Kahjuks. Tere tänases saates räägime pisut ajaloost
ja pisut ka toidust.
Toiduajalugu on ääretult põnev.
Me teame üksjagu palju sellest, mida kunagi härrasrahvas sõi,
kuidas keskajal kaupmehe isandad ja emandad pidu Peetsi
pidasid ning mida siis lauale pandi.
Aga talupoegade toidulauast on vähem andmeid nagu ka sellest,
et kui palju ja mida siis täpselt söödi,
kui ajad olid vaesed. Aga nüüd on see viga parandatud ja teadmistes lünk täidetud,
sest soomlannad Annina Yokoi ja Liisa kaski on pärimustoite
uurinud nii Eesti, Soome kui Karjala ja kaugemate rahvaste
omasid ning kirjutanud nendest mahuka raamatu taimsed.
Pärimustoidud üks autoritest Annina on ka täna meil saates
külas ja räägib täpsemalt tööst, aga ka pärimusest toitudest
ning kuidas see kõik kokku sai.
Lauri õunapuu ehk siis päritud laulutegija teeb meid
tuttavaks torupill jussiga, seekord kuuleme laulu. Mis siis räägib sellest, kuidas Pill ütleb,
et pidu lõpeb ja helipuldis on täna Villem Rootalu.
Mina olen Krista taim.
Soovime teile head kuulamist. Sest siiamaani on see, mida otsin, ma ei saaks rahumeeli,
võiksin edasi minna oma tee.
Mina ihkab minu rahutu. Siia ja sinna viib seda sest ka siin kuskil leidmata on see,
kes teaks, mis on sinu hinn ja kätel kanda võiks sind Endale
sind nähes ja ka on teekond pikk, hea, raske kuriteole,
mitme toalist tuust. Muud hoiatega kui lahe.
Mata labi grimad. Kommunistlik maantee.
Kuid kui kindel suund, siis hoia pilku, saad.
Ükski tõke. Seeläbi võib minna hetk. Kuid kui kindel sul on meil siis hoia pilku saate,
ükski tõke sinu ees sind ei pea.
Ikka kõnnin, ikka julgem on huulil, laul on nõnda minna lõbusam. Kui võlu pääl ma kohtan sind ja ulatan sulle oma käe.
Ta lasin oma tootmist, oli minu poole, te nüüd lõpuks
kohtusime tas uue suuna võtta, kuid seekord siht on meie Suhine. Labi võib-olla teiega kommunisti kemate.
Kuid kui kindel meel ja pilku hoiame, eksis ükski tõke meie ees,
meil ei pea.
Võib-olla pink, võtsin ka hetk või maantee,
kui on kindel me ja pilku hoiame.
Leakski tõke, meie meedia ei pea. Täna on saates külas Annina Yokoi, kes on soome tõlkija,
kirjanik, toitumisnõustaja sündinud Kesk-Soome maakonnas
elab Eestis juba.
No varsti 10 aastat. Ei, isegi rohkem 15 aastat 15 aastat.
Kõigile tõesti juba 15 aastat Eestis, et päris pikk aeg. Tõsi, ja sa hoolimata sellest, et sa elad Eestis,
oled sa uurinud ka soome pärimustoite ja neid kokku pannud.
Hiljuti ilmus raamat, taimsed pärimustoidud,
kus siis sina koos Liisa kaskiga olete ajanud jälgi ajaloos. No kindlasti sellel raamatul on pikad juured,
et me Liisaga oleme tuttavad juba ka päris vanast ajast,
me oleme Soomes soomekeelset Vegaya ajakirja koos toimetanud.
Liisa on folklorist, et tal on pärimuse vastu kindel huvida,
eks rahvapärimust ja rahvaluulet uurinud nii Soome-Karjala
kui ka üldisemalt läänemeresoome pärimust
ja mul on ka see huvi hästi tugev olnud,
mul on isa isa poolt, juured Karjalas ja no see toob muidugi
sellise huvitava natukene eksootilise lisasi. Et olen küll soomlane ja siniEestis olnud
ja tutvunud ka ingerisoomlaste toitudega,
aga no siis on see huvi, et kuidas, kuidas seal Karjalas ka
on toidud vanasti olnud.
