Aulikud televaatajad, mul on hea meel teid taas tervitada  osooni suurest stuudiost, mis on juba nädalapäevad  dekoreeritud lumiste põõsaste ja puudega. Meie stuudio pindala on 45227 ruutkilomeetrit,  millest umbes viis protsenti on järvede all  ja kümnendiku võtavad enda alla saared. Meie stuudio nimi on. Eestimaa. Täna on stuudiokülaliseks Käbi tervist Mida ma mõtlen, kui vaatan käbi kõigepealt lihtsalt,  et. Mõtlen, et orav oma teadvuse kihistuste alt leian aga ühe  fraseologismi mis oli juba viiekümnendatel aastatel rohkelt  kasutusel ka Tallinna seitsmendas lasteaias. Häbihäbi püksis. Käbi orav näris püksid läbi. Mida see õieti tähendab, ei tea ma aga tänaseni. Ja võib-olla just sellepärast see püsibki meeles,  et just nagu saladus müsteerium, kõiksuguseid saladusi on  nii meie meeles kui ka tegelikkuses hulgi piilumegi nüüd  mõnda vaatame puu otsa ja puu alla. Talvisel ajal on lindude ja imetajate toidulaud üsnagi kasin. Praegu valmivad okaspuude seemned ja nii ongi okaspuud meil  talvituvate lindude ja pisiimetajate toidulaua katmisel väga olulised. Nad on oluline toidulisa rähnidele, käbilindudele,  hiirtele ja oravatele. Käbilinnud meil pesitsevad männikäbilind  ja kuusekäbilind. Nemad on isegi oma elurütmi niimoodi ümber sättinud,  et pojad kooruvad neil südatalvel paksudes,  soojades pesades. Just siis, kui toitu on kõige rohkem. Tavaline kuusekäbi, mis kuuse otsast alla kukub,  on selline sile, siin on seemned veel sees. Valmivad alles. Teinekord on näha, et käbid hoopis teistsugust,  näiteks. Näiteks. Selline käbi on kasutatud käbi ja kasutatud käbide kuju järgi. Saame teada, kes on selle kallal maiustanud. Kui jääb selline sagris nagu lokkis tagurpidi käänatud  soomustega käbi alles, kus seemned on nahka pistetud  siis on siin toimetanud käbilind kuusekäbilind,  kes eelistab kuusekäbisid. Temal on teravate ristumis ja otstega nokk tugev nokk  ja sellega väänab ta käbi soomused tagurpidi. Ja teinekord on need isegi pikuti lõhki läinud,  need soomused selle töö käigus ja niimoodi ta õngitseb siit  vahelt välja seemned mis väga talle maitseb. Kui kuusekäbilinnud eelistavad elutseda kuusikus? Ja männikäbilinnud männikus. Siis suur kirjurähnidele sobivad noka vahele  nii kuuse kui männikäbid. Ja rähn, siis peab leidma sobiva pilu puu otsas,  kuhu saaks käbi korralikult kinni lüüa, et see paigal püsiks. Et siis on hea käbi soomuste vahele kõvasti nokaga lüües  sealt seemned kätte saada. Ja suur kirjurähni toimetamist on tore vaadata sellepärast  et ta ei jäta kunagi meelde seda, et vana käbi tuleb praost  enne välja võtta kui uue järele lennata. Okaspuude seemned meeldivad ka oravatele  ja hiirtele. Aga nendel ei jää muud üle, kui soomused käbirootsilt lahti hammustada,  et seemned kätte saada. Noh, orav, see on suurem loom, suuremad hambad. Kui tema närib käbi soomused lahti, siis ta saab soomusest  ühe hammustusega jagu. Ja. Rootsi jääb selline karvane käbi, kandesoomused jäävad  turritama rootsu peale. Hiir näiteks leethiired söövad, käbisid. Nendel nendel on palju väiksemad hambad. Ja nemad ei saa niimoodi ropsti tervet soomust rootsilt lahti,  nemad peavad ikka mitu korda hammustama ühe soomuse jaoks  ja niimoodi jääb hästi korralikult paljaks näritud käbiroots alles,  kuna hiired puu otsast