Teadust kõigile lülijalgseid loomi on Eestis loendamatu hulk.
Kõik liigid ei ole veel lihtsalt teadvusele teada.
Aga nüüd pärast mu tänase esimese saatekaaslase Kaarel
Sammeti uurimistööd Lääne-Eesti niitudel on meil õige mitu
ämblikuliiki ja veel rohkem lestaliik leitud
ja määratud ja teadusajakirja check paks,
ka kirja pandud.
Aga teine saatekaaslane Rain Kipper on välja mõelnud meetodi,
kuidas mõõta kogu universumis leiduva, kuid seniajani
nähtamatuks ja mõistatuslikuks jäänud tumeaine liikumise
kiirust ilmased ainet sellegipoolest nägemata. Mõistatuslikust paraku kohe lahendamata.
Olen saatejuht Priit Tenet, kes kuulab, saab teadust. Eesti teadaolev elurikkus on nüüd saanud ühe korraga päris
suure hulga täiendust.
Täiendus on tulnud siis lülijalgsete alal.
Minu tänane vestluskaaslane on Kaarel Sammet maaülikoolis tegutsev.
Noh, võiks öelda, et lülijalgsete uurija kes on määranud
Eestis siis tervelt 44 varem Eestist teaduslikult leidmata
lülijalgse liiki, nende seas 14 ämblikku,
31 ämblikulaadsed ja ja üks mardikas, kes seni oli siis
kuidagi varjule jäänud. See tegelikult väärib tähelepanu, et niivõrd palju liike ühe
korraga on Eestis tuvastatud, see liike leitakse
lülijalgsete seas ei ole võib-olla isegi iseenesest väga
suur uudis. Jah, no oleneb lülijalgsete rühmast mõned rühmad,
liblikad, kiilid näiteks on suhteliselt hästi uuritud.
Neid leitakse ka iga aasta mõni juurde liblikaid,
eriti ja samuti mardikaid, aga osad lülijalgsete rühmad
jälle ämblikulaadsed peale ämblikke.
Näiteks on Eestis väga kehvasti uuritud olnud
ja nende uute liikide leidmine tähendab tegelikult enamasti
Eesti täiesti tavaliste liikide leidmist. Nii et osaliselt on asja väga ka see, et ämblikulaadseid,
keda siin oligi hästi palju ja on vähe uuritud,
seni, Just nimelt lesti lestad on need pisikesed pisikesed ämblikulaadsed,
keda tavaliselt ei märkagi, kelle ökoloogiline mitmekesisus
on äärmiselt suur muidugi nende hulgas on kõiki röövloomi,
taimetoidulisi, parasiite ja, ja nõnda edasi.
Mageveemereloomi ja tolmulest on ka olemas,
tolmulest on olemas.
Nendest ma olen isegi rääkinud siin raadios. Ja ja kakanditest oleme ka rääkinud ja aga kuidas see siis
nüüd juhtus niimoodi, et selline avastus sündis tarvitses
lihtsalt minna loodusesse ja vaadata, et millised
ämblikulaadsed seal siis on ja ja tasuta kaasaandena tulid
siis ka mõned mõned muud. Jah, eks see on, nagu see tänapäeva Eesti teadus on
projektide põhine ja antud projektuurichis elustiku
Lääne-Eesti rannaniitudel valvuritel tegelikult isegi kaks
eriprojekti alusel, mille andmed kokku said pandud
ja projektidest siis vaatasimegi erinevaid loomarühmi,
keda mina tunnen ja nii need avastused tulid,
et tegemist ei ole ühe ühe suure avastusega on,
nagu ma juba enne ütlesin, vaid 44 pisikese avastusega,
mis on igaüks mingisuguse suurema pildi väike osake. No kui palju see aega võttis, et selline avastus teha. Paar aastat me võtsime proove ja korjasime materjali
ja kolmanda aasta materjal on veel määramisel praegu
tegelikult nii, et võib tulla lisa, tuleb kindlasti lisa,
sest et tegelikult selle kohta tuleb ilmselt veelgi üks
artikkel lestadest ühe konkreetse lestade rühma sarvlestade
kohta kus on lisaks veel ligikaudu 100 konteksti ruupiki. Nii et tõepoolest tarvitseb ainult vaadata ja,
ja kohe avastused tulevad.
