Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere me oleme siin oma rännusarjaga kulgemast Lõuna-Ameerika
maades ja eelmises saates tegime tutvust Kolumbia ka.
Ja täna läheme siis Kolumbia lõunanaabri Ecuadori juurde.
See on selline armas, tore riigikene, kus on suhteliselt
kerge ja turvaline ringi rännata, vähemalt minu enda muljed
olid küll sellised.
Aga siin saates ma kõigepealt siis püüaksin anda mingisuguse
üldpildi sellest Ecuadori riigist aga siis läheksime juba
selle Ecuadori kõige tuntuma loodusepärli juurde. See on siis Galapagose saarestik, kus siis ligi 20-l saarel
elab rohkesti igasugulinnu ja loomaliike,
keda pole võimalik näha mitte kusagil mujal. Siin kõlas nüüd üks lahe pillilugu.
Õigemini oli see küll pilliloo algusest lugu ise on päris pikk.
Ja see on nüüd sedalaadi muusika, mida Equador lased kõige
rohkem armastavad, neil on selle kohta isegi olemas oma sõna
nad ütlevad selle kohta passiilias ja see passiliuse muusika,
seda mängitakse väga erinevate sündmuste puhul seal
Ecuadoris näiteks perekondlikel tähtpäevadel
või ka suurtel muusikafestivalidel või ka hoopiski pidulikel
riikidel Rice'l tseremooniatel igale poole see sobib. Ja selle passilose järgi meeldib Equador lastel ka kangesti
tantsu lüüa.
Ja nüüd ma alustaksin seda Ecuadori tutvustamist,
et sellise teemaga, et kust sai see riik endale sellise nime.
Noh, kui natuke järgi mõelda, siis tundub ju lihtne
ja loogiline.
Sealt riigist läheb läbi ekvaator ja sõna Equador pärinebki
sellest ekvaatori nimest. Aga asi on tegelikult palju huvitavam kui sellesse süveneda.
Ja ma natukene siis räägiksin selle loo ära,
kuidas see Equador ikkagi endale sellise nime sai.
Kui järele mõelda, siis kogu maakeral on ligi tosinkond riiki,
millest seesama ekvaatori joon läbi läheb.
Aga ainult ühe nimi on siis pandud selle geograafilise
termini järgi.
Ja see nimepanemise lugu sai õieti alguse 18. sajandil,
18. sajandi esimesel poolel, kui sinna praegusesse Ecuadori
tuli üks prantsuse Teaduste akadeemia väga esinduslik
ja suurekspeditsioon. Ja nende ülesanne oli ei rohkem ega vähem kui mõõta täpselt
ära ekvaator ja Mõtta aga ära, kui suur on maakera ümbermõõt.
Ja need olid tõesti tolle aja kõige helgemad pead,
kes seal ekspeditsioonil osalesid ja neil olid kasutada
tolle aja kõige paremad mõõteriistad.
Ja nad madistasid seal ekvaatoril kokku tervelt kolm aastat
järjest ja arutasid siis ka oma mõõtmisandmete järgi välja
maakera ümbermõõdu. Ja nüüdsel ajal on siis huvitav võrrelda,
et kui täpsed andmed nad siis õieti said võib öelda,
et selle maakera ümbermõõdu ka ei pannud nad üldse väga
palju mööda, olid üsna täpsed.
Aga ekvaatori asukohaga eksisid siiski umbes 200 meetri jagu,
aga noh, 200 meetrit tolle aja kohta viltu panna.
See on ju siiski väga hea saavutus.
Ja vot just selle ekspeditsiooni tulemusel hakati nüüd
laiemas maailmas seda piirkonda, kus nad mõõtmas käisid
nimetama Ecuadoriks sel ajal veel Ecuadori rikki ei olnud. Ja kui siis 1840. aastal see tori riik sündis,
siis ei olnudki vaja pikalt mõtelda pandiga riigile,
nimeks Equador.
Milline see tänane Ecuadori riik siis on?
Kõigepealt pindala pindala on 284000 ruutkilomeetrit.
Ehk kui võrrelda mõne Euroopa riigiga, siis natukene väiksem
kui Itaalia riigil.
Aga elanikke on Ecuadoris 2023. aasta seisuga 17000. Ja kui nüüd seda võrrelda näiteks Itaaliaga,
siis neli korda vähem kui Itaalias sest seal Ecuadoris on ka alasid,
kus inimesi on väga hõredalt.
