Huvitaja tere, head kuulajad.
Täna on meil saates külas Jaan Vetik Tallinna botaanikaaiast
ja teate, me räägime aasta pimeda maja lilledest,
ehk siis nendest lilledest, kes on justkui looduse poolt
loodud õitsema sel ajal, kui on siin pime,
külm ja lõputu november kus on talvel õitsvate lillede kodumaa,
kuidas neid toatingimustes poputada, kasvatada võib-olla isegi,
kuidas saada mõni oks õitsema jõuludeks. Ja põnev on ju ka ajalugu, et missugused võiksid olla ühed
vanimad toalilled, mis jõulude ajal oma ilu näitavad.
Ja noh, küsimusi on palju ja head kuulajad tõenäoliselt
tunni lõpus ma avan ka telefoni, et siis saate teie
helistada ja kiita enda sõprup aknalaual,
kes on olnud kõige vanemad, kuidas teil on õnnestunud neid
nii kaua elus püsida, veel elus hoida?
Nii et olge kuuldel, vaadake neid, pidage aru,
ja kui tunnete, et on õige aeg, siis saatega tunni lõpus oma
kogemusi jagada. Helipuldis on täna, Marika Leetme, MINA OLEN Krista räimi
ja soovin teile head kuulamist. Üksikmeesel pargis liigu. Lehtsalannebaikse taevavõlvil rohkem. Heidy Tamme laulis kollastest lehtedest,
vaatasin praegu aknast välja, mitte ühtegi kollast lehte ei paista.
Aga saates on külas Jaan Vetik, Tallinna botaanika.
Tere. Tervist ja küsin sinu käest, kuidas on lood kollaste lehtedega?
Mulle tundub, et sel aastal polegi sellist värvilist kaunist
sügist olnud. Kui ma nüüd raadiomajja tulin, siis seal Kadrioru staadioni
ääres on need kurdlehised, roosid seal paar tükki veel oli.
Aga, aga kui nüüd jah, üldiselt rääkida ega neid kollaseid
lehti tänavu ei olnud küll.
Et september oli meil ju hästi ilus, soe ja,
ja mõnus, et ega taimedel ei olnud mingit põhjust hakata
neid lehti kolletama puudel põõsastel.
Ja siis, kui hakkasid tulema need jahedama ööd
ja päevad juba aktiivselt lühemaks kippusid
ja siis, kui esimesed kollased lehed hakkasid tulema,
siis kõigepealt tulid meil need tormipäevad,
kõik vähegi kollased lehed kisti otsast ära siis need,
mis kollased veel ei olnud, need närustati ära. Siis oli meil ju siin vahepeal ka nädal aega sellist,
noh, ma ei tahaks öelda, et talve, aga natuke talvisema
laadset toodet siis viimased lehed võttis külm ära.
Nii et lõpuks need lehenärakad, mis puu otsa jäid,
need ongi nüüd sellised lehed, mis naljalt kollaseks ei lähegi.
Et kui me siin vaatame väljas, millel veel mõni lehe tutus küljes,
on sirelid, et noh, mille lehed reeglina tulevadki
rohelisest peast koos lumega alla ja ja veel üht-teist sellist. Nii et tänavu on jah, meil see ilus sügis saamata jäänud.
Et mida siis, kui tahta nüüd veel väga aiast midagi ilusat
otsida ka loodusest, et et siin-seal on veel selliseid
toredaid vilju, et et kibuvitsamarju ja ilmselt on lodjapuu
marju kuskil looduses ja kui ei ole siidisabad
ja muud linnud jaole jaole jõudnud, siis võib-olla ka
pihlakad kindlasti viirpuud.
Ja selliseid asju on aga. Aga jah, lehtedega oli meil tänavu tõsiselt lahja. Aga mis sa arvad, kuidas selline sügis, mis on natukene
siiski ikkagi teistmoodi, et polnud korralikku külma või,
või sellist, et, et kuidas see taimedele mõjub,
nende talvitumis jälle?
No eks oleneb vist talvest. No ma arvan, et talvest eelkõige, aga ma arvan,
et, et see nüüd ei tohiks seda asja eriti mõjutada,
sellepärast et need esimesed külmad või see külmaperiood,
mis oli, ta tuli ikkagi suhteliselt hilja taimed olid juba
sisuliselt oma elutsükli lõpetanud, niiet et noh,
et võib-olla nendest rohelistest lehtedest jah,
päris kõik toitained taimede jõudnud päris kõiki toitaineid
rohelistest lehtedest veel oma vardasse juurtesse okstes transportida. Aga kindlasti oli see protsess ka juba alanud.
Nii et, et ega see taimedele nüüd ilmselt suur kadu ei olnud,
niiet et taimedel, ma arvan, nüüd see tänavuse
sügisilusaamisest on suhteliselt ükskõik,
et et seekord läks siis nii ja vahet pole. Aga ütle mulle selliseid asju, mis ma ikka aeg-ajalt mõtlen,
kus kohast taimed teavad, et nüüd on aeg otsad kokku tõmmata,
jääda talve on, kas see on siis külm, võib valgus
või mis neid nagu sunnib sedasi lõpetama. Et aitab, see on nüüd kõikide nende asjade kooskõla,
et üks kõige olulisemaid asju on valgus,
see tähendab valgus, valguspäeva pikkus.
Ja kui mina igal hommikul tööle lähen, kõnnin läbi Kadrioru
pargi ja seal on ju teadupoolest tänavavalgustus
ja puud. Ja teinekord on hästi vahva vaadata,
kui on noh, selline normaalsem sügis ja lehed tulevad
niimoodi aeglaselt puu otsast alla. Siis ongi hommikuti just ilus vaadata see,
et päeval ei saa nagu eriti hästi aru kuidas on niimoodi,
et tänavalambialused oksad, mis saavad rohkem valgust,
on veel lehtedega või rohelised ja see, mis tänavalambist
kõrgemal ja kaugemal on.
Et need oksad on siis kas raagus või juba punased.
