Teadust kõigile täna ajan juttu ühega kolmest uuest akadeemikust,
kes möödunud nädalast alates Eesti Teaduste Akadeemia
liikmete sekka kuuluvad Maarja Crosber Kuusega
päikesevalgusest elektrit tegevate materjalide uurijaga.
Olen Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Ja tänases saates on mu vestluskaaslane professor Maarja Crosberg,
kuusk kelle tiitlite ritta võib alates eelmisest nädalast
lisada ka sõna akadeemik.
Sest et Maarja, sa oled üks kolmest uuest akadeemikust,
kelle Teaduste Akadeemia möödunud nädalal oma liikmete hulka valis.
Palju õnne.
Tänan. No sa oled tegutsenud tegelikult Tallinna
tehnikaülikoolis ja erialaks on olnud siis
päikeseenergeetikaalased materjalid. Päikeseenergia on praegu, ma mõtlen, energiatehnoloogia on
praegu põhimõtteliselt võib olla igal pool järjest rohkem
seda juurde tuleb, sõidame mööda teed, siis näeme ka tee
kõrval katustel.
Niisama põllulapikestel on need paneelid üleval.
Aga sina tegeled sellega juba pikemat aega,
võiks öelda, räägime teadlase teest natuke,
kuidas sa jõudsid päikeseenergeetika juurde? Ja tõepoolest, olen tegelenud nüüd juba paarkümmend aastat
selle temaatikaga.
Laias laastus siis, et ma jõudsin niimoodi,
et ma läksin õppima tehnikaülikooli tehnilist füüsikat
ja kui ühel hetkel jõudis kätte aeg, et võiks kuhugi hakata spetsialiseerumine,
siis teatud õppeainetest ma nägin, et.
Mulle väga pakkus huvi materjaliteadus, just et erinevad
materjali uuringud, kõik röntgendifraktsiooni praktikumid,
et seal oli, see oli see koht, kus minu silmad läksid põlema. Ja siis ma otsisin lisaks veel õppeaineid ülikoolist,
mis olid enda õppekavavälised ja sattusin materjaliteaduse ainetes,
mida luges endine akadeemik, praeguseks juba lahkunud emmellikov.
Ja edasi juba läks kuidagi loomulikku teed,
et ma sattusin sinna tema uurimisgruppi oma lõputööd tegema
ja ja sealt edasi ka magistritööd, doktoritööd,
juhendajaks.
Minul oli professor Jüri Cruztok. Ja tegelesin just sest selle materjalide,
neid materjale, mida me siis päikeseenergeetika jaoks seal arendame,
nende just selle füüsikapoolega, et ma ei ole isetehnoloog,
ei tööta otseselt tehnoloogiat välja, vaid tegelen just
nende materjalide omaduste eelkõige just efektide uurimisega.
Ja siis nende päiksepatareiseadiste uuringutega.
Ja sinna ma sattusin ja peab ütlema, et,
et ühel hetkel leidis emmellikovet. Mulle ta küll seda nii otseselt ei öelnud,
aga et tema nägi minus seda tulevast juhti seal
ja nii see läks ja nüüd olen mina sellesama uurimisgrupi noh,
nüüd on see uurimisgrupp muidugi ajas väga palju muutunud juba,
eksju. Aga olen selle temaatika siis vedaja olnud juba üle
10 aasta. Selle uurimisgrupi juht just aga ütlesid,
et jõudsid nii-öelda materjaliteaduse huvi kaudu selle
teemani aga teine suur tõmbejõud, mis mõnesid inimesi
ja paljusid inimesi motiveerib on võib-olla ka see,
et, et just see päikeseenergeetika kui tulevikutehnoloogia
kui keskkonnasõbralikum, tehnoloogia või vähemalt
potentsiaalselt meil probleeme lahendada.
