Tervist. Tere.
Tere. Palun rääkige, milline on olnud teie kogemus sellest
Tartu 2024 ettevalmistustööst. Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluva
Lõuna-Eesti kogukonnaprogrammi raames algas pühapäeval,
21. jaanuaril Tartumaal festival nimega taliteed Emajõe suursoos.
See festival saab teoks tänu Luunja, Kastre
ja Peipsiääre valla koostööle.
Kaks festivali korraldajatest on stuudios külas Maarja Ülper,
kes on ametilt Luunja valla projektijuht
ja Madli Rohesalu Kastre valla kultuurispetsialist. No väga mitmekesine oleme tõesti kõigest läbi tulnud minu
meelest praeguseks, et kui me oleme kohe selle Tartu
avapaugu ukse ees, mis 26. jaanuaril Tartus siis
suurejoonelised lahti läheb, et siis siis selline tunne nagu oleks,
ütleme, ettevalmistusperiood on olnud umbes kolm aastat kokku.
Et selline tunne nagu, nagu enam ei mäletagi,
millest see kõik algas ja, ja imelik on mõelda,
kuhu me nüüd välja jõudnud oleme ja kuhu me veel jõuame. Minul on üsna sarnased emotsioonid, et kui ma loen praegu
kasvõi sedasama taliteede esmast kirjutist,
mis sai tehtud septembris 2022 jah, nüüd juba poolteist
aastat tagasi, eks septembris.
Et siis on hästi huvitav lugeda, et tegelikult need mõtted on,
on väga samad, aga see algus ei ole tegelikult üldse enam meeles,
et see kuidagi nii ammu ja nii palju on uusi asju peale
tulnud ja ja mina isiklikult olen küll väga tänulik sellele,
et see Tartu 24 kultuuripealinn on siin minu meelest see
tõmbab väga selliseid huvitavaid ja olulisi asju käima. Ma arvan, et annab uusi mõtteid, uusi suundi.
Kasvõi kõik kõik need kultuurikorralduslikud aspektid,
et keskkonna keskkonnateadlikkus ja ligipääsetavus,
et ma arvan, et me ei tuleks muidu nende asjadega on nii
kiiresti kaasa kui nüüd Tartu, 24. kõik koos me teeme,
oleme. Rääkige nüüd palun sellest Dali TTL festivalist.
Kuidas see sündis?
Kuidas see mõte tekkis? Tegelikult tuli see mõte niimoodi nagu ikka nendes surve
situatsioonides mõtted tulevad, et me avastasime esmaspäeval,
et kolmapäevaks on vaja kirjutada taotlus.
Me teadsime, et kogukonnaprogrammi oleks hea,
kui oleks kogukonnad omavahel koostöös.
Ja siis me istusimegi Luunja kultuurimaja direktoriga
istusime kokku ja mõtlesime, et mis see on.
Ja järsku meil plahvatas, et see ühine asi,
mis liidab meie meid ja meie naabervaldasid on Emajõe
suursoo ja mingis mõttes liidab ja lahutab. Selles mõttes ta liidab, et me oleme kõik selle ümber,
aga ta lahutab ja mitte ainult selles mõttes,
et ta on märg, vaid ta lahutab ka seetõttu,
et see oli tegelikult ei ole aastakümneid mitte midagi toimunud.
Et see on meie jaoks selline avastamata tükk.
Ja siis sel esmaspäeval, Me mõtlesime, mõtlesime,
tuli, tulime sõna peale talideed, helistasime Madlile.
Madli ütles, et ma olen täpselt selle asja peale mõelnud. Ja, ja nii see läks. Ja ma kuna minu minu juured lähevad ideesid pidi üsna üsna
maailmale kui sinnasamma, kus festival toimub,
et siis siis minu teadmine ikkagi on, et seal midagi on toimunud,
lihtsalt nii-öelda kultuurikorralduslikust vaatest ei ole
seda me võib-olla märganud, mis seal on toimunud,
et isegi kui me räägime ahune palust, kus meie osa toimub,
siis seal tegelikult küla kogukond on aastaid juba
aktiivselt oma oma asju ajanud ja ka kultuurielu arendanud
ja kogunud, et lihtsalt, et sinna natukene seda tähelepanu
märkamist ja võib-olla ka tunnustust nagu juurde tuua,
et siis siis tundus just see formaat nagu niisugune tore
ja huvitav ja täiesti uus, et kui Tartu 24 oli nõudnud meilt
kõigilt valdadelt projektidena just hästi uuenduslikke
ideesid siis võib-olla kolm aastat tagasi meni uuenduslikud
nagu ei suutnud mõelda. Ja nüüd siis korraga, kui esimene mõtlemine ei tehtud
ja valla mingid põhiprojektid olid käiku lastud,
et siis siis korraga sai lõpuks midagi päriselt uut nagu
välja mõelda ka. Ja ma olen sellega väga nõus, et minu meelest on just see
taliteedeprojekt vähemalt nendes asjades,
millega mina kaasas ei ole, need on kõige-kõige kirkam
ja kõige lahedam, kõige huvitavam, kõige ägedam. Külmem, kõige keerulisem kindlasti logistiliselt korraldada
mitmes aspektis, eriti sellepärast, et see tõesti on keset talve.