Tegelikult võib-olla siin just see üks mardikas äratab suurt tähelepanu,
sellepärast et teda on ainult üks.
Jah. Mardikaid määrasime päris palju ära, aga kuna eesti
maatikate fauna eesti jooksitlaste fauna näiteks eriti 1968
ilmus põhjalik monograafia Eesti jooksiklaste kohta Harold Habermanilt.
See on suhteliselt hästi uuritud ja kuna Harald Habermani
teooria oli selline, et Eesti asustamine toimus piki
läänerannikut uute liikidega et ta püüdis oma doktoritöös
seda tõestada, mis väga hästi tal küll ei õnnestunud,
aga tänu sellele on Eesti rannikualade jooksikaste fono
eriti hästi uuritud. Ja sellepärast ühe uue jooksiklase liig leidmine seal on
tähelepanu väärne ja näitab ilmselt midagi.
Ilmselt teda seal 50 aastat tagasi tõenäoliselt ei olnud,
sest et tegemist on suure ja silmapaistva liigiga
ja kui ta oleks seal leidunud, siis oleks väga suur
tõenäosus olnud, et oleks leitud.
Lätist on seesama liik leitud seitsmekümnendatel.
Nii et võib oletada, et tema levila on vaikselt põhja poole nihkunud. Kastal eestikeelne nimi on ka olemas.
Hoo ei, ei ole.
Diakronks Germanosson ta ladina keeles. Aga kui minna sinna läänerannikule ja pärand niitudele on
meil lootust teda märgata.
Kui suur ta on? Selline poole sentimeetri pikkune umbes nii et mitte mitte
päris maipõrnikas, aga mitte päris maipõrnikas,
aga sellise väga iseloomuliku värvusega metallhelgiga
rohelist ja oranži Nii et silmad lahti, kui satume sinna, aga no lestian vist
palju raskem nii-öelda amatöörid. Jah, no lestade eraldamiseks pinnase proovidest on eraldi
meetodid olemas, neid lihtsalt niimoodi luubiga käpuli maha
minnes ei, ei püüa haiga Uri keegi selleks on,
võetakse pinnaseproovid, millest Rextrafeeritakse lestad
laboris ja siis tuleb veel liika määrata
ja siis tuleb liika määrata, milleks tuleb teda siis
natukene töödelda ja suure suurendusega mikroskoobi all vaadata.
Lestad tegelikult ei ole ka üks ühtne rühm,
vaid seal on mitu seltsi. Ja, ja lestade hulgas oli ka huvitavaid leide näiteks üks liik,
kes oli Soomest kirjeldatud 2010 aastal alles.
Ja seni peeti teda Soome Emmdeemseks liigiks.
Aga siis leidsime, et on ka Eestist.
Aga tuleb välja, et mõned kolivad isegi põhjast lõuna poole.
Võimalik, et ta on kogu aeg Eestis olnud,
Eestis ei ole lihtsalt neid varem uuritud.
Pigem on ta tõenäoliselt Eestis tavalisi onclick nagu Soomes. Kuna Soomes on lehti uuritud juba no tubli 80 90 aastat,
siis seal leiti ta alles 2010.
Järelikult on Soomes üsna haruldane. Kas meie pilt eesti lestadest on nüüd nende uute liikide juurdetulekuga,
meie meie teadmistesse kuidagi muutunud ka? Noh ikka on jah. Mõningaid lestad rühmi ei olnud Eestis varem üldse uuritud,
nii et me oleme nende rühmadega kõige tavalisemad liigid
nüüd vähemalt üles leidnud.
Aga ämblike koha pealt on jällegi huvitav on see,
et ilmselt on need liigid Eestis kas tavalisemaks muutunud
või siis põhja poole nihkunud oma levilatega
ja ühe liigi puhul on kohe päris selge, et teda Eestis varem
ei olnud. Selline liik nagu Mermessus, trilobaatus,
kes ei ole tegelikult üldse Euroopa liiki kes toodi sisse
kõigepealt Lääne-Saksamaale Ameerika sõjaväebaasi
ja siis hakkas Saksamaal levima. Ja hiljuti leiti ka Leedust.
