Seniks. Teadust kõigile aasta jagu teadvustan taas tehtud saamas.
Tänasel kallil jõuluõhtul vaatame korraks aastaringile
tagasi läbi labori enda helgemate hetkede.
Olen Priit Ennet, kuulame. Rahvastikuteadusega avame tagasivaate saate,
sest inimgeograaf Tiit Tammaru rääkis 22. oktoobri laboris
ühel selle valla tähtsal teemal, mis seondub tihedalt praegu
taas tavapärasest teravamalt päevakorral olevate eestikeelse
koolialaste askeldustega.
Uuringust ilmnes, et eestikeelses koolis käinud venelastel
on olnud edaspidi paremad väljavaated kõrgharidust omandada
ja tööturul hakkama saada, kui neil, kes on käinud
venekeelses koolis. Ja just, et ikkagi meil jah, tuleb sellest uuringust siiski välja,
jah, see, et see kooli roll on väga tugev,
ta nõrgeneb natukene, kui me nüüd võtame tõesti vanemate,
taustasid arvesse laste ail, sest üldist lõimumist ette
natukene nõrgeneb.
Aga ta jääb ikkagi endiselt, et hästi hästi oluliseks,
nii et need vene noored, kes lähevad õppima eesti kooli,
et nendel on ikkagi suurem, väga palju suurem tõenäosus omandada,
lõpuks ka kõrgharidus. Ja no kahjuks peab ütlema, lisage veel omakorda kaks sellist
medali poolt, et et üldiselt, kui me vaatame üldse,
vaatasin ühte põlvkonda, et me just tahtsime küll ka
pikaajalist mõju parata, vaatasime ühte põlvkonda.
2005 2006 koolilõpetajad ja kuidas nende Sis elude hariduse
omandamine on kujunenud selleks ajaks kui ilusse haridust
ja tavaliselt nagu inimestel läbi saab.
Selles põlvkonnas esimese, sellise positiivse uudisena on
ikkagi kõrghariduse omandanute hulk ikkagi märkimisväärselt suurem,
et peaaegu poole suurem kui kogu rahvastikus,
et et see on tegelikult selline nagu positiivne medali külg. Aga teiselt poolt jah, et me näeme ikkagi seda,
et senimaani ikkagi on väga vähe.
Ei, me vaatame ainult Tallinnat, kogu Eestit,
eks ole, meil Tallinn.
Et ikkagi väga vähe on neid vere noori, kes eesti kooli lähevad,
et seal ikkagi üks 10-st, et see protsess ikkagi oli
siiamaani meil väga-väga aeglane. Uuring oli siis Tallinna kohta, aga kas enam-vähem
samasugused tulemused kehtiksid ka võiksid kehtikaga muude
linnade või muude muude maade kohta, kus ka ju teinekord on,
on sisserännanute arv päris suur. Ja noh, see oligi meil üks selline huvitav nagu asi,
mida me tahtsime artikli käigus vaadata,
et kuidas me suhestume ja mis võib-olla muudab selle eesti
juhtumi huvitavaks, on see, et mujal ikkagi pidevalt tuleb
uusi sisserändajaid juurde ja noh, väga raske,
sest nagu natuke pikemaajalist mõju nagu,
nagu arvesse võtta.
Aga Eestis oli suur sisseränne ikkagi see nõukogude aeg. Et meil on väga suur juba selline vähemustasakaal
ja me saime nüüd pikka aega vaadata, et mis edasi saab
nendega olukorras, kus väga palju uusi inimesi juurde ei
tulnud ehk et kahe rühma nagu selline dünaamika olukorras,
kus sisseränne edasi ei kujune ja, ja, ja see oli võib-olla
see noh, nagu nagu huvitav eesti spetsiifiline aspekt
võimaldab sellist nagu kahe rühmadünaamikat selgemalt välja tuua.
Aga jah, tõepoolest kuna kõikjal kasvab sisserändajate osakaal,
vähemuste osakaal, siis tal on kahtlemata suurem
rahvusvaheline mõju ja nimelt kõik uuringud,
mis on tehtud sellistes, ütleme Euroopa riikidest,
näitavad, et see nagu eraldumine kohalike
ja saabujate vahel ei ole päris ühesugune elukohtades
koolides ja töökohtades. Ja just nimelt koolid kipuvad olema need,
kus eraldumine on kõige suurem.
