Tere, head kuulajad, üllatage mind, on üks huvitavamaid tellimusi,
mida kokale esitada.
Jõulude puhul on toiduüllatustega ka loode,
nii ja naa, on traditsioonid ja on siis niinimetatud üllatuse.
24 aastat on Nami-Nami toiduportaal pakkunud üllatusi,
aga ka seda klassikat.
Ning tänases saates on meil külas portaali looja
ja eestvedaja Pille Petersoo kellega räägime toidust. Just sellisest toidust, mis on jõulude ajal kindla peale minek,
aga puudu ei ole ka üllatustest, nii et head kuulamist. Kirju mustriga käpikutes. Põhja kutsuvad kastun. Kaunistuse maaja, kes, Raekoja platsil. Kes seda ei? Tee siis see ära.
Käin. Ja head kuulajad, mul on hea meel tervitada üle mitme aasta
enda saates.
Pille Peterson, tere.
Tere. Ja siin just arutasime natuke, kuidas võiksid tutvustada,
sa oled toiduportaali, mis on nagu üks.
Ma ei tea, kas võib-olla esimesi ja populaarsemaid,
mis tuli Nami-Nami asutajaid ja sa oled ka Tallinna Ülikooli
sotsioloogia õppejõud, ehk siis selline toiduhuviline sotsioloog. Kui kokku panna. Jah, toidu sotsioloog, ma vahepeal, kui ma olin aastaid
ülikoolist eemal, siis ma ütlesin lõpuks,
et ma olen sotsioloogia taustaga toiduhuviline.
Aga nüüd ma olen teist aastat ülikoolist tagasi.
Et see toiduhuviline sotsioloog on selline õigem kirjeldus,
siis nüüdseks jälle. Aga ega sellega õppejõu tööga ei ole jäänud kuidagi
Nami-Nami arendamine tahaplaanile või kui palju sa jõuad
üldse sellega tegeleda? Ei ole mul õnneks taminamis, mõned abilised ka,
on nii sauel kui, kui Tartus, aga tegelen nominamikaga
täpselt sama palju kui varem.
Et kõik muudatused, mis on toimunud, on pigem toimunud sellega,
et kus see fookus on, et kui, kui lapsed olid väiksemad,
et mul on kolm last kodus.
Et kui lapsed olid väiksemad, siis oli selliseid rohkem
selliseid peretoite võib-olla et nüüd saab jälle teha
selliseid põnevamaid, põnevamaid toite, eksin see elu ka
nagu määrab, et mis, mis suunad on fookuses,
et siin me oleme teinud siin aastaid nominamis näiteks
jõulukalendrit esimesest detsembrist siis 24 päeva,
jagame toredaid jõuluideid, kas siis meisterdamise
või toiduideid. See aasta, kui me seda kalendrit kokku panime,
toimetaja kaarega, et siis me arutasime ka,
et ilmselt sellisel külmsuitsu lõhel ja krevettidel sel
aastal kohta ei ole, et on sellised lihtsamad asjad,
mida saab sellises raskemas sellises majandusolukorras teha,
et jõulurõõmu tuua.
Aga ei, et see ülikoolitöö ei ole seitsmes seganud?
Ma olen nominamid teinud nüüd aastas 1009 98
ehk 24 aastat. Varsti saab, kohe saab 25 aastat täis.
Et sain seda teha enne ülikoolitöö kõrvalt
ja laste kõrvalt, et saan seal teha. Aga see oli siis too hetk, ma mõtlen 24 aastat tagasi,
kui oli selle jaoks vajadus, sellist asja veel ei olnud
ja kas siis inimesed olid juba unustanud
või mis, nagu tingis selle iseenesest sotsioloogilist? Et huvitav jah, ma olen kogunud retsept,
sest hästi kaua.
Mul on mälestused, kuidas ma lappasin seda Salme Masso
rahvaste toitude raamatut sügaval nõukaajal.
Ja mõtlesid, et vaatasid, mida söödi kuskil Lõuna-Ameerikas
või Aafrikas või kuskil ma ei tea isegi Lõuna-Euroopas,
mis põnevad toidud, et selline sellist tunnetsessasena
reisida saaksid, ei olnud, et see Salme Masso raamat oligi
nagu sihuke aken, aken maailma. Mul oli isa, oli meremees olnud, et mul oli ka selline mündikogu,
kus ma mäletan Sierra Leone mündikkusi trummi peale,
et siis muidugi kaks akent nagu välismaale.
Ja siis läksid piirid lahti ootamatult lõpuks.
Ja ma läksin.
Mul oli aastaid olnud selline kartoteegikarp perfokaartidega,
kus ma olin siis kogunud raamatutest ja ajakirjadest
ajakirjade valik tollal oli, oli väike, aga olin kogunud retsepte,
et mida ma teha tahaksin sulle alfabeetilises järjestatud. Ja siis see töötas mingi aeg väga hästi,
mul on isegi üks tugev selline see pappkarp
või see selline puidust karp, kus on sees,
olid aga 98. aastal 1098 ma läksin Šotimaale magistrant tuuri.
Ja Ma elasin küll sügistudeng ühikas 10 inimest
ja kas kööki aga ikka tahtis süüa teha ja siis järsku ma
seda seda kartoteeki ju kaasas ei olnud.
Ja oma tollasele elukaaslasele kirjutasin,
et palun saada mulle see retsept, et otsi üles,
et see on selle nime all, näiteks seal kartutegisesite
tippis enda ümber. Ja tema tegi, õppis tollal Tartus informaatikat
ja ütles, et kuule sedasi aja keegi asju enam,
tänapäeval tuleb teha andmebaasi panna veebija 98. aasta
sügisel ta siis selle inse pidi koolitöö raames siis
võib-olla valmis, tegi selle andmebaasi ja tuli tollal oli
ses mõttes hästi uudne, esiteks selliseid andmebaase ei
olnud üldse ja teine oli see, et ta ei olnud nagu
tekstiotsinguga andmebaas, vaid sinna tuli sisestada nagu et noh,
andmebaasis võtsin, et porgandid ja lisasin,
et nii palju, et oli siuke komponentide põhiline otsing,
mitte vaba tekstipõhine otsing. Ja siis ma hakkasin seda kasutama kuidagimoodi siis jah,
lekkis ja läks nagu laiali, aga jah, et oli nagu tol hetkel
see vajadus tekkis sellest, et ma läksin Šotimaale,
ma ei saanud oma perfokaartide kogu kaasa võtta. Aga ütlen, et kui sa vaatad 24-le aastale tagasi,
kas selle põhjal võib ka teha järeldusi või keegi võib isegi
töö kirjutada, et mis on toimunud inimeste kokakunstiga,
nende huvidega ja maitsetega, mida nad on otsinud,
mida nad tunnevad, et tahavad? Noh, eks ma, eks retseptikogu on hästi minu nägu,
et mis, mis mind on huvitanud, mida mina olen pidanud
vajalikuks salvestada ja tahtnud jagada teistega.