Aga kui nüüd võrrelda jällegi teiste Lõuna-Ameerika riikidega,
siis oma suuruse ja rahvaarvu poolest kuulub ta seal pigem
nende väiksemapoolsete riikide hulka.
Ja Ecuadori pealinnaks on Kuito, seal elab üle pooleteise
miljoni inimese, number tundub küll suur. Aga kui me ise seal linnas mõned päevad elasime,
siis ei tundunud ta üldse nii väga suur,
oli niisugune nunnu, turvaline, armas linn.
Noh, võib-olla ka põhjus selles, et me elasime seal vanalinnas,
mis on eriti tore ja niisugune maaliline.
Ja mispärast, kuid ta veel hästi meelde jäi,
oli see, et see temperatuur seal oli meile väga kontimööda,
kuid ta kohta öeldakse, et seal kestab aasta ringi ainult
üks aastaaeg. Kevad ja põhjus, miks see temperatuur seal niisugune mõnus
ja aasta ringi ühtlane on, on see, et kui ta asub ligi kolme
kilomeetri kõrgusel mägedes ja see maaliline ümbrus jäi ka
ikka väga meelde.
Kuidas on niimoodi, et ükskõik millisesse ilmakaarde sa vaatad,
igal pool näed kusagil kauguses kõrgumas selliseid
vaesteetlike vulkaani koonuseid.
Aga nüüd veel võib-olla ka natuke Equadori majanduses
ja rahva elatustasemest. No üldiselt on see Equadori majandus võrreldes teiste
Lõuna-Ameerika maadega üsna heal järjel.
Põhjuseks see, et seal on palju villakaid,
maid, kus saab kasvatada igasuguseid toredaid troopilisi vilju.
Aga oluline, Ecuadori riigi rikkuse allikas on ka nafta,
mida sealt maa seest on palju leida ja sellepärast on
näiteks bensiin Ecuadoris erakordselt odav
ja inimeste niisugune elatustase on ikkagi üle
Lõuna-Ameerika keskmise. Ning kui on nüüd mõõdetud sellised näitajad nagu inimeste
rahulolu oma eluga siis selle poolest, On Ecuador
Lõuna-Ameerika maade seas lausa esimeste seas.
Ja Ecuadori veel üheks iseloomulikuks tunnuseks on see,
et tema loodus on erakordselt mitmekesine.
Mõtleme natukene siis, millised maastikud seal ütleme idast
lõuna poole minnes on Ecuadori lõunaosas asuvad elurikkad džunglit,
need on siis õieti osa sellest hiiglaslikust Amazonase
troopilises metsast. Siis keskelt läheb seal Triigist läbi see majesteetlik
andide mäestik, kus mõned tipud küündivad suisa kuue
kilomeetri kõrgusele ja siis mägedest lääne pool seal Vaikse
ookeani lähistel levivad viljakad tasandikud,
kus asustustihedus on suhteliselt suur ja kus leidub kas
siis palju põlde ja aedu.
Nii et kui loodushuviline siia Ecuadori tuleb,
siis leiab ta tõesti ees huvitavaid ja meeldivaid maastikke
kui mistahes maitse jaoks. Ning muidugi see kõige hinnalisem looduse pärl on Galapagose saarestik,
mis asub siis ligi tuhandekilomeetril kaugusel rannikust
ja seda Galapagose saarestiku ma nüüd siis lähemalt tutvustama.
Hakkangi. Siin sai nüüd vahepalaks jälle kuulda seda passiliuse
stiilis muusikat mida need Pekodorlased Kõige rohkem armastavad.
Aga kui nüüd Kita Galapagose saarestikus,
siis see on tõesti lausa üleilmne looduse fenomen.
Neid saari on erinevatel aegadel ristitud väga erinevate nimedega,
näiteks on neid nimetatud elavaks looduse muuseumiks
või siis jällegi looduse suurejooneliseks katselaboriks.
Ja õige sageli rõhutatakse ka muidugi seda,
et nende saartega on seotud bioloogiateaduse suurkuju
Charles Darwin. Ja tõepoolest seal saartel ta tegutses kogus
uurimismaterjali ja ise oma mälestustes ütleb,
et võib-olla just see paik andis talle algtõuke selle kuulsa
evolutsiooniteooria loomiseks.
Ja kui me ise seal Calapagosel ära olime käinud,
siis mulle just tundus, et tõepoolest ta mõjub niisuguse
pöörase loodusekatse laborina.
