Tere hommikust, käes on jälle Teisipäev ning alustab
järjekordne huvitaja saade.
Jaanika Tamm alustas kevadel seiklust, millelaadset on vaid
vähesed meist üritanud.
Nimelt pakkis ta matkakoti, sõitis lennukiga Ameerika
ühendriikidesse ning matkas seal Ameerika läänerannikul
Mehhiko piirilt Kanada piirini läbi kõrbete
ja metsade, üle lumiste mägede ja kärestikulistes jõgede JOKK. Kokku kõndis ta kuue kuuga maha siis ligi 4300 kilomeetrit.
Täna on Jaanika tamm meil siin stuudios,
et rääkida lähemalt, kuidas sarnast pikka matka ette võtta,
kuidas ta nendeks tuhandeteks kilomeetriteks valmistus.
Kuhu siin Eestis oleks kõige parem matkata
ning kuidas ikkagi käituda, kui ühtäkki peaks metsas
matkarajal karu vastu jõllitama.
Mina olen Johannes Voltri helipuldis täna Marika Leetme,
head kuulamist. Ei tuulepead. Ameerika Ühendriikides California, Oregoni
ja Washingtoni osariike läbiva passific Restreili matkaraja
kogupikkus on umbes 4300 kilomeetrit.
Mehhiko piirist Kanada piirini või siis vastupidi Kanada
piirist Mehhiko piirini.
Aastas läbib seda matkarada üle 5000 inimese,
kuigi tõsi, enamik nendest ei läbi rada mitte täispikkuses,
vaid nii-öelda päeva või nädala matkana. Üks nendest vähestest eestlastest, kes selle 4270 kilomeetri
pikkuse raja on aga täispikkuses läbinud
ning seda õige hiljuti on meil nüüd stuudios.
Tere hommikust, Jaanika Tamm.
Tere hommikust.
Veel kuu aega tagasi olite te kuskil Lääne USA-s,
arvatavasti Washingtoni osariigis seal metsade vahel läbimas
oma viimaseid sadu kilomeetreid. Millised mõtted praegu pähe tulevad, kui nende
lõpukilomeetrite peale mõelda, kas selleks ajaks oli kogu
pingutusest saanud juba nauding, olite te kõndimisega
harjunud või oli see lõpp ikkagi füüsiliselt?
Vaimselt see kõige keerulisem? Füüsiliselt oli lihtne, et see oligi huvitav,
et Ma suutsin kõndida nii palju kui vaja,
et lihtsalt vahepeal pidi magama, muidu oleks päevas rohkem
võinud kõndida.
Aga vaimselt ei olnud väga raske, aga hakkas juba nagu
raskeks minema, sest võib olla üks põhjus oli see,
et mul ei olnud aega mitte midagi muud teha,
kui matkata. Hakkasid tundma puudust sellest ajast, et võiks ka midagi
muud teha oma päevaga, sest lõpus tõesti matkasin kuskil
14 15 tundi päevas.
Ja, ja teine näe, oligi see, et kui sa hommikul ärkasid,
kuna lõpus mul oli nii-öelda kiire, et matkarada ikkagi ära teha,
siis hommikul ärkad ja noh, sa oled juba hiljaks jäänud,
sest alati oleks võinud varem ärgata, onju.
Et natuke vaimselt oli, oli raske juba. No nüüd te olete paar nädalat Eestis tagasi olnud,
näete matkamist unes ka veel, ma ei tea,
kas õudusunenägudes siis või niisama unenägudes. Hästi huvitav on see, et kuna mul mul on nagu see tunne,
et ma jätsin endast kõik sinna rajale ja saigi lõpetatud
minu jaoks see hetk, kui ma sealt ära tulin.
Ja ma väga sellele enam tagasi ei mõtle.
Vahepeal, kui ma oma videosid ja pilte vaatan,
siis mõtlen aga hea et kõik ei rajale ja,
ja sai lõpetatud. No igatahes aprilli algusest kuni oktoobri alguseni veetsite
põhimõtteliselt kõik päevad Lääne USAs passific Frosti matkarajal,
mis nagu nimestki nähtub, kulg kulgeb siis paralleelselt
Vaikse ookeaniga seal lääne USA-s.
Mis rada see selline on? See USA-s on kolm sellist sellist pikemat rada,
mis lähevad siis paralleelselt, üks on läänerannikul,
üks idarannikul ja üks keskel.
Ja, ja siis seal on väga palju ka teisi igasuguseid radu,
igas pikkuses aga pässific restoranil või pistsid nii,
nagu me seda kutsume, seda peetakse kõige maagilisemaks
kõige ilusamate vaadetega rajaks ja kõige mitmekülgsemaks rajaks.
Et see algab kõrbes on 1200 kilomeetrit kõrbe,
aga ega see kõrb pole ka ühekülgne, et seal on. Vahepeal läheb see kõrb päris kõrb, kõrbes tulevad ka mäed
ja vahepeal siis esimese 300 kilomeetri peal juba näed lund kõrbes.
Et seal oli mäetipp, kus siis oli lumine
ja siis lähed ja, ja võib-olla et neid kontraste nagu ilmestada,
kõige huvitavam oli minu jaoks näiteks seal kõrbes.
