Kahtlemata. Huvitaja tere, head kuulajad.
Me räägime tänases saates kommetest ja traditsioonidest.
Jõulud on üks selline püha, milleks mulle tundub,
et valmistuti pikalt ja võib-olla on ka praegu inimesi,
kes valmistuvad pikalt, kuidas täpselt ja mismoodi eksam pereti,
erinev, aga seda saab Te kindlasti näha ja üks selline koht,
kus saab näha ja kaasa elada, on Eesti vabaõhumuuseum,
kus avatakse juba sel laupäeval jõuluküla räägimegi tänases
saates jõulutraditsioonidest, kommetest ning saates on külas
Elvin Asser ja Maret Tammjärv vabaõhumuuseumist,
aga head kuulajad. Ma paluksin ka teie kaasabi, ootaksin teie mõtteid
ja lugusid sellest, et millised on teie pere,
jõulukombed ja traditsioonid.
Just sellised, mida te olete nõus ka teistega jagama
ja nendest rääkima, sest ma tean, et on palju kombeid,
millest, et kõva häälega ei räägita.
Kas siis põhjused on erinevad, miks, aga kui teil on
selliseid lugusid, mida te olete nõus teistele jagama,
siis täna on saates ka telefon avatud, tõsi küll,
natukene hiljem. Et saate oma pere traditsioonidest ja kommetest,
miks mitte ka jõulutoitudest, mis kindlasti peavad olema
just jõuluajal laua peal rääkida.
Minu nimi on Krista taim, helipuldis on Marika Leetme
ja head kuulamist. Küll on ta, aga kes on kes on see, kes veel ema,
aga kes ankesse väljas pimedas keema löömas,
oi miks on, miks?
Ta farmas? Mis teen küll nüüd ma, mis saab,
mis saab Hirmono Sagois?
Mulle pöialt? Kappadi kap päkapikk, kale, päike hirmu tundma ei pea mul lahti,
nüüd tantsin ja laulan ja säärangu päike
ja muinasjutus ei loe.
Burjaide. Kopadigop päkapikk, oled väite hirmu tuppa ei vea mul lahti,
nüüd tantsin ja laulan ja seal nagu päike
ja muinasjutus ei mingit Burjaid. Ahaa, Prints õõnesmees, armastad sõit, tuuler uudistada,
Joammuma oleneda, prii tabasin. Ai ai ai ai ai, ai, ai, ai, ai, ai, ai, ai,
ai, ai, ai, ai, ai.
Ai, ai. Ai.
Ai. Ai. Ai.
Ai. Ai, ai.
Ai. Ai, ai, ai, ai, ai, ai, ai, ai, ai, ai,
ai, ai, ai, ai, ai, ai.
Ai ja. Ja ja ja ja ja. See oli siis Folkmill ja lumivalgekese üllatus.
Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle meeldib jõulude aeg,
mulle meeldib see aeg, et siis on, seal on alati nagu mingi
üllatus ja mingi moment varuks, noh, kas just selline nagu
seal eelnevas laulus, aga siiski midagi.
Me räägime tänases saates jõuludest ja mul on hea meel
tervitada saates vabaõhumuuseumist teadureid kuraatoreid.
Elvi Nassar, tere. Tere. Ja Tammer, tere.
Tere. Öelge mulle palun.
Alustab väga isiklikult, et mida tähendavad jõulud teie
jaoks või on tähendanud?
Maret? No jõulud on, kindlasti on läbi aegade olnud kõige
oodatumaid pühad ja ma arvan, et nii nagu minule,
nii ka paljudele teistele on ikkagi see niukene oodatud aeg.
Ja põhiline on ikkagi ilmselt see, et, et pere tuleb kokku
ja see, see koosolemise aeg ja et on nagu rohkem kõigil
üksteise jaoks aega, et võib-olla see ongi nagu see eriline
tegelikult ka tänases päevas.
Helvi, kuidas teiega on? Ka minu jaoks perepüha ja, ja kindlasti ka selline puhkamise aeg,
nii nagu see oli ka vanasti, sest et millal siis talurahvas
puhata sai, kui ka talvisel ajal ja kõik sügistööd pidid
juba tehtud olema ka ketramise tööd ja, ja rehepeks.
Ja, ja tänapäeval on ka see aeg, kus siis võetakse ikkagi
aega puhkuseks, perega olemiseks ja lihtsalt koduse
pühalikkusena ütlemiseks ja käiakse muidugi ka kirikus. Aga see on hästi huvitav, et aeg on ju tegelikult muutunud,
et kui tõesti meie esiemad esisad jäidki koju,
puhkasite pidutsesid siis praeguse elutempo juures ma arvan,
et pooled inimesed on jõulude ajal tööl hõivatud,
vastavad telefonidele ja toimub selline ohohoo kõige kiirem
aeg aastas.
Sest teil tuleb ju aasta lõpp ja ärasaatmine vana aasta
ja kõik sellised asjad. Et mis te selle kohta kostate, et kas teil on?
No tõenäoliselt võib-olla mitte või siiski,
et te olete seda märganud? Ei no muidugi on, on inimesi ameteid, kes ei saa niimoodi
aega maha võtta, nagu omal ajal talutalus seda võimalik teha oli.
