2005.-st aastast on New York Citys Ameerika suurimas
metropolis toimunud Beforma performance kunstifestival kus
on nii sel aastal kui ka varasematel hetkedel astunud
üleskesti tegijad ning sel aastal rõõmsal puhul on meil seal
ka nii-öelda oma inimene kambas ehk et aitäh.
Meil klassikaraadiokõne vastu võtmast.
Kerli heitval. Võibolla esimese asjana, et New York on kaugel
ning performance-kunst on paljudele inimestele siiski kauge,
kas saaksite võib-olla natukene tutvustada performa festivali? Ja no nagu mainisite, siis perfofestival tegutseb aastast
2005 ja tegu andustennaaliga.
Peksis ta juhtub üle kahe aasta koroonaga muidugi,
läksid aastat natuke sassi ja tegemist on sellise põneva festivaliga,
kus siis üle New Yorgi linna toimuvad erinevad perfoometsid
ja neil ei ole nagu hoolet, kui sellist või nagu organisatsiooni,
et on niisugune asi, Mugopperfooma haab kus toimuvad siis
erinevad üritused ja satelliitprogrammid. Aga tegelikult siis tõesti see festival toimub üle linna.
Ja mõnes mõttes, kui Roslin Goldberg. Ta tundis, et performance-kunst on võrreldes siis võib-olla
70.-te või kaheksakümnendatel ka jäänud väga soiku
ja tal oli siis tahtmine seda elavdada läbi festivalil
ja selle festivali põhimõte mõnes mõttes ongi siis see
pakkuda kunstnikele nad ei pea olema tingimata perfomance kunstnikud,
pakkuda performance'i võimalus pakkuda vahendeid,
pakkuda siis nii kuraatorikuiga produtsenti,
et unistused täide viia. Ka Eesti kontekstis tundub performance ite kuldaeg olevat
natukene minevikku jäänud, siis milline performance'i pidu
siis hetkel New Yorkis valitseb, kas saaksite meile natukene
edasi anda seda festivali atmosfääri? No see on selles imeline, et perfomance festival ise on
hästi intensiivne, hakkas siis pihta esimesel novembril kos
avagaalaga kus siis olid kõik sellised nii-öelda vanad meistreid,
performans meistrid koos nagu džindisemann
või kätis saab.
Ja põhimõtteliselt iga päev toimub kuskil mingisugune performans.
Performance on täiesti seinast seina, et mis seni näiteks
nähtud on soome kunstnik Anna-Maria Häkkinen,
kes ongi Eestis üles astunud. Hägiyang, koer ja kunstnik, kes siis näiteks guugem Haimi
keldris lavastas imelise mäleti juht ehk siis lugemise kui
ka näiteks tänase päeva kaasaegse kunstimaailmastaar Nikita Keil,
kes siis tehasehoones taaslavastus valdi segades siis live orkestri,
valdi muusika ja tänapäevase muusika kokku siis selliseks,
miks tüübiks ja valgusemänguks. Täpsustamise küsimuseks, kas reform on siis niimoodi üles ehitatud,
et New Yorki kunstipublik nagu selline tuvi pilv läheb ühel
päeval ühte sellist suuremat etendust vaatama,
teisel teist või on rohkem selline sigrimigri toimub läbi
linna ja peabki, jõuad Niceilile, et midagi teist ei olnud
niimoodi pees. No näiteks võib-olla pühapäev oligi hea näide Katri Laansoo
Eesti kaasaegse arenduskeskuses, kes selle kõik on korraldanud,
mina saan siin olla, ega et Läti ja Eesti drugs saavad siin
olla siis korraldus ka näiteks Kris Lemsalu perfomance
ja enne seda lennukiks Balti-Soome suhtlusüritus.
Ja samal ajal siis toimuski Mikitakeel ehk siis mõlemad olid
puupüsti täis, mõlemad olid välja müüdud,
rahvast oli liiga palju. Et inimestel isu performance kunsti järele on väga suur.
Kindlasti. Et aga siit sa viisid juba ise teema kuidagi kergelt Eestile
ehk et et võib-olla ennegi puudutada Eesti eesti kunstnike
esindatust performal sooviks küsida natukene ka siis sinu
enda tegevuse kohta seal, sest et nagu ma aru saan,
oled sa sel hetkel sellisel natukene precarioossel
positsioonil ehk et võib-olla võimalused,
et kas sul endal õnnestub midagi kureerida preformale
ning muidu oled sa seal siis sellise Baltikumi
kunstimaailmas väga tuttaval positsioonil,
kus võetakse mõni meie kunstitöötaja või kuraator,
kes saadetakse siis nii-öelda läände vaatama suurt festivali,
kuidas on, et osatega kodus paremini teha,
on mul õigus? Jah, kindlasti, et mida mina siin peamisest teen,
et kuigi me kõik oleme, meid kutsutakse Baltis lavitaks,
sest ma olen niuksed Baltikumi.
