Me oleme kõik võtnud ravimeid, aga kuhu need pärast  organismis edasi liiguvad? Tegelikult üsna väike osa ravimist jõuab sinna sihtkohta,  kus ta mõjuma peaks ja eriti vähe ravimit jõuab aju. Ja seda meie siin laboris üritame gi parandada,  muuta ravimite transportaju efektiivsemaks. Meie tegeleme ravimilogistikaga, et nii nagu kuller toob  meile toidu kätte niimoodi on meie töö sisuks see,  et me püüame õpetada ravimitele seda, kuidas jõuda  haiguskoldesse ja mitte sinna, kuhu pole vaja. Ravimid jõuavad sinna, kuhu vaja läbi meie vereringe. Ja oluline on mõista, et tegelikult meie veresooned on erinevad,  sõltuvalt sellest, millise koe või haigusega on tegemist. Sisuliselt võiks seda võrrelda nagu veresoonte  postiindeksite süsteemiga. Et nii nagu posti indeksi põhjal jõuab meie pakk sinna piirkonda,  kuhu vaja nii jõuab ka meie molekulaarse postiindeksi poole  suunatud ravim õigesse kohta. Ja töömissiooniks ja sisuks on see, et me kasutades  erinevaid skreenimismetoodikaid, leiame siis nende  postiindeksitega seonduvaid valgu jupikesi  ehk kullar. Ja nüüd nende pätiidide külge kinnitatuna õpib ravim selgeks selle,  kuhu ta peab minema. Et koosse kompleks jõuab haiguskoldesse ja omab seetõttu  paremat kliinilist efektiivsust ja väiksemaid kõrvaltoimeid. Kuidas siis leida üles need tibatillukesed valgujupikesed  ehk peptiidid, kes on võimelised ravimeid õigesse kohta transportima? Me tegelikult alustame sellest, et meil on sadu miljoneid  juhuslikke peptiide ja me saame need kõik koos süstida  hiirde ja seejärel tuvastada, millised peptiidid  siis jõuavad läbi vereajubarjääri aiu. Meie teadlased on eelkõige sihikule võtnud aju  sest just sinna on ravimitel kõige keerulisem ligi pääseda. Et see aju on nii kiivalt kaitstud meie vereajubarjääri  poolt see siis laseb verest aju imenduda ainult hästi kindlatel,  näiteks toitainetel või väikestel molekulidel  ja see hoiab ära näiteks selle, et ajusatuks veres ringlevad  haigustekitajad või mürkained. Aga seetõttu ka kuna me majutame ravimit,  siis enamik ravimeid tegelikult läbi selle vere ajubarjääri  ei liigu ja aju ei jõua. Piltlikult öeldes valisid teadlased välja need kõige  tragimad aju verebarjääri läbivad peptiid,  kellele siis ravimi valike sappa siduda ja aju poole teele saata. Ja nüüd, kui me suudaksime selle ühe protsendi asemel vähki  viia viis protsenti moodustatud doosist sellise nuti  suunamise abil siis võiks tulemuseks olla oluliselt parem  efektiivsus ja vähemad kõrvalnähud. Minu eesmärk oleks see, et see labor, mille me siin Eestis  oleme käima pannud et ka siit tekiksid ravimid,  mis mitte ainult ei ravi hiiri ei anna meile sellist avastamisrõõmu,  vaid jõuavad ühel hetkel kliinilise testimisse  ja kiidetakse heaks ja nad hakkavad patsienti aitama.
