Tere, hilishommikut on kaheksas september,
kell on jälle saanud 10, null viis ning järjekordne huvitaja
saade alustab.
Seekord vaatame saate esimeses pooles lähemalt suitsetamist.
Teeme niisuguse vahekokkuvõtted, kuivõrd hästi me oleme
Eestis tegelikult saanud hakkama suitsetamise vastase
võitlusega ning mida ütleb statistika.
Kas suitsetamine on tõesti muutumas aina vähem
ja vähem populaarsemaks või vastupidi, on e-sigaretid
ja mokatubakas suitsetamist hoopis tagant kannustanud. Kas riik võiks olla veelgi ambitsioonikam suitsetamise
piiramisest näiteks sellest kõneleme siis tervise arengu
Instituudi vanemspetsialisti Hanna-Liis,
Veerpaluga saate teises pooles räägime ka nendest sinistest kolmnurkadest,
oranžide taustal, mis juba näiteks Narva,
Pärnu, Tartu ja Tallinna tänavaile on jõudnud
ning mis peagi ilmuvad ka teiste suuremate Eesti linnade
avalikku ruumi. Ehk siis teeme puust ja punaseks selgeks kõik,
mis puudutab avalikke varjumiskohti.
Mille eest need kaitsevad, millal varjude,
miks varjuda, kuhu varjuda.
Sellest räägime lähemalt päästeameti nõuniku Lea Vainultiga.
Mina olen Johannes Voltri helipuldis, Marika Leetme,
head kuulamist. Homses. Päevas. Okei. Uus-Meremaa parlamenti jõudis suvel seaduseelnõu muuta riik
2025.-ks aastaks suitsuvabaks.
Uue seaduse kohaselt ei saaks alla 14 aastased oma elu
jooksul kunagi tubakat osta.
See tähendab, et iga aasta tõstetakse vanusepiirangut,
kuni suitsetamine ongi lõpuks kogu rahva jaoks ebaseaduslik.
Ühtlasi vähendaks uus seadus ka nikotiini sisaldust
suitsudest ning kehtestaks piiranguid. Suitsu tohib müüa vaid eraldi selleks ettenähtud poodides
mitte igas nurga poes või supermarketist,
nagu meil siin Eestis on.
Seda, kas sarnaselt Uus-Meremaaga peaks ka Eestis
radikaalsemaid viise suitsetamise suitsetamisega
võitlemiseks otsima, hakkame nüüd arutama tervise arengu
Instituudi vanemspetsialisti Anna-Liis Veerpaluga tere hommikust.
Tere hommikust. No milliste mõtetega teie nendele Uus-Meremaa
ambitsioonikate plaanidele otsa vaatate,
kas Eestis võiks ka olla suitsetamise suhtes radikaalsem? No see on väga julge samm, et nüüd on põnev näha,
et kuidas regulatsioon siis nende suitsetamist riigis mõjutab,
et üha ühtaegu on nagu mõtted liiguvad sinnapoole,
et see võib-olla tõesti seda tavasigarettide suitsetamist
aitab siis riigis vähendada, et sellised karmid
regulatsioonid seda tavaliselt endaga kaasa toovad.
Aga teisest küljest võib see just tekitada selle olukorra,
et need noored, kes tavasigaretti siis enam osta ei saa,
ikkagi liiguvad veel jõudsamalt ja kiiremini siis nende
alternatiivsete toodete tarvitamise juurde. Et see on selle asja selline murepunkt ja siis muidugi ka
siis must turg, mis võib ka sellise väga karmi
seadusandlusega kaasa tulla.
Et need on sellised murekohad, mis võib olla. Nüüd jah, ma ütlengi, et kuna tegelikult sellist tõendatus aastat,
et selline selline karm keelustamine aitaks vähendada
suitsetamist ei ole nagu kuskil välja toodud,
et siis nüüd ongi huvitav vaadata, kuidas siis nendel see
protsess nagu kulgeb, aga Eestis ei ole sellest veel räägitud,
et see suitsu tavasigarettide siis müük ole tulevikus
täiesti keelustatakse. Kas Uus-Meremaa on omaalgatuse poolest erandlik
või on ka teistes, ütleme lääneriikides niisuguseid
tugevamaid suuremaid ambitsioone tubaka vastu võitlemisel? Nemad on praegu selle selle sammuga täiesti erandlik,
et siin Euroopas on mõningad riigid, näiteks Soome,
kes on enda plaanidesse küll võtnud saada suitsuvabaks
riigiks siis tulevikus aastaks 2030 on Soome seadnud selle eesmärgi,
aga nende sammud ei ole sellise täiesti keelustamise suunas,
vaid pigem nad ikkagi lähenevad seda teed pidi,
mida me oleme siin senini ka teinud.
Et need reklaamikeelud karmistuvad pakendihoiatus,
hoiatuslaused ja pildid karmistuvad, karmistuvad siis need
tarvitamise kohad ja need piirangud. Samamoodi tõstavad nad siis veel aktsiisi,
et sellised sellised meetmed, et nad jätkavad neid nagu
jõudsalt ja siis selle kaudu siis üritavad seda suitsetajate
arvu vähendada.
Et sellist väga-väga täiesti keelustamist,
nagu Uus-Meremaa seda tegi, seda ei ole teada,
et keegi oleks plaani maas või senini teinud. Tuleme tagasi Eestisse, ütleme või tulemegi Eesti juurde,
kuidas meil Eestis üldiselt suitsetamise trendid on,
võib-olla alustame sellest klassikalisest tava suitsetamisest,
et ma eeldan, et see langeb, aga kui kiiresti langeb? Jah, tegelikult praegu võib öelda, et su eeldus natuke on
vale selles mõttes, et meil langes tavasigaret suitsetamine
kuni aastani 2018 väga jõuliselt, et ligi üks protsent
aastas siis viimase 10 aasta jooksul.