Ma ei tea mitte päris nagu praktikandid,
aga justkui nagu jüngrid ja me oleme kõik kuraatorid tegelikult,
aga siin peamiselt tegeleme siis produtsentide
Assisteerimisega ehk siis me aitame neid suuri sündmusi ellu
viia läbi igasuguste produtsendi tegevuste,
mis, mis on põhimõtteliselt lennupiletite ostmisest kuni
mõeldud tekstide kirjutamine kiirkorras või selline minu
päeva saada ei ole sellist, et mul on vahepeal kolm projekti
korraga ja siis ma lihtsalt jooksen ühest linna otsast teise
ja teen asju. Aga jah, tegelikult siis Eesti kaasaegse kunsti
arenduskeskus pakkus meelega võimaluse nagu tagasihoidliku
eelarve eest korraldada siin New Yorgis ka midagi,
nii et 17. November eesti galeristi Margot Zabeli galeriis,
siis toimub kunstnik Neladidelepa perfomance. Et nelja Tiidelep on ka meil endal klassikaraadios saadet juhtinud,
kas esiteks sooviks öelda, kes midagi sate juba Befoventsi
kohta öelda ja teiseks, kas seda on võimalik kuidagi jälgida,
kas seda kantakse ka üle? See on hea küsimus ülekandmiseks, küsimus on väga hea küsimus,
seda peaks siis kuraator Keply korraldama aga teemaks on
seekord siis tegelikult, suures plaanis võib olla vabadus
ja vägi, kunstsin, jäädideleb, on siis viimaselajal tuhlanud
eesti mütoloogia arhiivides otsides siis vastus sellele,
et miks, kuidas vanas Eestis lõigati juukseid peale seda,
kui neid läks siis lehele.
Ja ta teab seda, siis paneb testamendi lukku Klooga Delaya
ja Samson kus siis ka Samson kaotas oma juuksed,
selline juuksed, vägi, võim, mis siis kuidagi loodetavasti
haakub sellega, mis siin maailmas praegusel hetkel toimub. Et see tundub olevat väga teosena, selline nii-öelda kohalik
kultuurikonteksti eksponeerib, et kas performa festivalil ka
laiemalt leiab palju selliseid väikeseid ajalugusid kohtade
jutustusi või pigem ta rõhub mingile teatavale globaalsele
terviklikule tunnetusele, sinu arvates? Suuremas plaanis tänasel hetkel, kaasaegses kunstis on väga
oluline roll just sellistele mikroajaloo jutustamist.
Et oluline on rääkida erinevate rahvuste ajaloost,
erinevatest kolonialiseerimistest, nende mõjudest.
Kui ka siis LGBT pluss ja kehavabaduse teema kindlasti
pinnal väga tugevalt. Ja et kui kunstimaailmale anname eetilised teemad,
aga millised sellised antud festivalil olnud põnevamad
käsitlused siis neist? Väga huvitav tuleb kindlasti türgi kunstnikeks kes tegeleb
spetsiifilisemalt araabia kultuuriga. Depressiooniga palju on Lõuna-Aafrika lugu,
apartheidi lugu.
Ühesõnaga, performance on väga palju, neid on 10 pluss.
Need, millega mina tegelen, ei ole võib-olla niivõrd poliitilised,
kui on sellised visuaalsed pehmed oma olemuselt ilulon ka
festivalil endiselt oma koht olemas. Võib-olla, kuhu ma üritasingi niimoodi tüürid,
ongi see, et teie, kui siis nende silmad koha peal proovige
meile siin kaugel läbi siis raadiokanalite natuke võib-olla
mõnda sellist visuaalset imposantsema performans ikka silme
ette manada.
Et mida siis seal sai näha ta ja milline see nii-öelda
maailma kõrgtasemel olev taid kunst siis on? Hästi üks projekt, millega minategelane näiteks kanade
kunstnik Marcel saama, kes on siis tohutult produktiivne
kunstnik ta teeb asju skaalal nagu New Yorki
balletikostüümid või siis metroojaamade mosaiigid.
Ja millega me näiteks tegelesime, oli see,
tegime lühifilmi.
Nädal aega oli filmimine, sektsioon 20, nii et selline sürrealistlik,
mustvalge ühilistil ja kantakse siis ette ei printsi teatris,
kus siis mis ma täna hakkan tegema näiteks hakkamist Me
katteid värvima, et kogu see teater välja nagu Partselt
saama looming, ehk siis me teeme niuksed,
täpilised, istmed ja kõik on väga suursugune
ja imposantne. Näiteks mis on veel huvitav, millega ma olen tegelenud
näiteks väga palju söömist, et üks projekt,
millega on tegelenud, siis Rütsid avana antum,
elas Niemi kokkavad, nii et nad on siis päev otsa supinõuded aga,
ja pakuvad süüa kõigile, kellel vähegi on isu
ja palju on veel teisi selliseid tasuta lõunaprogramme,
kus siis kõik on oodatud.