Et mul on, kuna ma olen ise elanud jah, päris pikalt ju välismaal,
et ma olin kunagi 90.-te alguses Taanis vahetusõpilane,
mis ka minul siis toidualast silmaringi väga avas.
Et 92. aastal, kui uskumatu, kui see pole aga näiteks
lasanje ja Kišulid Eestis ikka väga sellised üksikud
inimesed teadsid, mis asjad need on ja ma tõin juba Taanist
tol korral, siis tulin tagasi, ma arvan,
mul kohvritäis ajakirjad Taani naisteajakirjades rebitud
retseptilehti mida ma siis hiljem nominomisse kõik,
kõik sisse tippisin. Et olid, olidki sellised muude maade toidud
ja kuna Eestis ka on tegelikult ju noh, kui palju inimesed
reisivad praegult.
Et ma arvan ka, et väga paljud otsivad käinud kuskil taimaal
või kuskil, ma ei tea, Egiptuses midagi maitsvat söönud noh
võib-olla pigem Liibanonis näiteks midagi maitsvat söönud
ja tulevad ja tahavad kodus ka teha, et ma arvan,
nominami on sellistel puhkudel väga palju abiks,
et mul on hästi palju rahvusköökide retsepte. Nii eri maade ajakirjadest, internetist,
aga internetist, aga ka täpselt, et noh,
Šotimaal elades, et mul oli seal.
Ma tegin seal magistri doktori ja, ja kaks järeldoktorid,
et just Edinburghi ülikoolis näiteks rahvusvaheliste
tudengite seas on üle poole on välismaalased,
välistudengid ja oligi, et tegid seal oma jaapanlanna
sõbrannaga mingit sööki, päras küsisid retsepti
või mul oli seal üks mehhiko sõbranna, kes oli kokk kelle
käest seal on palju retsepte, et ongi sellised,
selliste rahvusvahelise kokkupuuted sealt tulnud retseptid,
et see on nagu üks liine, ma arvan, nominamis on hästi palju
need rahvus, rahvusköökide retsepte ja ma tajun ka,
et inimesed tegelikult otsivad neid, et kui ma olen jaganud
või teinud varem siin rahvustoitude koolitusi,
et nad on alati väga populaarsed olnud. Ja teine, mis, mis ma olen nagu ise olen nagu teadlikult lisanud,
kuna kaminuse, sotsioloogia taust ja selline suur huvi
koduloo ja ajaloo vastu ja perekonna ajaloo vastu,
et ma olen proovinud, pannes kultuuriloolisi retsepte,
et vaadanudki, et mida on soovitatud siin Eesti ajakirjades,
võib-olla siin eelmise sajandi algusaastatel vanades
kokaraamatutes või siis käsikirjalistest retsepti vihikutest
siin eelmise sajandi alguses või vanemadki,
et mida, mida seal on nagu soovitatud. Et oleks nagu reega kõik esindatud, et, et ongi,
et noh, ma ei tea, et võib tuua näiteks kaerakile,
et ega see ju tänapäeval väga populaarne toit ei ole.
Aga kuna see on osa Eesti Eesti toidu ajaloost,
minu vanaisa seda väga armastas, kes või sündinud 1909.
Et et see retsept on kindlasti olemas sellised
pärimusretseptid ja traditsioonilised retseptide toidud.
Ma olen proovinud neid ka lisada ja ma usun,
et nendel on ka lugejaid. Aga kas on ka järeltegijaid, ma mõtlen just seda,
et kui ka näiteks võtta kaugete maade retseptid,
siis mul on tunne või vähemalt minu praktika ütleb nii et
kui ma söön seda pitsat seal Itaalias Ta maitseb teistmoodi,
kui ma teen täpselt sedasama asja siin Eestis ta ei maitseni
või ma olen ostnud kalli veini kaasa, mis ma tean,
et on suurepärane ja siin ma mõtlen, mis mul peas oli,
et need lõhnad, need maitsed, need värvid on seal just seal. Aga siia tuues nad nagu kaotavad oma. Võlu või värvi, kõige toredam näide on alati see,
et kes Kreekas käivad ja siis seal sellise suveõhtul kuskil
mererannas tavernas seal Uusot joovad ja nii hästi maitseb
ja siis ostavad kaasa ja Eestis ei, külmal talveõhtul õues
ei maitse, samamoodi.
Et ei ole sama juuk.
Et muidugi sul on, et toorainetega tee raskusi pitsa puhul
ka tegelikult sul loeb ju täpselt, mis jahus on
ja mis jahvatusega jahu ja mis tomatson ja mis spetsiaalses
pitsa pitsaahjus küpsetatud versus siis tavalises koduses elektriahjus. Aga ikka midagi seal teha, et minu jaoks on test alati see,
et kas, kas mul ka Eestis ka võõrustama ei tee midagi.
Et kas see inimene, kellel on pakkunud, kas ta tunneb selle
toidu ära et mul on üks?
Mul on üks väga tore spinati-feta piruka retsept,
mida ma tegin Edinburghis oma kreeka sõpradele,
nad olid alati ahetsed, et oi, et see on nagu noh,
nagu oleks vanaema teinud, et järelikult on hea retsept
sponacopita jaoks, on ju. Et kui sul on, kui need inimesed saavad aru,
mida sa teinud oled, onju et on ses mõttes äratuntav.
Aga muidugi, kus on väga keerulised toidud,
et siin noh, kas võtta mehhiko toidud, et nad panevad alati sinna,
siis meil on Eestis müügil, kui palju on erinevaid
kuivatatud tšillit, noh, paar-kolm erinevat sorti tavapoest
leiab võib-olla ühe on ju.