Aga siis 2018 versus 2020 see langus pidurdus.
Seis jäi samaks, ehk siis meil on 18 protsenti elanikkonnast igapäevasuitsetajaid,
uued andmed siis 2020 andmed peaks nüüd kohe välja tulema,
ehk siis see intervjuu natukene valel ajal langes,
selles osas, et meil selle aasta uuringu andmeid veel ei ole väljas,
et olen huvitav näha, kuhu see siis ekasse langeb
või nüüd oleks siis üle väga pika aja näoga tõusu. Me võime spekuleerida, et miks see langus peatus siis seal
2018 versus 2020, et me oleme ise omakeskis mõelnud,
et see võib olla koroona epideemia tagajärg,
et inimestel tekkis rohkem vaba aega rohkem stressi,
igapäevased elu muresid, et lihtsalt uimastitarvitamine
kasvas nagu üleüldiselt ja siis üks üks siis
uimastitarvitamise viis on siis suitsetamine,
et võib-olla inimesed, kes olid loobunud,
läksid, siis tahtsid stressi maandada, läksid selle juurde tagasi,
mis muidugi ei ole stressi maandamise viis,
aga inimestel on see arvamus või siis et see,
see põhjus võib peituda seal. Aga see 18 protsenti Eesti elanikkonnast,
see on siis need, kes suitsetavadki kõige tavalisemat
sigaretti või siiani juba tegelikult juura juurde arvestatud
ka igasugused mokatubakat ja e-sigaretid. See on täiesti ainult tavaliste klassikaliste sigarettide
tarvitamise protsent ja siis see igapäevane,
et siis ei ole ka veel juhusuitsetajaid üldse juurde liidetud. Kes Eestis siis tavasigaret suitsetavad,
mis see profiil on?
Kas siit on märgata, et mida vanem inimene näiteks on,
seda tõenäolisemalt ta suitsetab? Ja tegelikult kui me räägime vanus klassidest,
siis on näha, et alates sealt 40.-st eluaastast kuni siis
elu lõpuni välja on praegu veel näidata ikkagi,
et need tarvitajad on nii-öelda vanema generatsiooni rahvas
ja hariduspoole pealt, siis on ka madalama haridustasemega inimesed,
kes suitsetavad rohkem, et langus on toimunud pigem siis
nende kõrgharitud inimeste poole pealt rohkem.
Et kindlasti meie tulevikus on eesmärk nende
rahvastikugruppidega või rühmadega siis rohkem tegeleda meie
meie sõnumit ka rohkem nendeni jooksest,
et väga raske on jõuda inimesteni, kes ei tarbi meediat
või ei käi arsti juures, et siuksed, need kanalid,
mille kaudu oma infot levitama, et need ei pruugi nendeni jõuda,
et see on siis ka üks meie eesmärkidest. Ja nüüd on viimastel aastatel tulnud nii-öelda selle
klassikalise suitsetamise kõrvale ju ka e-sigaretid.
Seda vist nimetatakse Veipimiseks igasugune mokatubakas.
Kuidas sellega on, kas see on aasta-aastalt muutumas
populaarsemaks ja populaarsemaks, kas keegi siin üldse teeb
mingit statistikat? Ja Me täitsa oleme viimastel uuringu aastatel selle küsimuse
enda uuringutesse sisse võtnud.
Ja meil on väga selgelt näha ikkagi, et kõige rohkem neid
uudseid tubakatooteid nagu huuletubakas ja e-sigaret
tarvitavad siis noored täiskasvanud ehk siis tegelikult me
hakkame nende küsimustiku küsima juba 16 aastastest noortest saadik,
et siis mitte ainult täiskasvanud juba paar aastat Allasele.
Et kõige rohkem tarvitavad neid uudseid tooteid siis 16 kuni
24 vanuserühm ja 25 kuni 34 vanuserühm. Just meesterahvad. Aina juurde juurde. Neid tuleb aina rohkem juurde, et kui nüüd jälle võrrelda
seesama aasta 2018 versus 2020 siis ligi poole võrra kasvas
siis regulaarne tarvitamine, kui meil 2018,
et oli 11 protsenti nendest 16, kuni 24 aastastest tarvitas
regulaarselt siis 2020 24 protsenti.
Et see on päris suur kasv, kui meie statistikas me ei ole
kunagi sellist kasvu nii nii suurt kasvu näinud üheski
vanusgrupis mingi toote puhul, et see tarvitamise protsent
tõuseks nii palju. See on siis just selle huuletubaka osas ka,
et e-sigareti tarvitamise see tõus on natukene stabiilsem,
aga samamoodi kasvanud ikkagi väga mitmekordselt.
Et selles suhtes huuletubaka tarvitamine pole sellega seotud,
et meil ju 2020 jõudsid Eesti turule need uued valgetupsid,
mis ei sisalda tubakat, et ka inimesed peavad ka neid siis
huuletubaka alla ja praeguse statistika hõlmab ka seda tarvitamist,
et need nii-öelda saanud legaalselt kättesaadavaks inimestele. Et see võib-olla selle suure tõusu taga,
aga lihtsalt siin ka välja tuua see, et et see väide,
et need uued tooted on mõeldud loobujatele Vot seda ma mõtlesingi küsida, tihtipeale väidetaksegi ju,
et et need uued tooted e-sigaretid huuletubakas,
et jah, nad võib-olla kahjustavad tervist,
aga nad ei ole nii halvad, kui see tavaline suitsetamine.