Istun korraks laua taha sööma ja arutlema siis tänasel
hetkel olulisi teemasid. Et see arutlusosa on ka kindlasti väga oluline,
mis puudutab siis seda, mis on tänase maailmakunst
ja kuhu see siis võiks edasi tüürida? Kui suur osa kogu performa festivalist, sa ütleksid,
et on sellised nii-öelda diskussiooni loomise punktid
ja kui palju on rohkem selliseid protsentuaalselt kasvõi selliseid,
oh uhkeid esinemisi. Ma ütleks, et kuna kõige olulisemad on need 10 kunstnikku,
kes on siis tellitud ja need on tõesti sellised suursuguse produktsioonid,
kus siis tõesti Kahepäevase või noh, kaks korda toimuv
performance'i nimel on pantud tööd mitu aastat.
Aga teiselt poolt on väga oluline üks osa näiteks perfooma
ja protest, kus siis tõesti erinevad protestida tiga seotud
kunstnikud üle maailma tulevad kokku ja räägitakse sellest,
kuidas testida, MIKS protestida protestimisega kaasnevatest kahjumitest. Et tänasel päeval protestimine üle maailma on ka väga ohtlik
ja mõnes mõttes protest on saanud selliseks demokraatia indikaatoriks,
et kaua, kus, kes on võib protestida oma tõe eest.
Ja see on kindlasti kõige poliitilisem osa. Et samal ajal kui arutatakse seda, kus, kes
ja kui palju protestid oma tõest natukene kehv
sissejuhatusega tahtsin jõuda sinna, et formaal osalevad ka
eesti kunstnikud.
Kris Lemsalu on lause põhikavas ning nagu ma aru saan
tegelikult Eesti performance'i kunstnik nii-öelda positsioon
laiemas performance kunsti maailmas joonistub antud
festivalil välja pigem kaunis tugevana, et me oleme ikkagi
tegijad või kas ma olen asjadest valesti aru saanud. Üks põhjus, miks ma tulin siia, oli see,
et ma tahtsin aru saada, kus asub Eesti mõnes mõttes siis
kus asub meie kaasaegne tants, kõige, kus siis performance
kunsti ja väga positiivse üllatusena telligi.
Minule see Kris Lemsalu kui ka Maria Metsalu,
Jantoi tantsinud grupist on siis siinsel maastikul ikkagi
väga tuntud ja tegijad nimed, kes teevad suuri asju,
aga sel aastal tõesti perfooma ei ole, nii palju eesti
kunstnike esinetud, rohkem on Soome teemas,
et 2017 oli siis see aasta, kus oli nii sooga Saaru,
Anu Vahtra kui Kris Lemsalu tugevalt festivalil,
siis esindatud. Aga seal aastaste sperformandsitest, kas mingeid muljeid,
vastukajasid, kas või jälle mingeid selliseid meeldivaid
olustikukirjeldusi meile siia raadioeetrisse? Mõnes mõttes raadio on väga hea võimalus ise korraks seedida kõike,
mis on toimunud, et tegelikult ju on pikad tööpäevad ja,
ja pea pigem exceli tabel kui selline koht,
kus nagu laudelda asju praegu tõesti kõik,
mis toimub minu peas lihtsalt Exceli tabel,
aga mis toimub minu ümber, on väga palju positiivseid emotsioone,
väga palju jagamist.
Ja võib-olla sellisel ajal, kus me praegu elame,
kus tõesti inimesed on poliitiliselt väsinud inimesed käivad
protestidel nädalavahetustel iga vaba tegelikult kulub nagu
sellele suurele leinale murele, mis meid valdab siis see
kaasaegne kunst tegelikult ja need jutustused
ja enne ja pärast kohtumisi kuuluvad tegelikult väga palju
üksteisele kaasaelamisele ja ja maailma üle rääkimisele,
mis on tohutult oluline, et siukene platvorm eksisteerib. Ehk et New Yorkis on kunstist saanud kaasoleval keerulisel
ajal üks toimetulekumeetodeid Jah, ma loodaks, ma loodaks, et see on ka mujal niiviisi.
Aga kindlasti, mis on huvitav New Yorgi kontekstis on see,
et see on festivalile on võib-olla ikkagi katset ainult
valdkonna inimesed, mõnes mõttes, aga neid on lihtsalt hästi palju.
Siis teebki võib-olla New Yorki eriliseks kohaks performans
maas performance, kunstnikke ja tantsukunstnike siinselt
tohutult palju. Noh, suurem, kuhu saab voolata kokku kogu maailm,
kõik kõige osavamad, et siis paariks nädalaks näidata,
mis kogu valdkonnale andanud ning meil on suur rõõm,
et te olite seal, et meiega seda kogemust jagada.
Keri ritval soovime teile edu teie enda tuleva performans siga,
nagu me saame aru siis 17 november tuleb hoida lahtisilmi.
Just ja täname väga klassikaraadiot rääkimast.
Aitäh ilusat hommiku algust.