Nii et üks tunnus kindlasti, mille peale nad reageerivad
või üks faktor on kindlasti päeva pikkuse valguse hulk. Ja siis tuleme lillede juurde, kes nagu justkui oleks
täiesti segaduses, nad õitsevad talvel kõige pimedamal ajal
ja mitte midagi pole probleemiks. Nendel on ka tegelikult siin just see tunnuspäeva pikkus
ja valguse hulk et kui me nüüd võtame selle noh kõige kõige
tuntuma südatalvise õitseja jõu või noh,
kõige kõige vanemas tuntud südatalvise õitse jõulukaktuse et
siis tema ongi kutsutud ja säetud looduse poolt niimoodi,
et, et tema õitsebki oma kodumaal, mis on siis Brasiilia
südatalvel ja tema Ma hakkan natuke teiseltpoolsest otsast,
et kuna ta on suhteliselt sellise ekvatoriaal levilaga,
siis siis tema puhul natukene annab selleks signaali päeva pikkus,
et pikku päeva pikkuste maa looduslikul kodumaal seal Rio de
Janeiro ümbruses eriti ei muutu.
Aga noh, natuke siiski ja teine asi, mis teemad,
mis teda mõjutab, on siis see, et noh, läheb natukene
jahedamaks ja looduse poolt õitseb ka tema siis looduses
tõesti südatalvel. Aga kuna Rio de Janeiro on ikkagi teisel poolekvaatorit,
siis kodumaal õitseb ta seal maikuus ja kui meie kutsume
teda jõulukakluseks, siis port, brasiillased kutsuvad teda
portugali keeles Floor Chimaiu ehk siis Mailil
või noh Et, et jah, et temal on, on jah, sellised kohastumused,
et tema reageerib sellele päeva pikkusele,
kui temperatuur läheb mõni kraad jahedamaks
ja miks ta siin nüüd meil südasuvel ei taha taha üldse õitseda,
ongi see, et, et temal ongi vajalik, kas see,
et see päev oleks vähemalt või maksimaalselt sama pikk kui öö,
soovitavalt natuke lühem.
Ja noh, kui me nüüd seda vagu edaspidi edasi läheme,
siis ilmselgelt üks kõige iseloomulikumaid sellise
kohastumustega taimi on meie teine jõululill jõulutäht. Et kes ikkagi täiesti konkreetselt, et ei lähegi õitsema
siis kui on pikapäevatingimused ja selleks,
et ta saakski oma õienuppe hakata ette valmistama,
kasvatama neid kõrglehti punaseks värvima.
Et selleks ongi talle vajalik see lühike päev.
Et kui me võtame siin vanema aegs toataimekirjanduse
ja võtame siis sellised vanemad jõulutähesordid siis
sellises vana vanemast toataimekirjanduses on alati
kirjutatud see, et kui te tahate jõulutähte uuesti õitsema saada,
siis tuleb juba kuskilt septembrikuust hakata teda harjutama. Igal õhtul kell seitse, kaheksa panete talle peale musta
torbiku ja siis niimoodi pikendate päevaja.
Noh, tänapäeval ei ole see asi nüüd enam nii drastiline,
et sordiaretus on läinud seda teed, et moodsamad
jõulutähesordid ei ole selle päeva pikkuse suhtes enam nii tundelised.
Kui te ostate jõulutähe ja suudate teda siis järgmiste
jõuludeni elus pidada, siis küllalt suur tõenäosus on see,
et, et mingid värvilised lehed ja mingid õiepuus suhteliselt
ikka tulevad. Aga noh, kindlasti ei saa see olema nii uhke
ja efektne kui see, kui ta taiendist ostsite.
Aga jah, jõulutäht on nüüd üks tõesti selline tüüp,
kes kindlasti regule reageerib just eelkõige päeva pikkusele. Huvitav, kas need aiendid, kas nad toovad need taimed siis
selle taime kodumaalt, kuna ta on nii keeruline
ja ta valguse suhtes väga tundlik ja, või siis on teda
võimalik ka seemnest kuidagi kasvatada.
Euroopas. Üldiselt jõulutähtede puhul ostetakse sisse tillukesed
beebitaimed ja siis noh, jõulutähtede puhul on see hästi-hästi,
no mitte just keeruline, aga aga jõulutähesordimonopoli
hoiab üks Ameerika firma.
Ja siis nemad põhiliselt sellega tegelevad
ja enamik seda sordimonopoli enamik peenikesi tänapäevaseid
sorte käib siis selle firma käest läbi ja nemad siis on
nii-öelda edasimüüjad ja põhikasvatajad. Ja nemad siis oma, kui ma nüüd ütlen selle firma nimesid,
ma valetan vanem inimene juba, enamik ei seisa meeles.
Aga see firma alustas oma tegevust 50.-te lõpus Californias.
Et tegemist oli siukse algselt sellise natuke pankrotti
minev aiandiga ja siis nad mõtlesid, et issand jumal,
et peaks midagi müüma hakkama.
Ja siis nad avastasid, et südatalvel mingi jõulutäht õitseb,
mis on noh, selline Mehhiko Ameerika Ühendriikide
lõunaosariikidesse enam-vähem sirel. Et noh, et kui ma maast välja lüüa ja potti istutada,
et siis on teda võimalik nagu hooajalilleks müüa.
Ja siis jõuti järeldusele, et oot-oot-oot,
et me ei pea teda sugugi peenras suureks kasvatama,
et. Me saame müüjaga selliseid väikseid noh,
sisuliselt juurdunud pistoksi, et need on ka ilusad.
Ja esialgu nad tegid tohutult promo.
Nad saatsid oma jõulutähti Ameerika Ühendriikide eri
telejaamadesse jõulude ajal ja et need oleksid ikkagi
ilusasti näha igal pool hooaja saadetes ja nad nägid sellega
õudsalt vaeva. Aga kahtlemata Ta tuleb seda vaevanägemist lugeda väga õnnestunuks,
sellepärast et Ameerika ühendriikides on jõulutäht kõige
enam müüdud õitsev potilill üleüldse.
Noh, vaatamata sellele, et noh, tema hooaeg ju küllalt
üürike et Euroopa liidu suhtes meil nagu selliste ühest
statistikat ei ole.