Aga no see raamat sündis võib-olla konkreetselt sellest,
et me Liisaga oleme veganid juba päris kaua taimetoitlased
ja no meil menüüst on siis eemaldatud liha,
kala ja lehmapiimatooted ja kanamuna, kõik loomne,
aga mitte toortoit või tähendab ei ole toortoidu
ja toortoitlased me ei ole. Et täiesti samamoodi valmistame toitu nagu inimesed üldiselt küpsetame,
paneme ahju praadima.
Et armastame head toitu väga.
Aga noh, nii nagu veganitele kipub olema,
et, et päris palju sööme mujalt tulnud toitu,
aasia toitu sushisid ja Hiina restoranides on palju käidud
ja muidugi ka siis Vahemere maadest tuleb palju head toitu taimetoitlastele,
aga no Meil on huvi ka selle meie enda pärimuse vastu,
et et natukene kripeldanud, et on, miks meie enda jaoks
või meie enda pärimustoidulauas ei ole siis taimetoitlastele
eriti midagi pakkuda, et, et sageli kartul koos hapukapsaga. Et sealt tekkis uudishimu, et otsime küll,
et mida, mida siinkohal kui meile pakkuda oleks.
Aga. Kui ma mõtlen pärimuse peale ja vanadele aegadele siis mulle
millegipärast tundub, et ega seal liha väga palju laual ei olnudki,
et need toidud olidki valdavalt taimsed.
Liha sai ainult pidupäevadel. No see ongi see üks suur avastus, mida me muidugi aimasime
aga no see tuli aina selgemalt välja siis,
kui me seda raamatut tegime, ehk uurisime toiduajalugu
üldisemalt ja ka vanu retsepte või, või no üldse
infokillukesi sellest, et mida inimesed vanasti sõid.
No tänapäeval tavaliselt pakutakse pärimustoitu,
nii et seal ongi liha ja piimatooted laual.
Et millegipärast just need vanad peotoidud on jäänud selliseks,
mida tahetakse pakkuda. Kui tehakse retseptiraamat näiteks nosaarte toidud
või ükskõik millised Järvamaa toidud või karjala toidud,
siis lihatoidud on seal peamiselt, et piltide peal on siis
nii elusad kui ka surnud loomad ja no vegani jaoks see
natuke kurb vaatepilt, aga tahtsimegi, siis läheneda teist
teed ja meelega otsustasime, et no küll me nüüd kaebame
välja sealt toiduajaloost Need taimetoidud
ja no siis oli hästi rõõmus üllatus, et kui meeletult palju
neid oli, et isegi see olime üllatunud, et kui palju
igasugust me leidsime. Aga kuskohast? Või kelle käest te saite neid retsepte toite,
kas neid oli üldse üles kirjutatud või tuli kuidagi ka
tõesti leiutada, et et mismoodi nad võisid teha.
Võtan siin kohe lahti näiteks. No seal on erileht kui ka teist, et on, on kindlasti
selliseid toite, mida me leidsime retseptiraamatutest,
et no näiteks ma leidsin ühest Eesti pärimustoitude
või päranditoitude raamatust sellise retsepti,
kus on odrakruubipuder kanepi piimaga ja see oli hästi põnev leid.
Üldiselt ei pane inimesed tähele, et seal väikses kirjas on
retsepti Silvia Calviku retseptiraamatus selline asi olemas.
Ja noh, sealt muidugi siis keerus väljas terve kanepipiima
ja taimsete piimade ajalukku, et need on tõesti kasutatud ka varem,
et on küll täiesti taimseid retsepte pandud ka kirja,
aga no siis on väga palju ka selliseid toite,
mida me oleme eeldanud, et neid on tehtud,
aga retsepte pole leidnud ja ma arvan, et seal on peamiselt
põhjuseks see retseptid, mis üldiselt on kirja pandud,
seda tehtud, et noh, kõige rohkem viimase 200 jooksul
ja see on juba see tööstuse aeg, millel on siis loomseid
asju toiduaineid olnud palju rohkem kasutada. Janno veel muidugi see küsimus ka, et kes need inimesed on,
kes on retsepte kirja pannud?
