Teadust kõigile juba neljandal-viiendal oktoobril võib
orbiidile lennata Est Q2 tudengisatelliit,
mille olulisematest tööülesannetest jagab põnevatest
tehnilistest üksikasjadest.
Ajan kohe juttu tiimi liikme Kristo Allaiega.
Aga teine jutuajamine tuleb biotehnoloog Tanel Tensoniga,
kes on koos kolleegidega kirjutanud tanud ajakirjas on ju sellest,
kuidas suur tehisarupõhine andmebaas aitab teadlastel
valgumolekulide kuju välja selgitada ning selle kaudu
loomulikult inimkonnale kasu tuua. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. No Eesti on kosmoseriik olnud juba 10 aastat
ja natuke pealegi.
Selles on süüdi Est kiub üks nimeline satelliit tudengisatelliit,
mis käis kosmoses ja nüüd on tegelikult juba stardi ootel,
järgmine Est kiub ESTCube kaks.
Ja start peaks olema oktoobri alguses.
Neljandal või viiendal.
See oleneb vist sellest oleneb ajavööndist ajavööndist meie
aja järgi. Meie aja järgi on ta viiendal oktoobril neli 36 hommikul aga
prantslase Guyanas Korov kosmodroomil, kus me ise oleme,
on ta neljas oktoober ja vist oli 10 õhtul. Noh, aga see võib kõik veel nihkuda nii-öelda natukene
natuke edasi ka olenevalt ilmaoludest. Täpselt nii, et Eskib ühel oligi selline suurem probleem,
et ilm oli kogu aeg halb ja siis lükati järjest edasi seda
raketi starti.
Aga me loodame, et SQ kaks saab ikkagi õigel ajal üles. Ajan nüüd juttu Kristo alla ja ka, kes on Est Q2 juhtivsüsteemiinsener.
Ja meil ees siin laual on ka natukene satelliidi tükk,
mida raadiokuulaja kahjuks ei näe, aga küll,
aga võib kuulda kuulda nendega klõbistamist,
võib-olla nendest mõnedest rääkima hakkame.
Satelliit ise on juba Lõuna-Ameerikas. Ja see on sinna saabunud, ta on seal puhas ruumides
ja kui juba ei ole, siis iga iga hetk tõstetakse ta raketi ninasse. Aga Tartu observatoorium teeb siis ka stardist otse üle kanda. Meil on kavas teha selline väike üritus raketifirma ise,
harjanssbeeess teeb sellise veebiülekande,
aga kindlasti on ka materjali meie poolt,
et see, mida me täpselt teeme, selgub reaalselt,
kas nüüd täna või homme. Ahah, et võib-olla juhtub nii, et inimesed saavad ka osaleda
videosilla kaudu, aga see veel ei ole kindel. Me vaatame ja meil on mõte, et võib-olla saab mingisuguses
natukene avaliku ürituse teha, aga praegu kõige suurem rõhk
on läinud just sellise siseürituse, pühe,
mentorite ja sellise kosmosekogukonna ürituse korraldamisega,
sest nemad on nii-öelda rohkem investeerinud,
endad sinna ja neil on rohkem huvi, aga kindlasti me leiame
ka midagi avalikkusele, et nad saavad koos meiega tähistada.
Mis vormis tuleb siin ma ütlen lihtsalt seda,
et tuleb jälgida sotsiaalmeediat, seal on kohe-kohe info
tekkimas selle kohta. Aga räägime siis sellest satelliidi, sest kiub kahest ka
nüüd lähemalt, temal on väga selget teadusmissioon ka täita.
Ja mis tal, see kõige-kõige tähtsam ülesanne on nüüd selle
nii-öelda katsetuste poole pealt. Meie peamine eksperiment, mille pärast me üldse seda
satelliit hakkasime, ehitame, ongi täpselt sedasama
elektriline päikesepuri, mida testiti ka ESTCube ühel,
aga see ei ole ainuke eksperimente pardal,
teised kaks suurt eksperimenti, on tal siis maavaatus,
kaamerate eksperiment, siis on korrosiooni korrosioonitõrje test,
ütleme niimoodi.
Ja siis on hästi palju programmi või selliseid tarkvaralisi laste,
mida me tahame testida nagu raadioamatööride eksperimendid. Ja siis meil on ka selline avalik kampaania olnud nagu kosmosekõnepost,
et näiteks isegi president ja peaminister on andnud
mingisuguse hääleklipi meile, Eskib kahe pardale soovinud
meile head õnne ja siis nüüd loodetavasti,
kui Eskib ka seal kosmoses nüüd töötab, siis ta hakkab nüüd
perioodiliselt alla maa peale tagasi saatma. Jaa, temasse mahub ka palju rohkem asju kui Est kiub ühte
just nii, sest ta on kolm korda suurem. Ta on kolm korda suurem kui esimene Esskyuuboli 10 korda 10
korda 10 sentimeetrit, ehk siis 10 kuubis siis Eskib kaks on
kolme ühikuline kuupsatelliit ehk siis kolm klotsi üksteise
otsa pandud 30 sentimeetrit korda 10 korda 10. Aga aga päikesepurje, see termin tuleb tuttav ette.