Aga noh, kuna riik on, riik on palju erinevaid,
igaüks ajab vaikselt oma asja ja kui Euroopa liidul ongi
mingi taoline statistika, siis noh, ma ei ole ma sellele
otsa koperdanud. Aga siis noh, tõenäoliselt kisub see ka Euroopa liidus sinna,
sinna sinnakanti, et jõulutäht on üks kõige levinumaid
õitsvaid või noh, kõige enam müüdud õitsvaid toalilli üleüldse.
Et praegu küll astuvad hoogsalt neile kandadele erinevad orhideed.
Aga, aga endiselt ta peaks hoidma minu meelest seda müügi,
müügi müügihitti tiitlit. Aga kas ta ei võiks konkureerida jõulukaktuse kalt,
sellele niuke aretatud erinevaid õisi, erinevaid värve
ja tehtud teda küllaltki sedasi lollikindlaks,
ma ütleks, et kui vanemad jõulutähed, nad olid ikka nii,
et noh, natuke teistsugused, siis. Et noh, et kui me nüüd, kui me nüüd niimoodi vaatame,
et siis päris kindlasti mitte ei suuda jõulukaktust temaga konkureerida,
sellepärast et esiteks, jõulukaktus ei ole nii efektne
ja tema, see kuidas ma nüüd ütlen, tema ilu
või tema õiteilu, ei püsi nii kaua, et, et kui mul on tõesti
vaja oma kontoriruumi haljastada ja, või noh,
näiteks oma hotelli fuajeed, et, et kui ma ikkagi ostan
sinna sellise poole meetri kõrguse jõulutähepotti
ja ta juhtub ellu jääma, siis mul on ikkagi märtsikuuni hooletu. Aga jõulukaktus õitseb mõne nädalaga ära
ja pärast seda on tast järel lihtsalt roheline kaktus,
et mis, mis ei ole ka kole, aga mis kindlasti ei paku
juhuslikult sisse asuvale külastajale mingit ohoo-efekti. No siia võiks ju panna veel ratsuri tähe,
mis ju samamoodi on jõulude ajal õitsenud
või on teda õitsema aetud või siis iileks. Ja oja, et noh, ratsuri täht on selles mõttes selles mõttes
hästi tänuväärne tegelane, et teda on võimalik üks
praktiliselt ükskõik millal sellelt puhkeperioodilt välja meelitada,
et lihtsalt anda talle soodsad tingimused,
anda talle tilk vett ja õisik tuleb.
Et noh, talveperioodil on seal muidugi lihtsam,
aga, aga noh, see on nagu täitsa reaalne asi.
Ja kui me nüüd sibullilledest räägime, siis jah,
praegu on ratsuri täht hästi teema aga ajalooliselt üks
põhiline jõulude ajal õitsema meelitada tatav sibullill oli
ikkagi hüatsint. Et siis selline 19. sajandil 20. sajandi alguses.
Et see oli siis ikkagi selline põhiline asi,
mida, mida meelitati jõulude ajal õitsema
ja just see oli selline veeklaasis ajatamine,
Peenemad peenemad inimesed muidugi kasvatasid neid ka pottides.
Aga lihtsamatele inimestel oli tõesti noh,
nagu meie ajatame sibulapealseid siis niimoodi ajatati
juhatasinte ja see oli niivõrd populaarne tegevus,
et selleks lausa disainid spetsiaalsed hüatsindi,
ajatamise klaasid. Et mis siis olid noh, kuidas ma nüüd ütlen sellised natuke
liivakella figuuriga.
Et ülemises otsas oli siis selline laiem nagu peekrikujuline osa,
siis kuhu sa siis asetasid sibula ja siis oli selline kitsas
sisse Soondunud osa, kuhu siis jäise ilusasti sibulakand
ja all oli jälle selline laiem osa kuu siis sai panna v
ja kuhu siis hakkasid kasvama kane hüatsindi juured.
Ja samamoodi samamoodi tihti ajatati jõuludeks ka
igasuguseid muid varakevadisi sibullill,
et on seda tehtud isegi maikellukesega ajalooliselt,
kuigi maikelluke oli selline keeruline ja,
ja, ja niisugune kallis värk. Aga hästi, hästi toredaid asju on välja mõeldud näiteks krookustega,
et ühes aiandusajaloost aiandusajalugu kirjeldavas raamatus
ma kohtusin väga toreda pildiga spetsiaalselt krookuste
ajatamiseks mõeldud anumast.
Ja see spetsiaalselt krookuste vajatamiseks mõeldud anum oli
siis siilikujuline.
Ja seal, kus siis peaks olema siili okkad,
olid temal siis augud, nii et siis krookusi
ja poleks pidanud majatama niimoodi, et ma keeran selle
siili selili. Topin selle siili seljatäis neid krookuste sibulaid niimoodi,
et kui see kasvupung jääks siis sellest august läbi,
siis täidan selle siili kõhumullaga, panen siis sinna,
selle kõhu uuesti sinna siili alla, keeran ta õiget pidi
aknalaua peale hakkan ettevaatlikult kasvama siis kastma
ja kui siis need krookused hakkavad tulema,
krookustele on ju ka esialgu tulevad maast välja sellised
teravad ogad. Et või noh, need lehed lehetipud, et siis kõigepealt on seal
siili okkal sellised väiksed siili selja peal väiksed
rohelised okkad ja siis tulevad siili selja peale siuksed
ilusad õied.
Olles proovinud, see teema ei ole, mul ei ole sellist anumat,
ma lähen lihtsalt sellise anuma pilti näinud.
Aga see on nagu mõtte mõtte näiteks meie Eesti tublidele kraamikutele,
et kui keegi viitsib mängida, et võib-olla võiks proovida,
proovida mingisuguse krookuse aru, massi,
krookusi, ajatamise, siili kokku, kokku keraamid seda,
et võib-olla see oleks päris toreda Tore taas ja oi, kindlasti kuule, aga kui me jõudsime ajatamiseni,
siis ma hiljuti lugesin just ühest raamatust kus oli juttu.
Lõõtsad võiks siis need Arraline ploomipuu,
et kui nüüd detsembri alguses Kaksata sealt mõned oksad
panna nad 24-ks tunniks 30 kraadises 36 kraadisesse vette
hoida neid seal siis panna vaasi jõuluks.
On sul õitsvad?