No pigem rikkamad inimesed, mõisainimesed et talupojad
polegi nii väga kirjutanud üles, et pigem on pärandanud seda teadmist,
oskust suust suhu emad õpetanud tütardele,
kuidas toitu tehakse ja ja isad-emad õpetanud lastele,
kuidas toitu kasvatatakse ja mida loodusest korjata,
et seda ei saa kuskilt lugeda. Aga noh, kui viia neid erinevaid teadmisi kokku,
mida on erinevatest piirkondadest ja erinevatest vigastustest,
et siis me olemegi üsna palju ka eeldanud
ja ära arvanud jah, natukene fantaasiat ka kasutanud. Mulle meeldisid väga ka need ranna metsikud maitsed,
kui alustada päris sedasi alguses, siis siin te olete minu
arvates vabalt sedasi loomingul lasknud lennata.
Et mida võidi süüa ja mis on söödav ja täiesti kohane,
sest ega siis lehmi lüpsnud ju kogu aeg ja
ega kannad ka kogu aeg ei munenud ja iga päev ei tapetud kedagi,
et söögiks oleksid inimesed, pididki nagu olema
loomingulised ja leidma või samamoodi kaladega. No ongi nii, Liisal on olnud eriti suur huvi arheoloogiliste
leidude vastu, et tänu Liisale meil on seal raamat,
kus väga palju tõlgendusi sellest, et kui nüüd arheoloogid
on leidnud, et selliseid ja selliseid seemneid on leitud
ja teinud tõlgendusi, et kuidas need on siis loodusest kas
korjatud või, või lausa ise kasvatatud.
Et milliseid järeldusi me saame siis teha,
et millist toitu inimesed enne tarvitasid
ja muidugi, ega me väga täpselt ei tea. Ja samas kui me nüüd võtame tuhandeid, et aastaid,
et siis ei saagi öelda, et no milline oli see toit,
mida vanasti söödi, etno kindlasti neid tuli nii palju
erisuguseid erinevates piirkondades ja erinevatel inimestel,
aga põnev on muidugi neid jälgi ajada, et kui,
kui mõnda taime on kasutatud, et siis mõeldagi,
et no missugused need kasutamisviisid on äkki olnud
ja mis tähendus sellel taimel on olnud ka siis toitumuse poolest. Kui me võtame põdrakanepi, millest on olnud viimasel ajal
palju ka juttu, et küll on teda ületähtsustatud,
mõnes mõttes Ivan-tšai pähe, siis imerohi aga teistpidi olen
ka kuulnud temast kevadel, kui midagi veel ei ole saada siis
need väikesed nagu palmipuud, mis välja kasvavad,
et need kõlbavad ja meenutavad sparglit täiesti Miksusta
kallis sparglit, kui kannatas süüa neid põdrakanep pidusid. No on ju kohe moe toid, sama modinaadid ja siis natuke
hiljem nõgesed ja igasugused rohelised võrsed,
mida kevadel tuleb, et inimesed vanasti muidugi kevadel
kannatasid C-vitamiininappuse käes, et kõik,
mis siis värske, hakkas sealt, et maa seest välja tulema.
Et see oli ülioluline.
Et see on üks müütidest, mida sageli räägitakse siin,
Põhjamaades, ega inimene ei saanud, et talve läbi hakkama
ilma lihata, aga no tegelikult me Liisaga oleme järeldanud,
et see, mis võiks olla kõige kriitilisem asi,
ongi olnud just värske kraam C-vitamiini pärast. Et siis kõik, mis on rohelisena sealt maa seest tulnud,
on olnud oluline kevadel. Aga kui võtta sügis ja praegune aeg, siis mida koguti,
võidi koguda ja milles siis süüa tehti, eks sügisel tulevad
ju hautised päevakorda, ma kujutlen Saagikorjamise aeg muidugi no sügisel tulevad marjad,
seened ja siis muidugi juurviljad ja kõik,
mida suvel kasvatatud on, et seda siis muidugi sügisel nauditi,
et sügisel olid peod, kus siis tehtigi peolaud,
pandi sinna kõike võimalikku laua peale ja siis ka jäeti
talvevaruks juurviljadest, et sai talvel ka autisi teha
ja seal muidugi teraviljad olid oluline osa nende hautist
juures ja ka siis oad, herned, et need oligi see peamine
valguallikas taluv läätsed, väga läätsed
ja muidugi kõik kaunviljad. Et no vanasti need hautised ja pudrud olid sellised,
kuhu pandigi võimalikult palju erinevaid asju sisse. Kui ütleme, liha oli rikaste toitja, munad
ja sellised asjad, see näitas jõukust, kuidas lood soolaga
ja suhkruga. Hästi huvitavad toiduained.