Ja seda mitmel põhjusel, et kõigepealt sisse tähendab ise
juba asuvad elama teatud piirkondadesse nad on,
nad on sageli nooremad, on selliseid pereealisemad,
teil on palju lapsi, lapsed lähevad kohalikku kooli,
eks ole, ja kui on kooli valik, siis hakkavad kohalikud
vaatama seda, et, et kuhu oma lapsi saata,
sest kahjuks on see üsna üldine seaduspära,
et need koolid, kus on rohkem vähemusi, teisi,
lähevad ka akadeemilised tulemused õpitulemused madalamaks. Ja siis ongi see, et, et kohalikud inimesed just nimelt
selle argumendiga sageli hakkavadki oma lapsi panema
teistesse koolidesse.
Et siin lähikoolis, kus on juba hästi palju teisi inimesi,
on just nimelt see akadeemiline tulemus madalam.
Ja sealt omakorda, eks ole, kui koolis on õpitulevase madalamad,
siis ülikooli jõudmine edasi, et selles mõttes tal on ikkagi
selline hästi-hästi suur nagu nagu laiem mõju ka,
et selle teemaga, et koolides ei ole võrdselt kohalike
ja saabujaid ja sõnu sellele vähemustele saabujate,
selline haridustee ja Plymplikumaks ja tööturu tekivad probleemid. Et, et see probleem on tegelikult üsna ühetaoline üle kogu Euroopa. Ma praegu üks suuremaid ebaõnnestumisi oli sel aastal Eesti
tudengisatelliidi ESTCube kaks kaotsiminek kaua tehtud
kaunikese kuupsatelliidi, ka ei õnnestunud üleslennutamise
järel enam ühendust saada ega ole saadud tänase päevani.
Kuid 24. septembril, kui start-guru kosmodroomilt oli veel ees,
rääkis juhtivsüsteemiinsener Kristo alla
ja veel lootusrikkalt sellest, mida teha taheti. Meie peamine eksperiment, mille pärast me üldse seda
satelliit hakkasime, ehitame, ongi täpselt sedasama
elektriline päikesepuri, mida testiti ka ESTCube ühel,
aga see ei ole ainuke eksperimente pardal,
teised kaks suurt eksperimenti, on tal siis maavaatus,
kaamerate eksperiment, siis on korrosiooni korrosioonitõrje test,
ütleme niimoodi.
Ja siis on hästi palju programmi või selliseid tarkvaralisi laste,
mida me tahame testida nagu raadioamatööride eksperimendid. Ja siis meil on ka selline avalik kampaania olnud nagu kosmosekõnepost,
et näiteks isegi president ja peaminister on andnud
mingisuguse hääleklipi meile, Eskib kahe pardale soovinud
meile head õnne ja siis nüüd loodetavasti,
kui Eskib ka seal kosmoses nüüd töötab, siis ta hakkab nüüd
perioodiliselt alla maa peale tagasi saatma. Jaa, temasse mahub ka palju rohkem asju kui Est kiub ühte
just nii, sest ta on kolm korda suurem. Ta on kolm korda suurem kui esimene Esskyuuboli 10 korda 10
korda 10 sentimeetrit, ehk siis 10 kuubis siis Eskib kaks on
kolme ühikuline kuupsatelliit ehk siis kolm klotsi üksteise
otsa pandud 30 sentimeetrit korda 10 korda 10. Est kiub kahega läks nagu läks, kuid satelliidi meeskond ei
ole meelt heitnud ja loodab nüüd mõne aastaga
kribinal-krabinal kokku panna uue ja sama hea
ja võib-olla veel parema kuupsatelliidi.
Meenutada tasuks ent paari muudki kosmosetehnikaalast plaani,
millest sel aastal räägitud ootuses, et need ettevõtmised
kulgevad igati ladusalt.
19. märtsi saates rääkis Kosmosetehnoloog Mihkel Pajusalu
kuupsatelliitidest inspireeritud kuup kulgurist. Jah, me praegus, siis hakkasime ehitama sellist väiksemat
kulgurid siin jah, see on teadaolevalt esimene kulgur,
mida Eestis ehitatakse Esmerigasariaalsus kuule,
saata. Esimene asi, mida näidati, see on selline nii-öelda
väga esialgne prototüüp, mis siis on selline nii-öelda
mingil määral lähtub siis sarnasest ideoloogiast nagu kuupsatelliidid,
ehk siis see nimi, kukkuv kulgur peaks sellest,
et nimi on tal kupp, kulgur, jah. Ja see tuleneb sellest, et on, oodata ta siis lähiaastatel
tekib võimalus kuule viia selliseid väiksemaid kulgureid
suhteliselt mõistliku hinna eest juba et see,
nagu see hind ei ole enam selline Eestile võimatu
või see muutub sellisesse kategooriasse,
kus see on nagu Eesti teadusprojektide kontekstis nagu
mõeldav summa.