Et kui sa võtad siukse klassikalise moole retsepti,
et sul on seal juba neli-viis erinevat kuivatatud tšillit,
mis tuleb siis seal röstida ja siis leotada
või pluss värske chillida, kõik üks annab sulle teravust,
üks annab sulle kuumust, üks annab sulle erinevaid suitsu,
sust erinevaid maitseid, eks ongi raske neid perfektselt
järgi teha. Aga eks see on nagu kartulisalatiga, et sul on ka Eestis ju
sadu erinevaid versioone, samamoodi nende väli välismaalt
pärit toitudega, et et võib-olla see retsept,
mida sina proovisid seal kuskil oli tehtud mingi salanipiga
või salaretsepti järgi, et et ei saagi täpselt seda teha.
Aga kui sa saad tunde kätte, et on, on meenutab ikkagist natuke,
seda tuli sama tunne, et siis on ikkagi kõik hästi. See Nami-Nami on sinu nägu, aga kui palju sa sealt oma näost
näed seda, et, et kas inimesi huvitavad lihtsad asjad
või nad lähevad samamoodi keerulise poole juba hakkavad katsetama. No hästi erinevaid, et Nami-Nami seal üle 100000 unikaalse
külastuse nädalased, et kui nädalas nädalas
ja et on nagu raske sedasi hinnata, aga aga kui ma vaatan,
kui võtta nüüd see, et näiteks oletame, et Facebooki Laigid
näiteks midagi näitavad, et siis ma võin ju panna,
no teeb mingeid rupski toite mingisugust,
väga hea kanamaksakastet näiteks on ju, et on,
on mingi põneva lisandiga, tõesti, on selline soodne,
lihtne, hästi maitsev. Ma pean seda 10 korda panema nominamis jagama Facebookis
enne kui sedasama palju tähelepanu, kui noh šokolaadikook
number 148, onju et ikkagist inimesed kipuvad.
Või noh, on nagu rohkem elevil magusate asjade pärast kui
soolaste pärast.
Ja samas tõesti, kui sa küsida, kas keerulisemad
või lihtsamad ikkagist, need lihtsamad asjad rohkem,
et et ma proovin nominami Facebooki lehega ajastada asju,
et noh, ma ei pane Burgundia lihapada sul kell neli 30 õhtul. Sest see on selline nädalavahetusel roog,
et kell neli 30 inimesed vajavad, kes on veel õhtul üheksast
viieni tööl, avastad ikka, nad ei tea, mis õhtuks süüa
tahavad teha.
Siis kell neli 30 söödad ette siukse lihtsa kiiresti valmiv asja,
et lähed poest läbi, haarad kaasa ja lähed teed kodus on ju.
Ja nädalavahetustel siis soovitad selliseid aeglasemini
valmivaid ja rohkem tähelepanu vajavaid roogi
ja enne pühi eriti, et siis on rohkem mänguruumi seal
sellisteks traditsiooniliseks ja eriti hõrkudeks asjadeks. Et eks sa, eks sa proovid vaadata ka, et mis,
mis kellaaeg on või mis ilm õues on või noh,
täna. Kui niisugune või siukseid uisuse ilmaga näiteks
midagi soovitada, siis ilmselt selline ma ei tea,
jäätisekokteili ei paku, onju, et mõtleb pigem mingi kuum
soe jook, mis teeb tuju heaks ja hinge soojaks,
et. Aga kui on selline lörtsine, nagu tihtipeale juhtub jõulude
ajal olema või selline, et nad aru ei saa,
kas on nüüd jaanipäev, on jõulud. No siis ikkagist midagi, mis sooja annab,
sedasi tuju paremaks teeb ja soojeneb. Täiesti rumal küsimus, aga ütle mulle, kas juba ideed otsa
ei saa. Et kui neid retsepte ja neid on nii palju olnud,
et mul on tulla, ütleme, kui võtta keskmine inimene
või selle. Nojah, keskmine siiski siis lugu,
palju neid retsept on ta peas?
10 20 hea küll 50, ilma mida saaks kokaraamatut teha,
teeks söögi valmis, see on juba väga hästi. Arv 50 oli juba väga hästi, pakub et ilmselt see selline noh,
sotsioloogina see keskmine, et see on niisugune naljakas on.
Et see oleneb sellest, et kus sa elad ja mis,
kui vana sa oled ja kas sa oled üksinda või kas sulle
meeldib süüa?
Sulle meeldib süüa teha, sest kuigi mulle väga meeldib,
ma üldse ei eelda, kõigile meeldib.
Ja kui minu jaoks on noh, nüüd on jõulud kohe tulemas,
et, et juba siin teame, mis perekondlikud kokkusaamised on,
minu jaoks on see suur nagu, nagu positiivne väljakutset
ohoo 20 inimest sel õhtul see seltskond,
mida ma nüpakun juba juba kritseldan paberile
või arvutiekraanile neid menüü ideesid ja ma tean inimesi,
kes lähevad lukku ja satuvad masendusse,
sellesse tuleb kolm inimest, homme küll,
et peab midagi süüa tegema, et on, on nii hirmutav. Et minu jaoks on see pigem selline noh, rõõm,
et ma saan nüüd nagu näidata, et mida ma olen osanud,
aga et kas retsepti otsa saavad, et noh,
alati kõige turvalisem ja panna midagi, mis sa tead,
et kindlalt õnnestub.
Mis on alati sobib ja rahvale meeldib või sööjatele meeldib
ja siis natukene sinna juurde sedasi panna midagi uut
ja põnevat, et et kui sa kutsud inimesed jõululõunale
ja sul ei ole mitte midagi traditsioonilist,
mis nagu ütleb, et, et jõul et siis võib-olla on külalised
natukene pettunud, onju, aga kui sul on seal sellised mõned
head kindlad pidepunktid nagu eestlase sünnipäevalaual peab
olema kartulisalat? Kui ei ole, mõni on kindlasti pettunud, aga sinna kõrvale
võiks siis midagi uut ja põnevat ja sides huvitavam,
huvitavamat pakkuda, mis siis elevust tekitab
ja kes teab, võib-olla järgmiste jõulude ajal juba küsivad seda. Meil on saates külas Pille Petersoo, Nami-Nami portaali
eestvedaja asutaja ning me räägime toitudest,
kuulame vahepeal muusikat ja siis jätkame. Ja juba uksekella helin ootan sind, tean,
olen olnud tublil läbi aastate kõige siis ma tean,
et oskad seda kõike Päda hennat.
Aga luuletus, mis tuleb meil hulka, kus südamest on igal
aastal uus, ma loodan, märkad seda, just,
sajab. Nats sire ja ka sellel aastal päkapikud mind alt ei vea,
olen olnud tubli läbi aastat, õige, siis ma tean,
et oskad seda kõik ta linnad.