Me kuidagi eeldame, et nagu neid oleks alati olnud
soolanurgas suhkru kohta vist isegi paljud teavad,
et suhkur on suhteliselt uus toiduaine, on küll kasutatud,
aga, aga suhkrut hakati kasutama siis alles hilisemal ajal,
aga soola on kauem olnud, et juba viigingit pidasid soola
äri Läänemerel.
Et see on küll vana toiduaine, aga samas kui palju seda siis
tavalisel rahval on olnud kasutada seda soolapidi ju ostma,
et see kuskil puu otsas ei kasvanud, et seda siis kaupmehed
tõid ja kui tavaline rahvas tahtis soola saada,
siis tuligi saata kedagi turule või linna
ja võib-olla see tee oli mitukümmend kilomeetri
või mitusada kilomeetrit. Ja noh, talupojad Te tahtsite muidugi siis ise vahetuskaup,
aga sinna turgudele ja ja linnamüügikohtadesse viia,
et siis oleks, millega vahetada, midagi vahetada,
soola vastu, aga noh, nii palju seda siis lubati endale,
kui, kui toiduvarud lubasid ja kasutati suht säästlik kuldet,
see on üks müütidest, nagu oleks vanarahva toitu olnud hästi
soolane soola kasutada.
Pigem toidu säilitamiseks. Muid viise säilitamiseks olid ka, et kuivatamine,
hapendamine, osaliselt ka jää jäätumise abil säilitamine,
seda siis põhja pool rohkem ja, ja see oli,
mida lõuna poole minnakse, mida rohkem seda ebakindlam viis oli.
Et näiteks kapsa hapendamine oli kindlasti palju. Ja panemine talveks jätmine välja, aga no soola õpiti
kasutama küll toidu säilitamiseks, aga kui palju seda
kellelgi oli siis kasutada, sõltus kindlasti võimalustest.
Kui neil ei olnud vahetuskaupa, siis ei olnudki,
millega soola vahetada, et siis võib olla,
et hästi väikese kotikese soola ja kasutasid seda siis kõige
hädavajalikum maks, aga mitte nii, et seda oleks olnud toidu
siis alati väga palju panna, et see on ka juba nagu tööstuse
ajastu nähtus, kui aerulaevadega hakati kõike palju
odavamalt tooma, sisse sadamatesse. Mida võidi juua sel ajal, kui veel ei olnud?
No päris kohvi? Oo tahaks teada küll, üks teooria on selline,
et joodi viina, et nagu meil on kombeks inimestega kokku,
seades kohvi juua, siis sellega asendati viina Snapsid,
mis võib-olla oli isegi hea areng, aga naa,
et millised need vana ja joogid siis olid,
teraviljadest tehti väga palju. Viljakohvi moodi mingi asi siis. Ütleks pigem, et sellised kas sellised nagu õlle moodi
erinevad joogid ja muidu ja muidu tehti meest,
aga sarnaseid jook ja tera Willijatestet kääritades,
hapendades ja isegi lihtsalt segades teraviljadest on tehtud
neid nagu taimse piima taoliseid jooke päris kaua see on jahvatatud,
et teraviljasid isegi seemneid kanepiseemnetest kanepipiima
tehtud et neid on segatud vedelikuga tavaliselt veega
ja siis joodud. Et neid on olnud hästi palju erisuguseid. Kuidas oli lood teega, kas neid siis ütleme,
taimeleotist joodi peamiselt oma kohalikud taimed kui
ravimina või olid need ka siis sedasi, et pole midagi,
kuigi ma ei kujuta ette, et 100 aastat tagasi inimestel ei
olnud midagi teha, et istun jõude, joon teed aga siis. Noh, 100 aastat tagasi oli juba tõeliselt uus aeg,
et siis oli juba seedee kultuur täiesti olemas,
dioodi küll seda seda välismaist päris teed nii-öelda,
aga kasutati seal kõrval ka igasuguseid loodusest korjatud
taimi ja no siis lähebki eeldamiseks, et kuidas,
kuidas varem, et no me eeldame, et inimesed küll teadsid,
kuidas taimi kasutada ja et kui neid, et hoida kuuma vee sees,
et missugune jooks sealt tuleb, aga no päris täpselt ei tea. Kui palju on selliseid retsepte, mis te leidsite,
mis on ajas püsinud selles mõttes, et nii nagu neid tehti
200 aastat tagasi, võidi teha isegi 300 aastat tagasi.