Et see tervisekahjustusi ei ole nii suur,
et kus see tõde siis on, kuivõrd nad kahjustavad tervist,
kui palju me selle kohta teame tänapäeval? Tõde on see, et mitte keegi ei ole kiitnud neid headeks loobumisvahenditeks.
Et see fakt on selles suhtes täiesti vale,
et kui me tahame neid tooteid meie turule tuua
ja nende regulatsiooni nii-öelda tuua, siis allapoole neil
ei oleks peaaegu mingisuguseid piiranguid,
ei oleks maitsed ja, ja sellised muud, et ei oleks seda
nikotiini piirmäära siis ka Riigikogus on meil hulk inimesi,
kes praegu selle eest võitlevad, et meil kõik need
regulatsioonid kaoks ära. Et täna meie statistika näitab, et see ei ole kuidagi põhjendatud.
Need tooted tarbivad eelkõige noored, mitte loobujad
ja kui rääkida tervisemõjudest, siis jah,
on välja toodud, et et ta ei põhjustaja,
võib olla nii raskeid tervisekahjustusi,
mida on näinud siis tavasigarettide puhul,
aga see on ka samuti väga küsitav, sest et nende toodete
arenduses toimub pidev areng ja kui me meil tulid 2008
aastal esimese tee sigaretid, Need uuringud on siis jõutud teha,
kui me mõtleme reaalselt 12 aastat, aga selle ajaga on need
seaded muutunud juba nii palju, et need,
isegi need uuringuandmed ei ole omavahel võrreldavad
ja rääkimata siis veel huuletubakast ja sellest nikotiinipadjast. Et meil ei ole reaalselt praegu sellist teadust,
tausta ja terviseuuringute nagu mõju veel tulnud,
mis saaks täiesti kindlalt öelda, ehk kuidas need mõjutavad,
aga meil on kindlad faktid, et nad põhjustavad kroonilist
siis köha võivad põhjustada erinevaid allergiaid
ja astmat on vähki tekitavad ja kantserogeensed jah,
mis tubakatooted näiteks huuletubakas, et Need on kõik nagu
ära tõestatud, et see jälle see nagu fakt,
et kui suurt terviseriski, mis, kui palju põhjustab,
et see on niisugune. Tead, lihtsalt leid, leiame põhjuseid, miks toetada nende
toodete tarvitamist siin noh, edasi või nende
revolutsioonide siis mitte karmistamist,
et, et need just, kes seda tahavad tarvitada. Tavasuitsetamine on 2018. aastaga võrrelduna siis 2020.
aastaga jäänud samale tasemele, kõige uuemaid andmeid me
veel ei tea.
Ning need alternatiivid, olgu see siis huuletubakas
või e-sigaretid, on põhimõtteliselt kahekordistunud noorte seas.
Et siit tundub tegelikult, et Eesti, ütleme,
tubakapoliitika on läbi kukkunud natukene. Jah, selles suhtes mingil määral võib sellega nõustuda,
lihtsalt inimesed ei. Antsu üldisem laiem trend ma ei tea, võib-olla see on
täpselt samamoodi ka Soomes, Uus-Meremaal
ja Hispaanias, et me ei saa nagu näpuga näidata Eesti suunas,
vaid kogu võib-olla niisuguse lääne ühiskonna suunas. See on üleüldiselt maailmas, et kui me räägime juba usa
näiteks näitaja, siis nemad on kuulutanudki välja noortel
pandeemia nendele uute alternatiivsete toodete tarvitamise osas,
et seal on isegi surmaga lõppenud mingisuguseid juhtumeid,
onju et nemad on nüüdseks aru saanud ja siis töötavad,
aga meie kuidagi ikka veel üritame mõelda,
leida põhjendusi ja vabandusi ja see hakkab kõik laiemalt
meie ühiskonnas pihta, et meie, Enda meie enda täiskasvanud
elanikkond ei tea ja tarvitab neid tooteid ju väga laialdaselt. Lapsevanemad ostavad ise lastele neid tooteid
ja räägivad, et see on veeaur ja kõik nii edasi,
et tegelikult enda selline harimine sellel teemal on jäänud vajaka.
Ja me peaksime ise olema eeskujuks, kui me tahame,
Meli tuleks peale siis seda uus uut nikotiinisõltuvusest põlvkonda,
et see kõik hakkab sellest peale. Mis need tervise arengu instituudi soovitused siin on,
võib-olla riigi poolt vaadatuna.
Et kas me peaksime kuidagi jõulisemalt võitlema nende
alternatiivide vastu piirama nende kättesaadavust
või kuidagi muud moodi, kuidas me sellele piiri ette paneme,
sellele ütleme puhavale, Veipimisele ja vohavale e-sigareti suitsetamisele. Meie esimene soovitus eesmärk on ikkagi jõuda sinnamaale
kõikidele alternatiivsetele toodetele, kehtiks täpselt sama seadusandlus,
mis kehtib tavasigarettidele.
Et kõik samad hoiatusmärgid, kõik samad tarvitamispiirangud,
et praegu ju e-sigarette tarvitavad kõik siseruumides
tarvitavad kõik välisigal pool, noh, avalikes kohtades. Kas siseruumides praegu seadusandluse järgi tohib? Tegelikult ei tohi, aga inimesed ei tea seda
ja nüüd justkui ka sellele tähelepanu pöörata
ja noh, ma räägin, et see enda teadlikkus on nii vähene inimestel,
et see võib mõjutada ka minu tervist, see võib minut minu
lähedaste tervist, see nii nii vajaka.