Ja mõned nii öelda firmad juba esialgselt ka sellist teenust nagu,
nagu reklaamivad, aga mida ta nii-öelda veel ei ole võimalik
praktikas seda niimoodi vabalt osta, seda teenust
ja hinnad on suht kõrged. Aga just meie eeldus on, et selle kümnendi jooksul,
kui tuleb nüüd Artemis programm, mis on siis järgmine,
siis suurem võim, käimasolev, suurem kuu programm järgmine
pärast siis Apollo selline suuremaid, mille raames viiakse
inimesed kuule uuesti, aga selle raames siis läheb kuule,
väga palju igasuguseid maandureid ja, ja igasuguseid muid aparaate.
Ja siis on ja ka just suur osa neist on erafirmade algatud.
Seega on, on eeldada, et no kuule, kulguri viimine saab
põhimõtteliselt teenuseks nagu praegu näiteks
kuupsatelliidiviimine orbiidile. Jaagup kulgur. Ongi üsna pisike, kui me seni kujutame ette kuukulgurid
või ka neid marsikulgurid päris kobakate elukatena siis
tõepoolest kuupsatelliidist välja arenenud.
Ei ole kuupsatelliidist ka palju suurem. Jah, põhimõtteliselt isegi kuuks, lihtsalt põhimõtteliselt
isegi suurem olla standardi järgi, kui kuukulgur on,
aga kukule siiski on, on nii-öelda kogu dimensioonides ütleb
JAH kas lahti pakkida või mitte, aga aga põhimõtteliste
suurem kui SQ kaks.
Aga seal seal sõltub, kuidas arvestada täpselt,
et see on natuke erineva kujuga, seega see
ja kuidas ruume täpselt arvustada, kuna selles kahtlevad
tiivad lahti. Aga suurusjärk on sama põhimõttelist Miseskib kahel suuruse poolest.
Ja just see väike suurus ongi just sellepärast valitud,
et et just seda eeldatavat hinda kuule viimiseks all hoida.
Sest sellise suure kulguri viimine nagu Eestil üksi terved
kulgurid teha, ma nagu ei näe, see võimalik oleks lähiajal rahaliselt,
siis ta ütles nii, kallis. Tervelt kolm Eesti päritolu väike satelliit on kavas lendama
panna Euroopa kosmoseagentuuri seiresatelliidi Sentinel üks sappa,
et teha seireandmeid veelgi paremaks.
Ja seda plaani tutvustas 14. mai saates Kosmosetehnoloog
Kaupo voormansik. Jah, selline plaan on ja meie plaan on praegu saata kolm
satelliiti mis on kordades odavamad ja lihtsamad kui see põhisatelliit.
Ja nüüd selleks, et minimeerida seda kokkupõrke riski põhisatelliidiga,
millest siis Euroopa kosmoseagentuur kindlasti väga
huvitatud on, et kas ta meid laseb edasi
või mitte. Me peame selle tagama, siis me paneme meie need
kaassatelliidid seda põhisatelliti jälitama.
Ja see vahe võib-olla isegi rohkem kui 10 kilomeetrit,
teatud kontseptsioonid isegi 200 kilomeetrit,
et on suhteliselt kaugel, aga ta on siiski veel oma
antenniga selle põhisatelliidi kaja vaateväljas,
et ta saab veel kuulata seda põhisatelliidi signaali. Aga mis nende kolme kaassatelliidi ülesanne siis täpsemalt on,
on mõõta sedasama signaali ja siis tuua juurde kõrgusmõõde.
Nemad ise mõõdavad kõrgust, nad ise ei mõõda kõrgust,
nad nad mõõdavad sedasama signaali, mida Sentinel üks saadab
nii peale kui ka siis ja tagasi tulnud jah,
a, mis tuleb maa pealt tagasi täpselt Sentineli peale,
aga nemad saavad sellega kätte.
Jah, just. Ja kui sedasama signaali nüüd mõõta natukene
teise nurga alt siis sellest nurk erinevusest tuleb
kõrgusmõõde puhas trigonomeetria, puhas trigonomeetria
looduses inimsilm ja kõik nagu kauguse hinnangud on baasil
üles ehitatud, et meil on mingi vahekaugus. Ma näen natuke erinevate nurkade pealt sama objekti.
Selge ja siis me saame teada ka, mitte ainult et seal kasvab
suur puu vaid kui kõrged on jah, jah, täpselt. Tehisaru teemast me mõistagi tänavu ei pääse,
aga lähenemisnurga võtame natuke laiem.
Kas tehisaru on tõesti ka tegelikult teadvusel?