Et ka tehakse praegu, et mis ei ole ajas muutunud. No üks toit, mis on suhteliselt kaua püsinud,
on rukkileib, et siis kui tulid sellised kinnised ahjud,
et sai ahjus sees leiba küpsetada, siis hakata selliseid noh,
nagu meie, Peame rukkileiba tänapäeval selliseid leibasid tegema,
küpsetama, et noh, see on see, et selle kohta saaks öelda,
et, et mitusada aastat vana doga karjala pirukad,
karjala pirukas on jällegi väga hea näide sellisest toidust,
mis on muutunud ja selle järgi, et missugused toiduained on
moes olnud. Et no pirukaid ka hakati küpsetama igasuguseid siis kui
tulid sellised kinnised ahjud, et sai ahju panna
ja seal siis seal siis aeglaselt küpses pirukas,
nii et ka see pirukatäidis küpses seal sees kooriku sees.
Aga et mida sinna sisse pandi, et noh, see on ajas muutunud
alguses olid kindlasti lihtsalt teravili,
oder võib-olla ka nisu, kaer.
Tatar, aga tänapäeval karjala piruka sees on riis,
riis toodi ju mujalt, et see pole nii väga vana siinmail. Keskajal on küll mingil määral juba riisi söödud,
aga noh, see on olnud hästi kallis import Kaup,
et tavainimesed tutvusid sellega siis alles palju hiljem.
Ja riisile eelnes veel hirss, et hirss oli mingi aeg
Karjalas moetoode, et et siis kui hakati hirssi panema
pirukate sisse, et oh, need olid küll trendikad,
neid viidi külakostiks.
Igasugused juurviljad on olnud, mida on sisse pandud,
naeris ja, ja siis kaalikas on olnud varem
ja siis kartul ja porgand on uuemad. Kes tegi siis kartuliga karjala pirukaid,
et ta oli küll hästi moekas uue aja inimene.
Aga karta? Tuli kohta öeldakse ju, et kuidas Euroopasse jõudis,
siis lõppesid ka näljahädad. Ja talise öeldakse kartuli kohta, et hästi oluline selles mõttes,
et kui, kui seda siin hakati kasvatama, siis kasvas hästi
ja kahjureid ei olnud ka alguses sellele,
et et kindlasti oli see Ühelt poolt hästi kasulik toiduaine
terve rahva jaoks, aga noh, kurb lugu on muidugi see,
et kartul hakkas siis kõrvaldama palju muid häid,
et toiduaineid, üks oli põlduba, et selle kasvatamine hääbus.
See oli väga oluline nii soomlaste kui ka eestlaste karja
laste toidulaual ja tänapäeval pikki pigem on kui
loomasöödana kasutusel. Aga kartuli puhul, mis ma lugesin siit raamatust,
et et õpet või õpiti teda kõigepealt kuumas tuhas küpsetatud Ja siis sööd ja nii nagu naerist oli ja praegu seni tehakse
sedasi kõige parem kartul on just see, mis viskad lõkke tuha
sisse ja siis, kui ta seal ära küpseb, siis see on nagu
tõeline delikatess. Ja, ja kui nüüd veel vahetaks kartuli asemele naeri,
siis saaks juba tuhandeid aastaid ajaloos tagasi minna,
et see oleks nagu päris pärimust hoid. Kusjuures seda saab ju teha praegu, kus inimesed ehitavad
massiliselt ahjusid tagasi siis miks mitte,
kui ahi on ära küdenud, panna sinna kaalikas
või peet või naeris küpsema.