Kuidas need kaks motivatsiooni või tõmbejõudu sinu puhul
nagu kombineeruvad. Alguse sai tõesti huvist ikkagi materjali uuringute vastu,
et see oli see esimene tõuge, aga niipea kui ma jah,
juba sattusin uurimisgruppi, siis, kes siis töötas välja
just päikese uusi päikeseenergeetika, materjale,
tehnoloogiaid, no siis oli ju ilmselge, et see teemaline
juba aktuaalne tol hetkel ja see pani lihtsalt veel vunki
juurde et selle valdkonnaga tegeleda, et loomulikult mulle
on südamelähedane, et ikkagi teha sellist teadust,
mis jõuaks ka siis reaalsesse rakendusse ise,
sest tehnikateadlasena. No kui sellest tehnoloogiast rääkida siin väga
populaarteaduslikult süvenemata üldse nendesse
keelutsoonides ja kvantmehaanikas, mis seal,
mis seal tegelikult tähtsad on, siis kõige lihtsamalt öeldes
on päikesepaneel üks niisugune materjal materjali tükk,
milles millele lastakse päikesevalgust peale paista
ja kus siis selle tulemusel tekib elektrivool,
ehk siis ehk siis seal on ühed elektroodid,
mille vahel tekib potentsiaalide vahe ehk pinge Sa pead, sa räägid palju keerulisemalt, kui mina. Läks. Ja läks käest ära, tegeleta lihtsamalt. Tegelikult jah, päikese, nüüd võtame siis lihtsamalt,
päikesepatarei päikesepaneel on lihtsalt suur.
Mitmest väiksest päiksepatareist koosnev paneel on selline
küllaltki lihtne seade, milles on, on selline kihiline
struktuur kus siis kahe põhirolli mängivad kaks pooljuhtmaterjali,
mille vahel sest tekib elektriline siire
ja üks neist materjalidest on siis.
Meie nimetame seda Absarber materjaliks,
mis siis peab neelama võimalikult hästi päikesekiirgust. Ehk siis päikesekiirgus neeldub, selles materjalis tekitab
seal laengukandjad ja tänu sellele siirdele,
mis seal kahe pooljuhi vahel on, need laengukandjad
suunatakse siis elektri nii-öelda vooluringi siis et
ülelihtsustatult öeldes Ja ikka lihtsustatult.
Ikka lihtsustatult. Ja ega tegelikult ka võib-olla tasuks täpsustada,
et ega ega see tööpõhimõte ei ole ju ajas muutunud,
et tegelikult on, ta töötab, on küll erinevat tüüpi
päikeseelemente aga mõte jääb ikka samaks. Aga uurimine seisneb siis laias laastus selles eriti just
materjaliteadlase pilguga, et millist materjali sinna
absurber kihti siis panna. Jah, see on üks põhiülesandeid, et üks, et leida sellised materjalid,
mis oleksid võimalikult head päikesekiirguse neelajad
ja samas ka siis selliste elektriliste optiliste omadustega,
et sealt võimalikult hästi elektri vooluses nende abil genereerida. Aga selle teise kihiga on siis kõik korras
või seda ka ikka peab natuke täpsustama. Ja ikka peab, et sõltuvalt sellest, milline absurber
materjal välja valitakse, tuleb leida talle sobiv partner,
et see on nagu päriselus, et kõik ei sobi omavahel kokku.
Et nii on ka materjalidega, et peab leidma,
mis sobiksid seal oma keemiliste omaduste poolest
füüsikaliste omaduste poolest, et võimalikult efektiivselt
päikseelementidest teha. Ja kuhu me oleme siis oma sorber materjalidega tänapäevaks jõudnud,
ma tean, et alguses oli ikka päikesepaneel võrdus räni
ja seda siiamaani, aga. Ja räni on ikka, domineerib igati praegu.
Räni on umbes 95 protsenti ikkagi meie päikeseenergeetikaturust.
Ja ega räniuuringud ei ole ka peatunud.
Et Ränil põhinevat päiksepaneele uuritakse,
arendatakse ka järjest edasi, nad jõuavad ikka järjest
lähemale oma teoreetilisele, maksimum, mille,
mis on seal natuke üle 30 protsendi. Ja siis kasutegurist. Kasutegurist käib jutt ja et aga see on siis see
niinimetatud esimene põlvkond päikeseelemente
ja kuna räni enda tootmine on selline päris energia-
ja ressursi kasutusmahukas, siis on töötatud välja ka teise
ja kolmanda põlvkonna päikesepaneelid, millest teine
põlvkond on siis õhukese kilelised päiksepaneelid,
kus, kus absorber materjal on siis sellise hästi õhukese kilena.