Aga noh, tänapäevalgi kellelgi ikka vähegi võimalik on
või kui tööandjad võimaldavad, siis on ikkagi ka päris hea
hulk inimesi, ma arvan, kersti ikkagi kasutavad seda
jõuluaega puhkuseks kas siis võetakse väike puhkus välja
või mingid vabad päevad, et et kellel vähegi võimalik,
siis ikkagi püütakse teha, kuigi jah, tõesti on on ameteid,
kus seda ei saa. Aga eks taluski oli ju nõnda, et et tõesti ju niuksed
suuremat tööd olid ju lausa ära keelatud.
Et ei tohtinudgi mingisuguseid niukseid suuremaid töid teha.
Ja noh, näiteks sellised asjad nagu puud
ja heinad pidid ikka koju toodud olema, et ikkagi saaks
tõesti aja maha võtta.
Aga noh, neid väiksemaid talitusi nagu loomade talitamine,
seda tuli ikka teha. Et need hädapärased toimetused on ikka pidanud ka pühade
ajal tegema.
Aga, ja võib-olla tänapäeval on tõesti elutempo nii kiireks läinud,
et noh, kas päris pikka nii pikk ka mõnusat talvepühaaega
nagu kunagi võib-olla taludes oli, et seda me võib-olla
endale päriselt enam lubada ei saagi? Aga kes tahab ajas tagasi rännata, no lihtsalt niimoodi,
et läheks, vaataks, kujutaks ette, kuidas on olla siis praegu?
Vabaõhumuuseum ju valmistub ette selliseks ajarännakuks inimesi. Ja no vabaõhumuuseumi jõulukülad, mis nüüd sellel laupäeval,
pühapäeval on meil ka järjekordne jõuluküla et seal me
pakumegi ju inimestele seda tõesti seda ajarännakut
ja on võimalik näha siis ikkagi, kuidas kuidas siis vanal
ajal taludes oldi, kuidas siis mängiti ja mida söödi,
mida joodi, milles mõeldi, milles tunnistati et kõike seda
on võimalik näha ja noh, nüüd meil on.
Meie ekspositsioon võimaldab seda ajarännakut tõesti sellest
vanast 19.-st sajandist kuni läbi Eesti aja kuni nüüd päris
viimase viimase ajani välja, nii et, et seda jõuluaega jah,
me nagu oma jõuluküla seeläbi rollimängude
ja erinevate tegevuste ikkagi külastajatele näidata tahame. Kandke natukene aimu, ma mõtlen, et kaasaegne küla
või ütleme selline siis maja.
No minu ettekujutuses näeb, see umbes, väljastas on jõuluõhtu.
Kõigil on kõhud täis, Nad lamavad toolide peal
ja vaatavad visa hinge või midagi taolist
või siis üksinda kodus.
Kas, kas see vastab tõele? No eks see oleneb ju perest, ega siis inimesed ei ole kõik
ühe vitsaga löödud.
Et noh, kindlasti üks asi, mis on läbi aegade tulnud
jõuludega kaasa, on see suur söömapüha.
Et nii on see olnud vanasti ja, ja noh, nii on ta tänapäeval
ja ütleme kasvõi meie kõige uuem maja kui sinnagi nina sisse pista,
et seal ka lööb kõigepealt ikka hapukapsa lõhn
ja piparkoogi lõhn vastu, et see käib nagu jõulude juurde. Aga mida, nagu selle jõuluõhtuga, kui kõhud on täis söödud,
et mida siis mida siis nagu edasi teha?
Noh muidugi on võimaluse seal diivani peal lösutab seda mida
iganes asja vaadata, aga noh, on on, kuhu tuleb jõulumees
või kus mängitakse mänge koos, et neid Kuslue loetakse
või lauldakse midagi koos, et noh, neid variante on ju palju
või kes käib kirikus, kes läheb surnuaiale,
et noh, et inimesed on ju erinevad ja pered on erinevad. Et eks tänapäevalgi on, on see pühadetraditsioon peret
ikkagi natukene erinev ka.
Aga ikkagi see niukene vaikne perepüha, et selline
koosolemine ja heade mõtete ja heade tegude aeg on ta ikkagi
läbi aegade olnud, ma arvan Aga jällegi aja rännakus, mida teie pakute seal ei või,
näitajate on seal väljas.