Lätist pole veel siiamaani leitud, aga nüüd on kadunud
Pärnumaa rannaniidud leitud mis on ilmselgelt siis võõrliik. No eks selliste ülevaadete tegemine ja omaenda
kodumaaliikidega parem tuttavaks saamine,
ehk see aitab ka tulevikus välja selgitada paremini,
et milline, milline liik on, on võõrliik
ja milline on siin. Kogu aeg olnud just mingisuguse taustainfo omamine,
see aitab tulevikus just nimelt näha mingeid muutusi.
No viimasel ajal on palju räägitud sellest,
putukaid kipub maailmas vähemaks jääma ja tõesti,
kuidas on nüüd teiste lülijalgsete kalood,
putukate puhul on jällegi enteroloogide rõõmuks on piisavalt
rahastatud projekte olnud, kus on võimalik olnud
pikaajaliselt jälgida samade meetoditega aga muude puhul
lihtsalt seda ei ole teada. Selge, nii et jällegi üks argument, mis pärast niisuguseid
uuringuid teha vaja on.
Ja Soomes näiteks oli just hiljuti kümmekond aastat tagasi
eraldi riiklikult rahastatud projekt, kus keskenduti Ki
soomes halvasti tuntud loomarühmade pauk,
fauna väljaselgitamisele ja Soomele uusi liike leiti sealt
tohutu hulk.
Muidugi Eestis sellist projekti veel ei ole,
aga siis tuleb lihtsalt muude projektide materjalidest seda
suuremat pilti kokku panna. Kas kas, kas mõni neist uutest ämblikest näiteks
või teistest ämblikulaadsetest näiteks lestadest pakkus
asjatundjale ka üllatust suuremat või väiksemat,
et seda poleks küll osanud oodata? Noh, iga iga uus liik oli omaette üllatus,
kui ta Eestist varem teada ei olnud, siis mõne liigi puhul
oli ta nii Lätist kui Soomest leitud ja oli väga ootuspärane,
et ta Eestiski võiks esineda.
Teised liigid on ilmselt oma levila põhjapiiril võib-olla
Leedust või Lätist leitud, aga Soomest mitte.
Nii et see aitab kogu liigi levilat välja selgitada.
Ja muidugi sellised riigid nagu, mida ei ole tervest
Baltikumist ega Soomest leitud, neid on muidugi kõige
suuremaks üllatuseks oli ka neid aga ühtegi teadvusele päris
uut liiki seekord valimisei olnud teadvusele päris uut liiki
ei olnud. Eestist on kunagi üks ämblikuliik küll kirjeldatud,
aga jah, Põhja-Euroopast päris uusi liike leida on
suhteliselt keeruline siiski, sest et Põhja-Euroopa
Skandinaavia ja Soome eriti on ikkagi Euroopa
ja seega ka maailma üks kõige paremini uuritud piirkond uute lülijaks. Ta liikidega varustavad meid siis eelkõige selliseid
ekvatoriaal Said ja troopilised maad.
Jah, just nimelt, aga seal on muidugi see asi natukene
raskendatud tavaliselt, sest et majanduslikud olud
ja poliitiline ebastabiilsus on kõik probleemideks. Need avastused said teoks siis kõik või vähemalt enamjaolt
meie pärandniitudel Lääne-Eestis. Ei, isegi mitte enamjaolt, vaid tõesti kõik,
need on enamasti Natura 2000 alad kaitstavad alad,
mida majandatakse just selle eesmärgiga,
et neid kooslusi hoida elupaigana teatud liikide jaoks.
Ja tegelikult me leidsimegi päris mitu liiki osad ka,
keda ei ole seal artiklis mainitud kelle jaoks need
rannaniidud või siis ka valvurid on põhiliseks
või ainsaks elupaigaks Eestis, nii et nende majandamisest
ja nende kinnikasvamisest hoidmises see sõltub teatud
liikide käekäik Eestis. Üks ämblikuliik näiteks, keda ei olnud seal artiklis mainitud,
keda oli küll eestist varem leitud, aga ainult ükskord tuli
Muhu halveritelt välja.
Nii et ilmselgelt on tegemist haruldase liigiga väga
haruldase liigiga, aga ilmselt ei olnud varem piisavalt seda
põhielupaika uuritud, mis on halvarid.
Muidugi, viimastel aastatel on kolleeg Mart Meriste samuti
neid valvureid uurinud ja mitugi neist liikidest on
tegelikult tema samuti leidnud, nii et auga temale selle eest. Pärandniitude taastamine valvurite taastamine on siis üks
väga tänuväärne ettevõtmine just ka lülijalgsete vaatepunktist. Ei, just ka lülijalgsete vaatepunktist, jah.