Õunapuud, õitsevad oksad, vaasis. Ja see on täitsa täitsa täitsa reaalne reaalne asi.
Ja tegelikult ei ole üldse mitte mitte ainult lutše see tegelane,
kellega, kellega võib niimoodi käituda, et et kui me võtame
ükskõik millise varakevadel õitsva põõsa et siis
põhimõtteliselt neil kõigil on võimalik võimalik niimoodi
hüüad peale saada, et on see siis forsüütia
ja on see siis näiteks mingit hästi vara,
varakevadel õitsevad rododendronid. Kas või pirnipuud noh, neid neid tegelasi tegelasi on veel.
Aga. Seal peab mingi nipiga olema, et lihtsalt vette pannes nad
ei pruugi. Üks üks päris hea nipp on tõesti see, et neid natuke natuke
enne tõesti selles soojas vees leotada.
Et, et see paneb teel nii-öelda mahlad käima.
Ja siis teine, teine väga oluline asi on see,
et et et nad tahavad sellel tärkamise perioodil päris päris
kõrget õhuniiskust.
Et siis peab, peab selle piserdamisega, et kui nad lihtsalt
aknalaua peal on, on ta Teil kuskil toas kontoris,
et siis meie tavaline tuva tubane õhuniiskus talvisel
perioodil kisub sinna 20 30 protsendi ligi. Aga see on neile natuke napp.
Et siis selline kõrgem õhuniiskus, sagedane piserdamine,
et et see, see mõjub hästi ja see, see on neile oluline.
Et kui õhuniiskuse madalaks, siis nad pungad võivad küll
puhkema hakata ja kes kõik keegi on vähegi ajatamisega
okstajatamisega kokku puutunud, et et sageli on tõesti see,
et, et noh, tuleb tuleb sealt pungad avanevad,
midagi hakkab tulema, kuivavad ära. Ja siis sageli sageli ongi see tõesti selle taga.
Et õhuniiskus on hästi madal.
Ja siis teine asi, mis siis mida siis võib,
võib alati katsetada, on panna sinna vaasi vette natukene suhkrut,
et kuna kuna see on, mõjub neile hästi, et lehtede kasuks vaja.
Aga samas, kui ma panen sinna vaasi vette natuke suhkrut,
siis, siis ma pean selle baasi vee vahetamisega vahetamisega
hoolas olema, et siis hakkavad paneks või,
või noh, natukene tõesti sihuke väetis, väetise tilgakese. Et, et noh, et sellega saab natuke mängida,
et see aitab, aitab sellele ajatamisele natuke taha taga
ja et. Ma olen näinud sireleid müügil keset detsembrikuud.
Kuidas see võimalik on?
Ma saan aru, et tuleb väike kirsiõieke, aga suur sireli õiekobar. See on spets sirelitega, tehakse sageli niimoodi,
et sireleid küll ei ajatata.
No ma ei tea, kuidas tööstuslik tehnoloogia käib,
aga jälle kui nüüd lugeda mingisugust vanemat kirjandust
soovitatakse sirelioksi ajatada siis sirelite puhul siis
kirjeldatakse seda ajatamist protsessi niimoodi et sügisel
oma puukoolist, noh, kui lugeda ka esimese Eesti
vabariigiaegne kirjandus. Et kui luge, kui teil on puukool, kus on sirelid
ja te tahate sineleid ajatada ja müüdavaid müüva
sirelilõikeoksi varakevadel, et siis sügisel lööte te need
sirelipõõsad mullast välja istutate potti.
Ja siis näiteks kuu aega varem toote sirelid tuppa,
töötavasse kasvuhoonesse, nende pottidega
ja ma ajan selle sireli õitsema, mitte Oksana voosis,
vaid sirelipotti ja siis lõikan ära need sirelioksad
ja müünud siis maha. Päris kaval ja põhimõtteliselt, kuigi see nüüd hälbib natuke teemast,
on olemas ka nii-öelda vastupidine ajatamine.
Et mina olen elus käinud ühe korra siuksel peenel üritusel,
mille nimi on Jerzy Flower Show Inglismaal
ja see, mis mind tookord tõeliselt jalast alust rabas,
see on siis sellest, see on alatu.
Maikuu viimane nädalavahetus.
Et mis mind tookord tõeliselt jalust rabas oli,
üks puukool oli välja tulnud oma sõnajalasortide eksposid,
mitte sõnajala sinilillesortide ekspositsiooniga. Et meil õitsevad sinililled kuskil nii märts,
aprilli algus, Briti saartel õitsevad nad veel kuu aega varem,
et kust ma pöördusin kohe vastavate prouade poole letis,
et kuiste seda tegite ja prouad ütlesite,
et, et noh, kuna nad kasvatavad ja koguvad neid sinililli siis,
et nad on esimest korda oma sinililleekspositsiooniga väljas.
Ja nad viis aastat tegid katseid selleks,
et saada nii-öelda tagurpidi sinililli ajatada,
et nad sügisel võtavad sinilillepotid panevad need
sügavkülma ja hoiavad neid sinililli sügavkülmas sisuliselt
kuni kuni mai keskpaigani, siis võtavad välja
ja siis tulevad need sinililled välja, siis on võimalik
õigeks ajaks õitsvaid sinililli saada, mis sest,
et hooaeg sai juba kolm kuud tagasi läbi. Nii et ajatamisega on võimalik saada nii varasemaid õisi kui
ka hilisemaid õisi. Päris huvitav, ma praegu mõtlen kohe sedasi,
et mida kõike annaks katsetada, iseasi kasutaja. Üks asi, mida ma olen ajatanud ja mis on hästi tore
ja mille üle mul oli hästi hea meel et maetasin paiselehte jõuluks. Tal on ilus õis, tegelikult. Ilusad õied ja see oli suhteliselt varases lapsepõlves ikka
kartulivõtmise ajal, siis tulevad need paiselehed peenra
vahelt välja ja siis on juba tegelikult näha,
kuidas need pisikesed õienupud on olemas.
Ja panin potti ja mõtlesin, et no vaatame,
mis saab ja siis sai nad talvel siis keldrist välja koogitud.