Ja see on üks väheseid üritsemisen keset talve,
et kui me räägime sellest kultuuripealinna aasta eest,
siis kuskil aprilli lõpust läheb noh, selline trall
ja mürgeldab vaata kus anna, anna armu, et kuhu see
nädalavahetusel jõuad või mida sa vaatama jõuad,
aga et nüüd talvel on siiski veel asju natukene vähem
ja siis tuleb sellise kuidagi erilise Pärdina väljaga. Kindlasti veel see soo teema ka, et ega eestlane sohu ikkagi
naljalt ei satu.
Talvel. Et me käime, käime seal jõhvikal
või murakal või käime mööda laudteed.
Aga, aga seda, et me nüüd sohu läheksime,
talvel? No ma ei tea, minu tutvusringkonnas vist on neid
mõned üksikud.
Ja selle talvise sohu minekuga on ka siis on see
pärandiefekt minu jaoks on hästi oluline
või pärandi pärandiga suhestumine, et need taliteed on seal olnud,
nad on olnud seal tõesti aastasadu. Ei mäleta. Sina, Madli, eks ju oma perekonna tausta tõttu mäletad,
või sinu ema. Noh, mina jah, ei saa. Et sinu sinu ema on sõitnud, eks ju, hobusega seal soo peal
ja aga meie enam ei mäleta, või mina ei tea,
mis taliteed, et mina pole käinud mööda neid kooli või,
ja tõesti, kui me räägime sellest Ahuna poole,
Ahuna palupoolsest kandist, et seal on need soosaared,
kus on tegelikult ju ka 19. sajandil ka elatud 80 soosaart,
et seal on elu olnud, täna elab Emajõe suursoo,
said kolm inimest. Püsiasukate eks ju, et kolm tükki lõigu järve ääres.
Aga kõik see siis nagu kokku ning uuesti avastamine,
soo, uuesti avastamine.
See, et meil on mingi niisugune ühine asi,
mis, mis on meid võib-olla lahutanud ja nüüd siis liidab. On võib-olla just see ka, et need teadjad inimesed
loomulikult teavad ja kasutavad siiamaani neid radu,
et need on ka maastikul tegelikult näha,
need on ka ortofotodel tegelikult näha päris mitmed neist.
Et mis on seal siis olnud mingi päris teelõik,
mis on täiskasvanute tamm või siis või siis lihtsalt on
joonistunud niimoodi välja seepärast, et mõneti sellepärast,
et nad kipuvad mitte täis kasvama ka teatud nagu rajad
ja sellepärast, et ka loomad ikka samu radu kasutavad,
siis nad tõesti on loogilised ühendused. Ja, ja, ja ma arvan, et mingis mõttes, kui me mõtleme
liikuvuse mõttes, siis võib-olla me olime varem selle Emajõe
kaudu rohkem ühendatud kui praegu, et, et hetkel seal natuke
rohkem sihuke spetsiifiline, sest siifiliste huvidega inimene,
kes sinna, kes siin Emajõe peale nagu liigub
või seal seda ala nagu kasutab ükskõik kas marjade
korjamiseks või jahi jahinduseks või milleks iganes.
Et kunagi oli see, et see lihtsalt oligi üks teedest
ja liikumist käis kogu aeg ja väga aktiivselt,
et võib-olla see, mis mulle selles meie spetsiaalselt välja
tulevas näituses nagu hästi kõrva jäi, et Valdo Prausti
kogutud infost, et just see taliteedeäärsed,
kõrtsid ja nende kasutus, et mulle nagu hästi meeldis see,
et põhimõtteliselt lähen ma maailma lõpust veel edasi,
lähen läbi soo, leian mingi järve ja lähen sinna kõrtsi kus
tegelikult siis kohtuvad väga paljude erinevate huvidega inimesed,
et see oli minu meelest hästi äge mõte. Need kõrtsid olid avatud ainult talvel, sest suvel sinna
juurde Kahjuks on niimoodi, et kohalikud ikka ütlesid,
et suvel oli ka lõpuks, et ja see oli, see oli siuke,
et võib-olla kirjade järgi jäänud talvel,
aga minu kohalikud nägudesse muidugi oli suvel ka suvel seal
toimus see ja see, et ma ei tea, kui pikantseks tohib minna,
aga suvel vedavad, et meie poole kalli kõrtsist,
siis ma räägingi.