käbisid, ise kätte ei saa. Nemad peavad tarvitama neid, mis maha kukkunud  või oravatel pudenenud. Nii leiamegi, mõnikord selliseid töödeldud käbisid,  kus poole on söönud orav ja teise poole puu all lõpetanud hiir. Seal, kus kasvab sarapuid On maitsvat toitu oravatele ja hiirtele. Selle järgi, kuidas keegi on pähklid lahti hammustanud,  saame teada, kes on toimetanud. Näiteks oravad oma suuremate hammaste ja suurema suuga,  neile mahub pähkel kenasti suhu ja krõksti. Ühe hammustusega lähebki pähklikoor pooleks  ja magus tuum on käes. Aga hiired oma väiksemate hammastega peavad tükk aega vaeva nägema,  et pähklikoore sisse ümmargune auk närida  ja nõndamoodi tuum sealt kätte saada. Muuseas. Ega siis orav sünnist saadik ei oska pähklit niimoodi  kenasti pooleks hammustada. Noored oravad õpivad igaüks seda kunsti ise. Alguses närivad nad täiesti juhuslikult,  siis mingil hetkel jõuavad sama tehnikani nagu hiired. Ja kogemata. Ühel hetkel saavad nad aru, et asi käib tegelikult palju lihtsamalt. Maitsvat toitu pakuvad ka lepad. Lepakäbides on peidus seemned ja nende kallal maiustavad  meil nii urvalinnud kui siisikesed. Aga need koguvad talvevaruks endale ka näiteks kaelusiired,  kes on osavad puu otsas ronijad. Mõnikord kannavad nad rähniõõnsused või linnu pesakastid. Selliseid lepakäbisid üsna kurguni täis igaühe toimetamisest. Looduses jääb maha märke, mida tundes võib tähelepanelik  uitaja neist kokku lugeda terveid märkmikke päevaraamatuid  loomade elust meie ümber. Vanasõna ütleb, et käbi ei kuku puust kaugele. Kui üldine see vanasõna on? Kui kogu loodus on see puu inimsugu, aga see käbi,  kas ka siis kehtib, et käbi ei kuku puust kaugele? Kogu inimsoo ajalugu on suurel määral just loodusest  võõrandumise võõrdumise ajalugu. Neid inimesi, kes päevast päeva suhtleksid pidevalt  loodusega on üha vähem ja vähem. Teame seda ja tunneme oma hinges ka loodusest puudust. Veel enamgi. Me peame endid looduse sõpradeks, ehkki meil on  nii harva mahti tegelikult loodusesse minna. Nagu on olemas tugitoolisportlased. Nii oleme meiegi suurel määral tugitooli matkajad  ja virtuaal loodushuvilised. Et kui inimsugu on see puust kaugele kukkunud käbi  siis oma hingedes ihkame me ka selle puu alla tagasi veereda. Olgu või virtuaalselt mille muuga seletada kõigi kotka  kurehülge ja seatelevisioonide pöörast menu? Vaatame nüüd meiegi, mismoodi tehakse üht seatelevisiooni. Nagu näete, saab iga looduse sõber tänapäeval isegi kodust  lahkumata jälgida loodust. Meie tegemisi siin metssigade söödaplatsil salvestab veebikaamera,  mille pilt jõuab kenasti arvutiekraanile kõigile,  kes jälgivad looduskalendri tegemisi. Talvel on ta siin, meil suvel on ta kurepesas. Nii et terve aasta otsa käigus. Tähelepanelik aparaat filmib üles kõik, mis objektiivi  ulatusse paistab. Endalegi teadmata on metsakaamera ette sattunud  toiduotsinguil rebaseid, metskitsi, kährikkoeri  ja erinevaid linde, kuid kohalikeks telestaarideks on  Ilmatsalu metssead. Seatelevisiooni otsepilt naelutab ühes päevas arvutite ette  inimesi 60-st kuni 70-st riigist. Võimalik, et uudistajaid köidab metssigade omapärane käitumine,  kus karjavõim kuulub ühele konkreetsele emasloomale. Karjas on juht Emmis kellele siis alluvad kõik ülejäänud kesikud,  põrsad. Nii et juht