Ja, ja tõesti, need ilusad kollased paisele õied tulid
ja ja oligi hästi tore, et noh, et sugugi ei pea võtma
midagi peenikest, et võib ka väga labase asjaga mängida
ja ja noh, et, et kui siis tõesti ajatada näiteks Sinti või,
või, või nartsissi või krookust, et siis tekib alati see küsimus,
et issand jumal, mis ma selle sibulaga pärast teen
ja kus ma teda hoian. Aga ütleme, et kui teil nagu paisele tara õitseb paiselehe
äraviskamist Väga kahju, aga head sildikas ma võiks ta ikkagi maha panna,
kevadel. Ja kindlasti, et et lasta tal noh, kui ta potis mullas on,
et lasta tal siis see oma elutsükkel läbida,
et kui ta ära õitseb, siis teda rahulikult,
ettevaatlikult, kas ta võib olla andadeletatus,
väetistki. Ja see kehtib tegelikult kõikide sibullillede kohta,
et anda talle törts väetist ja siis mingisugune kuuke
poolteist teda kasvatada, kui lehed hakkavad juba kohtuma.
Et, et siis see kastmine ära lõpetada, siis panna kuskile
kuurinurka garaažinurka trepi alla. Ja siis, kui tuleb see suur sibullillede maha mahapanemise
kampaania augustis, et siis ka nad kenasti maha pistajat,
et nad kenasti võivad, järgmisel, järgmisel aastal nad
ilmselt ei, ikkagi ei õitse, kuna ajatamine on taimele ikka
selline suhteliselt energia energia, energia,
nõudlik tegevus, et ta ei suuda nagu järgmise aasta
õieõievaru energiat kokku koguda, aga ülejärgmisel aastal
löövad uuesti õitseda nii et. Ja sedasi, kui iga aasta olete ajatanud,
toimetanud siis mingi 10 aasta pärast on teil terve aed täis
ja kui ei tule näiteks. Võimalus me teeme siin pisikese pausi, joome kohvi
ja sõime kooki.
Ning siis pärast seda avame telefoni head kuulajad
ja saate teie rääkida.
Kes on teil kodus aknalaua peal, võib-olla sellised kõige vanemad,
kõige huvitavamad, kõige põnevamad lilled,
kes aitavad selle talve pimeda aja kenasti üle elada
ja võib-olla on teil mingeid nippe nõuandeid teistelegi soovitada. Ja siis juba räägime edasi juttu täna meil saates külas Jaan
Vetik Tallinna botaanikaaiast. Vaadetes. Vaadates. Vaadatakse väravast vaadatakse, seal tuleb möödamaalasel. Niimoodi ja läheme jutuga edasi, tänases saates on meil
külas Tallinna botaanikaaiast Jaan ja me räägime nendest lilledest,
kes siis rõõmustavad meid talvel pimedal pimedal pimedal ajal.
Jaan, ole hea, ütle mulle sellist asja, et kui palju me
teame üldse toalillede või ütleme, nende jõulukaktuse
ja ja jõulutähtede ajaloost, et mismoodi nad on meile siia
Eestisse tulnud, et nad ei ole ju meie kohalikud
ja millised on kõige vanemad, ütlen veelkord,
611 40 40 on number, mis on põhimõtteliselt avatud,
võite juba hakata vaikselt helistama ja mõtlema,
kellest meile rääkida. No näiteks jõulukaktus ajalugu on, on hästi täpselt
dateerida jõulukaktuse ajalugu üleüldse on hästi täpselt dateeritud,
et kui me nüüd võtame siis botaanilise ajaloo,
siis esimest korda jõudis harilik jõulukaktus,
ehk siis ladina keeles Schlumbergele trump,
kata jõudis Euroopasse 1819.
Ja see on siis nüüd see kaktus mida siis hakatakse müüma
umbes täpselt praegu ja mis praegu õitseb
ja kui te vaatate, siis seda kaktusevart,
et siis sellel kaktusevarre lülidel on sellised teravad
teravad hambad. Et see on siis see harilik jõulukaktus, et meie vanaemadel
või vähemalt minu vanaemal oli see natuke teistmoodi jõulukaktus,
mis õitses täpselt jõuluajal.
Ja kui te vaatate seda õit või mitte seda võit,
vaid seda vart, et siis tema varrelülid on niisugused
ümmarguste hammastega.
Ja see on nüüd selle hariliku jõulukaktus üks lastest,
sest et kui 1819 jõudis Euroopasse, siis harilik jõulukaktus
siis umbes 15 aastat hiljem jõudis siis Brasiiliast Euroopasse üks
teine jõulukaktuseliik. Ja siis tema erinevalt siis sellest harilikust jõulukaklusest,
mis õitses, ütleme novembris õitses kenasti märtsis
ja üks briti aednik isanda pakli pani need kaks liiki kokku
ja siis sai selle nii-öelda inglise jõulukaktuse.
Missis oli, mis, mis siis on see, mis oli see meie
vanaemadeaegne jõuluaktus, mis täpselt jõulude ajal õitses
ja selle hübriidiga tuli tema turule 1951. aastal 1000 1851. aastal.
Nii et, et noh, täpselt on teada, millal ta siis turule
ilmus ja millal ta Eestisse jõudis, noh selle kohta küll ka
igasugused andmed puuduvad. Aga samas, küllap ta jõudis Eestisse ikkagi Inglismaalt,
et läbi Saksamaailmselgelt läbi eesti mõisnike.
Kas ta jõudis täpselt läbi Saksamaa, võib-olla ka läbi Peterburi,
kuid ilmselgelt jõudis ta rahva sekka läbi mõisnike.
Sest noh, ega ei saa ju toatüdrukut, et kogu aeg jälgida,
et ta sellist väikest kolme, kolme kolmelüliga varre tippu
põlletaskusse ei peida ja endale koju ei vii.
Nii et, et eks vanemad toalilled liikusidki kodudesse mõisatest,
pastoraatidest ja ikkagi kuskilt, et taskupõhjas et
ja see ei ole sugugi ainult ainult eestlastele omane,
et see on tegelikult omane kõikidele maailma rahvastele ja,
ja see on nagu selline üleüldine Meil on nüüd üks inimene telefoniliini telefoniliinil,
pange natukene raadio vaiksemaks ja hea meelega kuuleme teie lugu,
et kes teil kodus kasvab ja. Kas mina olen nüüd teie olete? Ma panin küll vaikseks ja räägin, et talvelinn on ju ka alpikann.