Kas see, et ma ronisin seal lumi nagu mäetippudes siis
kuskil paar päeva ja noh, olid harjunud,
et lumimäed ja, ja siis oli veevõtu koht
ja mina planeerisin vastavalt sellele, et ma lumistus
mägedes võtsin liiga vähe vett. Ja tunni aja pärast olin kõrbes, et lihtsalt rada langes
või see kõrgus langes, läksin allapoole.
Ja ma olin kõrbes, ma olin liiga vähe vett võtnud,
sellepärast et sa lihtsalt ei kujuta ette,
et sa, sa oled seal keset lumiseid välju
ja siis tunni aja pärast sa oled lihtsalt keset kõrbe.
Ja pärast kõrbe tuli siis Sierra Nevada mäestik,
mis oli kuskil 600 kilomeetrit, mis suuremas osas oli üle
kolme kilomeetri. Siis kõndisid, et tavaliselt iga päev, siis õhtuks jõudsid
alla kolme kilomeetri, aga hommikul jälle tõusid üle kolme
kilomeetri matkasid seal päris kõrgel.
Pärast seda oli selline Põhja-California osa,
mis oli selline ka üsna mägine, terviserada,
mägine, seal lamedat maad on väga vähe ja metsa selline.
Ja seal on juba Põhja-California ja Oregoni siis osa on see,
kus võivad metsatulekahjud tulla. Oregon on üsna üsna lapik võrreldes teistega,
kuigi ta on ikkagi päris kõrgel, ta on kahe kilomeetri
kõrgusel valdavalt, aga aga siis nii palju sellist tõusu
langust ei ole.
Et üsna lihtne oli seal kõndida ja viimaks siis Washingtoni osariik,
mis on päris väljakutsuv, jälle palju mägesid. Mis kõige maalilisem pilt siis on, millede vaimusilmas
matkalt kaasa võtsite, mida võib-olla siin raadios kirjeldada,
mis milline see loodus siis oli, seal? Selliseid neid vaateid oli väga palju ja iga päev,
aga võib-olla minu jaoks kõige põnevamad vaated olid ikkagi kõrbes.
Sest eestlasele see on täiesti teistsugune maastik,
kus matkata, ma ei olnud kunagi varem, ma olin kõrbes käinud,
matkanud seal.
Ehk siis kõrbes oli tüüpiline selline, et,
et sa kõnnid, kõnnid seal nagu väikse sellise rajakese peal niimoodi,
et sul on sinust paremal läheb mägi üsna järsult üles
ja sinust vasakul läheb läheb siis alla,
et, et sa oled seal väikse raja peal, paremat kätt läheb üles,
vasakut kätt läheb alla mäenõlval jah, täpselt nõlval kõnnid
ja siis sa vaatad kusjuures, ja siis siis kane kõrbemaastik
samasuguste mägedega, et see oli, see oli minu lemmikvaade. Milline siis üks harilik päev matkarajal välja nägi,
kui niimoodi kuue kuuga ikkagi 4300 la mõtleks selle peale
ka ärkate hommikul üles, teete silmad lahti,
ma eeldan, et esimene asi, mida te näete,
on enda ümber telgi sisemus, aga mis siis edasi saab? See nüüd matkapäev.
See muutus alguses oli aega väga palju ja natuke ka oli. Mõjutas seda päeva siis see, et me olime kõrbes
ja pidi arvesse võtma kuumust.
Päeval me tegime, me tegime pausi alati,
see oli see määrav osa. Ehk siis matkata pidi kas varahommikul või? Ja et me ärkasime kell viis tavaliselt ja siis ilusti tegime hommikusöögi,
pakkisime asjad kokku ja hakkasime kõndima.
Ja siis päeval siis see pause oli alati mingi veekogu ääres,
et siis mingi jõe ääres tavaliselt tegime pausi,
saime juua, seal süüa.
Paar tundi, oleneb, kui kuum oli päeval ja siis läksime edasi,
matkasime õhtupoole edasi, aga päevad olid üsna lühikesed,
sest me ei jõudnud nii palju kõndida. Kõndisime alguses kuskil 15 miili keskmiselt,
mis on 25 kilomeetrit ja rohkem lihtsalt füüsiliselt ei
jõudnud ja mina olin õhtuks päris väsinud.
Ma isegi õhtutelki jõudes.
Ma olin nii väsinud, et vahepeal ma lihtsalt ei tahtnud süüa teha,
ei tahtnud kellegiga rääkida, läksin magama.
Aga siis, kui aeg edasi läks, siis hakkas rohkem jõudma
ja oli juba vaja rohkem kõndida. Ehk siis lõpuks minu viimase kuu rutiin oli see,
et mul ei olnud aega.
Noh, oleks olnud, aga see oleks noh, ütleme,
et tehnilised, mul ei olnud aega enam isegi süüa keeta
endale ja ma isegi viskasin oma pliit läks katki,
aga ma uut ostnud vihkasin selle ära.
Ja otsustasin, et süüa ma enam ei tee.
Ostsin siis sellist sööki, mida sa jooksu jooksu pealt kõnni
pealt süüa, onju ja ärgu näiteks näiteks hommikusöök oli mul kaneelirullid,
muffinid, šokolaadi, et selline noh, kõik kõik,
kus oli kaloreid, kõik läks. Lõunasöögiks oli wrap tavaliselt selline avokaado,
juust, vorst, selline wrap ja õhtusöögiks jälle igasugused
energiabatoonid ja krõpsud ja noh, seal süüa sai nii nagu soovisid,
sest kõik või noh, mitte nii nagu soovisid,
aga süüa sööma pidi seda piss andis kõige rohkem kaloreid,
ütleme nii.