Et ühesõnaga, sellest peaks alustama, et kõik needsamad Punktid oleks-k kehtestatud nendele alternatiivsetele
samamoodi need nikotiinisisalduse piirmäärad,
mida nikotiinipatjadele praegu ei ole, samamoodi maitsete
keelu teeb praegu meil tulid maitsete keelu tee sigarettide vedelikele,
aga nad leidsid seadusandluses augu ja nad müüvad neid
maitse siis siukseid pull, mida siis saab sulle vedelikuga
ise kodus kokku segada, ehk siis inimestel on ikka ligipääs maitsetena.
Tegelikult peaks selle kõik ära kaotama,
et need maitsed ei ole mõeldud loobujatele. Miks see nii raske, nagu ma enne mainisin,
siis? Meil on riigikogus inimesed, kes tõsimeeli usuvad
ja võitlevad selle eest süstitud nimel. Vist on mainitud isamaast, kes suitsetas sigaretti.
Riigikogu komisjoni. Istungi ja see võib olla tõsi, et tema on üks nendest inimestest,
et nii kaua, kuni need inimesed võitlevad nende
alternatiivsete toodete õiguste eest regulatsioonid läheksid
veel räägimegi täna karmistamisest, tegelikult meil on väga
raske isegi hoida neid regulatsioone, mis meil praegu on
nende vastu, et nad pidevalt algatavad uusi eelnõusid toovad riigikogusse,
siis seda teemat sisse võitlevad.
Et need revolutsioonid läheksid, kaoksid üldse meil ära
ja et selles suhtes nii kaua, kuni need inimesed seal istuvad,
siis on tegelikult väga keeruline nende vastu võidelda. Sellised teemad tänases saates ega me rohkem praegu
käsitleda ei jõuagi, aitäh teile.
Tervise arengu Instituudi vanemspetsialist Anna-Liis Veerpalu. Huvitav saade läheb edasi, mina olen Johannes Voltri minuga
koos helipuldis Marika Leetme ning nüüd nagu saate alguses
sai välja reklaamitud, hakkame rääkima nendest sinistest kolmnurkadest,
oranžide taustal, mis meie suurematesse linnadesse jõudnud
on ning mis tähistavad siis avalikke varjumiskohti
ning minuga nüüd liitunud päästeametist nõunik Lea Vainult,
tere hilishommikut.
Tere helisamikad. No mida need sinised kolmnurgad oranž taustal siis endast
täpsemalt tähendavad, täna hommikul kõndisin Balti jaamast mööda,
vaatasin, et tunneli kõrvale oli selline märk ilmunud. Tegelikult need sinised kolmnurgad oranž taustal tähendab tsiviilkaitset.
Nad ei ole varjumise spetsiifilised märgid.
Nad tulenevad rahvusvahelisest konventsioonist Genfi
konventsiooni lisaprotokollist ja tähendavad tegelikult tsiviilkaitset.
Ehk et nad on siis sõjalise konflikti või sellise
rahvusvahelise relvakonflikti puhul tähendavad vastase jaoks kohti,
mida rünnata ei tohiks.
Et konventsioon ütleb, et, et need on kaitstud kohad,
need on mõeldud siis tsiviilisikute kaitseks
ja konventsioon lubab siis juba rahuajal ette märgistada kohti,
mida me inimeste kaitseks vaja läheme, vajame
ja varjumine siis sõjalise kriisi korral. Päris kindlasti on üks teemadest, mis siis tsiviilkaitset vajab. Kui palju te neid märgiseid siis praegu olete juba jõudnud
Eestis välja panna? Me saame rääkida suurusjärgust sadakond,
aga me täna saame ka rääkida neljast suuremast omavalitsusest,
aga info mõttes, et et tegemist on ikkagi väga suure
ja pikaajalise mahuka projektiga.
Eesmärk on jõuda kõikides omavalitsuses,
kus tiheasustus on.
Ja kui me nüüd mõtleme varjumisest laiemalt,
et varjumine, mitte siis ainult raketirünnak sõjaline oht,
vaid varjumine, kui me räägime ka näiteks lihtsalt õnnetusest,
on kiirgusõnnetus, on selline. Me räägime ju vio muutusest, et saab, et see ilm saab minna
ikka väga ekstreemseks, tugev tuul ja nii edasi.
Et varjumine siis igasuguse ohu puhul ju tegelikult on
teemaks ehk et me märgistame neid kohti ikkagi üle Eesti
kõikides omavalitsustes.
Ja nendest neljast täna läbi käidud linnast. Tallinnas Tartus, Pärnumaal ja Narvas ja kusjuures Pärnu
linn on ju hõlmab endas ka maapiirkondi,
nii et täitsa huviga vaatasin, et ka näiteks Tõstamaa mõisas
on ja Paikus endises vallamajas, mis tegelikult seal päris
Pärnu kesklinnas ei asugi. No just just eks see Pärnu on selles mõttes keeruline,
et neil on kogu aeg vesi keldris.
Et pidime vaatama seda laiemat vaadet ka juba puhtalt selle
jõe ja mere pärast. Aga need märgised jõuavad nüüd ka vist Sillamäele Rakveresse
ja teistesse niimoodi tihedamates. Just et tegelikult fookuses on väikesaartest kuni ülejäänud
linnadeni kõik, mis sinna vahepeale jääb.
Et kedagi ei ole meelest ära jäetud või hetkelt kedagi nagu
ei jäeta vahele.
Me tasapisi toimetame koostöös omavalitsustega neid kohti
kaardistama ja märgid siis kohale paneme. Mis see loogika nüüd siis on?
Tuleb keemiarünnak või tuleb sõda, kuidas siis käituma peab
ja kuidas me lõpuks siis sinna varju varjumis kohta jõuame
või millist funktsiooni see varjumiskoht siis endast täidab seal? See on selles mõttes väga hea küsimus, et tegelikult tulebki
ju teemat vaadata tervikuna, et ükskõik,
mis oht meil on, need, siis alustame tegelikult ju ohu teavitusest,
kust kohast inimene teada saab, et ta üldse peab kuidagi
teistmoodi tavapärasest teistmoodi käituma.
