Nii. See on nüüd magu ja see on nüüd magu. Võimsa kaljukotka, kurb saatus. Nii väike tükk on siis põhjust. Annad ühe kaljukotka surma ja sellest piisaks tegelikult  päris mitme kotka. Ja niimoodi ma siin sõidan. Mõni õhtu 70 kilomeetrit. Üritan leida väljamaalastele seda meie laanekõutsi. Loodusturistid ainulaadsete elamuste jahil. Tegemist on siis kaljukotkaga ühe suurema kotkava üldse,  kes meil on? Tegemist on tegelikult emalinnuga ja, ja  ka natuke vana ta meile, et tegemist on vanalind,  kes tegelikult selle rõnga sai alles siin mõni aasta tagasi,  kui me ta nii-öelda pesitsusterritooriumil püüdsime  ja siis GPSi selga panime ja jälgisime siis põhimõtteliselt  poolteist aastat tema liikumist, kuni siis jõululaupäeval  selline kurb uudis tuli Gunnar seinalt, kes kaljukotkastega tegeleb,  et lind on hukkunud. Teadlastele tuttav Kaljukotkas kasvatas üles mitu pesakonda poegi. Lind, kelle liikumist jälgides koguti väärtuslikke andmeid,  on nüüd metsloomaarst Madis Leivitsa käe all oma viimasel  uuringul kus selgitatakse välja, kas ta suri loomulikku  surma või oli mängus hoopis inimese käsi. Mida sa juba näed? Nii ja juba siin ma küsin hoopis vastupidi,  mida sina näed? On midagi, mis paistab silma, mis võiks olla ebanormaalne. Mingisugune plekk on see, ma ei tea, kas peab seal olema  või mitte. Sul on päris terane silm, siin tõesti on selline  valge laik nagu keegi oleks värvipintsliga maalil olnud  natukene lohakas, onju ja paar sellist väikest tükki ka. Ja tavaliselt sellised värvi annavad hästi tiheda  konsistentsiga ained, ehk siis metall näiteks plii,  tina, muu selline asi. Üks asi, mida kohe hakkab silma, kui me siit vaatame saba alla,  siis siin saba all on sellist rohelist värvi  ja see ei ole loomulik, see ei ole loomulik,  tegemist on siis see tuleb täpselt siit puhas,  kus on siis tegelikult tema klaari ava plii lõhub punaseid vereliblesid,  sealt vabaneb nii-öelda pillirubriini ja see nii-öelda Väljutatakse üks hetk rohelise värvina läbi. Seedetrakti, mis värvib siis nii-öelda selle väljaheitega  selliseks pastellroheliseks. Et see võib ka olla osade teiste haiguste puhul aga hästi  klassikaline nii-öelda viide selleni, et et tegemist võib  olla ka selle pliimürgistusega. Alati vaatame suhu, kas siin on mingisuguseid imelikke asju. Katsume läbi. Sina võta siit mõõdulindi üks ots. Pane sinna täitsa. Ja tõmbame korralikult laiali. Nii on, on nii otsas kui saab nii. No vot siit võib-olla. No kaks-kolmteist Ja. Sellega ikka lendab, lendab korralikult kõrgelt  ja kaugel. Pikem kui mina või sina? Et selline võimas elukas Ja kaalub neli kilo, umbes neli pool kilo  ja nüüd ei ole muud, kui sa lõika ta lahti,  siis jah jah, et hakkame otsast minema. Kaljukotkaste käekäiku uurivad Eesti teadlased erinevate meetoditega. Alles möödunud suvel õnnestus meil käia ühe pesa juures kaasas,  kus noorelt linnult võeti vereproov. Ta mõõdeti ning varustati GPS saatjaga. On teada, et noorte lindude suremus on kõrge kuid  selle põhjused on veel ebaselged. Lisaks lindude liikumisele on aga viimase üheksa aasta  jooksul uuritud põhjalikult ka nende toitumist. Selleks korjatakse kotkaste pesadest igal aastal kokku kõik  saagijäänused ja määratakse nende abil lindude pesitsusaegne  toidulaud ning selle muutused. Vana sookure. Jalg