Emmise tahte järgi siis terve see kari toimib. See muutub aasta jooksul, et kui sigadel hakkab jooksuaeg pihta,  siis tihtipeale emised lähevad karjast eemale. Ja see kari ei pruugi siis terve see aeg siin sööda peal käia. Aga see ei tähenda nii, et võib ka see kari ilma emiseta sööda. Täna õhtul plaanime kohalike jahimeeste abiga tabada hetke,  kui ülemaailmselt tuntud seakaamera peategelased eetrisse ilmuvad. Seda muidugi juhul, kui meil õnnestub metsaelukatele  märkamatuks jääda. Siin on nüüd Fotohuvilistele fotovarjend. Siin on nüüd siis avad, kus saab fotoaparaadi objektiivi  välja pista või kaamera otsa välja pista. Siin üleval on niisuguse nurgaga aknad, et loom ei näe seda  inimese silmi sees, et peegeldab selle noh. Lume või, või looduse peegelduse siia maha,  et, et seal võib taga täiesti julgelt toimetada,  et loom ei näe seda. Korsten on selle jaoks, et kuna inimene lõhnab  või on ennast lõhnatanud, et siis igasugused valed lõhna  läheksid võimalikult kõrgele, et nad ei satuks looma ninna. Ruumi on siin piisavalt, et. Siia mahub päris hulgakesi sisse. Kuidas siin üldse päris ütleme niimoodi paka sellise talvega  olla on, et siin külm ikkagi tahes-tahtmata vist hakkab,  kui kaua istuda ei hakka, siin on mitu võimalust,  kuna siin. Deter ligidal, siis on võimalik elektriga kütta. Teine variant on gaasiga natukene soojendada. Siiasamma väikesesse fotoonni jääme ka meie õhtul kaameraga  passima ehk siis saame näha, kas ka osooni kaamera silma  ette satub mõni siga ja mida nende käitumine meile räägib. Kuid veel enne on meil vaja viia sööta platsile. Praegu valmistume me siis selleks, et viime õhtuseks  varitsuseks kohale sööda värske sööda, sööda platsile  ja Mait on see mees, kes hoolitseb selle eest,  et iga päev oleks uus värske toit loomadel olemas. Mis siin ämbris on, kas siin on, siin on puhas nisu,  puhas nisu, aga need mõned tõrud ka? No mõned tõrud on salves jah, ja siin on  siis siin ämbris laste poolt laste ja laste poolt korjatud tammetõrud. Sellise pehme talveilmaga, tegelikult ju loomad erilist lisa  sööta ei vajagi, et te teete seda siis selle kaamera pärast,  ma saan aru, just nimelt. Kuna talv on nii pehme, siis loomad saavad looduses väga  hästi hakkama, ei ole mingit probleeme, aga sööta viime  ainult sellepärast, et rahval, kes jälgib seakaamerat,  et oleks midagi vaadata ja muidu tulevad sead platsi peale vaatad,  midagi ei ole, jookseb kohe laiali, ära. Kas on hea, kui on võimalikult laialt või,  või tuleks nad. Võimalikult laialt, et siis tekib vähem tülisid omavahel sigadel. Et siin on siis läinud ka võitluses omavahel toidu pärast  mida tihedamat toit koos on, seda tihedamini tekivad sigade  vahel konfliktid, igaüks või tahab saada paremat pala. Kui laialt me siin veel peaks liikuma, no sinna võib visata  veel ja siia ja siia ja. Ah jah, nüüd enam-vähem igal pool midagi oleks,  et siis tekib vähem tülisid. Kunagi oli huvitav situatsioon. Siin laua peal eelmine aasta üle-eelmine aasta panime liha,  et meelitada ja kotkas nii kotkas küll ei tulnud,  aga hiire juu tulid. Ja sead tundsid aeg-ajalt selle laua vastu huvi. Ja see oli paljud kaamera vaatajad, nägid,  kui siga pani esikäpad siia laua ääre peale,  ma olin kindel, et see üles ei hüppa, see on suht kõrge,  see on