Ja ma olen ise tegelikult mitmed taastamisprojektiga
viimasel ajal seotud olnud, samuti on rabade taastamine üks
selline asi kus ma lülijalgseid vaatan ja kust on päris
huvitavaid leide tulnud.
Samuti Eestile üks uus liik. Ahaa no raba ei ole tavaliselt selline, kuigi sääsed seal
muidugi lendavad ja, aga aga selline koht,
kus, kus võib-olla ämblikulaadseid ja ja selliseid olendeid
nii-öelda tavainimene oskaks oodata. Jah, aga noh, kuna näiteks ämblikke koha pealt on Eesti
rabad kaunis hästi uuritud jällegi viiekümnendatel,
kuuekümnendatel juba tehti põhjalikult tööd sellele vastav
Ilvaste poolt siis väga ja on nüüd vaadata,
mismoodi rabafauna taastumine käib, mis liike enne on leitud,
kas on mingisuguseid muutusi?
Nii et väga hea, kui on olemas vanemad taustainfot? No sellest meil oli ka juttu, et Soomes on ämblikulaadseid ja,
ja, ja lesti uuritud põhjalikumalt kui Eestis.
Kas meil on lootust sellel alal ka Soome nii-öelda kinni
püüda kunagi? Jällegi ma olen eestist leidnud paar liiki,
keda Soomest ei ole leitud, samas muidugi inimeste
tööpäevade maht, mis selle alla Soomas on kulutatud
ja rohkem kui ühe inimese.
Muidugi Soomes on neid lesta uurijaid olnud läbi aegade
päris päris palju, kes igaüks oma rühmale keskenduvad
järelikult niipea maine, et me Soomele järgi jõuaks. No kuidas me üldse paistab, et Soome on selline edukas lesta uurija,
riik aga ja, ja üleüldse siis sellised põhjapoolsed maad on,
on paremini läbi uuritud kas või võib välja tuua ka sellise
üleilmse eeskuju riigi. Üle-eelmise eeskuju riigi ei, ei oskaks öelda.
Nii, nii Põhjamaad kui ka Kesk-Euroopa riigid on suhteliselt
maailmas kõige edukamad olnud, lestade uurimise alal.
Aga Eestist jah, ei ole läbi aegade olnud resta uurijaid,
kes siin põhjalikumalt kohaliku Fornaga tegeleks.
Tegelikult Eesti oli kõige paremini uuritud maade seas
Euroopast 1859.
Aastal, kui Adolf Rube avaldas monograafia Eesti
ämblikulaadsete kohta või noh, Eesti ja Liivimaa aga sellest
ajast saadik on töö suhteliselt katki jäänud. No aga siis loodame, et töö ei jää päris katki,
vaid vaid läheb ikkagi edasi.
Seda me kuulsime, et et samast uuringust järgmine artikkel
ilmus on peagi ja ja selline on siis meie Eesti lülijalgsete
liigirikkuse viimane seis, kus Lääne-Eesti pärandliitudelt
on leitud mitukümmend uut lülijalgse liiki.
Ja ajasin sellest juttu, Kaarel. Räägime tänases saates tumeainest, aga mitte niisama,
vaid ka tumeaine liikumisest ja tumeaine liikumise kiirusest.
Sest just tumeaine liikumise kiiruse kindlakstegemiseks on
Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi astronoomid eesotsas
Rain Kipperiga välja mõelnud uue nipi, mis on avaldatud ka
ajakirjas astronoomi endastroofisiks.
Ja Rain Kipper ongi siin labori stuudios,
et meile ka seda uut võtet tutvustada. Aga kõigepealt hästi lühidalt, tuletaks meelde tumeainet,
me ju ei näe, et mis see tumeaine on. Tumeaine on universumi üks nendest komponentidest,
mida tõesti me ei näe.
Et me teame universumi mudelitest, et tumeaine peab olema
olemas ja selle peab olema palju rohkem kui nähtavat ainet.
Aga tumeaine olemus ei ole veel sugugi selgunud. Ja kust see tumeaine asub? Tumeaine asub universumis enam-vähem igal pool,
kuid see on hästi hõredalt jaotunud.
