafrikast kohale miljoneid orje.
Ja nad elasid sellist alandavat elu.
Ja eks siis mitmed noored, eriti just mehed,
sellised uljamad, kes ei kannatanud mitte kuidagi välja seda
alandavat orjapõlve. Nemad katsusid siis ikka sealt istandusest ära põgeneda,
paljud püüti kinni, aga paljud ka pääsesid.
Ja kuna see mets meenutas mõneti nende oma kodumaa metsa
seal Aafrikas, noh siis selline troopiline,
soe džungel täis kõikvõimalikku elu siis suutsid nad seal
metsas ka ellu jääda.
Ja tasapisi kohanesid siis selle Lõuna-Ameerika džungliga.
Ja need orjapidajad ise nimetasid selliseid ärakaranud orje
niimoodi halvustavalt võsa neegriteks. Ja kuna Neid pikapeale sinna metsa sigines päris palju,
siis hakkasid nad sinna rajama ka täitsa omaette külasid.
Ja kuna nad asusid tõest sellistes paikades,
kust neid oli võimalik, tuleb leida siis elasid seal edasi
ja nii oli see mitte ainult surinaames, vaid ka paljudes
teistes Lõuna-Ameerika maades.
Ma mäletan, kui ma olin reisimas Brasiilias,
siis kuulsin, et seal ei olnud mitte ainult maroonide külad
kusagil Amazonase metsade sügavuses vaid seal rajati isegi
maroonide riik. Ja nendes maroni riikides olid omad linnad,
olid oma kuningat, oma sõjavägi väga teistsugune kune,
kui meie ette kujutame.
Aga ikkagi ometi niisugustel suurtel aladel iseseisvalt
elavad ära põgenenud neegerorjad.
Ja neid ei sallinud kolonistid mitte sugugi,
mõnikord saadeti neid purustama päris suuri väesalku.
Aga eks nad siis hakkasid vastu, mõnikord jäid alla
ja hävitati, aga mõnikord lõid ise hoopis kolonistide
sõjaväe tagasi. Selline keeruline ja huvitav ja omapärane ajalugu,
mida ma Brasiilia kohta üldse ei teadnud.
Solinannes oli nüüd niimoodi, et seal päris oma võsaneegrite
kuningriike ei loodud.
Aga elati niimoodi külades, metsade peidus,
väga paljudes kohtades ja suudet tiga neid orjapüüdjad sealt
minema lüüa, kui mõni sinna sattus.
Ja mõnikord korraldasid maronid ise hoopiski sinna
istandustes selliseid röövretki ja võtsid sealt
plantaatoritelt siis seda, mida neil seal metsas tarvis. Ja kui veel täpsem olla, siis need maronit,
kes nüüd elavad seal surinames, neil on omaette nimi,
neid nimetatakse siis Saramakadeks.
Ja neil on ka oma Sarama AKG-l täiesti.
Ja vot sinna ühte säramaka külasse me siis läksime.
Teekond oli päris pikk, kõigepealt siis sealt pealinnast parammaribost,
matkabussiga mitmeid tunde loksumist sisemaa suunas
ja mida kaugemale me pealinnast saime, seda viletsamaks
muutusid teed. Ja viimaks jõudsime siis selle suriname jõe äärde
ja seal istusime juba ümber paati, see oli niisugune hästi
pikk ja kitsaspäramootoriga paat, et päris suurkogu,
meie, eestlaste seltskond mahtus ühte paati ära.
Ja siis hakkasime paadiga sõitma tundide kaupa,
paja. Elevus oli kõigil suur, keegi ju hästi ei teadnud,
mis seal meid ees ootamas on.
Inimesed silmitsesid uudishimulikult maastikke seal jõe
kallastel ja põhiliselt paistis seal ikkagi mets,
niisugune lopsakas troopiline mets okstelt rippumas Allaliaanid,
keksimas ahvid ja nii edasi. Aga enamik meie eestlaste seltskonnast ei olnud mitte kunagi
varem Lõuna-Ameerikas käinud ja nemad olid siis päris suures vaimustuses,
et vot see on siis tõesti päris troopiline vihmamets,
mida me siin nüüd näeme.