on siin musta karva, vanalinnu sulg on  siis on siin kuhjaga tedre sulgeon. Oli üks jänese jalg oli siin. Sinikaela suled. Eesti kaljukotkad on läbi aegade kanalisi söönud,  peamiselt tetresid natuke vähem metsiseid,  sookurg on tema toidulaual sageli. See on üldse meie piirkonna kaljukotkastele iseloomulik,  et palju sööakse, palju toitutakse lindudest,  imetajaid on, on vähem. Ja meie oma uuringus leidsime ka, et umbes veerand kuni  kolmandik on olnud tetresid ja siis vast kümnendik on  jäneseid olnud. See pardinokk on muidugi väga iseloomulik  ja just et selle järgi Ja on näha, et kotkas on parti söönud kõvasti üks,  kaks, kolm, neli, viis, et siin võib näha,  et tegemist ei ole kajakaga, vaid tegemist on pardiga. Aga see pikk luu, mis asi see on mingid sääreluud või? Sookurg. See üheksa aastat oli ka piisavalt pikk. Ikka aega, et me proovisime ka teatud trendi leida,  et, et kas mingi saaklooma osa on nüüd kasvanud  või langenud siis me nägime täitsa selgelt,  et nüüd tedre tähtsus on üsna kiiresti langemas. Ja noh, selle võrra siis Kalju katkas kompenseerib seda  tedre kadu muude loomadega. Miks tedre osakaal on siis vähenenud? See peegeldab üldist tedre arvukuse langust,  pikaajalist langust, et Kalju Kotka saagi uurimine  tegelikult võimaldabki meil jälgida nende saak saaklindude  populatsiooni ka üsna hästi. Ja mida me veel täheldasime, et metskitse osa näiteks on  suurenenud viimasel aastakümnel see, et osad kaljukotkad  surevad ka pliimürgistuse tagajärjel, et kuidas see on tema  toiduga seotud, talvine toite kaljukotkas üldse ellu jääks,  on ikka peasikult raibe ja küllap nendest metsikudest  ka seda, seda pliid omale. Sisse siis sööb kas siis noh, jahipraak või noh,  metskitsele jäänud sisse need need haavlid  või noh, plii. Kuidas selline uuring kaljukotka kaitsele võis kaasa aidata,  et mis, mis edasi? Igasuguste liikide puhul tuleb seda toitumisalade kaitset  küll väga tõsiselt võtta, et pesapaikade kaitsest on  ilmselgelt vähe, Tedrel läheb halvasti, ta peab hakkama  rohkem vaeva nägema erinevate liikide jahtimisega,  milleks ta võib-olla ei ole nii hästi kohastunud. Ja kõik see võtab rohkem aega, ta saab natuke vähem süüa. Populatsioon püsib meil praegu veel sarnasena,  aga kuna pesitsus edukus langeb, siis see on mingi ohumärk juba,  et seda võib-olla indikeerib see toitumisuuring küll ka. Lisaks saagijäänuste kogumisele tuuakse pesadest uurimiseks  kaasa ka kotkaste endi suled. Nendest võetud DNA proovide põhjal on teadlastel võimalik jälgida,  kas pesi kasutavad ühed ja samad kotkad ning kust nad pärit on. Ehk siis te tahate teada selle populatsiooni kohta,  et kes on kelle vend või siin Eestis? Näiteks, et kus nad on paiknenud mingi teatud aastatel,  kas või kui tihti, kas nad on muutnud pesapaikesi  ja siis me saame sealt nagu edasi minna,  et, et siis tuleb küsimus, et miks nad muutuvad  ja miks nad vahetuvad, aga see esialgu, mis me siin teeme,  et ta on alguses isend päris tuvastada, kuna meil on teada  ka sulgede territooriumid aastad, millal on kogutud,  siis kui meil on näiteks mitme erineva aasta sulet,  siis me saame vaadata, kas seesama isend on olnud sama  aastat mitu aastat järjest samal pesa NA näiteks  siis annab seda infot meile sellest. Siin on mõned suled, kui palju sul