Hommikul võtate välja? Ja ja saab ka täiesti tavalise sauna ju tuha sisse panna,
et olen ise ka proovinud, aga maitsev on
ja selline lihtne toit, et seda süües tunneb küll,
et, et inimene on sama, mis tuhandeid aastaid tagasi
naudibki lihtsaid toite. Kui see, kui te kokku panite seda raamatut,
siis kui palju tuli välja ka selliste erinevust
või piirkondliku, kui nüüd ütleme, rannarahvas eemale jätta,
aga et eestlased, soomlased, karjalased,
et me armastame ühtesid ja samu asju. Ja erinevusi on kindlasti piirkonniti.
D. Ja sarnasusi on ka, et huvitaval kombel see piir ei
jooksnudki Eesti ja Soome vahel, vaid pigem ütleks nii,
et oli rannarahvas rannikualade rahvas nii Eestis kui ka Soomes,
et seal olid teatud sarnasused ja siis on see metsarahvas
ja idapoolsem rahvas, et seal ka jällegi teatud sarnasused.
Et me võib-olla meie raamat minu jaoks kõige rohkem
leidsimegi just sealt ida poolt sisemalt neid. Et kõige kauem on säilinud taimetoidud kasutusel näiteks
Peipsi aladel Võrumaal ja Karjalas, kus on õigeusklikud olnud.
Et nemad on saanud Venemaalt palju mõjutusi,
venelased kasvatasid taimi palju mitmekesisemalt kui siin
Eesti-Soome läänerahvas.
Ja siis õigeusklike paastuaeg veel hoidis seda kultuuri alles.
Et siis, kui 20. sajandil ja natuke ennegi hakkasid tulema
ka juba uued köögiviljad, peet ja porgand on ka suhteliselt uus,
et siis need võeti sujuvalt sinna kõige uskliku paastuaegadesse. Kui paastu ajal ei tohtinud siis liha, lehmapiimatooteid süüa,
siis asendatigi taimsete toitudega või no isegi ei saa öelda,
et asendati, kuna neid paastuaegasid oli nii aastas nii
märkimisväärselt palju, et see oligi tegelikult inimeste
jaoks täiesti tavaline aeg, et siis lihtsalt oli kombeks
taimselt süüa. Jah, hästi süüa, millega nad maitsestasid.
Kui nüüd võtta tõesti, et ahjus küpsenud viljad jäävad oma maitsega,
jäävad magusad, mõnusad Akujun, ütleme, hautatud teistmoodi,
või et mis olid need maitseained, levinumad? No muidugi uuemal ajal sool, et kui midagi oli soola sisse
tud näiteks soolaseened või, või soolakapsas soolaliha soolakala,
kui seda pandi toidule natukenegi, siis juba sai terve toit
sellest maitset.
Aga see on ka üks mõistatus, et kui palju siis erinevaid
maitserohelisi on kasutatud, et tahaks, tahaks eeldada,
et palju, et miks ei oleks siis pidanud vanal ajal inimesed teadma,
et on looduses nii palju võimalusi, et kindlasti taimi
korjata ja kuivatati ära. Murulauk on üks selline hästi vana, mida ka metsikult
kasvanud ja mida on kasutatud.
Need, laugulised, sibulad, erinevad üleüldse köömned ja,
ja, ja siis isegi eksootilised maitseained,
aga no neid pigem uuemal ajal, kuigi keskaegses Tallinnas
ja üleüldse hansalinnades on kasutatud ka neid
eksootilisemaid maitseaineid.
Aga seda tavaline rahvas ei teadnud muidugi. Aga nii nagu paluksin sul, et sa loeksid meile ette mõne retsepti,
mida on hea lihtne järgi teha ja mis annaks ka nagu ettekujutus,
et kuulge maitseb ju väga hästi, miks mitte endale lubada
hoopis taimseid toite, jäta natukeseks need rasvade lihad kõrvale. No ma tahaks lugeda hernetambi retsepti hernetamp,
on üks huvitav retsept, sellepärast et see meenutab hästi
palju hummust, mis tänapäeval leidub seal vegan riiulites,
et ehk taimsete toitude riiulitest poest.
Aga no seda on Eestis tavaline rahvas ise teinud
ja ise söönud, et see ei ole kindlasti mittesugune,
ekstreemne toit.
Et tänapäeval tuntakse kartuliputru, aga no võiks sama hästi olla,
hernetamp seal toidulaual. Loengi hernetambi retsepti.