Mina olin käinud Lõuna-Ameerikas palju ja minu silmis nüüd
küll niisugune tõeline põlismets ei olnud.
Oli täitsa selge, et see oli mitmeid kordi läbi raiutud mets,
pigem isegi võsa kui mets. Aga eemalt vaadates enam-vähem metsa moodi.
Ja siis sellise võsa metsa vahel alailma oli siis seal kalda
ääres näha külasid, mõned olid ikka väga suured külad,
niisugused pooleldi vanaaegset, pooleldi tänapäevased majad,
osa kivist, osa puust inimesi väga palju võib-olla isegi
mõnes külas tuhandeid.
Ja nendes suurtes külades oli ka elektriliine
ja mobla maste ja mõne jõe kaldal oleva kobedama puumaja
juures oli silt, kus oli suurte tähtedega kirjutatud,
risoto tähendab siis puhkemaja, mis ootab turiste. Nii et ma arvan, surin hammelaste endi jaoks oli see selline
väga tsiviliseeritud paik, kuhu on tore pealinnast puhkama tulla.
Siia sai ju sealt parammari post kohale nii poolepäevase sõiduga.
Ja kindlasti tulid pealinlased siia mõnikord ka kohe perega
puhkust veetma, päris mitmeks nädalaks.
Aga mida meie nüüd seal paadist nelt külade juures nägime,
oli see kaldal oli tihtipeale päris palju kohalikke inimesi,
põhiliselt olid need siis naised, kes olid tulnud käsitsi
pesu pesema ja siis pestud riided need siis pandi
sinnasamasse kalda peale niisugustele lamedatele päikese
kuumadele kividele kuivama, need kuivavad seal niimoodi väga
kiiresti seal troopikakuumuses. Ja naiste juures oli ka tihtipeale niisugusi lastesalku,
need seal siis hullasid ja tilkasid ja lõbutsesid.
Väga tüüpiline pilt tegelikult ka nendest eelmistest
rohketest Lõuna-Ameerikast ka reisidest,
mida ma olin näinud, aga siin oli nüüd üks väga huvitav
iseärasus nende inimeste juures.
Mitte ükski nendest ei olnud ei indiaanlane
ega me stiits, vaid kõik olid sellised tumedanahalised
ja aafrikapärased inimesed. Ja kui nüüd neid külasid järjest niimoodi tuuli,
siis millegipärast tekkis mul niisugune illusioon,
et me ei olegi Lõuna-Ameerikas, vaid oleme hoopiski Aafrikas.
Aafrikas olin ma ka mõned korrad käinud,
nii et, et imelik niisugune, kuidas öelda,
veider tunne tõesti, et oled just nagu Aafrikas tegelikult,
mida see tähendas, tähendas seda, et me olimegi jõudnud
nendele põlistele maroonide aladele, kus nad olid elanud
juba mitmeid sajandeid. Ja nüüd, kui me sealt edasi sõitsime, siis läks sõit
vahepeal tüütuks, sellepärast et ta istud seal liikumatult,
selle kõva ahta puupingi peal.
Ja lihtsalt noh, nagu ära tüütab, aga vaheldust tõid siis
need kärestiku läbimised, sest neid kärestik seal oli
ja seal oli siis päris palju osavust vaja,
et nende kivide ja rahnude vahelt see õige tee leida.
Paat oli ju hästi pikk, kitsas, kohmakas,
nii et paadijuht pidi olema tõesti väga osav,
et leida see ainus võimalus teinekord et mitte karile sõita. Aga noh, ta oli siin ikka ju sõitnud lugematuid kordi
ja eks ta siis teadis juba enam-vähem peast,
kust siin ühes ja teises kärestikus kindlasti läbi pääseb.
Tegelikult läks nii, et isegi mitte ühtegi tõsist vee
pritsimist üle parda ääre ei olnud, nii et tõesti meisterlik paadijuht.
Ja siis veel edasi oli see, et Neid külasid hakkas jääma vähemaks,
metsa hakkas tekkima rohkem, mets oli selline kõrgem
ja selline rohkem põlismetsa moodi. Ja sõitsime, mis me sõitsime, viimaks jõudsime ikka pärale ka.
