Eesti arhitektuurimuuseumis on veel selle nädala lõpuni
avatud üks väga huvitav ja tõesti ma ütleks silmi avav näitus,
mille nimi on keraamika, kannab see on näitus,
mis tutvustab EKA arhitektuuriteaduskonna kolm Teeelli
ja keraamikaosakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi,
mis sünteesivad kriitilist ruumi mõtet materjali
ning parameetriliste kihtlisandustehnoloogiate ka.
Ja selleks, et mõista, mida see kõik üldse tähendab
ja selleks, et rääkida veidikene sammastest,
oleme me praegu palunud siia stuudiosse kunstniku
ja EKA keraamikatöökoja juhataja Lauri killuski tervist. Ja Ma arvan, et esmalt tuleks soovida palju õnne.
Sellepärast et EKA arhitekt keraamika osakond saab sel
aastal sajaaastaseks. Just täpselt, meil olid suured pidustused sellega seoses. Nii et keraamika on Eesti kunstiakadeemias au sees
ja on väga kaua aega juba tegelenud just nimelt selliste
kontseptuaalselt edasi viivate küsimustega. No võib nii öelda küll jah, et kui nüüd rääkida sellest
kolmdee prindi teemast, siis tegelikult algas ligikaudu
kaheksa aastat tagasi, kui ma asusin siis Eesti
Kunstiakadeemiasse tööle.
Ja, ja tegelikult tuleks võib-olla kõige esimesena mainidagi
sellist inimest nagu Madis Kaasik, kes siis tegelikult
alustas kolmdee printerite ehitamist, mis ka sobi sobivad.
Noh, sa savide ja selliste plastiliste materjalide printimiseks. Et tegelikult see jah ei olegi, et noh ja kogu see kolm
Debrindi idee iseenesest on juba vaata et 40 aastat vana,
aga lihtsalt selle arendamine on kuidagi niimoodi
järk-järguliselt läinud ja nüüd lõpuks võib-olla siis oleme
jõudnud nagu mingisuguste tulemusteni. Sest jah, küsimuseks siin on lihtsasti ja kuidagi ka
tavainimesele minule arusaadavalt see, et on kolm D-printer,
mis suudab printida savi siis millisesse vormi tahes
ja see näitus on võtnud oma nii-öelda aineseks ühe väga
konkreetse vormi, selleks on tugisammas klassikaline
klassikaline vorm. Aga noh, ilmselt nägid isegi, et need lahendused nii
klassikalised ei olnud.
Ja, ja noh, selles mõttes see näitus jah,
uurib seda kandvuse teemat põhimõtteliselt nii otseses
tähenduses kui ka ülekantud tähenduses, et et see kandvus
otseses tähenduses on midagi, mis koldebrindiga alati käib
kaasas ja, ja noh, Savi on ka ikkagi, kui ta on,
nagu, kui ta on veel põletamata, siis ta on ikkagi üsna
plastiline ja pehme materjal, eks ole, et ongi see,
et et me ei saa öelda, et, et päris kõik on võimalik,
et, et printida saab ükskõik mida, aga, aga mänguruumi on
piisavalt ja, ja see on väga põnev. Ma ei ole ilmaasjata sellega kaheksa aastat tegelenud
ja ja noh, ütleme see näitus tegelikult nüüd on ju
koostöönäitused siin.
Me oleme ka varem juba teinud, Martin meil Wranskiga kes on
Eesti kunstiakadeemia doktorant ja kes on siis ka kolm tell
labori juhataja siis temaga me kuidagi oleme leidnud sellise noh,
kuidas öelda selline ideede põrgatamise mõnusa,
sellise tasandi, siis oleme nüüd siis jõudnud sellise näituseni,
et see algas kuskil aasta tagasi, põhimõtteliselt me
hakkasime seda kontseptsiooni nagu välja töötama ja,
ja panime siis nii-öelda selle ajaplaani paika,
et suvel meil toimusid sellised väikesed lühiresident,
uurid kuhu me siis kutsusime, erinevad kunstnikud osalema. Ja see kunstnike valik oli just selline,
mis nagu aitaks meil ka nii-öelda seda kriitilist ruumi
mõtet edasi arendada.