Ja, ja et siis viimase viimasel kuul märkasin polguusoleti
ja proovisin, et kella kuueks ma juba kõnnin. Ja, ja pausi tegin päris vähe, sest valget aega ei olnud
mõtet raisata.
Et selleks ka päris palju pimedamaks ja siis kella pärast
seitset hakkas pimedamaks minema ja siis ma ikkagi proovisin
lõpus kõndida iga päev 25 miili täis, mis on üle 40
kilomeetri ja siis mul oligi selline keskmine arvutatud,
et kui ma iga päev 25 miili ära kõnnin, siis ma jõuan lõppu,
ehk siis mu matkapäev oligi selline, et ennem ei lõpetanud,
kui mul oli see miinimumeesmärk täidetud
ja siis ma tavaliselt jõudsin pärisil ja telki. Ja huvitav, võib-olla, kui päevast rääkida,
huvitav asi oli see et kui sa näiteks jõudsid kell seitse telkimisplatsile,
mida mul juhtus harva, aga et see oli minu jaoks vara,
aga jõuad kell seitse telkimisplatsile, seal on 15 telki.
Ja kõik on telkides ja magavad, et inimesed läksid väga vara magama.
Ja neile meeldis nagu vara alustada. Ega ta väga niisugune puhkus ei olegi vist lõpuks alguses
tundub küll, et hea niisugune puhkusereis,
aga lõpuks nende kirjelduste järgi tundub rohkem nagu
täiskohaga töö isegi. No minul oligi niimoodi, et esimesed kolm kuud oli mul nagu puhkusereis,
siis ma ei mõelnud kordagi selle peale, palju mul veel lõppu
on jäänud ja palju ma pean kõndima iga päev,
et sinna jõuda.
Aga viimased kolm kuud oli jah selline, et siis ma
keskendusin juba selle matka ikkagi ära tegemisele
ja siis ma pidin nendele miilidele mõtlema.
Aga mulle nagu meeldis, et, et saigi täpselt selline balanss,
et ma sain mõlemat osa nautida, sain nautida sellist matka
looduses ja siis teine osa oli selline nagu väljakutse,
rohkem juba. Siin sissejuhatuses ma võib-olla reklaami siin välja ka,
et kohtasite karusid ka tee peal, ma saan aru. Jah, seal on väga palju karusid selles piirkonnas
ja see on teada, et sa näed mõnda ja mõned inimesed näevad
seal väga palju karusid.
Ehk siis sa oled selleks vaimselt valmis
ja nagu ka teadmistelt, et sa tead, mida sa tegema pead.
Sest sina tuled ju karude piirkonda, mitte vastupidi.
Ja nägin karusid ja kui ma karu nägin, siis huvid esimest ma
nägin nelja karu kokku, et siis oli ka huvitav see,
et ma üldse ei tundnud hirmu, aga midagi,
sest see oli juba nii oodatav kohtumine ja siis lihtsalt
tegingi natuke oma nende matkakeppidega mingit heli
ja karud on hästi huvitav, et ta vaatas mind seal
sõbralikult rahulikult siis ma tegin seal häält,
siis ta vaatas mind umbes nii, et okei, ma siis lähen ära,
kui sa siin niimoodi mürateed ja siis jooksis niimoodi,
et hästi nagu rahumeelse mulje jätsid mulle kõik need karud,
kes seal lihtsalt No Tartu linnas olid ka hiljuti karud liikvel,
ma saan aru, mis need põhitõed siis on, mida silmas pidada,
kui karu peaks äkitselt kuskil 10 meetri kaugusel olema? Kõigepealt, esimene on ikkagi ennetus alati,
et sa, et mida teha, et sa ei näeks seda,
karu on siis teha heliga müraga kõndides,
et mina, eriti oluline on pimedas, sest pime valges nad
näevad sind seal ei pea väga nagu muretsema,
aga pimedas ei taha nagu karu ehmatada nurga tagant tulles
on ju, et siis pimedas mina tegelikult, kuna ma enamus aega
matkasin üksima, panin oma muusika põhja ikkagi kui ma
vaatasin juba kaardi pealt, et kui hakkab see siis
telkimisplats tulema seisma pani muusika kinni,
sest ma ei tea nüüd iga igaks juhuks, et inimesi mitte mitte
seal häirida. Aga kui ma nägin, et on pikk lõik metsas,
kus ühtegi inimest ma ei kohta, siis minul oli muusika
põhjas ja siis siis koputasingi neid matkakeppe siis seal
ja tegin sellist lärmi ja pimedas ma ei näinudki õnneks
ühtegi karu.
Ja teine oluline asi oli panna oma toit siis telgist välja,
riputada üles iga kord, sest karud ikkagi need ei huvita inimesed,
neid huvitab see toit ja nii kaua, kui see toit ei ole,
kus sinuga telgis siis siis siis on hästi. No peletama meiega karud eemale, paneme muusika põhja,
meelelonab Lenna paralleeluniversumist. Tänane huvitaja saade on matkasaade, mina olen Johannes
Voltri helipuldis Marika Leetme ning vestlen Jaanika Tammega,
kes alles oktoobri alguses naasis USAst,
kus ta läbis kuue kuuga umbes 4300 kilomeetrit matkates Jaanika.