Et kalli kõrtsis olevat niimoodi olnud, et siis saksa saksad
käisid seal mõne allika järgi oma neidudega seal ühe saare
peal hullamas. Sellel saarel oli oma nimi ka, mida eetrisse vistesse
lastakse nipsu saar kutsuti nutsu saareks.
Et siis oli osade kirjade järgi nad käisid,
sealt asud tüdrukutega hullamas ja ja et,
et selles mõttes tundus, et suvel oli ka seal aktiivne tegevus. Ja palun natukene nendest festivali sündmustest,
et millised need ettevõtmised on, kuhu saab siis tulla nende
taliteedevõrgustikuga tutvuma? Et see taliteedefestival on üldse meil siis 21.-st
jaanuarist 10. veebruarini kolmes kohas,
igal pool on siis üks nädal, esimene Marnias 21 kuni 27
jaanuar siis on 28 kuni kolmas veebruar on Ahuna palus
ja viimane nädal Emajõe suursookeskuse juures kantsi,
kõrtsi juures, endise kantsi kõrtsi juures.
Varnjas alustasime juba eile avasime siis meie ühise näituse,
kus on siis kolm kuubikut, on väljas Varnjaskmis räägivad
siis taliteedest Emajõe suursoost ja Varnjast endast. Ja eile olid siis ka esimesed matkad karakatitsatega taliteedele,
et Varnjast läks läbi kolm suuremat taliteed ja,
ja täna neid kasutama takse tõesti karakaatidsetega saab
sinna peale ja karakaadid saan siis või,
või karakat eesti eesti keeles, lühendatult on siis suurte
kummidega jääsõiduk, et ta ei pea olema auto,
et ta võib olla ka midagi muud seal, et maksab,
maksab, maksab tulla vaatama ja meil on Varnja,
see on siis veel reedel ja laupäeval need sõidud
karakaaditsetega ja laupäeva õhtul on Varnjas siis Mesi tare
juures on, saab minna vana vanade retrosuuskadega
suusamatkale tal ideedele, siis saab sauna,
saab uhaad, jääauku kalapüüki, et see on siis selline õhtune
programm ja, ja need on tõesti see õhtune programm on tasuta. Ja järgmisel hommikul siis meil on, meil ongi seal siis
niimoodi sisse senaatorite igal pühapäeval võtab järgmine
koht üle. Pühapäeva hommikul viiakse näit tuss,
lisatakse oma piirkonna, osasin näitusele juurde uude kohta.
Pühapäeval 28. jaanuari hommikul, siis alustame,
agune palus palvemaja juures, sinna tuleb selline noh,
loodetavasti vaatame, kuidas need ilmaolud nüüd siin
muutuvad või teevad, tuleb sinna lumelinn tuleb,
siin see näitus tuleb küttega telk, milles toimuvad nädala
jooksul päeva sees siis vestlusringid, meil on esinejad. Hendrik Relve, Valdur Mikita, Marju Kõivupuu,
Urmas Kalla, kes siis räägivad valdavalt inimese
ja looduse suhtest, et kes, kes rändaja vaatest,
kes, kes pärib pärandkultuuri, vaata tõsi
ja nii edasi.
Ja sinna juurde kuuluvad siis räätsamatkad meie piirkonna taliteedel,
mis on üsna kehvasti ise ülesleitavad ja läbipääsetavad,
et meil on kõik nad juhendatud ratsamatkad,
et nendele sellistele nendele telgitegevustel on üsna
piiratud arv kohti, nii et seal huvilised võiks,
võiks haakuda. Ja meie avamispäeval on juures lihtsalt suur Tauri Vahesaare
tules šõu selline maailma lõpus kõõlumine
ja trikitamine ja meie viimasel päeval on siis juures ka
etenduste programm, tuleb Juhannupini pärimusmuusika kontsert,
kes on just nimelt meie külast Sis pärit pillimehe
mängustiili päris palju viimastel aastatel uurinud Aksel
Tähnas päkarauakandlemängustiili uurinud
ja levitanud. Tuleb ise mängima ja rääkima oma siis, mis ta mängust arvab
ja mõtleb heale muud.
Kompanii toob sisse spetsiaalsed Meie nädalale loodud
minietenduse välja tantsulise visuaalse sellise erilise,
mis siis on ka selline päeva jooksul mitmeid kordi.
Telgis tuleb esitusele salapärane varjuline igatsus koju
jõudmisest kodust minemisest.