Ma ei tea, näiteks sepp võileivategija või,
või, või mis päevade selles jõuluajas puudutata kõige rohkem? No meile on, ei ole nüüd täiesti kindlalt määratletud,
et meil on nüüd jõuluõhtu, aga meil on erinevad talud,
on 19. sajandi talud ja meie seekordne jõuluküla on nagu
pühendatudgi sellistele jõuluimedele või jõulusoovidele läbi aegade,
et milleks see soov võib olla näiteks võib-olla mingi noh,
ütleme ka talude päriseks ostmise soov võib olla
või seekord meil jõulukülas juhtub sellinegi ime tullakse
lesknaisele veel koss ja võib-olla selline ime jõulukülas
nagu esimene kuusepuu või esimene jõulupidamine koolimajas
või esimene raadiokülas, mis kingiks tuuakse,
või siis nagu kolm meie uus kolhoosimaja võimaldab näidata
aga nihukest lähiminevikku kus siis ka on,
nagu need omad soovid ja võib-olla loodetakse seal ütleme,
need 90.-te raskem aeg on, loodetakse võib-olla rohkem
sellisele välisele abile, et selline soovide,
soovide ja, ja väike niukene imede aeg kordub meil ikkagi
nendes erinevates erinevalt nendes taludes majades. Nii et noh, seal on tegevused ja, ja siis inimesed,
kes ja ongi nagu selles ajas ja need on ikka,
see on nagu meie, meie firmamärk, et meil ikka sellistel
suurematel üritustel on nii-öelda see elav ajalugu,
et need talud ja need majad või need elamud
või koolimaja, kus meil need tegevused toimuvad,
seal siis ongi see selle pererahvas, kes ise elab,
on ja toimetab, nii et saabki nagu tõelise ajarännaku teha,
saabki nagu aimu sellest vana möödunud aegade elust-olust. Võimalik Eestis eristada, et jõulukombed,
no võtame ant, jõulukombed, kombed, laiemalt läheks
võib-olla liiga palju kusega jõulukombed näiteks kihlastel,
saarlastel, Järvakatel, harjukatel ja ka Zetodel on see
erinev ja, ja mis on nagu siis võiks erinevus olla Elvi Nassar. Mina olen see õnnelik inimene, kes tegelikult peab jõulusid
lausa kaks korda, sellepärast et idakirikus ju teatavasti
peetakse kal kirikukalendripühasid kaks nädalat hiljem
ehk gregooriuse kalendri järgi ja siis, kui luterlased,
sealhulgas ka eestlased oma jõulupühi hakkavad lõpetama,
mis on siis kolmekuningapäeval siis tegelikult on ju Zetodel
jõulu ja ühine on teistega see, et, et ka seto setode jaoks
on jõulud puhkamise aeg. Jõulud kestavad ju kaks nädalate Jordani püha on
ja mis on siis 19. jaanuaril ehk siis seto Hotel Sis
viiristmine ja ja mis, mis kindlasti on ka ühist see,
et, et käiakse kirikus jõuluõhtul, aga võib olla,
mis on siis teistmoodi, et jõuluööl käisid setomaal Kristuse
sünnikuulutajad ehk Kristo Slavitajad, võis olla täiskasvanud,
aga rohkem ikkagi lapsed, sellised murdeealised juba,
kellel oli siis kaasas latern, kuhu oli sisse pandud põlev
küünal ja, ja käidi talust tallu, koputati uksele
ja küsiti, et kas võib tulla Kristuse sündi kuulutama
ja kui pererahvas seda lubas, siis mindi ikooni juurde. Ja lauldi siis TroPareid kirikulaule ja tänuks siis anti
lastele õunu või omaküpsetatud saia, võib-olla isegi münte,
aga kindlasti siis lõpuks sooviti pererahvale ka palju
aastaid ja ja need Kristoslavitajad tulid tegelikult väga oodatud,
aga jõulupüha oli muidugi.
Ütleme, et jõuluõhtu oli, oli väga oluline,
et, et siis käidi kirikus ennem seda muidugi korraldati,
suur pesupäev tehti toad korda. Põrandad tehti puhtaks, vanal ajal isegi ka toodi tuppa,
kas heinad või õled hiljem juba kahtlusi kuusepuu,
aga oluline oli ka see, et, et seto del oli kodus ikoon,
ikooninurk, kus oli siis pühane ikoon või koguni mitu võtet,
sinna pandi siis uus punaste valgete kirjadega pühase rätt
või kuunikaate.
Pühade aegu pandi sinna kõrvale ka veel pidulikud käterätid
ja mis inimeste jaoks oli oluline, et vaadati ikkagi,
ennustati head käekäiku, tervist nii endale kui loomadele
teada on, need pühadepäeva hommikul pandi silmapesuvette
hõbesõlg või hõbekeed ja, ja siis selle veega nägu pestes arvati,
siis säilivad noorusliku jume saada tervist
ja jõuluööl viidi loomadele leiba lauta ja kindlasti viidi
sinna kai kuunikene ja küünal pandi põlema palvetate nende eest. Nii et üsna üsna palju on sarnast erinevad,
aga võib olla, mis on ka üks suur erinevus on,
on ikkagi, et enne pühi oli baas, nii et taolisi pühi,
paast, mis võis kesta kuskil kuus nädalat,
järgmine püha, mis nüüd on tulemas, on talvine Nigula päev,
see on siis Püha Nikolause surnud ütleme,
mälestuspäev, tema surmast.
Ja, ja see oli siis aeg, kuna ta oli hoidis siis kalamehi
ja üldse vee peal olijaid, et siis sellel päeval keedetakse
kala või tehakse siis kalatoit. Aga on veel selliseid spetsiaalseid tooteid,
mis just on jõulutoidud mida pannakse just kas siis
jõululaupäeval või esimesel pühal lauale,
kuidas kuskil. No tegelikult oli ikkagi setomaal, ka oli see nagu igale
paastule järgnes see aeg, kus võis juba liha süüa,
paastu ajal ju teatavasti liha ja piimatoidud olid keelatud.