Ta on galaktikates galaktikate vahel ja arvatavasti on ka
Klakikades sees väikeste pisikeste klompidena. Ja me teame, et tumeaine on olemas tänu sellele,
et mõjutab kuidagimoodi nähtavat ainet. Täpselt nii peamine või noh, tegelikult ainus meetod,
kuidas tumeaine nähtavat ainet mõjutab on läbi
gravitatsiooni vähemalt nii palju, kui me oleme suutnud integreerida.
Ja me näeme galaktikate pöörlemiskiirust mõõtes nendes
olevaid spektrijooni.
Ja me saame selle kiuse baasil hinnata, kui palju peab kokku
galaktikate ainet olema.
Ja kui me lahutame sellest aine kogusest maha kõikide
tähtede massi, siis me teame, kui palju tumeainet peab seal
sees olema. Ja seda on aga nüüd, kuidas me saame siis teada,
et see tumeaine, mida me ei näe, et ta liigub
ja kui kiiresti ta liigub saan aru, et just nimelt
galaktikaid tuleks selleks vaadata, galaktikaid on nii lihtsam,
ahah, selge.
Galaktikad ju liiguvad ka.
Galaktikad liiguvad tõesti.
Ja kui nad liiguvad, siis nad kuna igal pool on tumeainet,
siis nad liiguvad läbi tumeaine. Täpselt nii.
Ja arvatavasti see tumeaine siis ka kuidagi galaktika
liikumist mõjutab. Galaktika liikumist mõjutab kindlasti, aga kuidas seda teada saada,
kui palju mõjutab see on see suur murekoht? Kirjeldaks natuke seda, et kuidas, kuidas galaktika läbi
tumeaine liigub ja kuidas galaktika sedamoodi siis mõjutab
tumeainet ja kuidas tumeaine siis omakorda mõjutab galaktikat.
Et kui nüüd galaktika liigub, siis kujutame võib-olla ette,
et kui galaktika liigub tumeainest läbi sellisest hõredast
galaktikatevahelisest tumeainest.
Tumeaine koosneb osakestest arvatavasti. See on tugev, tugev eeldus, aga see on ka eeldus,
mis on. Tihtipeale kasutatakse astrofüüsikasse. Kuidas galaktika mõjutab siis neid tumeaine osakesi,
mille mille lähedalt mööda läheb, et vaatame nagu ühte
osakest teoreetiliselt või hüpoteetiliselt et kui see osake
on ta jää päris galaktika tee peale otse galaktika talle
otsa ei põruta, vaid galaktika läheb sellest osakestest
natuke mööda, siis tema gravitatsioon mõjub sellele
tumeaineosakestele nii nagu ikka ausakesele. Täpselt nii, et tumeaine ja nähtav aine suhtlevad ainult
läbi gravitatsiooni.
Ja kõik galaktikad, mis universumis liiguvad,
tõmbavad enda poole tumeaine osakesi, nagu ka tavalisi,
nähtav aineosakesi.
Aga kui neil on omavaheline suhteline kiirus,
eks istu, galaktika liigub tumeaine suhtes natukene kiiremini,
kui tumeaine osakesed siis tumeaine osakesed ei jõua päris galaktikasse. Või siis galaktika tõmbab siis neid tumeaine osakesi ka enda poole,
et kui ta läheb sellest osakest nii-öelda lähedalt mööda,
siis galaktika gravitatsioon mõjub sellele osakesele täpselt nii.
Osake osakene mõjutab gravid galaktikat samamoodi vastu,
aga osake hakkab minema, kuna ta on väiksem kui galaktika Sis.
Osake hakkab liikuma galaktika poole.
Rohkem. Ta hakkab liikuma ta kiirusesse, jääb kahe teguri mõju,
et tal on algne kiirus, mis tal ennem oli
ja see, mida galaktika gravitatsioon juurde annab. See on selline vektorite liitmine, aga see,
mida galaktika juht tähendab, see on siis niimoodi,
et ta hakkab liikuma niimoodi selle galaktika suunas.