Ajuteadlane Jaan Aru on selle küsimuse üle sügavalt mõelnud
ja mõtlemise tulemused ka teadusartiklina avaldanud.
Vestlesime 29. oktoobri saates. See artikkel sündis tõesti sellest frustratsioonist et nii
palju inimesi sel hetkel, kui tuli chat keebeedee kas uskuma,
et kuule, aga Need süsteemid võivad olla ju teadvusel
ja nii palju arvutiteadlasi mitte ainult Eestis,
vaid nagu välismaal, kes ütlevad, et, aga mis muidugi
teadvusel nutta.
Nad räägivad täpselt samamoodi nagu meie on ju,
et, et nad on teadvusel ja sellest suurest frustratsioonist,
et kuulge teadvus tegelikult on huvitavam,
keerukam kui need tehisnärvivõrgud. See artikkel sündiski tegelikult. Kust sa tead, et tehisaru teadvusele ei ole? No ma olen teadlane, seega ma võin öelda,
et ega ma lõpuni ei tea muidugi ma lõpuni ei tea,
sellist asja nagu teadvus, et selles suhtes,
kui me mõtleme näiteks koera puhul, noh ma tulin,
näitaja on ju sinu puhul ka ma lõpuni ei tea,
koera puhul makaal lõpuni ei tea, aga teadus peabki olema
nii et me nagu esitame argumente poolt ja vastu
ja siis sel hetkel, kui ma seda artiklit kirjutama hakkasime
või noh, mina hakkasin mõtlema eelmise aasta lõpus selle peale,
siis siis need hääled olid väga tugevad ja too ta võib
teadvusel olla, onju ja siis mulle tundus,
et me peame andma, no kus sulle vastuargumendi nagu,
lihtsalt panema selle jala maha ja muidugi lõpuni ma ei oska öelda,
ma ei saa lõpuni kindlalt väita, et need süsteemid ei ole teadvusel. Küll aga see artikkel siis avab neid põhjuseid,
miks me arvame, et ta ilmselt ei ole teadvus. Sellest võib aru saada, et selline mõte inimesele pähe tuleb,
kui ta suhtleb, kirjutab ja ta vastab peaaegu täpselt nagu inimene. Ta vastab inimesele sarnaselt ja no nüüd sellel
Tšetkeebeedeel on natukene muudetud neid filtreid,
aga vahepealsetel hetkedel, kui talt küsida midagi kasvavat teadvusest,
ütleb töö ja ma olen natuke teistmoodi teadvusel
või on teised süsteemid, millel ei ole neid filtreid,
mis näiteks millega näiteks Google'i teadlased ise suhtlevad,
see ei ole avalikult kättesaadav, aga on siis süsteem lamda,
mis konkreetselt nagu vastabki, et ei, ma olen teadvusel
ja ma olen nagu nagu inimene ja nii edasi
ja siis noh, meil inimestel on niikuinii nagu komme nagu
kõike tõlgendada läbi oma mõistuse ja näha põhjuseid seal,
kus neid ei ole ka ja näha ka sellist soov,
tahe, et ja teadvust seal, kus seda ei ole ja,
ja seetõttu on täiesti loomulik ja inimlik pena,
kus ta teadvust nendele süsteemidele omistame. Aga noh, teadlase ülesanne nagu mõelda nendest asjadest nagu
natukene kriitilisemalt, eks. Jajah, aga võib-olla keebeedee või see lambda võib-olla tal
ta ise ise arvab, et ta on teadvusel. Jah, seda on nagu, nagu raske öelda, et kas ta ise arvab
sinuga mitu asja, esiteks on nüüd, et üks võimalus on,
et tema sees ei toimu mitte midagi.
Ühesõnaga, kui me praegu räägime või teie kuulajatest raadiosaadet,
siis teil on kogemus, teadvus, elamus on ju meie vestlusest
kogeteste tea, teadvuslikult on mingi tunne kuulda seda minu
imelikku häält, eks, ja nii edasi.
Aga kui te nüüd räägite chat, keebeedee või teiste selliste süsteemidega,
kas nad küll vastavad, aga võimalik on, et seal sees ei ole
mingit kogemust, mitte mingit elamust, eks teine võimalus on see,
et tal ei ole küll elamust. Aga ta ise justkui arvab, et tal on ja kolmas võimalus on see,
et tal tegelikult nagu ei arva ka mitte midagi,
aga lihtsalt kuna on nii-öelda statistilised mustrid keeles kõnes,
mille põhjal teda on õpetatud, siis talle nagu ta lihtsalt vastab,
nii tal justkui tal oleks teadvus.