Nii et setomaalgi tehti vanemal ajal tanguvorste verivorste
hakati tegema ikkagi tunduvalt hiljem. Hallid ilma vereta. Ja tehti ahjuliha ja kapsakapsaid ja, ja ma mäletan,
et noh, piparkooke kindlasti vanal ajal ei tehtud,
aga seda ma mäletan küll, et et ema tegi kõrnestest
selliseid erilisi piparkooke, nad olid võib-olla natuke soolakamad,
mitte nii magusad nagu tänapäeva piparkoogid on,
aga maitsesid sama head ja isegi ma mäletan seda,
et rohkem kui võib-olla neid magusaid asju soovisin manid,
sibulõunu, mis lauale toodi, sest eks talvel oli ikka lapsel
ka pisut C-vitamiini puudus. Ja, ja noh, kui ka mandariine sai, Poes oli võimalik tol
ajal ka osta, et siis olid tõesti pühad tulnud,
sest kuuse lõhnali täis tuppa ja, ja head magusad
toidulõhnad tulid ja ja oli ju koolivaheaeg,
sest et noh, meie pidasime ju tõesti jaanuari alguses neid
pühasid ja ma mäletan ka seda, et kuna vanematel olid
sünnipäevad kohe jaanuari alguses mõlemal siis tuli meile
pühadekaarte ja tuli siis ka lillelisi sünnipäevakaarte. Päris tore ju, kui sedasi saab mitu asja koos ära teha.
Aga kuidas oli Maret teil? Kus kandis teie pärit olete, no mina olen Tallinnast
ja siit Harjumaalt ja minu vanemad on ema on Harjumaalt pärit,
ei saa pärnumaalt.
Aga noh, kui nendes toitudes nagu rääkida siis on see
kuidagi nii huvitav, et kuidas need toidud on ka ju tulnud
läbi aja kuidagi, et et tõesti need vanemad on,
need valged tanguvorstid ja uuemal ajal verivorsti tagasi kapsas,
sealiha. Ja noh, ütleme see verivorsti söömine nüüd uuemal ajal,
et see on tulnud tänase päevani välja ja ka muul ajal eriti
ju me ei söödaverivorsti või või tanguvorsti pole tänapäeval
eriti saadagi. Aga et vot see üks püha nüüd on, kus, millega need seotud on.
Aga no minu vanemad, no mina olen ju ka ikkagi nagu
nõukogude ajal kasvanud, kui jõuludest ju eriti ei räägitud,
aga, aga seda kodus ikkagi peeti pisut kodus peet,
mingeid asju tehti ja meil on ikkagi noh,
vaatamata selle nõukogude ajale et ikkagi nagu alatise kuusk
tuppa toodi, jõuluõhtuks, et kunagi seda ei ole
ja see võib-olla ongi juba lapsepõlvest need niuksed jõululõhnad,
et sõnnik, värske kuuse lõhn ja ja kui on seal ikkagi need
niuke päris küünlad peal elektriküünlad ja kui,
siis vahel nagu küünlaleek, seda okast kõrvetab niukene,
erilised toredat lõhnad ja muidugi need toidulõhnad kõik. Et nagu see kuusepuu ja kuuse ehtimine on alati olnud
kuidagi nii erinev tegevus ja ma mäletan nii väga,
et, et kui mu oma lapsed veel väikesed olid nagu väga kerge südamega,
ei tahtnud loobuda neile seda kuuse ehtimise õigust anda.
Et see juhtimine on alati nii tore olnud
ja meie peres, kui lapsed olid väiksed, nemad ikka võtsid ka
väga-väga tõsiselt seda ja valmistasid ette nii toredaid etteasteid,
ikka jõuludeks laule ja luule, tõsi ja kõik,
kõike seda on, on nagu tehtud. Jõuludest rääkides mulle tundub, et jõulud on ikka väga
palju ikkagi noh, üks asi on see perekesksus,
aga väga oluline märksõna jõulude puhul on ikkagi ka lapsed,
et noh, et meil kõigil on ju nii noh, alati on olnud ju see
soov lastele need jõulud kuidagi eriliseks teha,
lapsi rõõmustada ja nii on see olnud ikkagi ikkagi ka läbi
aegade ja võib-olla need laste tahame ju ka,
et lastel need pühad oleksid erilised ja et nad,
et nad omakorda neid vanu kombeid edasi kannaksid,
et noh, et see on nagu ka alati oluline olla. Aga mis on see üks komme või traditsioon,
mis on teie peres ja mis on tulnud, kus siis põlvest põlve
või mis on kindlasti see, et mida ma tahan teha ära jõulude
ajal või mida ma pean tegema? No ma ei oska öelda, noh üks asi No vot, jõuludeks ikkagi alati see on ju,
no see on ka ikkagi jõulude juurde käib tänapäevani seal
selline suur koristamine, aga see ei ole ju,
see peab olema toona päev, aga jõululaupäeval no vot alati
see ei õnnestu ka, aga ütleme tõesti ka see soov on ikkagi
nagu surnuaial käia.
Ja ikkagi oma oma esivanemate peale ja vanavanemate peale mõelda,
et see nagu on. Ja võib-olla ütleme seda tuld hoida niimoodi ka võimalikult läbi,
mis on ka väga vana komme tegelikult.