Hernetamp Se Põhjala hummus ja Fawa on ammustel aegadel ka
eestlase toidulauale kuulunud.
Selle tarvis keedeti herned enamasti nii pehmeks,
et neid polnud eraldi tarvis.
Purustadagi pidu pidulikumatel puhkudel sõeluti pehmeks
keenud hernestest koored välja.
Seejärel lasti vormid tõstetud segul jahtuda
ning lõigati suupärasteks tükkideks. Soome mitmes maakonnas, nii idas kui ka läänes on hernetampi
nimetatud kohalikuks pärandtoiduks.
Ja sel traditsioonilisel roal on rootsi keelest laenetuna
uhke nimi tuu vingi, mis tähendab dist härraste häärberis
ja mõisaköögist mõjutusi saanud vormiroana.
Valminud püree jõudis Soomes ka jõululauale.
Vaat siis herneda tambi sisse lähevad kuivatatud kollased herned,
noh, võib ka rohelistest teha. Kollastest tuleb natukene ilusam, nii nagu oleme seda näinud
näiteks kreeka restoranides, kus eelroana pakutakse vaba
ehk hernesuppu truu sageli ja no siis muidugi vesi,
millega keedetakse ja ja õli ja soola ja isegi suhkrut võid
natukene panna, nendega maitsestada. Keedan ära tambin ära ja ongi valmis. Ongi valmis ja et kõige paremad toidud on lihtsad.
Võtame läätseleeme, on nii armas, et ma kuulsin,
et Hiiumaal on räägitud läätsedest nagu vaeste toidust
ja Me arutasimegi Järvi Libastiga, kes on Hiiumaalt pärit kultuuriinimene,
et, et millest see nimetus tulla, noh, päris teha teha ei ole,
et millest aga läätsed, mina ütleks, et on hästi rikkalik toit.
Läätseleem läätsesupp on tänapäevalgi kiire
ja taskukohane toit. Kui köögikapis on pakike kuivatatud punaseid läätsi,
saab maitsva Pi valmistada kasvõi 10 10 minutiga.
Rohelised läätsed vajavad pikemat keetmise aega.
Varasemal ajal kasvasid läätsed taludes nii nagu oad
ja herned. Läätsed on iseloomulikud aga palju väiksemad kaunad,
mille sees on vaid kaks seemned.
Nende Kaunade korjamine olid täpsust nõudev töö
ning läätsesuppi osati hinnata arvatavasti just kauna
väiksuse ja seemneterade väikse arvu poolest nimetatigi
neist valmistatud supp, Peepigemli Emex. Värskete ürtide ja läätsede hõrk maitse moodustavad
täiusliku koosluse.
Parima tulemuse annab mitme ürdisegu.
Kui sinu ürdiaias või riiulil puudub mõni retseptis mainitu,
võid selle asendada endale meelepärasega. Ja mis mul vaja läheb, siis? Lisaks läätsetele saab juurvilju panna näiteks kaalikat,
naerist, porgandit, Bastinaki juursellerit.
Need annavad kindlasti palju maitsed ja sibul,
küüslauk siis rohkelt peterselli, iisopid,
salveid ja Estra koni soola, pipart ja vett keetmiseks. Sellised lood siis aitäh Annina Yokoile nende lugude eest
ja selle suure töö eest, mis nad siis Liisa kaskiga koos ära tegid,
et uurida ja vaadata, kokku koguda taimset pärimustoidud,
nüüd aga pisut muusikat ja seejärel juba ootab meid Lauri
õunapuu ja järjekordne päritud laul, mis seekord on siis pill,
ütleb pidu lõppeb aga enne veel untsakad. Päritud laul. Tere Hääd päritud laulu kõigile kuulajaile.
Üks pidu hakkab, teine pidu lõpeb ei mingite argipäeva.
Et tuleval nädalavahetusel tähistame Tauli torupilli juubelit,
möödub ju seal sina seal 2022. aastal pool sajandit esimese
Tauli torupilli valmimisest, siis tuleb seda ka vääriliselt tähistada.
Ega muidugi eesti vanade torupillide eeskujul tehtud Tauli
torupill ei ole õigupoolest kunagi päris valmis saanud.
Ikka on nüüd juba Ants Tauli pojal Andrusel ikka nokitsemist
ja arendamist vaja teha.