Ja jaa. Ma ei tea, kas ma loen nimed äkki ette
või kuidas? Muidugi, kes on need osalevad kunstnikud? Osalevad kunstnikud on siis Varvara Kuljajeva,
Marganeez, Zola, Raul Kalvo, kaiko Kivi,
Martin Meli oranski, Saša Server Paco-Ernest Ulman
ja Marcus viiker.
ET. Ja siis muidugi ka mina, et nad selles mõttes see näitus oli selline,
et me olime seal. Ka ise nii-öelda kuraatori rollis, aga samas ka osalejad ja,
ja, ja ka samas ka nagu näituse korraldajad,
et, et kuna sellel projektil nüüd liiga suurt eelarvet ei olnud,
et siis noh, nagu teada, tuleb paljud asjad ise ära teha.
Ja, aga jah, ja siis noh, enamus nendest kunstnikest on arhitektid,
aga, aga ka arhitektuur on ka väga lai mõiste
ja ja ja need erinevad inimesed olid erinevate panustasid
nii-öelda sellesse projekti erineval moel,
et noh, näiteks nüüd ma tahaksin veel mainida kindlasti
kaiko Kivi, kes kes siis ise ta nimetab ennast süsteemi
arhitektiks ja siis meie kutsume teda roboti
ja inimese tõlgiks põhimõtteliselt, et, et siis tema Tegeleb siis nende väga keerukate programmide
ja selle dünaamika ja motoorika ja kogu selle selle teemaga tegelikult. Selle küsimuse või selle näituse keskpunktis eriti kuna tegu
on koostööprojektiga, kolmdee, printijate
ja arhitektide vahel nii-öelda ja keraamikute vahel,
siis küsimuseks on see, et kaasaegsed ehitised eeldavad
võimalikult vähese materjalikuluga lihtsasti valmistatavaid tugikonstruktsioone.
Aga kuna nüüd need tugikonstruktsioonid,
mis on kujutletud kunstnike poolt, on loodud sellisest noh,
kõigile teadaolevalt väga haprast materjalist. Et kas eesmärgiks oli püstitada lihtsalt võimalikult
keerukas ülesanne, aaa, leivast, redel või on siin selles
projektis olemas mingid potentsiaalid kasulikuks ootamatuks,
mingiteks ennenägematut, eks innovatsiooniks. No põhimõtteliselt me ikkagi otsime neid,
selliseid asju, aga, aga see projekt on ikkagi
eksperimentaalne ja Me kunstnikuna kunstikutena jätame
endale ikkagi selle vabaduse, et et mängida nende võimalustega,
mis on, aga noh, võib-olla üks asi, mida veel,
peab selgituseks ütlema, et et need kõik need objektid,
mis seal näitusel on, et need, need nagu meie enda jaoks
need on siis põhimõtteliselt maketid. Et et see on nagu selline väikene ima imaginaarne nagu mängi lihtsalt,
et, et noh, tehniliselt ütleme seadmete olemasolu me
saaksime nende vormidega palju suuremaks minna.
Ja, ja noh, just see on nüüd see, et et tegelikult väga
palju arendatakse maailmas just betooni kolm labürinti
ja sellega nagu oldakse jõutud natuke nagu sellesse
utilitaarsete mõttes nagu kaugemale.
Aga, aga noh, meie seisukoht ongi just see,
et tegelikult meie enda, Kunda savi on tegelikult väga mõnus
materjal selleks, et neid mõtteid lihtsalt läbi harjutada,
läbi proovida ja just, et saada seda mingisugust visuaalliia materiaalsus,
nagu et millelt jälle uusi ideid, et noh,
see on nagu lõputu ringi. See savi nagu oliga näha näitusel, et ta käitub hoopis
teistmoodi kui kiiresti tahkuvad materjali,
mida tavapäraselt praegu tänapäeval kolmdee prinditakse,
kui plastikud midagi taolist, vaid ta vajub laiali.