uuringu jaoks sulgi on? Siiamaani, mis on kogutud nüüd üle 15 aasta,  oleme kokku saanud üle 400 sule, et see varieerub muidugi aastate,  sest iga aasta ei ole alati sama palju mõningad aastas on  ainult paar tükki. Sa tunned selle kaljukotka sule ilmeksimatult ära,  et see on just kaljukotka. Suurus järgi suurusjärgi kindlasti tunneb,  et siis saab noh, teised väiksemad kotkaliigid. Välja, et, et see ongi nii, et on kas siis kaljukotkas  või merikotkas, aga merikotkal ei ole nii sellist must,  tal on rohkem seda valget osa seal rohkem,  et selline kirju muster on, on kindlamad kui kaljukotkas ikkagi. Aga sa tunned, et sa teed kaljukotkaste kui liigi jaoks  midagi head. Jaa, absoluutselt, ja et jah, see. Mind on alati huvitanud nii-öelda kohe, kui ma hakkasin  sellega tegelema, siis need suletakse mulle alati huvi  väiksena ka, et alati, kui ma näen mingit suurt sulge,  siis tulebki selline tunne, et nagu vaadata,  seda kaasa võtta ja nüüd siis ongi mu igapäevatöö,  et ma saan neid uurida ja mõõta ja siis nendega  siis veel neid veel ka veel DNA eraldada  ja veel ja veel edasi veel isendit määrata  ja selliseid tähtsamaid asju veel elasid,  mida ma ei oleks enne ette kujutanud, et ma saaksin teha. Me jõudsime nüüd linnu sisse ehk siis keha õõnde. Siin on näha süda ilus, selline suur võimas süda,  mis peab pumpama verd laiali. See on nüüd magu ja see on nüüd magu ja siin eesmaa  ja maa osas siis meil peakski olema see võõrkeha. Mingid karvad on? Vaatame, kas me suudame. Nagu harjase moodi, kas see on? Metsa moodi karvad või. Kits pigem ikka metsik harjase moodi ja ja. Viimases menüüs on olnud metssiga, siis tundub nii,  et selle järgi Ja seal võib olla ka see plii siiski ja siin kuskil on,  et loputame selle ilusasti puhtaks, et ka kõige väiksemad  tükid saaks siia kausikesse. Nii et me nüüd siin oleme seda mao sisu loputanud,  me näeme ilusasti karvad, mis hõljuvad. Ja kui sa nüüd vaatad siin nurgas, vaata,  ma üritan seda liigutada. Näed seal see tükk siin. Nii väike tükk on siis põhjustanud ühe kaljukatke surma  ja sellest. Piisaks tegelikult päris mitme kotka tapmiseks. Nii et peale seda, kui kuul tegelikult on läbinud  selle looma jahitava objekti, on see siis kits,  metsiga muu elukas keha, jätnud sinna suures koguses väikest sodi. Ja kui see jahipraagi osa, või kui on tegemist trofeeloomaga,  kelle lihakeha me üldse ei tarbi näiteks hunt,  kährik, rebane, kellele me kasuka ära võtame. Ja jätame selle lihakeha kuhugi metsa alla,  mis on saastunud sellise väikeste tükkidega  siis kui need lähevad tagasi loodusesse loodusliku ringlusse. Kotkasteised, raipesööjad söövad need sisse,  saavad mürgistuse ja surevad teinekord väga õõvastavat  ja piinarikast surma. Et pliimoon tuleks lihtsalt ära keelustada seadusega  ja ongi kõik. Meil ei ole ja kusjuures paljud jahimehed tegelikult juba omast. Soovist on selle ülemineku teinud ja tunnistavad,  et ei ole vahet, kas nad lasevad pliid või mitte pliid. Mõlemad on efektiivsed. Tervist, nii, võtame, need on mulle, jah? Nii, kes siia tulid, siis need on siis järgmised. Nii ma võtan Käärid. Millise tundega vastu võtad, kui tuuakse jälle uusi? Jõulud sinu jaoks jõulud, aga tegelikult päris kurb. Küll, et tihtipeale need nii elusalt kui surnult tulevad Meile, ja sa tead, et