Viimane versioon on siis, et ta on teadvus.
Nii et noh, et siin see võimaluste maa on lai. Ja täpselt, missugust neljast siis sina pooldad? Tal ei ole teadvust ja et, et selles suhtes,
et ta on nagu lihtsalt sööstust võib öelda,
et tal on teadvus, aga see ei tähenda mitte midagi selle
seotud kuidagi inimese sellise teadvusliku kogemusega,
vaid seal lihtsalt asi, mis ta, mis ta ütleb. Kui mererannal või ka sisemaal on tuhandeid aastaid laiunud niidud,
mis on alles püsinud suurte loomade ja inimeste abiga siis
ei ole, tuleb välja ökoloogilises mõttes sugugi kõige parem
mõte sinna mets peale istutada ja loota,
et väheväärtuslikuks peetud maa saab sel moel uue,
parema ja veelgi keskkonnasõbralikuma rakenduse.
Eesti ökoloogide uuring osutab, et pärandniitude
metsastamise tagajärjel on loodusest saadavaid hüvesid
vähemaks jäänud. Aveliina Helm oli viienda märtsi saates. Just et tegu on siis väga mahuka uurimusega,
mida viisime läbi siin aastate jooksul, mille raames me
kirjeldasime tõepoolest siis meie Eestile iseloomulikke
viste lubjarikast ennekõike just Saare ja Läänemaale
iseloomulikke loopealsete, lubjarikaste,
rohumaade, pärandniitude saatust ja nende seisundit,
mis me tegime, me vaatlesime ja kirjeldasime neid rohumaid
väga nii-öelda suures ulatuses ja ka mitte ainult nii-öelda
ruumiliselt suures ulatuses, vaid ka ökosüsteemi enda vaatest. Suures ulatuses kirjeldasime nii mullaelustiku,
taimede, sammalde, samblike, putukate, lindude
ja enam-vähem peaaegu kõigi ökosüsteemi selliste osiste
seisundit ja meie eesmärgiks oli vaadata,
et millised sellised muutused viimase ütleme 70 aasta jooksul,
mis nendel aladel on toimunud, et milleni nad on viinud just
selle ökosüsteemi seisundi ja ökosüsteemide poolt pakutavate
looduse hüvede, nagu sa ütlesid osas, et missugused muutused
on siis toimunud seetõttu, et osad alad on nii-öelda hüljatud,
nad on võsastunud, osad alad on ajalooliselt metsastatud
ja siis osad alad on säilinud avatuna ja võrdlesime siis
nii-öelda nende erinevate trajektooride tänast tulemust. Eriti tõstaksin siin esile just selle ajaloolise metsastamise,
et umbes seitsmekümnendatel aastatel oli,
olid suured metsastamis kampaaniat, kus,
kus osasid alasid maastikus peeti nii-öelda
väheväärtuslikuks öeldi, et no neist nüüd küll midagi kasu
ei ole, kuigi mullu ja muiste vanarahvas karjatas lambaid
ja isegi toona tehti näiteks Liivia lasi Meri poolt Eesti suurbotaanik,
tehti arvutusi, kus näidati, et see tulevane puidutulu,
mis sellest metsastamisest tuleks selliste kidurate kidur
võitu rohumaade metsastamisel jääb alla sellele tulule,
mis oleks pikaajaliselt nende alade karjatamisel näiteks lammastega. Aga, aga selliseid hüüdja hääli toona, keda keegi kuulda ei
võtnud ja nii metsastati üsna intensiivsel
ja sellisel vägagi töömahukal moel, vähemalt siin Saaremaal
ligikaudu 28000 hektarit selliseid kiduraid aga väga samal
ajal väga liigirikkaid rohumaid.
Antud juhul on meil uurimuse all olnud näide,
kus on võetud põlised niidukooslused.
Need, mis on tõepoolest olnud tuhandeid aastaid sadu
ja tuhandeid aastaid kujunenud selliseks liigirohkeks niidu
ökosüsteemiks ja tuua sinna sisse järsk muutus muuta see metsaks,
see on nagu süsteemile tõeline šokk, see on nagu SUUR konversioon,
kui nii võib öelda. Ja ja loomulikult on see nii-öelda selline erakordselt
suurte mõjudega ka sellele looduslikule ökosüsteemile
ja liigirohkusele.
Nii et, et siin peab olema selles suhtes mõõdukas,
et vaatama, et meil ikkagi jääks maastikus kõike
ja oleks kõike, oleks ka nii põliseid, niite kui ka põliseid
metsasid ja öelda seda, et, et näiteks niidu asendamine
metsaga on kuidagi loodussõbralik, seda,
seda lihtsalt ei saa öelda, et igal asjal oma koht. Põliseid metsi põlistel linnaaladel ei ole,
aga rohelust on linnas kohati ikka.