Ja siis selgus, et, et see meie ööbimiskoht,
kuhu me pidime ju kolmeks päevaks ööbima jääma,
oli päris huvitava koha peal, nimelt suure jõe keskel oleval jõesaarel.
See saar oli niisugune piklik pikkusega võib olla umbes pool
kilomeetrit laiusega kuni paarsada meetrit.
Ja kogu saar oli kaetud sellise päris uhke
ja kõrge metsaga. Ja seal metsas siis puude vahel olidki need meie hütid.
Väliselt nii siuksed, lihtsad, laudadest kokku löödud onnid.
Aga kõik hädavajalik oli seal sees olemas ka isegi
pesemisvõimalus ja lihtne tualett.
Elektrit lubati ka noh, mitte palju, aga ikka igaks päevaks
paar tundi.
Ja seal onni ees oli veel ka niisugune tore rõdu mis oli
siis kaetud nagu katusega, nii et see katus kaitses nii
selle kuuma troopikapäikese kui ka paduvihmade eest. Ja teinekord, kui aega oli, oli seal päris vahva istuda
ja lihtsalt jälgida ümbritsevat metsa.
Sest see oli ikkagi troopiline mets ja seal oli igasuguseid elukaid,
noh, nad ei olnud suured, aga nad olid huvitavad.
No näiteks nägin ma sealtsamast rõdult akuutisid,
võib, hakkasid need on siis niisugused suure kassi mõõtu
või isegi väikse koera mõõtu olendid, kes on sugulased meil
Eestis tuntud lemmikloomale, meriseale ja vahel tuli näiteks
hüti juurde, oh või näiteks selline nagu Samariin ahv,
pisikese oravamõõtu loomakene ja oli mõnikord märgata ka
nahkhiiri või siis konni ja neid troopilisi,
liblikaid ja muud põnevat. Ja need hääled, mis sealt metsast olid, need olid ka vahvad
igal hommikul ja igal õhtul oli siis selline väga uhke linnu koos.
Ja need troopiliste lindude hääled on ju väga eksootilised
ja vaheldusrikkad ja ei tüüta Ta mitte kunagi ära.
Ja jällegi üks tore asi oli, mis seal kolme päeva jooksul
selgeks sai.
Et, et mitte üldse polnud seal saarel millegipärast neid
troopilisi vereimejaid, no ma mõtlen siis neid kihulasi
ja sääski ja muid. Väga haruldane, enamasti seal džunglis elades ma sellist
luksust ei ole saanud.
Aga siin oli, võib olla põhjus selles, et olime siin kuival aastaajal.
Nii et, et mulle see elamine siin täitsa istus
ja põhimõte, kuidas turistilaager sinna oli üldse püsti
pandud ja kuidas teda teenindati, meeldis mulle ka väga.
Nimelt oli see siis niisugune ökoturismi põhimõttel töötav
turistide paik. No see tähendab siis seda, see ökoturismi põhimõte,
näiteks üks nendest on see, et, et inimesed,
kes siia tulevad, saavad olla looduse ligidal
ja kasvõi oma onni aknast rõdult näha seda elu,
mis seal ümberringi käib.
Ja teine ilus ökoturismi põhimõte oli see,
et siin olid siis tegutsemas selle kõige lähema külaelanikud.
Näiteks sealt külast, see oli taani küla nime poolest käisid
meil siis naised süüa tegemas mõned korrad päevas
ja kui me läksime mingitele retkedele, siis jällegi olid
need mehed, kes meil siis teejuhtideks olid. Ja neid, see oli küll igasuguseid niisugusi,
lõõgastavaid, retki, lühikesi, näiteks kusagile lähima kose
juurde ja seesugune Kose retk tähendas siis seda.
Sõitsime paadiga sinna kohale, siis astusime maha,
kõndisime kose juurde ja ka üks leidis endale seal kivide,
vahel niisukese loodusliku vanni, kus siis vesi niimoodi
pahinal ja vahutades läbi käis.