lahendused on olemas ja. Võimalik oleks nagu kasvõi homne päev see probleem ära  lahendada aga aga rohkem kui 10 aastat juba sellega  tegeletud ja. Ei ole nagu progressi. Nii pane see siia, siis ei lähe nüüd issi. On üks paras pakendamine. Üks kaks, kolm, neli, viis, kuus kotast. Ma ütleks päris raske on vaadata seda Sinul tööd jätkub? No siin siis paistab sulle midagi tuttavat,  siin on jah, aga need on nii vanad, et või  mis vanad siin on sula peale tulnud, aga need käpa  ja see vahe ja kõik see, et see on nüüd selline. Siin ta käib märgistamas, et see on selline tüüpiline ilvese koht,  et ega ta tuleb siiasamasse inimeste lähedusse ja. Siin on siis aimata nüüd ühe ilvese käigurada? Jah, tema tüüpilised käigurajad on sellised kraavide servas  ja et ta alati üritab lihtsamalt hakkama saada. Ega tema ka ei taha kuskil siin taga raiesmikul siin noore  kuuskede ja võsa sees käia, on sul palju raskem kui siin  mööda sirget lund lasta. Sul on tegelikult praegu ka külalised Hollandist  ja suuresti sellepärast, et just ilveseid näha,  kuidas sul see eeltöö nüüd käib. Et välismaalt tulnud turistidele, siis see rõõm pakkuda. Eks see eeltöö käibki sedasi, et ma käin  ja vaatan, kus kohas nad on käinud ja ja  siis vaatan, kuhu suunas liikunud, et seda aastatega on  välja kujunenud, et ma saan aru, kus neil nagu sellised  lemmikkohad on, kus nad siis jahti peavad  ja ja mõned lemmikkohad, kus need jooksu ajal liiguvad rohkem,  et kus sellised kokkusaamiskohad on. Ja siis, kui ma käin, lumi aitab minu tööd nagu palju,  et aru saada, kuhu suunas nad liiguvad, et. Igal aastal jõuab Eestisse tuhandeid väliskülalisi turiste  ja osad neist tulevad siia selleks, et kogeda Eesti loodust  ja näha siinseid erinevaid liike. Martin Piispea on retkejuht ja loodusgiid,  kes tutvustab külalistele Eesti metsloomi. Ta tunneb suurepäraselt ilveseid ja seda teatakse  ka välismaal. Nii leiavad paljud kaslaste huvilised tee Eestisse Martini juurde. Sa oled suur kaslaste fänn, kus sa siis üle maailma käinud oled,  et neid leida? Üks noormeestest on suur kaslaste koguja  ja minu teada on tal siis praegu. Oma kontol 23 erinevat liiki kaslasi. Kas mõni sarnaste huvidega inimene on siis veel sinu juurde sattunud? Siin aastate jooksul on ikka käinud, kellel on siin üle 30  ja siis, kui ta ikka selle meie laane kõutsi ära näeb,  siis siis ikkagi pisarad jooksid, siis sa said aru,  et et kui tõsine hobi sellel inimesel on  selle kasside nägemisega, et. Neil on ja ikkagi pühendumus ja kiindumus on sellesse ikkagi  väga-väga suur. Siin aasta tagasi üks neiu Austrias ta ikka tegi lumeingleid  ja kukerpalle lume sees. Kui auto kinno pidasime, siis tema ta oli nagu veendunud,  et et seda ilves ei ole kuskil võimalik näha  ja et see on ainult üks müütiline loom, kellest räägitakse. Looma giidina, kuidas sa ikkagi saad garanteerida välisturistidele,  et nüüd te siin näete põtra ja kitse ja võib-olla ilves ki. Ei saa selles suhtes, see ongi täitsa, ma lähengi,  iga kord lähen õhtul selle teadmisega välja,  et ma ei pruugi mitte kedagi teha ja siin on õhtul alt,  kus on niimoodi niisugune tunne, nagu sõidaks loomaaias. Iga põllu peal on kedagi ja iga metsanurga servas on kedagi. Ja järgmised kaks õhtut sõidad ringi, niisugune tunne,  nagu ma sõidaks kuskil linnas, et