Et see kile paksus on seal umbes üks mikromeeter. Et kui me võtame, et juuksekarv on siin kuskil 60
mikromeetri keskmiselt, siis üks mikromeeter on päris
õhukene kiht ja see võimaldab siis tõesti teha palju
kergemaid päiksepaneele ja ja ka kasutada odavamaid
tehnoloogiaid ja ressursisäästlik. Kile jaga paindub. Absoluutselt jah, et võimaldab selliseid väga hästi
painduvad päikeseelemente teha.
Ja kolmas põlvkond on läinud siis sealt teisest,
teise põlvkonna probleem oli see, et need Absarber materjalid,
mida seal arendati, põhiliselt kaadmium,
tellurid ja bass, kindium, Kaljundi selleni,
selline kompleksühend sisaldavad elemente,
mis on kas mürgised nagu kaadmium ja telluur
või siis elemente, mis on küllaltki piiratud ressursiga meil
nagu indiuma kalju. Ja seetõttu on siis kolmas põlvkond nii-öelda,
mis on enamuses veel arendustöös fokusseeritud,
sest materjalidele, mis oleksid hästi keskkonnasõbralikud,
et meil on tõesti seda ressurssi käepärast
ja veelgi siis ka tõhusamatele tehnoloogiatele,
et ka need oleksid võimalik.
Keskkonnasõbralikud. Nii et see teine põlvkond koosneb siis endiselt
kristallidest tegelikult vist kõik on kristlane. Ja ega need õhukesed kiled on ikkagi, nad on kristallilise
kired polükristallilise täpsemalt.
Nii et jah, need on ikkagi kristalsed materjalid,
et sellise amorsse materjali peal, mis on siis sellise ilma
korrastatud kristallstruktuurid nagu väga efektiivset
päikseelementi ei ole võimalik teha.
Näiteks amorfne räni päikesepaneelid on see maksimum 10 protsenti,
on need rekordid. Et juba oma struktuuri poolest ta ei jõua kunagi järgi sinna
päris kristall selle Ränile, mis on ikkagi,
läheneb 30-le protsendile. Aga kolmas põlvkond koosneb siis ka orgaanilistest
kristallidest seal seda orgaanikat sees või kuidas seal on? Seal on jah, on erinevat tüüpi päikeseelemendid,
et on need sarnased õhukese kyllalised, kus siis on
vahetatud välja see nii-öelda Absarber materjal millegi
sõbralikuma vastu ja kasutatud siis mingisuguseid
tehnoloogiaid ka, mis oleks keskkonnasõbralikumad.
Aga sinna kuuluvad ka orgaanilised päikeseorgaanilise
materjalipõhised päikeseelemendid, et näiteks siis ma usun,
et kuulaja on võib-olla ka juba kuulnud meediast,
et töötatakse välja perovskiitide põhinevaid päikeseelemente
mis on tegelikult selline orgaaniline materjal. Ja ta on jõudnud väga kõrget efektiivsust senisel,
ka 25 protsendini väga kiiresti.
Aga tema probleem, nagu üldiselt orgaanika probleem on,
on vastupidavus.
Sest ta on meeletud, tundlik niiskusele.
Et seal on põhiline, see fookus ongi nende perovskiitidel
põhinevate päikeseelementide puhul just stabiilsuse saavutamisel,
et nad üldse vastu peaksid. Kui palju üks Birovskit paneel kestab?
Kui kaua? Seda viimast tulemust isegi ei oska kohe öelda.
Aga no algselt oli nii, et nad pidasid ainult minuteid vastu
ja tegelikult juba siis olid.
Aga nüüd ikkagi räägitakse päris mitmest aastast juba.
Aga ütleme sellise, kui ränipaneel on ikkagi 30 üle 30 aasta
tegelikult ju ilusti töötab, siis noberovskeid nii kaugele
kindlasti ei jõua.