meeter kõrge. Mingi hetk oli hopsti, siga siin laua peal sõi see liha ära,  aga eks ta siin liikus ja need latid on libedad. Siis ta kukkus üle seljas ja vingud alla. Ootuses, et ehk õnnestub ka meil midagi kummalist kogeda,  uurin Maidult, mis ajaks peame peidikusse pugema,  et mitte esimesi õhtustajaid oma kohalolekuga häirida. No see kuldikene tuli siia, tuleb siia kuskil viie-poole  kuue paiku ja järgmine kuskil seitsme paiku tuleb see  neljateistkümnene kari. Ja peale seda tulevad tulevad siis järgmised. No nii head metsja, kaamera, jälgijad, söödaplats on valmis seatud. On õige aeg hakata pimedust ootama ja pugeda varjandisse. Oleme parasjagu ootel varjendis, ühtegi looma ei ole tulnud. Aga meiega on liitunud Jan, kes teab nii mõndagi metssigade eluolust. Siin söödaplatsil. Viimastel nädalatel söödaplatsil regulaarselt einestav kult  ei taha õhtu hämaruses kokkulepitud kellaajaks välja ilmuda. Variandis metssigu passides tekkis mõte,  et külastame huvi pärast looduskalendri foorumi lehekülge  ja meie üllatuseks on meie tegemistest juba ette jõutud. Nimelt on välismaised foorumi külastajad meie tegudele  ja eile saanud ja nad on, et pe, anud juba ohtralt videosid  ja pildi ja jutumaterjali kõigest sellest,  mis me täna võttepäeval juba teinud oleme. Millist rolli tema praegu etendab, näete teiste jaoks? Kahtlaseid lõhnasid. Ja sellise tuulise ilmaga nagu praegu Et siis iga vähegi kahtlase hääle peal, nad lähevad platsi  pealt minema. Nägime sellist situatsiooni, kus omavahel läksid tülli kuldid. Mis see põhjus võis olla, kui keset? Silmas sedasama imist, kes on selle karja juhtemis. Küll on tavaliselt niimoodi, et, Paaritab siis karjas kõik emised, kes seal on. Ja ja teisi kulte tavaliselt ligi lasta. Et kui, kui parasjagu ei ole just nagu jooksuaja tippet  siis võivad kaks kulti. Passida siinsamas platsi ääres, ilma et nad platsi peale tuleksid. Meie ootasime Jaaniga täna siin neli tundi. Metssead õhtust sööma tuleksid, kui ka teil on soov  siinsamas varjendis oma silmaga neid sigu näha,  siis kindlasti otsige üles looduse aabitsa Facebooki  lehekülg teistele huvilistele on loomulikult väljas  veebikaamera looduse kalendri koduleheküljel. Ei ole tänapäeval enam mingi imeasi, kui võtame metsa minnes  kaasa ka sülearvuti istume puu all ja googeldame klaariks,  kas see on kuusk või kask, mänd või Vaher. Tõsi, külmakraadidega kipub kuvaril pilt kergemini hanguma  ja ka aku saab kiiresti tühjaks. Kuid me võime ju endile muretseda ilmastiku,  kindla arvuti, mis tõsi, on viis kuus korda tavalisest kallim. Kui aga arvuti metsa toomine meile kuidagi võõras  või liialt epakas tundub siis võime tarkust tuua hoopiski paberkandjal. Kus siis veel lugeda ajakirja Eesti loodus kui mitte Eesti looduses. Või kui tahame endit tunda maailmakodanikena,  siis võtame kaasa National Geograficu. Sügisel jõudis Eesti lugejate ette maailma ühe tuntuima  ajakirja National Geograpicu emakeelne väljaanne. Eestikeelse ajakirja ilmumist juhib Haanja küngaste vahel  asuvast kodukontorist Erki Peetsalu. Eesti keel on 34. keel, milles maailmakuulus ajakiri ilmub  ning siinsed lugejad on väljaande hästi vastu võtnud. Et me oleme proovinud ikkagi teha sedasama originaalajakirja,  mis sealt pakkuda Eesti lugejale oma emakeeles. Aga mitte