Ja seal sa siis olid, hoidsid kõvasti kinni,
nendest kividest vool sind ära ei viiks ja siis vesi seal
niimoodi raputas ja kloppis sind noh, väga tore,
looduslik veemassaaž ja muidugi ka hea jahutus sele
troopikakuumuse eest. Aga need looduseretked olid tihtipeale niisugused õpperetked
ja mõni nendest oli isegi paari tunni pikkune.
Siis käisime kas siis jõe peal või ka metsas kõndimas
ja õppisime siis tundma neid kohalikke linde
ja loomi. Ja käisime ka siis seal lähikülas vaatamas,
et mismoodi need tänapäeva maronid seal elavad. Siia kuuldus jälle vahepalaks seda suriname maroonide
traditsioonilist laulu mida laulavad mehed,
kui nad metsas puid langetavad, minu meelest täitsa huvitav kuulata,
kuidas mees oma häälega niimoodi pidevalt
ja vaheldusrikkalt mängib.
Ja kuidas ta siis täiesti käigu pealt mõtleb,
sellele laulule juurde aina uusi sõnu on niisugune tore improviseerimine,
mis aitab hoida seda puu raiumise rütmi. Aga meie siis käisime näiteks ühel niisugusel pikemal
metsaretkel seal metsas.
Ja selle käigu mõte oli siis õieti selles,
et meile tutvustatakse neid taimi, mida need maroonid seal
külas oma igapäevases elus kasutavad noh,
kas siis näiteks toidu valmistamiseks või arstimi de
tegemiseks või ka tarbematerjaliks või muuks.
Ja siis külamees kõndis muudkui meie ees,
meie tema järel sabas mööda metsaradasid
ja tema näitas siis järjest puid ja põõsaid. Ühedel olid siis näiteks söödavad viljad,
teised sobisid mõne kõhuhäda vastu või siis peavalu
või palaviku vastu.
Ja nõnda ikka edasi.
Neid taimi oli ju huvitav näha ja neid lugusid oli põnev kuulata.
Aga ometi neist paljudest taimedest, mida me seal tundma õppisime,
jäi mulle kõige rohkem meelde üks selline,
mis ei kõlvanud Ei hamba alla panna. Ega arsti, miks kasutada, vaid millega sai hoopiski oma keha
kaunistada ja see oli siis niisugune sõnajalaliik.
Ja sellega tegutsemine oli üsnagi lihtne.
See oli siis niimoodi, need panid oma paljale käsivarrele
niisuguse sõnajala lehelaatasid selle sinna peale siis teise
käega lõid niimoodi sinna sõnajala lehe pihta hästi kõva
Laksaka ja siis, kui võtsid selle lehe ära,
siis oli käe peal niisugune väga peen üksikasjalik jäljend. Sellest keerulisest ja säbrulisest, sõnajalalehest
ja värvilt oli see käekaunistus niisugune hõbedane,
ma ütleksin, et lausa elegantne ja nägi välja täitsa nagu
mingi eriti kunstipärane tätoveering, muidugi tätoveering ei olnud,
püsis seal ühe päeva, ehk siis esimese pesuni,
aga vahva vigur sellegipoolest.
Ja räägin veel ühest teisest loodusretkest selle tekkimisest
paadiga jõe peal ja see oli siis õhtupimeduses,
kui palja silmaga midagi näha polnud, sellepärast paluti
kõigil kaasa võtta taskulambid. Ja meie teejuht istus paadi ninas kõige ees
ja see, tema lamp oli ikka selline suur ja võimas,
täitsa nagu väike prožektor ja sellega ta siis kammis
paadiga sõites pidevalt neid kaldaääri.
Ja kui siis nägi mõnda looma või linnusilmapaari lambi
tulele vastuhelk kimas, siis andis kohe paadimehele käsu
sinnapoole tüürida.
Ja siis, kui juba lähemale saime, siis ta määras ära,
et kellele need silmad siis tegelikult kuuluvad. Ja niimoodi me siis nägime neid väikseid elukaid põhiliselt ahve,
sisalikke ja muud sellised.
Ja oma lampidega otsisime me siis veepinnalt vastu
peegeldumas punast silmapaari ja see oli siis kaimani,
et silmapaar, kaebanid on siis need Lõuna-Ameerika
krokodillide väikesed sugulased näevad välja nagu krokodillid,
aga pisemad, aga kiskjad nemadki.
