Mõlemale. Vikerradio. Tere, head kuulajad enne jõule.
Tänases saates räägime pühadest paikadest,
kuidas nad välja näevad, kuidas seal elatakse.
Ja saates on külas kaks rändurit, kes on seljakottidega
külastanud erinevaid ajaloolisi ja religioosseid paiku.
Bianka Mikovitš on ajakirjanik ja Helen Haas on Tartu
Ülikooli usuteaduskonna doktor.
Kuuleme saates, mida nad on oma reisidel näinud kogenud,
olgu siis Petlemmas või etioopia kalju kirikutes
või Maroko kitsastel tänavatel. Nii et tuleb üks selline omapärane jõulueelne reisisaade.
Minu nimi on Krista taim ja soovin teile head kuulamist. Häälevangeleme külmataadi sulekotti.
Akna taga käivad lumememmed seljas, Sulematlikesed pehme
puidu repliigiks või need seisaksid viisakest.
Öösel hakkab.
Mõnikord teeb. Paiga seest öösel poole, see luua, seljas lendlevad,
siis meta. Nende silmas süte vahel valged lumememmed,
muidu ingliks uinad poega ja teised ei saa.
Nendest öösel hakkab ingliks, mõnikord teeb. Seest öösel poole see luua, seljas lendlevad siis memmed
taeva son nende silma süzee süte vahel valged lume,
nüüd need muidu muks lumememmed paiga ja teiseks.
Nii saama nendest öösel hakkab mõni koertele,
teeb, muidu pehmemaks, lumememmed oleks,
kui nad saaksid. Öösel hakkab. Head kuulajad, mul on täna külas kaks rändurit,
Bianca Mikovitš ja Helen Haas, tere, tervist.
Tervist. Enne jõule ikka inimesed, aga no ma ei tea,
kas kõik, aga mõned kindlasti mõtlevad, et kas need lood,
mis on kirjas kas siis vanas testamendis
või uues testamendis, kas need paigad on päriselt maailmas
olemas ja huvitav, mis seal siis toimub mõndade kohta me teame,
et nad on olemas, sest vähemalt televiisorist näidatakse,
et midagi seal toimub. Kui mitte midagi ilusat, siis on koledaid kaadreid.
Ehk siis Betlem, Jeruusalemm need on paigad,
mis on olemas, kuidas seal elatakse, mis seal toimub
ja kaugemad kohad.
Mina ei ole seal käinud ja kindlasti ka paljud ei ole käinud,
aga teie kaks rändurit, ma tean, et olete käinud hülge kui
palju erineb näiteks Betlem, mis on see koht,
mis tõuseb maailmakaardile? Üheks päevaks, vähemalt kristlikus maailmas,
mis koht see selline on ja kas see koobas
või siis sõim, on see ka päriselt olemas,
kus Jeesus sündis? See on kohe väga hea küsimus enne jõule küsida,
sellepärast et jõulude ajal on ikka neid pilte ju küllalt palju,
kus on sõim ja hästi armas on kõik lehmad veised
ja püha perekond seal ümber?
No mina seda ei näinud, Petlemmas ja Helen on seal veel paar
korda rohkemgi käinud, kuidas sul oli?
Lauda leidsid? Lautoma ei leidnud aga see koht, kus väidetavalt siis Jeesus sündis,
see traditsiooniline koht, eks ole, mida käiakse vaatamas
see on igal juhul olemas ja, ja sinna ümber on ehitatud omal
ajal selline uhke sünni kirik kuhu siis palverändurid suunduvad.
Aga mida Petlemmas kindlasti veel inimestele
ja palveränduritele eriti näidatakse, on see väli,
kus, kus karjased hoidsid oma lambaid ja ja,
ja kus siis inglikoorid laulma kassid ja kuulutasid,
et et päästja on sündinud, et seda kohta näidatakse
inimestele ka lisaks sünnikohale. Klemm oli minule tegelikult päris pikalt selline sihtkoht,
kus ma mõtlesin, et kui tore oleks minna sinna jõulude ajal
ja istudagi seal karjaste väljal ja lihtsalt natukene ma tea,
mõelda ja vaadata tähistaevast.
Ja nüüd, kus ma olen käinud seal ärab päriselt,
sest ma tean, et see kindlasti ei ole võimalik mitte mingil
moel sellist kujutluspilt ei ole võimalik täita sellepärast
et see on, ta on tuhandete inimeste sihtkoht jõulude ajal,
palverändurid lihtsalt voorib, voorib mingi istumiskohta sa
kindlasti seal ei leia ja kui sa seistagi,
saad kuskil ühe jala peal kõige üks kõige rahvarohkem koht,
mida võib jõulude ajal ette kujutada. Ja karjaste väli ise.
Kui me sellest räägime, siis me oleme ka näinud pilte.
Noh, need on sellised lüürilised.
Et noh, tegelikult see on selline väike rohuriba küllaltki
armetu eestlase jaoks, kes on harjunud, et karjamaa on ikka
uhke ja roheline ja ja, ja kõiki loomi siis tegelikult see
on väga väikene ala ja mingit rahulikku mõtlemisaega
Petlemmas küll ei ole võimalik leida. Tegelikult ma olen Jeruusalemmas viibinud jõulude ajal
ja seal Betlema kandis, Betlem ei ole ju Jeruusalemmast
kaugel jõuks, 10 kilomeetrit ja ja, ja tavaliselt ongi niimoodi,
et inimesed lähevad jalgsi Jeruusalemmast,
Petlemma, jõuluõhtul, et siis olla seal,
eks ole, seal karjaste väljal ja siis seal sünnikirikus.
Ja, ja see mass on tõesti niivõrd suur ja seda teades ma otsustasin,
et ma ei lähe sinna massi sisse. Et ma käin seal vähe rahulikumate aegadel.
Aga samal ajal ma siis ikkagi ühte teise kirikusse läksin
ja see oli, see oli minu meelest üks anglikaani kirik,
kuhu ma läksin, see oli ka väga puupüsti inimesi täis.
Ja ma mäletan seda hetke, kus jutlustaja tõusis oma
kõnepulti ja enne kui ta hakkas kõnet pidama,
ta ütles, et oodake nüüd, ma teen teist kõigepealt pilti,
sellepärast et väga harva kirikus need nii palju inimesi. Ja siis pärast me arutasime ka, et võib-olla paljud lihtsalt
ei läinudki Petlemma selle pärast, et kardad sinna nad ei
mahtunud sinna just nimelt, et et läksid kuhugi kirikusse,
samal ajal. Millal on seal rahulik aeg käia ja vaadata,
kui praegune aeg ja sõjaseisukord sealt välja jätta,
siis on see üldse võimalik.