Aga galaktika ise liigub selle aja jooksul juba eest ära,
nagu see Achilleus, kilpkonn või noh, et ta,
ta liigub juba ise natuke eest ära, nii et kui see
tumeaineosake selle gravitatsioonijõu mõjul oma suunda
muudab siis ta ei tarvitse galaktikasse jõuda rest galaktika
on sealt eest ära läinud juba. Täpselt nii tihtipeale enamus osakesed ongi,
et nad kas käivad korraks galaktikast läbi
või siis liiguvad galaktikast mööda.
Aga selle möödalennuga nende trajektoor natukene kõverdub
ja kõverdudes hakkab tumeaine osakesi kuhjuma galaktika taha. Et igalt poolt galaktika kõrvalt liikuva galaktika kõrvalt
need tumeaine osakesed galaktika gravitatsioonijõu toimel
natukene oma trajektooril kaarduvad ja, ja nad kogunevad,
kogunevad galaktika taha nii-öelda sellisesse tihedamasse
tumeaine pilve.
Täpselt nii.
Aga siis galaktika liigub oma teed, tema taha tekib selline
tihedam tumeaine pilv. Aga ma saan aru, et see pilv on selline,
et ta ei ole nagu püsiva koostisega, et need osakesed
liiguvad edasi, aga, aga seal on lihtsalt selline koht,
kus, kus neid on tihedamalt, igal hetkel. Täpselt nii tumeaine osakesed mõnes mõttes moodustavad sinna
taha ristmiku, kus nagu eri suunast tulevad,
aga kõik kohtuvad seal, kuid keegi otseselt sinna väga
kauaks seisma jää. Aga sellegipoolest seal siis massi tumeaine massi rohkem kui mujal. Jah, seal on see nii-öelda kohtumiskoht ja seal aine tihedus
on suurem kui ennem ennem oli enne galaktikat. Ja kuidas nüüd see suurem tihedus siis galaktikat? No seal on kahte moodi mõjutamisi.
Esimene mõjutus on see, et kui on ikkagi kõrval mingisugune
raskem asi, sellisel juhul see raskem asi,
ehk siis see nii-öelda üle tihedus seal galaktika taga
hakkab tervet galaktikat enda poole tõmbama.
Ehk siis, kui Galactical algselt oli mingi kiirus sisse ületihedus,
hakkab galaktika tasapisi aeglustuma. Sest ta asub just galaktika taga, et galaktika galaktika
liikumissuunale vastassuunas galaktika taga
ja sealt ta tõmbab, nagu seda galaktikat
ja galaktika, jääb aeglasemaks. Täpselt nii, et galaktika ise põhjustab selle ületiheduse
oma liikumisega ja see ületihedus omakorda mõjutab
galaktikat aeglustades seda ehk pöördumisega. Hõõrdumise, aga see ei ole tavaline hõõrdumine seal selline kaughõõrdumine. See on selline tavaline hõõrdumine on siis,
kui on, nagu auto pidurdab, see käib elektromagnetilise vastasmõjuga. Need molekulide omavahelise sellise no peaaegu kokkupuute
kaudu piduriklotside ja piduriketta vahel. Jah aga galaktikate korral ja tumeaine korral
elektromagnetilist vastasmõju nii palju ei ole.
Siis seda tüüpi hõõrdumist kutsutakse dünaamiliseks pöördeks. Ja see käib gravitatsiooni kaudu, see käib gravitatsiooni kaudu.
Selge ja galaktikakiirus siis natukene aeglustub.
Mis see teine mõjuli galaktikale? Teine mõju on see, et kuna see ületihedus ei teki väga
kaugele galaktikast, sellisel juhul tulevad analoogsed efektid,
nagu tuleb Kuu ja Maakorral. Ahah tähendab, et see tumeaine pilv galaktika taga mõjutab
galaktikana tagumist osa liikumissuuna järgi võttes
tugevamalt kui nii-öelda eesmist osa. Täpselt nii tekivad ka loodelised jõud, ehk siis nagu
maakera jagu, et kuud on väga makra ühte otsa natukene
tugevamalt kui teist otsa ja seetõttu tekivad loodelised
jõud ja tekib niisugune makra hästi väike väljavenimine. Ja tõus ja mõõn, tõus ja mõõn.
Kas galaktikas võime ka öelda, et on tõus
ja mõõn galaktikat või siis meelde, et tõuse,
tõus, ütleme nii.
Sest need loodejõud on ju päris keerulised.
Ma tean, et ka sellised tugevat füüsikud on nendega jänni jäänud.