Miks sellega võrrelda annab? Esiteks sellepärast, et need saared asuvad seal vaikses
ookeanis tõesti väga suures eraldatuses ja katselabor peabki
olema ju muust keskkonnast hästi tugevalt eristatud.
Aga teisest küljest toimuvad selles hiiglaslikus laboris
äärmiselt huvitavad ja unikaalsed looduslikud protsessid.
Ühest küljest on need saaret ju vulkaanilised,
mis tähendab seda, et mitmetel saartel purskavad seal
alailma tulemäed, ajavad välja laavat ja vulkaanituhka. Ja paljud saared muudavad õige sageli oma rannajoont
ja reljeefi.
Ja teisest küljest on üks väga eripärane fenomen see et siia
saarestikku tulevad eri ilmakaartest kokku neli erinevat
suurt merehoost ja siin nad siis omavahel kuidagi satuvad vahel,
kui vahetevahel vahetavad 11 välja ja see põhjustab seda,
et erinevatel saartel on erinevatel, et aegadel väga
drastiliselt erinev ilmastik. Ja muidugi kui selline asi kestab pikka aega,
siis mõjutab see vägagi sealset elustiku arengut.
Ja kui me nüüd mõtleme, kui kaua selline looduse katselabor
seal on toiminud, siis see on toiminud vähemalt ligikaudu
kolm miljonit aastat ja vot see ongi see tegelik põhjus,
miks see sealne elustik nii eripärane on.
Aga nüüd mõni sõna ka sellest, kuidas me ise seal Galapagose
saartel ringi liikusime. See oli siis 2012. aastal ja liikusime seal põhja Galapagose saartel.
No põhimõtteliselt võiks samasuguse tiiru teha paatidega ka seal.
Lõuna-Calapagosel aga valisime põhjak Galapagose,
sest sealsed saared on bioloogilised, nooremad
ja vulkaaniline aktiivsus on sealt suurem
ja ka elustik on minu meelest mõnevõrra rikkam.
Ja kokku vaatasime seal põhja Calapagosel läbi kaheksa
erinevat Saart ja kohtusime väga eriskummaliste,
lindude roomaja, et ja kahepaiksete ja veeloomadega. Ja igal pool käisime lisaks maismaaretkedele ka snorkeldamas
iga päev iga päev mitu tundi ja võiks öelda,
et isegi see mere elustikuga tutvumine oli veelgi põnevam
kui maismaa elustiku vaatlemine noh, näiteks igavesti vahva
on ujuda üheskoos merilõviga või siis näiteks teist liiki
hüljest ega, või siis ka Galapagose pingviin iga,
kes on kõige põhjapoolsem pingviiniliik maakeral.
Aga vahest kõige põnevam oli seal vees jälgida meriiguaanid,
toiminguid. No see meri, kui on ju teatavasti ainus sisalikuliik maailmas,
kes vahepeal on küll kuival maal, aga kogu vajaliku toidu
hangib endale merepõhjast.
Nii et teda võiks tõesti pidada Galapagose vapiloomaks.
Ja kui maismaal nägime seda meri Huani lihtsalt tukkumas
ja uimasena seal lamamas siis nii kui ta ennast ranna
kaljudelt vette libistas, oli ta nagu korraga ümber sündinud,
ujus veepinnal nagu mingisugune maduuss oma suure sabaga
niimoodi vingerdades jalad rippu lihtsalt
ja siis korraga sukeldus, läks sinna põhja,
klammerdub pikkade küünistega tugevasti kivisele merepõhjale
ja seal oli siis merepõhi kaetud selliste roheliste madalate
vetikatega nagu umbes samblavaibaga. Ja siis vot neid vetikatutte ta seal aplalt nosima asuski.
No see oli ikka täiesti unustamatu vaatepilt,
täitsa nagu mingi minisaurus kusagilt ulmefilmist pikkuselt
ei ole see meri, Kuan ju väga suur, natukene ülemeetrine selline.
Aga tal on noh, peale vaadates üsna hirmuäratavad lõuad
vägevad käpad ja vägev saba.
Keha on ta üleni kaetud soomustega ja turja peal turritavad
sellised ähvardavad ogad. Tegelikult on ta inimesele täiesti ohutu,
sööb ainult taimetoitu, aga niimoodi mõne meetri kauguselt
läbi oma ujumismaski teda vaadelda oli ikkagi ilmatu põnev.