Seal on ikkagi palju rahvastele. Ma arvan, et mis aeg Iisraelis on kõige kuumem
ja kõige hullem, et kui on umbes sekund päiksepiste
saamiseni ja kui kõik mõistlikud inimesed hoiavad varju,
et võib-olla siis sa leiad natukese rohkem ruumist,
keegi ta seal kõrbeda.
Aga need on, Iisrael on iseenesest juba väga tiheda
asustusega riik nagunii.
Ja need pühad kohad nii-öelda need on tegelikult
ööpäevaringne sihtkoht palveränduritele,
ega seal väga palju sellist hõredust ei näe. Ei näe aga, aga noh, kindlasti on mingisugused ajad aastas,
kus on vähem rahvast ja ja, ja võib-olla näiteks novembrikuu
on selline, kus kus võib natukene rohkem vabadust leida,
eks ole, erinevates kohtades või siis või siis näiteks
veebruar või, või midagi sellist, et mis on nagu väljaspool
sellist pühadeaega ja ja siis turismiturismiaega nagu. Ma küsiks selle ikkagi selle sünnikirikukoha kohta,
et kuskohast on täpselt siis teada, et, et vot see siin oli
ja kas ta nüüd on koobas või on ta ikkagi laut,
kus see kõik toimus. Selle üle on palju arutletud, et, et kas ta oli koobas
või laut või maja või mis oli, eks ole.
Ajaloolased, arheoloogid, antropoloogid,
kes iganes oma mätta otsast seda uurivad,
eks ole. Minule meeldib nagu selline versioon
või mulle tundub see nagu selline hästi tõepärane,
et nii nagu meil Eestis ju mõtelge, inimesed elasid ju
loomadega talvel koos, eks ole, loomad vati sisse,
et inimestel oleks soojem ja ja, ja et loomadel oleks ka parem,
eks ole, niimoodi, külmal talveajal ja juus on paljudes
maailma piirkondades sarnaselt olnud, et,
et inimesed ja loomad elasidki tihtipeale koos
või siis vähemalt väga lähestikku omavahel. Kui tõesti seda ruumi ei olnud kuskilt võtta,
eks ole, ütleme, et nüüd see lugu, et kui me mõtleme selle
loo peale tuldi sealt Naatsaretist, eks ole,
igaüks pidi minema oma oma suguvõsa linna ennast kirja panema,
kuna see rahvaloendus, eks ole, oli ja rahvast oli palju
ja neil ei olnud kuskil peatuda, et siis et siis see võis
olla täiesti isegi normaalne koht, kus kus peatuda,
et, et võib-olla seda ei peaks võtma nii traagiliselt,
et öelge, kui te esimest korda sattusite. Et või sõitsite sinna, et kas siis ettekujutus on ju midagi
muud kui see, mis on reaalsus, kui suur vahe sellel oli? No eks ju, tegelikult ükskõik, kuhu sa lähed,
olgu see Iisrael või olgu see Etioopia või,
või Pariis.
Et enne minekut on ju inimesel mingisugune ettekujutus selle
koha kohta, eks ju.
Ja ja ta on lugenud ja ta võib olla pilte näinud
ja ta arvab midagi selle kohta.
Ja siis seal kohapeal see võib muidugi ühilduda see ettekujutus,
aga kas võib ka täiesti erinev olla ja ma olen nagu enda
pealt nagu vaadanud, et et ühel hetkel ma nagu kui ma olen
nagu selles paigas nüüd olnud mõnda aega,
kas pool päeva või mõnda aega, siis ma siis ma olen nagu
koondanud enda sisse mingi mingi kriitilise mahu infot selle
paiga kohta ja siis ma jõuan nagu enda sees mingisugusele äratundmisele,
et ahhaa, selline see koht siis ongi. Ja see on nagu selline äratundmine, et kuidagi nagu mingid
asjad jooksevad kokku, et väga tihti tegelikult võib-olla nii,
et need arvamused või eelteadmised on, on teistsugused. Kui see reaalsus, mina ikka sageli üllatun just sellepärast,
et Eesti on tegelikult niivõrd vaikne, rahumeelne Me oleme
harjunud Toma sellise siinses tempoga ja ka maastikuga
ja minnes teistesse riikidesse, kus tavaliselt on rahvaarv
palju suurem kogu elu on seal intensiivsem.
Et siis mind tavaliselt üllatab ikkagi see,
et kui, kui palju ja kui kiireid kontakte tekib nendes
riikides ja kui lihtsalt see käib või maantee sealsamas Jeruusalemmas,
linnaliinibussis, võid sattuda äkitselt mingisuguseks
vestluse aluseks, sellepärast et kõik, või noh,
meil oli selline juhtumisel jube palav oli,
siis kõik arutasid, et peaks midagi ette võtma,
et katuseluuk avada bussil. Ma ei tea, miks seda lihtsalt ei tehtud ja siis kõik
hakkasid minu peale näitab, et need turisten juba näost
täitsa tulipunane.
Nüüd tuleb midagi kiiresti ette võtta. Naeratasin kühkile, ise olin tõesti näost tulipunane,
sest jube palav oli ja, ja siis tehtigi luuk lahti
ja siis hakati meie käest küsima, et kes te olete
ja kuhu te lähete ja miks te just siin olete
ja see on, see on hästi tavaline nendes riikides,
et Eestis tavaliselt ei tule selliseid asju ette. Aga kui tavaline on see, et noh, Jeruusalemmas,
kus on hoopis teine usk, kuni võtav tegelikult seal on palju
koos aga et aktsepteeritakse seda, et vot siin on ka paljude
rahvaste mitme miljardi inimese pühad paigad,
kuhu käiakse ja külastatakse, et kuidas on elada nagu
muuseumis seal. Ma arvan, et need inimesed, kes seal niimoodi igapäevaselt
elavad ja oma oma turukaupa müüvad või või sealt niimoodi
läbi tormavad, eks ole.