Seda terminit on nüüd natukene muudetud,
nüüd plasmapidur ka nii-öelda selline. No ma ütleks selle peale, et heal lapsel on mitu nimed,
oleneb, kuidas seda kasutada, et tegelikult see korrektne
nimi on elektriline päikese, Purintsest,
päikesepuri ise töötafootonitega, meie elektriline
päikesepuri töötab siis elekter ja nii-öelda plasmajõu
ja elektrilaengute põrkumisel ütleme lihtsalt niimoodi. Aga põhimõte on sama, et laetud osakesed siis tõuku. Ja tõmbuvad ja meie peamine mõte on siis see,
et tal on kaks töörežiimi, üks on plasma,
pidurin nina ja teine on siis päikesepuri elektrilise päikesepurjega.
Kui ta on meie maa magnetvälja sees päikesetuules peidus,
siis ta on tegelikult meil atmosfääris üleval atmosfääris
sellises joonidega laetud kihis, kus ta töötab pidurina.
Et mõte on siis see, et kui me tahame seda pidurit testida,
siis me kerime välja umbes 10 meetrit seda traati. Me laeme ta hästi kõrgepingeliini siis läbi plasmavool tekib
selline vooluring, tekib magnetväli ja siis hakkabki selline
magnetite mäng, et kui mingid laekud osakesed on laetud
osakesed on seal üleval maa atmosfääris ja meie plasmapuri,
mis siis näeb välja nende laetud osakestele,
kui 10 meetrit pikk ja umbes kolm-neli meetrit play puri
hakkavad seal tõukuma ja siis lihtsalt satelliit annab selle
läbi energiat ära. Et alguses on see mõju väike, aga ajapikku see ei juhtu kohe,
aga ajapikku see tegelikult nii-öelda väsitab satelliidi ära
ja siis ta kukub alla sealt.
Ja see ongi asja mõte, see ongi asja mõte,
ta kukuks alla lõpuks täpselt nii et meie peamine eksperiment,
et on siis kosmoseprügi tekkevastane, ütleme nii,
et me proovime testide tehnoloogiat, millega on võimalik
maalähedast orbiiti prügist, et puhastada,
et praegune, kõige suurem probleem ongi,
et järjest rohkem lähevad kuupsatelliidid kosmosesse,
aga väga palju neist ei tule alla. Et kui ma praegu saadan täna kuupsatelliidi üles,
siis ta võib-olla töötab seal üks, kaks aastat,
võib-olla isegi kolm kuni selline kiirgus,
radiatsioon ta läbi närib, siis akud lihtsalt väsivad ära
ja ülejäänud ütleme 20 25 aastat on ta seal surnud ei tee midagi,
võtab ruumi.
Aga kuna orbiit on hõivatud, siis sa ei saa mitte midagi
sinna sama orbiidile saata. Ja kui see asi on surnud, siis ei saa seda kontrollida
ja siis võivad tekkida sellised asjad nagu kokkupõrked.
Kui asile kaks asja lähevad kokku, siis sealt kahest tükist
tuleb nüüd 2000 tükki järjest, eskaleerub. Selge, nii et siis on hea võtta satelliidihoog maha,
ta vajub järjest madalamale ja madalamale orbiidile kuni
lõpuks siis ja põleb ära. Jah, ta põleb ära, et selleks, et maa peale tagasi jõud on
vaja kuumu kuuma, vastas Kilp ja ka meie satelliidilt seda
ei ole. Et meie oma lihtsalt põleb tuhaks. Aga laetud osakesed näevad teda siis mitme meetri laiuse
ja pikkuse purjena, seda, seda, seda purje,
kuidas inimese silm näeb teda. Ta ise näeb välja selline väga, väga peenike gene alumiiniumtraat,
et võib ette kujutada redelid ja kahe redeli toki vahel on siksak,
ütleme niimoodi.
Ja see ja siis rullub väljas rullub välja,
ehk siis meil satelliidi otsas on selline niidirull.
Me paneme selle niidirulli otsas, on natukene massi,
umbes mingi sajagrammine või nii alumiiniumplokk
ja siis me paneme satelliidi hästi õrnalt keerlema,
siis tekib tsentrifugaaljõud ja me hakkame niidirulli lahti rulluma. Ja siis niit on alati pinges, see kerib ilusti välja
ja kui me oleme ta ilusti välja kirjutasid,
me saame selle suure pingega tööle lülitada. No Est kiub, ühel see elektrilise päikesepurjeeksperiment
peaaegu õnnestus aga ühe koha peal jäi nagu toppama,
mis kohapeal juhtus. No eksperiment tegelikult ise viidi läbi ja,
aga lihtsalt see praadi välja kerimine ei õnnestunud.
