Mina olen Jarek Jõepera fotograaf, matkajuht  ja täna oleme kõrvemaal, läheme suusatama. Talv on üks nendest asjadest minu elus, kus ma kuidagi tunnen,  et mingisugune aastaring on täis saanud ja ma ei mõtle ühte  nagu kalendriaastat aga just seda, et kuidagi,  et ma olen tagasi lapsepõlves, et lapsena ma usun,  et ühelgi lapsel ei jäta esimene lumi külmaks äkki on see  seotud kuidagi turvatundega, et mingid asjad on ikkagi nagu jäävad. Et ja talv, talv läheb hinge? Suuskadel olles ma ütleks, et et kuidagi mõte saab vabaks. Et ühel hetkel, kui sa kuidagi saad juba suuskadega sina  peal oled rohkem käinud, siis siis sa kuidagi ei mõtle enam sellele,  kuidas sa toetad maha jala või, või käega kepi,  et keha kuidagi toimetab omasoodu. Nii nagu maratonijooksjad, kes ütlevad, et seal 30.  kilomeetril tekib selline püsiseisund, et sul keha liigub  edasi nagu masinaga sa kuidagi mõtetega oled hoopis mujal. Et, et siin täpselt samamoodi ja, ja kindlasti on see minu  jaoks suusatamine, selline link lapsepõlve  ja nüüdse aja vahel, et lapsena hästi palju olime suuskadel  ja isa isa viis meid kogu aeg suuskadele. Talvel tuleb vaikuse rahu kuidagi kergemini kätte. Sa ei pea üldse minema maanteedest nii kaugele kui suvel. Kui puude oksad on ikkagi lumega kaetud,  siis ega see heli ju nii hästi ei levi. Et see vaikus, mida meil tänapäeval ju väga vähe on seda  talvel on palju lihtsam püüda, talvel on ka,  helid on hoopis teistsugused, kui, kui sa ikkagi muudel  aastaaegadel kogeda, kui, nagu mõtlema hakata,  mis häält teeb kas või lumi. Ma ei mõtle, sadav lumi, aga kui sa seal lumesees käid,  kui see on selline värske lumi, mis on tõesti külma ilmaga  maha tulnud ja mis on paks puuder, kus sa lähed läbi,  nii et sa tegelikult ei tunnegi. Et see on tegelikult hästi õrn, selline kahin,  et need on jah, sellised, sellised põnevad helimaastikud,  kuhu jälle suvel ei suvel ei satu. Ja noh, kõik muu ka, et et seda küllust on talvel vähem. Talv on jah. Omamoodi selline, mis võtab nagu aasta kokku ja,  ja kuidagi nullib kõik ära selle, mis vahepeal on olnud. Et mõnes mõttes ta on ju nagu valge lõuend  või valge paber, kuhu sa uuesti saad joonistama hakata,  et talvel ma isegi tõmbaks talvise loodusega paralleeli  portree fotodega. Et kui me võtame ühe värvilise portreefoto  ja keerame selle kõik värvid maha siis kui see nii-öelda  värvipallast kaob ja midagi ole teha, hästi suur osa sellest,  mis meil ajus kuidagi pilku tõmbab või tähelepanu tõmbab,  on värvid. Aga kui need värvid on nüüd läinud,  siis me hakkame nägema hoopis muid kihte. Et seal sa hakkad palju rohkem märkama inimesi,  pilku, sa tajud seda kuidagi selle sügavust  ja mis seal sees on ka näojooni või et mis elu elu on näkku  jätnud ja jälgi. Sama on ju ka talvises looduses, et kui see roheline kasukas  on lehtpuudel kõigil maha läinud, siis Sa hakkad nägema seda  luukere või seda kogu seda alusraami, mis kogu seda ilu  tegelikult üleval hoiab. Ma väga julgustan inimesi talvel kuidagi loodusesse minema  seal olema, et peaasi, et oleks soojalt riides. Et kui läheb kannatamiseks, siis tahate varsti kiirelt koju. Ja proovige ära ükskord kas või kuskil RMK lõkke kohas,  et minge hoopis sinna öösel, tehke lõket  ja kuulake, kuidas suure pakasega puud pauguvad  ja ja kui on õnne, siis äkki kuulete, kuidas händkakk huikab  kuskil metsas.