Kust see mõte üldse tuli, kuus kuud matkata
ja 4300 kilomeetrit läbida, et eestlased kipuvad tavaliselt
matkama nädalavahetuseti või siis tegema mingeid nädalamatku,
et miks peaks üldse metsas kauem viibima,
kui nädal aega? No mina olin Eestis kõik pikemad matkateed läbinud.
Ja ja ma natukene otsisingi sellist uut väljakutset.
Jaa, selle matkateeni jõutakse tavaliselt kahte moodi välja
välismaalased siis kohalikud teavad, et see on seal,
aga välismaalased jõuavad selleni tavaliselt kahte moodi.
Üks on film metsik vaielnud, mis on päris populaarne.
Ja teine on siis läbi Youtube instagrami,
et mina, mina jõudsin läbi Youtube'i, et Youtube'is on hästi
palju siis kanaleid inimeste poolt, kes on seal matkanud
ja kui sulle meeldib matkata ja siis sinna kogemata satud,
siis on suur tõenäosus, et, et sa ei suuda enam millestki
muust mõelda pärast seda, kui sa oled neid kanaleid näinud. Aga kust tuli üldse mõte niimoodi kuude viisi
tsivilisatsioonist eemal olla, et miks mitte tõesti paar
nädalat või? Ja see tundus mulle.
Esiteks juba see loodus on nii võimas, et,
et miks mitte, et läbida seda matkateed,
et kuskil mööda asfaltteed ma ei oleks kõndinud kuus kuud.
Aga see matkatee oli tõest eriti pakkus iga päev midagi uut,
midagi täiesti uskumatut.
Et see matkatee juba ise on väärt seda kõndida kuus kuud.
Ja minu jaoks oli mulle meeldivad sellised väljakutsed,
et ma ei oleks tahtnud kuus kuud lihtsalt looduses olla,
aga mulle meeldib, kui mul on selline kindel siht,
kindel tee, ma ise ei pea mõtlema endale rada. Ja mulle väga väga meeldis. No 4300 kilomeetrit on paras väljakutse,
nõuab väga head füüsilist vormi.
Milline see ettevalmistusprotsess seal nagu enne välja nägi,
kuidas sarnaseks matkaks üldse valmistuda. Me just eile sõbrannaga rääkisime, kes ütles,
et et tema peaks, et ta peaks vist ikka rohkem Eestis matkama,
et valmistuda mägedes matkamiseks, aga mingis mõttes Eestis
võrdlemisi lahedal maal matkates ikkagi mägimatkaks päris
valmistuda isa.
Et mida oleks vaja?
Aitab kaasa hea füüsiline vorm, et kui keegi nüüd mõtleb,
et kas teha seda matka või mitte või kas ta suudab seda teha
siis mina ütleks nii, et kui, kui jõuad kõndida seljakotiga
looduses Eestis kuskil 20 kilomeetrit päevas,
siis on juba hea hea füüsiline vorm, et juba võib minna. Sest seal matkal tegelikult sa lähedki kohe hakat nendes
mägedes matkama ja alguses teedki lühemaid päevi pärast
pikemaid päevi, et see vorm tuleb seal ja kuu ajaga,
see vorm tuleb juba väga kiiresti, sest see on see,
mida sa iga päev teed seal.
Ehk siis võiks olla see füüsiline vorm, et ikkagi mingi
distantsi suudab läbida, sest ma olen näinud inimesi,
kes lähevad ikkagi väga üksikud, aga kes lähevad niimoodi,
et nad ei jõua 10 kilomeetri kõndida, et et siis on juba probleem,
sest v vesi võib otsa saada v kohti kõrbes ei ole nii palju
ja toitu peab nii palju kandma, aga jah,
kui kuskil 20 kilomeetrit kõndida jube alus alguspunkt,
siis teine asi on varustus, mis väga palju kaasa aitab,
et mina ikkagi ostsin, kuigi ma kodus kolm magamiskoti
ja nii edasi kaks telki ja matkavarustus nagu oli. Aga ma ostsin endale peaaegu kogu varustuse uue,
et see oleks siis kerge.
Sest see ja, ja kerge tähendab siis seda,
et mul oli enne pooleteistkilone tõlkinud ma ostsin poole
kilose telgi. Ehk siis, kui ka siin Eestis teha mingit väga pikka
matkarada Baltikumis, Soomes, Rootsis, siis varustuses
sõltub ka ikkagi. Mida kergem on kott, seda lihtsam on matkata jah.
Ja seda vähem mõjub see liigestele puusadele igale poole.
Ja kindlasti, mis aitas kaasa, olid väga head jalanõud.
Mul tõesti, ma ei olnud kunagi nii head ei alanud
ega matkanud, mu jala jalalabad ei olnud väsinud mitte ühegi
päeva lõpuks.