Et, et ühest küljest nad kindlasti ju teavad,
kus nad on, et see koht on tähtis ja ja,
ja, ja kui nad peaksid mingil põhjusel sealt ära minema
või või loovutama oma selle oma turuleti just selle koha peal,
siis sellest oleks kindlasti palju pahandust. Ma arvan, kuivõrd nad, nagu seda selliselt iga päev mõtlevad.
Ma, ma ei kujuta ette Üldiselt on olnud niimoodi, et kõik tahavad ikkagi meiega
hästi läbi saada, nad on uudishimulikud,
nad on, neile meeldib ka, et nende riiki hinnatakse,
sinna tullakse, nende vastu tuntakse huvi
ja me oleme palju rääkinud teistest uskudest inimestega.
Ja nad ikkagi ütlevad, et noh, olgu, mis on,
et elame ikkagi rahulikult edasi.
Et see tavaliselt ei kujunenud mingiks probleemiks
või vähemalt mul ei tule mitte ühtegi sellist juhtumit meelde. Kuulge, aga te olete ju käinud väga paljudes pühapaikades.
No tulevad mulle meelde kohe need lood, mis te rääkisite
kirikuelu saates Artur võõrbuse jälgedes käies Moosese haud
ja oi-oi, seal oli ikka päris palju kohti,
kus te käisite, see on kõik, on võimalik järelkuulata.
Aga kui te nüüd tooksite välja mõned põnevamad reisite endi
jaoks ja avastused, et kus te olete käinud
ja mida näinud Ma ütleks võib-olla seda, et iga reis on omaette Pärnla,
kus kus avastad palju nii selle koha kohta kui ka tegelikult
iseenda kohta.
Sest mulle tundub, et kui inimene satub kuhugi erinevasse
kohta või situatsiooni, siis ta vastab ka iseennast mingi
uue külje pealt.
Ma tooksin võib-olla etioopia kindlasti esile,
kus me käisime mõned aastad tagasi. See oli ka selline mõnus seljakotireis, kus kus me kohe otsustasimegi,
et me liigume nii, nagu kohalikud seda teevad,
sööme seda toitu, mida kohalikud söövad ja
ja püüame nii vähegi kui võimalik, siis ütleme seda
kohalikku eluolu tunda saada nagu oma naha peal.
Et, et noh, see, see hetk näiteks kus kus me olime kondaaris ja,
ja siis Jeesuse ristimise püha oli tähistatud öösel oli siis
sinna pühasse vette hüpatud massiliselt,
eks ole. Ja hommikul mindi siis pidusöökidele
ja kus meile kohalikud siis võtsid meid kaasa
ja pakkusid meile toorest loomaliha. Et see oli minu jaoks selline hetk, kus ma mõtlesin,
et vau, et see on nagu et see on, see on nagunii nii tore
olla just siin ja praegu nende inimestega koos
ja süüa seda toorest liha. Etioopia oli tegelikult meil väga ammune selline unelmate sihtkoht,
sellepärast et sattusime kunagi nägema dokumentaali kus
kirjeldati Etioopia kaljukirikuid, need on õõnestatud
kaljude sisse ja selle mõte on, et nad ei oleks nähtavat maastikul,
et neid tuli peita ja see on väga huvitav,
selline arhitektuuriline lahendus ja see on äärmiselt maaliline,
kes iganes seda näeb, see tekitab põnevust mis veel väga
tugevat soovi seda näha. Ja need Lalibela kaljukirikut kindlasti oli väga-väga
huvitav meie jaoks.
Ja samuti ka, mis jääb juba nagu rohkem sinna Eritrea piiri äärde.
Seal on üks väga huvitav kirik, kus väidetavalt on varjul laegas,
mille sees hoiti kunagi kaht käsutahvlit,
kus olid siis peal 10 10 käsku.
Öeldakse, et see on läinud Etioopiasse, see laegas
ja ta on siiamaani varjul seal kiriku keldris
ja mitte keegi peale ühe inimese vist keegi seda näha ei tohi. Üks selline hooldaja valvur on, kes seda laegast siis käib
passimas ka sinna kiriku territooriumil isegi ei tohi naised
oma jalga tõsta.
Aga meie ei saanud Etioopia keelsetest kirjadest aru
ja kuskilt tagaaiast sattusime sinna sinna territooriumile,
kuhu me minna ei tohtinud midagi.
Et midagi on valesti, saime aru siis, kui nägime,
üks mees tuli vehkides ja karjudes ja, ja meid minema peletas,
sealt siis läksime sinna, kus on meie koht,
ehk siis aia taha, istusime seal alandlikult,
uurisime seal kohalike käest, et kuidas neil see elu läheb seal. Kuna see laegas seaduselaegas on nii oluline,
siis Etioopia kirikus on tekkinud omamoodi selline laeku kultuur,
et on väikesed töökojad või siis ka suuremad,
kus need laekaid kirikutele tehakse.
Igal kirikul on oma seaduselaegas, see on väga püha
ja tähtis ja kui on olulised pühad sisselaegas preestrid
toovad selle välja oma õlgadel ja seda kantakse ringi protsessioonis.
Täpselt nii, nagu vanas testamendis on kirjeldatud,
et seaduselaeka liikumist ehk siis ees veeretatakse maha vaibad,
et need kandjad ei astuks maa peale ja taga siis jooksevad
järgmised poisid, kes rullivad need kokku
ja käib selline tohutu jooksmine, see on hästi suur etendus
alati Est usutakse, et sellel on tervendav
ja õnnistab ja pühitseb mõju. Neid laegast aga protsessioone, meil õnnestus mitmel kohal
korral näha ise seal ja see on väga võimas.
Ja Etioopias on ka niisugune komme, et kui midagi tähistada
midagi pidulikku, on mõni oluline sündmus siis kõik
tähistavad seda sellega, et hakkavad kohe paastuma.
Et see on Eestis, me tähistame, lähme ostame midagi head süüa,
aga nendel on selge, me ei söö, see on, see on nii rõõmustav sündmus,
et me jätame kohe söömise sinnapaika. Paraku on nii, et nad pruulivad seal mingisugust õllesarnast
jooki ei ole kange, aga spaast enamasti lõpeb kogu küla
lapsed kaasa arvatud, joob seda kääritatud vedeliku.
Üks sogane kroom, tuli, jääb kergelt purju
ja vot siis on natukene veider liikuda, ütleme niimoodi seal
kohalikel silmad Gilavad ja nad tahavad rääkida
ja kisuvad sind sinna ja tänna, et et see on päris huvitavad situatsioonid,
olid meil seal. Aga kas seal ka peetakse jõule?