Inimesele nad minu meelest küll mitte mingit ohtu ei kujuta
minu kogemuste järgi. Ja võib-olla siis õhturetke kõige meeldejäävam avastus oli see,
kui sõitsime jõe keskele ja seal oli niisugune veest välja
ulatuv leetseljak suur liivane plats, nii et taskulampidega
valgustades selle teisi servi paistnudki.
Ja teejuht ütles, et läheme nüüd paadist maha
ja kõnnime seal liiva peal paljajalu, äkki näeme kedagi?
Läksime siis niimoodi kõndima.
Ja ega me sealt suurt kedagi ei leidnud peale ühe üksildase linnu. No see lind oli umbes meie rästa suurune
ja sellise tumeda sulestikuga hoidis ennast hästi sinna
maapinna ligi.
Ja meie teejuht ütles, et ärme talle liiga lähedale läheme.
Teda ei tohi liiga palju häirida, teeme talle eemalt peale
niisuguse tiiru, et igaüks saab teda igast küljest silmitseda,
räägime ainult sosinal.
Ja noh, minul oli niisugune harjumus nendest Lõuna-Ameerika reisidest. Mul oli seljakotis kaasas selline päris korralik
Lõuna-Ameerika lindude välimääraja ja otsisin siis selle
seal välja ja lambivalgel.
Katsusin siis selle järgi ära arvata, et mis Lints seal
võiks olla.
Ja kui me niimoodi teda igast küljest vaatasime,
siis hakkas mulle tunduma, et ta võiks olla mõni meie
öösorri sugulane. Kasvult küll väiksem kui meie öösorr, ka keha
ja peakuju olid väga sarnased ja see eriline pisikene nokk,
see oli ka väga sarnane meie öösorri omale.
Ja miks ta seal siis nüüd niimoodi maas Lõsutas,
selle kohta tekkis mul ka mingi idee, et võib-olla on ta
siin parajasti munadest oma poegi välja haudumas
sest öösorri hauduvad oma poegi välja umbes samasugusel moel.
Mitte mingit pesa nad ei ehita, Ta vaid munevad lihtsalt
tasasele maapinnale kusagile munad ja istuvad nende peale
siis hauduma. Ja läksin siis meie tee juurde ja niimoodi vaikselt küsisin,
et et kas ta teab, kes on.
Ta teadis, ta ütles selle inglise keelse nime,
selle järgi sain ma siis juba jälile eestikeelsele nimele
ja eesti keeles oli selle linnukese nimelises videvikusorr.
Nii et tõesti, Meie öösorri troopiline sugulane nimigi
natukene sarnane ja määrajast oli ka lugeda,
et surinoome jõgedel on need videviku sorid päris tavalised linnud,
sealt leed Sillakult me juba sõitsime tagasi oma ööbimiskohta,
aga ma olin täitsa rahul, et oli endale selgeks saanud veel
ühe uue Lõuna-Ameerika linnuliigi. Aga nüüd järgmisel päeval läksime siis retkele sinna
maroonide külasse.
No see oli meie laagrile väga lähedal, lihtsalt sõitsime
sealt saarelt paadiga põiki teisele kaldale,
astusime seal maha.
Aga huvitav oli see, et küla seal ei olnudki,
vaid pidime kõndima mingi 10 minutit mööda metsateed.
Ja siis meie teejuht seletas, et see ongi siukene,
põline maroonide, traditsiooniliste külade asupaik,
et nad ei asu mitte mingil juhul otse jõe ääres
ja mõte siis selles, et neil aegadel, kui need maroonid olid
lindpriid ja orjapüüdjad mööda jõgesid sõites katsusid siis
ära arvata Ta et koosnevad võiksid asuda siis oli põhimõte see,
et jõge mööda sõites küla ära ei paista. Ja meie teejuht rääkis ka seda, et sedaani küla on umbes 500
elanikuga mis on siis siinses mõistes niisugune noh,
keskmise suurusega küla aga ometi tähtis selle poolest,
et seal on olemas ka oma kool.