siis liiga palju seda, seda kohalikku sisu. National Geograficu lood on tuntud oma erakordse kvaliteedi poolest. Sügisel Eestit külastanud National Geograpic Soseti  asepresidendi Terry Adamsoni kinnitusel on kvaliteedi taga  ränkraske töö, tohutud ressursid ja üllas missioon. National Geograficu fotoarhiiv sisaldab 11  ja pool miljonit kaadrit, mis katavad kõige erinevamate  vaatenurkade alt nii loodust kui ka inimese suhteid oma koduplaneediga. Praeguseks ongi kaasahaaravad. Ning meisterliku teostusega fotod üheks peamiseks kriteeriumiks,  mis määravad loo sobilikkuse ajakirja. Ent ka tekstiline osa valmib ülima põhjalikkusega  ning järeleandmisi ei tehta ka tõlkeversiooni osas. Lood valmivad mitme aasta jooksul ja kui ajakirjanikud koos  fotograafidega saadetakse nii-öelda missioonile,  siis. Siis see materjali hulk, millega nad sealt tagasi toimetusse  tulevad ja see periood, kui, kui pikalt nad ühe teemaga töötavad,  see ületab. Meie mõistes Igasuguse tavapärase arusaamise ajakirjanduse tegemises meie  loomulikult teeme omalt poolt kõik selleks,  et see sisu oleks edasi antud võimalikult autentselt. Ja kõik tekstid, mis on eesti keelde tõlgitud,  tõlgitakse veel enne avaldamist. Ka tagasi inglise keelde, et vaadata üle see sisuline Teemavaldkonna paikapidavus. National Jograficu lugude aluseks olevaid teadustöid  ning uurimisretki rahastab sageli ajakirja väljaandev ühing ise. National Jeografic Sosety tegutseb mittetulundusühinguna. See tähendab, et kogu ajakirjade ning muude toodete müügist  teenitud tulu kulutatakse uute ekspeditsioonide  ning põnevate lugude ettevalmistuseks. Ühing on välja andnud üle 10000 uurimistoetuse,  millest nii mõnigi on viinud ajalooliste avastuste  ja teadustöödeni. Nüüd on ka Eesti teadlaste võimalused National Geograpiku  toetusel välitöid läbi viia ning nende tulemusi kuulsa  ajakirja veergudel kogu maailmale tutvustada. Suuremad kui kunagi varem. Detsembris käivitas National Geografic uue uurimisretkede  toetus programmi mis suunatud just Põhja-Euroopa teadlastele. Kuigi tänapäeval koondub teadustöö üha rohkem  laboratooriumitesse ning arvutiekraanide taha,  usub Terri Adamson, et klassikalised välitööd on jätkuvalt  elujõus ja vajalikud. Maailm ei jõua üksnes meie lugemislauale,  vaid tuhiseb ka toidulaudadele. Kui meil söövad männikäbide seemneid üksnes oravad  käbilinnud ja hiired siis maailmas söövad männiseemneid  ka inimesed. Piinia või ka seedermänni seemned on põhikomponendiks pesto valmistamisel. Teised põhikomponendid, oliiviõli Basiilik  ja parmesani juust pärinevad samuti lõunamaadelt. Omalt poolt lisame küüslaugu, aga algselt pärineb  ka see Indiast. Miks me peaksime sellist värki sööma? Ega ei peagi, aga see võib meil ajapikku hästi maitsema  hakata ja pealegi Kui meie sööme pestot, siis ehk ei söö meid. Puugid nimelt puugid on ülitundlikud lõhnade suhtes  ja ei kannata silma otsaski eeterlik õlisid. Muide, kas teate, et piinia või seeder männi õlisid  kasutatakse USA armees erinevate putukate tõrjevahendina? Ma siis mõtlengi, et kui ma vihun, talv läbi pestot süüa  siis olen kevadeks ehk nii piin ja lõhna line,  et kõiksugused, puugid pagevad mu eest tulis valu. Enne kevadet jõuan ma teile aga veel korduvalt ütelda seda,  mis, Ikka, et. O kolm. Osoon.