Ja siis matkakepid mägedes matkates on väga hea abi,
et tõesti nad võtavad põlvedelt koormust maha. Millised on head matkajalanõud noh, näiteks siin,
meie kliimas matkamiseks on need niisugused tossud
või on need niisugused matkasaapad? Eestis matkates mina olen kasutanud selliseid Mitte päris tossusid aga selliseid ja mitte päris matkasaapaid,
vaid seal nagu vahepealsed, sellised ikkagi madalamad,
aga aga et nad hoiavad natuke vett eemale
või siis nagu mitte ei ole veel kindlad,
aga tõrjuvad vett, aga seal matkamatkarajal,
siis USAs seal kõik kannavad maastikujooksujalanõusid,
sest seal kliima on lihtsalt nii soe, nii hea,
seal ei 100 väga palju ja need on väga hingavad jalanõud
ja väga mugavad ja kerged. Et mina kõndisin maastikujooksujalanõudega
ja väga rahul olin. Nii et kui tahtagi pikamaa matkale minna,
siis põhikuldreegel on see, et kas suudad 20 kilomeetrit
päevas niimoodi mugavalt ära kõndida või mitte,
et mingid mäest üles-alla jooksmist võib ka teha,
ma kujutan ette või kükk.
Kolm kuud enne. Kui on võimalik, noh, Eestis ja jah, kui on võimalik,
et siis loomulikult mida parem füüsid, teine vorm
ja mida rohkem oled mägedes käinud või üles-alla jooksnud,
seda parem.
Aga, aga lihtsalt, et julgustada inimesi.
Et, et seal ma nägin matka alustamas väga erinevates
füüsilistes vormides inimesi.
Ja, ja näiteks üks mu sõber, kes alustas,
oli üsna tugevalt ülekaaluline ja ta kaotas juba need kilod
umbes poole matkaga. Et, et, et ei pea olema mingisugusest tippvormis tegelikult. No tee matkasid tegi, eksju, seal kaugel USA-s läänerannikul
mis nõuab ikkagi palju raha, nõuab viisat,
nõuab lennupileteid, peab ületama ookeani,
eks ju. Aga kui me tuleme nüüd siia lähemale Eestisse,
millised võimalused meil üldse siin Eestis
või Eesti lähiümbruses sarnaseid näiteks pikamaamatku ette
võtta on? Ja Eestis on väga toredad matkateed, RMK tehtud neli pikemat
matkateede on Oandu Ikla vist on kõige populaarsem 360
kuskil kilomeetrit läheb siis läbi Eesti.
Et see on võib-olla kõige sarnasem sellele,
mis ma usas tegin?
Jaa, siis kõige pikem on. Siis ähijärveküla Peraküla ahijärve matkarada 820
kilomeetrit ja sinna vahele ja siis penijõe Kauksi 620
ja siis Hiiumaa, mis on 234 kilomeetrit,
mina olen neist need kaks lühemad, olen teinud jalgsi kaks
pikemat rattaga ja Eestis Eesti matkarajad pikemad ongi nagu
natuke erinevad siis USA radadest selle poolest,
et et siin ongi rohkem sellist ikkagi kruusateel kõndimist
vahepeal ja nii edasi, et, et võib-olla neid pikemaid mina
soovitakski rattaga läbida, kui just ei ole väga suurt soovi
ennast jalgsi proovile panna. Aga nendest radadest vaieldamatult kõige minu lemmikum on
Hiiumaa matkatee, mis on jalgsimatkarada.
See kindlasti ei ole see, et sul hakkab jalgsi seal igav. Ta teeb siis nagu tiiru peale. Ja ta teeb tiiru ja käib iga igal pool, et vahepeal läheb
keskele ja siis läheb jälle välja ja et mult küsiti,
et kuidas on võimalik Hiiumaal üle 200 kilomeetri kõndida,
on küll ja see on hästi-hästi tore matkarada,
on ta ikkagi valda vaja on kuskil looduskaitsealadel
ja selline.
Mulle väga meeldis, et soovitan kindlasti. Ma hakkasin mõtlema ja et USA-s annab jah,
Mehhiko piirilt kõndida Kanada piirini, et olete kursis,
kas siin Euroopas annaks ka teha midagi sarnast,
et hakata Soomest kõndima ja kõndida näiteks Hispaaniani
välja mööda matkarada või meil ikkagi on see asustus niivõrd
palju tihedam, et peakski mööda neid kruusateid kõndima
ja see kogemus oleks midagi hoopis teistsugust. Euroopas võib-olla kõige populaarsemad on ka Miino mida
erinevad Camiinud, mida saab teha Hispaanias,
Portugalis, Prantsusmaalt algab üks. Kindlasti soovitan, et see on selline natukene lihtsam variant,
et seal on.
Üsna tihti on asustus, et kui mina kõndisin,
ma kõndisin väikest juppi seal Camiinul aga need rajad,
isegi üks radadest on 800 kilomeetrit läbi Hispaania.
Et, et väga, väga tore rada, ma midagi väga kaasa sinna ei
pidanud võtma, kott oli väga kerge, tossudega läksin,
et sinna võib niimoodi lihtsalt peale lennata. Ja hästi tihti on asustus, et, et ma hommikusööki sõin
esimeses kohvikus lõunat, see on järgmises,
et ta lähebki läbi külade niimoodi.
Ja siis õhtul ööbisin kuskil hostelis, et see on selline hea,
lihtne variant, mugav, aga ei, Euroopas on ka väga palju
erinevaid matkaradu ja.
Ist Horvaatias vaatasin, et on, on jälle mingi pikk matkatee
erinevaid radu ja see ongi minu järgmise suve eesmärk,
et ma tahan rohkem neid Euroopa matkateid avastada. Ma saan aru, me siin saate vahepeal ka rääkisime muidu
üldisemalt Euroopasse, matkakultuur on natukene erinev
ameerika matkakultuurist või ütleme, meil siin Eestimaal vähem.