Aga luuletus, mis tuleb minul kavus, südamed? Ja juba uksekella helin ootan sind, saade olen olnud tublil
läbi aasta kõige siis ma tean, et oskad seda kõike hinnata.
Aga luuletus, mis tuleb minul kogus südamisest?
Aasta luusva, loodan, märkad seda juust. Meil on täna saates külas Nami-Nami toiduportaali asutaja
ja selle tulihingeline eestvedaja Pille Petersoo
ja teemaks on ütleme nii, et nüüd oleme jõudnud juba siis teemani,
mis puudutab jõule.
Ja kui sa enne seda muusikapala ütlesid,
et jõulud, kus on peavad olema traditsioonilised toidud,
siis ma tahaksingi nüüd teada, et mis on näiteks sinu peres need,
mis kindlasti peavad olema, et ma saaks aru,
kui sulle külla tulla, et on jõulud, kui ma muidu ei tea. No ses mõttes, et ma hakkaks natuke kaugemalt,
et kui, kui sa vaatad näiteks Eesti kodu ajakirju
või naisteajakirju 100 aasta tagases tagusest ajast seal
1000 900 kahekümnendad kolmekümnendad siis jõulumenüüs on
verivorst võib-olla ka kruubivorstid, sealiha,
piparkoogid, tegelikult need klassikalised jõuluroad ei ole
absoluutselt muutunud ja täpselt sama on sul ka Taanis
ja teistes riikides, et sul on nagu need põhilise toidu toidu,
mis pühadelaual on timise pühad ongi selline periood,
kus sa siis taas kinnitad oma kuidagi sellist kohalolu,
kuuluvust ja, ja identiteeti. Aga et meil on ka, et meil on ikkagist.
Noh, meil on me, me pere ise väga palju liha,
aga pühade ajal sul ikkagist liha on laual.
Et sul on siis seapraad on verivorstid.
Kas siis isetehtud mitte, meil on viimastel aastatel alati
olnud ka kartulivorstid laual, sest mul on sedasi umbes
kolmveerand minu juurtest on Raplamaalt juba
seitsmeteistkümnest sajandist pärit ja Raplamaal
traditsioonilised tehtuki kartulivorst alati. Et see selline väike kummardus siis Raplamaa juurtele tuleb
nende kartulivorstide näol ja siis ikkagist hapukapsas kartulid,
köögiviljad, aga siis ongi igasugu siuksed,
nopped ja lisandid, et ma olen elanud seitse Šotimaal
ja Šotimaal ja üldse noh, Briti britid siis jõulude ajal
söövad väga palju pastinaagi.
Ja see on, on selles mõttes huvitav, et kui sa vaatad ka
neid vanu eesti ajakirju või raamatuid, pastinaak
ehk aed-moorputk oli täiesti ka levinud köögivili lihtsalt
kuidagi kadus ära, et ma ei mäleta, et ma oma nooruspõlveks
oleks kunagi pastinaagi saanud ja ta näeb välja nagu porgand,
lihtsalt sihuke hele valkjas ja ausalt öelda,
ega ei oskagi ta ka midagi peale hakata,
kui poest vastu imeline ahjujuur juubeli,
täpselt nagu sa pead ahjukartulid ja me panemegi siis kartulit,
porgandit, pastinaagi, küpsetad ahjus ära väga mõnusa maitsega,
et alati on pastinaagi rooskapsas jõulupühadelauale tulnud
ka läbi selles Šotimaa kogemused, taas köögivili,
mida Eestis väga ei osata hinnata. Et on selliseid põnevaid köögiviljalisandeid
ja siis näiteks kapsas, et siin ma arvan,
et julgelt 20 aastat küll olen mina teinud jõululauale õllekapsast.
Et mitte sellises klassikalises sealihaga hautatud kapsast,
sest noh, niikuinii on ju sealiha lauale,
on ju, et miks ma see sealiha seal ka seal kapsa sees peab olema,
seal nagu, et sünnipäevaks kartulisalatid lihaga
või vorstiga ja siis paned veel, viid viineri kõrvale,
kui viiner kõrval, siis pole ju vaja sinna salati sisse. Et ma olengi siis teinud nüüd ikka väga pikalt õllekapsast,
et on siis tumeda õlle võib-olla ka õunamahlaga,
aga võib kant õllega või pruuni suhkrut natuke köömneid
ja hauta pehmeks.
Imeja kapsas.
Lastele meeldib, kõikide külalistele meeldib
ja sellega veel ma mäletan, et kui ma seda tegema hakkasin,
siis esimestel aastatel oma emadega igaks juhuks jõululauale
tava noh, nii-öelda tavalist klassikalist sealihaga kapsas ka,
aga enam ei tehed. Et nüüd selle kapsaga on huvitav, ma olen ka nüüd teinud
aastaid seda aga sõltub õllest ja sõltub kapsast,
kui hästi ta välja tuleb, kui palju sa pead midagi muud panevad,
et kui on, ütleme teatud tüüpi porter siis jääb natuke
võib-olla kibe, tead midagi? No eks peabki timmima, et on, minul on ka olnud,
on noh, ma nüüd kasutan ühte konkreetset õlut alati,
millega ma tean, et tuleb välja ja mul on ka oma lemmikkapsas,
mida ma alati kasutan, mis on sihuke hästi maheda maitsega
ja siis ei see hapu trügiselt nii nii läbi,
et eks peabki timmima, onju, et retseptid ongi,
et et ma juba ammu ei pane nominamis soola piprakogus,
sest kui pole just seenemarinaad, et see inimeste
maitse-eelistused on niivõrd erinevad, et kui ma ütlen,
et pane, paned täpselt nii palju soola ja keegi jälgibki
täpselt retsepti, siis pärast on kas liiga mage
või liiga soolane, et tulebki toitu tehes tuleb alati seda
maitsta ja aru saada, kas ongi natuke vaja soolasust lisada
magusust hapet, et mida peaks juurde panema. Aga esse see kapsas ja samas, kui meil on mõnikord ka
linnuliha laual olnud, kas siis näiteks ahjupardi näol,
et siis ma olen sinna kõrvale tihti teinud hoopis punast kapsast,
mis on selline taani mõjutus, aga mismoodi seda tehakse millisega,
kas see peabki olema siis punane kapsas,
mida müüakse ja värske punane kapsas, hästi mõnus jääb,
mida mina siis nüüd Kadein, mis ei ole nüüd traditsiooniline
Taani viis, aga et ma teen kuivatatud ploomid panen punase
kapsa riivid ära või ribast ära paned potti,
lisad, kuivatatud ploome? Ilma kivideta muidugi, õnneks tänapäeval vist ongi,
enamasti ei teagi, kividega oleks, aga, aga vanasti tuli
seda mainida.