Minul on kamraadid kinkisid mulle uueks aastaks sünnipäevaks
nagu alpikanni, et see on nii meeletult õitsenud,
tal on olnud üle 29 või 30 õie ja terve suve joodsa õitseb
praegult kuni uues sünnipäevani välja. Kui vana tema on teil mitu aastat on olnud teil? Et see on nüüd praegu esimene aasta mulle endistel aegadel,
kui ma elasin nagu korteris Siis see on nüüd saatnud oma kodu ja aken on ilmselt talle
nagu see põhjapoolne.
Ja talle sobib hästi siin terve selle suve
ja nüüd sügise ja kuni uue aastani välja ilmselt õitseb,
sest praegu on ka üle 10 õie rohkemgi siin küljes tall. Vot alpikann on ka see lugu, jah, aitäh,
seda lugu jagamast ja alpikanni, siis ma tõesti ei ole rääkinud,
ta on jäänud kuidagi natuke tahaplaanile.
Ta on ka kapriisne, minu arvates. Võtalpi kannidega ongi tõesti see, et loomu poolest on siis
nemad ka tegelikult sellised tegelased, kes,
kes õitsevadki südatalvel oma looduslooduslikel aladel
ja noh, sellepärast neid ka kasvatatakse.
Ja miks nad on tänapäeval suhteliselt nagu natuke
tahaplaanile jäänud, on see, et harilikus keskküttega toas
nad ei taha väga hästi vastu pidada tuba kipub neile jääma
natukene liiga soojaks ja õhuniiskus natukene liiga madalaks,
aga nendel on selline ideaalne koht vesti,
et kui on selline, otseb valge, aga otsese päikse käest ära
ja selline jahedam tuba, selline 15 18 võib-olla isegi
kümmekond kraadi. Ja siis, kui neid niimoodi ettevaatlikult ettevaatlikult
kasta ja nendega niimoodi mängida, et siis nad võivad olla
väga-väga tublid ja aastaid aastaid aastaid vastu pidada. Aga kas tema on ka selline vanalill nagu ütleme,
kui on teada, et 1851 jõulukahtlused hakkasid tulema,
et alpikannid, kus nemad sedasi Ta on, nemad on nüüd ikka nüüd tõesti päris päris päris vanad.
Et alpikann on siis potti taimedena kasvatatud siis juba
juba tõesti siin a'la umbes keskajast saadik sellepärast et
Alpikaanide levila jõuab Vahemere maadesse välja
ja siis osad alpikanniliigid on ka sellised,
mis suudavad isegi meie tingimustes õues kasvada
ja nemad on siin, vaata sügisel viimased õitsejad
ja kevadel ühed esimesed õitsejad. Et jaa, et alpikann siis siis Vahemeremaades
ja siin Kesk-Euroopas siis ka sageli kasutatud just ka
selliste talve talviste potilille täna, mis siis ka sobival
ajal õitsema hoiatatakse, et et selles mõttes Ta muidu ei peaks õitsema. Peakski ta peakski, et nendel ongi siis nüüd see,
ütleme, Vahemeremaaline vahemereline kodumaa,
et kus siis on, on leebe ja niiske talv ja kuiv
ja kuum suvi.
Ja tema on oma loomu poolest kohastunud niimoodi kasvamagi,
et sügisel, kui ta hakkab sadama ja väljas on niisugune
kümmekond kraadi või siis tema ajab peale lehed
ja tema ajab peale õied ja tunneb, tunneb elust mõnu. Ja siis, kui kevadel vihmaperioodid lõppevad
ja hakkab palav ja paha, et siis tema taandub sinna oma oma
mugulasse ja elab siis selle mugula ja üksikute lehtedena,
elab siis selle suve üle ja järgmisel sügisel hakkab uuesti kasvama. Ütle mulle sellist asja, et kui nüüd minna poodi,
kellel on omal kodus, on, aga lähen ja hakkan valima,
mille järgi valida endale terve ja tugev taim,
mis võiks pidada vastu kauem kui ühe hooaja. Kui nüüd Alpikanist rääkida, siis jälle siuksed,
vanavara kirjandus üks kõige huvitavamaid huvitavamaid
alpikanni kirjeldusi oli see, et kuidas leida endale kõige
ilusam alpikann, et et noh, alpikannilehed on ju sellised
hästi tugevad tegelikult.
Ja siis soovitati seda, et, et kui te lähete aiandisse,
et siis pange kerak alpikann tagurpidi ja pange nende
lehtede peale seisma, kui lehed on nii tugevad,
et nad potti suudavad üleval hoida. Vaat see on kvaliteetne taim, aga ärge jumala eest nüüd
lillepoes küll niimoodi tegema hakake, et vaadake,
et kas ta nüüd õite peal seisab.
Et seda on nüüd ühelt taimelt nüüd kindlasti palju palju tahta.
Et see ei ole nagu hea mõte.
Aga esimene asi, mida te peate vaatama, on on siis tõesti see,
et ega seal juhuslikult mingeid söödikuid ei ole.
Et kui seal juhtub taime natuke tõstmisel
või käeskeeramisel mingisugused väiksed valged Kärblased
välja lendama, et mis on siis kasvuhoone karilane,
et vot siis taimed ka ostmata. Kui näete kuskil lehe all mingisuguseid villa tupsed,
mis siis on suure tõenäosusega Wilde'i, et see taim jätke ostmata,
et kui te võtate näiteks taime sealt aluselt välja
ja näete sealt lörinal vett välja voolab,
et siis on küllalt tõenäoline, et võib-olla see taim on
mingil ajal olnud üle kastetud, vot selline jätka ostmata.