Aga siit edasi hakkaksin ma rääkima juba nendest meie
maismaaretkedest seal Calapagosel kus me siis tutvusime väga
ainulaadsete sulelistega ja näiteks ka elevantkilpkonnaga,
kes on maailma kõige suurem maismaa kilpkonn
ja olgu siia juurde ka mainitud, et siin saates on kasutatud materjale,
mis olid eetris 2012. aastal. Sellise kummalise helipildi salvestasin ma ühel õhtupoolikul
Galapagose kõige kirdepoolsemad saarel Genoveesa saarel.
Ja kui seda natukene kommenteerida, siis imeline vile kuulub
mask suunale ja see imeline niisukene drillerdus
või või nisugune kulistamise taoline hääl,
see kuulub ühele fregatt linnule, mõlemad väga efektsed
Galapagose linnustiku esindajad.
Ja kui nüüd lähemalt näiteks nendest kahest linnust rääkida,
siis mask soola kuulub soolade perekonda. Suunad on niisugused pika ja saleda kaelaga linnud,
umbes hanesuurused ja nad, see on levinud üle maailma
erinevad liigid.
Ja nad püüavad ookeanil niimoodi kalu. Ta artikeeriksid vette, et hästi kõrgel vee kohal ta paneb
tiivad kokku ja nokk ees kukub nagu kivi vee alla kalaparve
keskele ja napsab sealt ühe kala, et Uus-Meremaal rännates
me rääkisime ühest teisest soolaliigist,
aga, aga siin Calapagosel oli siis see, kes häält tegi,
see mask, suula, tema tunnus on siis see Ta heleda sulestiku
peal on nagu siin näo osas on niisugune nagu tume mask ette tõmmata.
Ja see on ainult üks Galapagose soolaliikidest,
seal on kaks veel ja, ja need on veel efektsemad linnud,
üks punajalg-soola ja teine on sinijalg-soola
ja nimed ütlevad täpselt, et juba eemalt vaatad ära,
et üks oleks nagu oma suurte jalgade ealistadega kastetud
erepunasesse värvipott. Ja teine oleks nagu kastetud mingisugusesse eresinisesse
värvipotti oma jalgadega, nad on ikka niivõrd naljakas
ja värviline hakkab väga kaugelt silma ja,
ja nad on omamoodi igaüks, kes neid korra seal näeb,
see enam Nende unustada ei saa ja ei usu lihtsalt oma silmi.
Aga fregattlinnud on ka muidugi fantastilised.
Nendega me kohtusime just sealsamas kena Vesa saarel,
kus heli piltki sai salvestatud ja esimene kohtumine eemalt
vaatad seal niuke madalat põõsastikud, niuke tunne,
põõsa okste vahele on kinni jäänud punane õhupall suur
õhupall ja lähed lähemale, siis vaatad, õhupalli küljes on
ka lind. Ja see lind on päris suur niisugune noh,
võib-olla haigro suurune musta värvi ja siin ütleme,
noka all kaela peal hiigelsuur erepunane õhupall täiesti
täiesti uskumatu, tublilt ja tema muidugi tahab ainult äratada,
tähelepanus on isalind. Ja kui ta oma selle õhupalli täis puhunud,
siis see tähendab, et et ma tahan väga meeldida ühele ema
fregatt linnule.
Ja ongi teadlased välja selgitanud, et emad valivadki välja
kõige suurema ja säravama õhupalliga isaseid,
fregatt, linde ja seal nad siis põõsast lihtsalt istuvad
niimoodi oma õhupallidega.
Ja praegu, kui me seal olime, see oli aprillikuu,
siis oli just fregattlindude pulmad poeg,
mis tähendas siis seda, et, et ühes orus oli kogu põõsastik
täis neid punaseid õhupalle, see oli, see oli niisugune vaatepilt,
noh. Ja meie teejuht, Viktor ütles ka, et see on ikka väga haruldane,
et nad siin kõik niimoodi koos on. Aga tõesti, väga eriline, eriline lind.
Ja kui ma nagu lähemalt niimoodi hoolikamalt vaatasin,
et millesse pallikest ikkagi siis koosneb,
see on imeõhukene nahk, seal ei ole üldse peal sulgi ja,
ja ta on nii õrn ja habras, et et ma küsisin selle meie
Victor mendi käest, et aga et kas tal ei
või see siis vahel nagu viga saada, kuidas teravate okste
vahel on. Ja ta ütles, et, et vahel väga harva võib see juhtuda. Esiteks ütles ta, et isalinnul kulub selle oma õhupalli täis
puhumiseks vähemalt pool tundi tõsist tööd siis on seda uhke
ja ilus peibutusolemas ja siis ta ainult on seal põõsaste
vahel ja hoiab õhku seal sees ja see on tema jaoks suur pingutus.