Siis natukene apelsinimahla, hakitud sibulat
ja palsamiäädikat natukene lisab see kapott natukene
ja hautadki, täpselt nii, kas sa tahate sellises krõmps
pehmeks poole tunniga või tahad täitsa pehmeks tunni ajaga?
Ja imetore lisand? Just just linnuliha pardiliha juurde sobib väga hästi.
Et noh, ka need retsept on nii palju erinevaid,
ma siin tänavu proovisin ka punase sõstra Leega varianti
mustasõstramahlaga olen teinud, et et saab mängida,
oleks selline natuke nagu haput nüanssi lisada.
Sellise rasvase rammusa pardilihaga sobib,
sobib väga kenasti.
Et tasub proovida, et just et suse kapsas
ja sa võidki panna ja siis seda, sest see on tavaline
hapukapsas ja sul on näiteks siis hautatud punane kapsas,
et inimesed saavad proovida ja mõni võib-olla avastab enda
jaoks sellise uue, põneva punase kapsa, sedasi. Aga kas. Taani köök on jõulude ajal väga erinev Eesti omast. On jah ja ei, on tegelikult õige vastus,
ma olin, ma olin Taanis vahetusõpilane, ma olin 18 aastat vana,
see oli siis 30 aastat tagasi, aeg lendab,
eelmisel sajandil.
Jama oli, elasin Svenburgi linnas Eero saarel imetoredas
peres kellega ma suhtlen siiamaani aktiivselt
ja siis just oligi, et noh, muidu see rõõmsate taani toite,
sest see oli kõik nii põnev, kõik need Kišidia lasanjet
ja mis meil seal, mis meil seal söödi. Ja siis enne jõule ma tajusin, et et ma tegelikult on
koduigatsus peale tulemas, et just, et kuna jõulud on meie
peres alati hästi olulised, meie olime, meil olid suur
perekondlik jõulupuupalukülas Raplamaal kus siis kogu suur
pere kokku tuli.
Mul on 11 nõbu, et seal oli selline suur suur seltskond
ja siis tundsid, et natuke nagu ikkagist juba kripeldab
ja see oli nüüd ju noh, 90.-te alguses, et sul ei olnud
internetti ja helistada ei saanud ja koju lennata ei saanud ka. Ja siis rääkisime siis Taani perega läbi,
et mis meil siis Eestis jõulude ajal süüakse.
Et verivorsti ja seapraadi ja siis Taani pereema soovitas
siis ka, et nendel on verivorst on tegelikult üle maailma
tuntud asi, et lihtsalt need retseptid on väga erinevad
ja tema siis pakkus, et oi, et verivorst ei ole üldse probleem,
et et juudimaal kasvavad verivorsti, et seal rosinate kaneeliga.
Ja siis ma loobusin tol hetkel, et ma mõtlesin,
et ma nagu rosinate kaneeliga ette ei kujuta väga. Aga siis teil ongi, et neil on, nad söövad sealiha,
aga väga levinud on part.
Hapukapsas ei tunne, aga neil on see punane kapsas samuti,
nad teevad lehtkapsast Auttavad sellist kreemjat,
lehtkapsaputru või vormi või siukest autist jäävad.
Ja siis on neil kartulid, neil on tavaliselt lauani
tavalised kartulid kui ka pruunistatud kartulit,
mis nad siis, eks sellises rivistatud või pruunistatud
suhkru-võisegus nagu selline garameliseeritud kartulid,
sihuke natuke magus nüansse tuleb juurde ka väga tore,
tegelikult magustoit, siis ei, ikka põhika soolane,
selge ja näiteks, kus meil on laual jõululaual näiteks
pohlamoos siis taanlastel on selline hästi põnev,
põnev lisand, neil on Nad keedavad õunu kerges
vanillisiirupist ja siis need olid poolitatud õunad südamega
välja võetud. Et sellised nagu väiksed laevukesed siis
ja sinna keskele, siis panevad nad pärast punase sõstra leed
et ka väga põnev ja kui sa mõtled, et noh,
me paneme näiteks ahju hane sisse, paneme sibulat
ja sibulõunu.
Ja siis see pohlamoos näiteks sihuke magus asi sinna kõrvale,
et tundub esmapilgul väga võõras, aga kui oled seda siis
nüüd jõuluprae kõrvale söönud. Väga tore, mõtle küll, et õun, suhkur, vanill
ja sõstrareleed, kuhu see nüüd nagu sobitub
ja tegelikult see on siis nagu noh, meie mõistes siis
pohlamoosi lisand seal prae kõrval, et väga-väga põnev,
jälle. Ta näeb ilus ka välja, on ilus, sest õun on ilus
ja kull seal midagi punast sees on, see on väga armas.
Aga kui me jõuame Šotimaa juurde, kus aga olid siis kui
erinevad on jällegi šoti toidud? No sa ütlesid, talle on see šotlased pigem isegi tähistavad,
et aastavahetust, mitte jõule, siis nüüd tähistatakse jõule agaaga,
jõulud olid sellel pikalt üldse põlu all,
et ligi 400 aastat, kui siis reformatsiooni järel šoti kirik
seostas jõule pigem siis paavstiga ja katoliku usuga
ja seda nad seal ei tahtnud, et see jõulukeelati täitsa ära
ja uuesti alles 1900 viiekümnendatel muutusid jõulud siis
nagu rahvapühaks ja puhkepäevaks. Et senikaua siis jõule ei tähistatud, tähistati aastavahetust,
mis on siis Šotimaal siis Hogmanai pidustused?
Mul on olnud seal mitu korda võimalus seda koosnega tähistada,
ääretult tore sündmus.
Aga toidu osas.