Et ja siis kolmas asi, et kui me näiteks võtame ratsu,
mida ratsuri jõulutähe et siis nemad on,
nemad on sellised legendaarsed tegelased,
kes pelgavad igasugust tuuletõmbust ja muud. Et, et kui ta on teil kuskil väga seal lillepoes välisukse all,
et noh, võtke mõni selline, mis on seal kaugemal poes,
poepoe seespool, et et kui ta on külma saanud,
et siis sageli võite, võite koju jõudes avastada seda,
et viskab nüüd kõik lehed maha. Meil on nüüd jälle üks helistaja liiga vara vajutasinud,
ei jõudnud veel raadiot endale vaiksemaks panna.
Keerake vaiksemaks ja kuuleme teid. Tervist minu jõulukatusega on niisugune tore lugu,
et tema on küla peal käinud ja temal on nii valged õied kui
roosad õied.
Ja mida ei saa sellest aru. Äkki on teil kaks kaotust?
Ei, kuidas äkki on teil kaks kaktust ühes potis. Ei ole, ei ühes potis ja ta on juba mul mitu aastat olnud,
aga aga ta on.
Ta on selline imelik tegelane, ta on õitsenud üle kolme kuu.
Ta hakkas kuskil novembri eelmine aasta.
Tähendab eelmine talv.
Sügisel novembri lõpus hakkas õitsema ja ta kuskil peale kas
veebruari lõpuni või niiviisi õitses. Ega ta ära aitäh. Selle kohta ma oskaks öelda, et, et on ju puhas rõõm,
kui ta pigem õitseb, jama oleks siis, kui üldse ei õitse.
Aga mis siis puudutab neid mitmevärvilisi õisi?
Et seal nüüd võib-olla kaks juurikat.
Et kui see on selline uuem taim, et, et siis võib-olla on
näiteks tõesti olnud niimoodi et sageli aiandites tehakse selleks,
et saada kiiresti lopsakas pott pannaksegi mitu pistikut
potti ja võib-olla on sinna sattunud, mis tublisti mitu
pistikut erinevate sortide omi ja võib-olla sellel hetkel,
kui te selle taime saite, et lihtsalt see valgeõieline,
üks nendest ei õitsenud, et noh, et pärast tuli see siis
nagu osud otsustas lihtsalt kasvama hakata. Aga samas see ei ole ka täiesti sugugi enneolematu
ja ilmvõimatu asi see, et taim, noh ma ei taha öelda,
et läheb lolliks, aga, aga hakkab isemoodi käituma.
Et, et just eriti sortide puhul esineb seda küllalt sageli,
et ühel või teisel oksal on järsku mingisugused teist värvi
või teise kujuga õied.
Ja siis noh, rooside puhul esineb seda eriti sageli
ja kui siis on saadud selline sort, et siis selline hästi
tore väljend, et siis nimetatakse neid, selle sport selle
sordi sportideks. Et ongi selline väljend nagu sport.
Ja, ja et, et siis siis jah juhtub, juhtub,
juhtub selliseid asju ja, ja siis, kui on võetud näiteks
siis näiteks valge roosa õielisest taimest tärganud valge
õielisest oksast pistikud, hakatud seda valgeõielist paljundama.
Et, et siis antaksegi sellele uus sordi nimi
ja nii see lihtsalt käib, et vahel taimedega seda juhtub. Et see lill, millest juttu oli, võib-olla on hoopis uus
sortselt tekkinud? Võib-olla ka, et kui nüüd, kui nüüd võtta siis valgeõieline oks,
noh, kui me eeldame, et originaal oli roosa
ja hakata seda valgeõielist paljundama, siis,
siis sealt võib-olla saab, saab mingil hetkel uue sordi,
aga, aga samas ei ole ka mingit garantiid,
et ühel ilusal hetkel, kui see valgeõieline suureks kasvab,
et siis ta hakkab näiteks oma võrasse tegema roosa õieli Kuidas käib saaretes, ma mõtlen, et, et kas otsitakse noh,
nagu paljudel lillede puhul õitsvate pooled,
et mingit värvi, et tahaks saadavat sinist,
seda sinist, toda, et kas siin jõulukaktusel otsitakse,
et tahaks sinist või erk-neoonkollaseid õisi
või midagi sellist, et otsida ju võib muidugi. Sinisega on natuke keeruline, et see on,
see on füsioloogiliselt sihuke been, peen värk
ja kui siniseid tehakse, siis tänapäeval turunduslikel
eesmärgil lihtsalt taimi värvitakse tindiga.
Aga jah, jõulukaktuse puhul on, on sageli see,
et et praegu kollaseõielised asjad on nagu trendikad.
Ja üldiselt see siis käibki niimoodi.
Klassikaline sordiaretusmeetod on see, et võetakse eri
sordid eri liigid. Siis tolmeldatakse näiteks punase õielise
ja valge õielise jõulukaktuseõisi või punaseõielist
jõulukaktuse õit valgeõielised jõulukaktused võetud õietolmuga.
Kui tulevad viljad, külvatakse seemned maha
ja vaadatakse, mis sealt sai.
Ja, ja siis jälgitakse ka seda, et noh, tõesti,
et kui pikalt on mingid õied vastu pidanud
või mis ujuga need õied on ja ja siis vaadatakse,
et mis sealt siis järglaskonnast tuleb, et enamasti eriti ei
tule sealt suurte epohhiloovat midagi. Aga vahel vahel võivad sealt tulla väga põnevad asjad
ja kaktust ja maailm on nagu selles mõttes hästi huvitav,
et et kaktust eri liikide perekonnad on küllalt lihtsalt
omavahel hübriide andvad ja seetõttu seetõttu on,
saadakse jõulukaktust maailma päris palju päris palju
põnevaid toredaid värve. Küsin viimase küsimuse veel, meil müüakse poes ju
kaktusevilju ja draakoni viljadeni kaktuse,
vilja. Kas meil Eestis võiks ka kasvada ja umbes jõulude
ajal võtad oma draakonipuuvilja? Oi kui nüüd need seemned maha külvata, siis taime saab
lihtsalt kätte, et nad on päris hea tärkavusega,
nad on kiire kasvuga.
Aga noh, sellest et kas nüüd kodus selle vilja kätte saab?
Ma ei ütle, et ei saa.
Aga selleks peab olema päris päris suur kodu.
Et nimelt see draakonivili või siis ametlikult Maasik
metskaktus on oma loomu poolest ikka päris päris suur kaktus,
mis tahab, tahab kõrgele ronida ja võtab väga palju ruumi. Nii et katsetada võib, kui on avar kodu.