Tundub nagu lihtne asi, aga, aga, aga tihti matemaatiliselt
läheb keeruliseks või olen ma millestki valesti aru saanud? No kõik sõltub sellest, kui täpset tulemust tahta,
et mida rohkem protsesse kokku panna, seda keerulisem on,
et see on tükk maad keerulisem kui tavaline gravitatsioon.
Aga siiski mitte midagi üle pea käivat. Ahah, selge, aga kui see tumeaine nüüd seal galaktika taga
olles seda galaktikat mõjutab, galaktika kujur muutub sellega. Täpselt nii, ja see ongi see peamine mehhanism,
kuidas me soovime mõõta galaktika kiirust nende kuju
moonutuste poolt ehk siis galaktika kiirus tumeaine suhtes
määrab selle, kui kaugele galaktikasse üle tihedus tekib.
Mida kiiremini, seda kaugemale, mida kiiremini,
seda kaugemale.
Ja kui ta kui galaktika liigub aeglaselt tumeaine suhtes
siis ületihedus tekib galaktikale üllatavalt lähedale. Ja kui ta on galaktika kettale üllatavalt lähedal siis me
saame neid tõusu ja mõõnaefekte väga lähedalt vaadata. Kas need tõusu ja mõõnaefektid on siis tugevamad? Oleneb raadiusest, galaktika siseosad on galaktika tsentri
suhtes üllatavalt tugevalt kinni ja neid osasid on väga
raske mõjutada galaktika välisosad.
Need on natukene nõrgemini galaktika tsentri ka seotud.
Neid on lihtsam vaadata ja seega on ka ülesanne vaatlevatele astronoomidel,
et mida kaugemalt nad suudavad vaadelda galaktika ketast,
seda paremini me suudame väärata Dumaine kiirust. Jah, sellepärast, et see tumeaine mõju galaktikale sõltub sellest,
kui lähedal või kaugel see tumeaine pilv galaktikast on
ja see omakorda sõltub sellest, kui kiiresti galaktika
ja tumeaine üksteise suhtes liiguvad galaktikat vaadeldes
tema kuju uurides ja võrreldes nii-öelda tavapärase
või normaalse galaktikaga, mille, mis ei ole moonutatud
tumeainest siis me saamegi järeldada, et kui kiiresti
tumeaine ja galaktika üksteise suhtes liiguvad. Täpselt nii.
Ja nüüd Teie seal oma töös, mis ajakirjas
stronoomiandastroofisiks avaldused on.
Vaatasite just täpselt seda kohta selles nähtuses,
kus need jõud tekivad, mis galaktikat mõjutavad,
eks kuidas siis tumeaine tihendus täpselt loodejõude tekitab
Galacticale saan õigesti aru. Täpselt nii, selle teadustöö eesmärk oli uurida
gravitatsioonijõude mitte ilmtingimata seda,
kuidas galaktika nendele reageerib. See on juba järgmise töö teema. See on järgmise töö teema ja see sõltub väga palju,
kuidas galaktika eelnevalt käitunud on, kas ta,
kui palju ta pöörleb või kui palju ta, kui palju tahad
lihtsalt seal ringi sagivad. Selge, nii, et see osa oli praegu vaatluse all milliseid
gravitatsiooni jõudes tumeaine tihendus tekitab,
aga kuidas need jõud täpselt galaktikale mõjuvad
ja galaktika kuju muudavad, see jäi praegu lähema vaatluse
alt välja. Selge see, see tuleb järgmine aasta järgmine aasta.
Aga Me siin vahepeal juba rääkisime ja sa ütlesid,
et, et neid loodejõude on päris lihtne arvutada,
mina arvasin, et võib raske olla. Kuidas nüüd seekord oli siis, või noh, kui keeruline see,
see arvutuskäik, mida te seal välja pakkusite,
on? Arvutuskäik sõltub täpselt sellest, kui keerulised on
galaktikakeskkond ja tingimused täpselt. Aga kas saaks seda populaarteaduslikult ära seletada,
et kuidas see arvutuskäik või arvutuse põhimõte käib? No selleks, et arudele dünaamilist hõret oleks meil vaja
teada kahte olukorda universumist ühel juhul,
kui meil on see galaktika, mis painutab osakeste trajektoor
enda taha ja teisel juhul, kui ta ei painuta Lülitame selle galaktikamõtteliselt olemasolust välja.