Ja kuigi siin nüüd viimasel ajal on hästi palju räägitud,
et ja eesti lusi Reene ei ole või noh, olgem ausad,
et ta näiteks Sillamäe linnal ju on. Aga et ülejäänud Eestis sellist ühtset süsteemi meil ei ole,
et et siis inimesed arvavad, et nüüd nagu ei olekski ju
mingisugust süsteemi olemas või et kuidagi see info nendeni jõua,
et päris nii hull ju gaasi ei ole.
Et me ikkagi ju räägime sellest, et seda ohuteavitust saab
teha läbi meediakanalite?
Me ju oleme, päästeamet on aastaid rääkinud,
et varuge endale see patareitoitel väike raadio,
et ikkagi saaksite ka kriisi korral kuulata ohuteavitusi. Siga jõuab ka juba. See on äärmiselt, kui ma nüüd õigesti mäletan,
kas detsembris jõuab siis akos ehk asukohapõhine
ohuteavitussüsteem päriselt valmidusse ja siis saab ka
SMS-iga kõiki nendel, kellel on mobiiltelefon teavitada.
Aga me ju mäletame eriolukorra Covid eriolukorra ajast,
seda, et ka troonidega saab näiteks selliste paik teavitus
teha välitingimustes.
Et, et inimestele sõnum kohale viia ja lõppastmes
ega politseil ja päästeametil on või, või siis ka meie
partneritel näiteks kaasata teistest valitsemisaladest on autod,
millele saab panna siis suured kõlarid ja eurooporit külge
et seda sõnumit seda ohuteavitust inimesteni viia. Et päris kriisis me ikkagi kasutaksime kõiki olemasolevaid vahendeid.
Sireenid jah, on täna väljaehitamisel tulevad aastal 2023. Nii et esimene samm on teavitus, kui tuleb mingi madja keemiarünnak,
sõjaline oht, siis meediaüür kab ruupori,
Tüürgavad, saadate SMSe ja siis need, kes õigeks ajaks ei jõua,
võib olla. Kas ära põgeneda või õigeks ajaks ei ole teavitatud,
nende jaoks on siis mõeldud mõeldud need valimised. Jah, et kõige esimene punkt on ikkagi see,
mis on alati riigi sõnum, palun mine ohu eest ära,
olenemata sellest, kas on tormi ajal, ärge minge muuli peale
v mängu vaatama või me räägime sealt edasi mingist suurest
õnnetusest või ka relvakonfliktist sõjast.
Et siis ikkagi, et palun kuulake riigi antud on nad siis kas
läbi päästeameti või mõne teise ametiasutuse antud
ohuteavitust ja sõnumeid, et milliseid teid pidi
ja kuhu kohta on mõistlik ohu eest ära minna. Et see on ikkagi kõige esimene valik, mida me näeme ka
Ukraina näitel, et kui te jääte koha peale,
siis nii vaimset füüsilist terrorit kuni surmani välja
tegelikult juhtub.
Ja siis tõsise varjumini on see kas siis ühest küljest see
kõige viimasem meede või teiselt poolt, et need inimesed,
kes ei saa ära minna, et me räägime ju tegelikult nendest,
kes näiteks töötavad riigikaitselise ametikohal. Ja mingil põhjusel peavad oma tööülesandeid jääma ikkagi täitma.
Kas me räägime arstidest, näiteks võime,
räägime päästjatest või, või politseinikest
või siin siinsamas ka Raadiol, Eesti raadiol on ju ka omad
riigikaitse ülesanded.
Et nad ei saa ära minna või siis teine asi on see,
et see oht võib tulla nii äkki ja nii kiiresti,
et sa füüsiliselt ei jõua ohu eest ära minna. Et siis on see meie sõnum, et palun varjuge
ja kui me räägime varjumisest, siis, See tähendabki seda, et ma kõnnin tänaval,
kõnnin seal Tõstamaa mõisa lähedal Pärnumaal
ja äkitselt saan teada, et mind ähvardab oht,
kus ma võiksin, eksju, sealt tänavalt kiiresti ära põgeneda
ja siis ma jooksingi võimalikult kiiresti sinna.
Ma ei tea, mõisahoonesse või ma vaatan, mis siin veel on.
Port Artur üks Port Arturi parkimismaja Narvas,
nüüd loodi ka varjumiskohad linnavolikogu hoonesse,
näiteks et lähengi sinna varjumiskoht ja ootan siis,
kuni see oht on möödas. Just, aga siin on jällegi oluline seda teada,
et et need avalikud varjumiskohad on ikkagi väga väike osa varjumisest.
Et kui sa oled kodus, siis ei ole mõistlik tegelikult kodust
välja tulla ja minna eraldi seda varjumiskohta otsima vaid
mine siis kas oma maja keldrisse, kui sul ei ole seda maja keldrit,
siis pigem püsi sellises ruumis, kus ei ole aknaid.
On see näiteks vannituba, WC või võib-olla on see koridor.
Et need aknad on lihtsalt see, kus siis seda plahvatuse
mõjul võib tulla siis prügi või kui me räägime kiirgusõnnetusest,
no siis me lihtsalt räägime seda, et palun näiteks tihenda
neid aknaid või kui sul on vähegi võimalik
ja aega on tõmbajaideks teibiga aknapiirded üle,
et et, et võimalikult vähese aastat tuppa tuleks läbi
erinevate ava osta. Aga jah, et need avalikud varjumiskohad on ikkagi mõeldud
nendele inimestele, kes selle ohuteavituse ajal on avalikus
ruumis nad ongi kas parasjagu selles kaubanduskeskuses selle
ümbruses on nad tänaval, et kui me räägime siin Tallinna näitel,
on neid näiteks jalakäijate tunnelid?