Kas ta on sugulane öökuninganna ja nad on päris päris
lähedased sugulased. Ahaa, nii et kellel see kodus on, võib ette kujutada
ja aga veel natuke suurem.
Selge ohhoo on, millele mõelda ja millega toimetada,
kui ma praegu hakka najatama ja toimetama,
siis jõuludeks saan sendi õide näiteks. Ma arvan, et ma võib-olla isegi veel natuke oo,
tahaks et kui on mõnus mõnus keskkond, siis noh,
ega meie kevad, kevadlilled ju soodsates tingimustes lähevad
lähevad kaunis nobedasti. Mulle see siili mõtte nimel kodus millestki seda siil tegema.
Ja aitäh täna saatesse tulemast, Jaan Vetik ja,
ja kena novembrikuud, ma arvan, et sul on võrratu töö,
sa oled ümbritsetud kaunitest lilledest troopikamajas,
seal õitsevad. Seda põhimõtteliselt küll, et talv nagu loodetavasti pidid hõivega,
siis ei murra. Aga seal on juba õitse õie, eks meil kogu aeg midagi õitseb.
Suurepärane, aitäh sulle.
Ja tänaseks ongi huvitav saade läbi saamas.
Tartu stuudios on nüüd valmis.
Lauri Varik, mitte et sa kohe alustaksid eiei pärast
kaheteistkümneseid uudiseid, tri, Lauri.
On sul teemat koos?
Enne veel, kui sa seda ütled, ütle, mis on sinu lemmik jõululill,
palun ära naera midagi. Uh, mai tea lilledest palju.
No see punaste punaste õitega lill ja, või punaste lehtedega lill,
mida vist lausa ajal. Selge see on, ma arvan, et see on jõulutäht.
Tore, aga sinu tänased teemad. Nii tänases saates kuulame ja jälgime valitsuse
pressikonverentsil toimuvat.
Õpetajate palgateema on esile kutsunud ikkagi erimeelsused
valitsusparteide seas ja täna valitsuse pressikonverentsil
kõigi kolme partei esindajad kohal ehk siis Kaja Kallas,
Kristina Kallas ja Lauri Läänemets ja siin Lauri Läänemets
ikkagi ikkagi ütles, et toob täna jõuliselt ikkagi õpetajate,
aga ka päästjate palgatõusu nii-öelda lauale. Saame siis kuulda, mida siis täna valitsuse istungil sellel
teemal arutati ja kas jõuti üksmeelele lähemale.
Nii, aga siis saates räägime ka veel teisel tõsisel teemal,
milleks on töötuse kasv, mis kolmandas kvartalis ulatus juba 55000-ni,
seda on veerandi võrra rohkem kui aasta varem eelmise aasta
kolmandas kvartalis ja minu küsimus on täna töötukassale,
et kuidas nemad on selleks valmistunud, kui töötute arv
muudkui jätkab kasvamist, kuidas neid inimesi aidatakse
ja seepärast olen stuudiosse kutsunud töötukassa esindaja
Liivia Laasi. Veel räägime kahel välisteemal.
Kahe maailmahiidriigijuhid said eile San Franciscos kokku
Jinping ja Joe Biden ja minu jaoks muutis selle huvitavaks tähelepanek,
et vahetult pärast chi ärasaatmist andis Joe Biden pressikonverentsi,
kus ta aga ütles chi kohta, et ta on diktaator
ja juhib riiki kommunistlikku riiki, mis põhineb meie omast
täiesti erineval valitsemisvormil.
Aga kardan, et selline repliike jäänud hiinlastel märkamata,
et sellisel juhul tekib küsimus, kas või mis kasu ikkagi
sile siis tippkohtumisest sellisel juhul on uurinud seda
Eesti suursaadikult Hiinas. Hannes Hanso.
Millised huvid ja soovid olid siis just Hiina poolel selle
tippkohtumise jaoks ja räägime ka Soome ja Vene piiril toimuvast,
kus siis viimase nädalaga on seal juba mitusada inimest
ebaseaduslikult tööle Vene poolelt Soome tahtnud tulla
ja täna võib siis omavalitsusest tulla uudised,
suletakse üldse piiriületused Venemaagaga.
Soomel on siin Euroopa Liidu ja ka nüüd NATO liikmena ju
pikim ühine piir Venemaaga üle 1300 kilomeetri. Kuidas suudetakse seda kontrollida, uurin Rain koolilt,
Soome rahvusringhäälingu korrespondendi-ilt Eestis,
nii et sellel teemal ka ja Harri Tiido taustajutt. Aga küsimus, ma ei tea, miks ma kogu aeg tahan teada,
mida sa inimeste käest küsida ja siis mida inimesed vastad.
Miks sa kogu aeg ainult tõesti? Tuleb küsimus tuleb, mõtlen selle nüüd veel tunni jooksul välja,
kas siin õpetajate palkade teemal taas kord
või siis iki töötuse teemal, aga kaalub veel seda. No vot, huvitaja saates ma kindlasti küsiks jõululillede kohta,
aga kuna Moody's pluss siis siis jääb seekord sedasi. Võib-olla tuleb ka huvitajasse selline rubriik tuua,
et siis püsirubriik kuulajatega. Hea mõte aitäh selle mõtte eest ja ootame sind juba tagasi,
siis eetrisse 12 läbi mõned minutid, kui algab uudis pluss
järgmine huvitav on aga juba homme ja siis toimetab seda
Jakob Rosin.
Mina olen Kristo räim, helipuldis oli Marika Leetme.
Täname teid ja lõpu jääb näputäis püssirohtu Jaan Söödi
Andri maakeri esituses. Anud näppudest püssiroht.
Käsk vihmade implistina, udu temma, annetut,
seina. Käsk pimedat ärevust.
Ah olgu kui tahes mus.
Öösel Laaperdav surilina. Käskvihmade inglist, udude maanetut Loht seina. Olla Kunendad vist taevale, joonistub ris. Käsk pimedate ärevust.
Ah olgu kui tahes must.
Öösel laperdav surilinak, valgus, võlausk. Avangus.