Veel. Orgaaniliste päikeseelementide viga on jah,
see või probleem, et nende stabiilsus ei ole nii hea. Sina tegeled ka kolmanda põlvkonnaga, aga mitte perovskiit,
vaid, vaid see oli midagi muud. Ja meie põhifookus on sellisel materjalil nagu kesterit mis siis,
mis on ka selline mitmikühend, sisaldab ta nelja elementi,
vask, tsink, tina ja väävel, kõik on keskkonnasõbralikud elemendid,
neid on piisavalt olemas ja oleme just eelneval aastal
jõudnud ka oma uue rekordefektiivsus on ja mis on 12
protsenti mille üle oleme väga uhked ja me oleme ka väga
rõõmsad tegelikult.
Kesteriitide arengus oli vahepeal päris pikk selline stagnatsioon,
et see efektiivsus sisuliselt seitse aastat ei liikunud
eriti kuhugile, et kõik grupid jõudsid sinna ühele tasemele,
kes töötavad, aga nüüd just käesolevast aastast,
ses ikka on ka uued rekordid maailmas, et on jõutud
kesteritidega 15 protsendi efektiivsuseni,
mis on juba selline märgiline. Sest üldiselt, kui mõeldakse mingisuguse väikse elementide
tehnoloogia tööstuses viimisele, siis 15 protsenti
kasutegurit on siis umbes nii-öelda piir,
millest võiks hakata tegema, et vastasel juhul ei tasu ära
ennast lihtsalt ei ole konkurentsivõimeline. Tallinna tehnikaülikoolil on siis veel kolm protsenti pingutad. Ja võib nii võtta küll, aga jah, muidugi. Mida sa täpsemalt nende või peab ütlema,
et mida, mida siin uurimisrühmas täpsemalt kestriitide
juures uuritakse? No meie uurimisrühm tegelikult teeb kogu seda tsüklit
päikseelemendi arenduses, ehk siis me alustame päris
materjali sünteesimisest päris sellest, et meil on vask,
tsink, tina ja vähe veel, paneme kokku kasvatame kristallid,
töötleme neid kristalle vastavalt omases juba välja töötatud retseptidele,
nii et me saaksime sobivate omadustega materjali.
Siis me hakkame ehitama päikeseelementi selle materjali
absorber materjali baasil siis ja kuni siis töötava
päikesepatarei välja, siis lisaks uurime siis,
kuidas ta töötab, mis on endiselt probleemid,
mis vajavad veel täiendamist. Et ütleme päris algusest peale, kuni lõpuni välja tegeleme.
Et päikesepaneele me päris oma laboris ei tee,
tootmisliini meil ei ole, seal see ei ole ka eesmärk,
aga sellised prot väikseid prototüüp, neid me juba teeme küll. Aga üks nii-öelda spin-off firma on teil ikkagi ka loodud. Ja tõepoolest, nüüd juba üle kümnekonna aasta tagasi oli see mõte,
et võiks proovida siis ka Eestis päris selline
päikeseelemente tootev firma luua mis töötaks,
viiks siis igapäevarakendusse just seda päris meie enda
väljatöötatud tehnoloogiat, et. No kuidas tal läheb, et kas juba on rakendusse jõudnud ka midagi? Ei ole hetkel ja see põhjus on suuresti selles mainitud efektiivsuses,
nagu ma juba ütlesin, et me alustasime selle
kommertsrealiseerimise teekonnaga väga varakult.
Kui me olime jõudnud seal kuskil seitsme protsendi efektiivsusteni,
et hakata juba siis välja mõtlema, kuidas üldse sellist
tootmisliini teha sellel tehnoloogial, mida maailmas ei
eksisteeri ja ütleme, et see kogu see kontseptsioon
nii-öelda skaleeritud kujul õnnestus ikkagi luua. Aga kuna need efektiivsused ei jõudnud järgi,
siis igapäeva kasutuses seda loomulikult jõudnud ei ole.
Veel loodame, et see siiski ühel hetkel jõuab.