Ta on ikkagist jälle, seal on ka nagu paljudes maades,
et on pigem Hani hoopis mingi suur lind või siis noh,
kalkun uuemal ajal aga kartulid ja ka punane kapsas
rooskapsad jälle see pastinaak, mida mainisin. Et sellised erinevad, sellised rikkalikud soolased toidud,
et, et ei ole nii kohutav, kardinaalselt erinev,
miks tegelikult? Aga kas nad pikalt pidutsevad, kui võtta Eesti rahvakombeid
ja kuidas vanarahvas võis toimetada, siis jõuludeks
valmistuti pikalt ja ütleme, et ka lastiga peol kulgeda,
et ei olnud nii, et üks. No neil on, Šotimaal on ka talvel külm ja pime,
mis seal seal siis nii väga rabelevad, teedel pole
korralikku lundki, mis natuke valgust annaks.
Et eks need pidustused ka siis võisid ikka paar päeva aega
võtta ja Taanis on nagu teiste tegelikult ka Soomes
ja Rootsis, et on ju jõulude tähistamisega hakatakse väga
varakult pihta, et neil on see väike jõulutraditsioon võilillejõul,
et sul on juba novembris keskelt hakkavad sul kõik töökohad
ja sõpruskonnad ja kaugemad sugulased hakatakse selliseid
väikseid jõulukoosviibimisi pidama, kus on siis ka glögi
ja piparkooki ja mingit neil Taanis on need väiksed Eblis
kiivri pallikesed siukseid, toredat pontšikuid,
mida nad jõulude ajal hästi palju söövad,
mitte siis piparkoogid või need on sellised pärmitaignaga
või siis keefiri ja sooda. Tainas, sellised ümmargused muffini pannis küpsetavad väga
toredad pallikesed mida siis serveeritakse maasika
või vaarikamoosiga ja rohke tuhksuhkruga,
et hästi magus, hästi mõnus.
Et ma siin jagasin tänamuga ühte retsepti just ühes Eesti ajakirjas,
et et hästi hästi maitsvad, väga magusad,
meeldivad lastele meeldivad suurtele. On neid võimalik lihtsalt järgi teha. Kuidas on, mida mul selleks vaja läheb, sul on vaja seda
panni juba on keeruline, juba on keeruline,
on vaja panni ja kui mina minul seda panni ei olnud
ja ma kirjutasin mingi eesti veebioksjoniportaal
ja oli mitu tükki kohe müügis, et need on tegelikult
pontšikuid vannide nime all.
Kes Soomes käib seal ainult munki panni nime all,
sest nemad teevad oma pontšikuid nende sees täiesti
tegelikult liigub, tasub otsida või vaadata siis jälle kuskile. Ma ei tea vanaema sahvrisse, kus paljudel on ju peidus need
krustaadi rauad, millega neid Eesti neid rasvaküpsiseid tehakse.
Et Facebookis nii terav intervjuudes, nii tore näha,
et näidata, leitakse kuskilt vanaema kapi põhjas siis
metallpulk ja mingisuguseid naljakaid metallist vormid
ja teada, mis need on, et need on tõenäosus,
krostaadi vormid.
Ja kui sa leiad vanaema sahvrist, siis sellise panni,
kus sellised ümarad süvendid sees, et siis sellega saab teha
imelisi pontšikuid küpsetada. Just et jah, et neil on see lillejulgus on siis noh,
hästi varakult hakatakse pihta sellised mõnusad hubased koosviibimised,
et see kuulusse taanasse see hüüge, et selline õdus
koosviibimine monitaanis küll ainult aastakese,
aga noh, neid jagus siiamaani.
Mäletan. Eelmäng sedasi suurtele jõulupidustustele,
mis on siis hästi perekondlik pühk, pidust püha jälle. Aga mis võiks olla Eesti magustoit jõuludele jõulude ajal
piparkook kõrvale jätta, mis on nagu? Kogu aeg Eestis on tegelikult selles mõttes natuke keerulisem,
mina, mina pean, jah, tunnistan, et minul on jõululaual
magustoiduna juba ka vist ma arvan, ilmselt kas Estonia eest
on see taanlaste risse lande, mis on imetore jõulude sert
ja tegelikult see on siis saanud alguse sellest,
et ka eesti talurahvast nagu Taani talverahvas muidu sõi
kört jahukört rukkijahukört ja odrajahu kartuliputru.
Ja siis jõulude ajal, mis oli ju pidupäev,
suured pidustused, et söödi riisiputru, sest riis oli ju
kallis importkraam, et seda ju kohapeal ei kasvanud. Söödi riisiputru, see Taanis kutsutakse seda päkapikkude
pudruks vaid päkapikkude lemmikpudruks.
Ja see on täitsa ametlikult menüü.
Mina mäletan, et minu Taani perekond näiteks meil oli
neljapäeva õhtuti meil oligi menüüs riisipuder kaneelisuhkruga,
sest et minu pereema ja pereisa käisid rahvatantsus
neljapäeviti ja siis ei saanud midagi suurt süüa.
Enne seda oli meil riisipuder alati, aga jõulude ajal on see
riisipuder ka siis niisama küpsetatud või hautatud,
ahjus küpsetatud riisipuder hästi levinud. Ja seda riisiputru siis jääb ju alles natukene
ja siis jõulupäeval või jõululaupäeva siis segatakse see
riisipuder siis jahtunud riisi pudes jagatakse vahukoorega.
Mis on ka selline jõuk jõukama aja märk juba et kui oli
vahukord võtta ja sinna sisse segati, siis hakitud mandleid
ja kindlasti siis ka terve mandel kes siis selle magustatud
endale saab selle terve mandli, et siis seisab selle väikse
sellise mandlikingituse siis pererahva poolt. Aga seda serveeritakse sooja kirsi kompotiga.
Ja kogu see riisipudru vahukoore hakitud mandlite.
Ja siis selle sooja riisikompotisegu, et see on niivõrd maitsev.
Ja see on ka selline põlvkondadeülene vanematele inimestele
ilmselt selline nostalgiaroog, väikestele meeldib lihtsalt
see vahukoorene riisipuder väga, sihuke hästi tore
traditsioon ja seda saab imeilusasti vokaalis serveerida.