Ikka muidugi ja nendes kalju kirikutes siis toimuvad teenistused. Ja, ja see on ka samamoodi sinna miljonid inimesed liiguvad sinna,
kõik nad kõik kannavad valgeid pealisrüüsid,
see kõik on väga maaliline.
Kuna seal on sellised suured nagu need kirikud on ju maa
sisse kaevatud ja seal ei ole nagu paistagi,
aga need servod seal ei ole piiratud kuidagi,
et tegelikult see nagu kuristiku serval igaüks tahab sinna
lähedale saada. Ja me küsisime, meile tundus see väga ebaturvaline,
et veel suured massid on koos ja et kas keegi ei kuku sealt
üle ääre teinekord kiriku õuele sodiks.
Paarkümmend meetrit on, on need sügavused
ja siis vaadati meid nagu lolle, öeldi, et ei,
laegas kaitseb meid ju kõikide nende õnnetuste eest.
Aga kuidas sinna alla kirikusse pääseda,
siis läheb mingi trepp ja lähevad käigud kaljude vahelt,
mis on ka kraabitud sinna need sellised kitsad ikkagi
mõeldud taastuvatele inimestele. Ja ma ütleks selle Lalibela kohta veel seda ka,
et et see on, see on nagu väike Jeruusalemma.
Et, et ühel hetkel ajaloos, kus, kus ütleme,
see teadmine pühast maast, Jeruusalemmast ikkagi kasvas
niivõrd suureks, ütleme seal kohalike kristlaste seas aga
vahemaad olid ju pikad Jeruusalemma palverännakule minna,
siis see oli ikkagi ettevõtmine.
Ja aja jooksul siis tekkis nii-öelda see kohalik Jeruusalemm
kuhu siis, kuhu siis sai kokku tulla sinna Lalibelasse,
et seal oli Jordani jõgi ja tähtsad mäed olid esindatud
ja et see oli väga huvitav seda püha topograafiat ka seal jälgida. Ja need kaljukirikud, neid oli seal ju ka ikkagi päris mitu
tükki mida me vaatamas käisime.
Ja, ja kõige tähtsam siis see püha Jüri kirik pühale Jürile pühendatud.
See, mida Bianca rääkis laekast, et see on,
see on muidugi täiesti omamoodi fenomen,
mida, mida ilmselt kuskil mujal maailmas ei olegi.
Ja see, see lugu sinna juurde, et, et kuidas see laegas
kunagi Etioopiasse võis päriselt siis sattuda peale
Jeruusalemma templi hävingut, et kõik see on,
tead, ütleme, see kohalik narratiiv ja kuningas Saalomon
ja tema, tema poeg, eks ole, kes, kes siis väidetavalt
sündis Seeba kuningannast ja ja see on kõik selline,
noh, ütleme Etioopia, selline rahvuslik uhkus,
ma isegi ütleks. Ja muidugi jah, see kirikute ehitamine ja kuidas see laegas
kaitseb inimesi seal kõikvõimalike ohtude eest.
Et me küsisime ka, et mismoodi ometigi need kaljukirikut
siis ehitati siia, et noh, visuaalselt see on ikkagi väga
võimas ja ja kui mõelda, et need on keskaegsed,
eks ole, et ikkagi vanal ajal ehitatud siis,
siis me saime ka täiesti siiralt ju selliseid vastuseid,
et inglid aitasid. Et ei ole ainult inimeste poolt ehitatud paigad. Just et selleks ma ei tea, mõne päevaga ehitati valmis sellepärast,
et tingel tuli appi oma hobusega. Öelge, kas teil oli seal turvaline liikuda valgete naistena
ikkagi noh, ma ütleks idamaal või sellisel maal,
kus on väga selline patriarhaalne süsteem
ja hoopis teistsugune kultuur. Seal on turvaline, kui sa leiad sõpru, ma ütleks nii,
võib olla. Jah, mõnes mõttes ma olen sellega nõus, et näiteks Lalibelas
me saime jagaksumis, kus siis laegas, eks ole,
resideerub kaks tähtsat linna, et seal me liikusime koos
kohaliku giidiga ja meil oli tegelikult lõpuks hästi hea meel,
et me selliste giididega seal kohtusime.
Sest me avastasime, kui ütleme, teised kohalikud näevad,
et me oleme nii-öelda ära võetud, et siis siis meid jäetakse rahule,
et meie meie juurde ei tulda raha lunima,
meid ei tulda kuhugi poodi, eks meelitama,
et me saime nagu palju rahulikumalt ja kiiremini liikuda. Et see võttis nagu selliseid pingeid maha.
Aga mis puudutab näiteks atistab vaibad,
kus me liikusime ju ka, ega me seal väga palju turiste ei
näinud peale enda välja arvatud üks soome mees,
kellega sõbraks saime ja kes eesti keelt oskas eesti keeles
tehnikumis õppinud, rääkis meiega eesti keeles.
Ja leida selline tore paaripäevane reisikaaslane endale.
See oli väga, see oli väga äge, et ta päästis meid mõnestki
ohtlikust olukorrast, näiteks saime oma varastatud telefoni
tagasi tema tema abil ja nii edasi. Et aga, aga näiteks, kui me sõitsime, siis nende kohalike
bussidega liinibussidega ühest linnast teise siis me panime tähele,
et meie ees tegelikult hoolitseti hästi.
Nüüd pandi alati esimesse pinki istuma. Miks ma kahtlustan, et ükskord oli see näiteks sellepärast,
et bussisaatjast, et noormees saaks istuda terve tundide
kaupa mu jala kõrval maas ja rääkida, et ta peaks saama
Eestisse kaasa, sest ma olen ta elu armastus
ja ta sai sellest just kohe aru, et ma ei tea,
võib-olla neil oli selline komme, et pandi pandi valged
lihtsalt ette istuma, et oleks turvaline,
sellepärast et nad ikkagi tundsid muret selle pärast ka. Aga kuidas turvalisusest rääkida?
Te küsitakse sageli, et kas see on turvaline,
kas võiks midagi minna või soovitada või me kunagi ei oska
tegelikult vastata sellele päris täpselt,
sest palju on ka kõhutundes kinni vilumuses,
kuhu minna, mis ajal, kellega meil on olnud turvaline.