Kuidas see protsess sellise kolmdee printimisega toimus,
millega te pidite arvestama, kui palju läks puhta metsa? No selles mõttes, see on ka nagu savi juures,
üks tore moment on see, et, et kõik see materjal,
mis nüüd siis kuidagi ei jõua täpselt nüüd sinna õigesse kohta,
kus ta pidi jõudma võib-olla alguses, siis see kõik on taaskasutatav,
et me saame selle jälle masinasse sisse panna
ja jälle otsast peale alustada. Et kas me näeme siit siis tulemas uusi klassikalisi sambaid,
Trooja Joonia oleme me jätnud juba kunstiraamatutesse.
Kas oleks võimalik leida ka midagi sellist,
kas mõni nendest ideedest on selline, mille peale ka
arhitektid ütlesid? Oo, seda me kasutaksime, neid Ohoosid oli tegelikult meie
enda jaoks oli seal päris palju, et selliseid,
et et noh, seal selles mõttes on natukene erinev nüüd,
et kui need klassikalised sambad olid ju kivist raiutud
ja see kogu see meetod oli absoluutselt täiesti teine,
on ju, et siis meie puhul oli just see, et ikkagi lähtume
nagu eelkõige sellesama sama meetodi nagu võimalustest,
et ütleme, et, et on, see savi on on see printe print
või iseenesest tähendab sellist nagu kiht kihilt nagu ladestumis,
ladestamist, materjalid, materjali nagu kihtide haaval kasvatamine,
et on isegi selline tore sõna eesti keeles välja mõeldud
nagu kihtlisandustehnoloogia. Et noh, mitte just kõige võib-olla suupärasem,
aga vähemalt see selgitab natukene seda,
mis, kuidas see käib.
Aga jah, need vormid noh, just see ongi see,
mis meid huvitab, et kuidas, et mis on võimalik
ja mis ei ole võimalik, et ja noh, tundub,
et päris palju on võimalik ja, ja noh, ja üldse ongi seal ka see,
et, Noh, seal selle asjaga tegelemine ise nagu kuidagi arendab
seda mõtet ja ühel hetkel sa saad aru, et sa ei pea enam
mõtlema nii kindlalt mingites kihtides või ristlõigetes
või või vormides, vaid et seal hakkavad hoopiski mängima
sellised parameetrilised algoritmiliselt nüansid ja,
ja tegelikult see printer ei pea liikuma niivõrd nagu ühte
selget trajektoori pidi.
Muidugi läksin selle mõttega natuke liiga keerulised. No aga kuidas siis on, et see printer ise aitab kaasa või,
või kas siin on oma osa mingil juhu seal
või võib-olla inimene lihtsalt ei suuda näha kõiki neid teid? Ja seal on jah, just seesama see gravitatsioon,
mis on nagu mõnes mõttes ka nagu justkui see,
millega me peame nagu võitlema, onju, aga samas on see,
et gravitatsioon nagu loob väga toredaid nüansse nagu iseenesest,
et tihtipeale saviprindi võlu ongi see, et,
et kui arvutis vaadates tihtipeale see mudel tundub nagu
selline kuidagi külm ja nagu jäik, et siis peale printi on
ta kuidagi noh, seal on mingisuguseid huvitavaid tasandit. Tekivad, et veidral kombel me rääkisime seal väga palju see
printimise juures sumerid, rist ja populoodiast
ja muudest sellistest asjadest, et püramiidide ehitamisest
ja nii edasi, et et tegelikult see See ei ole nagu ainult nagu futuristlik,
millega, millega me siin tegeleme? Savi on ju väga vana materjal just nimelt,
ja selliseid ütleme mudast maju on tehtud,
võib öelda isegi kümneid tuhandeid aastaid,
et see võib-olla just tuleb nüüd tagasi me jõuame selle juurde,
et see kiht tehnoloogia jõuab meie juurde selliseid koostööprojekte.