Või jah, et on omavalitsushooned, erinevad.
Et kui sa oled avalikus ruumis, siis leia see lähim
maa-alune koht, kuhu sa saad minna. Aga, aga ikkagi, et peamine on see, et sa läheksid siseruumidesse,
et see võimalikult vähe saaksid selle prügi
või nende kaasnevate kahjudega pihta. Millist õnnetust jaoks või ohtude jaoks nüüd avalikud
varjumiskohad mõeldud on?
Varjumisel? Mis seal salata, ega tegelikult kogu varjumiskohtade
märgistamine sai ju alguse sõjast Ukrainas
ehk et see kõige tagumine eesmärk või see,
või see algne põhjus on ikkagi sõda olnud.
Aga me ei saa ju ka välistada mingisuguseid muid õnnetusi.
Või, või ka siis seda, et noh, võib-olla ka ühel päeval
Eestist tulevad rusud, rusikasuurused, raheterad
ja sul päriselt eluohtlik on väljas viibida,
palun mine siis selle ohu eest, et ära. Aga jah, et see, see peamine põhjus on olnud sõjaline oht.
Ja sõjalise ohu puhuks on siis ka kokkulepe tänaste avalikke
varjumiskohtade omanikke ja valdajatega,
et nad kohustavad selle keldri meile siis vabaks tegema,
et inimesed sinna sisse saaksid.
Et kui me räägime siin mingitest muudest õnnetustest,
et siis pigem ikkagi eeldame, et inimesed,
jääge, palun koju ja püsige seal, kus te parasjagu olete. Aitäh, kusjuures täna ma kõndisin tunnelist ise ka läbi
ja tunneleid näiteks Tallinnas on ju öösiti suletud just. Aga nad on suletud, aga selliste suuremate ohtude puhul,
kui päriselt ongi varjude vaja, siis me saame avada
tegelikult kõik need kohad, et kas me teeme seda läbi
näiteks eriolukorra ja sundkasutusse võtmise.
Või me ikkagi loodame selle peale, et noh,
päästjad ei pea minema füüsiliselt jõuga uksi avama,
et meil on tegelikult omavalitsustega täna väga suurepärane
hea koostöö, et me saame siis need uksed avatud koostöö raames. No ma mainisin enne keemiarünnakut ka ja tegelikult
päästeameti koduleheküljel lihtsalt on mainitud,
et lisaks sõjalisele ohule On varjumine vajalik ka näiteks
suurte põlengute massirahutuste korral, aga keemiarünnakute
korral ma hakkasin mõtlema, et kuidas need avalikud
varjumiskohad keemiarünnaku korral meid kaitsevad,
sest ega neil ju mingeid õhufiltreid seal avarustes sisse
pääsudes ei ole. Ei ole. Lihtsalt, et teeme nagu selle selgeks, et Eestis
keemiarünnakust veel aasta edasi, et ärme nagu
tuumarünnakust üldse räägi või tuumaohust.
Sellepärast et tuumavarjendid Eestis ei ole
ja meil ei ole päriselt ka kavas seda, seda võimekust endale
looma hakata, sest sellist raha tegelikult päriselt kellelgi
ei ole. Kui me nüüd sellest keemiarünnakust
või näiteks ka mingist kiirgusõnnetusest või,
või millestki sellisest räägime, siis tõsi,
et ega see Vabaduse väljaku tunnel ju päris kindlasti selle
ohu eest ei kaitse. Et aga samas mõned muud kohad, mis on näiteks keldrid,
et ta on ikkagi parem kui päriselt siis õues viibimine.
Et, et siit me tuleme, siis tegelikult jõuamegi selleni,
et Eestis ei ole varjumiskohtadele nõudeid kehtestatud.
Et palju räägitakse sellest, et kuidas Soomes on
ja neil on nõuded ja aga Soome on ka alates teisest maa
teise maailmasõja lõpust ju kogu seda süsteemi üles ehitatud
kogu oma selle ventilatsioonisüsteemi kohtade duubel kasutamisega,
et rahuajal jõusaal või parkla ja sõja ajal siis
või mingisuguse muu ohu korral saab seda avalikku
varjumiskohana kasutada, et meil neid nõudeid ei ole. Ja kui me need nõuded täna kehtestame, siis see tähendab
väga selgelt suuri investeeringuid.
Ja täna ei ole otsust, et me neid investeeringuid tegema
hakkame ega ei ole ka otsust, et kas seda investeeringut
teeb eraisik ja näiteks riid hüvitab talle midagi sellest
või seda teebki kohe riik ise.
Ja me räägime ikkagi investeeringutest, kui miljardid eurod. Seal me peaksime liikuma siis avalikest varjumiskohtadest,
pigem selle varjendi mõiste juurde, hakkame ehitama varjendeid.
Soomet te mainisite ka, millistest riikidest me siis eeskuju
võtame ja kuidas nendes riikides? Need, avalikud varjumiskohad või variandid välja ehitatud on,
kellelt šnitti.
Võtame. Tuleb tõdeda, et Euroopas on väga vähe riike,
kes üldse varjumisega siiamaani tegelenud on,
ehk Soome peaaegu et ainus.
Me saame rääkida varjumisest veel Iisraeli võtmes,
aga Iisrael ongi väga eraldi, eks ole, oma ohtude ja,
ja tausta ja ajalooga riik.