Kuidas teil. Minu jaoks on ikkagi oluline see, et pere oleks koos
ja jõulude ajal saaks teha midagi head, sest noh,
tegelikult on ju ka tänapäeval avatud annetustelefonid
ja ka vanasti tegelikult ju ka mõisates püüti ikkagi
talurahvale ja talurahva lastele rõõmu teha,
et korraldati siis jõulukuuske ja kutsuti kokku,
jagati kingitusi, aga oluline on kahtlemata ka see,
et saaks Su süüdata küünla lahkunud sugulaste haudadel
lähedaste haudadel ja, ja vanasti püüdsin ma alati siis
ikkagi jõuda setomaale minu jaoks tähendab see siis,
et Ida-Setomaale teisele poole piiri, sest et noh,
ema sünnipäev oli esimesel jaanuaril, et siis püüdsin ikkagi
jõuda sinna, et saada osaga sellest Talsi pühast,
mis seal peeti, aga praegusel ajal see enam kahjuks võimalik
ei ole. Nii et, et mõttes, kui ma süütan küünlad,
siis ma mõtlen ka oma kadunud vanematele vanavanematele. Noh, nii nagu see ka vanasti oli ju tegelikult oodati ju ka
talutares neid hingekesi külla ja sellepärast ka kaeti laud
need õled, kui tuppa toodi, see tähendas ju jõulude
sissetoomist ja õlgede eluga magati, sest et voodid,
jäätis siis vabaks, laud oli kaetud, et ka lahkunud hinged
saaks siis osadust sellest pühalikkusest. No praegu see inimene hirmuga Judistaks õlgu,
kui ta kuuleks, et lahkunud hakkavad koju tulema.
Teate, kuuleme siin vahepeal ühe loo muusikat
ja siis ma avaksin telefoninumbriga 611 40 40
ja head kuulajad, teil on võimalus jagada oma jõulukombeid,
oma traditsioone, mida te tunnete, et vot jõulude ajal ma
kindlasti teen selle ära, kas siis jõululaupäeval,
Jõulu esimesel või teisel pühal, aga see kuulub jõulude
juurde ja ilma selleta ei ole ikka õigeid pühi. No ta tahtis jahutisse auke sauna Leenu saavutis sauna,
Leenu keegi ventiilide klikerda, Kristide giidide kiitrida sauna,
nurgamootoriga, sauna, nurga nõukleriga kehtile,
Seenades ammelda eestile Seenades ammelda. Millised on jõulukombed ja traditsioonid,
mida teie peres au sees peetakse ja alati järgitakse
611 40 40 on see number, millel helistatud,
Te saate oma loo rääkida, kui olete nõus seda jagama kõigiga,
sest ma tean, et vahel on mõned sellised traditsioonid,
mida ei taheta suure rahva hulgas rääkida,
aga antakse põlvest põlve lihtsalt edasi.
Ütlen veel, numbris on siis 611 40 40, aga täna on meil ka
saates külas vabaõhumuuseumist kuraatorid teadurid Elvi
Nassar ja Maret Tammjärv ning ma tahaks küsida sauna kohta see,
kuidas on jõulu eelsaunas käimisega või jõululaupäeval
või kas sega käib kuidagi sinna juurde. Ja saunas käimine on, on väga kindel jõulutraditsioon
jõululaupäeval just ja ütleme, see saunas käimine on
eestlase jaoks ikka olnud väga oluline, sest kui me mõtleme
selle peale, et saunaskäik kuulub ka kõikide teiste pühade
laupäevade juurde, siis me võib-olla hakkame aimu saama,
et sellel oli tegelikult ka selline mitte ainult füüsiliselt
puhtakssaamise mõte, vaid ka ikkagi nagu mingi vaimne
puhastumine pühad pühadeks, et jah, saunaskäik on alati
olnud jõulupühadeosa ja, aga tegelikult noh,
vaata, see jõuluaeg on olnud selline natukene salapärane aeg,
siin oli juba mainitud ka, et oodati koju neid oma
esivanemate hingi aga samal ajal oli see ka selline
pöördeline aeg, kus ka kõik kuri oli liikvel. Nii et jah, vanemal ajal ikka püüti seal saunas ära käia
valgel ajal, et vot siis siis juba puhtana igas mõttes,
kuidas puhtana tulla, dub vaja hakata siis nagu selle pühade
pidamisega pihta.
Maret, kas vabaõhumuuseumis on ka saun?
No meil on ikka õige mitu Sauniku sauna,
kus elas Kasaunik sees ja meil on üks Sauniku saun ka tõesti,
selline, kus on ühel pool siis nagu see saunatuba või,
või noh, leiliruum ja teisel pool on siis selline väike toakene,
kus siis Sauniku pere tõesti elasi oli? Aga kuidas see võimalik on?
Ma mõtlen saunapäeval, et köetakse kuumaks
ja siis pere Pererahvas läheb sauna Saunikus siis tema sel ajal millal ta koju,
eks sele Saunikaga oli niimoodi tõesti jah,
et kui pererahvas sauna tahtis, ma usun,
et Saunik ise oli see, kes sauna ära küttis.