Eksperimendile saadi väga väärtuslikku tulemust
ja tulemus on lihtsalt see, et eksperimendi moodul vajab
veel tööd. Et selles mõttes test viidi läbi,
aga lihtsalt see kerimisfaas eksperimendis ei osutunud edukaks. Nüüd tuleb ikka hoida pöialt, et see niidirull ikka veereks korralikult. Ja me oleme koos selle lasti looja Soome meteoroloogiainstituudist,
nad on seda hästi palju raputanud ja lõhkunud
ja sokutanud ja mis iganes nad on seal teinud.
Et nüüd on suur võimalus, et see ka päriselt töötab. Aga nüüd vaatame ikka, mis siin laua peal on meil
sest neid on ikka olnud siin omajagu tassimist.
See on nüüd vot. See on üks nendest maa vaatluskaameratest,
mis on kahe pardal. No ta näeb välja nagu toruajaliselt, ta ongi selline,
et saab võtta veel kate eest ära ja objektiiv paistab,
ma ei hakka objektiiviga. Et see jah, see kate ongi mõeldud selleks,
et kui ta meil niisama kontoriga laboris seisab,
et kui sinna tolmu või midagi tekib, et see kaitseb. Kas seda oleks pidanud ainult puhasruumis tegema,
aga? See see on okei, see on meil laborimudel ongi mõeldud
selliseks katsumiseks testimiseks, et jah,
päris lennumudel oli meil alati puhasruumis alati kindad käest,
mask ees, nii, aga me oleme teinud sellised laborimudelid,
mis ongi mõeldud, et et alati taha puhas ruum minna seda
kombekad selga panna, maskid ette, siis seal olla
ja siis alati, kui sisse lähed, siis midagi maha jäänud.
Tegimegi koopia, mis ongi mõeldud laboris
või siis nagu kontorilaua taga ilusti kasutamiseks. No ja selle originaal on juba mugavalt Lõuna-Ameerikas
ootamas starti kas raketi ninas või siis
või siis natukene ninast eemale küll ja ja noh,
see on parajalt nii suur silma järgi mahub tõesti 10 korda
10 korda 10 ühte kuubiku sära.
Mida ta siis täpsemalt tegema hakkab, mis on tema nii-öelda
sellised erilised võimed? Ja see kaamera siis on kompleksis tegelikult meil on neid
kaks tükki, üks on punase valgus oma ja teine on
lähiinfrapunaoma ja koos Nad hakkavad täpselt samast kohast
maa pealt pilti tegema ja läbi nende kahe pildi,
mis me oleme teinud, saame arvutada normaliseeritud vegetatsiooniindeksit. See kõlab nagu taimkate uurimise metoodika. Täpselt nii, et see on kaugvaatlus eksperiment
ja selle mõte ongi siis uurita maa taimestikku.
Kõige kergem võib-olla seletada on seda nii et selle seda
läbi selle kaamera on hästi näha, kus on elusloodust
ja kus ei ole elusloodust, et kui sa teed pildi nende kaameratega,
siis on hästi näha kirkad kohad, see näitab,
et seal on taim, kasv, kasv selline hästi jõukas.
Ja kui sa näed selliseid muste täppe, siis sa näed,
et seal kohas on millegipärast nagu midagi surema hakanud
või seal pole üldsegi taimi. Sellega on ka hästi hea näiteks põllumaad seirata.
Et kui sul on suur põllumaa, sa teed tavalise värvipildi,
siis sa näed, et see on kõik roheline.
Kui sa kasutad seda vegetatsiooniindeksit,
siis äkki näed, et põlluma iso noranssaga kusagil keskel
hakkavad tekkima sellised punased täpid,
see tähendab, et terve põllumaa ise on ühte taime täis.
Aga need punased täpid on näiteks umbroht,
mis on tekkima hakanud. Mõlemad on rohelised, aga umbrohi kiirgab
või neelab seda päikesevalgust natuke teistmoodi.
Ja siis on juba teada, et olgu sina põllu keskele,
võiks mingi mürgiga minna. See kõlab umbes nii nagu Sentinel satelliit. Ja täpselt niisugune ja täpselt, et me matkisime siis
Sentinel kahve emissiooni ja me tahtsime tõestada,
et ka meie Tartu observatooriumis oskame sama häid kaameraid
põhiliselt ülimurdosa hinna eest toota.
Et see ongi Sentinel kahe järgi modelleeritud
ja me tahamegi näidata, et näete, me tegime täpselt
samasuguseid pildid võib-olla isegi nagu paremini ja,
ja meie ei, ma kasutan nii palju ressurssi,
nii palju raha ja nad on nii väikesed. Ahaa, no vot, siis on see neile neile ka eeskujuks
ja sealses töös.
Ja üks katse puudutab siis korrosiooni. Ja täpselt nii, meil on sellise, arvatakse,
et kosmos on tühi, mis on tegelikult kõigega tegelikult
olles maalähedasel orbiidil, siis seal siis kui midagi.