Kas ta pannakse mingisse vormi, kus ta võtab siis koogi kuju
või tõstetakse teda, sa võid kahte moodi serveerida,
võid panna suure kausi sisse, kus sa serveerid,
seda siis ongi kausi sees, igaüks tõstab endale
ja siis on sul seal pealsel veri, kirsikompoti
või teine variant epokaalidesserdi pokaali dessert on ka
hästi ilus, panedki vokaalide sisse, paned seal peened pokaalid,
see õhuline vahukoore riisipuding ja sinna peale seda
kirsikompotti veel mõned mandlilaastud otsa,
et väga-väga ilus ja sellega mina mäletan,
et oli alati, et täitsa müstilisel kombel oli neid terveid
mandleid ükskõik mis serveeriti sportsjonitel laua peal,
et alati sattus iga lapse portsjoni siis üks terve maanteel ka,
aga söömine on lõbus, sest kõik tahavad ju leida seda,
et sedasi hästi vaikselt süüakse, et iga kord,
kui midagi hambal on need siis nagu, kui sa katki hammustad,
selle mantliga see tõesti, et see oli sul terve maanteel,
et sedasi siis kõik vaikselt söövad, rahuneb korraks maha,
siis saavad oma kingituse kätte, et selline tore,
tore lisand, et see on jah meie peres olnud alati ka nüüd
siin viimastel aastatel hästi populaarne lastele ka väga meeldib,
et pluss ega ta väga kallis ei ole, et sul on riis,
piim, vahukoor ja on riisiga oluline, et oleks pudruriis sõmer,
pudruriisist saad ilusama lihtsalt, et jääb nagu niisugune ehedam,
aga iseenesest võib ka kindlasti teistes reisides teha. No praegu, kus jõulude ajal küsitakse alati,
et mis sa teed ja ideid otsitakse, siis mis on need lisaks
neile magustoitudele, mis sa nüüd rääkisid,
mis tundusid mulle väga huvitavad ja põnevad,
et ja ka lihtsalt järgi tehtavad siis mis on veel,
mida sa välja võib-olla tooksid, et tasuks vaadata,
et kui aega on ja tahtmist Miksmit. Mina soovitaks tegelikult seda, et, et, et säiliks
natukenegi seda jõuluõhtu erilisust et ei pea hakkama
esimesest detsembrist juba sööma hapukapsast verivorsti ahjukartulite,
et et siis tegelikult.
Mulle endale tundub, et siis, kui see jõuluõhtu saad jälle
siis juba enam ei taha, siis sa juba enam ei taha,
et pigem mängida seda, et võib-olla tead tee kapsast,
aga võib-olla siis mitte kõikide klassikaliste lisanditega,
et ma ei tea. Hapukapsas sardelliga on ju ka väga tore,
on ju niisugune nostalgiaroog et natukene seda jõuluroogasid
säästaga selle jõuluõhtu jaoks.
Ja teine asi, mis, kui ei ole niisugune suur,
istume kõik laua taha pidu, et tegelikult verivorstist saab näiteks,
mis on ka siuke hästi eesti jõuludele omane.
Et saab teha ju tegelikult väga palju toredaid asju,
et ma olen siin teinud profitroole või noh,
keedutaina tuuletaskuid, kus verivorst on segatud sinna
taina sekka küpsetatud, sellised saab teha väikseid lehttainapirukaid,
verivorsti ja pohlamoosiga, näiteks siukseid keerdusid Vespiraale. Siis peavad olema verivorstid enne ära küpsetatud,
aga suured ongi väga hea variant teha siis kui sul on
verivorst nendes alles jäänud, et siis murrad sealt selle
kestases lahti ja saab pudistada soolast kringlit saab teha
väga hästi, et tegelikult on väga palju erinevaid selliseid
põnevaid roogi, mis sa saad teha, et on verivorst
ja kes on väga palju mängida ja sa lisad hästi tugevalt
sellise eesti jõulumeeleolu, aga hästi põnev
ja uudne ja selline teistsugune menüü samamoodi hapukapsaga,
ma olen näinud siin hapukapsapirukaid või hapukapsa
verivorsti pirukaid näiteks, et ka kui sa saad seal mängida
nende nende ainetega. Mul on just sel aastal jäänud silma nüüd detsembri keskel
juba ikkagist sotsiaalmeedias, hästi aktiivselt juba
planeeritakse jõulumenüüsid.
Et mitu korda ma olen mulle märganud, küsitakse,
et mis supp, pilt teha.
Aga selle peale ei tulekski, aga tõesti jah,
et on, ongi nagu ja samas taas.
Šotimaalt on ju see pastinaak, mida olen maininud,
et et pastinaagi saab imemaitsva püreesuppi,
kuhu lisada nendes karri vürtse. Et siukseid, natuke indiapäraseid, vürtse võin,
aga noh, mis on tegelikult jõuluhõngulised,
natukene saab väga toreda eelroa näiteks esimese käiguna
võib-olla serveerid hoopis suppi.
Et võib-olla täitsa põnev, et huvitav, kas on kuidagi siis
selle ka selle selle keerulise majandusliku olukorraga seotud,
et supp on tegelikult tihti soodsam.
Aga et on nagu silma jäänud. Aga kas on soodsam?
On ses mõttes, et sa saad supipuljongi ka pikendada,
onju, et täidab hästi kõhtu et ka soodsam kui puhast liha süüa. Aga kas muidu jõulutoidud on, on neid võimalik teha odavalt?
Et suurt raha sinna alla ei pane, no selge see,
et sa ei pea hane lauale panema, sest see on hirmkallis.
Hani on ka raske ja tõesti oli, on, on kallis,
aga ta on nagu olnud mingil ajal jõuludega seotud,
et jõuludeks ikkagi Hanija. Ja on ajalooliselt on olnud hästi populaarne,
aga siis oli kaid, hani on ikkagist ka, oli ikkagi ka nagu
ka Mart mardipäeva leppinud, see mardihanelegend.
Samas Eestis noh, talurahvas ei söönud sul mardiõhtul hane,
et see nendele heale kana, et mida, mida suutsid
ja see ei olnud ilus broilerkana, et need olid ikka sellised
supikana või munakanad, kes siis enam ei munenud,
enamikke munenud, onju, et ärme nüüd siin siuke siukest
lopsakad broilerid ei tasu ette kujutada. Hani traditsioonilised olnud, aga hane Su tasub teha ikkagi siis,
kui suurem sööjaskond part seevastu on niisugune suhteliselt
väiksele jagub?
Neljale viiele ehk kvaliteedi osas siis kindlasti mitte,
pigem mõelda jah, need menüüvalikud läbi on ju,
et seda liha ei pea olema nii palju.
Köögiviljad on sul alati odavamad, et kui sul on niisugune.
