Mina olen illustraator lumimari ja ma lähen pika karje randa ujuma. Ma liiklen aastaringselt kas ratta või rulaga,  sest ma arvan, et igale poole ei pea autoga sõitma  ja see kant, kus ma elan ja töötan, on väga autostunud,  siis ma ise üritan vältida seda pigem igale poole,  jah, kas jala või ratta või rulaga. Praegu on selline aeg, et igasuguseid asju hakkab lume alt  välja sulama ja kui ma siin rannas käin,  siis ma vaatan, et hästi palju suitsukonisid on siin just  seal pingi ümber. Et ma ei tea, kes neid viskab, aga proovin need kokku  korjata ja endaga kaasa viia, kohvitopsid  ja muud asjad ka nii palju, kui kätte mahub. Sellest räägitakse palju, et ärge visake prügi maha  ja kuidas need suitsukonnid jõuavad kõik merre  kanalisatsiooni kaudu ja aga ikka visatakse. Mis on kurb. Praegu on talve lõpp, päris külm ilm aga ma kavatsen ujuma  minna ja ma käin siin umbes kaks kuni kolm korda nädalas  pikakari rannas ujumas. See on selline mõnus üksiolemise aeg minu jaoks. Kui ma olen ujumas ära käinud, siis mul ei ole mitte ühtegi mõtet,  et peas et see tõmbab kuidagi pea mõnusalt tühjaks. Mured kaovad sinna vette. Kunagi ma käisin hilissügisel ujumas ja siis ma jäingi käima  umbes 10 aastat tagasi. Et see tekitab kuidagi sellise võimsa tunde,  et kui ma seda suudan, siis ma suudan kõike. Ma ei karda mitte midagi. Talvel suure tuulega on ja iga kord eneseületus. Et ega see mugav ei ole, aga ei peagi mugav olema,  kõik elu ei pea mugav olema. Minu kunstniku nimi lumimari. Lumimarjad on ka sellised. Nad on kevadeni põõsa küljes. Natuke nagu sitkuse sümbol Et on kevadeni põõsa küljes ilusad Ja minu pildid on seal, ei ole võib-olla väga palju värve. Et sellepärast. Mul tulevad talvel joonistused kõige paremini välja,  tegelikult. Kui kõik on selline hall ja värvitu See talvine ujumine annab päris palju energiat. Ma tunnen küll, et mul on energiat rohkem ja. Mina üksinda tulen siia. Et vesi on küll külm, aga pärast välja tulla on hea soe.