Aga kui juhtub, et, et vahel juhtub, et mingi teravoks augu
siin sisse sellesse väga õrna kilesse siis on nii-öelda
selle fregatt Linnukarjääril alatiseks kriips peal,
sest ta ei saa mahu palli oma kõige suuremad kaunistust täis puhuda. Ta ei ärata ühegi emalinnu tähelepanu ja ta ei saa enam
iialgi järglasi.
Ja nende fregatt lindudega muidugi kui nad üleval taevas lendavad,
see on ka ikka päris kummastav vaatepilt,
neil on hästi sale, kehva pikad jalad niimoodi tahapoole
pikalt välja sirutatud, hästi saledad tiivad
ja ta hõljub õhus nagu mudellennuk.
Et ühesõnaga, ta võib tohutu kaua hõljuda niimoodi,
et kordagi ei liiguta tiibu. Ta on üliosav manööverdaja ja ta kasutab tõusvaid õhuvoole
ja püsib nendes niimoodi tundide kaupa ookeani kohal.
Ja tema kombestikus on üks joon, mis on ka ikka,
no väga heast küljest ei, teda just ei iseloomusta,
aga tal on natukene niisugusi vargakombeid,
et, et see lihtsalt kuulub selle liigi juurde.
Ta virutab näiteks pesaehituse ajal naaberpesast pesamaterjali.
Mõnikord isegi võib rünnata võõraid pesasid
ja seal linnupoegadele otsa peale teha. Aga ka toidu hankimisel ta tegelikult on väga osav toidu
Onkja ta ookeani kohal madalat liueldes haarab kui lennu
pealt veepinna lähedal oleva kala.
Aga talle meeldib väga krattida ja oma silmaga nägin,
et, et seesama suula, kes on niisugune tubli töömees
ja ikka püüab kalu ja viib oma perele lendas seal ookeani
kohal ja nüüdse fregattlind, kes on palju osavam manööverdada,
see sättis ennast talle lennu peal siia kõrvale
ja müksas teda niimoodi ootamatult ja soola muidugi läks
ähmi täis ja pillas oma kala noka vahelt
ja fregattlind õhust püüdis selle kala kinni
ja lendas minema. Aga kõigi nende Galapagose lindude puhul on üks asi,
mis täiesti rabab, on see, et needsamad näiteks seesama mask
soola ja fregattlind.
Et meile öeldi niimoodi, et te võite minna kuskile viie
meetri kaugusele sellest linnust, nad on täiesti lennuvõimelised.
Ja nad püsivad paigal, ajavad oma linnuasju
ja nad ei tee inimesest üldse välja.
Ja see on väga veider, sest kogu sinu elukogemus on looduses teistsugune,
kaasa arvatud ka Eestis ja maakeral. Ma olen ainult ühes paigas sarnast kohanud
ja see oli Antarktikas.
Põhjus ikka tõesti see, et, et juba mitu põlve neid liike on
kasvanud sellisena, et nad seda imetajat nimega inimene ei
pea kartma, noh, sest sealt ei tule mingit ohtu hoopiski
nagu nagu hoiatada.
Ja see on väga niisugune imelik tunne väga lähedalt jälgida
selle kasvõi selle sinijalg-soola, need suur
ja helesiniseid lestasid niimoodi või selle fregattlinnuimeõhuga,
kas see kesta ka õhupalli seal kurgu all siis see on väga
elamuslik ja koguni ühel saarel oli niimoodi,
tuli hoopis üks niukene pisikene lind võis olla näiteks kärbsenäpp. Et mul oli, mõtlesin fotoaparaadi välja,
et hakkan pilti tegema ja ta lendas mu objektiivi peal,
maandusin objektiivi peale ja siis tõusis lendu natuke
hüppas seal edasi-tagasi lennates niimoodi objektiivi uuesti
maandus objektiivi peal.
Muidugi ma ei saanud sellest pilti teha,
aga elamus oli ikka tohutu.
No täiesti normaalse inimese mõtlemisega,
sa mõtled, et neil on midagi viga? Tegelikult on täpselt vastupidi, et inimese
ja olendite suhted Calapagosel on teistsugused kui mujal
maailmas ja nad usaldavad inimest ja, ja see ikka teeb
südame soojaks, tegelikult kui sa seda seal koged ise.