Aga me võime rääkida varjumisest ka näiteks Singapuri võtmes
ehk et tegelikult väga vähe riike, kellelt šnitti võtta
või no näiteks Ameerika ühendriigid, kus on tornaadod,
et see on ka selline osariigiti, neil pisut erinev,
et maavärinad ja tornaadod. Me oleme täna väga laias laastus mõelnud selle peale,
mida vaadanud sisse, mida Soome teeb.
Aga meil on teadmine, et Soomele järgi jõudmine tähendab 30,
neljakümnendat aastat tegevust, mida Soome teeb siis Soome
on kehtestanud nõuded.
Ma praegu nagu ruutmeetreid ja inimeste arvu
ja hea meelega ei hakkaks välja ütlema, aga see,
see põhimõte on siis see, et kui sa hakkad ehitama,
siis teatud ruutmeetrite pealt peab olema igal hoonel see
varjumiskoht tegelikult siis nende mõistes ikkagi päriselt
varjend keldris olemas ja me räägime sellisest maa-alusest variandist,
mis peaks ideeliselt ka tuumarünnakule vastu pidama. Et seal on siis omaette ventilatsioonisüsteem,
väga paks raudbetoonsein ja lagi, uksed eraldi
mehhanismidega ja kõik muu selline. Ja nemad on seda välja ehitanud juba 30 40 50 aastat. Ärme räägime alates teisest maailmasõja lõpust Kas seda on kasutatud ka juba teated? Ma ei tea, et neil oleks nüüd päris sellist sõjalist
seisukorda olnud või, või et neil ei ole päriselt sellist
ohtu ja õnnetust olnud ja neil on ka olnud kogu selle aja
jooksul nüüd ikkagi väga mitukümmend aastat mitmeid debatte,
et kuna sõjalist ohtu ju ei ole olnud ja Soome kui pigem
neutraalne riik.
Kas nad peaksid selle nõude ära lõpetama,
aga alad on ikkagi tagasi jõudnud selleni,
et elanikud, kaitse on väga oluline ja odavam on ette valmis olla,
kui pärast siis tagajärgedega tegeleda. Ehk et Soome jätkuvalt läheb ikkagi edasi sellega,
et kui sa ehitad kortermaja büroohoone mingi suure elam
mingi suure maja, et siis seal peab olema allvarjend
ja see võib olla sellise topeltkasutusega,
eks, et ongi, et ta, näiteks sa ehitad sinna jõusaali,
mis on avalikkusele avatud või, või ta ongi parkla.
Aga Eestil on sellest ka selles mõttes natukene raske šnitti võtta.
Nende pinnas, kuhu nad ehitavad, on hoopis teistsugune. Nemad ehitavadki kohe graniidi sisse, mis varjumise mõttes
on väga hea kaitset pakkuv ja selles mõttes nende nõuded
ongi pisut teistsugused, kui meie, vaatame kas
või Tallinna linna näitel.
Üks asi on rääkida Lasnamäe seal selles kanali juures
sellest paepinnasest, teine asi on siin rääkida,
võib-olla Kesklinna Kristiine on, on pigem selline pehme
pinnas ja võib-olla natukene liivasem või,
või, või siin on siin kunagi on olnud sellised soisemad alad. Ja üle Eesti veel vaadates, et et see on meie riigile väga
kallis koormus, hakata selliseid meetri paksuse
raudbetooniga varjendeid tegema.
Jah, ma tean, et ehitustehniliselt on ikkagi aeg oluliselt
edasi läinud.
Me saame rääkida materjalide erisustest,
et siin on ka sõjatööstuses on välja töötatud plastik
selliseid võimalusi, et siin on neid toru
või muud torumooduleid erinevaid süsteeme,
mida saab maa alla siis teha, aga nad on pigem ikkagi väga kallid. Nad on väga väikesele arvule inimesele kasutatavad,
pigem nagu ühe pere pere jaoks või, või sellise väiksema
kogukonna jaoks, et et arenguruumi on, mõtteainet on
ja kõik ta nõuab sellist uut otsustamist riigi tasandil.
Mida teha? Vaatan veel, millised avalikud varjumiskohad näiteks Tartu
linnas on. Tartus on näiteks Hansa kool,
rakenduslik kolledž Forseliuse kooli tööõpetuse maja,
püssirohukelder, aga ka näiteks Eesti spordi-
ja olümpiamuuseum.
Aga need on siis need avalikud varjumiskohad,
kuidas inimesed peaksid oma kodudes valmistuma
või mida nad saaksid teha oma kodudes võimalikeks ohtudeks valmistuda,
ma eeldan, et keldrites võiks siis olla vähemalt üks ruum,
mis on kolist vaba. Selle eelmise loetelu juurde tahan lihtsalt öelda,
et seal on üks pisike viga, mis on lihtsalt kommunikatsiooni
möödarääkimise tõttu seal sees, et spordimuuseum ei ole
avalik varjumiskoht ja proovin teha endast parimat,
sealt maha tuleks, ehk et muuseum kui kultuuripärandihoidja
tegelikult siis ei peaks varjumiskoht olema,
neil lihtsalt oli väga vinge kelder ja, ja meil algselt
puudus teadmine, et sealt keldrist saab ka siis kogudeni
väga lihtsa vaevaga jõuda. Ehk et jah, lihtsalt tahtsin ära öelda, et ärge palun seda sinna. Varjuma, minge, minge niisama. Just et viige niisava muuseumisse valmistuda.
Kui me kodudest räägime, siis jah, tegelikult alustame sellest,
et keldris peab ruumi olema, et vaadake,
kas te saate keldrisse sisse, et me ju räägime,
kui me räägime kortermajade keldrist, siis me ju teame,
et kelder kui eraomand, igal inimesel ei pea seda
keldriboksi olema.
