Pühapäeval, 12. novembril Mustpeade maja valges saalis
esineb Tallinna barokkorkester, kõlab seal ka Tartu meistri
Roland suitsu ehitatud pill Ki bioloon.
Kontserdi pealkiri Sobral passo tähendabki passi kohal.
Nüüd on mul võimalus rääkida pillimeister Roland suitsuga,
kes on Tartu stuudios külas.
Tervist. Palun räägi veidi oma taustast varajase
muusikapillide ehitajana. Sa töötad tegelikult Eesti Rahva Muuseumis,
aga mitte pilliehitajana, eks ole? Ja, ja seal ma olen kontsert, konservaator,
et see pillide tegemine mul natuke oma hobi korras,
aga eks hakkas kuskil üheksakümnendatel ja juba enne seda
ansambel Hortuse tegema selleks, et mulle väga korda
ja siis alati imetlesin Pilles ja mida nad mängisid mul
ja oluline, et saaksin esimesse ritta.
Ta pind tundus ini müstilised ja ja nad olid ka äärmiselt
kaunikõlalised ja, ja ega ma, Pille julgen väga kaua teha,
need tundusid noh, nagu ma ütlesin, just sellised,
nii müstilised, et kuidas siis mina. Aga siis tasapisi niimoodi hakkas pihta ja niimoodi ta on
järjest süvenenud, et järjest keerulisemaks on läinud
instrumendid ja endale on järjest põnevam.
Alustasin selliste lihtsamatega lausa rahvapillidega
ja siis edasi nad tuli niimoodi harfib ja kuni on jäänud
siis praegu sellised poogenpillid Põhiliselt tellimused ei tule üldse mitte Eestist. Põhiliselt tuleb neid Baseli vanamuusikaakadeemiast.
See on nagu niimoodi läinud.
Mul. Aga nüüdse keevioloon, palun räägi, mis pilt see selline on
ja mis allikatele sa toetusid, seda pilli ehitada? Kas on selline kõrgrenessanssi varabarokipill barokipill ka,
et oli äärmiselt tähtsat osa Tättis orkestris,
et mängis sellise passi, osa sai hakkama ka selliste
kõrgemate partidega ja andis sellise sumiseva sügavuses
nendele orkestrid litele teda peeti väga vajalikuks pilliks
ja teda isegi mängiti soolo pilina siis keeviolooni,
et seal on siis natuke väiksem väike kontrabass,
teine olideeviolool, Kuuekeelsed instrumendid,
keelepikkus 183 sentimeetrit sele väiksemale. Mida see eeskujuks võtta? Võtsin eeskujuks Braietooriuse instrument,
aga see on tegelikult lisatakse graafi lehte varases
seitsmeteistkümne sajandi algusest ja, ja siis selle järgi
nagu niimoodi töötasin ta välja sellise proportsiooni,
mis on mulle mulle nagu meeldisid ja et sedapidi oleks
saanud ka lihtsamalt teha, aga mulle tundus just selline
viiulinurkadega pill põnev, et teda on ka kamba vormis
näiteks ja, ja see tundus jah, nii nii äge ja,
ja tegelikult see tellimus tuli ka baaselist,
aga hiljem see inimene lihtsalt tal juhtus nii et ta ei
saanud seda kuidagi välja osta ja siis ta mulle jäi nagu
mõneks ajaks, kuni ilmus välja siis Tallinna barokkorkester
ja oli sellest pillist ülihuvitatud ja on jätkuvalt nagu
instrumendi tegemine ikka, et selline keerukas
ja suur pill. Põrkasin kohe selliste asjade vastu, et ei ole üht
ega teist ega kolmandat tööriista infot sain veel muidu
selle Tallinna pillimeister Indrek Kolk,
mind aitas väga julgustas tegema ja, ja tema on selline nagu
passipillide tegija, aga, aga deka muud ja tal on küll
niisugune väga hea resümee on talle ja, ja siis ma tegin,
et ainuke mure oli, et kust saada selliseid passile omaseid tööriistad.