Ja seal on ka muidugi näiteks niisugune lind,
kes isegi siis, kui ta tahaks ära lennata,
sest ta ei suuda ära lennata ja ja me sõitsime temast
paadiga mööda, ta oli kaljunuki peal natukene meie kohal. Ja noh, koljunuki peal vaatad, et kormoran
ja kormoran ta ongi ja see on siis lennuvõimetu kormoran
ja väga haruldane kormoranide hulgas tore eestikeelne nimigi
olemas karbas ja et nad on lennuvõimetud
ja inimene neid ei kimbuta, siis nad võivad siin rahulikult
edasi elada, nii nagu nad on siin aastatuhandeid elanud.
Nimelt on Galapagose veed nii kalarikkad,
et see kormorane liik on kohastunud sellega,
et mis mõtet on lennata, kui sa saad ujudes kogu toidu kätte
ja ta lihtsalt tiivad on taandarenenud, nii et ta muide seal
kaljunuki peal, kui me teda vaatasime, siis ta sirutas tiibu laiali,
nii nagu meie need kodumaised kormoranid sind,
nad kuivatavad oma tiibu niimoodi tuule käes,
samamoodi ta tegi, aga need tiivad olid nii lühikesed,
et noh, vaatad, et, et tõesti, et kõndistanud tiivad,
no nendega ei saa tõesti lennata. Ja ja Need Galapagose linnud on muidugi nii mitmekesised,
et ainuüksi juba nende pärast tasub Galapagose reisi ette võtta.
Aga noh, peale lindude on seal veel palju kummalisi loomiaga.
Ühest ei saa üle ega ümber, see on see elevantkilpkonn
maailma suurim maismaa kilpkonna üldse.
Ja meie kohtusime selle maailma suurima maismaa kilpkonnaga
päris mitmes kohas nimelt kahes paigas, kus neid praegu siis
nagu hoitakse, kaitstakse, taastatakse ja kahes kohas ka
vabana looduses nägime neid. Ja noh, taust on ju selline, et kunagi elas Galapagose
saarestikus kokku 15 erinevat elevantkilpkonna alamliiki
ja me oleme oma varasemates saadetes kõnelnud,
kuidas inimene neid piiramatult hävitas ja selleks ajaks,
kui loodise Galapagose rahvuspark olid juba neli Alavlil
ehkki lõplikult hävitatud.
Et neid ei olnud võimalik taastada ja noh,
praeguseks hetkeks lisandus veel üks lõplikult välja surnud liik,
see kelle viimane esindaja oli üksildane George Pinto saare alamliik. Ja nüüd on neid 10 liiki järel.
Aga no ligi poole sajandi pikkuse väga visa tööga on nüüd
enam-vähem paljundatud neid väljasuremise äärel olevaid alamliike,
nii palju, et praegu võib öelda, et väljasuremise ohus need
10 alles jäänud enam ei ole.
Ja just nendes paljunduskeskustes sai näha,
et kuidas taastamine, nende alamliikide taastamine
tegelikult lähedalt vaadates toimub, üks paik on siis seal
roosisaarel see siis Darwini Uurimiskeskus ja,
ja teine on veel siis, kus me käisime, oli hoopiski Isabella
saarel ja see oli ka nende elevantkilpkonnade
paljunduskeskus ja mida sa seal näed, seal on niisugused
suured võredega piiratud territooriumid ja igal
territooriumil on eri välimusega hiigelsuuri kilpkonni,
et et ühedel on näiteks pikad kaelad, noh nagu Komomelil
peaaegu piltlikult öeldes, teistel on hästi lühikesed ühede,
nagu see kilp on, on hästi ümar, teistel on niisugune hästi
lame ja igalühel on mingi välimuse erinevus,
nüüd on tegelikult erinevad alamliigid. Ja nüüd nende vanematelt saadakse siis mune.
Need munad inkupeeritakse väga ettevaatlikult inkubaatorites
välja ja hakatakse neid kasvatama, meile näidati ka neid
väikseid kilpkonnapoegi.
Selle hiidkilpkonnapoeg, kui ta munast koorub,
mahub peopesa peale ära.
Sõrmega tohtis ka katsuda, kilp on täiesti pehme sellel väga
noorel kilpkonnapojal ja siis teda kasvatatakse,
toidetakse, poputatakse, kuni ta saab nii suureks,
et ta suudab iseseisvalt looduses toime tulla. Ja siis viiakse see alamliik, keda nüüd siin on siis
paljundatud tagasi sinna, kus tema esivanemad kunagi elast.