Ja noh, kes teab, võib-olla mõnel pool ta pidises seal oma
toanurgas ennast vähe koomale võtma ja ootama,
kuni pererahvas ära käib.
Või äkki lubatiivses peres olla, niikaua kui pere pererahvas
ära käis ja siis ta sai sest tulla tulla tagasi
ja ja võib-olla ka siis nagu see sauna, mis sealt veel võtta,
oli pesta ja ihu harida. Aga nõnda oli jah, et need Saunikute peredes
ega see elu meelakkumine ei olnud, kui sa tõesti pidid
niimoodi ennast vajadusel koomale võtma või lausa välja kolima,
peatud aegadeks, see on ju väga väike ruum,
kus nad elasid.
Jah, need saunad on väikesed, aga, aga no kui me kõik,
see väiksus on ju ka üsna suhteline, kui meil siin võtame
Tallinna linnaski, nende agulikorterid olid ju ka
imeväikesed ja peret suured, et inimesed võib-olla olid nagu
võib-olla ei olnud nagu see enda ümber see suure
ruumivajadus nii suur, et saadi piskuga läbi,
võib-olla rohkem. Kuidas olid lood loomade, ka laudad, tallid,
jõuluõhtul nende söötmine, see oli täiesti tavaline. Ja ikka ja see, see traditsioon on ka tõesti Elvi rääkis nii toredasti,
setomaal käiakse ikkagi laudas loomadele süüa viimas.
No nii on see olnud olnud pool Eestimaal ikkagi,
et on, on loomadele ka ikkagi nagu leiba viidud,
et nemadki pühadest osa saaksid.
Ja noh muidugi on, et niuksed, toredad jõuluuskumised.
Et jõuluööl roomad ka räägivad ja, ja ja Ma ei tea,
võib-olla mõnel on, on õnnestunud kuuldud kuulda ka,
mida nad seal räägivad, aga enamasti teevad nad ikka seda
salaja omakeskis. Aga, aga selline uskumus on tõesti olnud.
Ja tegelikult on, on võib-olla selle nihukese vana
traditsiooni jätkuna tulnud ka tänasesse päeva see,
et on ju peresid, kes käivad jõululaupäeval metsas
ja viivad metsa loomadele siis porgandit
ja leiba ja kaalikat ja mida iganes, et selline toredaid
traditsioon on ikkagi nagu meie päevadeni kandunud ühel
või teisel moel. Kuhu paigutub see traditsioone tehakse pööripäeval,
mis on küll enne jõule lõket?
No meil nagu noh, see on ikkagi, see traditsioon on väga
vana ja läheb ikka tõesti väga kaugele paganluse aegadesse
ilmselt välja, kus see pööripäeva püha ongi ongi ju seotud
päikesekultusega ja üldse noh, selle jõulupühade kõige
kesksem sümbol ongi, tuli, on see siis lõkketuli
või on see ikkagi see küünlaleek, mida omal ajal on siis
nagu läbi ööga valvatud? Sest et pööripäeval, kui on see kõige pimedam aeg,
on öö ja päev karvupidi koos ja ei tea, kuidas siis nagu kes
peale jääb võib-olla vanal ajal oli tõesti natuke hirmus
aekese jõuluaeg aga ega Eestis nagu see niukene jõululõkke
tegemise traditsioon nagu väga tugeval noh,
ei ole nagu meie päevadeni kandunud, aga võib-olla tõesti
sügaval kaugemas minevikus seda ka tehtud on.
Olid jõulud, ei tea, taustal ka, jõulud olid ma arvan küll,
et olid vanemal ajal ikkagi tähtsamad. Tuli ära klaarida kõik võlad, kõik tülid nagu,
mida nüüd öeldakse, et noh, et jätame kõik vanasse aastasse,
et läheme puhtalt uude justkui midagi loeks. Tegelikult nii ta on, sest tegelik vanasti ju arvestati
isegi nagu esimesed jõulud ja teised jõulud
ja kolmandad jõulud, ütleme et siis 24.-st kuni kuni seal
siis 27. nii oli siis see pikem jõulupüha siis tulise nääripüha,
ehk siis aastavahetusest müü-äärse siis ongi nagu näär.
Ja muidugi siis jõululõpp kuuendal jaanuaril,
et, et kahtlemata, et, et see oli siis see aeg,
kus tehti ka kõikvõimalikke ennustusi. Ja tegelikult ka setomaal olid need ennustamised,
et jõuluaeg on ka selline ennustamise aeg,
kus siis oma perele ja ja iseendale ja ka loomadele
ennustatakse siis tulevikku, vaadati näiteks taevatähti,
et kui oli koidutäht või maotäht üleval,
siis siis oli oodata paremaid aegu, kui see oli kustunud
või näha ei olnud.