Ent kui üldiselt võiks arvata, et roheluse rohke linnaosa
elanikel on kõik tervisenäitajad paremad kui teistel linna
elanikel siis just kopsumahu koha pealt on hiljutises
uuringus selgunud päris üllatav tulemus mida 16. juuli
saates tutvustas keskkonnatervishoiuteadlane Hans Zorro. Ütleme, et selle uuringu tulemused ei olnud päris ootuspärased.
Et meil on hüpotees, et mida rohelisem on,
seda suurem sul kopsumaht on ja seda rohkem sa hingad seal
esimese sekundi juures välja.
Aga selles uuringus tuli hoopis vastupidi välja vastupidi,
hoopis vastupidi oleks võinud vähemalt neutraalne olla,
aga jah, et mingid asjad, et, et mis me uuringutes räägime,
et on siis statistiliselt olulised seosed on jäänud,
mingid asjad olid ebaolulised. Aga mingid asjad näitasid, et on hoopis ka vastupidi. See tähendab siis seda, et kui elukoha ümber on palju
rohelust siis see kopsumahtu tegelikult ei kasvatavaid,
pigem pigem võib isegi vähendada. Pikemas perioodis oli jääd osadel uuringurühmadele,
et meil olid siin ka mehed ja naised ja erinevad vanusrühmad,
et oli isegi see kopsumahu siis vähenemine,
aga see oli ju pikaajaline uuring, eks ole,
aga meil oli 30 aastat ja meil olid ka erinevad,
et linnad ja maapiirkonnad ja noh, et see erinevus ka
ja palju maid.
Et, et kõik need asjad on natukene sinna ka väga erinevad,
et riigid on erinevad, linnamaa on erinev,
aga, aga tulijat pigem selline küll väga nõrk,
aga ikkagi selline vähenemine. Ja noh, ega meil väga head nüüd põhjendust ei ole,
miks, miks ei võiks siis olla mida me ka teinekord näiteks
õhusaaste astma puhul oleme ka näinud samasugust teost,
et kus linna lähedal puhtas piirkonnas võib olla teinekord
isegi rohkemast maatikuid. Jälle jälle, aga see näitab juba, et mingi seadus Ja et see mitte alati ei kehti, aga ongi,
et need inimesed, kes on hingamisteede probleemidega,
et need ei taha enam linnas elada ja siis nad kolivad,
maapiirkond.
Põhjus ongi siis sedapidi hoopis ja et see,
et üks põhihüpotees on ka selles uuringus,
et kui inimesel on teatavad probleemid, et siis ta ei taha
olla enam ses linnakeskkonnas ja siis ta kolib sellesse,
siis maapiirkonda kolib sinna, kus on rohkem rohelust
ja kus on siis rohkem rohelust. Teadlased imestavad?
Jah, no mida me ka ka muidu oleme näinud,
et noh, et linnades on ka ikkagi see trend.
Et, et miks inimesed linnast ära kolivad,
on ka üks põhjus, et me otsime seda rohelust.
Aga siis hakkame käima linnas jällegi autoga,
siis tööl mida ma tahaksin ka. Keda on hiljutine juhtum minu töökoha lähedalt tartust
ravila tänavalt, kus siis oli plaan, et seal on kaskede
puiestee ja siis oli plaan, et need kased üks rida
puiesteest raiutakse maha.
Aga, aga jällegi me kuulsime sellest ja siis
ja suhtlesime linnavalitsusega, suhtlesime siis koobiga
ja tegelikult on võimalik leida lahendusi,
et lihtsalt tuli rattatee teha pool meetrit kitsa tuli ära
jätta äärekivid ja koopoli ka sellega päri,
et autoga võib sõita 100 meetrit rohkem. Mitte et autode ja teha läbi puiestee, vaid jalakäijad
tulevad otse autoga natukene ringi ja me suutsime vähemalt
praeguse plaani järgi, et linna maitstes tuli ka pressiteade.
Et see puiestee on võimalik järgi alles jätta praegusel kujul.
Mitte ainult üks rida puid, vaid tegelikult noh,
et plaan üksinda puid istutame, uued.
Aga kui me võtame vana puu ja uue puu, et seal on ikkagi
päris suur vahe, et suurel puhul on nii-öelda suuremad linna
kopsud kui, siis väiksemal puul. Et põhimõtteliselt, mis ma mõtlesin, see,
et tegelikult me pea saame ka survestada neid poliitikakujundajad,
et need puud ikkagi alles jäävad ja noh,
seda rohelust, et rohelises peaks säilitama. Sadu miljoneid aastaid tagasi kasvasid Eestis eriskummalised
vetikad üherakulised Aga sentimeetreid pikad.