Et selline selline tegevus käib seal kogu aeg
ja meie nägime ka nüüd looduses.
See oli tõesti ikkagi haruldane juhtum, kui sa näed
praegusel ajal Calapagosel neid vabaduses vabalt liikuvaid
elevantkilpkonn ja me nägime kahel saarel neil.
Ja neid oli ikka niivõrd süda soojendav jälgida väga lähedal
ei või minna kuskil ütleme, mõne meetri kaugusel peavad
olema ja oled paigalt, märkasin, kui ta märkab,
siis ta tõmbub oma pea niimoodi välkkiirelt kilbi varju
ja jääb täiesti liikumatult sinna nagu üks kivipaigale. Sa ei jõuagi ära oodata enne, kui ta sealt uuesti
ettevaatlikud pea välja pistab.
Ja kui jällegi sa saad niimoodi teda jälgida,
et ta ei ärritu ja ei märka sind, siis on ikka,
see on väga põnev.
Vaatata sirutab oma, kuidas sööb, sirutab oma koera niimoodi
pikalt välja, nendib kael, läheb hästi peenikeseks,
pöörab oma väikse pea niimoodi viltu ja siis teeb suu lahti,
suus ei ole muide hambaid ajab selle ammuli
ja siis võtab niukse otsustava liigutusega niimoodi
viltuasendis töötab rohututt ja tõmbab praksti maa,
sest niimoodi kätte endale hammaste vahele
ja siis hakkab seda vaikset mäluma. Aga sellega tal ei ole ka kiiret, nii et vahel lihtsalt
mõlemast suu otsast rohutuustid tolgendamas üldse suud ei liiguta.
Minut kaks, kolm.
See elevantkilpkonna kilbi läbimõõt võib-olla ikkagi meeter
ja isegi rohkem, ta võib kaaluda ikka sadu kilosid.
Et see on ikka nagu väike tanki lähedalt,
vaatad, siis see on huvitav, et isegi kui ta sirutab oma
jalad ja kaelaselt kilbi alt välja nendel kaetud nihukeste
päris võimsate soomustega, Ta on väikene soomusmasin. Ja niimoodi ta seal maasta miljoneid vastu pidanud
ja elanud ja, ja täielikult kohastunud selle elukooslusega.
Ja, ja nüüd see inimene tuli siis ja, ja keeras selle
tasakaalu paigast ära ja see, et inimene neid ära sõi,
oli üks asja pool.
Aga vähemalt sama hull oli see, et ju inimene tõi siia uusi liike.
Kui siia toodi neid kitsi kunagi meremehed tõid,
et siis on, las nad siin paljunevad ja pärast aastaid hiljem
tore tulla ja värsket liha hankida. Ja Calapagosel polnud ju kitsedel kodukitsedel mingeid vaenlasi,
looduslikke vaenlasi ja vähenõudlike loomadel oli süüa küllalt,
et need kitsad, muidu ei vaja ju isegi magedat vett.
Calapagosel polnud magedat, et see neid ei seganud,
sellepärast et nad saavad taimede mahlast oma vee kätte
ja nad paljuneksid tõesti väga piiramatult.
Ja kui inimene jõudnud veel mõnes paigas neid
elevantkilpkonni nagu väljasuremise äärele viia,
siis siis kitsad tegid seda kindlust, sest nad sõid lihtsalt
nii-öelda maa paljaks. Ja neil oli ühine toidunis mõlemal.
Ja nüüd, kui siis loodise Galapagose rahvuspark siis oli üks
esimene asi oli see, et et looduse taastamiseks tuleb
tegelikult nende kitsedega midagi ette võtta
ja hakati nendele siis jahti pidama päris tõsiselt,
jaan peetud pool sajandit.
Aga see ei ole sugugi lihtne.
Näiteks kui me ühe korra ühel saarel Isabella saarel. Me nägime kitsi neid kodukitsi, kes Eestiski tuleb sulle
mükitades lähemale ana leiba, eks ole.
Nad olid mitmesaja meetri kaugusel paljal kaljunõlval
ja nii kui nad meid nägid, panid nagu tuul minema kõige
paremat loomad üldse Calapagosel, keda seal kohtasin. Pidevalt on kütitud, aga see ei ole lihtne,
sest nad on muutunud üliosavateks metsloomadeks,
koduloomad peituvad osavalt, põgenevad imekiiresti
ja noh, viimastel aastakümnetel on ikka ikka hirmsat vaeva nähtud,
sellega on tehtud erinevaid trikke ja ja noh,
ütleme see küttimine näiteks on käinud niimoodi,
et tervet kütibrigaadid niimoodi ahelikena kammivad
tsaarisamm-sammult läbi. Ja siis näiteks on erilised kitsekoerad,
kes on välja õpetatud, kes lõhna järgi võtavad jälje üles
ja juhivad kütid kitsedele jälile ja, ja neid on seal
lugematul hulgal, siis nagu surmatud.