Et kas ühistu tegelikult ühistu tervikuna on mõelnud selle peale,
kuidas ühistu liikmed keldrisse sisse saavad? Punkt üks küsige korteriühistu esimehelt keldrivõtit. Jah, või et pange paikese mehhanisme, kuidas sinna saab,
siis teine asi on see, et keldrid korda juba kasvõi
tuleohutuse vaatest, kõik vanad lahustid,
värvipurgid, kaltsud, mis seal on kõik, mis võib siis
tuleohtlik olla, võiks ju sellise väikse värskenduse sinna teha.
Siis kolmas asi on, me ei saa üle ega ümber akendest.
Kõik keldrid ei ole päris täies ulatuses maa all.
Kas või kui siin nüüd linnapildis vaadata ikka juhtub,
see, et on kolmveerand, on alla ka üleval,
on selline paarikümne sentimeetrine aken,
et see aken on tegelikult probleem. Ja selle aknaga ei pea kohe täna tegelema,
et kui tahta täna tegeleda, siis see tähendab investeeringut
näit eks akenda kiletamise näol.
Aga siis peab lihtsalt teadma, kuidas kirjutada
ja millega, et, et sellest päriselt kasu on.
Et seda saab teha täna kohe nüüd ja praegu
või siis pikemalt mõelda, et kust minu ühistu või,
või siis minu, kus ma ise saaksin liivakotid
ja liiva või et millega ma saaksin need aknad ära katta,
selliselt? Killud jõuaks inimeseni selle plahvatuse korral. Et see on siis kolmas teema. Ja, ja kui nüüd minna veel nagu aste edasi,
et kui me räägime päriselt sõjalisest ohust,
siis tegelikult, et tuleks vaadata, et hea on,
kui sellel keldril on mitu väljapääsu.
Et kui on varing, kuidas ma sealt keldrist päriselt,
et välja saan.
Ja ka see, et kutsuda siin mõni spetsialist,
kes ehitusest natukene jagab ja siis oskab seda seda
ehitusplaani lugeda, et kes oskab anda soovitusi,
et kuidas seda lage on võimalik toestada. Et, et kui näiteks toimub ülevalpool plahvatus,
et lihtsalt see kolm korrust ülevalt poolt koos laega,
siis sinna varjumiskohta sisse ei langeks
ja selle võrra inimesi lõksu ei jätaks või lihtsalt ära ei tapaks. Et need on niisugused neli kiiremat nippi,
siis et võtke võti keldris.
Visake igasugused lahustid, kaltsud ja muu tuleohtlik välja.
Aknad probleemiks, võimalik kiletamine ja vaadake,
mitu väljapääsu oleks.
Aga nii ongi siis aitäh teile, päästeameti nõunik Lea Vainult. Aitäh kutsumast kena päeva. Kell on 10 ja 55 juba tiksunud ning nüüd ideaalis,
kui olukord on selline, siis tartust meiega liitunud Lauri Varik,
tere päevast vist juba siis ja terve Johannes.
Millest uudis plussis täna pärast südapäeva juttu tuleb,
mis sul plaanis on, saate esimeseks teemaks? Kas on kultuurivaldkonna töötajate madalad palgad eile siis
ju rohkem kui 30 asutust ja organisatsiooni tegid avaliku
pöördumise vabariigi valitsuse poole, kus ütlevad,
et nii edasi ei saaja.
Selle valdkonna töötajad vajavad toimetulekuks ka riigilt
suuremat toetust, sest näiteks kultuurivaldkonnas on
keskmine brutopalk 1300 eurot.
Samas kui Eesti keskmine on tõusnud juba ligi 1700-ni
ja olen kutsunud selgitusi jagama kultuuriministri Piret
Hartman ja stuudiosse tuleb ERSO juht Kristjan Hallik siis
loomulikult ei saa mööda Ukrainas toimuvast viimaseid arenguid. Sõja rindel.
Kommenteerib ja selgitab meile sõja algusest peale päevikut
pidav Igor Taro.
Neljapäeviti on ikka ka teadvus rubriik,
räägime taas ühest edukast või tublist teadusmahukast ettevõttest,
mis hiljuti pälvis Singa preemia Tartus toimunut,
et ärikonkursil nimelt tema nimi on Nordica Medical
ja arendab ja loodab mõne aasta pärast ka tarbijateni tuua
antibakteriaalse haavasideme, mis on eriti vajalik
ja oodatud kroonilistele diabeedihaigetele. Et parandada siis nende võimalusi infektsioonide
ja haavanditega toime tulla.
Olesja Bondarenko ja Andres Valkna on selle ettevõttega
seotud ja räägivad meile lähemalt ja ühe teema jätan praegu
veel lahtiseks, sest siin võimalik, et veel kokkulepet muutuvad,
nii et kuulake, saate algus ära, aga omal kohal ka ikka
Harri Tiido taustajutt, kus ta siis nüüdseks endise
diplomaadina tutvustab meile diplomaat. Ja ajalugu, kas sinul on kodus keldri aken kiletatud,
nii nagu siin soovitati, et võimalikult kvaliteetne see
varjend oleks meie majal on selline kelder,
kus ei olegi akent sügaval ja kõik kaltsud
ja lahustid ja muud ei ole ohtlik ka keldrist välja viidud. Ahaa, vot seda peab mõtlema, mingid vanad värvipotid,
ma arvan, on meil keldris. Vot aga siis head mõtlemist, head saadet.
Ja kõigile meie kuulajatele ka.
Mis ma ikka oskan soovida, kena neljapäeva jätku.
Huvid, saad ilusti järelekuulatav, mina,
Johannes Voltri minuga koos Marika Leetme.
Nii ongi.