Oli pilvine, siis, siis võis oodata, et ees ootavad raskemad ajad. Ja, ja muidugi oli ka selline uskumus, et kui,
kui peremees läks kirikusse, sõitis hobusega,
siis ta võttis kaasa aasta jooksul kogutud raha,
et see raha sai siis sellise väe pärast kirikus käimist,
et kui ta läks, siis kaubahärra juurde ja,
ja tingima hakkas, siis ta sai aga ikkagi väga odavalt need
asjad kätte, et ja ennustamine oli kindlasti ka noore rahva hulgas,
et noh, teada on see, et tüdrukud tõid siis kuked pages,
siis ennustas, kelle ütelda Sist eri nokkima läks,
et, et sellel oli siis lootust ka aasta jooksul meeles,
aga noh, see on Eestis mujalgi olnud. Aga setomaalt on teada ka, et, et et halgudega puhalgudega ennustati,
mindi, toodi sisse, võeti riidast, algusid
ja vaadati, et kui paarisaar tuli, et siis oli samuti
lootuste võimalik, siis mehele saada.
Aga kui võeti, siis üksik halg, vaadati ka selle järgi,
et kui see oli selline okslik ja kare, et siis siis võis
saada halva iseloomuga mehe kolis yle, siis oli loota ikkagi
toredat kaasat. Järelikult tuleb juba puit tehes arvestada sellega,
et kui hakkate tuppa viima, siis, Just, ja, ja noh, muidugi päris vanal ajal siis ikkagi
esimene püha oli see, kus oli perega kodus setomaal,
pühade ajal loetiga palvusi kodus ja ikooni ette pandi
õlilambike põlema.
Aga siis, kui oli juba teine püha, siis noor rahvas sõitis
ka kõrtsi juurde, et, et seal siis pidutseid lasti liugu,
kihutati hobustega ja, ja muidugi oli ka see aeg,
siis kui tõesti puhati mängiti, olid igasugused Talsi pühi,
Ilod ehk mängud, Igruused nagu siis öeldi. Et noh, tänapäeval võib-olla neid mänge nii väga enam ei mängita,
aga, aga see Kristoslavitamined, see paistab ikkagi tasapisi
jälle tagasi tulevad, et, et see on niisugune põnev põnev
ettevõtmine ja muuseumis, kui meil tulevad vodkat
ja tähistatakse ka vana jõuluet, et siis siis on võimalik ka
sellest osa saada.
Et see on päris vaatemänguline ja tore asi. Siis kuuleme siia veel vahepeal ühe loo mari kalkunilt puhas
lumi ja siis võtame jutu kokku. Hange varjude sma, käi sinilitreid või lume kaugus
kahvatunud jume.
Valge Saaria valge väiteed on tuulde tallatu.
Ridamisi Reened, rööled, haaba, lumi, hariaadõned. Tões. Kas käia ja asjaks veel kuus?
Piir niisiis. Talvetee tugevamaks kaks käija laas jaks,
pelgus tebeeerrni sisendada sääl pääl tugev. Tuhmub taevas õhtuvööd kudunga kolde ümber,
lumi. Tahma pohhaas loomi, mõtlik hange, varjude siis ma käin
sinilitri veel kaugus kahvatunud jume, valge saar jalakäija
ja laes. Sisendada enese ta teeb tugevaks.
Tahaks käia ja laas. Tahaks käia ja laasjaks pelgus tõbi, nii hele,
siis ta enesele peetud. Tahaks käia? Jalas jaks veel kuus vaatebi, nii hele sisendada enesele
talve te te tugevaks. Mis siis, et ta enesele talveedee teeb tugevamaks?
Tahaks käia ja laes. Ja võtame kokku tänase saate teema ja mõtted,
nii palju, kui seda võimalik on, jõulukombed
ja traditsioonid on jutuks olnud ning saates külas
vabaõhumuuseumist Elvi Nassar ja Maret Tammjärv.
Põhjus ka selles, et kes tahab ajas tagasi minna,
näha, kuidas kunagi midagi tehti siis Eesti vabaõhumuuseumis
avatakse sel nädalal juba laupäeval jõuluküla,
kus siis näeb, mismoodi olid jõulud nõukogude ajal,
kuidas varem veel parem veel varem ja noh,
ikka päris pikalt saab ajas sedasi rännata detega Elvi
ja ma tahaks teilt teada sellist asja tõlge. Kas ka see inimene, kes peab ennast moodsaks edukaks kõiketeadjaks,
sest nad kõik on ju olemas?
Kas tal üldse on vaja vanu traditsioone ja kombeid
või milleks tal neid võib vaja olla, sest noh,
kõik on internetis olemas ja ja me teame ju,
et teatud imesid justkui ei ole, sest keegi pole neid näinud,
pole öelnud, et kuidas selle asjaga on.
Kuidas teie kui teadlased sellele asjale vaatate,
mida annavad meile traditsioonid ja kombed,
miks me peame või võiksime neist teada? Kas need teevad meid tugevamaks, nõrgemaks rumalale? Ma arvan, et ikkagi lasteaia jaoks on eriti jõulupühade olulised,
sellepärast et ikkagi õpitakse ju pähe luuletused
või mõned lauludki ja ja ei kujuta, et, et ei ole seda aega,
mida siis oodata ollakse.
Sest jõulud on kahtlemata ikkagi maamärk ajas meie.
Me oleme põhjamaa ja, ja meil on siin ikkagi näha,
kuidas aastaajad vahelduvad, et ei ole nii nagu kuskil lõunamaades,
kus on vihmaperiood ja siis kuivem periood
ja loodus on enam-vähem ühesugune. Ma mõtlen just traditsioone, et seda, et ma lähen jõulu
esimesel pühapäeval viin metsa loomadele süüa,
viin kalmistule küünla, pean esivanem, käin saunas,
pesen puhtaks, teen toad korda.