Et selleks on veel tööd vaja teha. Sa ise teed tööd kesteriitide sees leiduvate defektide alal. Jah, see on minu selline isiklik spetsialiteet siis seal sees,
et tõepoolest, et selleks, et üldse üks pooljuhtmaterjal
töötaks ükskõik siis kas päikeseelemendis
või mõnes muus elektroonikaseadmes, siis tuleb,
et kontrollida tema elektrilisi optilisi omadusi
ja need on väga paljuski määratud just sisalduvate efektidega. Kas defektid on päikeseenergeetikat materjalides midagi niisugust,
mida millest tuleks lahti saada? Ei on defektid, millest tuleb lahti saada
ja on defektid, mida meil on vaja.
Et meil on vaja siiski, et materjal juhib elektrit
ja selleks on meil vaja selliseid defekte,
mis annavad meile laengukandjaid.
Kui meil päikesekiirgus neeldub selles materjalis
ja meil on sellised defektid, mis suudavad nii-öelda lõksu püüda,
need laengukandjad, ehk siis neid viimaseid me peame
kindlasti vältima, et vastasel juhul me tekitame
päikesekiirguse abil voolu. Aga need efektid on võimelised need laengukandjad nii-öelda
kinni püüdma ja hoidma seal, et see vool sinna vooluringi ei jõua.
Ja päikseelement meil hästi ei tööta ja päris palju meetodeid,
mille abil mitte nüüd päris palju, aga on mitmeid meetodeid,
mille abil siis on võimalik kindlaks teha,
mis tüüpi, millised efektid meil on materjalis.
Ja see on siis just minu roll, et need kindlaks teha
ja vastavalt sellele siis kost tehnoloogidega leida see lahendus,
et mismoodi me siis materjali peaksime veel muutma,
et siis mingitest efektidest lahti saada
või midagi siis juurde tekitada. Crystallilised kristallid on nisugune materjali tüüp kus
enam-vähem alati mingi defekt ikkagi sees on. Ja kuna kui me oleme juba null Kelvini absoluutsest null
temperatuurist kõrgemal, siis me kindlasti mingit efekt seal
alati on. Sellist ideaalset võret nagu üldiselt ei eksisteeri,
et alati on mingisugused defektid, et defektist räägime,
siis me mõtlemegi seda, et kui nüüd visualiseerida sellist kristallstruktuuri,
mis võib olla näiteks lihtsalt selline kuubik,
mille igas nurgas on üks aatom näiteks siis süsiniku,
aatom, meil näiteks teemandi puhul, mis on selline
võrdlemisi lihtne võre siis see defekt tähendabki seda,
et kas mingisuguses asukohas, kus peab olema aatom,
Mele aatomit ei ole mille puhul me räägime siis vakantsist
ehk siis sellisest tühjast kohast ja ta on elektriliselt aktiivne. Ja seetõttu nad suudavadki päris hästi kontrollida selle
materjali omadusi ja defekt, võib-olla ka nii,
et mingid aatomid vahetavad üksteisega kohti võras
või siis lähevad üldse kristallvõrest mõne tühimiku kohale
näiteks võre vahele, et neid defekte on päris palju erinevaid,
mis seal võib eksisteerida ja enamasti nad on elektriliselt
ka aktiivsed.
Ja seetõttu me peame neid kontrollima, et kui me tahame
mingit töötavat seadet nende põhjal tekitada Ja sa saad oma lemmikmeetodiga röntgen Crystallograafiaga
siis väga hästi nendele defektidele jälile.
Ei, ei ole nii. Röntgendifraktsiooni veetud?
Jah, millest tõesti, see oli üks minu teadlaskarjääris sütitajaid,
ütleme nii.
Sellega me saame teha kindlaks kristallstruktuuri,
iseennast, milline kristallstruktuur, melon materjalil,
kas seal on mingid võõrfaasid, kas seal on mingid teised
kristallid veel sees, et ei ole puhast materjali õnnestunud
valmistada ja määrata nagu selle kristallvõre parameetreid
otseselt efekte me sealtkaudu ei saa, tegelikult minu
selliseks põhimeetodiks on fotoluminestsentsi meetod tegelikult,
mis on selline meetod, kus me laserkiirgusega laserkiirguse
neeldumisel selles samas pooljuhtmaterjalis saame tekitada luminestsentskiirguse. Ja see luminestsentskiirgus on siis väga suures osas,
kui materjalis on defektid on just seotud nende efektidega
ja sealtkaudu on võimalik väga hästi uurida siis defekte
pooljuhtmaterjalis Kas võib niimoodi öelda, et kui defekte pooljuhtmaterjalis
ei oleks siis ka päikesepaneel ei töötaks?
