Minu nimi on Ljane lubi ja mina olen koerarakendi juht. Oleme kõrvemaal, tulime siia väikest trenni tegema  ja lihtsalt seda seda loodust nautima. Siia. Praegu on siis talv ja see on meie pere jaoks äärmiselt  tähtis aastaaeg. See tähendab pikki maid, pikki treeninguid,  palju-palju looduses olemist, et sügisel vaikselt hakkame  sättima hooajaks nii kui esimene lumi maha tuleb. Nii otsin kapist soojad joped ja asjad valmis  ja nii kui tumekiht paksemaks läheb, siis  siis kelk välja ja sõitu. Minek hakkab ettevalmistusest. Koerad saavad aru, kui sa, kui sa kas või liigutad ühte  rihma ühte traksi, et nüüd hakkab minek ja  siis hakkab vaikselt see silm neil särama,  need liigutused tulevad. Väike värin tuleb sisse. Nad muidu on rahulikud, aga siis hakkavad nagu niisugune  värin tuleb sisse, et liin tõmbab hästi-hästi-hästi pingule  ja siis ta hakkab oodata, siis juhtkorrad,  hakkad vaikselt tagasi vaatama. Millal sa ütled, millal sa ütled, millal sa ütled. Ja siis veel ootad, ootad ja siis ütled okei. Ja siis läks. Jah, me teinekord oleme tunde metsas, vahel terve päeva,  vahel võtame ööd lisaks ja kui päevatöö Läheb liiga pikale, siis läheme õhtul hilja metsa  ja oleme terve öö otsa metsas. See on veel omamoodi, väga, väga tore kogemus. Koerad tahavad liikuda, neile meeldib liikuda. Ma arvan, et need metsaelukad kõik teavad,  et üks niisugune isevärk Punt loomi kogu aeg liigub siin metsas ja nad on nagu julged. Et päris lähedal kits vaatab, ta ei jookse isegi ära vaid ta  lihtsalt nagu on publik ja vaatab siis üks õhtu jänes  jookseb rakendil ees. No võtad rakendi vaiksemaks, et las see siis jänes,  et noh, mis ma tast i siis. Ta ei lähe eest ära ka, paned rakendi seisma,  ta keerab ümber ja vaatab otsa koertele ja ära ei lähe. Rebase kutsikate pesakond oli siis nad tulid kivide peale  istuma päris lähedalt siis olid kutsikad olid reas  ja siis saatsid meid metsa treeningutele  ja siis üks öökull, saati siis meid, mitu õhtut lendas,  aga puult puule tegi uhuh. Ja siis meie läksime veel edasi ja need,  need loomad on harjunud, et me oleme seal  ja nad ei pelga. Jah, need on jah, võistlus, koerad ja just pikemad maad. Seda nimetatakse keskpika maa ks isegi ka kuutesada kilomeetrit,  see on keskpikk maa, et seda päris pikk maa veel ei ole. Kui ma olen kaheksa tundi metsas olnud ja ainult pimedas,  ainult minu koerad ja ainult kuskil krõbistab natukene metsa. Et ma ei tüdine ära, sellest läheb päev mööda,  ma tahan jälle sinna minna.