Lisaks kartulile kapsal, on sul võib-olla tõesti siis seal
neid rooskapsaid või mingeid põnevaid köögivilja salateid
näiteks et inimesed proovivad neid ja kui sa siis saad
käinud seal ühe viilu seda seapraadi, näiteks. Et sa ei saa tegelikult aru, et sul on midagi nagu vähem,
sest sul on kõiki neid muid asju, mis on hinnangutes
odavamad nagu rohkem et mängida nagu selle pealt,
et sul ei pea see, see keskne asi olema,
onju siis see kohutavalt suur, uhke, uhke seapraad,
onju. Täiesti nõus, mulle meeldivad just need ahjuköögiviljad erinevad,
sest paar aastat tagasi, millal see Rebase talust läbi mindud,
see on üks talu Järvamaal, kus nad kasvatavad värvilisi kartuleid.
Seal on sinised punased, erineva kujuga ja kui need lõigata
sedasi kangideks või kuidas iganes tavalise kartuliga,
siis veel porgandit, porgandit ja niisamamoodi erivärvilised
ja sinna juurde näiteks aiva ma ei teagi,
küdoonia küdoonia just, ja see ja, ja kõiksuguseid,
erinevaid värve ja ütleme niimoodi, et ega keegi ei tunnegi
liha vastu huvi, sest kõigil on põnev saada teada,
mis asjad need need seal olid, mis eri värvi selle taga peitub. Ja tuleb päris. Näiteks, sest erinevad tekstuurid ja ma ei tea,
et siis on nagu pane maitsta jah, et ja tegelikult need juurköögivilju,
et samamoodi võid sinna lisada ka peeti seda pastinaagi
maguskartulit panna erinevaid asju, mida saab panna,
et, et just proovida neid soodsamaid lisandeid sinna juurde panna,
et see, see nagu aitaks siis seda Põhimaksumust alla viia
ja kui jääb järgmisel päeval alles, et siis jah,
et verivorstidest teed nendega pirukaid ja suupisteid
köögiviljad võidu, kas siis läbi praadida
või lase püreeks, sa teed mingi mõnusa sellise püreesuppi või,
või köögile tambi, et või pudru, et, et saab igal pool
kasutada uuesti kanda asju. Pille paluksultel viimasena mõnda retsepti,
nüüd juba sedasi päris ette lugeda, et mida sa omalt poolt pakkuda,
pange lauale. Aga ma soovitangi, sest Taani riisiputru
ja neid õunu sõstrareleega need õunad sõstra želeiga tuleks
siis võtta vastavalt, kui palju sööjaid on,
et tuleb valida õunad, mis ei ole liiga suured,
aga oleks sellised kõvemad, mitte väga pudrused,
väga hea õunu, Krista, kus juurest Antonaka sobikaagonvel
sibulõun võib jääda natuke väiksemat väiks vaikseks,
aga kui on suured sibulad, et siis on ikka proovida
ja siis panna nad koorida, ära lõigata siis ristipidi
pooleks ja võib lõigati alumise otsa, siis natuke siledamaks
püsiks püsti ja siis uuristada selline kas siis selle
jäätise kulbikesega või sellise uristega võite lihtsalt
noaga natuke väike süvend sisse, kui see südamik välja võtta
ja siis panna keema, siis liiter vett ja kaks detsiliitrit
suhkrut ehk klaaside suhkrut. Ja natukene siis vanillisuhkruga, kui, kui raatsib panna
lausa pikuti poolitatud vanillikaunaga, kui raatsid,
siis piisab vanillisuhkrust ja natukene sidrunimahla,
et see õun ei värvuks, ei panna sellised õunad sinna
siirupist keema ja keeta sedasi maksimaalselt viis minutit,
et õun keeks läbi, aga läheks pudruks ja siis jäta sinna
siirupi sisse jahtuma.
Ja lauale panekuks siis panebki lihtsalt need ilusasti
vaagna peale need õunapoolikud igasse süvendisse paned
väikse lusikatäie õunases seda punasesõstrafileed,
mida tegid eesti sahvrites tihti, leidub
ja panebki lauale, serveerib prae kõrvale. Väga mõnus.
Pluss juures on väga efektne välja, kindlasti kõik uurivad
ja toi, mis asi see seal on? Ja, ja nii ja kuidas siis seda mandli riisi? Ja see riisipuding siis kirsikastmega, et taani keeles on
systerisse lande ja tegelikult on näiteks riisidesserdika
Rootsis ju väga populaarsed ja Norras väga populaarsed,
et just see riis ongi kuidagi Põhjamaade jõuluselline
oluline osa.
Et keedad tavalise pudru, siis kõigepealt piisab täitsa
detsiliitrist pudruriisist.
Keedad selle siis alguses, paned korraks detsiliitri veega keema,
siis lisad pool liitrit piima täispiima ja keedad siis
tasakesi pehmeks vanillikauna paneka maitseks
või siis jälle vanillisuhkur, kui on. Ja siis natuke mandleka ja kui on puder on valmis,
siis laseb täielikult ära jahtuda, enne serveerimist,
siis paned sinna hulka, segad siis sellise peotäie
või hakitud mandleid mandlilaaste ja siis vastavalt laua
taga istuvate laste arvule siis terve pandud,
aga need võib panna kas alles laual, et sa teaksid,
et ikkagist saaks nagu laps selle Witte isa
või külla tulnud onusest seda draamat ilmselt jõuaks ära kuulda,
kui onu siis hoopis selle mandlikingitus endale saab. Ja siis kaks kolm detsiliitrit vahukoort vahustada ära
ja suhkruga suhkruga vahukoort suhkruga kergem vahustele
paremini pihta.
Et siis segad sellises õrnad selle pudru hulka,
saad siukse koheva pehme riisipudru.
Ja magustoiduks võtab poes selle suure purgitäie kirsse.
Hapukirsid kuumutad, segad hulka sellise üks kaks
supilusikatäit maisitärklis kartulitärklist,
siis külma veega segad läbi ja selle tärklise segu siis siin
hulka kuumutad natuke läbi ja siis serveerid siis seda
mõnusat pehmet riisiputru, siis selle, mitte kuumaga sellise
sooja kirsipotiga hästi ilus, hästi lihtne
ja selline väga põhjamaiselt jõululik. Ma väga tänan sind, Pille Peterson nende soovituste eest
ja ja üldse ideedes ning kogu selle Kokkamise või toidutegemise propageerimise eest,
sest see on ikka suur asi inspireerida ja innustada inimesi,
aitäh ja ilusat jõuluaega.
Maitsvaid pühi. Ja selline saigi meie tänane saade aitäh kuulamast,
soovin teile kauneid saabuvaid pühi.