On neil selline fundamentaalne tähtsus või annad abiks lihtsalt? Nad on abiks, ütleme nii, et ta töötaks ka ilma,
aga abiks olnud kindlasti võib-olla tehnoloogiast,
mina tooksin välja seda, et kui siin rääkida sellistest läbimurretest,
mida veel võiks oodata siis hästi huviga ma jälgin,
mis toimub tandem päikeseelementide arenduses,
ehk siis kus juba kasutatakse rohkem kui ühte absorber materjali.
Et saada siis kõrgemaid efektiivsuse, kui teoreetiliselt
üldse on võimalik seal ühe materjaliga. Et kui kasutada kahte absorberit väikse elemendis,
siis tavaliselt kombineeritakse need nii,
et üks töötab ühes päikese spektripiirkonnas
ja teine teises.
Ja niimoodi on võimalik minna efektiivsusteni ikka tugevalt
ka üle 40 protsendi.
Ja näiteks selline kombinatsioon nagu räni,
päikeseelement ja perovskid kokku panduna on juba see aasta
jõudnud efektiivsust, on ju 34 protsenti,
mis on juba väga hea tulemus ja ma usun,
et kuna päris palju uurimisgrupega sel suunal tegutsevad,
siis sealt tuleb kindlasti läbimurdeid ja see tegelikult
sisuliselt tähendab seda, et väiksema pindala pealt on meil
võimalik oluliselt suuremaid kasutegureid kätte saada. Et ei ole nii palju pinda vaja enam selle päikesepaneeli jaoks. Ahaa, kui materjale kombineerida, siis saame sellest
päikesekiirguse spektrist rohkem kätte.
Kui kõrgele see kasutegur siis võiks üleüldse minna,
kas seal on, on mingi piir, võib-olla saame kogu spektri
kätte koos infrapunase ja ultrapiletiga. See sõltub kui no teoreetiliselt no ütleme,
100 protsendine me ikka päris ei lähe.
Aga sellised mitme absurberiga päikeseelemendid on jõudnud
umbes 50 protsendini kõige kõige efektiivsemad. Kas see tundub tegelikult ka juba päris fantastiline? Ja seal on tegelikult kombineeritud juba rohkem kui kahte materjali,
et need võib tegelikult panna veel rohkem kokku niimoodi,
et kasutada tõesti suurt osa ära sellest,
sest ükski materjalile võimeline tervet päikesekiirguse
spektrit ära kasutama tegelikult Ta neelab alati
mingisuguses piirkonnas tavaliselt.
Me püüame kasutada materjale, mis on siis seal kõige
maksimumi lähedal, et saada võimalikult palju kätte. Aga need tehnoloogiad, mis on seal tõesti selle kõige
suuremate rekordite juures, on enamasti kaljume Arseniidi baasil.
Et seal on erinevad kombinatsioonid, mis siis kokku pannakse,
aga need on väga kallid tehnoloogiat, kuidas seda tehakse.
Ja need tehnoloogiad on kasutusel kosmoses.
Et tegelikult kosmosejaamades sate liitidel neid kasutatakse,
sest et seal on ülikriitiline saada väikselt pinnalt
võimalikult palju efektiivsust. Ja keegi raha ka ei loe seal kõrval.
Et seal on nad tõesti juba kasutuses, aga igapäeva kasutusse
me neid, ma arvan, väga lähiajal nüüd veel ei näe.
Et see oleks, nad peavad ikkagi hinna poolest tulema päris
palju alla. No päikeseenergeetika on üks lootustandev alternatiiv
arvatavasti fossiilkütustele.
Aga kui keskkonnasõbralik on tänapäeval päikeseenergeetika,
on seal selliseid suuremaid muresid sellega ka? Ei puhas rõõm päris ei ole, sest nagu iga tehnoloogia puhul
on ikkagi ka mingisuguseid nõrku kohti mille kallal siis
töötada ja ütleme, päikeseenergeetika puhul on see just see tehnoloogia,
kuidas päikesepaneel valmistatakse, et kui ta juba on valmis,
pannakse siis katusele põllule või kus iganes ta siis seda
päikseelektrit peab tootma siis ta on küll keskkonnasõbralik,
ega ta midagi kurja ei tee, eks ju.