Kas teistel, kes teeks sellesama reisi samamoodi läbi,
noh ei oska öelda, et me ikkagi katsume ohte hinnata hästi
realistlikult pigem pigem jätta siis välja minemata või,
või midagi tegemata, kui meil. Ei, kui me ei tunne kindlalt. Aga milline on teil see?
Ma ei tea, siis reisimise meetod, ma küsiks sedasi lausa,
et, et kuidas te valmistate ette, et me läheme nüüd sinna,
kas siis midagi otsima või lihtsalt läheme,
et olla juhusele avatud või, või mismoodi see on? Meil on hästi kulgev metoodika ja meil meil on kokkulepe,
et me ei hakka tormama selliseid nagu tulipunkte läbi,
et me tahame palju arutada, rääkida, istuda,
vahel pikalt, kuskil tunnetada, seda õhkkonda,
hingata mingisugust atmosfääri üldse sisse endale.
Et, et see on põhiline, et ei oleks vaja kihutada edasi-tagasi. Ma arvan, et see oleneb nagu reisist ka,
et, et näiteks, kui me käisime nüüd Kagu-Türgis Artur võbuse
jälgedes et see oli selles mõttes nagu teistsugune reis,
et me teadsime täpselt, et me tahame nendes linnades nendes
kloostrites ära käia, eks ole.
Ja seda me ka siis tegime.
Aga samas jällegi, et millal, kuidas me nendesse kohtadesse läheme,
et selles suhtes me oleme nagu küllaltki paindlikud,
mulle tundub, et. Keegi kuskil on keegi meeldiv, nagu seal juhtus ka seal Türgis,
et äkki on keegi meeldiv munk parasjagu avatud vestluseks.
Räägib kohe tund aega, helistab veel teistelegi.
Saad palju infot, et see aeg võiks olla olemas,
et kui midagi huvitavat juhtub, et siis ei pea ütlema,
et oi, et mul on nüüd järgmine punkt juba vaja võtet,
et teiega on tore, aga pean kiirustama, et seda nagu ei
tahaks reisil tunnetada. Aga kas see on huvitav, sest Türgi paljudele seostub ainult
kuurortpuhkusega ja selleks ta jääbki, aga et vaadata seda
suuremat pilti, et seal on ju ajalugu ja hästi-hästi pikk,
millega me oleme ka praegu seotud, et kui palju seal,
seda on ka sedasama jälle tulles jõulude
ja kõige juurde tagasi, et neid paiku, kuhu läksid ka siis
hiljem maid Jeesuse jüngrid, see oli ju ka Türgi
territooriumil vist mõned kohad. No Türgi territooriumi ajalugu on ikka väga-väga pikk,
et et siin mõned aastad tagasi avastati kübek liideebee,
kus me ju ka käisime selle Kagu-Türgi reisi raames maailma
vanim selline monoliitkultuurne kultusepaik,
mida, mida siiamaani uuritakse ja püütakse aru saada,
et kui suur see ala tegelikult seal oli,
eks ole. Et see vana Mesopotaamia, eks ole,
see, see, see, kus nisu hakati viljelema
ja et see on, see on ikka väga pika ajalooga piirkond. Eufrati tiigrist saavad sealt, eks ole, alguse
ja Ararati mägi ja ja Ma ma tegelikult jah ütleks,
et sealt kuurordist võiks natukene väljapoole liikuda küll,
et et väga palju huvitavat on väljaspool kuurordid. Aga samas jälle see turvalisuse küsimus,
et kui reisida idamaale, siis ma olen aru saanud,
et oma vitsad saavad kätte kõik.
Iseasi, et kas nendest nüüd õpitakse või siis astutakse
järgmine kord täpselt samade asjade otsa,
et kuidas teie olete selle lahendanud või,
või mis on mõned õppetunnid, mis on nagu jäänud.
Ja te teate taha selge, selge, seda juttu ma ei usu
või et sellega ma lähen kaasa. No meil tegelikult pidi olema sellel sügisel reis Iisraeli,
meil olid piletid ostetud, aga siis algas sõda.
Kuna meil oli juba reisiaeg planeeritud,
siis me suhteliselt ülepeakaela mõtlesime,
et hea küll, et Iisraeli saad, sõidame siis hoopiski
Marokosse ja hakkasime, võtsime läksimegi kohale,
ma arvan, see oli üks kõige ettevalmistamata reis,
mis me elus oleme teinud, aga sellest ei olnud mitte tühjagi,
sellepärast reisi kulgedes me jõudsime väga hästi arusaamisele,
mida me näha tahame ja ja kuhu me tahame jõuda. Ja me peatusime Marrakeshis ja see on mind väga huvitasid
vanad nahatöötlejad ja ma avastasin, et seal turul on üks
nahatöötlejate punkt, kes vanal traditsioonilisel viisil
pargivad nahku.
Siis vist on äkki isegi kahjuks, et me hakkasime uurima
selle kohta, sest selgus, et kõik, kes on käinud seal eriti ameeriklased,
ütlevad, et ärge minge.
Et ükskõik kuhu te lähete, Marokos, Marrakeshis,
vot sinna naha parkijate juurde sinna ärge minge,
et seal õudne skeemen, teid aetakse nurka,
teid pannakse poodi luku taha, teil võetakse raha ära. Ja siis me läksime küll murelikuks ja mõtlesime,
et mis me nüüd teeme, sellepärast et see tundus,
kuna me oleme Aafrikas käinud, õnnes meil Neil tundus see
väga realistlik kirjeldus, mis võib kergesti tõepoolest juhtuda.
Aga mina, ma tõesti väga tahtsin näha seda
ja Heleni olnud otseselt vastu.
Ja siis me hakkasime mõtlema välja nipi,
et kuidas, kuidas me saaksime ikkagi käia ära ohtlikus kohas,
ilma et meid võetaks kuidagi vahele. Et me saaks minema.
See kujundas kogu meie päeva, see oli üks paras tsirkus,
lõpuks. See oli, see oli jah, natukene tsirkuselaadne,
aga samas väga õpetlik.
Ja selles situatsioonis me oleme ühe korra enne ka olnud Etioopias.