Ja see midagi, mis meile muret tekitab, on Atomaarne hapnik,
Atomaarn hapnik on selline kuri asi, ütleme nii,
mis roostetab sulle asju läbi, see ei ole küll muidugi 100
protsenti korrektne, ütleme niimoodi, et ta lihtsalt poeg
oli igasugustes aukudest või kohtadest läbi
ja hakkab lihtsalt järava materjali. Ja siis meie Atomaarsele hapnikku.
Korrosioonikatetest ongi selleks mõeldud,
et meil on satelliidi välisküljel erinevad materjalid
trükkplaadi peale pandud ja me uurime, kui kiiresti
Atomaarne hapnik neist läbi närib. Kas neid materjali näidiseid meiega? Kahjuks siin ei ole neid kaasas mul, et ainuke koopia,
mis mul on, on praegusel hetkel Tallinnas,
kus meil oli selline infoõhtu, et meelitad uusi tudengeid,
satelliit ehitama. Ahah, aga see satelliidi välispind on siis kaetud. Selline väike sektsioon, selline ristkülik,
satelliidi esipaneelil, seal on sellised,
vist oli 15 nii-öelda ringikujulist augukesi,
igas augus on erimaterjal ja kui Atomaarne hapnik sellest
nii-öelda ennast järjest läbi närib läbi närib sellest materjalist,
siis me saame neid oma anduritega nagu kontrollida
ja vaadata, et päev 10, kõik materjalid on töökorras,
me saame nendega kontakti. Me mõõdame nende pingeid, asju töötab, tuleb näiteks päev sadasid,
me näeme, et materjali number viis ei anna enam nii hästi
kontakti kui varem.
Järelikult kahe mõõte punktiot nagu keskelt on mingi asi
läbi näritud.
Järelikult kaks otspunkti ei saa enam ühendust.
Teame, et päeval 100 või nii suut see materjal hävines.
Aga ülejäänud 14 jällegi töötavad. Ja nii saamegi teada, milline materjal lõpuks on siis kõige
parem täpselt teha.
Kas veel midagi? See on meie kolm peamist teaduslikku lasti,
aga nagu ma rääkisin, siis meil on hästi palju selliseid
tarkvaralisi eksperimente.
Et kui on huvis, on näiteks ka rääkida, aga lühidalt räägiks
ja siis ütlekski ära need raadio materlastid,
et Eskib, kaks kasutab raadioamatööride sagedusi,
me saime selle loa tänu neile.
Ja siis vastutasuks anname me neile selliseid huvitavaid katseid,
üks neist oleks eestikeelset terminit, ma kahjuks ei tea. Inglise keeles on ta nimi Tičipiiter.
Et mõte on siis selline, et kui kaks raadioamatööri elavad
üksteisest kaugel ja nende vahel on mägi,
siis nad saavad kasutada enda antenne, et saata üles meie
satelliidile mingi digipaketti, meid satelliit saadab siis
sellele tüübile, kes on teisel pool mäge elamas.
Et me saame olla selline vahelink või paketid.
Edastaja. Ja see on kohe eluliselt tähtis neile. Täpselt nii siis teine eksperiment, mis meil on,
on raadiomüra, raadiospektri mõõtmine.
Me, olles orbiidil lihtsalt perioodiliselt,
käime läbi erinevaid sagedusi, mõõdame, kui suur müraallikad on.
Et võib-olla siis näeme, et kusagil vaikse ookeani on
kohapeal on täiesti vaikne, Euroopa kohal on võib-olla mingi
kindel sagedus, hästi mürane, et võib-olla ei tasu kasutada.
Kui sa satelliiti tahad sellega kontrollida
ja siis ajapikku saame siis teha nii-öelda kolm teekaardi
võib olla maakeras, kus me saame näha erinevaid sagedusi,
kui mürane selle selles asukohas on sellel sagedusel. Jällegi praktilise väärtusega täpselt asi sageduse valikul. Jah, ja see on ka väga paljusid inimesi huvitanud.
Me oleme kuulnud, et huvi selle andmestiku vastu on suur. Aga võib-olla peaks seda siis hakkama edaspidi pidevalt
nii-öelda seirama, sest see võib muutuda ka. Ja see kindlasti muutub ja aga nii kaugeeskuju pannud,
nii kaua me seda missiooniga proovime läbi viia,
seda eksperimenti teha, aga kui teised satelliidid mingi
suuremad agentuurid on ka huvitatud sellest,
siis nad võivad täpselt sama Mont teha. Ja kui kauaks Est kiuubi lendu on, on planeeritud sellist
töist osa. Praegusel hetkel oleme planeerinud, kaks elab kaks aastat
umbes pool aastat, ütleme niimoodi maksimaalselt,
proovime teda testida ja töökorda seada,
sest et alati, kui ta läheb üles, siis kas kõik moodulid
jäid terveks, sest et raketistart on väga vägivaldne.