Loodetavasti toimub Eesti kunstiakadeemias mitmeid teisigi
ja otsitakse võimalusi erinevaid inimelu funktsionaalsusi
pidevalt uuendada. Millised oleksid siis nüüd pärast selle projekti lõppu
keraamika osakonna järgmised siis väljakutsed? No keraamika osakond kui selline on tegelikult ikkagi ütleme
95 protsendi ulatuses, ta tegeleb ikkagi nende
traditsiooniliste meetodite ja tehnikatega,
et, et see on, et mina olengi seal natukene selline nagu
valge vares, onju, sest et et ikkagi inimestel on väga
tugevalt juurdunud, et et materjali tuleb katsuda käega.
Ja et, et oleks selline käsitöö nagu see tunnetus,
et see on justkui midagi, mis nagu kunsti juurde alati peab käima. Kuigi, kui me vaatame nagu laiemalt nagu erinevaid,
ma ei tea, kas või muusikas, eks ole, et elektrooniline
muusika on meil juba ikka päris kaua ju olnud nii-öelda siin. Areenil et aga jah, et praegu ei oskagi täpselt öelda,
et mis need uued plaanid on, et, et praegu on selline
väikene nagu vahepaus.
Et aga eks ilmselt hakkame varsti jälle uusi projekte
kirjutama ja, ja proovime siis ikkagi, et
ega see on hästi toredad, tegelikult on need igasugused loov
uurimust toetavad programmid, et mis mida saab siis
põhimõtteliselt kasutada ja kust saab siis tegelikult
taodelda ka nagu mingisugust tugev finantsilist tuge,
et neid asju, et noh, see ongi hästi tore tegelikult nagu
olla selle institutsiooni sees, et see tegelikult
institutsioon institutsiooni hästi palju toetab meid,
et me ei, me hetkel me ei pea olema nagu kasumlikult kuidagi
veel selle asjaga. Et see ei ole nagu selline noh, nagu rahaline ettevõtmine. Noh, et mitte päris leivast, redel aga, aga savist sambad
igatahes ja tuleb välja, et need kannavad väga hästi. Isegi ja võib võib nii öelda küll jah. Kas keegi mõtis või arvestas ka mingeid imelisi omadusi
nendel marketidel milline võiks olla nende realistlik toimimismäär? No selleks me peaksime ilmselt minema kuskile
tehnikaülikooli laborisse, et siis need seda jõudu nagu
määrata seal, aga noh, selles mõttes ma ei ütleks,
et Savi on nüüd nii habras materjal, et kui me mõtleme
telliskivi seina peale või siis ehitusmaterjali on ju
tegelikult samamoodi ikkagi väga kaua kasutatud
ja ja tegelikult see, et seal on ka selle peale mõelnud,
et telliseladumine iseenesest ei olegi üldse kolm Debrindist
nagunii kauge asi ja, ja seda ka tegelikult tehtud,
et on kasutatud koostööroboteid. Et laduda telliseid mingisuguse väga peene sellise nüansi abil,
et. Et väga-väga täpselt, et mine võib olla inimese inimene,
ei ole võib-olla võimeline tegema niimoodi. Ja kunst on just see vahend, millega me suudamegi,
võib-olla Laput raputada lahti neid vanu harjumusi,
et, et just nimelt, et materjali peab katsuma käega
ja et samas peab olema post.
Et see on üks võimalusi, kuidas meie ümbruskonda meie meid
ümbritsevat maailma näha uute silmadega. Just täpselt, et ikkagi nagu seda mõtet nagu avardada just,
et et ei ole, ei ole need asjad nii kindlad
ja konkreetsed, et noh et selleks ju kunstiülikool ongi,
et otsida neid Selliseid. Aitäh Lauri killusk Eesti kunstiakadeemiast.
Näitus keraamika kannab, on avatud veel selle pühapäevani
ja laupäeval kell 15 toimub seal ka kuraatorituur,
kus võib siis näha neid väikeseid samba makette.