Eestis Eestis niisuguseid pikamaamatku väga palju ei harrastatagi. Eestis, jah, kui ma läksin, ütlesin, et ma lähen nüüd Oandu
Ikla matkateed kõndima, mis on kaks nädalat,
siis ega inimesed väga aru ei saanud, et miks on vaja
looduses rohkem aega veeta kui nädalavahetusel,
nädalavahetus on selline hea, et lähed lõõgastuda,
aga mida sa seal nagu kaks nädalat, et seda inimesed väga
tihti aru ei saa.
Ja USA-s matkates see oligi üks asi, mis mind pani
hämmastama seal ja mida ma väga nautisin,
oli see matkakultuur, et pikamaa matka ja oli täitsa
tunnustatud nagu selline olek, et inimesed said aru,
mis sa seal teed? 5000 inimest siis mad vähemalt üritab matkata läbi seda rada
iga aasta või vähemalt viimastel aastatel on see number nii
suur ja seal on veel mitu rada, kus ühel teisel
populaarsemal on ka veel 5000 pluss iga aasta.
Et seal on ikkagi üle 10000 kõvasti neid inimesi,
kes iga aasta proovivad kuskil kuus kuud pikema matka teha
ja noh, minu jaoks, kui siin Eestis ma üksi kuskil rajal
või siis mõne paari sõbraga proovisin pika matka teha
võrreldes sellega, et sa lähed rajale, kus on sinuga koos,
alustab iga päev viis, alustab sinuga koos 50 inimest,
igapäevaselt 50 inimest alustab. See oli ikka päris võimas tunne, see oli,
ma arvan, sama tunne, mis, võib-olla mõnel sportlasel,
kes, kes harrastab mingit sellist ala, mida keegi teine ei
harrasta kuskil riigis ja siis ta läheb olümpiamängudele
ja kõik kõik teevad sedasama, et väga väga lahe tunne oli
matkata sellis nagu sellise teiste huvilistega koosseis. No kui me oleme nüüd huvilistele vikerraadiokuulajatele ka
suutnud matkapisiku sisse süstida, siis täna on 18. oktoober,
kas praegu oktoobri keskpaik, on hea aeg matkamisega algust
teha või peaks ootama, kuni ilmad jälle soojemaks lähevad,
on üldse siin paremaid ja halvemaid aegu.
Millal alustada näiteks matkamisega? No suvel on alati lihtsam, kui oled täitsa algaja.
Aga nagu öeldakse, et ei ole halba ilma peab olema lihtsalt
õige varustus, aga kui suvel või sügisel alustada,
siis ikkagi mina soovitaks vaadata ilma et sügisel see ilm
on selline väga muutlik, et et on väga ilusaid ilmasid väga
sellised halvemaid, ilmunud, et kui on sügisel ilus ilm,
siis miks mitte ideaalne matkata.
Ja mina tegin ka oma Hiiumaa matka, tegin näiteks sügisel ja. Mulle väga meeldis, et oli üsna vähe inimesi,
oli seal ja selline.
Loodus loodus on sügisel väga ilus, jah. Aga mida see tähendab, et ei ole halba ilma,
on ainult halb riietus, praegu tulevad ka vihmad tulevad peale.
Kui palju teil selliseid päevi oli seal Ameerika Ühendriikides,
kus terve päeva matkasitegi paduvihmas näiteks
ja kuidas siis hakkama saada, et see oleks ikkagi ka
nauditav või on see üldse võimalik? Pistsiti rada on tuntud selle poolest, et seal on väga hea ilm.
Mul oli kuue kuu jooksul päevi, mil 100.,
oli, ma arvan, umbes viis kokku kaks nendest olid mägedes,
siis 100. üks päev lund, üks päev vihma ja kolm päeva oli
pärast septembri lõpus hakkas sügis tulema.
Et tõesti ilm oli uskumatu seal, aga muidu vihmase ilma
puhul võib-olla kui Eestis matkama minna,
kui minna pikemale matkale ja ikkagi ilm on halb,
siis üks nagu trikke video video õppisid
ja mille peale ma varem ei mõelnud. Eestlane võib-olla on selline, et, et nüüd ma lähen seda
matka tegema ja noh, et iga öö pean telgis ööbima
ja aga kui noh, ilm läheb ikka väga halvaks
ja sul on ikka kõik riided on märjad siis võib ka üheöö
kuskil majutuses ööbida kuivaks saada, kõik asjad ära kuivatada.
Et see annab vahepeal väga palju juurde.
Et seda ma õppisin seal kindlasti, et kui teha pikemat matka,
siis kui tekib selline kas motivatsiooni,
langus või mis iganes, et see isegi üks õhtu kuskil
majutuses aitab juba väga palju ja tavaliselt järgmine päev
ma läksin rõõmsalt juba edasi matkama. No kui tahtagi Hiiumaal matka ette võtta 200 kilomeetrit oli pikk,
ma sain aru, kuidas siis nullist alustada ajada end alustada
väiksematest kilomeetritest, siis ütleme väiksematest
vahemaadest ja siis suurendada neid niimoodi,
õppida loodust tundma või kuidas algust teha matkamisega,
et kuidas valmistada Hiiumaa matkaks, kuidas inimene,
kes ei ole varem matkanud, kust ta nüüd peaks alustama,
et ühel hetkel alustada matkamisega. Ja ma soovitan, et kõigepealt no kui valmistuda päris
pikemaks matkaks, siis üks väga oluline asi on jalanõud
ja ma soovitaks siis, et need jalanõud, millega sa soovid
sinna pikale matkale minna et siis nendega käigi vahepeal
minu trükk on isegi see, et ma käin igapäevaselt nendega,
ma panen needsamad matkajalanõud jalga, mul on isegi praegu jah.