Aga just see päiksepaneeli tootmise küsimus on see,
mida saab päris palju optimeerida, et nagu mainitud,
siis näiteks räni päikesepaneelide tootmisel tõesti see
energiakulu ja materjalikulu on päris suur pluss siis veel
ka mitmed protsessid, mida seal valmistamise käigus kasutatakse,
on ka mürgised. Et see päiksepaneeli enda valmistamine ei ole nii tohutult keskkonnasõbralik.
Ja, ja kui me mõtleme ka nüüd materjalidele,
et noh, mis on sellised kriitilisemad, et ka nende
kaevandamise puhul ikkagi see mõju on päris suur.
Ja et kui me räägime sellest nii-öelda päiksepaneeli elutsüklist,
et alustame kaevandamisest kuni siis elu lõpuni,
siis just kuskil 70 protsenti sellest mõjust tuleb
tegelikult sellest kõige esimesest etapist,
kuidas ressurss kaevandatakse ja kuidas see päikesepaneel
valmis tehakse. Ahah, aga lõpuks tuleb ju, kui päikesepaneel on nii-öelda
oma töö ära teinud, siis tuleb ta kuhugi ka paigutada,
need, ta muutub jäätmeks. Sealt ja pean ütlema, et see on üks teema,
mille meie just oleme ka oma uurimisrühmaga aktiivselt ette võtnud.
Et kuule, me tunnetame, et see, see hetk on nüüd suhteliselt õige,
et see süsteem luua, kuidas üldse päiksepaneeli jäätmeid
käitleda sest hetkel on nad nagu tavalised elektroonikajäätmed,
lisaks on nad ka tegelikult Mürgiste elektroonikajäätmete kategoorias,
kuna seal on mõningaid elemente, mis on mürgised. Ja teise põlvkonna puhul oli meil sellest juttu. Ja ka räni puhul on mõningaid asju, mida kasutatakse,
mis teevad selle väikse paneeli paigutavate sinna nii-öelda
ohtlike jäätmete kategooriasse ka siis.
Ja tõepoolest me oleme võtnud ette siin selle teekonna,
et loonud suhted kõigi osapoolte vahel, et alates
kliimaministeeriumist Meie päiksepaneeli müüjatest jäätmekäitlusettevõtetest,
et me oleme ühe laua taga kokku tulnud juba
ja seadnud endale eesmärgiks, et me tahaksime luua Eestis
sellise süsteemi kuidas siis võimalikult hästi päiksepaneele
kas siis taaskasutada või mis nendega siis peale hakata,
sest praeguste süsteem üldse ei ole ja ei ole ka Euroopas
tegelikult ja seal kõrval siis ise ekspertidena panustaksime
siis eelkõige just nende tehnoloogiate väljatöötamisse,
et kuidas, kuidas me saaksime neid olemasolevaid
päikesepaneele siis niimoodi ümber töödelda,
et saaksime seda uuesti ressursina kasutada. Et mitte päiksepaneelis endas.
Sest noh, me räägime enamasti ikkagi ränipaneelidest praegu,
mis jäätmed üldse tekivad?
Räni räni ennast sellisel kujul, et ta tasuks uuesti
päiksepaneeli panna, tegelikult saad kätte,
ei saa kindlasti, et see räni siis peaks minema mingisuguse
teise valdkonna toormeks, et ka kaardistada siis,
et kuhu üldsuse misse teisene teisese toormekoht oleks,
et kus nõudlus võiks olla, et sellised mõtted tegelikult
täitsa liiguvad. Sa oled olnud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige
ja viimased kaks aastat ka selle president.
Vastab tõele.
Kuhu sa oled Enta, nagu seda nimetatakse viinud oma oma käe
all mille poolest on ta nüüd teistmoodi,
kui näiteks kaks aastat tagasi? No vot, see on hea küsimus.