Siis me muidugi proovime teha mingisuguseid pilte,
võib pöörata teda või midagi muud, et lihtsalt vaadata,
kuidas satelliidijuhtimine päriselt ka käib. Et kahjuks selliseid satelliidiehitajaid veel leidub,
aga satelliidi, juhtijaid või operaatoreid,
need on tegelikult ainult puhtalt näpu peal üles lugeda Eestis.
Et see on selline kõige kriitilisem asi meile tegelikult
lihtsalt inimesi, kes väga on sellega tegelenud,
ei olegi, et me peame hästi palju ise S1 mentoritelt nõu
küsima ja siis otsima infot, kuidas üldse sellist asja tehakse.
Peale seda umbes aasta, proovime siis teha omal taimestiku
seiret ja igasuguseid muid eksperimente nagu raadioside,
raadiomüra mõõtmine ja nii edasi. Ja siis viimased kuus kuud.
Me proovime testida siis seda plasma piduri eksperimenti.
Et kahjuks päris satelliiti me ära põletada ei saa,
sest et 420 kilomeetri peal on rahvusvaheline kosmosejaam.
Et meie oleme ise 560 kilomeetri peal, et on sellised mured atakki,
lendame neil aknast sisse, et sellepärast me lihtsalt
testime seda natuke.
Me näitame ära, et meil on võimalik oma orbiiti sellega langetada,
et see tehnoloogia töötab, aga tegelikult päris lõpuni me
vist seda siiski seal põletada, aga jällegi,
kes teab, vaatame, mis tulevik toob. Aga ta jääb siis rahvusvahelisest kosmosejaamast nii-öelda
ohutult kõrgemalt täpselt nii, ja vaatame veel siia laua peale,
et kas inspireerib meid, mingisugune see mingisugune detail siit,
et siin on igasuguseid asju, aga mina ei oska kohe käele
nime anda. Et need on satelliidi alumiiniumkülgpaneelid.
Et kui need võtta kätte, siis lihtsalt saab sellest neljast
küljest kokku panna sellise noh, mitte ristkülik,
vaid mitega, kuubiku risttahuka.
Jah, täpselt nii siis see ongi nii-öelda satelliidivälised
mõõtmed või gabariidid ja siia sisse siis oleme kõik ära mahutanud,
et siin esipaneelil on näha, kahe maa, vaatas kaamera auku.
Siin on selle korrosiooni tõest ja materjalid,
auk, millest ma rääkisin, esipaneelil on tehtud selline auk. Siin on meie peaantenn, millega me suhtleme
ja siin on meil plasma piduri jaoks elektron,
kiirgurid. Et iga augu igal augul, siin on mõte.
Täpselt nii, et niisama me siia paneelidesse siiski auke
sisse lõika. Ja see satelliidiantenni avanemine enne salvestamist Me siin vaatasime,
see on ka päris huvitava nõksuga, et ta,
ta on alguses nii-öelda paneeli küljes nii-öelda lapiti,
aga siis ühel hetkel klõksuga läheb lahti. Täpselt nii, et me oleme kasutanud vedru,
siis pannud ühe antenni otsa vedru teise nii-öelda antenni
otsa oleme toonud vastu kere.
Me oleme niidiga selle kinni sidunud, selle niidi külge
läheb quics takisti ja kui satelliit heidetakse raketininast
välja nüüd loodetavasti siis satelliit ärkab ellu,
loeb umbes 45 minutit enda sisemise kella järgi ista laseb
nendesse takistid takistites voolu, siis takisti läheb hästi tuliseks,
siis nöör lihtsalt põleb läbi ja vedruga plõks avaneb antenn
ja saab hakata saab ja saab hakata sidet pidama. Täpselt nii. Ja selle kõigeni on veel siis aega vähem kui kaks nädalat,
loodetavasti.
Viiendal oktoobril Eesti aja järgi Eesti kuupäeva järgi. Kell neli hommikul ma ütlen ka seda, et esimesed paketid
Eesti kohale jõuavad, ütleks niimoodi kella 10 ajal,
et ta ei ole meil nii-öelda tom meil horisondi taga,
et me otseselt side temaga koheselt ei saa hakata pidama,
aga näiteks võib-olla kui on mingi see, et inimesed,
kes on Ameerikas ja kellel on sellised antennid,
et on võimalik satelliidiga sidet pidada,
siis võib-olla nemad saavad kohe peale starti ütleme pärast,
kuid on 45 minutit ära lugenud, siis ta hakkab saatma majakad. Et võib-olla esimesed signaalist Skip kaks on elus,
tulevad hoopis Ameerikast. Ja kui suure osa ajast ta nii-öelda Eesti vaateväljas on? Ta teeb iga 90 minuti tagant kiire ja ütleme niimoodi,
et öösiti on pigem vaikne, aga päeva ajal käib ta siis iga
pooleteise või nii tunni tagant, meil pea kohalt,
alguses hakkab Ki lihtsalt horisondil korra vilksatama siis
ta järjest keskpäevaks nii-öelda ütleme nagu päike läheb
täpselt pea kohale, siis õhtuks jälle loojub. Ta Est kiuv loojub täpselt, tõuseb ja loojub,
nii et niisugune kolmikkuupsatelliit siis peagi stardib
Eesti tudengite tehtud ja ajasin juttu Kristo Allaiega.