Sest on, et pane, panen need jalanõud jalga,
millega sa tahad sinna pikale matkale minna
ja sa ja sa käid neid nii-öelda sisse ja kui sa oled
igapäevaselt harjunud nendega käima, siis siis nad on,
on mugavad, suure tõenäosusega seal matkal. Et alatise noh, üks suur probleem on, on villid,
mis inimestel tekib ja mis.
Ma lihtsalt mainin, et minul ei olnud Ühtegi villi terve
selle kuue kuu jooksul ja ma olin väga rõõmus selle üle,
et tõesti jalanõud olid suurepärased.
Kui on sul head jalanõud, siis järgmine asi on kerge kott,
et kott nii kergeks kui võimalik saada.
Toon siin näite, et üks mu sõbranna, kellega,
kui me käime matkamas ilma kottideta päevamatka,
siis noh, tavaliselt pärast kahtekümmend minutit,
isegi kui Norras matkamas käisime, tema ta oli kadunud juba
ta tuli tund aega enne mind seal tipus seal mäe tipus,
et ta lihtsalt Ta kõndis väga kiiresti, aga kui ta pani koti
selga ja läks pikemale matkale, siis. Kott oli vist liiga raske, ma saan aru, et ka jalanõud olid
natuke kehvad ja ta jättis pooleli selle matka,
et, et inimene, et jah, et need kaks tegurit siis kerge kott
ja head jalanõud aitavad väga palju. Ja lõpetuseks, võib-olla mis sinna kotti peab siis kuuluma,
et see liiga raske ei oleks, mis niisugune algaja algaja
viga on, mida tehakse? Ikkagi öeldakse, et ära paki oma hirmusid sinna kotti.
Sellega. Sellega on hea lõpetada praegu niimoodi igaüks saab ise mõelda,
mis need hirmud tal on.
Aitäh, Jaanika tamm sulle, et sellest matkast meile rääkisid
ja nõuandeid andsid. Aitäh. Kui see on su vastunud Elatakse veel. Seal ja teised nagunii vaid varju. Meiereis kummalisel maal trell akna taga on. Reis maalisel ma emaatsitlemisel viivad suvi. Kummal reis kummalisel maal liiduga on kummaline reis
kummalisel maal sõitlemil viimaks tüvi. Huvitav saade läheb edasi ning nüüd on meil Tartu stuudiost
liitunud novaatorist novaatori teadusuudistetoimetusest.
Airika Harrik, tere hilishommikut.
Tere sulle ka.
Millal sina viimati matkamas käisid? Seda kahjuks ei mäletagi öelda, ei ole Babalajal väga
matkaja inimene. Küll, aga oled sa teadvuse inimene õnneks,
millest teaduse valdkonnast lugeda saab? Nii on meil portaalis saab täitsa põnevaid asju lugeda,
et esimesena näiteks sassis juuste kohta
ja just lastega seoses, et võib-olla täitsa vanem kammi kammib,
seda last aga juuksed sirgeks ja ei lähegi.
Ja tuleb välja, et väga äärmuslikumal juhul võivad selle
taga üldse olla geenid.
Et rühm saksa teadlasi umbes siis 100-l inimesel maailmas on
täheldanud sellist asja, et kui nad on oma mõlemalt vanemalt
ühe teatud geenmutatsiooni vigasena pärinud siis neil võibki
olla nii-öelda kolumatsi sündroom. Kolu matš tundub tuttava nimena, aga ma praegu ei suuda meenutada,
kust ma seda nime kuulnud olen. Jah, see väike mäluvärskendus kulub ilmselt
raadiokuulajatele ka ära, et see on üks vana saksa
lasteraamat kus pealkiri peaks tegelikult otsetõlkes olema sasipea,
Peeter, aga Andres Ehin on siis kunagi otsustanud tõlkida
kolu matsiks, et see on sihuke natuke moraliseeriv lasteraamat,
et kui sa ühiskondlike hügieeni või käitumisnorme jälgi,
et mis sinuga siis juhtub ja kolumats on nimitegelane,
kellel ongi sellised 70.-te rokkstaari soengud. Ja ma saan aru, et mõned inimesed siis ongi täpselt selle kulu,
maitsesin sündroomiga, kui palju neid inimesi siis on? Jah, oleks väga levinud ei ole, et ma ütlen,
1973. aastal olles esimene juhtum nagu teadlaste huviorbiiti
jõudis ja praegu on umbes sadakond teada,
et noh, on, on ikkagi vahe, kas see on nüüd see sündroom
või lihtsalt sel päeval juuksed on, ei tahtnud kammile
vägapalju alluda. Kelle, keda huvitab rohkem see siis, et mida siis ikkagi teha,
kui lapse juuksed ei anna kammida kastile võiks olla
kolumatsi sündroom, seda saab novaatori veebilehelt lugeda
ja üks asi, mida veel novaatorist seemnetel lugeda saab,
on see, et Eesti teadlased on teinud siis kaardirakenduse
mis aitab loodushoidlikult merel toimetada. Nii on, et selle sellise inglisekeelse nimega nagu plan vais Farblu,
kes tahab teada, kuidas see kirjapilt on,
siis meie portaalis lugu on, saab vaadata,
saab klõpsata, saab ise uudistada ja see on siis selline rakendus,
mida nad alles proovivad.