Ma pean ütlema, alguseks kohe, et mul on tohutult hea meel
selle üle, et ma üldse noorteakadeemias liige olin algusest
peale lisaks ka presidendi roll, et see on ülimalt tore seltskond.
Ülimalt tore on teha koos midagi eesti teiste noorte tippteadlastega,
kellega suure tõenäosusega ei puutukski kokku võib-olla,
sest jah, tehnikateadustes ikka me teame 11,
aga ütleme, siin keeleteadlasi või noh, minu jaoks eelkõige
arstiteadlased keeleteadlased on need, kellega ma niimoodi
igapäevaselt ju ei puuduta kokku, eks ju. Ja see on tohutult vahva seltskond ja täiendab 11 nii palju
ja avardab väga palju seda maailmapilti,
mis üldse noorteadlaste elus toimub erinevates valdkondades,
sest need probleemid ei ole sugugi samad tegelikult.
Ja ma ütleks, et minu presidendi rolli ajal mul oli
supertore juhatus, kellega me koos tegutsesime.
Täitsa tuntud noorteadlased Heleneenma.
Ester Oras, Innar Liivia, Marju Raju olid minu meeskonnas
ja ma võib-olla kõige uhkem olen selle üle,
et me väga palju panustasime sellises
organisatsioonikultuuri loomisesse enda enda sees,
et meil oleks ikkagi mingi korrastatud süsteem,
kus me toimime siis võetakse meid ka väljaspool tõsisemat. Et ja teiseks kogu see rahvusvaheline suhtlus,
sest sellesse kaheaastasesse presidendi rolli perioodi jäi
väga palju kohtumisi erinevate noorteteaduste akadeemiat
ega nii Baltikumis, Põhjamaades kui ka ülemaailmset üritused.
Ja me oleme, me saime ka mitme väga olulise organisatsiooni
liikmeks ja ühe neist juhtun lausa Helen nüüd sellest aastast.
Et see on vast see, mille üle ma kõige rohkem olen.
Uhke, et meie võtsime selle fookusesse, et need
rahvusvahelised suhted luua. Aga nüüd sa enam jõuento liige ei ole, ei saa olla,
sest sa oled nii-öelda selle suure akadeemia liige. Ja ma olen enda toetajaliige. Ahah aga nüüd akadeemias, Eesti Teaduste akadeemias on vist
praeguse seisuga rohkem naisliikmeid, kui seal varem kunagi
on olnud. Tõepoolest, meil peaks olema praegu 11 naisliiget naisakadeemikut. Kas see on kuidagi nagu teine tunne ka nii-öelda akadeemik olla,
kui sa tead, et sul on seal sookaaslastest teadlasi,
kellega võib-olla ka niimoodi natuke omavahel suhelda
ja ma ei tea, kuidas nüüd öelda, aga, aga nii-öelda naise
pilguga ka teaduse asjade üle arutada. Ja ma olen täiesti nõus, sest mõningad sellised natukene
naistele omased küsimused aeg-ajalt ikka kerkivad,
mida on hea oma sookaaslastega siis arutada seal
pereeluteemad ja ja ikkagi mõjutavad päris palju,
et naiste karjääris siiski on rohkem ka selliseid etappe,
mis võivad saada päris saatuslikuks aeg-ajalt teadlaskarjäärile,
et kui seda toetust tugejasest toimivat süsteemi ei ole
sellel perioodil, kus tegelikkuses kasvab teadlane
iseseisvaks teadlaseks ja samal ajal on see looduse poolt
määratud meile perioodiks, kus luua perekonda. Et kuidas selles perioodis kõige rohkem toetada just
naisteadlasi ja ka nende siis karjääri, et see on üks selline,
võib olla väga olulisi küsimusi.
Aga muidu ma arvan, et kogu akadeemia võidab sellest,
et seal on nii nais- kui mees, akadeemikud. Ja üks neist naisakadeemikutest on siis maarjaAgrosberg kuusk.
Minu tänane vestluskaaslane. Uus saade on kavas nädala pärast ja siis vaatame aastale tagasi.
Kahe nädala pärast on vana-aasta õhtu ja veel uuem saade
tuleb juba uuel aastal kuulmiseni taas.