Ja see, see puudutab seda, kuidas kuidas kohalikud
taksojuhid meie, eks ole, me siin Eestis ju harjunud,
et kõik loevad kaarti, kõik oskavad lugeda,
eks ole. Või kui sa näiteks siin Tallinnaski ütled mõnele taksojuhile,
et ma soovin sõita Ta viruvärava juurde,
siis enamasti kõik ju teavad seda väravat,
eks ole. Ja, ja meie skeem oli siis Bianka ka see,
et et me vaatasime kaardi pealt, et see nahaparkija rajoon
asub küllaltki linnamüüri lähedal. Et me ei lähe sinna jalgsi läbi vanalinna,
aga me sõidame sinna taksoga ümber müüri sinna värava juurde
ja piilume sisse ja, ja piilume siis sealt sisse
ja kui tõesti läheb väga ohtlikuks, siis meil on upsume välja.
Jah, niimoodi kiiresti saame sealt välja jälle,
eks ole. Et see oli siis meie plaan.
Aga, aga huvitaval kombel oli tõesti niimoodi,
et alles kolmas taksojuht sai nagu päriselt aru,
kuhu me minna tahame ja viis meid sinna kohale. Kuivõrd esimesest kahest me lihtsalt astusime välja,
sest me saime aru, et, Me ei suutnud selgeks teha, kuhu me tahame sõita,
sellepärast et nad ei oska lugeda telefonis kaarti.
Nad ei osanud ka lugeda ükse, oskasin berberi kirja,
kes oskas ainult araabia kirja inglise keeles,
nad ei osanud üldse midagi lugeda, et aga noh,
lõpuks me saime sinna kohale ja ja tegelikult ka mingit
probleemi meil ei olnud, seal oli väga huvitav vestlus,
tekkis veel isegi Ellenil valvuriga naha parklas
ja keegi meid ei tülitanud ja üleüldse kõik läks väga hästi
ja olime totaalselt üle mõelnud kogu asja
ja siiamaani mõtlema, et miks teistel nii halvasti vedas,
mis, mis küll juhtus nendega? Aga Helen, kas sina oskad kohalikku keelt siis
või kuidas sa suhtled nendega?
Ütleme niimoodi, et, et araabia keelt ma pursin.
Olen seda õppinud kunagi Tallinna Ülikoolis,
aga, aga Marokos siiski oli keeruline, sellepärast et see
araabia keel on seal teistsugune.
Mina õppisin klassikalist araabia keelt,
mida ütleb, et tänapäeval väga vähesed räägivad,
see on see, milles eks ole. Koraan on kirjutatud ja niimoodi kui ma selles klassikalises
keeles midagi olen ka öelnud, ütleme näiteks Egiptuses reisidest,
siis tükk aega nagu kuulatakse, et mis see tähendab,
mida sa tahad öelda, kõlab nagu araabia keel,
aga mis see on?
Ja siis, kui nad lõpuks saavad aru, et see on väga vana
ja klassikaline keel, siis nad hakkavad naerma
ja ütlevad, et ei, ei, tänapäeval öeldakse hoopis nii,
eks ole. Aga silte lugeda vähemalt, aga silte,
silte jah, sellega saab hakkama ja. Maroko, mis on ju, kui rääkida nüüd rahvusvahelistest keeltest,
mis, mis siin Euroopas ka eksju levinud on,
siis on see ju prantsuse keel ja prantsuse keelt ma tõesti tunnen,
et see on väga suur lünk minu elus, et ma seda ei oska. On tulnud ka ette selliseid no ikkagi natukene ohtlikke
olukordi või keerulisi.
Miks ma seda küsin?
Mulle meenub, kui te Tabori mäel käisite,
et et see on nagu ka üks väike väljakutse
ja kõik oleneb ju ka ilmast ja hetkest, millal sa sinna satud,
kuigi mägi ei ole võrreldav võib-olla Himaalaja või. Kuid siiamaani mõtlen tagasi, et miks me sinna sellel
kellaajal õieti sattusime. Mina võin täpselt öelda, miks meie meil oli eesmärk
ja eesmärk oli see, et me tahtsime Tabori mäel imetleda.
Päikeseloojang. Aga noh, seda me saime ja see oli ükskord,
kus me võtsime seljakotid ja tahtsime ühte matkarada
Iisraelis läbi rännata ja ja seal me nägime küll üksildasi
paiku tegelikult ja oli väga tore Tabori mäele,
jah, me jõudsime päikeseloojanguks, imetlesime selle ära
ja kaardi järgi pidi minema üks lihtne tee mäe tagant alla,
otse meie hotelli.
Aga me olime, Me ei osanud nagu hinnata seda,
milline on lihtne tee. Mõtlesime, et see on selline tavaline matkarada,
üsna mõnus, aga tuli välja, et siin on selline rada,
kust sa pead turnides alla minema.
Ja siis me seal oli vihmajärgne periood ja kõik oli muda
täis ja märg ja ja taskulampidega kuidagi ukerdasime mööda
poriseid kive.
Hea mitu tundi sealt Taburi mäelt olla, et olime väga kanged
ja nagu pori, Keijaid jõudsime hotelli oli suhteliselt
piinlik niimoodi üldse kuhugi ilmuda. Seda kui rekt soovitustest, siis seda me võib-olla ei
soovitaks kodus järele teha, mitte pimedas
ja mitte peale vihma.
Kindlasti. Tegelikult üks selline ebamugav olukord,
kui ma võin sellest rääkida, oli meil Etioopias,
kus me läbisime bussiga liinibussiga teed,
mida, kas vist Lonely Planet või mingisugune matkaraamat ütles,
et see on kõige eepilisem maantee kogu. Ma ei tea aafrika selles kandis.
See tähendas seda, et buss kõigepealt ronis kuhugi 3000
meetri kõrgusele, siis hakkas sealt Kiira kära alla sõitma
sinna oksumi poole.
Helen oli kahmanud endale aknaaluse koha vaateid imetleda,
aga siis ta ei tahtnud ikkagi otse kuristikku vaadata.
Sellepärast et see buss oli selline suitsevad rehvidega rohusk.
Ma arvan, see oleks maha läinud, kui oleks võimalik olnud,
eks ole. Et ühel hetkel ma oleks seda teinud, aga mida ma oleks üksi
seal tee peal teinud, nii et ma ikkagi pidasin vastu. Ja aga see tähendas seda, et Helen seisis bussi keskele,
kust ei näinud nii õudsalt kohe kuristiku
ja panin silmad kinni ja hoidis sellest toest kinni
ja läks näost valgeks.