Aga nad ikka paljunevad ka väga kiiresti alla,
hästi edasi.
Ja, ja vist alles ütleme üks kümmekond aastat tagasi tuli
otsustav pööre ja inimene suutis nagu midagi teha selle
kitsanuhtluse piiramiseks. Ja kui me olime Isabella saarel, siis meie väga suurepärane teejuht,
Victor mändia näit kas ühel mäenõlval, et vaadake,
see on täisradasid nagu inimese jalgrajad,
ta ütlesin, et need on kõik kitsede tallatud aastakümnetega
siin 10 aastat tagasi oli näha kitsi, praegu pole mitte ühtegi,
need rajad rohtuvad ja siis me küsisime,
et kuidas siis pööre nagu saavutati.
Ja ta ütles, et noh, lisaks nendele endistele jahiviisidele
on üks see, et on hakatud helikopteritest neid jahtima,
et see on muidugi kallis, aga tõhus viis,
sest Calapagosel ei ole kuskile peitu minna. Ja, ja teine on niisugune asi nagu juuda kitsad.
Et see juuda kitsede teemat ikka väga meelde.
See on siis niisugune noh, ütleme bioloogial põhinev võte.
Et püüti kinni mõned ema, kitsed, steriliseeriti nad,
et nad ei saaks järglasi ning siis varasemal ajal värviti
nad kas hästi eredat värvi, kas siniseks
või punaseks.
Praegu viimastel aegadel pannakse neile lihtsalt
raadiosaatja kaela ja siis lastakse lahtisaare peale vabalt minna. Ja loomulikult kõigi Mere kutse reeglite järgi ta otsib üles
neid kitsi, kes seal saarel on.
Ja siis kütid juba saavad signaali, eks ole,
kus ta on ja kütitakse kõik kitsad, aga see Juuda kits
jäetakse ellu ja siis ta läheb jälle järgmise kitsekarja juurde.
No ja, ja niimoodi ta reedab siis oma liigikaaslase,
eks ole, ise sellest aru saama, noh, see on vastupandamatud refleksid,
eks ole, mis teda sinna suunavad. Ja see on olnud tõesti väga tõhus viis, sest ta ise ju ka
järglasi ei saa.
Aga kogu aeg juhatab nende viimaste kitsede juurde
ja praegu näiteks seal Isabella saarel on tõesti saadud need
kitsad kontrolli alla ja veel mitmel teiselgi saarel.
Nii et see on siis väga oluline samm.
Neid samu elevantkilpkonni saaks üldse loodusesse lahti lasta.
Sest see looduse kaitsmine Calapagosel ei tähenda seda,
et sa kaitsed hoolikalt haruldasi liike ja paljundab neid. Sellest ei piisa.
Sa pead seal, et välja võtma võõrad liigid,
kes ei kuulu sellesse algsesse kooslusesse.
Sa pead taastama endised suhted loomade ja taimede
ja kogu selle elustiku vahel.
Sa pead ühesõnaga taastama selle haruldase elukoosluse seosed.
Ja see on palju suurem ülesanne, kaitsta mingit üksikut liik ja,
ja selle peale kulub väga palju raha. Ja, ja seda on ka tehtud seal praegu juba võib öelda üle
poole sajandi ja tegelikult seal Calapagosel olles,
kui sa kohtad looduses praegusel ajal
elevantkilpkonnasilmast silm või mõnda muud haruldust siis
tegelikult peaks olema tänulik sisimas sellele väga
sihikindlale tööle, mis on tehtud selleks,
et taastada Algne Galapagose elustik. Nüüd nende linnuhäälte saatel, mida ma seal Genoviisa saarel
ühel õhtul salvestasin saab meie tänane saade otsa.
Saade Lõuna-Ameerika riigist, Ecuadorist
ja Ecuadori kõige kuulsamast looduse pärlist Galapagose saarestikus.
Ja millest tuleb järgmine saade, seal läheme juba tutvust
tegema järgmisse riiki.
See on Ecuadori idanaaber.
Peruu. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