Kõik pidi pidi suurem olema ja siis nad olid teatud
pillikataloogides ka müügil, aga need asjad olid nii kallid,
et ma siis mõned asjad, isad, ma pidin ise tegema,
see võttis oma aja ja nii ta läks. Noh, võib-olla 100 pilli materjal on põnev olnud,
et et kunagi oli jah, üks hävitamiselemine,
selline vana klaver oli, mul õnnestus päästlase pealislaud
seadmes kaarega lahti, uhkelt käib ja selgus,
et see on selline pähklipuu hästi kaunis ja,
ja sellest ma siis tegin, nii küljed kui põhja hööveldasin,
välja ajal jätkus sellest tükist, nii et noh,
saan uhkusega öelda, et seal on vähemalt vähemalt 150 aastat
vana materjal ja mis seal salata, pill kõlab hästi pilli,
kuuse siis tellisin Saksamaal, see on selline dekoratiivse
vormiga inglise keelt kutsutakse pea loo,
et nagu karukäpamustriga karu hundijälgedega selline väga,
väga dekoratiivne. Ja noh, ülejäänud siis nii nagu ikka käis vanade krabüüride
piltide järgi ja maalide järgi ja niimoodi internetiajastul
on see natuke lihtsam kui raamatuid lapata.
Eks ta niimoodi asi käib, et tehakse sellised suured
Emmdeeeffiste vormivorm, kuhu siis soovitatakse nurgaklotsid
kuuma rauaga nagu painutatakse küljed vormi hiljem tõmmitsatega,
siis hoiab ta vormi, kuni liimitakse, nii gaas kui põhi,
mis siis jäävadki seda vormi hoidma. Tükk tööd ja mässamist on ja lisaks on kaane kaasa on veel
ju väga erineva paksusega.
Et keskelt on ta oluliselt paksem kui äärtest,
kuigi aja ajaloo jooksul on tehtud igasuguseid variante
täiesti täiesti võrdse läbimõõduga ja, ja olen kuulnud,
et viiuleid on isegi olnud vastu vastupidi,
et hääled on paksemad ja keskelt õhem, sellised variandid ka.
Aga noh, mina tegin tassis keskel keskelt paksema
ja siis ääred õhukesed ja see oli ka siuke suur hunnik mõõtmist. Millest keeli tehakse praegu bioloonidele? Ta varajastel pillidel olid siis täissoolest olid keeled,
et hiljem tulid nagu sellised mähitud keeled,
kus looma soola ümber mehitiga hõbe või kuldniite et siis
selle võrra seda teha nagu keele nagu peenema.
Aga need tulid nagu hiljem, aga varased barokipillid
ja hilisresonantse pillid, need olid veel täitsa soolkeeltega.
Ja, ja siis noh, ma olen, mõned firmad teevad ikka neid veel Saksamaal,
kus Šveitsis kui ka kui ka näiteks Lõuna-Ameerikas
Argentiinas on üks mees, kes teeb käsitsi
ja need on nende peale natuke raskem mängida,
aga nad annavad sellise naturaalse ja sooja tooni. Et ütleme siis, et see biolooni kõige jämedam keel on
peaaegu viis millimeetrit paks loomasool
ja nõuab ka väga sellist spetsiifilist poognat,
et iga poogen ei tahagi nagu mängida teda,
aga tingimata siis musta hobusejõhviga ja selline küllaltki
raske poogen.
Et siis see tõmbab nagu selle jämeda keelega käima.
Aga paljud muusikud on seda pidanud üsna üsna tülikaks ja,
ja pannud ikkagi siis juba mähitud keele. Aga sina tegid siis ikkagi soolkeeltega? Ja minu algne variant soolkeeltega Tallinna barokkorkestris
on vist tehtud ka mingeid vangerdusi keelte osas,
aga ma ei oma enam ülevaadet, et seda ma ei oska kommenteerida,
aga, aga ma olen küll aru saanud, et ka nemad,
nemad osad pidasid seal tülikaks sele suure alumise keelega jändamist.
Aga suures osas on ta ikkagi sarnane. Pillimeister, Roland suits, aitäh tulemast,
miljon plaan kohtuda veel ja siis rääkida pikemalt
pilliehituse teemadest sellest ajaloost,
mis sinna pillide juurde käib, aga praegu oli siis kõne all
12. novembril Mustpeade majas toimuv Tallinna barokkorkestri kontsert,
kus muuhulgas tuuakse lavale kee bioloon,
mille ongi ehitanud Roland suits.
Kutsumast.