Ja siis kõik, kõik need vanamehed ja eideke bussis tõusid
üles paremini näha, mis turist teeb.
Ja see põhjustas tohutu kaastundelaine meie vastu.
Niimoodi kogu buss hakkas pöialt hoidma,
siis selgus, et on ka keegi, kes inglise keelt räägib,
siis hakati meiega vestlema ja see lõppes kõik niimoodi,
et Beiruti terve see reis kestis minu meelest kaheksa
või 10 tundi. Meil hoiti terve see aeg silma peal, kui mulle kohe ei
tahtnud kohe kohvikus raha tagasi anda, siis kõik need
bussiinimesed tõusid püsti ja karjusid ettekandja peale,
et meie bussi valge ruttu olgu talle raha tagasi antud.
Kaastunne ja empaatia oli nii suur, et lõpuks meid pakiti,
kui vaadati, kus meie asjad on, kus me ise oleme,
kust te minna tahate, osteti meile nii odav pilet kui võimalik,
järgmisele bussile ja siis vaadati, et me ikka õigesse kohta
saaksime mindud. Tegelikult noh, need ebamugavad olukorrad ikkagi võivad
lõppeda küllalt kenasti. Aga ma küsin siis imeliste olukordade kohta,
et kui te olete reisinud riikides, kuhu tõesti parimad
inimesed ei julge minna vähemalt omal käel,
mitte siis millised on olnud need hetked,
mis on kuhjaga ära tasunud, võib-olla mingid väiksed
ebameeldivused või selle reisi iseenesest.
Et on need siis olnud vaated või kohtumised inimestega. Mulle meeldis väga see üks koht Türgis, kuhu me sattusime.
Ma ei tea, kuidas me sinna sattusime, täpselt,
kus oli see kellelegi prohveti matmiskoht
ja ohverdamiskoht, mis oli loomade pealuusid,
oli täis. Mul see ikka tuleb aeg-ajalt meelde.
Ma ei oleks kunagi oma elus ette kujutanud,
et on selline koht olemas üleüldse tänasel päeval,
kus massiliselt inimesed käivad loomi ohverdamas. See oli väga üksildane eraklik paik mägedes.
Ma ei oska öelda, kas see on selline harras
ja imeline koht just, aga see oli kindlasti mulle väga meeldejääv.
Vähemalt ta näitab maailma eripalgelisust absoluutselt. Minule meeldivad väga väikesed algused, et kui me Etioopias reisisime,
siis tegelikult üks eesmärk, miks ma Etioopiasse minna tahtsin,
oli see, et ma tahtsin näha, kust saab alguse Niiluse jõgi,
ehk siis sinine Niilus taba järvest ja, ja kui me laevaga
selle järve peal seilasime ja läksime, sõitsime ühele
väikesele saarele ka mingit järjekordset kirikut vaatama.
Et, et see, see hetk oli minu jaoks väga eriline,
et ma, et ma olin selles, eks ju, kuhu siis talveperioodi vihmad,
eks ole, alla sajavad mööda mägesid alla voolavad sinna
järve ja sealt siis edasi. Ja, ja muidugi see sinise, Niiluse kosk oli ka väga
muljetavaldav ja Ida-Türgis Eufrati allikad,
et kus sa näed, et kus on see koht, kus siis Se Eufrati
alguse saab, et need tohutud jõed kuskilt saavad alguse,
et see on minu jaoks eriline olnud. Võib-olla mõned kohtumised mõndade inimestega,
see on ju alati põnev, et kui sa järsku näed kedagi
või kohtud kellegiga Minu jaoks oli Iisraelis väga äge kohtumine just seal
truuside pühapaigas sest me olime varasemalt roosid,
truusid on nüüd selline väga huvitav väike religioonikild.
Nad on välja kasvanud šiitlikust Ismaliitide sektist
tegelikult keskajal.
Egiptusest on nad pärit, aga on siis elama sattunud ka sinna
Iisraeli aladele Süüria aladele ja nende kohta võibki öelda,
et nad on truusid, et nad ei ole kristlased
ega moslemid, et nendel on täiesti välja kujunenud selline
omaette religioon ja üks põhimõte, mis nendel siis on,
on see, et nad abielluvad ainult omavahel,
et nad on selline seltskond ja, ja siis ka see,
et et kui sa oled keegi väljastpoolt ja kui sa oled veel
naisterahvas väljastpoolt sajule truus, eks ole. Et siis vähemalt me olime niimoodi lugenud eelnevalt,
et ega väga Need truusi mehed sinuga rääkima ei tule ja,
ja kui me nüüd olime seal selles palverännurännukeskuses,
eks ole Moosese äia, Hitro haua juures.
Ja palverändurid olid kõik sealt minema lennanud,
eks ole, laiali sõitnud oma suurte bussidega
ja olime seal meie kaks ja siis mõned truusi mehed,
kes seal siis olid ja kuidas nemad siis kutsusid meid,
tegid meile kohvi, kutsusid meid kuhugi enda mõnusasse sinna
puhkeruumi ja vestlesid meiega kõiksugustest,
elust ja olust ja see oli minu meelest üks väga äge kohtumine. See oli selles mõttes huvitav, et me tegelikult ei osanud arvata,
et me sellisesse kohta satume, me olime,
olime kuskil matkarajal, nägime viidet, et lähedal on
Moosese äia haud.
Mõtlesime, et külastame siis ära, kui me juba seal oleme.
Ja tegelikult me ei teadnud, et tsentrooside usukeskus seal
otsisime väikest märgitud kohakest ja ootamatult sattusime
tohutut tuss, tohutusse datlipalmide alleed,
parklad, piknikukohad, mitmekorruselised,
hooned, saalid, see oli tõesti erakordne. Ja nad olid nii südamlikud ja, ja meeldivad meiega seal seal
seal oli küll vist ka see, et ega me üksteise keelest aru ei saanud,
aga see seganud suhtlemist üldse. Ja, ja teine, mis mul selline kohtumine meelde tuleb,
on Ida-Türgist.
Mäletad, kui me käisime ühes ühes kloostris
ja klooster oli samamoodi jällegi väga reglementeeritud,
köied vist olid seal isegi ees, et siit ei tohi üle astuda
ja suured kirjad olid üleval, et et kui te segate kloostri elanik,
kes oli, eks ole aktiivne klooster ja mungad elasid seal.