mitte ühtegi looma. Sa ei näe, et need võivad olla nii erinevad,  et ilmastikust väga palju sõltub. Ma lähed grupiga välja, sa sisimas juba tead,  et täna on niisugune ilm, et suure tõenäosusega ei näe mitte kedagi. Aga vahest juhtub ka imesid, et noh, ega see juhus on pime,  et Ma olen alati grupi, elad, et nii kaua kui me otsime,  niikaua on võimalus leida, et sel hetkel,  kui me enam ei otsi, siis, siis päris kindlasti ei leia ka. Praegu justkui sa sellesama kivi vare peal vaatasid,  kas sa leiad ilvese tegevus jälgi pistis sealt välja oma nina. Väike valge nirus. Sellised loomad pakuvad ka siis välismaalastele huvi. Jaa, väga selles suhtes, et neile Nad elavad nii linnastunud keskkonnas võib-olla Holland,  et on umbes sama suur kui Eesti ja seal elab 17 miljonit inimest,  et noh, siis sa saad aru, et seal, seal ei ole väga palju  ruumi loomadele, et. Et neile väga meeldib see tühjus ja see,  et sa neid loomi võid kohata ja neile meeldivad kõik nirgid väga,  tahetakse tuhkrut näha näiteks või siis metsnugist. Et nemad on sellises looduskeskkonnas, kui,  kui kõik ükskõik, mida näeb, on ikkagi väga-väga rahul,  sest nad on ikkagi väga teadlikud sellest,  mida neil ei ole. Ja siis nad hindavad väga seda, mis meil on. Ja niimoodi ma siin sõidan, et õhtuti. Mõni õhtu, 70 kilomeetrit üritan leida väljamaa lastele seda  meie laanekõutsi. Neli vot hakkab tulema, et siin paar päeva tagasi just neid  samas kittisid, sa Ilves siin. Hiilis. Siinsamas kohas, siinsamas kõrval, mõnisada meetrit eemal  see toimus, et kitsed on niisugused vaiksed,  et siis. Et seesama kari nende Ilvese eest ära jooksis. Tuli viies ka puude vahelt välja. Kuidas teil siis läinud on, keda te oma nelja päeva jooksul  näinud olete? Kuidas välismaalt tulijatele tundub, mille poolest Eesti  loodus on eriline, kas me peaksime selle pärast kuidagimoodi  eriliselt rõõmu tundma? Kas praegused rahutud ajad Euroopas kuidagi mõjutavad  või mõjutasid ka teie reisimõtteid, et kuhu sõita  ja kas siia Eestisse on üldse julgeoleku mõttes hea tulla? Ja alustasime gi seda õhtust Ilvese retke Hollandi turistidega. Võib ju? Küsimus, et miks me tuleme alles õhtu hämaruses neid  ilveseid otsima. Aga põhjus on väga lihtne. Sellised metsloomad on just õhtu hämaruses  ja praegusel ajal täiesti tõesti pimedas aktiivsed  ja Martini selline oma enda tehtud statistika tema kogemuse  järgi ütleb seda, et ilveseid kohtab ta ja näeb kõige  sagedamini just vahemikus õhtul seitsmest kella üheksani öösel. Ühel hetkel saabub täielik rahu ja vaikus  ka ilveste ellu. Hollandi reisisellidel on tegelikult pinge maas,  sest ilveseid on nad paaril päeval juba kohanud. Kuid isu Eesti ja kogu Euroopa suurimat kaslast näha pole  kuhugi kadunud. Nii tundub, et midagi siin märgati, auto jäi seisma aa üle  tee läks üks valge jänes ja läinud ta ngi. Tundub, et giid on leidnud oma külaliste jaoks järjekordse looma. Sedakorda on tegemist siis linnuga. Paistab, et on vist mingi kakk. Ilmselt händ kakk. Väga rõõmustav on kuulda, kui kenasti välismaalt tulijad  Eesti loodusest räägivad. Meil siin on veel liike, näiteks, mida mujal Euroopas enam  ei leidugi. Ja teatud mõttes on see peegeldus ka meie enda jaoks. Mis on Eesti looduse väärtus. Ja samal ajal tuleb siis mõelda, kuidas seda kõike hoida.