Täpselt nii. Me rehkendame trajektoore ajas tagasi seni,
kuni me saame eemaldada galaktika mõju ilma traktori edasi muutmata. Ahah, see on siis niimoodi, et me vaatame,
et kus tumeaineosake seal pilves on, kuidas ta liigub
ja kust ta teekond alguse sai ja selle järgi me saame ju
füüsikaseaduste järgi välja nuputada, kust ta tulnud on
tulnud päris kaugelt, eks ole, kindlasti ta alguses kaua aega,
kui ta, kui ta on nii-öelda oma teekonna seal päris päris
kauges punktis ajas tagasi minnes olnud siis galaktika talle
ei mõjunud mitte kuidagi, aga nüüd ühest hetkest hakkas see
galaktika mõjuma ja ma saan aru, et nüüd arvutuskäik on siis
nii-öelda kaheharuline, et üks haru on siis see,
et et kuidas ta sellest hetkest peale on galaktikani jõudude
sinna taha jõudnud ja tegelikult teie puhul siis selline
tagurpidi arvutus. Ja teine teine arvutus on see, et kuidas ta oleks
sealtsamast punktist, kus galaktika mõjuma hakkas,
liikudes edasi sellisel juhul, kui galaktikat ei olekski olnud,
siis ta oleks otse läinud.
Täpselt nii.
Ja nüüd nendel kahel trajektooril Vahe ja arvutustel on siis kaks etappi.
Üks on arvutra tagasi olukorrani, kus galaktika mõju
tumeaine osakesed hästi pisikene.
Ja kui me tahame seda osakest leida olukorras,
kus galaktika kus galaktikad ei oleks olemas.
Et sellisel juhul me arvutame selle osakese trajektoori
täpselt samamoodi, aga me eemaldame galaktika gravitatsiooni mõjud.
Sellisel juhul me saame kaks versiooni või kaks olukorda,
kus ühel juhul on tumeaine osakeste jaotus siis,
kui galaktika on olemas ja teisel juhul osakest teadus kui
galaktikat ei ole olemas. Ja nende kahe olukorra erinevus ja nende kahe olukorra poolt
põhjustatud gravitatsioonierinevus annab meile siis
dünaamilise hõõrde. Ta annab meile selle, et milline see osakeste pilv välja näeb.
Galaktika taga. Ta annab selle, kuidas osakeste pilv on seal jaotunud. See annab siis meile selle dünaamilise hõõrde nii-öelda need lähtetingimused,
et kuidas need loodejõud mõjuvad ja seda galaktikat pidurdavad,
ehk ehk hõõruvad. Täpselt nii, et kui me liidame kõikide nende osakeste mõju kokku,
siis me saame kogu tumeaine mõju ja vastavalt sellele,
kus see pilv on jõudnud, kusse, pilv asub.
Me saame määrata siis tumeaine kiiruse. Jah jaa, kõigi osakeste mõju kokkuliitmine võib näida päris
suur töö, sest neid osakesi on 10 astmel ei tea kui palju.
Aga noh, õnneks on selliseid matemaatilised meetodid,
et ei pea nagu üksikut osakest alati vaatama masin rehkendada.
Väga hea. Nii, ja saimegi siis nüüd teada,
kuidas, kuidas me galaktika kuju järgi saame,
saame teada, kui kiiresti liigub galaktika läbi tumeaine,
mis teda ümbritseb. See lihtne, nagu me kuulsime See on, see on lihtne, põhimõtteliselt põhimõte on lihtne,
kuid arvutada on päris palju. Ja aga nüüd tuleb, siis tuleb siis lihtsalt pilk taevasse
heita ja vaata neid vaadata neid Loperkusi galaktikaid,
eriti kui eriti, kui nüüd see järgmise või üle-ülejärgmise
aasta töö on ka avaldatud. Seda küll ootame, ootame juba pilte galaktikatest. Väga tore, täna me siis saime teada, kuidas tumeaine kiirust
leida selle järgi, et vaadata, millised on galaktikate kujud
ja selles aitasid meid Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi
astrofüüsikud eesotsas Rain Kipperiga. Tänases saates oli juttu uutest eestylüli algsetest tumeaine
kiiruse mõõtmisest.
Juttu ajasid Kaarel Sammet, Rain Kipper ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