ESTCube kahe juhtiva süsteemi inseneriga. Valgud on väga tähtsad ained ja valke, on väga mitmesuguseid
ja pakuvad teadlastele palju põnevat uurimisainet.
Õnneks on nüüd teadlaste abiks viimastel aastatel loodud ka
üks väga suur ja põnev valkude andmebaas nimega alfa fold
mis toetub ka tehisvõistlusele. Jah, nii ta on, et tehismõistus on, on praegu põhjustanud
revolutsiooni valkude uurimisel, et me oleme kogu aeg mõelnud,
et kuidas seda valkude kolme times aalselt struktuuri,
kuidas tualettruumis Voltuvat, mis on nende Nende struktuur
kuidas seda siis arvuti abil ennustada.
Ja see on olnud väga raske.
Põhimõtteliselt kui me räägime siis füüsikast,
siis peaks olema võimalik. Aga probleem on selles, et kui meil juba siis,
kui kvantmehaanika alustati, siis oli võimalik esimesi pleid
põhiprintsiipe kasutades ennustada seda,
kuidas ta välja vesiniku aatom kus on tuum
ja üks elektron. Tuletame nüüd natukene meelte need valkude põhialused,
lähme sellest vesiniku aatomist võib-olla natuke kaugemale,
et valgumolekulid koosnevad ju aminohapetest istuvad
ja üksteisest selle järgi, et missugused aminohapped,
sellised natuke väiksemad molekulid on üksteise kõrvalreas ja,
ja mis järjekorras.
Aga nüüd suur mure on ju sellega, et me võime need
järjestused kõik ära teada ja kirjeldada,
aga sellest veel ei selgu otse, et et kuidas valgumolekul
välja näeb. Ta tõmbab kuidagi krussi. Tõmbab krussi täpselt see ongi ja see, miks ma rääkisin
sellest vesiniku aatomist, see on nagu nagu väga oluline,
et, et valgumolekul on nii palju suurem,
et me ei saa neid põhiprintsiipe kasutades.
See, see lihtsalt, see vabadusastmete arv muudkui kuhjub
ja kuhjub ja me ei saa neid põhiprintsiipe kasutades
valgumolekuli kolme timesonaalset struktuuri,
ruumilist struktuuri, me ei saa välja. See on umbes nagu ilma ennustamine, et teame,
küll oskame temperatuuri mõõta ja tuulekiirustega,
mis ilm tuleb. Ja, ja mis, mis läbilöök tuli, on see, et,
et on erinevad meetodid, kuidas valgu ruumilist struktuuri
määrata ja siis need meetodid pandi kõik kokku
ja siis selgus, et kui kasutada seda kunstlikku mõistust,
siis väga hästi juba olemasolevat programmid suudavad
ennustada struktuuri uutele valkudele. Ja see pandi siis kokku nii-öelda selle Google'i hõlma all,
eks ole, see alfa fall of World ja see viitab sellele,
et alfa peediga on tegemist. Ei, ma ei tea, kuidas ta oma nime sai, seda ma tõesti ei tea,
aga, aga ta väga paljude perekondade valgu perekondade
perekonnaks nimetame üksteisega sarnaseid valke,
eks ole, ja, ja väga tihti ta töötab päris hästi.
Aga noh, tihti on valgustruktuuris kolme selles ruumilises
struktuuris ka sellised osad, mida ta ennustada ei oska ja,
ja ega ta nüüd lõpuni ei asenda kõik, kes neid meetodeid,
mida me valku ruumilise struktuuri uurimisel kasutame,
et et eks me ikkagi teeme kristallstruktuure,
teeme tuuma, magnetresonantsi ja, ja mis on nüüd läinud,
nagu suuremate komplekside puhul on meil tegelikult veel uus meetod,
on, on siis külmutamisega elektronmikroskoopia,
mille eest saadi Nobeli preemia paar aastat tagasi ja,
ja see võimaldab siis suuremate komplekside struktuuri ka
palju lihtsamalt kätte saada, sest kui me räägime kristallstruktuurist,
siis seal on meil vajaduse kristall kätte saada. Aga see elektronmikroskoopia, mis on külmutamisega elektronmikroskoopia,
see võimaldab meil tegelikult suuri kompleksi.