Võib-olla katan laua ja jätan ühe taldriku kellelegi,
kes võib juhtumisi sisse astuda.
Neid kombeid on erinevatel rahvastel eestlastelegi hästi palju. Jah, et jõulud on nagu tundekasvatuse üks osa sellepärast,
et jõulud on heategemise aeg.
Jõulud on teiste märkamisaeg tõepoolest märkamisaeg
ja ka pere kokkuhoidmise aeg, perekokkutoomise aeg,
et ilma selleta vist ei kujutaks ette, et,
et kui me jätaks need pühad vahele võib-olla. Ma ei mõtle vahele, ma mõtlen just, et käime poes,
ostame kingitused ära, paneme kuuse alla
ja laseme saluuti.
Ei. Päris keeruline küsimus. No see on ja raske küsimus ja eks eks inimesed on ju ka nii
ja naa aga, aga väga sageli ikkagi on, on tore,
kui on mingi mingi pidepunkt, koht, mis tegelikult kuidagi
ka seob, nagu need uuema ja vanema aja.
Ja kuidagi mulle tundub niimoodi, et võib-olla on nagu
mingisugune vanus kus, nagu väga võib-olla need
traditsioonid ei paku nagu pinget Te ei või noh,
või pöörata sellele nii palju tähelepanu. Aga vot, võib-olla just eriti siis, kui juba endal on ka lapsed,
vot siis ikkagi nagu nagu tekib võib-olla see suurem huvi
ja see soov nagu midagi edasi anda ja kanda.
No kes teab, aga kuidagi ikkagi ikkagi mulle tundub,
et, et väga paljude inimeste jaoks on kuidagi see
mingisugune traditsioon, see ei puuduta ainult jõulupühi,
vaid ka ütleme teisi suuremaid pühi.
Et kuidagi nagu midagi on ikkagi oluline,
et ta võib-olla natukene moodsamas, kuues,
aga ja natukene teiseneb, aga, aga mingid asjad on,
on nagu ikkagi tähtsad ja vahva on nagu süda vaadata ka
ütleme mis puudutab meie muuseumi. Et kui tullakse, noh, ütleme tõesti, kui tullakse ka sinna
kas või sellesse vanasse tares kus on need õled maas,
ikka vahva on vaadata neid tänapäeva moodsaid inimesi,
kes seal ikka päris mõnuga õlgede peal pikutavad
ja ütlevad, et ja lapsed eriti, et kui mõnus on
ja ja et nii, nii toredad on need niuksed,
vanad asjad ja kombed. Need on meil ju ka see Sutlepa kabel, mis on ju tegelikult
väike kirikuge, aga, aga see ei mahuta kunagi seda rahvast
ära ja muidugi seal on ka jõulujumalateenistus,
on kontserdid, et kindlasti tasub tulla loomulikult
imepärane jõululine keskkond, mis meil seal on,
saab ju hobusõitu teha. Selleni ma tahtsingi jõuda, et ma lapsena mäletan,
kõige lahedam asi, mis oli, oli see, et kui oli lumi maas
ja sai saaniga sõita et kas see võimalus on
ja kui palju teil on hobuseid? Pool tundi on, no meil on ikka muuseumis on praegu tõeliselt imeline,
tõeline jõuluvõlumaa tänu sellele suurele lumetormile
ja ja lund meil ikka tõesti jagub.
Ja see on tore, et vabaõhumuuseum ei ole ju teab kui kaugel
kuskil mägede taga vaid tongilsin oma külasin pealinnas.
Nii et tasub igal juhul tulla ja hobusega kindlasti sõita saab.
Meil on kaks hobust, Sa saab saanisõitu ja,
ja Kuljused on hobustel peal, nii et saab seda ehtsat jõulusõidutunnet. Ja no lisaks sellele, et nendes erinevates taludes saab
tõesti neid ajarännakuid teha, on meil ka väike jõululaat
veel kõrtsi juures.
Kõrts pakub jõulutoitu kabelis tõesti, kontserdid,
mida siin Elvi mainis juba lauluõpitoad,
et saab ise omad laulud kaasa tuua ja õpetada
ja teistega koos laulda.
Et kõike sellist toredat. Ma arvan, ma väga tänan teid.
Ma loodan, et tänane päev ei olnud liiga vara jõuludest rääkida,
sest on inimesi, kes on juba võib-olla väsinud
ja tüdinud lausa sellest, et kogu aeg kogu aeg,
aga tegelikult ei ole vara ja ei ole ka,
ma arvan, hiljat on just paras aeg mõelda,
mida ette võtta ja kuidas luua endale kustumatu mälestus
ühest jõulust. Aitäh saatesse tulemast.
Elvi Nassar, aitäh, Maret Tammer.
Head kuulajad ja tänaseks on saade läbi.
Helipuldis oli Marika Leetme MINA, OLEN Krista taim.
Soovin teile kena jõuluaega ja. Ei no. Me Haada ja armsama leiuks.