Ja selles koolis käivad ka siis kõik need ümbruskonna
väiksemate metsakülade lapsed.
Ta rääkis ka seda, et võrreldes teiste maroonide küladega
ümbruskonnas on see Taani inimeste elujärg päris hea. Ja põhjuseks on just seesama turistide peatuskoht seal saare peal.
Sest et paljud inimesed külast leiavad seal saare peal siis
endale tööd ja teenivad raha.
Ja ka käsitööoskusi aitab see turism neil siin alles hoida,
sest turistid ostavad hea meelega endale koju kaasa mingeid
rahvapäraseid meeneid.
Ja teisest küljest ütles teejuht on niimoodi,
et ikkagi väga suure osa toidust hangivad need külainimesed
ka praegusel ajal ise eks siis neil on niisugused väiksed
Ale põllulapid ümber küla, iga perel oma
ja sealt nad siis saavad sellise taimse põhitoidu kätte. Ja mehed käivad jälle üsna tihti jahil või kalal.
Ja seegi on sugune vana maroonid komme et. Nad saidki ka vanasti oma põhiloomse toidu,
see siis küttides või kalastades aga siis jõudsime juba
sinna külamajade vahele ja kõndisime seal siis ringi
ja juba natukese aja pärast tuli päev on niisugune küsimus,
et pole üldse nagu näha koduloomi tavaliselt Lõuna-Ameerika metsakülades,
seal on ikkagi koerad või, või kitsed või kedagi muud siin
mitte kedagi.
Tõesti, kannu oli siplimas natukene siin-seal majade vahel
aga muid ei olnud ja siis küsisin teejuhi käest,
et kuidas siis nende koduloomadega siin on. Ja ta ütles, et vot, et see on jällegi üks väga põline
maroonide tava ja ikkagi alguse saanud nendest aegadest,
kui nad orjapidajate eestsin, metsas redus olid,
noh siis oli ju neil väga raske ka kusagilt need koduloomi
hankida ja oli täitsa endastmõistetav, et loomne toit saadi
siis metsast või jõest. Aga nüüd koerte kohta, see oli niisugune päris pikem
ja huvitavam lugu.
Nimelt pidi oleme Amoroonidel koerte suhtes eriline vimm
ja see on ka pärit ikka nendest aegadest,
kui nad siin metsas redus olid.
Sest asi selles, et kui nad olid orjadeks istandustes
ja mõni siis plehku üritas panna, siis esimese asjana
saatsid need valvurid selle põgeneja jälgedele,
koerad, niuksed, suured vihased koerad. Ja kui mõni koer siis mõne põgeniku kätte sai,
siis nad ikka halastamatult puresid teda
ja teinekord rebisid lausa tükkideks.
Vot sellepärast pidi siis maroonidel olema niisugune vana
viha koerte vastu ja sellepärast ei taha nad neid ka
praegusel ajal oma külades näha.
Kõndisime veel seal külavahel ja oli huvitav vaadata,
milliseid hooneid neil seal on, ühed olid sellised uuemad niuksed,
laudadest kokku löödud lobudikud, nii nagu need seal külades
ikka näeb tänapäeval seal Lõuna-Ameerika troopikas. Aga mõned onnid olid väga imelikud, nad olid sihukseid,
hästi madalad.
Aknaid neil üldse ei olnudki, jõuk üks sinna onni
sissepääsuks oli väga pisikene ja madal.
Nii et kui ma katsusin ette kujutada, et kas me üldse sealt
uksest sisse mahuks, siis ma ei olnud selles kindel.
Ja selle kohta oli jällegi teejuhil lugu.
Et need ongi need algupärased onnid, niisugused,
nagu need maroonid seal sadu aastaid tagasi metsa alguses ehitasid. Ja seal oli jällegi põhjus see, et nad kartsid hullusti neid
orjapüüdjaid orjapüüdjate, eks olid tavalised hollandi mehed,
niisugused tursked tugevad ja kui siis Nad mõnikord sattusid
mõne maronide onni juurde siis oli nii, et,
et see uks oli nii tillukene, et neil oli hirmus raske
ennast sealt läbi pressida.