Need tulevad meil Ja siis Emajõe suursookeskuse juures ehk siis kantsi,
endise kantsi, kõrtsi juures.
Alustame samamoodi, pühapäeval toome Ahuna palust näituse
ära ja meile tulevad siis sellel samal päeval Valdo Prausti
ja Sven Začek tulevad rääkima Emajõe suursoost.
Valdo Prausti räägib tõesti siis rohkem sellest teede asjast
ja pärimusest, mis sellega seotud on, et Valdo on meid väga
palju aidanud just uurida, et kust need taliteed olid,
kuidas neid siis kasutati. Et Valdo Prausti on uurinud ja kogu seda teed ajalugu Eestis.
Ja Sven Začek üks üks väga nähud, tõesti üks väga,
väga kihvt loodusfotograaf, kes on ka National Geographicu saanud,
võiks ju esineda oma pildiseeriaga, tema on siis meil teine partner,
kes käis ja pildistas meil siis Emajõe suursoos neid
taliteid ja tema tuleb siis räägib oma Emajõe suursoost,
et ta ei räägi ainult, et siis ka talitöödest,
vaid ta räägib tõesti sellest, et mis loomad seal on,
kuidas neid näha, kas neid saab üldse näha,
et temal niuke ja pikaajaline loodus, loodusvaatluse
looduspildistamise kogemus siis on nädala jooksul on meil
suusa- ja räätsamatkad ja reede õhtul on võimalik tulla dokumentaalfilmiprogrammile,
aga selle reede õhtu siis selliseks tähtsündmuseks on Peeter
lauritsa näituse avamine, biotoopia, Elurikkuse kunstid. Ja siis need Peeter Laurits, aga meil kadis vestlusring
ja et need moodustavad siis need dokumentaalfilmid
ja Peeter Laurits moodustavad siis sellise kena sümbioosi,
mis lõpeb sellise väikese tantsu Peoga Disgoga,
et meile tuleb tiitšai sinna mängima ja ta paneme,
paneme tummfilmi Eesti esimese siis mängufilmi Johannes
Pääsukese Karujaht Pärnumaal ja laupäev,
10. veebruar on meie jaoks siis kulminatsioon on õhtul siis
kella kuuest avame uksed ja kella seitsmest siis algabki
Mick Pedaja ja tiitšveid omavaheline. Noh, põhimõtteliselt siis öine soo kontsert,
me viime inimesed enda siis juurest, viime päris sohu,
meil on keskkonnaameti luba, meil on seal üks nagu tühjem
ala ja sinna tuleb siis Tartu kõrgem Kunstikool,
teeb valguse etenduse ja Mick Pedaja ja Systiitšeid Evald
omalt poolt sellise muusikalise asja ja ja kõik,
kõik see on mõeldud sellena, et kuidas nagu tuua välja just
seda soo tähtsust. Miks soo on meile oluline, et kui varem tali ühendas ühest
kohast teise minemist vähendas lühendas vahemaid siis tänada tõesti?
Kui ta oli tookord ka ju ellujäämiseks väga vajalik,
siis tänase ellujäämine on meil hoopis teise koha peal,
et kui kõik see loodus, mida, mida loodus meile pakub mitte
ainult anud, mitte ainult jõhvikaid, vaid ka tõesti hapnik,
turvas on väga kõva hapnikutootja turbasammal jah,
et sellised sellised siis visioonid ja tähelepanekud
ja mis, mida ma pean ütlema, see, et sinna sohu ei mahu ka
liiga palju inimesi. Et kellel on huvi, tulge, ostke piletid varakult
ja ja meil on ka nii, et sinna sohu ju ei pääse väga lihtsasti.
Et parkla on viis kilomeetrit eemal, On ka avastus
ja ühistranspordiga, siis me oleme organiseerinud tasuta ühistranspordi,
et siis sellega saab siis sooservale. Ja see on olnud nagu selline võtme võtmesõna meile,
et kuidas nagu sood võib-olla kasutada või,
või, või esitleda niimoodi, et seda mitte ära kasutada.
Et, et me nagu sellepärast hoiame niimoodi natukene nagu kureerime,
võib-olla pisut karmima käega seda, et kuidas publik sinna
ja kuhu kuhu pääseb.
Et kuna see on tõesti kaitseala, mis on oluline just
sellisena säilitada, et siis ei ole meie eesmärk,
et oleks tohutu tung inimesi, kogu aeg sinna suhu,
ise igasuguseid asju tegema, vaid et me niimoodi
delikaatselt ja ettevaatlikult seda tunnustaks. Suur tänukõne all oli festival taliteed Emajõe suursoos.
Stuudios olid külas kaks festivali korraldajat Maarja Ülper
ja Madli Rohesalu.