Et kui te segate kedagi liiga kõvasti räägite
või teete pilti, siis teid kohe kõrvaldatakse sellelt alalt. Ja, ja meie siis arvestasime sellega loomulikult
ja tegime nii nagu pidi tegema, eks ole.
Kuni siis ühel hetkel me jällegi sattusime sellisesse olukorda,
kus keegi muu istus siis teisel pool seda köit seal ja,
ja ma ei tea, kuidas meil õnnestus temaga kontakt saada niimoodi,
et lõpuks ta kutsus meid sinna teisele poole
ja ka telliti meile teed ja, ja me saime väga lahedalt seal
rääkida sellest kloostrist ja ja, ja see oli ka väga tore kohtumine. Praegu räägitakse väga palju sellest, et inimesed jagunevad
nagu kaheks.
Ühed on siis ühelt poolt teise, teisele poole kogu aeg on
konflikt õhus.
Kui teie oma reisidel olete käinud, et kas see paistab sealt välja? Võib-olla võib-olla on niimoodi, et kui otsida neid
ühendavaid väärtusi, et siis on natukene kergem,
aga kindlasti on kindlasti on teemad, kuhu ma arvan,
ei sa süvitsi minna või ei ole mõtet vaidlema hakata,
juba näed, kuuled ära, mis teine pool arvab,
et saad aru, kuhu see maailmavaade jõuab
ja ma ei ole tavaliselt hakanud tõestama midagi,
et ma tean ju, et me lühikest aega suhtleme selle inimesega,
et katsume siis leida seda ühisosa pigem et oleks noh,
natukene võib-olla avardav. Minule meeldib ka nendel reisidel kuulata,
mida kohalikud inimesed räägivad mida nad arvavad kas
või mingitest asjadest, poliitikast, mingitest arvamustest,
eks ole, tema hea meelega, kuulan neid ja,
ja see on see, millest õppida.
Kindlasti. Aga nagu Bianka ka ütles, et siis ütleme,
tulles nagu väljaspoolt sisse teistsuguse arvamusega,
et, et võib-olla see ei olegi alati nii vajalik alati. Muidugi, kui küsitakse, siis me seletame
ja räägime ja me kunagi ei ole varjanud seda,
et meie puhul tegu on kristlastega ja pigem teeb asjad selgeks,
on kohe selge, et kus siis keegi on tavaliselt kui me oleme
käinud moslemiriikides, siis enamasti öeldakse,
et ahah, selge, on ju.
Noh, olge siis edasi.
Ehkki paar korda vist on mõned aktiivsemad naised mošees
jaganud brošüüre kohe innukalt ja kuskil Jeruusalemma
templimäel saadeti poiss meile kohe traktaatia andma. Et meid õigele teele juhtida. Jah, see on hästi huvitav, aga ma mäletan,
et kui ma esimest korda sattusin Türki ja mul oli väike rist
oli kaelas siis minu käest ka kohe küsiti,
et, et kas sa oled kristlane, mõtlesin, et jah,
ma olen kristlane ja, ja mulle tundus, et,
et see oli pigem nagu poisike tiivne sellele inimesele,
kes küsis, et ta nagu sa ütlesid ka, et,
et siis on asi selge, et kes on kes, eks ole. Et et kui sa oled nagu päriselt kristlane,
et siis siis on ühe moslemi silmis nagu väga hea
ja õige asi.
Et sa oled nii-öelda Euroopas, mis on, mis on võib-olla kui
sealt lähis ida poole pealt vaadata oma usku religiooni
justkui kaotamas, eks ole.
Kui ikkagi on ka selliseid inimesi, kes,
kes ütlevad, et et ma olen kristlane, siis nad näevad seda
nagu väga positiivses valguses. Ma väga tänan, et tulite täna saatesse jagasite oma kogemusi,
võib-olla viimane küsimus veel, et mida sellised reisid
annavad kui tagasi tulla siia koju peale reisi,
kui väsitav see on või kuidas on nagu siis uuesti elada
sellesse igapäevaargiellu sisse. Tavaliselt lennujaamas juba arutame, et tahaks nüüd osta
heeringat koju minnes esimese asjana ja vahel oleme ka
võtnud räim tomatis kaasa oma reisile.
Et kuidagi selline ma ei tea, naljakas tava.
Aga koju on hea tulla ja ühestki reisist ei tahaks loobuda tagantjärele,
mis on olnud ükskõik, mis seal on siis juhtunud või,
või millised need on olnud?
Need on ikkagi maailma väga-väga avardavad igatpidi
ja seda üldist tunnetust ja, ja maailmataju ilmselt sellepärast,
et me oleme saanud neid ise niimoodi teha,
et kindlasti see ei ole nii mugav, ladus kui korraldatud reis,
aga aga sellel on hoopis teised plussid ja kes meile ikka
selliseid reisijaga korraldaks nende punktidega,
mida me päriselt näha tahame. Ja iga reis on olnud minu meelest ka omaette pärl
ja ja, ja see kasvõi korraks nagu rutiinist väljaminek.
Et see tagasi tulles ütleme, nende tavapäraste asjade juurde
tagasi tulles, et et noh, tunned, et nüüd nüüd ma teen jälle
kõike uue energiaga.
Et see reisimine annab nagu sellise energialaksu alati mulla.
Aitäh, et jagasid. Ja viimane küsimus siiski veel need kohad,
millest räägitakse jõulude ajal, need on päriselt olemas. Kumma silmaga oleme näinud Petlemmas sünnikirikut
ja inglite välja?
Täiesti jah, ja, ja isegi seda kirikut, kuhu Jeesus maeti,
seda oleme oma silmaga näinud. Aga nendele Eestist siit lumiste kuuskede vahelt mõelda on
palju meeldivam kui see seal tungelda.
Sellel ajal. Selge, aitäh teile ja ilusat jõuluaega.
Täna olid saates külas Bianca Mikovitš ja Helen Haas
ning head kuulajad.
Selline saade sai kena jõuluaega teile kõigile. Kas. Peenootsi ammena ikku, nõumi Fi. Ansambel Orthodox Singers'i kutsub sind 29. detsembril kell
seitse õhtul Hopneri majja, kus toimub jõuluteemaline
loengkontserti koonist muusikast ning seitsmendal jaanuaril
kell viis õhtul jõulukontserdile Keila-Joa lossis dirigent
Valeri Petrov, Lisainfo Orthodox, Singers'i punkt.
Com ja Facebook.