Üks üks nendest on, millega mina olen tegelenud ribosoom,
mis on väga suur kompleks. No see ongi see koht, kus valgud üldse nii-öelda ilmavalgele
tulevad Ja, ja, ja ka ribosoni enda struktuur, et see,
see oli üks esimesi, millega tegeldi selles külmutamisega
elektronmikroskoopia ja ja millega mina olen ka teinud
koostööd Nobeli preemia laureaadiks John Frankiga. Aga ma tutvustan oma vestluskaaslase ka siin ära selle koha peal,
et Tanel Tenson Tartu Ülikooli antimikroobset ainete
tehnoloogia professor aga tegelenud siis ka valgu struktuuri
uurimisega ja valgusünteesi uurimisega vägagi põhjalikult. Jah, no peaks ütlema ka, et kuidas mu karjäär on seal läinud,
et et kui me vaatame antibiootikume, siis nendest võiksin
julgelt öelda, et pooled pidurdavad valkude sünteesi,
nii et seal on see ühenduskoht, valgusünteesi,
ribo soomiga, et kuidas ribas on välja näeb.
Ja kuus antibiootikum täpselt seondub ja kuidas. Aga aga nüüd see ikkagi see alfa fold, kui me räägime nüüd
valkude selle kuju teada saamisest siis tema arvutav siis
ise need kujud välja saades sisendiks selle aminohapete järjestuse,
ma saan nii aru, kuidas ta käib. Nii et loomulikult see sisend, mida sina talle annad,
on aminohapete järjestus, aga kuna meil teiste meetoditega
on neid ruumilisi struktuure nii palju tehtud,
siis ta kasutab kogu olemasolevat infot maailmas valkude
ruumilise struktuuri kohta ja, ja seda tehismõistust
ja lihtsalt selle põhjal juba, kuna meil on juba nii palju
infot olemas, siis selle põhjal siis arvutab selle ruumilise struktuuri. Kui palju valke erinevaid valke üldse maailmas on
ja kui palju neid põhimõtteliselt üldse olla saab?
Kas selles andmebaasis ka see, see kõik rikkus kajastub? No ega seda ei saa nüüd öelda, mis on erinev valk,
et et see erinevate valkude vahe on ju väga sujuv,
et kui meil on juba ühe aminohappe muutus,
kas ta on siis siis sama valk veedan erinevalt
ja ega me niimoodi peale vaadates ei saagi öelda,
et palju erinevaid valke on, et kas ta nüüd on erinev
ja kus koha pealt ta nüüd on erinev, et et selleks tuleb
uurida ikkagi selle valku funktsiooni. Ja, ja see on nüüd meie töö juures üks huvitav asi,
et, et mis me otsustasime teha on see, et vaadata selliseid
valgu perekonnad, valgu, perekonna, me suudame siiski
defineerida erinevat valku.
Võib-olla on raskem, aga valku perekond on natukene kergem,
et milliseid nende aminohapete järjestuse järgi,
et kas meil on siis, kui palju me oleme ühte
või teist valgu perekonda uurinud üldse maailmas. Ja see oli selline suur.
Ma ei tea, kui suur, aga rahvusvaheline ettevõtmine mille
tulemused siis nüüd ka ajakirjas Nature avaldatud on?
Jah, jah. Ja selgus, et umbes, et me oleme päris palju,
see oli väga-väga huvitav, et minu jaoks ütleme ma ei tea,
on see oleks arvanud, et see on isegi natukene natukene
suurem number, aga tegelikult kuskil kolmandik valgu
perekondadest on need, mida keegi kunagi uurinud ei ole,
ütleme siis publikatsioonide järgi. Kolmandik siis nii-öelda päriselt olemasolevatest valgu perekondadest. Järjestuse järgi neid siis määrata, nii et nii et kolmandik
on sellised, mille kohta ei ole ühtegi teaduspublikatsiooni. Aga alfa Fuldan siis omaette nokitseda, siis nende
struktuuri välja arvutanud tuleb välja. Ta ei olegi, ma arvan, et mida kaugemale me me
olemasolevatest teadmistest läheme, seda nõrgemaks jääb alfa World,
nii et nii et ka seal ma arvan, et meie põhiline info,
mida väljade huh on, et et mis on need valguperekonnad,
mis on väga laialt levinud ja ja mida tegelikult võiks
uurida ja mida mitte keegi kunagi uurinud ei ole. Aga ma küsin oma ühe eelmise küsimuse, nüüd natuke teistmoodi,
et kui palju on olemas valgu perekondi, teada? No, ega need perekonnad on ka nagu selline keeruline asi,
et et seal me võime minna nagu, nagu noh,
nagu sellist sellist numbrit määrama minnes on ka nagu
natukene raske, sellepärast et väga palju selles valgu
struktuuritasemel räägitakse hoopis sellest inglise keeles
on ta would ütleme, et on mingisugune Voltumis vultumise aste,
mingisugune asi ja need võivad omavahel kombineerida.
Ja siis me nüüd ei teagi, paljud, kus, kus kohas valgu
perekond on. Aga pigem tahtsime kaardistada seda tumedat ainet,
et nimetasime selle tumedaks aineks selle,
et mis on need nagu kõige suuremat komistuskivid,
mida keegi kunagi uurinud ei ole. Ja see ongi see tumeaine ja te räägite ka valgu universumist
seal neid seas, nii et et see läheb selles mõttes nagu
paralleeliks selle päris kosmoloogiaga.