Et see nüüd valmis ka, esimene prooviuuring,
kus nad siis saidki nagu erinevaid parameetreid valida,
et erinevad elupaigad ja elukooslused erinevad inim
inimtekke või noh, inimtegurid enim mõjud
ja siis nad hindasidki tuulepark võõrliike
ja Läänemerre jõudvaid toitaineid. Ja näiteks seal siis selgus, et just karidele
ja liivamadalikel kõige suurem mõju ongi toitainetel.
Aga see on samas inimese kontrolli all.
Et selle uuringu sõnum oligi, et tuuleparke võib väga
kaalutletult kohtadesse rajada.
Võrlikke võiks üritada süüa, kuigi need on raske kontrollida.
Aga toitained ka kõige suurem mõju on tegelikult inimese
kontrolli all. Kas sealt kaardilt saab vaadata ka siis põhimõtteliselt ma
ei tea, mis mul suvilalähedases rannas näiteks toimub,
kuidas nende toitainetega on või kuidas seal reostusega on. Jah, nende mõte oligi, et iga tavaline inimene saaks ka
sellest aru, et muidu on küll suur keerur,
keeruline teadus kuskil ajakirjades, mida võib-olla
tavainimene kunagi ei puutu, aga et nüüd siis seal lehel
saadki valida sind huvitava piirkonna ja need parameetrid
siis sinna peale panna, et kuidas seal vees olukord on. Ja seal ongi siis Läänemeri kaetud Narvast. Meist on ju täitsa jah, siin uuringus nad vaatasid küll
ainult läänesaarte ümbrust, aga põhimõtteliselt küll
ja nad on juba Läti ja Soome andmetega ka natukene seda proovinud,
et suurem plaan olekski see, et kõik Läänemere äärsed riigid
seda kasutaks. Sellised suured plaanid, siis aitäh sulle,
Airika Harrik praegu, et need teadusteemat meile lähemale tõid.
Aitäh. Kas kuuleb ka Lauri Varik täiesti kuuldel?
Südapäeval uudis pluss, millest täna juttu? Tänases uudis plussis, räägime olukorrast koroonaga,
sest olukord Eestis halveneb, nakatumiste hulk kasvab
ja ka haiglaravi vajavate inimeste arv niisamuti,
see on juba jõudnud üle 200 eelmise nädala kohta,
värsked andmed tulevad nüüd kohe terviseametilt järgmises tunnis.
Aga samas näiteks vaktsineerimine Eestis ei edene
ja uute tõhustus dooside tegemine.
Kuidas siis sellisesse olukorda suhtuda või mida peaks
tegema sellel teemal? Räägin saate alguses õiguskantsleri nõuniku Martin Kadai ka
kes on varem töötanud ka terviseametis, aga koroona teemal
pikemalt räägime ka teises saatetunnis, sest on hulk inimesi,
kellele vaktsiinid see on mõjunud halvasti,
nende tervis on halvenenud ja on pikaajalised.
Halvenenud on moodustatud üks MTÜ nimega ikkagi inimesed,
kes just koondab ja kes seisab nende inimeste huvide eest
ja täna pärastlõunal korraldavad nad ka ühe ühe konverentsi,
mida veebist saab jälgida ja, ja mis on siis nende
argumendid põhjused, miks tervis on halvenenud
ja eelkõige ei ole nad rahul ka selle kompensatsioonisüsteemiga,
et ikkagi väga vähe inimesi saab pärast haigekassa
ja ravimiamet testi analüüse ikkagi kompensatsiooni riigilt. Sellest räägib meile MTÜ juht Riina Kütt.
Küsin kommentaari haigekassa esindajalt,
aga veel saates kaks välisteemat, me räägime täna
Prantsusmaal toimuvast suurest üldstreigist,
ehk siis ühistransport on täna väga häiritud
ja ka muud avaliku sektori teenused.
Sirje Lefebvre on bordoos ja räägib meile olukorras seal
ning Ragnar kondiga räägime ikka läti teemadest,
peamiselt sellest, kuidas edenevad sealsed
valitsusläbirääkimised nüüd, pärast valimisi
ja omal kohal on ka Harri Tiido taustajutt,
kus ta täna räägib ühest kunagisest Ameerika ajakirjanikust
ja tema seiklustest kunagises Nõukogude liidus,
mis nüüd on saanud raamatukaante vahele ja huvitavaks teeb
selle loo, et Harry ise ka kohtus selle mehega 1900
kaheksakümnendatel siin Tallinnas. Sellised teemad täna uudis plussis, aitäh,
Lauri Varik selle kiire sissejuhatuse eest.
Pakimegi siin asjad kokku, tänane huvitaja saade oli matkasaade,
rääkisime sellest, kuidas, kuidas matkata,
kuidas matkamisega algust teha ja nüüd soovitakski võib-olla kõigile,
kes te veel ammu ei ole looduses käinud,
siis pakkige ainult paki ka enda matkakott
ja võtkem sammud looduse poole. Mina igatahes täitsa võtangi võib olla.
Kena päeva.