Ja sel ajal, kui ta siis katsus sisse saada,
oli seal inimestel võimalik siis mõelda,
mida nüüd järgmiseks ette võtta, et minema pääseda. Ja siis oli väga huvitav kuulda sellist asja,
et, et need maroonid ei kuulu tänapäevani mitte ühtegi
Kristlikusse kogudusse vaid järgivad seda oma mingit vana usundit,
millest üsna vähe teatakse.
Ja meile näidati seal külas ka seda kõige pühamat paika ka,
mis oli siis ohverduspaik.
Ja see oli keset küla madal küngas ja künkal olid siis
niisugused erineva kõrgusega nikerdatud puusambad. Kõige suurema samba nimi oli kosmosesammas.
Ja siis teejuht katsus kas seletada, et mida siin siis tehakse,
kuidas usurituaal välja näeb?
See on, need on niisugused ohverdamise ohverdatakse siis
näiteks vett või, või toitu või, või äärmisel juhul ka paar piiska.
Kana, verd ja rituaali mõte on alati see,
et külas on toimumas midagi erakordset, nii et neid rituaale
ei peetud korrapäraselt, vaid vastavalt vajadusele. No näiteks, kui külas sündis uus inimene
või keegi suri ja nii edasi.
Aga ega see teejuht meile Neist rituaalidest eriti hästi
rääkida ei tahtnud ja ütles ka seda, et kui need siin toimuvad,
siis võõraid siia mitte mingil juhul pealt vaatama ei lubata.
Ja kuigi siin parajasti mitte mingit rituaal ei toimunud,
siis ta palus, et me ei teeks ka sellest rituaali paigast pilti.
Loomulikult me siis pidasime sellest palvest kinni. Aga huvitav oli ikkagi mõelda, et mis laadi usk maroonidel
siis on. Ja kindlasti sain ma selgeks, et,
et neil on niisugusi väga omapäraseid uskumusi,
millest ma polnud kusagil mujal varem kuulnud.
Ühest rääkis meie teejuht siis, kui me kõndisime seal majade
vahel ja seal olid ühe koha peal salk kookospalme
ja üleval siis need kookuse pähklid suured
ja päris all maapinna ligidal oli siis selle tüve ümber seotud. Mõned vanad plastpudelid.
Mehelt oli lugeda mingi Fanta pudeli ja nii edasi,
tõesti siuksed luitunud ja, ja inetud pudelid.
Ja siis tuli nagu pähe küsida, miks niukene pudel siis siia
on seotud ja siis tuli see seletus, mis oli tõesti ettearvamatu.
Nimelt ütles ta, et need pudelid on seotud kookose varaste
vastu ja kookuse varrasteks on siis sama küla jõngermannid,
kes mõnikord tahavad sinna üles kookuse raksu minna. Ja mina siis küsima, et kuidasmoodi need vanad pudelid siis kaitsevad,
kui see poiss seal vahelt läbi läheb.
Ja tema ütles, et asi on selles, et need on nõiutud pudelid
ja seal külas on siis neil oma teadmamees.
Ja see teadmamees oli siis lugenud nendele pudelit talle
niisugused teatud nõiasõnad peale ja sidunud nad ümber
tüvede ja öelnud, et kes iganes nüüd siit vahelt sinna üles ronib,
saab Endale hirmsa kõhuvalu ja see oli nende kohalike poiste
jaoks nii veenev põhjendus, et mitte keegi mitte kunagi
sinna üles ei tikkunud, nii et tõesti päris huvitavaid nisukesi,
vanu kombeid ja traditsioone ja uskumusi saime me seal taani
külas näha ja kuulda. Selle maroonide Puuraiduri laulu lõpus paistab,
et siin tuli vist teine mees teda aitama
ja küllap nad siis kahekesi said ka selle puu lõpuks langetatud.
Aga Meie oma tänase saatega oleme samuti lõpule saanud.
Saatega, kus oli juttu Lõuna-Ameerikas, uriname džunglis
elavatest maroonidest.
Aga nüüd järgmise saatega läheme me juba täiesti uude
Lõuna-Ameerika riiki. Ja see on siis soriname läänenaaber nimega Koaiana. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