Aga see tumetume. Tumeaine ütlesime, aga tumedad valgud või?
No need need, mida keegi uurinud ei ole,
jah. Ahah ja miks ei ole, et ei ole veel jõudnud
või ei ole nad nii tähtsad? No keegi ei tea, eks uuritakse ikka neid asju,
mis on populaarsed.
Et kui sul on juba ees publikatsioonid, siis sa saad
kirjutada granditaotluse, et nüüd me uurime neid
ja neid ikkagi see uurimine suundub kuhugi ja,
ja mõned nendest on keerulised, mõned sellised,
mida keegi ei ole üles leidnud.
Ja siis mida me, mida me selles töös ka tegime,
oli see, et et kas me saame ikkagi juba olemasoleva teadmise
põhjal püstitada mõne hüpoteesi, kus mingisugune suurem
valkude perekond siis võiks omada mingit funktsiooni. Ja siis me leitsemibki nagu ühe valkude perekonna,
kus meil tekkis hea idee, on see, et nad võivad bakteris
kaitsta bakterit siis tavate viiruste eest,
viirused nakatavad ka bakterit ja bakteris on erinevad kaitsesüsteemid.
No tänapäeval me räägime sellistest toksiin,
antitoksiin süsteemidest, kus siis kui viirus nakatab bakterit,
siis toksiin, mis on bakteri sees, mitte ei eritata kuhugi välja,
vaid toksiin, aktiveerub ja bakter sureb
ja sellega, kuna meil on sellised situatsioonid,
kus üks bakter kasvab koos oma sugulastega siis sellega ta
kaitseb oma oma lähedast perekonda nii-öelda. See bakter ei hukku mitte viiruse tegevuse toimel vaid oma
endotoksiini toimel ja, ja sellega Viirus ei saa paljuneda ja see on väga-väga huvitav ala praegu,
et me ei tea, kuhu me sellega jõuame.
Et see on andnud meile väga palju ka praktilisi avastusi,
et minule endale hästi meeldib see, kuidas California
ülikooli üliõpilased tegid väikse videoklipi.
Et aastal 1970, kui sa tahad parandada diabeedi ravi,
mida sa peaksid rahastama kas diabeediravi
või peaksid rahastama seda, et uuritaks,
kuidas siis bakter kaitseb ennast viiruste eest? No ma arvan, et siin see vastus on küll täiesti selge Loomulikult seda, kuidas bakter kaitseb ennast viiruste eest,
et see võimaldas meil tegelikult teha suur edusamm
geenitehnoloogias ja 1978 hakati tootma bakteris
Rekombinantset insuliini mis viis insuliini odavaks
ja kättesaadavaks kõigile.
Nii et see oli nagu esimene ja siis järgmine on see,
ma ei tea, kui palju seda, seda on räägitud see Krism,
kas süsteem, mis siis võimaldab viia väga täpseid
mutatsioone väga täpseid muutusi genoomis esile tuua. Ja see avastatigi, see tegelikult selle süsteemi alus on
ikkagi see sisuliselt bakteri immuunsüsteem viiruse vastu. Aga mispärast on täpsemalt just vaja teada valkude kuju
ja seda, kuidas nad voldivad, et sellest ilmselt sõltub väga
palju see, mida see valk üldse teeb. Jah, valkude funktsioon ja, ja väga palju on ka,
kui me räägime ravimiarenduses, siis üks esimesi asju,
mida tahetakse teada, on see, kuidas ravima oma märklauale
seondub ja ravim seondub ju tüüpiliselt valgule,
nii et juba seal, nagu ma rääkisin, et ma olen Rivosoomide
antibiootikumide uurimisega tegelenud juba seal,
oli see see küsimus, et kuidas antibiootikum ribo sumile seondub,
kuhu, kuidas täpselt ja selle põhjal siis tehakse ka juba
selliseid suunatud arendusi, et sa tead,
et ta suundub sinna vot siia ma panen selle grupi,
selle keemilise siis muutuse ja sihtseondub paremini
või spetsiifilisemalt ja nii edasi, nii et nii et jah,
ma arvan, et kaks asja, kus suunas see valkude ruumiline
struktuur läheb, on üks, on need valgusfunktsiooni paremini
mõista ja teine on ikkagi ravimiarenduseks on see väga vajalik. Nii et niisugused on praegu siis lood valkude sünteesi
ja valkude struktuuri ning valkude kuju ja funktsiooni uurimisega,
millest me rääkisime, Tanel Tensoniga siin toetudes eelkõige
ajakirjas Nature avaldatud tööle, mis käsitles suurt valkude
andmebaasi alfa fold. Tänases saates oli juttu uuest Eesti kuupsatelliidist
ja valkude krussi mineku andmetest.
Juttu ajasid Kristo Allaja, Tanel Tensoni
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