Avastusest andis 10. septembri saates ülevaate paleontoloog
Koive Tinn, asetades selle kõrvale ka eelmise sama tähtsa leiu. Ja no see on nüüd selles mõttes meil nagu,
nagu siin. Teine suurem leid, et esimene suurem leid oli,
oli siluri ladestu.
Kivimitest on selline koht nagu, nagu kalana Lagerstate,
kus on säilinud väga imepäraselt väga ilusad vetikad.
No tõepoolest, nagu oleks keegi herbaariumeid ladunud
kivimikihtide vahele.
Aga need, mis me, millest me nüüd praegu rääkima hakkame,
on natukene vanemad on ordoviitsiumi ajastust kuuluvat ühte
sellisesse rühma, keda nimetatakse keerulise nimega
Basüklaadid millel eestikeelset nimetust tegelikult ei ole. No lihtsalt ei ole jõudnud kõikidele organismidele panna
eestikeelseid nimetusi.
Ja see on üks väga imepärane vetikarühma.
Et kui, kui võib, siis ma võin kirjeldada ikka nad need
vetikad kuuluvad rohevetikate hulka, vetikate maailma
pööraselt suur ja pööraselt kirju ja mitmekesine tegelikult
ja rohevetikad on üks osa ainult neist.
Nii et need tasud, plaadid kuuluvad rohevetikate hulka. Aga mille poolest nad erinevad suuremast osast kõigist teistest,
on see, et, et neil on väga huvitav ehitus.
Et kui seda üritada lihtsalt kirjeldada,
siis alustame sellest, et nad on, on selles mõttes nagu radiaalsümmeetrilised,
et kui me vaatame mõnda organismi, kellel on kaks poolt ühesugused,
siis öeldakse tema kohta kahepoolselt.
Sümmeetria. Jah, nii nagu meie inimesed, oleme vasak pool
ja parempoolne. Just aga, aga need vetikad on, on radiaalsümmeetrilised.
No võrdleme siis. Jah, loomariigis okasnahksed tega nagu meritähed,
kes, kellel nagu läheb siis terve hulk erinevaid kiire,
mis on kõik ühesugused.
Et jah, see on nüüd üks kõige iseloomulikum omadus neile vetikatele.
Aga kui me hakkame neid veel lähemalt uurima,
siis siis selgub, et terve selle vetika keha tallus
keerulisema nimega koosnenud torukeste süsteemist,
et temal on, on üks enne keskne Torokem ja me võiks ju
võrrelda siis nagu varrega ja sellelt siis teatud kõrgustel
harunevad sellised kõrvalharud, no natukene nagu Männaste moodi. Et neid harusid võib olla palju erineval arvul,
nii et on on siis üks kõrgus, kust harunevad Männaset
sellised väiksemad torukese, mis omakorda võivad haruneda
mitu korda siis järgmisel tasemel on, on järgmine Männas,
kus Horunevad torukesed ja mõnikord võivad need torukesed ka
näiteks servas siis omavahel laieneda ja kokku puutuda omavahel,
nii et siis tekib neile nagu, nagu selline kest veel ümber
puu moodi, siis ühtepidi natuke nagu Mitte mitte selline lapik meritäht, vaid ikkagi keskel on varr,
siis aeg-ajalt Männased tulevad. Ja ja aga puust võivad jah, ta võib natukene olla puu,
aga mu, need, mis nagu nagu servas üksteisega kokku puutuvad,
need torukesed laienevad ja siis kasvavad kokku,
siis on ta mõnikord nonsense nuiakujuline hoopiski.
Ja, ja nad võivad olla veel veel hästi keerukate kujude ka,
et, et see on täitsa imelik mõelda, et ühtepidi hästi lihtsa
ehitusega torude süsteemid.
Aga, aga nad võivad võtta väga-väga imelik
ja huvitavaid kujusid, näiteks see, mis on kalast leitud üks
meenutab mulle endale kõige rohkem hoopiski jõulukaktust. Et sellisel kujul, nagu ta meil säilinud on,
niimoodi kivide vahel kokku pressitud, siis tundub,
nagu oleksid sellised jõulukaktuse lülide moodi lülid. Ja jõudsimegi jutuga kaugest ordoviitsiumi-st jälle meie
kallisse jõuluaega välja.
