Mina olen Arno Suislepp ja teen jääl matkasid  ja oleme Haapsalu ees lahel. Hetkel on talv veebruarikuu ja Lähen kelgutama  ning tahan minna hobulaiule. See paik on selle poolest väga eriline, et siin kohtuvad  Väinameri Haapsalu laht ja kaugemale jääb suur Läänemeri. Et hobulai on sealpool. Siit on kuskil neli kilomeetrit ja vormsile on kuus kilomeetrit. Kõige lähem punkt on Pulapõrand, kust saab alustada retke,  et Haapsalust tulles on kuskil seitse kilomeetrit? Mulle väga meeldib hobulaid, et talvel on seal hästi vaikne  ja aeg-ajalt on tore seal käia, mõtteid kogumas,  teinekord, kui tahad midagi eneses ära lahendada,  siis see kant on üks parimaid kohti. Või tahan ma näiteks jää peal värve, erinevaid värve avastada,  näiteks teinekord on, jääl on hallikas värvus,  mõnes kohas on valgem või on jää sisse mõni meriadru hoopis  ära külmunud. Merejääle moodustunud mustreid muul ajal ei näe. See ongi üks võlu, mis mind alati köidab. Mulle tundub, et tõukekelguga on just see väga vahva,  et, et näiteks kui sa töötad kuskil kontoris  või oled hoopis raamatukogus, et siis pead sa kogu aeg istuma,  aga kui sa lähed jää peale ja liigutada,  et siis see on üks suur võit. Hiljuti ma nägin just saarmaid, neli saarmast oli vee  ja jää piiri peal. Nad mind ei märganud ja mina ise tõmbusin hästi väikseks. Paistsin neile nagu üks suur kivi. Ilmselt need saarmad püüdsid kala ja mulle tundus,  et neil oli väga lõbus, sest nad seal maadlesid omavahel,  kes hüppas kord vette, kes hüppas, tuli jälle jää peale tagasi. Väinamere puhul mulle meeldib väga rüsija hunnikud,  et nende ots on mõnus ronida. Vahel ma võtan toidupoolist ka kaasa, et hakkan seal sööma,  et kui mõni pikem matk ees, eriti kui kuskil veebruari lõpp on,  et päike käib kõrgema kaarega, saad päikest võtta. Natuke oleks justkui talv ja natuke oleks  ka kevad. Selline tore üleminekuaeg. Minu arvates on vahva see, et Eestis on erinevad aastaajad  ja neid ei tüüta kunagi ära. Nendes on alati mingi vaheldus. Viimased talved on jäänud lühemaks, et jääd  ja jääpindala on palju vähem kui varasematel aastatel. Näiteks vanasti sain ma minna rohukülast Hiiumaale,  nüüd saan käia korraks Vormsil ära või hobulaiul. Neljakümnendatel isegi registreeriti siin umbes 80  sentimeetrit paksust jääd. Et ma väga loodan, et ilma taat on meile armuline  ja annab iga aasta natukene talve.