Aga et jõuluaeg on just see aeg, mil päevad hakkavad jälle
pikemaks ja valgemaks minema siis võib saate lõpetuseks
rääkida eriskummalisest Helendusest.
Tallinna loomaaias on tehtud üleilmse tähtsusega avastus.
Väike näriline nimega lagrits helendab avastuse tegija DNA
analüüsi spetsialist Grete Nummert selgitas 19. veebruaril,
kuidas lagritsa Helendust näha. Ei, seda Helendust palja silmaga niimoodi kohe ilma
millegita ei näegi.
Et selline bio luminestsents vajab tegelikult UV lambiga kirgestamist,
et et need pigmendid, mis helendavad sellesse,
see neelduks, see UV valgus ja siis ta emiteerub siis teisel
lainepikkusel ja seetõttu me näeme sellist helendus,
et lagritsa puhul on see selline tume-tumeroosakas nagu
suhkruvatt kohati, kuidas seda võrrelda ja nina
ja käpad ja saba on tegelikult natukene teist värvi,
et need on sellised rohekas-sinakad või kuidas öelda. Ultraviolett valgust iseenesest inimene ei näe,
aga see valgus, mida lagrits kiirgab ultraviolettvalgusest
saades see on inimese silmale näha. Ja seda on näha, et oma artiklis või mis me avaldasime,
et seal hõlpsamini inimese silmaga siis nägemiseks ka
pildile jäädvustada, siis kasutasime me ka kollast filtrit
missade sinakat valgust hajutab aga muidu ilma filtrita UV lambiga,
seda tegelikult, seda roosat kohe näha ka palja silmaga.
Et sellega oligi selline naljakas lugu, et kuidas me selle
üldse avastasime, et lagrits, selline Omedus on. Imetajatel tõesti seda kaua aega ei teatud,
et nii paljudel imetajatel selline omadus on,
et esimesed esimesed siis teadaolevad tähelepanekud olid
tegelikult enne esimene enne teist maailmasõda vabandust.
Ja pärast seda oli tükk tühja maad, kaheksakümnendatel
hakati üles kirjutama ja tähele panema, et kukkurloomad helendavad.
Ja siis oli jällegi natuke vaikus, vahepeal kirjeldati kalu
ja linde aga siis kuna kukkurloomadel see uuesti läks,
nagu siis avastus nii tihedamaks, nüüd siis hakkasid
teadlased rohkem tähelepanu sellele vanema
ja üks teadlane avastas siis, et Põhja-Ameerikas,
et lendorav, kes tema aias linnumajas vist oli,
kui ma õigesti mäletan söömas käis siis UV lampi tema peale
öösel suunates see lendorav helendas roosalt. Ja sellest ajast nüüd on läinud see populaarsemaks
imetajatel see kirjeldamine ja naine rohkem teadusartikleid
välja tulnud.
Et on kirjeldatud ka, kui looma päris ilusti sinine,
niuke kirgas, sinine, siis on lõuna kuivik,
selline Aafrikas elav jäneselaadne jänese hiirelaadne loom,
kellel on selline, nagu see helendus, nagu Kamo flash oleks,
et on selline siiruviiruline või et arvatakse,
et äkki ta kasutab seda siis taimede vahel peitumiseks ära. Aga kuidas teie siis nüüd Tallinna loomaaias selle peale
tulite lagritsa Helendamist uurima hakata. Just et kuna ma tegelesin kunagi ka lendorava geneetikaga
ehk siis ma tegin lendorava Eesti lendoravapopulatsioonigeneetikat,
siis mulle jäid rohkem silmalendoravatest üleüldiselt
maailmas avaldatud artiklid ja siis ma nägin seda
Põhja-Ameerika lendorava roosad hele helendus klit,
siis panin selle kõrva taha.
See oli üks neli aastat tagasi, äkki aga paar aastat tagasi,
siis tulid meile Lakritsed. Ja siis me vedasime kolleegiga koogi peale Kehtna mina ütlesin,
et äkki öise eluviisiga loom äkiga lagrits helendab.
Ja õnneks mina kooki küpsetama ei pidanud.
Et jah, täiesti niimoodi puhtjuhuslikult selle avastasime siis. Tänases saates vaatasime teadusaastale tagasi
ja kuulasime, mida on laborisaates rääkinud Tiit Tammaru
Kristo alla ja Mihkel Pajusalu, Kaupo voormansik,
Jaan Aru, Aveliina Helm, Hansorru Hoive Tinn
ja Greete Nummert.
Ja mina olen Priit Ennet.
Uus saade on kavas juba uuel aastal ja veel uuem saade,
samuti rahulikke jõule ja rõõmsat aastavahetust.
